Tsiviilkohtumenetluse seadustik (lühend - TsMS)

TMS § 2 lg 1 p 6 ja TsMS § 753 lg 1 esimese lause järgi on Eestis tegutsevate vahekohtute otsuste täitmise eelduseks üldjuhul nende eelnev tunnustamine ning täidetavaks tunnistamine. Eestis ei ole loodud riiklikku süsteemi, mille alusel saaks kontrollida, milline vahekohus on alaliselt tegutsev ja milline mitte. Sellest ei saa aga järeldada, et kuna vahekohtu alalisuse kontrollimiseks süsteemi ei ole, siis ei saa kahelda selles, et vaidlusalune vahekohus on alaline. Üksnes nime järgi ei ole võimalik tuvastada, kas tegu on alalise vahekohtuga. Üheski seaduses ei ole kriteeriume, mis võimaldaksid tuvastada, kas vahekohus on TsMS § 753 lg 1 teise lause mõttes alaliselt tegutsev. Vahekohtu alalisuse kriteeriumide puudumise tõttu ei ole ka kohtutäituril võimalik otsustada selle üle, kas Eestis tehtud ja täitmiseks esitatud vahekohtu otsuse on teinud TsMS § 753 lg 1 teise lause mõttes Eestis alaliselt tegutsev vahekohus. Seetõttu ei saa kohtutäitur selliseid vahekohtu otsuseid käsitada täitedokumendina ja neid täitmiseks võtta. Küll aga saab kohtutäitur TsMS § 753 lg 1 esimese lause järgi täita vahekohtu otsuseid, mida kohus on tunnustanud ja täidetavaks tunnistanud. (p 15)

Kui kohtutäitur alustab täitemenetlust vahekohtu lahendi alusel, mida ei ole enne tunnustatud ega täidetavaks tunnistatud, siis on ta alustanud täitemenetlust ilma täitedokumendita. Kohtutäituri tegevust ja otsuseid täitedokumendi täitmisel ehk täitemenetluse korraldamisel, sh täitedokumendi täitmiseks võtmist, saab täitemenetluse osaline vaidlustada eelkõige TMS § 217 lg 1 alusel esitatud kaebusega kohtutäituri otsuse või tegevuse peale (vt RKTKm nr 3-2-1-42-08, p 16; RKTKm nr 3-2-1-1-14, p 18). (p 16)

Kui isik vaidleb täitemenetlusele vastu põhjusel, et vahekohtu lahend, mida täitur täidab, ei ole alaline, tuleb tal esitada kaebus kohtutäituri otsuse peale, millega täitur alustas täitemenetlust. (p 16)

TsMS § 174 lg-d 3 ja 5 tuleb nende koostoimes tõlgendada järgmiselt. Kui maakohus määrab kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse ja kõrgema astme kohtud jätavad alama astme kohtute lahendid muutmata, siis määrab iga maakohtule järgnev kohtuaste selles kohtuastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse, s.o apellatsioonikohus määrab ringkonnakohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse ja kassatsioonikohus määrab Riigikohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse. Selline tõlgendus on mõistlik ja kõige enam kooskõlas ka menetlusökonoomia põhimõttega. Kui aga maakohus määrab kindlaks ainult ühe poole menetluskulude rahalise suuruse, jättes määramata vastaspoole menetluskulude rahalise suuruse, siis ringkonnakohus, muutes maakohtu otsust sel määral, et muuta tuleks ka menetluskulude jaotust, või tehes ise uue otsuse, võib jätta menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata. Ringkonnakohus võib selliselt toimida iseäranis juhul, kui on vaja hinnata menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust diskretsiooniõiguse alusel (nt lepingulise esindaja kulu TsMS § 175 lg 1 alusel). Sel juhul toimub menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine tervikuna maakohtus TsMS § 174 lg-s 4 sätestatud korras, s.o pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist. Sama kehtib ka juhul, kui Riigikohus muudab alama astme kohtute otsuseid või teeb ise uue otsuse. Selline tõlgendus on kõige paremini kooskõlas TsMS §-st 2 tuleneva põhimõttega lahendada tsiviilasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega, ning see tagab pooltele ka edasikaebeõiguse menetluskulude rahalise kindlaksmääramise peale. (p 21)

TsMS § 174 lg-d 3 ja 5 ei ole mõistlik koostoimes tõlgendada selliselt, et kõrgema astme kohus peab kindlaks määrama ka alama astme kohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse olukorras, kus ta muudab alama astme kohtu otsust sel määral, et sellega kaasneb menetluskulude jaotuse muudatus, või teeb ise uue, osaliselt või täielikult vastupidise otsuse. (p 22)

Hagita asja lahendamine hagimenetluses ei ole vähemalt üldjuhul selline menetlusõiguse normi rikkumine, mis annaks aluse ainuüksi sel põhjusel kohtulahend tühistada. Seda kinnitavad ka TsMS § 631 lg 4 ja § 668 lg 4. (vt ka RKTKm nr 3-2-1-42-10, p 20). (p 17)

Olukorras, kus isik tugineb sellele, et vahekohtu lahend on vastuolus heade kommete ja avaliku korraga ning vahekohtu moodustamisel on rikutud olulisi menetluspõhimõtteid, on õige õiguskaitsevahend TsMS § 751 järgi vahekohtu otsuse tühistamise avaldus. (p 14)

Hagihinna määramisel lihtmenetluse asja olemasolu hindamiseks lähtuda esmajoones TsMS § 122 lg-st 2 ja teha kindlaks hageja kogu tegelik nõue. Samuti tuleb lähtuda TsMS § 124 lg 1 esimesest lausest. (p 15)

Kohus peab TsMS § 405 lg 1 kohaldamisel hindama, kas juba sissenõutavaks muutunud nõue ja tulevikku suunatud perioodilised maksed ületavad eelduslikult selles sättes ettenähtud rahalise piiri. Selleks peab arvestama TsMS § 122 lg-tes 1 ja 2 sätestatuga ja sellega, et igakuiste maksetena suhteliselt väikseid summasid hõlmavad isikukahju hüvitamise nõuded on tihti nii asjaolude kui ka seaduse kohaldamise osas keerukad ja nende menetlemine lihtmenetluses ei ole ka sisuliselt põhjendatud. (p 15)

TsMS § 405 lg 1 eesmärgiks ei ole anda kohtule õigust lahendada lihtsustatud korras mistahes varalisi nõudeid, mille hagihind jääb TsMS § 129 lg 2 järgi arvutatuna alla TsMS § 405 lg-s 1 ettenähtud rahalist piiri. (p 15)

Ringkonnakohtul ei ole alust tühistada maakohtu otsust ainuüksi põhjusel, et maakohus pidas asja ekslikult lihtmenetluse asjaks. Esmajoones tuleks hinnata, kas maakohus on valesti tõlgendanud või kohaldanud materiaalõiguse normi, kas asja lihtmenetluses menetlemine tõi kaasa menetlusõiguse normi olulise rikkumise või on maakohus valesti hinnanud tõendeid. (p 16)

Hagihinna määramisel lihtmenetluse asja olemasolu hindamiseks lähtuda esmajoones TsMS § 122 lg-st 2 ja teha kindlaks hageja kogu tegelik nõue. Samuti tuleb lähtuda TsMS § 124 lg 1 esimesest lausest. (p 15)

Kohus peab TsMS § 405 lg 1 kohaldamisel hindama, kas juba sissenõutavaks muutunud nõue ja tulevikku suunatud perioodilised maksed ületavad eelduslikult selles sättes ettenähtud rahalise piiri. Selleks peab arvestama TsMS § 122 lg-tes 1 ja 2 sätestatuga ja sellega, et igakuiste maksetena suhteliselt väikseid summasid hõlmavad isikukahju hüvitamise nõuded on tihti nii asjaolude kui ka seaduse kohaldamise osas keerukad ja nende menetlemine lihtmenetluses ei ole ka sisuliselt põhjendatud. (p 15)

Apellatsioonkaebuse alusetult menetlusse võtmata ja lahendamata jätmine on rikkumine, mis annab aluse ringkonnakohtu määruse tühistada ka põhjusel, kui ringkonnakohus arvas ekslikult, et tegu on lihtmenetluse asjaga. (p 16)

Vt p 13.

