Pankrotiseadus (lühend - PankrS)

Kuna TMS § 221 lg 2 kohaselt võib vastuväide kohtulahendi korral põhineda vaid sellisel asjaolul, mis on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist, siis ei ole võimalik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis vaidlustada neid asjaolusid, mis on tuvastatud jõustunud kohtulahendiga. Muu hulgas võib TMS § 221 alusel esitada hagi leppetrahvi või viivise vähendamiseks aja eest pärast kohtulahendi jõustumist. Seda aga vaid juhul, kui leppetrahv või viivis ei ole kohtulahendis välja mõistetud kindla summana või kui selle lõplik suurus ei ole lahendist tulenevalt välja arvutatav (protsent võlgnetavast summast kohtulahendiga kindlaksmääratud kuupäevani).

Kuna TMS § 221 lg 2 kohaselt võib vastuväide kohtulahendi korral põhineda vaid sellisel asjaolul, mis on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist, siis ei ole võimalik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis vaidlustada neid asjaolusid, mis on tuvastatud jõustunud kohtulahendiga. Muu hulgas võib TMS § 221 alusel esitada hagi leppetrahvi või viivise vähendamiseks aja eest pärast kohtulahendi jõustumist. Seda aga vaid juhul, kui leppetrahv või viivis ei ole kohtulahendis välja mõistetud kindla summana või kui selle lõplik suurus ei ole lahendist tulenevalt välja arvutatav (protsent võlgnetavast summast kohtulahendiga kindlaksmääratud kuupäevani).

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-101-07. Juhul kui võlgnik on täitemenetluses esitanud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi ning pärast seda on välja kuulutatud võlgniku pankrot, võib pankrotihaldur PankrS § 43 lg 1 järgi astuda protsessi võlgniku seadusliku esindajana.

Seadus ei näe ette võimalust kohaldada TMS § 221 lg-t 1 olukorras, kus võlgniku vastu ei ole algatatud sundtäitmise menetlust, kuid on algatatud pankrotimenetlus. Kuna aga pankrotimenetlus on sundtäitmise menetluse eriliik, siis saab TMS § 221 lg-t 1 kohaldada pankrotimenetluses analoogia alusel selliselt, et pankrotihalduril on õigus esitada võlgniku seadusliku esindajana hagi jõustunud kohtulahendi täidetavuse vaidlustamiseks. Sellise hagi aegumise tähtaeg on TMS § 221 lg 3 analoogia järgi samuti 30 päeva. See tähtaeg hakkab kulgema ajast, millal pankrotihaldurile teatati nõudest võlgniku vastu PankrS §-s 93 jj sätestatud korras.

Enne nõuete kaitsmise koosolekut esitatud sundtäitmise täidetavuse vaidlustamise hagiga vaidlustatud nõue on tunnustamata nõue seni, kuni jõustub selle hagi kohta tehtav kohtulahend. Kui eelnimetatud hagi rahuldatakse, mõjub tehtud kohtuotsus nõude tunnustamise menetluses nagu iga muu jõustunud kohtulahend PankrS § 103 lg 4 järgi. Leppetrahvi või viivise vähendamiseks pankrotihalduri esitatud sundtäitmise täidetavuse vaidlustamise hagi rahuldamise korral on varasema kohtulahendiga rahuldatud nõue tunnustatud PankrS § 103 lg 4 järgi üksnes osas, milles leppetrahvi uue kohtulahendiga ei vähendatud.

Juhul kui võlgniku vastu oli algatatud täitemenetlus, võlgnikule oli kätte toimetatud täitedokument, kuid pärast seda algatati võlgniku pankrotimenetlus, siis hakkab jõustunud kohtulahendi täidetavuse vaidlustamise hagi 30-päevane tähtaeg kulgema TMS § 221 lg 3 järgi, s.o alates võlgnikule täitmisteate kättetoimetamisest.

Kuna aktsiaseltsi kasuks on jõustunud kohtuotsusega nõue rahuldatud, siis tuli PankrS § 103 lg 4 alusel aktsiaseltsi nõuet tunnustada ilma selle kaitsmiseta hagimenetluse korras. PankrS § 103 lg 4 kohaselt loetakse nõuete kaitsmise koosolekul kaitsmiseta tunnustatuks nõue, mis on kohtu või vahekohtu jõustunud lahendiga rahuldatud.

