Väärteomenetluse seadustik (lühend - VTMS)

Kohtunik rakendab VTMS § 95 p 4 alusel tõlgi, eksperdi ja tunnistaja, järgides seejuures kriminaalmenetluse sätteid. Kohtu poolt KrMS § 280 alusel tehtud toimingud kantakse ka kohtuistungi protokolli. Kohtusse ilmunud tunnistajalt võetakse hoiatamise kohta allkiri kohtuistungi protokolli või eraldi hoiatamislehele (vt RKKKo nr 3-1-1-49-08, p-d 7 ja 8 ja nr 3-1-1-72-07). Tunnistajalt allkirja võtmine on käsitatav tema hoiatamise osana ka kohtuistungi rakendamisel, veendumaks, et tunnistaja on mõistnud oma rolli süüteomenetluses ning on valmis andma vaid tõeseid ütlusi.

Kohtus nõuetekohaselt rakendamata tunnistaja ütlus ei ole lubatud tõend, sest selle saamisel on kohus rikkunud oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses.

Kohtus nõuetekohaselt rakendamata tunnistaja ütlus ei ole lubatud tõend, sest selle saamisel on kohus rikkunud oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses.

Kohtunik rakendab VTMS § 95 p 4 alusel tõlgi, eksperdi ja tunnistaja, järgides seejuures kriminaalmenetluse sätteid. Kohtu poolt KrMS § 280 alusel tehtud toimingud kantakse ka kohtuistungi protokolli. Kohtusse ilmunud tunnistajalt võetakse hoiatamise kohta allkiri kohtuistungi protokolli või eraldi hoiatamislehele (vt RKKKo nr 3-1-1-49-08, p-d 7 ja 8 ja nr 3-1-1-72-07). Tunnistajalt allkirja võtmine on käsitatav tema hoiatamise osana ka kohtuistungi rakendamisel, veendumaks, et tunnistaja on mõistnud oma rolli süüteomenetluses ning on valmis andma vaid tõeseid ütlusi.

Tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Olukorras, mil isik vaidlustab temale kohtuvälise menetleja otsusega väärteo toimepanemise eest määratud põhikaristuse raskust või lisakaristuse kohaldamise põhjendatust, pole kohtul võimalik märgitud küsimusi lahendada, kontrollimata eelnevalt väärteo koosseisupärasuse, õigusvastasuse ja süülisusega seonduvaid asjaolusid. Teisisõnu tuleb kohtul kirjeldatud tingimustel kaebuse piiridest olenemata hinnata, kas kaebuses nimetatud teole kohtuvälise menetleja poolt antud õiguslik hinnang on tervikuna õiguspärane või mitte (vt RKKKo nr 3-1-1-20-09, p 12).

Juhul, kui kohtulikul arutamisel tõusetuvad kahtlused menetlustoimingu käigu ja tulemuste usaldusväärsuse suhtes, tuleb need lähtuvalt uurimispõhimõttest täiendavate tõendite kogumise teel kõrvaldada (vt nt RKKKo nr 3-1-1-73-08, p 11).

Pelgalt fakt, et menetlusalune isik möönab mingil menetlusetapil väärteo toimepanemist, ei võimalda kohtul jätta kohtuvälises menetluses tehtud otsuse aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid kontrollimata. Tuginedes kohtueelses menetluses koostatud kirjalikele tõenditele ja jättes nende pinnalt tõusetunud kahtlused kohtulikul arutamisel kõrvaldamata, rikub kohus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 mõttes, mis toob vastavalt VTMS § 175 p-le 2 kaasa kohtuotsuse tühistamise.

VTMS § 31 lg-st 1 tulenevalt peab tõendamisel väärteomenetluses üldjuhul järgima kriminaalmenetluse seadustiku vastavaid sätteid. Kooskõlas KrMS § 63 lg-ga 1 tähendab see, et väärteoasjas võib iseseisvaks tõendiks olla muuhulgas ka foto või film või muu teabesalvestis ning seega videosalvestiski. Kuid nii nagu mistahes muudegi tõendite puhul on selle videosalvestise kui tõendi kontrollimise, hindamise ja lõppkokkuvõttes ka kasutamise lubatavuse vältimatu eeldus, et salvestis oleks tõendina nõuetekohaselt vormistatud. Tõendi nõuetekohasest vormistatusest ei saa rääkida siis, kui seda tõendit väärteoasja materjalide juures ei ole.