TsÜS § 32 järgi hea usu põhimõttega vastuolus olevaks käitumiseks saab lugeda juhatuse liikme käitumist, kes sisuliselt varjab nõukogu eest vahetult enne ametist vabastamist tehtud majanduslikult küsitavaid tehinguid ja tugineb hiljem aktsiaseltsi teadmatusest antud kinnitusele nõuete puudumise kohta tema vastu. (p 41)

Kui aktsiaselts ja juhatuse liige kinnitavad juhatuse liikme lepingu lõpetamise kokkuleppes, et neil ei ole teineteise suhtes mingeid kohustusi peale nende, mis tulenevad sellest kokkuleppest, tähendab see, et pooled on käsutanud nõudeid selliselt, et see tingimus välistab kehtivuse korral vastastikku hagide esitamise. Seega saab lähtuda eeldusest, et selle sätte puhul on tegemist tehinguga TsÜS § 67 lg 1 mõttes, mitte lihtsalt vastastikuste nõuete puudumisest teadmise kinnitamisega. (p 23-24)

Üldjuhul ei tule käsutustehingu tühistamine eksimuse või pettuse tõttu kõne alla, kuna sellega seotud asjaolud puudutavad esmajoones kohustustehingut (vt ka RKTKo nr 3-2-1-140-07, p 38; RKTKo nr 3-2-1-153-09, p 20). Siiski saab tühistada eksimuse või pettuse tõttu ka käsutustehingu, kui toimunud on eksitus käsutuse enese suhtes, mh kui eksinud pool on nõude puudumist kinnitades olnud arusaamisel, et tal nõuet ei olegi. (p 29)

Tehingu saab TsÜS § 92 lg 3 järgi eksimuse alusel tühistada järgmiste eelduste tuvastamisel: • tehingu teinud isik oli eksimuses (TsÜS § 92 lg 1); • eksimus oli oluline (TsÜS § 92 lg 2) • eksimuse põhjustas teise poole käitumine (TsÜS § 92 lg 3 p-d 1 ja 2, § 95) või jagatud eksimus (TsÜS § 92 lg 3 p 3); • eksimuse riisikot kannab vastaspool (TsÜS § 92 lg 5). (p 34)

Kuna eksimus on ebaõige ettekujutus tegelikest asjaoludest ja kui nõukogu liige kirjutab aktsiaseltsi nimel alla juhatuse liikmega lepingu lõpetamise kokkuleppele, siis saab aktsiaseltsi eksimuse olemasolu hinnata selle järgi, kas nõukogu liige teadis kahjulikest tehingutest. (p 35)

Kui juhatuse liige teeb tehingu, mis väljub igapäevase majandustegevuse raamidest ja nõukogu ei tea sellisest tehingust ning loobub nõudest juhatuse liikme vastu, saab lugeda, et nõudest loobumine toimus olulise eksimuse mõjul. (p 36)

Lepingu eksimuse tõttu tühistamiseks tuleb eelkõige asjaolusid hinnates tuvastada, kas isikul oli hea usu põhimõttest tulenev objektiivne teatamiskohustus, st kas teatamine oli vastavalt hea usu põhimõttele ning käibetavadele oodatav ja mõistlik (vt ka RKTKo nr 3-2-1-93-05, p 16; RKTKo nr 3-2-1-50-15, p 18). (p 37)

Isegi kui juhatuse liikmele ei ole tehingu tegemiseks vajalik nõukogu nõusolek, ei välista see juhatuse liikme kohustust neist tehingutest nõukogule teatada, seda eriti juhul, kui juhatuse liikme ametisuhe aktsiaseltsiga lõppeb. Aktsiaseltsi juhatuse liikmelt saab tema ametist vabastamise kokkuleppe sõlmimisel nii VÕS § 14 lg 2 esimese lause kui ka TsÜS § 95 järgi eeldada nõukogu teavitamist kõigist olulistest juhatuse tegevusega seotud asjaoludest, mh olulistest tehingutest, iseäranis ebaharilikel tingimustel tehtud ja võimalikest kahjulikest tehingutest. (p 39)

Nõukogu poolt kinnituse andmist nõuete puudumise kohta ja nõuetest loobumist olukorras, kus puudub piisav ülevaade olukorrast või kui nõukogu ise ei ole järelevalvet juhatuse üle piisavalt korraldanud, võib üldjuhul tõesti pidada eksinud poole riskiks TsÜS § 92 lg 5 mõttes. (p 40)

Riskijaotust muutvateks asjaoludeks TsÜS § 92 lg 5 mõttes võivad olla mh juhatuse liikme tehtud tehingutest ja nende tagajärgedest ülevaate saamiseks kuluv aeg, töö maht ja selleks tehtavad kulud, samuti usaldus juhatuse liikme varasema käitumise vastu ja kahtluste puudumine ning võimalik kahjulike tehingute tahtlik tegemine ja nende varjamine nõukogu eest. (p 41)

Üldjuhul ei tule käsutustehingu tühistamine eksimuse või pettuse tõttu kõne alla, kuna sellega seotud asjaolud puudutavad esmajoones kohustustehingut (vt ka RKTKo nr 3-2-1-140-07, p 38; RKTKo nr 3-2-1-153-09, p 20). Siiski saab tühistada eksimuse või pettuse tõttu ka käsutustehingu, kui toimunud on eksitus käsutuse enese suhtes, mh kui eksinud pool on nõude puudumist kinnitades olnud arusaamisel, et tal nõuet ei olegi. (p 29)

TsÜS tehingu tühistamise koosseisud (eelkõige TsÜS §-d 92, 94 ja 96) on erinormiks TsÜS § 86 suhtes, st tehingu tühistamise aluseks olevad asjaolud ei saa olla samal ajal tehingu tühisuse aluseks heade kommete vastasuse tõttu (vt nt RKTKo nr 3-2-1-140-07, p 32). (p 28)

TsMS § 444 lg-t 1 tuleb tõlgendada kitsendavalt ja põhiseaduskonformselt ning vastuolusid vältivalt selliselt, et see säte kohaldub vaid sama paragrahvi 3. ja 4. lõikes nimetatud juhtudel, st kui: • tegu on tagaseljaotsusega (TsMS § 444 lg 3 I alt); • tegu on õigeksvõtul põhineva otsusega (TsMS § 444 lg 3 I alt); • otsus tehakse lihtmenetluse asjas (TsMS § 405 lg 1 teise lause p 9, § 444 lg 4 esimese lause II alt); • menetlusosalised on kirjeldava osa otsusest väljajätmisega nõustunud (TsMS § 444 lg 4 I alt). (p 46)

Suure hinnaga ja õiguslikult keerukates asjades tuleks hoiduda liigsest lihtsustamisest. Esmalt raskendab see otsuse mõistmist, mh mis nõue üldse lahendati, seda eriti, kui hagi jäeti rahuldamata, vältimaks hilisemat samas asjas kohtusse pöördumist. Teiseks on võimalus sellises asjas tehtud otsuse vaidlustamiseks suur ja kõrgema astme kohtul võib olla raskendatud maakohtu otsust mõista, samuti tähendab see kõrgema astme kohtule lisatööd puuduvate andmete kogumisel. Kolmandaks võimaldab korralikult koostatud kirjeldav osa otsust paremini põhjendada, vältida oluliste küsimuste tähelepanu alt väljajäämist ja aitab seega kohtu enda jaoks kaasa asja õigele lahendamisele. (p 46)

Kui pooltel ei ole võimalik esitada uusi asjaolusid, ei ole kohtul mõistlik minna üle suuliselt menetluselt kirjalikule kohtuvaidlusele, sest see võib põhjustada pooltele lisakulusid, korduvate kulunimekirjade esitamist ja hilisemaid vaidlusi uute seisukohtade esitamise üle. (p 45)

TsMS § 444 lg-t 1 tuleb tõlgendada kitsendavalt ja põhiseaduskonformselt ning vastuolusid vältivalt selliselt, et see säte kohaldub vaid sama paragrahvi 3. ja 4. lõikes nimetatud juhtudel, st kui: • tegu on tagaseljaotsusega (TsMS § 444 lg 3 I alt); • tegu on õigeksvõtul põhineva otsusega (TsMS § 444 lg 3 I alt); • otsus tehakse lihtmenetluse asjas (TsMS § 405 lg 1 teise lause p 9, § 444 lg 4 esimese lause II alt); • menetlusosalised on kirjeldava osa otsusest väljajätmisega nõustunud (TsMS § 444 lg 4 I alt). (p 46)