Enne nõuete kaitsmise koosolekut esitatud sundtäitmise täidetavuse vaidlustamise hagiga vaidlustatud nõue on tunnustamata nõue seni, kuni jõustub selle hagi kohta tehtav kohtulahend. Kui eelnimetatud hagi rahuldatakse, mõjub tehtud kohtuotsus nõude tunnustamise menetluses nagu iga muu jõustunud kohtulahend PankrS § 103 lg 4 järgi. Leppetrahvi või viivise vähendamiseks pankrotihalduri esitatud sundtäitmise täidetavuse vaidlustamise hagi rahuldamise korral on varasema kohtulahendiga rahuldatud nõue tunnustatud PankrS § 103 lg 4 järgi üksnes osas, milles leppetrahvi uue kohtulahendiga ei vähendatud.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-101-07. Juhul kui võlgnik on täitemenetluses esitanud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi ning pärast seda on välja kuulutatud võlgniku pankrot, võib pankrotihaldur PankrS § 43 lg 1 järgi astuda protsessi võlgniku seadusliku esindajana.

Seadus ei näe ette võimalust kohaldada TMS § 221 lg-t 1 olukorras, kus võlgniku vastu ei ole algatatud sundtäitmise menetlust, kuid on algatatud pankrotimenetlus. Kuna aga pankrotimenetlus on sundtäitmise menetluse eriliik, siis saab TMS § 221 lg-t 1 kohaldada pankrotimenetluses analoogia alusel selliselt, et pankrotihalduril on õigus esitada võlgniku seadusliku esindajana hagi jõustunud kohtulahendi täidetavuse vaidlustamiseks. Sellise hagi aegumise tähtaeg on TMS § 221 lg 3 analoogia järgi samuti 30 päeva. See tähtaeg hakkab kulgema ajast, millal pankrotihaldurile teatati nõudest võlgniku vastu PankrS §-s 93 jj sätestatud korras.

Juhul kui võlgniku vastu oli algatatud täitemenetlus, võlgnikule oli kätte toimetatud täitedokument, kuid pärast seda algatati võlgniku pankrotimenetlus, siis hakkab jõustunud kohtulahendi täidetavuse vaidlustamise hagi 30-päevane tähtaeg kulgema TMS § 221 lg 3 järgi, s.o alates võlgnikule täitmisteate kättetoimetamisest.

PankrS § 113 lg 1 p 3 järgi tagasivõitmise hagi rahuldamise üheks eelduseks on PankrS § 109 lg-st 1 tulenevalt võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamine. Mitte igasugune ühe võlausaldaja eelistamine teisele ei ole iseenesest teiste võlausaldajate huvide kahjustamine.

Kui hageja tugineb sellele, et rahalise kohustuse täitmisel eelistati üht võlausaldajat teistele, kellega sõlmitud tehingutest, mis on võlgniku majandustegevuse jätkamise seisukohalt sama olulised või olulisemad, kui tehingud, millest tekkinud kohustused täideti, tuleb kohtul hinnata selle väite tõendatust ja võrrelda erinevate kohustuste täitmise olulisust võlgniku majandustegevuse jätkamise seisukohalt.

Maksuvõlgade tasumise eelistamine majandustegevuse jätkamiseks vajalikest tehingutest tekkinud kohustuste täitmisele ei ole üldjuhul põhjendatud.

Enne 1. jaanuari 2009.a kehtinud TsMS § 654 lg 5 kohaselt pidi ringkonnakohus võtma põhjendatud seisukoha poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete kohta, muu hulgas seletama lühidalt, miks üks või teine asjaolu ei oma asja lahendamisel tähendust. Sama põhimõte on sätestatud kehtiva TsMS § 654 lg 5 esimeses lauses.

Pankrotimenetluses PankrS § 106 lg 1 kohaselt esitatud nõude tunnustamise hagi kohta tehtud kohtulahend kehtib kõikide pankrotivõlausaldajate kohta, olenemata sellest, kas võlausaldaja osales menetluses või mitte. Selline kohtuotsus kehtib ka pankrotivõlgniku kohta, seda isegi juhul, kui nõudele on vastu vaielnud pankrotihaldur PankrS § 103 lg 2 alusel ja pankrotivõlgniku vastu on (eraldi) esitatud nõude tunnustamise hagi ning pankrotivõlgnikku ei ole kaasatud menetlusse, milles üks võlausaldaja esitas nõude tunnustamise hagi teise võlausaldaja vastu.

