Asjaõigusseadus (lühend - AÕS)

Hagejal on võimalik oma nõue, kohustamaks kostjat viima müügiese vastavusse müügilepingu tingimustega (st vabastada hagejale kuuluv 1/2 mõttelist osa kinnistust seda koormavast hüpoteegist), maksma panna AÕS § 349 arvestades. Otsuse, millega kohustatakse kostjat hüpoteegikanne kõrvaldama, täitmine on võimalik TMS § 182 kohaldamisega. Viidatud sättest tuleneb, et kui asjas on tehtud kohtuotsus, millega kohustatakse kostjat hüpoteek kõrvaldama, siis hagejal on võimalus tasuda nõue (mille tagamiseks on seatud hüpoteek) kostja eest ja algatada viidatud kohtulahendi alusel täitemenetlus, millega on võimalik tehtud kulutused kostjalt sisse nõuda. Kui ei ole selge hüpoteegiga tagatud nõude suurus või kas see nõue üldse on tekkinud (AÕS § 349 lg-d 1 ja 2), siis põhimõtteliselt on hagejal võimalik esitada ka TsMS § 368 lg 1 alusel tuvastushagi eelnimetatu kindlakstegemiseks ja TMS § 182 kohaselt asja menetluskulud kostjalt sisse nõuda. (p 19)

Hagejal on võimalik oma nõue, kohustamaks kostjat viima müügiese vastavusse müügilepingu tingimustega (st vabastada hagejale kuuluv 1/2 mõttelist osa kinnistust seda koormavast hüpoteegist), maksma panna AÕS § 349 arvestades. AÕS § 349 annab nõudeõiguse kinnistu omanikule (vt RKTKo nr 3-2-1-147-14, p 17). Otsuse, millega kohustatakse kostjat hüpoteegikanne kõrvaldama, täitmine on võimalik TMS § 182 kohaldamisega. Viidatud sättest tuleneb, et kui asjas on tehtud kohtuotsus, millega kohustatakse kostjat hüpoteek kõrvaldama, siis hagejal on võimalus tasuda nõue (mille tagamiseks on seatud hüpoteek) kostja eest ja algatada viidatud kohtulahendi alusel täitemenetlus, millega on võimalik tehtud kulutused kostjalt sisse nõuda. Kui ei ole selge hüpoteegiga tagatud nõude suurus või kas see nõue üldse on tekkinud (AÕS § 349 lg-d 1 ja 2), siis põhimõtteliselt on hagejal võimalik esitada ka TsMS § 368 lg 1 alusel tuvastushagi eelnimetatu kindlakstegemiseks ja TMS § 182 kohaselt asja menetluskulud kostjalt sisse nõuda. (p 19)

Kui isik on kantud vaidlusaluse kinnistu 1/2 mõttelise osa omanikuna kinnistusraamatusse, saab ta nõuda pärast hüpoteegiga tagatud summa tasumist kolmandalt isikult talle kuuluvalt 1/2 mõtteliselt osalt kinnistust hüpoteegi kustutamiseks vajaliku tahteavalduse tegemist. Kui kolmas isik sellist tahteavaldust vabatahtlikult ei tee, saab isik oma nõude maksma panna, esitades hagi hüpoteegipidaja vastu hüpoteegi üleandmiseks või lõpetamiseks ja kinnistusraamatust kustutamiseks vajalike tahteavalduste andmiseks. (p 19)

Kinnisasjal lasuvad õigused kujutavad endast üldjuhul lepingutingimustele mittevastavust VÕS § 217 lg 2 p 4 tähenduses. Hagejal võib olla nõue kostja vastu, kohustamaks viima müügiese vastavusse müügilepingu tingimustega (st vabastada hagejale kuuluv 1/2 mõttelist osa kinnistust seda koormavast hüpoteegist), kui pooled lepivad müügilepingus kokku, et hagejale tuleb omandiõigus üle anda vabana koormatistest. Kohustuse rikkumisel esitatavat täitmisnõuet välistavad asjaolud on sätestatud VÕS § 108 lg-s 2 ning müügilepingu puhul ka VÕS §-s 222. (p 17-18)

Eellepingu korral võib tegemist olla müügilepinguga, kui selle järgi on kokku lepitud nii müügiese kui ka hind, st müügilepingu olulised tunnused (vt RKTKo nr 3-2-1-22-13, p 20; RKTKo nr 3-2-1-78-09, p 12). (p 16)

TsMS § 371 lg 2 p 2 järgi võib jätta hagi menetlusse võtmata, kui sellise hagi esitamine on õiguslikult võimatu. Selle sätte kohaldamisel ei saa hinnata tõendeid (vt nt RKTKm nr 3-2-1-31-12, p 13; RKTKm nr 3-2-1-95-13, p 12). (p 10)

Kui hüpoteek on seatud ekslikult ühisvarale, tuleneb kande ebaõigsus TsMS 378 lg 1 p 1 ja AÕS § 65 lg 1 mõttes sellest, et kohtuliku hüpoteegi seadmiseks ei ole ühisomanikuks oleva kolmanda isiku (abikaasa) nõusolekut (KRS § 34¹ lg 1) või tema suhtes ei ole tehtud KRS § 34¹ lg 7 p-s 1 märgitud kohtulahendit. Selle eelduse puudumisel tehtud kanne on ebaõige ning tuleb AÕS § 65 lg 1 järgi parandada isiku nõudel, kelle õigust ebaõige kandega rikuti (vt RKTKo nr 3-2-1-144-06, p 11). Pankrotivara koosseisu ei muuda asjaolu, kas korteriomandile on seatud kohtulik hüpoteek või mitte. Kui korteriomandi näol on tegemist isiku vanematele kuuluva ühisvaraga, ühe vanema nõusolekut hüpoteegi seadmiseks ei olnud (KRS § 34¹ lg 1) ja vanema suhtes ei olnud tehtud ka KRS § 34¹ lg 7 p-s 1 märgitud kohtulahendit, tuleb kohtulik hüpoteek kustutada. (p 12)

Pankrotivara koosseisu ei muuda asjaolu, kas korteriomandile on seatud kohtulik hüpoteek või mitte. Kui korteriomandi näol on tegemist isiku vanematele kuuluva ühisvaraga, ühe vanema nõusolekut hüpoteegi seadmiseks ei olnud (KRS § 34¹ lg 1) ja vanema suhtes ei olnud tehtud ka KRS § 34¹ lg 7 p-s 1 märgitud kohtulahendit, tuleb kohtulik hüpoteek kustutada. (p 12)