Kui aktsiaselts ja juhatuse liige kinnitavad juhatuse liikme lepingu lõpetamise kokkuleppes, et neil ei ole teineteise suhtes mingeid kohustusi peale nende, mis tulenevad sellest kokkuleppest, tähendab see, et pooled on käsutanud nõudeid selliselt, et see tingimus välistab kehtivuse korral vastastikku hagide esitamise. Seega saab lähtuda eeldusest, et selle sätte puhul on tegemist tehinguga TsÜS § 67 lg 1 mõttes, mitte lihtsalt vastastikuste nõuete puudumisest teadmise kinnitamisega. (p 23-24)

Võlausaldaja võib talle kuuluvat nõuet käsutada, mh selle loovutada või lõpetada. See puudutab nii olemasolevaid kui ka tulevasi nõudeid, nii teadaolevaid kui ka teadmata nõudeid. Teadmata ja tulevastest nõuetest loobumise tahet ei saa vaidluse korral siiski eeldada. (p 25)

Nõudest loobumine võib sisalduda ka kompromissis, milles pooled teevad vastastikku järeleandmisi, loobudes oma nõuetest (VÕS § 578). Nõudest loobumiseks ei saa pidada vastutuse eelnevat välistust (VÕS § 106 mõttes), kuna sel juhul nõue ei tekigi. (p 25)

Juhatuse liikme ametiaja lõppemisel tuleb täita ka need kohustused, mida saab täita, kuid mille täitmise aeg ametiaja jätkumise korral saabuks tulevikus. (p 39)

Hindamaks, kas kokkulepe, millega aktsiaselts ja tema juhatuse liige lõpetavad juhatuse liikme ametisuhte ja milles nad muu hulgas kinnitavad ka vastastikuste nõuete puudumist, on osadeks jagatav, tuleb tõlgendada lõpetamiskokkulepet tervikuna, st poolte vastastikuseid õigusi ja kohustusi (mh hüvitis, saladuse hoidmise kohustused, konkurentsikeeld jms), mis sellest tulenevad. Arvestada tuleb ka seda, et juhatuse liige võidi ÄS § 309 lg 3 esimese lause järgi ametist sõltumata põhjusest igal ajal tagasi kutsuda, st juhatuse liige ei saanuks lõpetamiskokkuleppe allkirjastamist vältides enda tagasikutsumist juhatusest takistada. (p 42)

Juhatuse liikme äriühingu nimel tehtud tehingu vajalikkuse ja majandusliku otstarbekuse hindamisel tuleb eelkõige hinnata tehinguga saadud vastusoorituse väärtust, mille kaudu on võimalik hinnata, mis oli tehingu tegelik majanduslik sisu ning kas see tuli äriühingule kasuks või kahjuks (vt RKTKo nr 3-2-1-20-14, p-d 12, 13). (p 18)

Lepingus antud kinnitus, mille kohaselt pooltel ei ole teineteise suhtes nõudeid, toob VÕS § 207 lg 2 järgi samuti kaasa nõudest loobumise ehk nõude käsutamise. Nõude puudumise kinnitus võib põhimõtteliselt olla n-ö negatiivne võlatunnistus, VÕS § 207 lg 2 järgi käsutustehinguna ka konstitutiivne võlatunnistus, „peegelpildina" tavalisest (või positiivsest) VÕS § 30 järgsest konstitutiivsest võlatunnistusest. (p 26)

VÕS § 207 lg 2 järgne negatiivne konstitutiivne võlatunnistus välistab võlausaldaja õiguse esitada nõudeid, mille puudumist kinnitati (st millest sisuliselt loobuti). Võlausaldajal on võimalik esitada nõudeid vaatamata sellele võlatunnistusele üksnes juhul, kui võlatunnistuse kokkulepe on tühine või tühistatud. Vaatamata negatiivsele konstitutiivsele võlatunnistusele võib põhimõtteliselt olla võimalik esitada nõudeid, kui võlatunnistuse aluseks olev kausaaltehing on tühine või tühistatud või kui võlatunnistuse õiguslik alus muul põhjusel puudub või on lõppenud ja võlatunnistus nõutakse seetõttu tagasi. Ka võib võlatunnistusele tuginemine olla välistatud hea usu põhimõtte rikkumise tõttu. (p 27)

Kui isik jätab tähtaegselt tehingu tühistamata või kasutamata muu õiguskaitsevahendi piirangust vabanemiseks, võib see olla aluseks kahjuhüvitise vähendamisele VÕS § 139 või § 140 alusel. (p 30)

Isegi kui juhatuse liikmele ei ole tehingu tegemiseks vajalik nõukogu nõusolek, ei välista see juhatuse liikme kohustust neist tehingutest nõukogule teatada, seda eriti juhul, kui juhatuse liikme ametisuhe aktsiaseltsiga lõppeb. Aktsiaseltsi juhatuse liikmelt saab tema ametist vabastamise kokkuleppe sõlmimisel nii VÕS § 14 lg 2 esimese lause kui ka TsÜS § 95 järgi eeldada nõukogu teavitamist kõigist olulistest juhatuse tegevusega seotud asjaoludest, mh olulistest tehingutest, iseäranis ebaharilikel tingimustel tehtud ja võimalikest kahjulikest tehingutest. (p 39)

Juhatuse liikme ametiaja lõppemisel tuleb täita ka need kohustused, mida saab täita, kuid mille täitmise aeg ametiaja jätkumise korral saabuks tulevikus. (p 39)

Riskijaotust muutvateks asjaoludeks TsÜS § 92 lg 5 mõttes võivad olla mh juhatuse liikme tehtud tehingutest ja nende tagajärgedest ülevaate saamiseks kuluv aeg, töö maht ja selleks tehtavad kulud, samuti usaldus juhatuse liikme varasema käitumise vastu ja kahtluste puudumine ning võimalik kahjulike tehingute tahtlik tegemine ja nende varjamine nõukogu eest. (p 41)

TsÜS § 32 järgi hea usu põhimõttega vastuolus olevaks käitumiseks saab lugeda juhatuse liikme käitumist, kes sisuliselt varjab nõukogu eest vahetult enne ametist vabastamist tehtud majanduslikult küsitavaid tehinguid ja tugineb hiljem aktsiaseltsi teadmatusest antud kinnitusele nõuete puudumise kohta tema vastu. (p 41)

Hoolsuskohustuse rikkumise hindamisel tuleb käsitleda, kas tehingud väljusid äriühingu igapäevase majandustegevuse raamest ja nende tegemiseks oli vajalik nõukogu nõusolek. (p 19)

ÄS § 317 lg 1 teise lause loetelu ei ole ammendav. (p 19)

Kui juhatuse liige teeb tehingu, mis väljub igapäevase majandustegevuse raamidest ja nõukogu ei tea sellisest tehingust ning loobub nõudest juhatuse liikme vastu, saab lugeda, et nõudest loobumine toimus olulise eksimuse mõjul. (p 36)

Isegi kui juhatuse liikmele ei ole tehingu tegemiseks vajalik nõukogu nõusolek, ei välista see juhatuse liikme kohustust neist tehingutest nõukogule teatada, seda eriti juhul, kui juhatuse liikme ametisuhe aktsiaseltsiga lõppeb. Aktsiaseltsi juhatuse liikmelt saab tema ametist vabastamise kokkuleppe sõlmimisel nii VÕS § 14 lg 2 esimese lause kui ka TsÜS § 95 järgi eeldada nõukogu teavitamist kõigist olulistest juhatuse tegevusega seotud asjaoludest, mh olulistest tehingutest, iseäranis ebaharilikel tingimustel tehtud ja võimalikest kahjulikest tehingutest. (p 39)

Nõukogu poolt kinnituse andmist nõuete puudumise kohta ja nõuetest loobumist olukorras, kus puudub piisav ülevaade olukorrast või kui nõukogu ise ei ole järelevalvet juhatuse üle piisavalt korraldanud, võib üldjuhul tõesti pidada eksinud poole riskiks TsÜS § 92 lg 5 mõttes. (p 40)