PankrS § 103 lg 2 esimese lause kohaselt loetakse nõue või selle rahuldamisjärk ning nõuet tagav pandiõigus tunnustatuks, kui sellele ei vaidle nõuete kaitsmise koosolekul vastu haldur ega ükski võlausaldaja. Seda sätet tuleb tõlgendada niimoodi, et kui haldur või kas või üks võlausaldaja on nõudele vastu vaielnud ning järgnevas kohtuvaidluses jäetakse nõue kohtuotsusega tunnustamata, siis kehtib selline kohtuotsus samuti kõikide võlausaldajate kohta. Selline kehtivus on otsusel ka juhul, mil mõne varasema kohtuotsusega on (sama) nõuet mõne teise võlausaldaja nõude alusel (teistsuguses ulatuses) tunnustatud.

Kehtivad õigusaktid ei kohusta kohut pankrotimenetluses nõude tunnustamise hagisid liitma, kuigi selguse huvides oleks soovituslik sellised hagid liita ühte menetlusse.

Kehtivad õigusaktid ei kohusta kohut pankrotimenetluses nõude tunnustamise hagisid liitma, kuigi selguse huvides oleks soovituslik sellised hagid liita ühte menetlusse.

TsMS § 702 lg 2 p-s 2 nimetatud teistmise aluse korral ei pea avaldaja esile tooma uut asjaolu. Kuna nimetatud punkt annab aluse teistmiseks juhul, kui teistmisavalduse esitaja on jäetud tema kohta kehtiva lahendiga lõppenud menetlusse kaasamata (enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 372 terminoloogia kohaselt kohtuviga), siis ei saa tema jaoks olla olemas uusi asjaolusid § 702 lg 1 tähenduses, sest ta ei ole menetluses osalenud.

Kuigi alusetu rikastumise sätetes ei nähta ette viivise maksmise kohustust, ei tähenda see, et alusetu rikastumise korral ei tuleks kohaldada VÕS § 113. VÕS § 1028 lg 1 järgi tekib alusetust rikastumisest tulenev võlasuhe olematu või kehtetu kohustuse täitmisest, s.o alusetu rikastumise ajast. Kohustuse täitmiseks mõistlikult vajalik aeg sõltub muu hulgas sellest, millal alusetult rikastunud isik sai või pidi teada saama alusetust rikastumisest tulenevast kohustusest.

Alusetust rikastumisest tuleneva nõude esitamisel ei ole välistatud intressi nõudmine. VÕS § 1035 lg 3 p 2 järgi on alusetu soorituse saaja alates ajast, kui ta saab teada või peab teadma asjaoludest, mis annavad aluse alusetult saadud raha väljamõistmiseks VÕS 52. ptk sätete alusel, kohustatud maksma soorituse tegijale saadud raha eest intressi seaduses sätestatud suuruses. Intressi suuruse sätestab VÕS § 94. Intressi nõue muutub VÕS § 1035 lg 3 p 2 järgi sissenõutavaks mitte enne, kui on muutunud sissenõutavaks alusetust rikastumisest tulenev põhinõue.

Alusetust rikastumisest tuleneva nõude esitamisel ei ole välistatud intressi nõudmine. VÕS § 1035 lg 3 p 2 järgi on alusetu soorituse saaja alates ajast, kui ta saab teada või peab teadma asjaoludest, mis annavad aluse alusetult saadud raha väljamõistmiseks VÕS 52. ptk sätete alusel, kohustatud maksma soorituse tegijale saadud raha eest intressi seaduses sätestatud suuruses. Intressi suuruse sätestab VÕS § 94. Intressi nõue muutub VÕS § 1035 lg 3 p 2 järgi sissenõutavaks mitte enne, kui on muutunud sissenõutavaks alusetust rikastumisest tulenev põhinõue.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1- 54-08. VÕS § 1028 lg 1 järgi tekib alusetust rikastumisest tulenev võlasuhe olematu või kehtetu kohustuse täitmisest, s.o alusetu rikastumise ajast. Kohustuse täitmiseks mõistlikult vajalik aeg sõltub muu hulgas sellest, millal alusetult rikastunud isik sai või pidi teada saama alusetust rikastumisest tulenevast kohustusest.

VÕS § 197 lg 1 kohaselt on tasaarvestuseks oluline see, et tasaarvestuse pooltel on kohustus maksta teineteisele rahasumma ja tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist.

PankrS § 107 ei keela taotleda nõude tunnustamist väiksemas ulatuses, kui võlausaldaja oli esitanud nõuete kaitsmise koosolekule. Kohus ei ole seotud õigusliku kvalifikatsiooniga, mille pool õigussuhtele annab.

Asjaõigusleping vallasomandi üleandmiseks võib iseendast olla ka tingimuslik. Kas ja millise tingimusega seostasid pooled müüdud vilja omandi ülemineku, tuleb välja selgitada VÕS §-s 29 sätestatut arvestades.