Nii hüpoteegi jagamine kui ka üleandmine eeldavad asjaõiguslepingu sõlmimist ja kande tegemist kinnistusraamatusse. Osahüpoteegi kinnistusraamatusse kandmist võib enda kasuks nõuda ka käendaja, kes on hüpoteegiga tagatud nõude osaliselt rahuldanud. (p 10)

Hüpoteek on mitteaktsessoorne tagatis, millega tagatud nõude säilimiseks esimese järgu nõudena tuleb hüpoteek jagada ja osahüpoteegid kanda kinnistusraamatusse. (p 10)

Kohus võib olukorras, kus hageja on esitanud hagi erinevate solidaarvõlgnike vastu ühiselt, tagada hagi iga kostja vastu kogu nõude ulatuses, kui hageja põhistab, et hagi tagamine iga solidaarvõlgnikust kostja suhtes kogu nõude ulatuses on vajalik. Kohus ei saa ise valida, millise solidaarse kostja vara koormata, eelistades nii teisi. (p 10)

Kohtuliku hüpoteegiga saab tagada menetluses maksma pandud nõudeid kinnisasja omaniku, mitte aga kolmanda isiku vastu. Seega juhul, kui hagi jääb rahuldamata selle kostja vastu, kelle kinnistutele on seatud kohtulikud hüpoteegid, ei pruugi teiste solidaarvõlgnike vastu esitatud rahuldatud nõude täitmine olla tagatud. (p 10)

Kohus võib olukorras, kus hageja on esitanud hagi erinevate solidaarvõlgnike vastu ühiselt, tagada hagi iga kostja vastu kogu nõude ulatuses, kui hageja põhistab, et hagi tagamine iga solidaarvõlgnikust kostja suhtes kogu nõude ulatuses on vajalik. Kohus ei saa ise valida, millise solidaarse kostja vara koormata, eelistades nii teisi. (p 10)

Tagatise eesmärgiks on tagada kostjatele tagatise arvel alusetu hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamine (TsMS § 391). Seda eesmärki tuleks arvestada ka hagejalt TsMS § 383 lg 1¹ järgi tagatise nõudmisel juhul, kui kohus otsustab hagi tagada iga solidaarkostja suhtes kogu nõude ulatuses. Seega tuleks sel juhul hagejalt nõuda hagi tagamise tagatise maksmist vähemalt 5% iga kostja vastu esitatud nõudesummalt. (p 10)

Tagatise eesmärgiks on tagada kostjatele tagatise arvel alusetu hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamine (TsMS § 391). Seda eesmärki tuleks arvestada ka hagejalt TsMS § 383 lg 1¹ järgi tagatise nõudmisel juhul, kui kohus otsustab hagi tagada iga solidaarkostja suhtes kogu nõude ulatuses. Seega tuleks sel juhul hagejalt nõuda hagi tagamise tagatise maksmist vähemalt 5% iga kostja vastu esitatud nõudesummalt. (p 10)

Kohtuliku hüpoteegiga saab tagada menetluses maksma pandud nõudeid kinnisasja omaniku, mitte aga kolmanda isiku vastu. Seega juhul, kui hagi jääb rahuldamata selle kostja vastu, kelle kinnistutele on seatud kohtulikud hüpoteegid, ei pruugi teiste solidaarvõlgnike vastu esitatud rahuldatud nõude täitmine olla tagatud. (p 10)

AÕS § 65 lg 1 alusel esitatud nõude esmaseks eelduseks on see, et kandega peab olema rikutud isiku õigusi. Kinnistusraamatu kande parandamise nõue saab olla tegelikul õigustatud isikul, st isikul, kelle asjaõigust on kahjustatud. Kanne võib olla ebaõige mh juhul, kui kande tegemiseks puudub puudutatud isiku nõusolek. Kui kinnistusraamatusse tehakse kanne KRS § 34¹ järgi vajaliku puudutatud isiku nõusolekuta, on rikutud KRS § 34¹ lg-t 1. Kandeavalduse rahuldamise selliste eelduste puudumisel tehtud kanne on ebaõige ning tuleb AÕS § 65 lg 1 järgi parandada isiku nõudel, kelle õigust ebaõige kandega rikuti (vt RKTKo nr 3-2-1-144-06, p 11). Kanne ei ole ebaõige ega kahjusta isiku asjaõigust, kui korteriomandi jagamise tulemusel saadud kahe korteriomandi reaalosa suurus on sama, mis oli algsel korteriomandil. Seega ei saa isik vaidlusaluste kannete parandamist nõuda. (p 10)

HMS ja HKMS võimaldavad kohustada haldusorganit esitama kinnistusraamatu parandamise nõude vastavalt HMS § 85 p 2 või 3 järgi vaidemenetluses ning HKMS § 5 lg 1 p 2 või 5 alusel halduskohtumenetluses. Kinnistusraamatu kannet ei muuda ebaõigeks asjaolu, et isik ei ole asunud ehitusloa alusel korteriomandit rekonstrueerima. (p 12)

HMS ja HKMS võimaldavad kohustada haldusorganit esitama kinnistusraamatu parandamise nõude vastavalt HMS § 85 p 2 või 3 järgi vaidemenetluses ning HKMS § 5 lg 1 p 2 või 5 alusel halduskohtumenetluses. Kinnistusraamatu kannet ei muuda ebaõigeks asjaolu, et isik ei ole asunud ehitusloa alusel korteriomandit rekonstrueerima. (p 12)

Kanne ei ole ebaõige ega kahjusta isiku asjaõigust, kui korteriomandi jagamise tulemusel saadud kahe korteriomandi reaalosa suurus on sama, mis oli algsel korteriomandil. Seega ei saa isik vaidlusaluste kannete parandamist nõuda. (p 10)

Kinnistusraamatu kannet ei muuda ebaõigeks asjaolu, et isik ei ole asunud ehitusloa alusel korteriomandit rekonstrueerima. (p 12).