Kui juhatuse liige rikub oma kohustusi, vastutab ta ÄS § 315 lg 2 järgi äriühingule tekitatud kahju eest, v.a kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega (vt nõude eelduste kohta ka nt RKTKo nr 3-2-1-40-13, p 18; RKTKo nr 3-2-1-20-14, p 11). (p 18)

Hoolsuskohustuse rikkumise hindamisel tuleb käsitleda, kas tehingud väljusid äriühingu igapäevase majandustegevuse raamest ja nende tegemiseks oli vajalik nõukogu nõusolek. (p 19)

Kui juhatuse liige rikub oma kohustusi, vastutab ta ÄS § 315 lg 2 järgi äriühingule tekitatud kahju eest, v.a kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega (vt nõude eelduste kohta ka nt RKTKo nr 3-2-1-40-13, p 18; RKTKo nr 3-2-1-20-14, p 11). (p 18)

Kui hagi on tagatud ja maakohus jätab hagi rahuldamata, kuid ei lahenda resolutsioonis hagi tagamise tühistamise küsimust ja teeb hiljem määruse, millega tagamise tühistab, siis tuleb hagi tagamise tühistamise jõustumine siduda määruses otsuse jõustumisega. (p 47)

Kui kostjale on kätte toimetatud tagaseljaotsus, kuid ta ei ole esitanud selle peale kaja TsMS §-s 415 sätestatud korras ja alustel, mh põhjusel, et talle ei ole kätte toimetatud hagimaterjale, ei ole tagaseljaotsuse teistmine TsMS § 703 lg 2 kohaselt lubatud. (p 7)

Ringkonnakohtu määruse saab lugeda TsMS § 311¹ lg 3 mõttes hagejale kättetoimetatuks kuupäeval, mil hageja esindaja ringkonnakohtu e-toimikus nähtavaks tehtud määruse e-toimikus avab. (p 11)

TsÜS § 14 lg 2 järgi võib isiku elukoht (TsÜS § 14 lg 1 kohaselt koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab) olla üheaegselt mitmes kohas. Igal elukohal on õiguslikult sama tähendus, nagu ainukesel elukohal. Isik võib elada vaheldumisi kord ühes, kord teises kohas (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19. oktoobri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-05, p 24), sel juhul on mõlemad kohad elukohad ning ajutisel viibimiskohal ei ole elukoha tuvastamiseks tähtsust. Isegi nt talvel pikemat aega Hispaanias viibimine ei tähenda seega automaatselt Eestis elukoha puudumist, arvestades mh Eestis korteriomandi omamist. Ühel ajal mitmes kohas elukoha omamine tuleb aga täpsemalt välja selgitada tõendite kogumise abil. (p 13)

Kui notar keeldub PärS § 165 lg 2 alusel pärimismenetlust algatamast, kuna pärandaja viimane elukoht ei olnud Eestis, on pärijatel NotS § 41 lg 5 ja TsMS § 475 lg 1 p 15² alusel õigus pöörduda maakohtusse, nõudes ametitoimingu tegemise taotluse uuesti läbivaatamist hagita menetluses. (p 10)

Notari ametitoimingu tegemise taotluse lahendamisel ei ole tegemist sisulise vaidlusmenetlusega, mille seadusandja on määranud lahendamisele hagita menetluses üksnes otstarbekuse põhimõttest lähtuvalt (vt eristamise kohta lähemalt RKTKm nr 3-2-1-42-10, p-d 18-20). (p 11)

NotS § 41 lg 5 alusel toimuvas kohtumenetluses ei saa kohus notari asemel otsustada pärimismenetluse algatamist, kuid saab kohustada notarit uuesti läbi vaatama pärimismenetluse algatamata jätmise otsust. (p 15)

TsMS § 5 lg-s 3 ning TsMS § 477 lg-tes 5 ja 7 väljendub hagita menetlusele omane uurimispõhimõte, mille eesmärgiks on tagada, et asja lahendamiseks olulised asjaolud ei jääks välja selgitamata ainuüksi selle tõttu, et menetlusosaline ei osanud ette näha vajadust esitada täiendavaid tõendeid (vt nt RKTKm nr 3-2-1-46-13, p 13). (p 11)

Pärandaja viimane elukoht PärS § 165 lg 2 tähenduses tuleb välja selgitada uurimispõhimõtet kohaldades, andes vajadusel pärijatele täiendavate tõendite esitamise tähtaja ning kaaludes TsMS § 229 lg 2 teise lause kohaldamist. (p 12)

Pärandaja viimane elukoht PärS § 165 lg 2 tähenduses tuleb välja selgitada uurimispõhimõtet kohaldades, andes vajadusel pärijatele täiendavate tõendite esitamise tähtaja ning kaaludes TsMS § 229 lg 2 teise lause kohaldamist. (p 12)

Pärandaja viimane elukoht võib TsÜS § 14 lg 2 alusel olla ka üheaegselt mitmes kohas. Igal elukohal on õiguslikult sama tähendus nagu ainsal elukohal. Isik võib elada vaheldumisi kord ühes, kord teises kohas (vt RKTKo nr 3-2-1-89-05, p 24), sel juhul on mõlemad kohad elukohad ning ajutisel viibimiskohal ei ole elukoha tuvastamisel tähtsust. (p 13)

Korteriomanike õiguste rikkumine, mille kõrvaldamiseks võib korteriühistu korteriomanike ühiste huvide esindajana esitada nõudeid, k.a kohtusse, võib seisneda ka korteriomandite reaalosade hulka mittekuuluvate ruumide ebaseaduslikus valdamises ja kasutamises selliselt, et teised korteriomanikud ei saa neid ruume ühiselt kasutada. Sellisel juhul on korteriühistul õigus esitada avaldus korteriomanike kaasvalduse ja -kasutuse kaitseks (vt ka RKTKo nr 3-2-1-116-11, p 25). Juhul, kui korteriomanik rikub teiste korteriomanike ühisest omandist tulenevaid valdamis- ja kasutusõigusi, on rikkumise lõpetamise nõude aluseks AÕS § 72 lg 5 esimene lause. (p 10)

Sõltumata sellest, kas kaasomanikud majandavad kinnisasja kaasomanikena AÕS alusel, korteriomanikena KOS alusel või korteriühistu liikmetena KÜS ja KOS alusel, kuulub maatükk ning ehitise osad ja seadmed, mis ei kuulu ühegi korteriomandi reaalosa hulka, neile tervikuna mõttelistes osades (vt ka RKTKm nr 3-2-1-77-11, p-d 13 ja 14). (p 11)

Kaasomanike, sh korteriomandi omanike ühisvalduse ja -kasutusõiguse rikkumise korral on võimalik rahaline nõue kolmel alternatiivsel õiguslikul alusel: 1) kahju hüvitamise nõue VÕS § 115 alusel, kus kahjuks on kaotatud kasutuseelised; 2) kasu hüvitamise nõue AÕS § 71 lg 2 alusel; 3) alusetust rikastumisest tulenev nõue VÕS §-de 1037-1039 alusel, mille esemeks võib mh olla alusetult saadud kasutueelised (vt sarnaste nõuete kohta kaasomanike vahelises suhtes RKTKo nr 3-2-1-51-11, p-d 19, 23, 22 ja 26-28). Korteriühistul on kaasomanike ühisvalduse ja -kasutusõiguse rikkuja vastu eelnimetatud nõuded juhul, kui korteriomanikud loovutavad oma nõude korteriühistule. (p 12)

TsMS § 613 lg 1 p 1 ja lg 2 mõtte kohaselt lahendab kohus korteriomanike vaidlused, mis on seotud kaasomandi esemeks olevate ühiskasutuses olevate ruumide valdamise ja kasutamisega, hagita menetluses. Kui hageja on esitanud samas hagiavalduses muuhulgas kahju hüvitamise nõude kasutuseelisest ilmajäämise eest ja nõude kahju hüvitamiseks, mis tuleb lahendada hagimenetluses, tuleb kaasomandi esemeks oleva ühiskasutuses olevate ruumide valdamise ja kasutamisega seotud nõude menetlemisel siiski järgida hagita menetluse reegleid (vt RKTKo nr 3-2-1-81-13, p 20). (p 10)