KrMS § 63 lg-s 1 on seadusandja salvestiste kui iseseisva tõendiliigi all pidanud eeskätt silmas uurimistoimingute käigus tehtud ning nende toimingute käiku ja tulemusi kajastavaid salvestusi, mis kokkuvõttes vormistatakse vastava uurimistoimingu protokolli lisana ja mille seos kriminaalasjaga nähtub selle protokolli tekstist. Tulenevalt KrMS § 113 lg-st 4 võidakse jälitusprotokollilegi vajadusel lisada jälitustoiminguga saadud salvestusi. Välistatud ei ole seegi, et tõendite kogumisel võtavad menetlejad isikutelt ära mitmesuguseid varem saadud salvestisi. Samuti võivad erinevad isikud selliseid salvestisi anda menetlejaile üle omal initsiatiivil. Kuid sellised salvestised saavad sõltuvalt nende sisust olla käsitatavad kas asitõenditena või dokumentidena ja nende vormistamisel tuleb järgida KrMS III peatüki 9. jaos sätestatut. Mistahes muul salvestisel, mida ei ole eelnevalt nimetatud ei saa süüteomenetluses olla tõenduslikku tähendust. (Vt RKKKo nr 3-1-1-21-09).

Kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse läbivaatamisel saab maakohus tulenevalt VTMS §-st 2 ja KrMS § 15 lg-st 1 tugineda otsuses vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud (vt RKKKo nr 3-1-1-84-08, p 10 ja nr 3-1-1-16-06, p 14.2). Tuginemine tõenditele, mida ei ole kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud, vahetult uuritud ega protokollitud, on oluline väärteomenetlusõiguse rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes ja toob kaasa väärteoasja saatmise maakohtule uueks arutamiseks (vt ka RKKKo nr 3-1-1-30-09, p 6).

Väärteomenetluse seadustiku § 87 kohaselt arutatakse väärteoasja ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. VTMS §-s 87 sisalduva nõude tõttu ei ole väärteoasja arutamisel väärteokirjelduse piiridest väljumine võimalik (vt nt RKKKo nr 3-1-1-75-03, p 7 ja nr 3-1-1-65-04, p 11).

Kriminaalmenetluse seadustiku § 199 lg 3 kohustab menetlejat jätkama kriminaalmenetlust ka pärast kuriteo aegumistähtaja möödumist, kui süüdimõistetu taotleb seda rehabiliteerimise eesmärgil. Väärteomenetluse seadustiku § 29 lg-st 3 järeldub aga, et väärteomenetluses on aegumine absoluutne menetlustakistust, mis ei võimalda asja edasist menetlemist. Väärteomenetluse seadustiku §-s 2 lubatud kriminaalmenetluse analoogia käesolevas asjas ei kohaldu, sest väärteomenetluse seadustik näeb ette iseseisva regulatsiooni väärteomenetluse alustamise ja alustatud menetluse lõpetamise kohta väärteo aegumistähtaja möödumisel. Seega on seadusandja välistanud väärteo aegumistähtaja möödumisel menetluse alustamise või alustatud menetluse jätkumise mistahes, sh ka menetlusaluse isiku rehabiliteerimise eesmärgil.

KarS § 81 lg 3 sätestab, et väärtegu on aegunud, kui selle toimepanemisest kuni selle kohta tehtud otsuse jõustumiseni on möödunud kaks aastat. Kui isikule omistatav väärtegu aegub ajal, mil kohus on väärteoasjas otsuse teinud, aga otsus ei ole veel jõustunud, siis tuleb VTMS § 29 lg 1 p 5 järgi väärteomenetlus lõpetada, kui väärteo aegumistähtaeg kaks aastat on möödunud.

Olukorda, mil tõendite hindamise eelselt seatakse mõne tõendi kvaliteet kahtluse alla, tuleb käsitada VTMS § 31 lg-s 1 ja KrMS §-s 64 sätestatud tõendite vaba hindamise põhimõtte eiramisena ja selle kaudu ka väärteomenetluse õiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes.