AÕS § 72 lg 4 ja KOS § 15 lg 2 alusel on hagejal kaasomanikuna õigus teha kaasomandi eseme säilitamiseks vajalikke toiminguid teiste kaasomanike nõusolekuta ja sellist kaasomaniku õigust ei ole vaja eraldi tuvastada. Kui tegu on vajalike kulutustega TsÜS § 63 p 1 mõttes, tuleneb teistele korteriomanikele kui kaasomanikele KOS § 15 lg-st 2 ja AÕS § 72 lg-st 4 kohustus ühiselt need kulud hüvitada kulutusi teinud korteriomanikule sõltumata oma nõusolekust kulutuste tegemiseks (vt RKTKo nr 3-2-1-31-15, p 10). Selliste kulutuste tegemiseks ei ole vaja korteriomanike kokkulepet või KÜ üldkoosoleku otsust ning need kulud ei pea olema iseenesest hõlmatud KÜS §-s 151 nimetatud majandamiskuludest. (p 10)

Omavoli AÕS § 40 lg 2 mõttes eeldab omavoli toimepanija tegevust. Valdus ei muutu omavoliliseks siis, kui valdaja kaotab asja valdamise ajal õigusliku aluse, mis talle valdamise õiguse andis. (p 38)

Asja kasutamine on KarS § 215 mõttes omavoliline üksnes juhul, kui asi on AÕS § 40 lg 2 kohaselt toimepanija omavolilises valduses või kui toimepanija vastutab AÕS § 40 lg 4 järgi omavolilise valduse tagajärgede eest. (p 37)

Omavoli AÕS § 40 lg 2 mõttes eeldab omavoli toimepanija tegevust. Valdus ei muutu omavoliliseks siis, kui valdaja kaotab asja valdamise ajal õigusliku aluse, mis talle valdamise õiguse andis. (p 38)

Kui isik on saanud vallasasja enda valdusse õiguslikul alusel (nt liisingu- või üürilepinguga), pole selle edasikasutamine pärast valduse õigusliku aluse äralangemist (nt lepingu lõppemist) KarS § 215 mõttes omavoliline. (p 38)

Enda või kolmanda isiku kasuks pööramist kujutab endast tegu, mille põhjal saab järeldada, et teo toimepanija soovib edaspidi kas ise võõra asja või vara omanikuna käituda või tahab ta lasta seda teha kolmandal isikul. Seega peab isik mingil objektiivselt avalduval moel omastamistahte manifesteerima. (RKKK 3-1-1-23-14 p 21 ja 3-1-1-92-13 p 14.) Võõra vallasasja enda või kolmanda isiku kasuks pööramisena ei ole käsitatav võõrvaldaja igasugune käitumine, mis rikub asja omaniku omandiõigust. Valdaja käitumises peab objektiivselt avalduma tahe muuta asja faktilist kuuluvust ehk käituda edaspidi ise või lasta kolmandal isikul käituda asja omavaldajana. (p 26)

Vt RKKK 3-1-1-109-12 p 9. (p 27)

Asja edasikasutamine pärast kasutus- ja valdusõiguse lõppemist (nt pärast liisingulepingu kehtivat ülesütlemist) rikub küll liisinguandja omandiõigust, kuid ei pruugi manifesteerida valdaja tahet jätta omanik asjast kestvalt ilma ja käituda edaspidi ise asja faktilise omanikuna või lasta seda teha kolmandal isikul. Valdaja tahe võib piirduda sooviga võõrast asja üksnes ajutiselt edasi kasutada. Siiski ei ole välistatud, et asja kasutamises pärast valdusõiguse lõppemist väljendub otsese valdaja soov asi enda või kolmanda isiku kasuks pöörata. Sellise järelduse tegemiseks peab aga olema süüdistuses toodud ja kohtuotsuses tuvastatud mingi asjaolu või asjaolude kogum, mis jätaks objektiivsele kõrvaltvaatajale mulje, et toimepanija ei taha jätkata asja kasutamist võõrvaldajana, nagu senimaani, vaid omavaldajana, s.t faktilise omanikustaatuse üle võtta (või selle kolmandale isikule anda). Näiteks võib omastamistahte manifesteerimisega olla tegemist siis, kui valdaja toimetab kasutatava asja asukohta, mida omanik ei tea või kust asja väljanõudmine on omaniku jaoks ebamõistlikult koormav. Omastamistahte manifesteerimist võib üldjuhul jaatada ka näiteks siis, kui asja edasikasutamisega kaasneb selle väärtuse oluline vähenemine, kasutusviisi või -intensiivsuse oluline (ebatavaline) muutus või valdaja (kolmanda isiku) esinemine asja omanikuna või vähemalt tegeliku omaniku õiguste selge eitamine. (p 30)

KrMS § 306 lg 1 p-st 3 tuleneb kohtu aktiivne roll materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (RKKK 3-1-1-55-09 p 20 ja 3-1-1-23-11, p 14). (p 35)

KarS § 266 järgi ei ole karistatav võõrvaldaja poolt omaniku nõusolekuta kinnisasja edasikasutamine pärast valduse õigusliku aluse äralangemist (nt üüritud korteri kasutamine pärast üürilepingu kehtivuse lõppu). (p 38)

Korteriomandite ühiseks kasutamiseks vajalikud seadmed, mis on üks tervik ega saa olla jaotatud osadeks, on korteriomandite omanike kaasomandis. Ka korterelamu elektrisüsteem ja sellest lahutamatud seadmed (nt elektrikilbid) on üldjuhul korteriomanike kaasomandis. Tegemaks kindlaks, kas elektrisüsteemi seadmed on käsitatavad korteriomaniku reaalosa või kõigi korteriomanike kaasomandina, tuleb üldjuhul mh arvestada sellega, kas elektrienergiaga varustaja on sõlminud elektrilepingu iga korteriomanikuga eraldi või kõigi korteriomanikega ühiselt ehk kas maja varustatakse elektriga ühe või mitme liitumispunkti kaudu. (p 13)

Korteriomandi omanik võib vastutada teisele korteriomandi omanikule tekkinud kahju eest ka juhul, kui kahju tekkis korteriomanike kaasomandis olevast seadmest. Kaasomanikel on ühine üldine kohustus tagada, et kaasomandiese oleks sellises korras, millest ei tekiks kellelegi kahju. See kohustus hõlmab mh kohustust kontrollida perioodiliselt elamu elektrisüsteemide korrasolekut ning rakendada puuduste ilmnemisel vajalikke abinõusid ohu või puuduse kõrvaldamiseks. Kui korteriomanikud jätavad oma kohustused kaasomandieseme korrashoiu tagamiseks täitmata ja seetõttu tekib mõnele korteriomanikule kahju, võivad kahju hüvitamise eest vastutada kõik oma kohustusi rikkunud korteriomanikud, kelle rikkumine ei ole vabandatav. Kui tekkinud kahju eest vastutab kaasomanikuna ka kahjustatud korteri omanik, kuna ka tema rikkus kaasomandi korrashoiu kohustust, kohaldub korteriomanike solidaarse vastutuse asemel VÕS § 137 lg 2 (vt ka 3-2-1-129-13 p-d 48–51). (p 14)