Sõltumata sellest, kas kaasomanikud majandavad kinnisasja kaasomanikena AÕS alusel, korteriomanikena KOS alusel või korteriühistu liikmetena KÜS ja KOS alusel, kuulub maatükk ning ehitise osad ja seadmed, mis ei kuulu ühegi korteriomandi reaalosa hulka, neile tervikuna mõttelistes osades (vt ka RKTKm nr 3-2-1-77-11, p-d 13 ja 14). (p 11)

Korteriomanike õiguste rikkumine, mille kõrvaldamiseks võib korteriühistu korteriomanike ühiste huvide esindajana esitada nõudeid, k.a kohtusse, võib seisneda ka korteriomandite reaalosade hulka mittekuuluvate ruumide ebaseaduslikus valdamises ja kasutamises selliselt, et teised korteriomanikud ei saa neid ruume ühiselt kasutada. Sellisel juhul on korteriühistul õigus esitada avaldus korteriomanike kaasvalduse ja -kasutuse kaitseks (vt ka RKTKo nr 3-2-1-116-11, p 25). Juhul, kui korteriomanik rikub teiste korteriomanike ühisest omandist tulenevaid valdamis- ja kasutusõigusi, on rikkumise lõpetamise nõude aluseks AÕS § 72 lg 5 esimene lause. (p 10)

Korteriühistul on õigus nõuda korteriomandi omanikelt ainult sellise kahju hüvitamist, mis on seotud korteriomandi eseme osaks oleva ehitiste ja maatüki mõtteliste osade ühise majandamisega. Näiteks saab korteriühistu nõuda hoone ühiselt kasutatava lifti lõhkumisega tekitatud kahju hüvitamist, kuna lifti parandamine on hoone ühist majandamist teostava korteriühistu ülesanne (vt RKTKo nr 3-2-1-91-06, p 10). (p 12)

Kaasomanike, sh korteriomandi omanike ühisvalduse ja -kasutusõiguse rikkumise korral on võimalik rahaline nõue kolmel alternatiivsel õiguslikul alusel: 1) kahju hüvitamise nõue VÕS § 115 alusel, kus kahjuks on kaotatud kasutuseelised; 2) kasu hüvitamise nõue AÕS § 71 lg 2 alusel; 3) alusetust rikastumisest tulenev nõue VÕS §-de 1037-1039 alusel, mille esemeks võib mh olla alusetult saadud kasutueelised (vt sarnaste nõuete kohta kaasomanike vahelises suhtes RKTKo nr 3-2-1-51-11, p-d 19, 23, 22 ja 26-28). Korteriühistul on kaasomanike ühisvalduse ja -kasutusõiguse rikkuja vastu eelnimetatud nõuded juhul, kui korteriomanikud loovutavad oma nõude korteriühistule. (p 12)

Korteriühistul on õigus nõuda korteriomandi omanikelt ainult sellise kahju hüvitamist, mis on seotud korteriomandi eseme osaks oleva ehitiste ja maatüki mõtteliste osade ühise majandamisega. Näiteks saab korteriühistu nõuda hoone ühiselt kasutatava lifti lõhkumisega tekitatud kahju hüvitamist, kuna lifti parandamine on hoone ühist majandamist teostava korteriühistu ülesanne (vt RKTKo nr 3-2-1-91-06, p 10). (p 12)

Kui advokaadibüroo lepinguliseks esindajaks on vandeadvokaat, kes on ühtlasi sama advokaadibüroo töötaja, kuid temaga on sõlmitud käsundusleping, mille kohaselt osutab vandeadvokaat advokaadibüroole kohtuasjas õigusteenust, siis kohaldub lepingulise esindaja kulude hüvitamisele TsMS § 175 lg 1 ning ei kohaldu TsMS § 175 lg 2, mille kohaselt hüvitatakse menetlusosalist esindava töötajaga seotud kuludest üksnes sõidukulud. (p 13)

Vt Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-97-15 (p-d 11-12).

Lihtsustatud korras saab asja menetleda üksnes maakohus. Asjaolu, et maakohus on menetlenud asja lihtmenetluses, ei anna ringkonnakohtule õigust jätta otsus põhjendamata. (p 11)

Kui maakohus on menetlenud asja lihtmenetluses TsMS § 405 lg 1 järgi, ei anna see ringkonnakohtule õigust jätta otsus nõuetekohaselt põhjendamata. Üksnes maakohtus saab TsMS § 405 lg 1 alusel menetleda asja lihtsustatud korras. Kui ringkonnakohus on lihtmenetluses tehtud maakohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse võtnud, peab ta asja läbivaatamisel ja otsuse tegemisel järgima mh TsMS §-des 652-654 sätestatut. (p 11)

Töölepingu erakorralise ülesütlemise hoiatuses kui tööandja tahteavalduses peab selgelt avalduma tahe tuua kaasa õiguslik tagajärg, s.o öelda tööleping üles, kui töötaja ei paranda oma käitumist. Seega saab hoiatus olla väljendatud üksnes otsese tahteavaldusena (TsÜS § 68 lg-d 1 ja 2). (p 13)

Ainuüksi asjaolu, et tööandjal on õigus tööleping erakorraliselt üles öelda töötajast tuleneval mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa töösuhte jätkamist eeldada (TLS § 88 lg 1), ei tähenda üldjuhul, et tööandja võib töölepingu üles öelda töötajat enne hoiatamata. Tööandja kohustus töötajat hoiatada tuleneb TLS § 88 lg-te 1 ja 3 koostoimest. (p 13)

Hoiatus saab olla väljendatud üksnes otsese tahteavaldusena (TsÜS § 68 lg-d 1 ja 2). (p 13)

TLS § 15 lg-s 1 sätestatud lojaalsuskohustuse rikkumine võib anda tööandjale õiguse öelda tööleping erakorraliselt üles usalduse kaotuse tõttu TLS § 88 lg 1 p 5 alusel. Töötaja lojaalsuskohustuse rikkumise ja seega ka tööandja töölepingu erakorralise ülesütlemise õiguse kindlakstegemiseks tuleb mh hinnata töötaja hoolsuse määra TLS § 16 järgi. (p 12)

Ainuüksi asjaolu, et tööandjal on õigus tööleping erakorraliselt üles öelda töötajast tuleneval mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa töösuhte jätkamist eeldada (TLS § 88 lg 1), ei tähenda üldjuhul, et tööandja võib töölepingu üles öelda töötajat enne hoiatamata. Tööandja kohustus töötajat hoiatada tuleneb TLS § 88 lg-te 1 ja 3 koostoimest. Hoiatamise eesmärk on anda töötajale võimalus oma käitumist parandada, et töösuhe saaks jätkuda. (p 13)

Hoiatuses kui tööandja tahteavalduses peab selgelt avalduma tahe tuua kaasa õiguslik tagajärg, s.o öelda tööleping üles, kui töötaja ei paranda oma käitumist. Seega saab hoiatus olla väljendatud üksnes otsese tahteavaldusena (TsÜS § 68 lg-d 1 ja 2). (p 13)

Kui TsMS § 178 lg 3 on tunnistatud põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks, tuleb selle asemel määruse põhjendamise kohustuse osas kohaldada TsMS § 667 lg 1 esimest lauset, mille kohaselt lahendatakse määruskaebus põhjendatud määrusega. (p 10)

Kui TsMS § 178 lg 3 on tunnistatud põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks, tuleb selle asemel määruse põhjendamise kohustuse osas kohaldada TsMS § 667 lg 1 esimest lauset, mille kohaselt lahendatakse määruskaebus põhjendatud määrusega. (p 10)

Kui TsMS § 178 lg 3 on tunnistatud põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks, tuleneb kaebeõigus ringkonnakohtu põhjendava osata tehtud määruse peale (200 eurot ületava summa korral) TsMS § 691 lg 1 teisest lausest. (p 9)

Kui ringkonnakohus ei ole TsMS § 178 lg-t 3 kohaldades lahendanud maakohtu määruse peale esitatud määruskaebust põhjendatud määrusega, ei lahenda ka Riigikohus ringkonnakohtu määruse peale esitatud määruskaebust sisuliselt. (p 10)