Tulenevalt PankrS § 109 lg-st 1 on ka PankrS § 113 puhul rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmise eelduseks võlausaldajate huvide kahjustamine.

Tagasivõitmisel tuleb arvestada ka seda, kas tehing, millest tekkinud võlga tasuti, oli vajalik võlgniku majandustegevuse jätkamiseks. Samas ei ole pankrotiseaduse eesmärk soodustada pankrotiohus isikuga tehingute tegemisest hoidumist ning kui PankrS § 45 alusel saaks tagasi võita kõik võlad, mis on tasutud selles märgitud ajavahemikel, siis oleks pankrotiohus isiku majandustegevus halvatud.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-58-03.

Tulenevalt PankrS § 109 lg-st 1 on ka PankrS § 113 puhul rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmise eelduseks võlausaldajate huvide kahjustamine.

Tagasivõitmise hagi korral tuleb riigilõivu tasuda lähtuvalt TsMS § 122 jj järgi määratud hagihinnast. Seejuures võib pankrotihaldur esitada TsMS § 183 lg 2 järgi menetlusabi andmise taotluse, kui on tõendatud, et pankrotivõlausaldajad, kelle huvides pankrotihaldur tegutseb, ei suuda kulusid kanda. Selline TsMS § 183 lg 2 tõlgendus vastab pankrotihalduri kui hageja õigustatud huvidele, sest kuigi pankrotihaldur esitab hagi enda nimel, paneb ta siiski maksma teistele isikutele (võlausaldajatele) kuuluvat õigust. TsMS § 183 lg 2 kohaselt eeldatakse, et varalist huvi omav isik saab menetluskulusid kanda ning vastupidist tuleb tõendada.

Alates 1. jaanuarist 2009 kehtiv TsMS § 149 lg 8 sätestab, et kautsjon tagastatakse avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Sellise avalduse või kaebuse esitamisel, millelt tuleb maksta kautsjonit, tuleb avalduses või kaebuses märkida, kellele ja millisele pangakontole tuleb kautsjon tagastada.

Pärast võlgniku surma esitatud pankrotiavalduse korral tegutseb pankrotihaldur küll võlgniku pärijate nimel, kuid pärijate nimel tegutsemine ei kehti siis, kui pankrotihaldur esitab tagasivõitmise hagi, mille kostja on võlgniku pärija. Sel juhul tegutseb pankrotihaldur hagejana pärandaja võlausaldajate huvides.

Ka pärandvara pankroti korral tuleb pankrotiseaduse mõtte kohaselt kohaldada pankrotimenetlust reguleerivaid sätteid. Pankrotimenetlust reguleerivate sätete hulka kuuluvad ka tehingute tagasivõitmise sätted. Nimetatu ei keela esitada tagasivõitmise hagi, kui tegemist on pärandvara pankrotimenetlusega.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-23-07.

Tulenevalt VÕS § 82 lg 7 esimesest lausest ja PankrS §-st 42 saab võlausaldaja pankrotimenetluses üldjuhul esitada vaid nõudeid, mis olid juba enne äriühingu pankroti väljakuulutamist sissenõutavad või muutusid sissenõutavaks selle otsuse tegemisega. Nõue ei muutu sissenõutavaks nõuet tunnustanud kohtuotsuse jõustumisest. Seega saab pankrotihaldur esitada nõude tasaarvestamise avalduse ka siis, kui nõuet tunnustav kohtulahend ei olnud veel jõustunud.

PankrS § 99 lg-st 3 sätestab võlausaldajale nõuete tasaarvestamise reeglid ning ei ole seetõttu asjas kohaldatav. Pankrotiseaduse sätted ei keela pankrotivõlgnikul teha tasaarvestust.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-126-06.

Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse järgi on võimalus esitada individuaalkaebus otse Riigikohtule piiratud. (p 3) Riigikohus saab menetleda isiku taotlust üksnes juhul, kui isikul puudub muu tõhus viis talle PS §-ga 15 tagatud kohtuliku kaitse õiguse kasutamiseks. (p 4)