Kui mõni kolmas isik (nt võlgniku abikaasa) väidab täiturile, et vara, millele täitur on asunud formaalsest võlgnikule kuulumise eeldusest lähtudes sissenõuet pöörama, kuulub talle (nt ühisvarana), võib täitur taotleda vara arestist vabastamiseks sissenõudjalt ja võlgnikult selleks vajalikke tahteavaldusi. Kui sissenõudja ei esita kohtutäiturile avaldust vara arestist vabastamiseks või võlgnik ei nõustu vara arestist vabastamisega, saab isik, kes väidab arestitud asja endale kuuluvat, esitada TMS §-s 222 sätestatud hagi sissenõudja ja võlgniku vastu. Lisaks saab abikaasa kaitsta oma õigusi ka kinnistusraamatu kande parandamist taotledes. (p 20)

Kohtutäituril on piiratud võimalus vabastada asi arestist kolmanda isiku avalduse alusel TMS § 77 lg 2 järgi, kui on ilmne, et ta on arestinud kolmandale isikule kuuluva asja. Kinnisasja puhul peaks selline võimalus sissenõudja nõusolekuta olema harv. (p 21)

Kui sissenõudja või võlgnik keeldub vara omanikuks olevale isikule andmast nõusolekut vara arestist vabastamiseks olukorras, kus on ilmselge, et arestitud vara ei kuulu võlgnikule või vähemasti üksnes võlgnikule, võib kolmandal isikul olla nende vastu nõudeõigus talle tekitatud kahju hüvitamiseks VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 5 ja VÕS § 1050 alusel. (p 23)

Aresti tühiseks lugemise aluseks ei ole asjaolud, et täitur ei sisenenud arestimisel elamusse, arestimisakt ei vasta formaalsetele nõuetele, võlgnikule ei väljastatud arestimisakti tõestatud ärakirja või võlgnik ei näinud manukaid. (p 27)

Täituril ei ole kohustust vabastada kinnistut aresti alt enne täituritasu ja täitekulude tasumist. (p 28)

TMS § 13 lg 1 järgi eeldatakse abikaasa vara suhtes toimuva täitemenetluse sissenõudja kasuks, et võlgnikust abikaasa valduses olev või abikaasade kaasvalduses olev vallasasi on võlgnikust abikaasa omandis. Kinnisasja kuuluvuse kohta loob sarnase eelduse AÕS § 56 lg 1, mille järgi eeldatakse kinnistusraamatusse kantud andmete õigsust. Need on formaalsete kriteeriumidega (valdus, kinnistusraamatu kanne) seotud eeldused, mis kehtivad nii sissenõudja kui ka täituri kohta. (p 18)

Kui sissenõudja ei esita kohtutäiturile avaldust vara arestist vabastamiseks või võlgnik ei nõustu vara arestist vabastamisega, saab isik, kes väidab arestitud asja endale kuuluvat, esitada TMS §-s 222 sätestatud hagi sissenõudja ja võlgniku vastu. Lisaks saab abikaasa kaitsta oma õigusi ka kinnistusraamatu kande parandamist taotledes. (p 20)

Kui sissenõudja või võlgnik keeldub vara omanikuks olevale isikule andmast nõusolekut vara arestist vabastamiseks olukorras, kus on ilmselge, et arestitud vara ei kuulu võlgnikule või vähemasti üksnes võlgnikule, võib kolmandal isikul olla nende vastu nõudeõigus talle tekitatud kahju hüvitamiseks VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 5 ja VÕS § 1050 alusel. (p 23)

Kui sissenõudja ei esita kohtutäiturile avaldust vara arestist vabastamiseks või võlgnik ei nõustu vara arestist vabastamisega, saab isik, kes väidab arestitud asja endale kuuluvat, esitada TMS §-s 222 sätestatud hagi sissenõudja ja võlgniku vastu. Lisaks saab abikaasa kaitsta oma õigusi ka kinnistusraamatu kande parandamist taotledes. (p 20)

Kuna sissenõuet saab abikaasade ühisvarale pöörata TMS § 14 lg 1 järgi üksnes võlgnikuks mitteoleva abikaasa nõusolekul või siis, kui on olemas mõlemat abikaasat kohustust täita kohustav täitedokument, saab rahalist nõuet abikaasast võlgniku suhtes täitemenetluses täita üksnes tema lahusvara arvel. Kui lahusvarast nõude rahuldamiseks ei jätku ja sissenõue soovitakse pöörata ühisvarale, peab sissenõudja TMS § 14 lg 2 ja PKS § 33 lg 3 teise lause järgi esitama hagi võlgniku ühisvara jagamiseks. (p 17)

Reaalservituudi sisu (ulatuse) tõlgendamisel on oluline lähtuda servituudi kokkuleppes kokkulepitust (AÕS § 178 lg-d 1-2). (p 11) See, et osa lepingus kokku lepitud tingimusi ei saa lugeda lepingu alusel servituudi sisu hulka kuuluvaks, ei tähenda, et neid ei saaks kokku leppida võlaõiguslikus lepingus. (p 12)

Korteriomanikul on võimalik tasaarvestuseks korteriühistu majandamiskulude nõudega kasutada lisaks võimalikele nõuetele korteriühistu vastu ka oma võimalikke nõudeid kaasomanike kui korteriühistu liikmete vastu (vt Riigikohtu 8. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-61-14, p 32). Kui korteriomaniku tegevus on hõlmatav KOS § 15 lg-ga 2, on tal õigus kantud kulutused tasaarvestada korteriühistu majandamiskulude nõudega. Samasugune õigus tuleneb asja kaasomanikule AÕS § 72 lg-st 4. (p 11)

Kulusid, mis tekivad korteriühistu tegevuse tõttu korteriühistu ja tema liikmete vahelises kohtuvaidluses õigusabi teenuse kasutamise tõttu, saab lugeda KÜS § 15-1 lg 1 mõttes korteriühistu majandamiskuludeks. Kui õigusabikulu sisaldub tavapärastes majandamiskuludes, mida nõutakse igakuiselt ühistu kehtestatud tariifide alusel, siis maksavad neid kõik ühistu liikmed. Ühistu liikmelt ei saa aga sisse nõuda taolisi kulusid, mida korteriomanikud kannavad ühistu kaudu just selle liikmega peetavas kohtuvaidluses ja mida ei kaeta ühistu liikmete tavapäraste igakuiste maksete arvel, vaid kogutakse üldkoosoleku otsuse alusel ettenägematuteks juhtudeks lisaks juba teada olevatele ja majandustegevuse aastakava järgi otsustatud majandamiskuludele või nõutakse vastavalt ühistu aastakavas ettenähtule sisse korteriühistu liikmelt (vt ka Riigikohtu 6. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-13, p 11). (p 12)