Tuvastushagi esitamisel peab hagejal olema mingi eesmärk, mida ta üritab hagiga saavutada, ning kui hageja pärast hagi esitamist kostja tegevuse tulemusena selle eesmärgi saavutab, saab lugeda, et kostja on TsMS § 168 lg-te 4 ja 5 mõttes hageja nõude rahuldanud (vt RKTKm nr 3-2-1-55-13, p 13). (p 13)

TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus (kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise osas), millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt RKTKm nr 3-2-1-115-14, p 11; RKTKm nr 3-2-1-43-10, p 19). (p 14)

Kliendilepingu lõppemine ei mõjuta iseenesest esindaja volitusi. TsMS § 225 ei välista esindaja volituse lõppemist ka selles paragrahvis märgitust erinevatel alustel. Lepingulise esindaja volitus kehtib kohtu suhtes siiski seni, kuni kohtule ei ole teatatud volituse lõppemisest. Kuni volituse lõppemisest teatamiseni on esindajal õigus teha esindatava nimel kõiki menetlustoiminguid (TsMS § 222 lg 1). (p 10)

TsMS § 314¹ lg 1 puhul on tegemist nn kättetoimetamisfiktsiooniga, mil seadus loeb kättetoimetamise toimunuks sõltumata dokumendi tegelikust üleandmisest. TsMS § 314¹ lg 1 rakendamine ei tohiks üldjuhul olla esmane, vaid erandlik menetlusdokumentide kättetoimetamise viis. Enne tuleks kohtul üritada menetlusdokument saajale muid viise kasutades tegelikult üle anda. (p 13)

TsMS § 314¹ lg 1 kohaldamisel võib kohus menetlusdokumendi saatmiseks kasutada ka samas kohtumenetluses kättetoimetamiseks kasutatud elektronpostiaadressi. Võimalik on kasutada kõiki tsiviilkohtumenetluses tavapäraselt lubatavaid viise ja vahendeid dokumentide kättetoimetamiseks. (p 14)

Kuigi TsMS § 314¹ lg 1 annab võimaluse lugeda menetlusdokument kättetoimetatuks saatmisega, peab menetlusosalisele oma õiguste teostamiseks ja kaitsmiseks olema siiski selge, kas ja millal on menetlusdokument kehtivalt kätte toimetatud. Menetlusdokumendi või selle kättesaadavaks tegemise kohta saadetud teabega peab kaasnema info selle kohta, mis hetkest ja mis alusel loetakse menetlusdokument kättetoimetatuks. TsMS § 314¹ lg-st 5 tuleneb kohustus märkida toimikusse, kuhu ja millal on dokument või teave selle kättesaadavaks tegemise kohta saadetud, juhul kui saatmist ei registreerita automaatselt selleks loodud infosüsteemis. (p 15)

Kohus ei saa otsustada TsMS § 314¹ kohaldamist tagasiulatuvalt. (p 16)

Maksekäsu kiirmenetluse alustamiseks ei pea avaldaja tõendama maksekäsu aluseks oleva nõude olemasolu (TsMS § 482 lg 1) ja nõuet sisuliselt maksekäsu kiirmenetluses ei kontrollita. Seetõttu ei saa maksekäsu aluseks oleva nõude põhjendatuse või tõendamisega seotud asjaolud olla ka maksekäsu kiirmenetluses teistmise aluseks. Maksekäsu kiirmenetluses sõltub makseettepaneku ja maksekäsu määruse tegemine ainuüksi sellest, kas võlgnik vaidleb makseettepanekule vastu või mitte. Sealjuures ei pea võlgnik TsMS § 485 lg 2 teise lause kohaselt vastuväidet põhjendama (vt RKTKm nr 3-2-2-2-14, p 13). (p 8)

Makseettepaneku kätte toimetamata jätmine maksekäsu kiirmenetluses on teistmise aluseks TsMS § 702 lg 2 p 2 tähenduses (vt ka RKTKm nr 3-2-2-2-14, p 8). (p 6)

Maksekäsu kiirmenetluse alustamiseks ei pea avaldaja tõendama maksekäsu aluseks oleva nõude olemasolu (TsMS § 482 lg 1) ja nõuet sisuliselt maksekäsu kiirmenetluses ei kontrollita. Seetõttu ei saa maksekäsu aluseks oleva nõude põhjendatuse või tõendamisega seotud asjaolud olla ka maksekäsu kiirmenetluses teistmise aluseks. Maksekäsu kiirmenetluses sõltub makseettepaneku ja maksekäsu määruse tegemine ainuüksi sellest, kas võlgnik vaidleb makseettepanekule vastu või mitte. Sealjuures ei pea võlgnik TsMS § 485 lg 2 teise lause kohaselt vastuväidet põhjendama (vt RKTKm nr 3-2-2-2-14, p 13). (p 8)

Kuigi TsMS § 704 lg 1 teine lause viitab sõnaselgelt vaid TsMS § 702 lg 2 p-s 3 nimetatud esindaja puudumise juhule, tuleb teistmisavalduse esitamise tähtaega sama sätte kohaselt analoogselt lugeda ka sisuliselt sarnase TsMS § 702 lg 2 p-s 2 nimetatud teistmise aluse puhul. Olukorras, kus menetlusosaline ei olnud menetluses üldse seaduse kohaselt osalenud (TsMS § 702 lg 2 p 2) või esindatud (TsMS § 702 lg 2 p 3), arvutatakse teistmisavalduse esitamise tähtaega võlgnikule lahendi kättetoimetamisest (vt RKTKm nr 3-2-2-2-14, p 11). (p 7)

Kättetoimetamist edasiandmisena saab TsMS § 322 lg 1 alusel lugeda tähendust omavaks üksnes juhul, kui tegu oli võlgniku eluruumiga (vt ka RKTKm nr 3-2-2-1-13, p 11). (p 6)

Kui maakohus tühistab vahekohtu otsuse, saab selle määruse peale TsMS § 756 lg 4 esimese lause kohaselt kaevata ringkonnakohtule ning ringkonnakohtu maakohtu lahendit tühistava ning vahekohtu otsust tunnustava määruse peale saab TsMS § 696 lg 1 teise lause järgi kaevata Riigikohtule. (p 11)

Kui maakohus tühistab vahekohtu otsuse, saab selle määruse peale TsMS § 756 lg 4 esimese lause kohaselt kaevata ringkonnakohtule ning ringkonnakohtu maakohtu lahendit tühistava ning vahekohtu otsust tunnustava määruse peale saab TsMS § 696 lg 1 teise lause järgi kaevata Riigikohtule. (p 11)

TsMS § 751 lg 2 p 2 hõlmab lisaks vahekohtu otsuse erandlikele, kuid olemuslikele materiaalõiguslikele probleemidele (nt otsus, millega mõistetakse välja karistuslik kahjuhüvitis vms) mh ka need olulised menetlusreeglite rikkumised, mida ei ole kirjeldatud TsMS § 751 lg-s 1. (p 12)

TsMS § 751 lg 2 p 2 tähenduses oleks heade kommete ja Eesti avaliku korraga (public policy, ordre public) vastuolus, kui vahekohtu otsuse langetaks vahekohtunik, kes samal ajal esindab ühe vahekohtumenetluse poole huve. (p 12)

Vahekohtu otsuse tühistamise aluse olemasolu peab tühistamise või tunnustamise menetluse iseloomu arvestades (vahekohtu otsuse tühistamise võimalused on erandlikud) tõendama isik, kellele vahekohtu otsuse tühistamine kasuks tuleks. (p 13)

Vahekohtu otsuse tühistamine või selle tunnustamisest keeldumine vahekohtuniku erapoolikuse tõttu on võimalik, kui poolel ei olnud võimalik asjakohast vastuväidet varem maksma panna (nt TsMS § 726 ja § 727 alusel). (p 14)

Kui vanemad on sõlminud ülalpidamiskokkuleppe (sh kohese sundtäitmise klausliga), mille järgi peab üks vanem lapse ülalpidamiseks maksma teisele vanemale iga kuu elatist, saab kohustatud vanem nõuda ülalpidamiskokkuleppe muutmist VÕS § 97 järgi, kui ülalpidamislepingu aluseks olevad asjaolud on pärast kokkuleppe sõlmimist sedavõrd muutunud, et kokkulepitud elatise maksmise kohustus ühiselt poolt ning ülalpidamiseks õigustatud isiku seadusest tulenev ülalpidamisõigus ja kohustatud isiku ülalpidamiskohustus teiselt poolt ei ole omavahel enam tasakaalus. (p 10–15)