Pankrotiseadus § 190 ei reguleeri kompromissi tühistamise kohtulikku menetlust. Viimasele tuleb kohaldada tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) asjakohaseid sätteid. Kompromissi tühistamise menetlusele kohaldada hagita menetluse sätteid, milles on menetlusosalised avaldaja ja muud asjast puudutatud isikud (TsMS § 198 lg 1 p 2). Kompromissi tühistamise menetluses pankrotiasjades on asjast puudutatud isik ka pankrotivõlgnik. TsMS § 199 lg 1 p-st 4 saab järeldada, et kompromissi tühistamise menetluses pankrotiasjades on menetlusosalisel õigus anda kohtule seletusi ja esitada põhjendusi kõigi asja arutamisel tekkinud küsimuste kohta. Lisaks on menetlusosalisel võimalik oma seisukohta avaldada, esitades määruskaebuse kompromissi tühistamise määruse peale. Pankrotiseaduse § 5 lg 1 kohaselt võib pankrotimenetluses tehtud kohtumääruse peale esitada määruskaebuse, kui kohtumäärus takistab edasist menetlust. Kuna kompromissi tühistamise määrus takistab kompromissi edasist täitmist, on menetlusosalisel võimalik selle määruse peale esitada määruskaebus. Seega on menetlusosalisele kompromissi tühistamise menetluses pankrotiasjades seadusega tagatud võimalus esitada oma seisukohti. (p-d 5 ja 6)

1. jaanuarist 2004 kehtivast Pankrotiseadusest tuleneb, et maksuhalduril (võlausaldajal) tuleb pankrotis isiku (võlgniku) vastu esitada maksukohustusest tulenev nõue pankrotimenetluses, mis tähendab ka sellise kohtuvaidluse lahendamist üldkohtus (vt Riigikohtu üldkogu 13.12.2005. a määruse nr 3-3-1-39-05 p-e 16-18). Juhinduda ei saa kohtulahenditest, mis on tehtud kas varemkehtinud pankrotiseadust kohaldades või enne üldkogu 13. detsembri 2005. a määrust, kui need pole nimetatud määrusega kooskõlas.

PankrS § 43 lg-st 1 tuleneb põhimõte, et enne pankroti väljakuulutamist võlgniku algatatud kohtumenetlus tsiviilasjas võib jätkuda väljaspool pankrotimenetlust. Nimetatud põhimõte laieneb ka kohtumenetlusele haldusasjas. Väljaspool pankrotimenetlust võib tsiviil- ja halduskohtumenetlus toimuda ka siis, kui sisuliselt pole tegemist vastuväitega võlausaldaja nõudele pankrotimenetluses.

PankrS § 43 lg 2 alusel tuleb enne pankroti väljakuulutamist alanud kohtumenetluses esitatud varaline nõue võlgniku vastu esitada pankrotimenetluses. See põhimõte laieneb ka halduskohtumenetlusele. See tähendab halduskohtumenetluses menetluse lõpetamist HKMS § 24 lg 1 p 1 alusel, sest asi ei kuulu enam halduskohtu pädevusse.

Tagasivõitmise regulatsioon pole kohaldatav võlgniku maksukohustusest tulenevale nõudele maksuhalduri kui võlausaldaja vastu, kui nõue põhineb asjaolul, et maksuhalduri toiming või haldusakt on õigusvastane. Tagasivõitmine eeldab, et tegemist on õiguspärase tehingu, haldusakti või toiminguga.

Haldusaktide kättetoimetamisel isikule, kelle suhtes on pankrot väljakuulutatud, tuleb erinormina kohaldada Pankrotiseaduse sätteid. Maksukorralduse seadus ei näe ette erisusi pankrotivõlgnikule maksuotsuse kättetoimetamisel. Pärast pankroti väljakuulutamist on võlgniku seaduslik esindaja küll pankrotihaldur, kuid pankrotivõlgniku asukoht ei muutu, sest pankrotihalduril ei ole kohustust muuta registrites võlgniku aadressi. Maksuhaldur on kohustatud kõik võlgnikule adresseeritud haldusaktid kätte toimetama pankrotihaldurile aadressil, mis on näidatud Ametlikud Teadaannetes avaldatud pankrotiteates.

MKS § 52 lg 4 sätestatud põhimõte, et piiratud teovõimega isikule adresseeritud dokument toimetatakse kätte tema seaduslikule esindajale, on kohaldatav ka pankrotimenetluses. Kuna pankrotis juriidilise isiku eest võib tehinguid teha ainult pankrotihaldur, siis peab maksuhaldur haldusaktid pankrotihaldurile kätte toimetama sõltumata sellest, kas haldusakt puudutab võlgniku rahalisi või mitterahalisi kohustusi või kas rahalise kohustuse puhul on tegemist järgunõude või massikohustusega.

Juhul, kui haldusaktides tuvastatud maksunõuded kuuluvad kaitsmisele nõuete kaitsmise korras pankrotimenetluses, tuleb võimalikud vaidlused maksunõude suuruse (sh ka võimaliku tasaarvestuse toimumise aja või lubatavuse) kohta lahendada hagimenetluse korras üldkohtus (vt Riigikohtu 13.12.2005. a otsust nr 3-3-1-39-05).