Korteriomanikul on võimalik tasaarvestuseks korteriühistu majandamiskulude nõudega kasutada lisaks võimalikele nõuetele korteriühistu vastu ka oma võimalikke nõudeid kaasomanike kui korteriühistu liikmete vastu (vt Riigikohtu 8. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-61-14, p 32). Seega eeldusel, et korteriomanik on teinud kaasomandi eseme säilitamiseks vajalikke toiminguid teiste korteriomanike nõusolekuta tulenevalt KOS § 15 lg-st 2, on tal õigus kantud kulutused tasaarvestada korteriühistu majandamiskulude nõudega. Samasugune õigus tuleneb asja kaasomanikule AÕS § 72 lg-st 4. (p 11)

Juriidilise isiku puudustega üldkoosoleku otsus võib olla kas tühine või kehtetuks tunnistatav, kusjuures tühisuse aluseks saab olla mõni MTÜS §-s 24¹ sätestatud puudus (vt Riigikohtu 27. märtsi 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-16-13, p 12). MTÜS § 24¹ lg 1 esimese lause kohaselt on üldkoosoleku otsus muu hulgas tühine, kui otsuse vastuvõtmisel rikuti üldkoosoleku kokkukutsumise korda. Lisatingimusi sellise otsuse tühisusele seadus ei sea. MTÜS § 24 lg 1 esimese lause järgi võib kohus mittetulundusühingu vastu esitatud hagi alusel kehtetuks tunnistada seaduse või põhikirjaga vastuolus oleva üldkoosoleku otsuse. Sellisel juhul võib MTÜS § 24 lg 3 teise lause järgi otsuse tegemisel osalenud mittetulundusühingu liige nõuda otsuse kehtetuks tunnistamist üksnes juhul, kui ta on lasknud protokollida oma vastuväite otsusele (vt Riigikohtu 27. märtsi 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-16-13, p 16). (p 14)

Kriminaalmenetlusalase rahvusvahelise koostöö raames tehtavad otsustused ei hõlma väljaandmise esemeks oleva vara kuuluvusega seotud eraõiguslikke küsimusi, vaid üksnes vajaliku abi tagamist välisriigi kriminaalmenetluse toimetamisel (vt RKKKo 3-1-1-21-13, p 13 ja  3-1-1-35-12, p-d 10 jj). Vara väljaandmise menetluses antakse vaid esialgne hinnang vara üleandmise lubatavusele, võttes arvesse selle valdaja varalisi õigusi. Väljaandmise menetluses ei otsustata väljaantava vara kuuluvuse üle. (p 6)

Vara väljaandmise otsustamisel tuleb arvestada järgmist. Rahvusvahelise eraõiguse seaduse § 18 lg 1 kohaselt kohaldatakse asjaõiguse tekkimisele selle riigi õiguse sätteid, kus asi asus asjaõiguse tekkimise ajal. Seega kohaldatakse Eestis omandatud varale Eesti õiguse sätteid, sh asjaõigusseadust. Seetõttu võib vara üleandmine olla selgelt välistatud olukorras, kus õigusabi taotluses esitatud asjaoludest nähtub, et Eestis asuva vara valdaja on selle omandanud heauskselt. Kui õigusabi taotluse kohaselt on vara heauskne omandamine Eesti õiguse kohaselt välistatud, näiteks seetõttu, et vara on omaniku valdusest välja läinud tema tahte vastaselt (vt AÕS § 95 lg 3), on vara väljaandmine teisele riigile võimalik. Seejuures tehakse lõplik otsus vara kuuluvuse ja selle omanikule tagastamise kohta taotleva riigi õiguse kohaselt selles riigis toimetatavas kriminaalmenetluses. Kolmandal isikul on võimalik taotleda enda kaasamist sellesse menetlusse taotleva riigi õiguse kohaselt. (p 7)

KrMS § 470 lg 1 näeb ette vara väljaandmise välisriigile, mitte konkreetsele isikule, sh vara väidetavale omanikule. (p 11)

Vara väljaandmine riivab vaieldamatult vara valdaja õigusi ja huve, mistõttu on ta kriminaalmenetluses KrMS § 40¹ tähenduses käsitatav kolmanda isikuna, keda tuleb menetlusse kaasata. (p 8)

KarS § 121 sätestab karistatava teona ka valu tekitava kehalise väärkohtlemise. Seetõttu ei eelda süüdlase vastutuselevõtmine KarS § 121 järgi vältimatult tervisekahjustuse tuvastamist. Riigikohtu varasemas praktikas on valu tekitamist põhimõtteliselt peetud sobivaks ja põhiseaduspäraseks kriteeriumiks, mille alusel piiritleda KarS § 121 järgi karistatavat tegu väljapoole karistusõiguse reguleerimisala jäävast käitumisest. Valu organismi kaitsefunktsioonina on käsitatav kudede tegeliku või potentsiaalse kahjustamise või ülekoormatusega kaasneda võiva ebameeldiva aistingu ja tundeelamusena, mille ülesandeks on motiveerida ohtlikku olukorda lõpetama või vältima. Üldtuntud on asjaolu, et valulävi ehk vähim mõjutaja, mida isik tunneb valuna, on subjektiivne nähtus. Valu subjektiivsust silmas pidades tuleb valu tekitava kehalise väärkohtlemise tuvastamiseks kõigepealt kannatanu ülekuulamisel küsida, kas ta tundis valu. Kui vastus sellele küsimusele on eitav, siis tuleb üldjuhul asuda seisukohale, et valu tekitava kehalise väärkohtlemise objektiivne koosseis on tuvastamata. Ei saa aktsepteeritavaks pidada seda, et tervel inimesel aistingu olemasolu loetakse tuvastatuks tema enda ütlusi arvestamata jättes. Nimetatud üldreeglist tuleb erandina pidada võimalikuks kannatanul valu põhjustamise tuvastamist ka ilma, et kannatanu oleks seda ütlustes kinnitanud. Nii on olukord teistsugune näiteks siis, kui eraldi on tõendatud kannatanu patoloogiliselt kõrge valulävi või valutundetus või kui kannatanu ei saa mingil põhjusel ütlusi anda. Kui kannatanu kinnitab valu tundmist, siis tuleb täiendavalt hinnata, kas kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei oleks valu hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb eitada ka valu tekitava kehalise väärkohtlemise objektiivse koosseisu olemasolu. Sellise lisanõude eesmärk on vältida isiku alusetu süüditunnistamine kuriteos olukorras, mil nn sõltumatu kolmanda isiku objektiivne hinnang isikutevahelisele füüsilisele kontaktile eitab karistusõiguslikult relevantse valu tekkimise võimalikkust.