Kui vanemad on sõlminud ülalpidamiskokkuleppe (sh kohese sundtäitmise klausliga), mille järgi peab üks vanem lapse ülalpidamiseks maksma teisele vanemale iga kuu elatist, ei saa kohustatud vanem nõuda elatise vähendamiseks elatise suuruse muutmist TsMS § 459 järgi, kuid saab nõuda ülalpidamiskokkuleppe muutmist VÕS § 97 järgi, kui ülalpidamislepingu aluseks olevad asjaolud on muutunud. (p 11–15)

Kui vanemad on sõlminud ülalpidamiskokkuleppe (sh kohese sundtäitmise klausliga), mille järgi peab üks vanem lapse ülalpidamiseks maksma teisele vanemale iga kuu elatist, ei saa kohustatud vanem nõuda elatise vähendamiseks elatise suuruse muutmist TsMS § 459 järgi, kuid saab nõuda ülalpidamiskokkuleppe muutmist VÕS § 97 järgi, kui ülalpidamislepingu aluseks olevad asjaolud on pärast kokkuleppe sõlmimist sedavõrd muutunud, et kokkulepitud elatise maksmise kohustus ühiselt poolt ning ülalpidamiseks õigustatud isiku seadusest tulenev ülalpidamisõigus ja kohustatud isiku ülalpidamiskohustus teiselt poolt ei ole omavahel enam tasakaalus. (p 11–15)

Kui kokkulepitud elatis ei kata lapse vajadusi, saab vanem esitada lapse nimel teise vanema vastu hagi elatise väljamõistmiseks. (p 16)

Mõjuval põhjusel võib vanem ülalpidamiskokkuleppe VÕS § 196 alusel erakorraliselt üles öelda. (p 17)

Justiitsministri 28. detsembri 2005. a määrusega nr 59 kehtestatud kohtule dokumentide esitamise korra § 5 lg 2 esimest lauset (e-kirja maht võib kohtule menetlusposti saatmisel olla kuni 5 megabaiti) tuleb tõlgendada nii, et see kehtib üksnes apellatsioonkaebuse, mitte aga apellatsioonkaebuse lisade kohta. (p 11)

Riigikohus saab menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt ise lahendada apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamise avalduse. (p 8)

Mõjuvaks põhjuseks TsMS § 67 lg 1 tähenduses tuleb lugeda ka seda, kui menetlusosaline on teinud kõik endast oleneva menetlustoimingu tegemiseks, kuid menetlustoimingut ei võimalda lugeda tähtajal tehtuks kohtusüsteemist johtuv (tehniline) asjaolu. (p 10)

Dokumendi salvestamine kohtudokumentide andmebaasi on seotud saajale sellekohase automaatse elektroonilise kinnituse saatmisega ning seega ei saa saatja eeldada e-kirja jõudmist saajani kuni hetkeni, mil ta on saanud sellekohase elektroonilise kinnituse. (p 9)

Justiitsministri 28. detsembri 2005. a määrusega nr 59 kehtestatud kohtule dokumentide esitamise korra § 5 lg 2 esimest lauset (e-kirja maht võib kohtule menetlusposti saatmisel olla kuni 5 megabaiti) tuleb tõlgendada nii, et see kehtib üksnes apellatsioonkaebuse, mitte aga apellatsioonkaebuse lisade kohta. (p 11)

Eesti kohus saab tagada välisriigis esitatud hagi eelkõige siis, kui vara, mille suhtes tagamisabinõu kohaldamist taotletakse, asub Eestis. Eelnev on põhjendatav sellega, et just kohus, kelle tööpiirkonnas asub vara, mille suhtes hagi tagamist taotletakse, on kõige sobivam hindama tagamisabinõu kohaldamise vajadust (vt ka Euroopa Kohtu 17. novembri 1998. a otsus kohtuasjas nr C-391/95, Van Uden Maritime BV, tegutseb ärinime Van Uden Africa Line all versus Kommanditgesellschaft in Firma Deco-Line jt, p 39). (p 10)

Eesti kohus võib vaidlustes, kus põhikohtuasja lahendab Brüsseli I uuesti sõnastatud määruse kohaselt mõne teise Euroopa Liidu liikmesriigi kohus, hagi tagada siiski vaid juhul, kui esineb nn tegelik ühendav seos tagamisabinõu ja kohtu tööpiirkonna (Eesti) vahel. Selline ühendav seos esineb nt juhul, kui Eestis asub vara, mille suhtes hagi tagamist taotletakse - sellisel juhul saab Eesti kohus hagi tagada TsMS § 382 lg 3 alusel. Muul juhul võib Eesti kohus hagi tagada TsMS § 377 lg 6 alusel juhul, kui vara, mille suhtes tagamist taotletakse, asukohta on raske või keeruline kindlaks teha, kuid taotletaval tagamisabinõul on siiski Eestiga tegelik ühendav seos. Olukord, kus hagi tagamist võiks otsustada mis tahes liikmesriigi kohus, millele põhivaidlus ei allu, rikuks kostja õiguskindlust, kes Brüsseli I uuesti sõnastatud määruse eesmärkide kohaselt peab saama mõistlikult ette näha, millises kohtus peale tema alalise elukohariigi kohtu peab ta veel olema valmis oma huve menetluses kaitsma. (p 10)

Kui varaks, mille suhtes hagi tagamise abinõu kohaldamist taotletakse, on välisriigi äriühingu aktsiad, mis ei ole kantud avalikku registrisse, siis saab nende asukoha kindlaks määrata äriühingu asukoha järgi ja nende asukoht ei olene sellest, kus osanike või aktsionäride nimekiri füüsiliselt asub. Eelnimetatud juhul ei ole TsMS § 377 lg 6 mõttes tegu olukorraga, kus vara asukohta ei saa ilma suurte raskusteta kindlaks määrata. (p 11)

Vanemate hooldusõiguses saab esialgse õiguskaitse korras teha muudatusi eelkõige siis, kui ilmneb oht lapse heaolule PKS § 134 mõttes. (p 35)

Vanema õigusi piiravate abinõude rakendamisel peab kohus kaaluma nii lapse huve kui ka vanema õigusi ning kohaldama lapse heaolu tagamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid, sh peab kohus abinõude kohaldamiseks esmalt tuvastama, milline oht ähvardab last, ning tulenevalt ohust kohaldama ohu kõrvaldamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid (vt RKTKm nr 3-2-1-78-15, p 14). See kehtib ka siis, kui kohus kohaldab esialgset õiguskaitset. (p 36)

Vanemale otsustusõiguse andmise nõue (PKS § 119) ning vanemate ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise ja selles osas ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmise nõue (PKS § 137) on alternatiivsed nõuded. (p 25)

Kohus saab anda PKS § 119 alusel vanemale õiguse üksi otsustada, kas kujunenud olukorras lapse elukohta ja elukorraldust muuta või mitte, säilitades tulevikus samasisuliste küsimuste tekkimise puhuks vanematele ühise hooldusõiguse, sh õiguse ja kohustuse otsustada ühiselt lapse elukohavahetuse üle. See ei välista vanema õigust taotleda sellises olukorras ühekordse otsustusõiguse asemel lapse igakordse viibimiskoha määramise õigust PKS § 137 lg 1 alusel. (p 26)

Ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. (p 28)

Otsustusõiguse saamise (PKS § 119) ja ühise hooldusõiguse lõpetamise asja (PKS § 137 lg 1) algatab kohus üksnes avalduse alusel (TsMS § 476 lg 2). Menetluse eseme määrab sellisel juhul avaldaja ning kohus saab lahendada asja üksnes avaldusest lähtudes. Kohus ei saa jätta otsustusõigust või ühise hooldusõiguse lõpetamise korral ainuhooldusõigust vanemale, kes ei ole kohtule avaldust selle kohta esitanud. Üksnes juhul, kui ühise hooldusõiguse lõpetamise vaidluses selgub, et lapse heaolu on ohustatud ja ohu kõrvaldamiseks on vaja teha muudatusi vanemate hooldusõiguses, saab kohus PKS § 134 lg 1 alusel otsustada ka omal algatusel kohaldatavate abinõude üle. (p 29)