Vältimaks vahetu ja suulise kohtuliku arutamise tulemina maakohtu otsuses tõenditele antud hinnangu kergekäelist muutmist, peab ringkonnakohus, tehes süüdistatava süüküsimuse osas sama tõendikogumi põhjal maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, sellist otsustust eriti hoolikalt põhjendama. Lisaks omapoolsele tõendite analüüsile peab ringkonnakohus ära näitama ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis tingisid kohtu järelduste lahknemise tuvastatud faktilistest asjaoludest. (Vt nt RKKK 3-1-1-107-12, p 7).

Esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vigade ära näitamata jätmine kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes.

Normid, mis reguleerivad poolte vahetumist kohtumenetluses, peavad muu hulgas tagama, et vaidlusaluse eseme võõrandamisega ei oleks võimalik tekitada õigustatud isikutele raskusi oma õiguste maksmapanekul, ja nii saab näiteks vaidlusaluse eseme võõrandamise jätta tähelepanuta nn irrelevantsuspõhimõtte järgi. Sama põhimõte kehtib ka juhul, kui vaidlusalune ja hagi esitamise ajal eeldatavasti hagejale kuuluv õigus loetakse menetluse vältel nõude ülemineku käsutustehingu kehtetuks tunnistamise tõttu algusest peale tegelikult kuuluvaks varasemale õigustatud isikule. Ka sel juhul peab menetluslikult olema tagatud, et lõppastmes oleks võimalik olemasolevat nõuet maksma panna. Kostja ei saa vabaneda tema vastu eksisteerivast nõudest üksnes põhjusel, et vaieldakse nõude kuuluvuse üle. Menetluse jätkamine samade menetlusosalistega võimaldab säilitada senises menetluses saavutatut ja see, et nõue kuulub selle üleandmise aluseks olnud käsutustehingu kehtetuks tunnistamise tõttu mitte hagejale, vaid eelmisele võlausaldajale, on irrelevantsuspõhimõtte alusel võimalik jätta tähelepanuta. (p 12) TsMS § 210 lg 2 järgi ei mõjuta vaidlusaluse eseme omandi või muu sellesarnase õiguse üleandmine või nõude loovutamine kolmandale isikule (eriõigusjärglus) iseenesest asja menetlust. See tähendab, et kui ese, mille üle vaieldakse, läheb menetluse vältel õigusjärgluse korras üle kolmandale isikule, siis on võimalik hagi rahuldada vaatamata sellele, et menetlusosaline on vahetunud. Sama põhimõte kohaldub ka olukorras, kus menetluse vältel jõustub kohtulahend, millega nõude tunnustamise hagi esitanud võlausaldaja loetakse nõude kaotanuks põhjusel, et käsutustehing, millega arvatav võlausaldaja nõude esialgu omandas, on vahepeal tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatud. See tähendab, et nõude materiaalõiguslik tagasiminek esialgsele võlausaldajale ei mõjuta asja menetlust. (p 13)

TsMS § 210 lg 4 sätestab, et kui eseme võõrandab hageja ja asjas tehtav otsus ei kehtiks TsMS § 460 kohaselt õigusjärglase suhtes, võib kostja esitada hagejale vastuväite, et hageja on nõudeõiguse kaotanud. TsMS § 460 lg 1 esimese lause kohaselt kehtib jõustunud kohtuotsus ka isikute kohta, kes on saanud pärast hagi esitamist menetlusosaliste õigusjärglaseks. Sama paragrahvi teise lõike järgi ei kehti otsus sellise õigusjärglase suhtes, kes on omandanud vaidlusaluse eseme ega teadnud omandamise ajal kohtuotsusest või hagi esitamisest. Materiaalõiguslikus mõttes uue võlausaldaja suhtes ei kehtiks asjas tehtav lahend TsMS § 460 lg 2 järgi ainult juhul, kui ta ei oleks teadnud nõude loovutamise käsutustehingu kehtetuks tunnistamise otsuse jõustumise ajal, et nõude tunnustamise üle vaieldakse praeguses menetluses. (p 14)

Kehaliste esemete ehk asjade puhul võimaldab seadus omandada neid osal juhtudel ka õigustamata isikutelt ehk mitteomanikelt (AÕS § 56 lg 3 ja § 95), nõuete heauskne omandamine ei ole aga võimalik. Kui loovutatud nõue ei kuulu isikule, kes nõude loovutab, vaid kellelegi teisele, ei muutu nõude omandaja võlausaldajaks isegi juhul, kui ta oli heauskne. (p 19)

Nõude loovutamine on käsutustehing TsÜS § 6 lg 3 tähenduses, sest sellega muudetakse olemasoleva nõudeõiguse kuuluvust. Nõude kui mittekehalise eseme käsutamine erineb asja kui kehalise eseme käsutamisest ehk omandi üleandmisest, kus käsutus vajab selle lõpuleviimiseks veel reaalakti (nt valduse üleandmist) või õigustoimingut (nt kande tegemist kinnistusraamatusse), mis on väljapoole äratuntavad. Nõude käsutuse toime saavutamiseks ei ole selliseid lisatoiminguid vaja teha. Nõude loovutamise põhiliseks õiguslikuks tagajärjeks on uue võlausaldaja astumine võlasuhtesse eelmise asemele.

Kui asja üleandmisele suunatud käsutustehingu kehtetuks tunnistamine vajab selle lõpliku toime saavutamiseks veel reaalakti või õigustoimingut, siis nõude loovutamise käsutustehingu kehtetuks tunnistamisel ei ole selliste lisatoimingute tegemine vajalik ja loetakse, et uus võlausaldaja ei ole kunagi esialgse asemele astunud. (p 18) Kui kehaliste esemete ehk asjade puhul võimaldab seadus omandada neid osal juhtudel ka õigustamata isikutelt ehk mitteomanikelt (AÕS § 56 lg 3 ja § 95), siis nõuete heauskne omandamine ei ole võimalik. Kui loovutatud nõue ei kuulu isikule, kes nõude loovutab, vaid kellelegi teisele, ei muutu nõude omandaja võlausaldajaks isegi juhul, kui ta oli heauskne. (p 19)

Pankrotihaldur peab pankrotimenetluses arvestama võlausaldaja eriõigusjärglusega ning sellest tulenevalt peab pankrotihaldur lugema kas täielikult või osaliselt pankrotivõlausaldajaks isiku, kellele nõue on seaduse alusel üle läinud (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 8. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-13, p 15). Kui pankrotihaldur keeldub pankrotimenetluses isikut üleläinud nõude osas põhjendamatult pankrotivõlausaldajaks tunnistamast, saab isik esitada pankrotimenetluses tunnustatud nõude ülemineku tuvastamiseks TsMS § 368 lg 1 järgi tuvastushagi. Selline hagi tuleb esitada pankrotihalduri ja/või võlausaldaja vastu, kelle nõude ülemineku üle vaieldakse. Sama kehtib ka olukorras, kus nõude loovutamise käsutustehingu kehtetuks tunnistamise tõttu loetakse nõue algusest peale kuuluvaks varasemale võlausaldajale ehk isikule, kes ei esitanud nõuet pankrotimenetluses. (p 16)

Kui tagasivõitmise korras tunnistatakse kehtetuks nõude loovutamise käsutustehing, siis ei ole nõuet vaja eraldi tagastada, vaid tuleb lugeda, et nõue kuulub algusest peale loovutajale kui esialgsele võlausaldajale. (p 17)

Vt Riigikohtu 3. detsembri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-14, p 12; Riigikohtu 14. juuni 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-04, p 25; Riigikohtu 13. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-11, p-d 27, 28, 33 ja Riigikohtu 8. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-61-14, p-d 16 ja 17. (p 9) KÜS § 151 lg-s 2 sätestatud tehnosüsteemi asendamiseks saab pidada ka küttesüsteemi asendamist teist liiki küttesüsteemiga, sh elektriküttelt kaugküttele üleminekut. Kolleegiumi varasema praktika järgi kohaldub korteriomanike vahelistes suhetes AÕS § 74 lg 1, mille järgi võib kaasomandis olevat asja oluliselt muuta ainult kõigi kaasomanike kokkuleppel (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 27. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-14, p-d 10–15). Selle sättega peab arvestama ka KÜ üldkoosolek. See tähendab, et KÜ üldkoosolekul on häälteenamusega õigus otsustada kaasomandis oleva asja oluliseks muutmiseks tööde tegemine vaid juhul, kui kaasomandis oleva asja olulise muutmisega on olnud nõus kõik korteriomanikud. Elektriküttelt kaugküttele ülemineku puhul ei ole tegemist kaasomandis oleva asja olulise muutmisega AÕS § 74 lg 1 mõttes, mistõttu üldkoosolek võis häälteenamusega otsustada elektriküttelt kaugküttele ülemineku ning see otsus on kõigile korteriühistu liikmetele KÜS § 13 lg 4 järgi täitmiseks kohustuslik. Ühelt küttesüsteemilt teisele üleminekuga seoses otsustas korteriühistu üldkoosolek võtta ka laenu ja suurendada remondifondi. Kuna laenu võeti ja remondifondi suurendati tööde tegemiseks, mida kostja liikmed võisid otsustada üldkoosolekul häälteenamusega, võisid nad üldkoosolekul otsustada häälteenamusega ka nende töödega kaasnevaid muid küsimusi, sh laenu võtmist ja remondifondi suurendamist. (p-d 10 ja 11) Riigikohtu 13. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-11, p 24. (p 12)

Osanike, aktsionäride ja liikmete võrdse kohtlemise põhimõte on olemuselt ühinguõigusliku hea usu põhimõtte konkretiseering, mis kohaldub analoogia põhjal ja koostoimes TsÜS §-s 32 väljendatud üldise ühinguõigusliku hea usu põhimõttega ka mittetulundusühingu liikmetele. (p 14)

Üksnes sellega, et teises tsiviilasjas on tehtud jõustunud lahend, millega on sarnase sisuga juhatuse otsuse kehtetuks tunnistamise nõue jäetud läbi vaatamata, ei saa kohus põhjendada sama sisuga üldkoosoleku otsuse läbivaatamata jätmist. See on TsMS § 442 lg-s 8 ja § 654 lg-s 5 sätestatud kohtulahendi põhjendamise kohustuse rikkumine. (p 15)

Juriidiline isik saab küll kehtestada teabenõuetele vastamise korra, kuid seadusega ei tarvitse olla kooskõlas see, kui otsustatakse ühe isiku avalduste lahendamist piirata või kehtestatakse reeglid, mis lähevad vastuollu seaduses sätestatud juhatuse kohustusega anda liikmetele vajalikku teavet või liikmete võrdse kohtlemise põhimõttega. (p 14)

Osanike, aktsionäride ja liikmete võrdse kohtlemise põhimõte on olemuselt ühinguõigusliku hea usu põhimõtte konkretiseering, mis kohaldub analoogia põhjal ja koostoimes TsÜS §-s 32 väljendatud üldise ühinguõigusliku hea usu põhimõttega ka mittetulundusühingu liikmetele. Juriidiline isik saab küll kehtestada teabenõuetele vastamise korra, kuid seadusega ei tarvitse olla kooskõlas see, kui otsustatakse ühe isiku avalduste lahendamist piirata või kehtestatakse reeglid, mis lähevad vastuollu seaduses sätestatud juhatuse kohustusega anda liikmetele vajalikku teavet või liikmete võrdse kohtlemise põhimõttega. (p 14)

Kui korteriühistu üldkoosoleku otsusega otsustatakse laiendada elamu juurde kuuluvat parklat ja teha selleks vajalikke töid, kuid ei määrata kindlaks, kes korteriomanikest võib oma autot kus parkida, ei ole tegemist parkimiskorra määramisega. Parkla laiendamise ja selleks vajalike tööde tegemise küsimusi ei reguleeri korteriomandiseadus, sest tegemist ei ole korteriomandi valitsemise küsimusega ja seega ei kohaldu KOS § 12 lg 1, mille kohaselt võivad korteriomanikud kaasomandi eseme kasutamist reguleerida kokkuleppega. Üldkoosolek võib otsustada parkla laiendamise tööde korraldamist, kui selleks on olemas korteriomanike enamuse otsus AÕS § 72 lg 1 mõttes. (p 11)

Ka need hagejad, kes apellatsioon- ega kassatsioonkaebust ei esitanud, olid apellatsioonimenetluses kaasapellandid ja kassatsioonimenetluses kaaskassatorid TsMS § 207 lg 3 mõttes, sest asjas tehtav lõplik lahend peab olema kehtiv kõikide menetlusosaliste suhtes ühtemoodi (p 10).

Korteriomandi reaalosa piiridesse jäävasse seina avause tegemiseks on vajalik kõikide kaasomanike nõusolek juhul, kui on tegemist asja olulise muutmisega. Ukseava tegemiseks antud ehitusluba ei asenda kaasomanike nõusolekut. Teised kaasomanikud võivad nõuda AÕS § 74 alusel endise olukorra taastamist (p 13). Kaasomanik, kes soovib kaasomandis olevat asja oluliselt muuta ja vajab selleks kõikide kaasomanike nõusolekut, võib seda nõusolekut hageda TsÜS § 68 lg 5 alusel, kui teised kaasomanikud selleks kohustatud on ( p 15).