Kohus saab piirata lapse viibimiskoha määramise õigust ja anda vanemate lahuselu korral ühele vanemale lapse viibimiskoha määramise õigus vanemate ja lapse elukohariigi piires, et säilitada teisele vanemale õigus otsustada lapse välisriiki elama asumise üle, kuna see puudutab vahetult tema ja lapse õigust omavahel suhelda. Seejuures ei takista selliselt piiratud lapse viibimiskoha määramise õigus lapsel koos vanemaga reisida, kui vanemad on selles küsimuses ühel meelel. (p 30)

Vanemale otsustusõiguse andmise nõue (PKS § 119) ning vanemate ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise ja selles osas ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmise nõue (PKS § 137) on alternatiivsed nõuded. (p 25)

Kohus saab anda PKS § 119 alusel vanemale õiguse üksi otsustada, kas kujunenud olukorras lapse elukohta ja elukorraldust muuta või mitte, säilitades tulevikus samasisuliste küsimuste tekkimise puhuks vanematele ühise hooldusõiguse, sh õiguse ja kohustuse otsustada ühiselt lapse elukohavahetuse üle. See ei välista vanema õigust taotleda sellises olukorras ühekordse otsustusõiguse asemel lapse igakordse viibimiskoha määramise õigust PKS § 137 lg 1 alusel. (p 26)

Otsustusõiguse saamise (PKS § 119) ja ühise hooldusõiguse lõpetamise asja (PKS § 137 lg 1) algatab kohus üksnes avalduse alusel (TsMS § 476 lg 2). Menetluse eseme määrab sellisel juhul avaldaja ning kohus saab lahendada asja üksnes avaldusest lähtudes. Kohus ei saa jätta otsustusõigust või ühise hooldusõiguse lõpetamise korral ainuhooldusõigust vanemale, kes ei ole kohtule avaldust selle kohta esitanud. Üksnes juhul, kui ühise hooldusõiguse lõpetamise vaidluses selgub, et lapse heaolu on ohustatud ja ohu kõrvaldamiseks on vaja teha muudatusi vanemate hooldusõiguses, saab kohus PKS § 134 lg 1 alusel otsustada ka omal algatusel kohaldatavate abinõude üle. (p 29)

Kohus saab piirata lapse viibimiskoha määramise õigust ja anda vanemate lahuselu korral ühele vanemale lapse viibimiskoha määramise õigus vanemate ja lapse elukohariigi piires, et säilitada teisele vanemale õigus otsustada lapse välisriiki elama asumise üle, kuna see puudutab vahetult tema ja lapse õigust omavahel suhelda. Seejuures ei takista selliselt piiratud lapse viibimiskoha määramise õigus lapsel koos vanemaga reisida, kui vanemad on selles küsimuses ühel meelel. (p 30)

Kohus saab anda vanemale lapse viimiskoha määramise õiguse ka mitme riigi piires või piiramatult, kui asjaolusid arvestades on see lapse huvides parim lahendus. (p 30)

Kohus saab reguleerida hagita perekonnaasjas esialgse õiguskaitse korras TsMS § 378 lg 3 p 1 järgi eelkõige vanema ja lapse suhtlemise korda kohtumenetluse ajaks (PKS § 143 lg-d 2¹ ja 5), samuti anda vanemale kiiret lahendamist vajavas last puudutavas küsimuses otsustusõiguse (PKS § 119) või kohaldada lapse heaolu ohustamise korral ohu kõrvaldamiseks vajalikke abinõusid (PKS § 134 lg 1), kuid üldjuhul ei ole põhjendatud vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamise asjas lõpetada esialgse õiguskaitse korras osaliselt või tervikuna vanema hooldusõigust (PKS § 137) ega anda hooldusõiguse üleandmise asjas ühelt vanemalt teisele esialgse õiguskaitse korras üle ainuhooldusõigust (PKS § 138). (p 35)

Vanemate hooldusõiguses saab esialgse õiguskaitse korras teha muudatusi eelkõige siis, kui ilmneb oht lapse heaolule PKS § 134 mõttes. (p 35)

Vanema õigusi piiravate abinõude rakendamisel peab kohus kaaluma nii lapse huve kui ka vanema õigusi ning kohaldama lapse heaolu tagamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid, sh peab kohus abinõude kohaldamiseks esmalt tuvastama, milline oht ähvardab last, ning tulenevalt ohust kohaldama ohu kõrvaldamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid (vt RKTKm nr 3-2-1-78-15, p 14). See kehtib ka siis, kui kohus kohaldab esialgset õiguskaitset. (p 36)

Otsustusõiguse saamise (PKS § 119) ja ühise hooldusõiguse lõpetamise asja (PKS § 137 lg 1) algatab kohus üksnes avalduse alusel (TsMS § 476 lg 2). Menetluse eseme määrab sellisel juhul avaldaja ning kohus saab lahendada asja üksnes avaldusest lähtudes. Kohus ei saa jätta otsustusõigust või ühise hooldusõiguse lõpetamise korral ainuhooldusõigust vanemale, kes ei ole kohtule avaldust selle kohta esitanud. Üksnes juhul, kui ühise hooldusõiguse lõpetamise vaidluses selgub, et lapse heaolu on ohustatud ja ohu kõrvaldamiseks on vaja teha muudatusi vanemate hooldusõiguses, saab kohus PKS § 134 lg 1 alusel otsustada ka omal algatusel kohaldatavate abinõude üle. (p 29)

Hooldusõiguse asjades (TsMS § 550 lg 1 p 2) on põhimõtte, et kohtulahendit ei täideta enne selle jõustumist, eesmärgiks eelkõige vältida lapse ja vanema õigussuhte muutusest tulenevat lapse elukorralduse muutumist enne, kui kohus on asja lõplikult lahendanud. (p 34)

Nii otsustusõiguse saamise (PKS § 119) kui ka ühise hooldusõiguse lõpetamise asja (PKS § 137 lg 1) avalduse alusel toimuvas kohtumenetluses määrab avaldaja menetluse eseme ning kohus saab lahendada asja üksnes avaldusest lähtudes. Sellest tulenevalt ei saa kohus jätta otsustusõigust või ühise hooldusõiguse lõpetamise korral ainuhooldusõigust vanemale, kes ei ole kohtule avaldust selle kohta esitanud. Üksnes juhul, kui ühise hooldusõiguse lõpetamise vaidluses selgub, et lapse heaolu on ohustatud ja ohu kõrvaldamiseks on vaja teha muudatusi vanemate hooldusõiguses, saab kohus PKS § 134 lg 1 alusel otsustada ka omal algatusel kohaldatavate abinõude üle, sh teha muudatusi vanemate hooldusõiguses. (p 29)

Ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. (p 28)

Kohus ei saa jätta poolte väiteid põhjendamatult kõrvale, vaid peab otsust tehes ütlema, millise järelduse ta esitatud faktide kohta tõendeid hinnates teeb, seletades, miks ühel või teisel asjaolul ei ole asja lahendamisel tähtsust (vt nt RKTKo nr 3-2-1-86-07, p 12). (p 13)

Selleks, et kohtuotsus vastaks TsMS § 436 lg-st 1 tulenevetele nõuetele, tuleb kohtul enne asjas otsuse langetamist selgitada välja poolte faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta ning tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks. (p 13)

Menetlusosalisel on õigus esitada apellatsioonimenetluses uusi asjaolusid üksnes mõjuval põhjusel, st eelkõige juhul, kui objektiivselt ei olnud võimalik selliseid asjaolusid varem esitada võimalik. (p 17)

Hankelepingut saab muuta vaid kitsastes piirides, tagades menetluse läbipaistvuse ja pakkujate võrdse kohtlemise. RHS § 69 eesmärk on kaitsta teisi pakkujaid ja tagada avaliku raha kasutamise läbipaistvus ning takistada riigihanke menetlusest möödaminekut. Riigihanke tulemusena sõlmitud töövõtulepingus hilisema muutmise mõistlik võimalus saab olla vaid selline, mis on juba alguses avaldatud ja millest saavad lähtuda ka teised pakkujad. (p 14)

Töövõtulepingu raames loetakse asjatundjaks eelkõige töövõtja (RKTKo nr 3-2-1-60-15, p 15). (p 12)