Korteriühistu liikmete üldkoosolek ei saa otsustada häälteenamusega küsimusi, milleks on vajalik korteriomanike kui kaasomanike kokkulepe. (p 11) Vaidlus keskküttetorustiku möödaviikude väidetava kõrvaldamise ja/või puudumise üle puudutab korteriomanike kaasomandit (p 12).

Korteriühistul on õigus oma nimel ka kohtulikult maksma panna ühistu liikmetest korteriomanikele ühiselt kuuluvaid nõudeid nii kolmandate isikute kui ka korteriühistu liikmete endi vastu. Selliseks ühiseks huviks võib olla elamu küttesüsteemi korrasolek ning ka see, kui üks korteriomanik rikub teiste korteriomanike õigusi (p 10).

Sundtäitmine ei ole lubamatu, kui võlausaldaja saab raha esmalt hüpoteegiga koormatud kinnisasja müügist sundenampakkumisel ning seejärel jaotusettepaneku alusel ka võlgniku pankrotimenetluses (p 15). Kui võlausaldajale on sama nõude rahuldamiseks tehtud väljamakse nii täitemenetluses kinnisasja müügist saadu ja seejärel ka pankrotivara arvel, on pankrotihalduril õigus esitada VÕS § 1028 lg 1 alusel alusetu rikastumise nõue võlausaldaja vastu ulatuses, milles võlausaldaja nõue on täitemenetluses saadu arvel juba rahuldatud. Pankrotihalduril, kes teeb väljamakse sellise kohustuse täitmiseks, mis on teise isiku täitmise tõttu ära langenud, on õigus nõuda üleantu saajalt tagasi VÕS § 1028 lg 1 alusel. Kuigi võlausaldaja võib olla saanud pankrotimenetluses väljamakse tunnustatud nõude rahuldamiseks ja jõustunud kohtulahendi alusel, ei välista see võlausaldaja alusetut rikastumist ka tunnustatud nõude piires (p 18).

Lepingulise esindaja seletused ei ole TsMS § 229 lg 2 järgi tõendiks. Kostja lepingulise esindaja istungil väidetu näol on tegemist esindaja õigusliku hinnanguga asjaoludele, millega kohus pole seotud. (p 13)

Hagi aluse hulka ei kuulunud asjaolu, et kostjaga on sõlmitud tasuta kasutamise leping ja hageja on selle üles öelnud. Sellist faktilist asjaolu hageja hagiavalduses esile ei toonud Asjaolu, et hageja on pooltevahelise tasuta kasutamise lepingu üles öelnud, on asjas käsitatav TsMS § 376 lg 1 tähenduses hagi muutmisena. Tegemist ei ole esitatud faktiväite täiendamisega, mis on lubatud TsMS § 376 lg 4 p 1 järgi. Hageja oli muutnud oma nõude aluseks olevaid põhilisi asjaolusid ja kohus sai neid käsitleda vaid juhul, kui hageja taotleb hagi muutmist. (p 14)

AÕS § 80 lg 1 kohaldamise eelduseks on, et hageja on korteriomandi omanik, kostja on korteriomandi valdaja ning kostja valdab korteriomandit õigusliku aluseta. Kui kohus lahendab vindikatsioonihagi, mille aluseks on hageja väide, et kostjal ei ole korteriomandi valdamiseks õiguslikku alust, peab kohus hageja nõude lahendamisel kostja vastuväite alusel tuvastama, kas poolte vahel on õigussuhe, mis annab kostjale õiguse vaidlusalust korteriomandit vallata, või mitte. Kohtu kohustus on kohaldada asjas õigust tuvastatud asjaoludest lähtudes. Küll aga ei tohi kohtu antav õiguslik hinnang olla pooltele üllatuslik. (p 11)

Kui maa esmakinnistamine toimus enne 1. aprilli 1999 ja tehnovõrk või -rajatis püstitati enne maa esmakinnistamist või enne 1. aprilli 1999 maa omaniku nõusolekul, saab kinnisasja omanik nõuda tehnovõrgu või –rajatise talumise eest tasu AÕSRS § 154 lg 1 esimese lause, mitte AÕS § 158² lg 1 esimese lause, ega AÕS § 158 lg 3 alusel. (p24)

Kuigi AÕSRS § 154 lg-d 2-4, mis sätestasid talumistasu suuruse, on tunnistatud kehtetuks, on kinnisasja omanikul õigus nõuda talumiskohustuse eest kohast hüvitist (3-4-1-25-11). (p 30, 32)

Kinnisasja omanikule tuleb talumistasuna lisaks kulude hüvitamisele (maamaks, kinnisasja hooldamise kulud) maksta üldjuhul ka perioodilist lisahüvitist, arvestades talumiskohustuse intensiivsust, mis tuleneb mh tehnorajatise olemusest ja selle kaitsevööndi ulatusest ja sellest tulenevatest piirangutest, maa sihtotstarbest, suurusest ja asukohast, samuti muudest asjaoludest, mis võimaldaks omanikul maad efektiivsemalt või muul viisil kasutada, aga ka avalikku huvi talumiskohustuse vastu. (p 33-36)

Omandireformi käigus tagastatud või erastatud maal olnud tehnovõrgu või –rajatise talumise lisahüvitis peaks üldjuhul olema väiksem kui AÕS § 158 alusel määratav tasu servituudi eest või tasu AÕS § 158² alusel sundvalduse seadmisel. Lisahüvitis ei pea tagama kinnisasja omanikule negatiivsete varaliste tagajärgede täielikku hüvitamist. Lisahüvitise suuruse arvutamisel saab lähtuda hüvitisest, mida riik oleks maksnud maareformi käigus õigustatud subjektile maa tagastamata jätmise korral, sh võib lisahüvitis tulenevalt vähesest intensiivsusest olla ka sellest väiksem. (p 38-40)

Tehnovõrgu või –rajatise talumise eest tasu saamise asi on tsiviilasi, mis lahendatakse hagita menetluses. Selle hagimenetluses lahendamise korral tuleb juhinduda hagita menetluses sätetest. (p 27)

Kinnisasja omanik saab tehnovõrgu või –rajatise omanikult nõuda ka pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvat tehnovõrgu või -rajatise talumise tasu (TsMS § 369). (p 26)

Tehnovõrgu või –rajatise talumise eest tasu saamise asi on tsiviilasi, mis lahendatakse hagita menetluses. Selle hagimenetluses lahendamise korral tuleb juhinduda hagita menetluses sätetest. (p 27)

Kinnisasja omanik saab tehnovõrgu või –rajatise omanikult nõuda ka pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvat tehnovõrgu või -rajatise talumise tasu (TsMS § 369). (p 26)