Turvavöö kinnitamata jätmist saab LE § 69 lg- le 3 tuginevalt õigustada vaid sõidukijuht, kes just nimelt tööülesannete tõttu on sunnitud vältimatult auto peatama vähem kui iga 100 meetri järel ja autost väljuma. LE § 69 lg 3 ei ole kohaldatav siis, kui puudub tööülesannetest tingitud autost väljumise ja seega ka LE mõttes auto peatamise vältimatu vajadus.

Tõendi kõrvalejätmine tähendab selle lubamatuks tunnistamist. Tõendi lubatavuse hindamisel tuleb arvestada sellega, et mitte igasugune tõendite kogumise korra rikkumine ei too kaasa tõendi kuulutamist lubamatuks. Tõend on lubamatu üksnes siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud. Seejuures tuleb hinnata rikutud normi eesmärki ning seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi rikutud ei oleks. Erinevate tõendite puhul võib samasuguse rikkumise mõju olla erinev. (RKKKo nr 3-1-1-19-05).

KarS § 81 lg 3 sätestab, et väärtegu on aegunud, kui selle toimepanemisest kuni selle kohta tehtud otsuse jõustumiseni on möödunud kaks aastat. Kui isikule omistatav väärtegu aegub ajal, mil kohus on väärteoasjas otsuse teinud, aga otsus ei ole veel jõustunud, siis tuleb VTMS § 29 lg 1 p 5 järgi väärteomenetlus lõpetada, kui väärteo aegumistähtaeg kaks aastat on möödunud.

Tulenevalt VTMS §-st 87 on kohus väärteoasja arutamisel seotud väärteoprotokolli piiridega, mis tähendab eelkõige kohtu seotust protokollis toodud teokirjeldusega. Seega peavad väärteoprotokollis olema kajastatud andmed, mille alusel on võimalik hinnata, kas süüteokoosseis on täidetud. Kohus ei tohi karistada menetlusalust isikut teo eest, mida ei ole väärteoprotokollis kirjeldatud, samuti ei ole kohtul võimalik tuvastada väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid (vt RKKKO nr 3-1-1-71-07, p 7).

Maakohus võib muuta väärteo kvalifikatsiooni, s.t anda teole kohtuvälisest menetlejast erineva õigusliku hinnangu, raskendamata seejuures menetlusaluse isiku olukorda (vt RKKKo nr 3-1-1-75-03, p 7). Blanketse süüteokoosseisu puhul ei ole väärteomenetlusõiguse rikkumiseks loetud viitamist väärteoprotokollis nimetamata blankettnormi sisustavatele sätetele (vt RKKKo nr 3-1-1-80-05, p 8), kui seejuures ei muudeta etteheidetava teo sisu. Sarnaselt kriminaalmenetlusega peab menetlusalusel isikul olema võimalik esitada kohtu õiguslikule hinnangule vastuväiteid, et oleks tagatud isiku kaitseõigus kooskõlas VTMS § 19 lg 1 p-ga 1 (vt ka RKKKo nr 3-1-1-46-08, p-d 34-35).

Kuriteo tunnuste sedastamine süüdlase käitumises kujutab endast VTMS § 29 lg 1 p 4 järgi väärteomenetlust välistavat asjaolu, mille ilmnemisel tuleb juhinduda VTMS §-s 61 sätestatud korrast. VTMS § 61 lg 1 kohaselt võib kriminaalmenetluse alustamise otsustuse teha kuni väärteo eest karistamise otsuse tegemiseni. Siiski võib väärteomenetluse VTMS § 29 lg 1 p-s 4 toodud alusel lõpetada ka kohus, kuid vaid neil juhtudel, mil maakohus arutab väärteoasja VTMS §-s 83 sätestatud tingimustel, tehes asjas esmase otsuse isiku karistamise kohta. Vastavalt VTMS § 107 lg-le 2 teeb maakohus kirjeldatud olukorras väärteomenetluse lõpetamise määruse, kusjuures seda võib teha enne kohtuotsuse tegemist ja menetlusaluse isiku süüküsimuse lõplikku lahendamist. Kui aga maakohus vaatab läbi kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebust, ei ole väärteomenetluse lõpetamine VTMS § 29 lg 1 p-s 4 sätestatud alusel enam võimalik.

Vastavalt VTMS § 29 lg 1 p-le 5 ei alustata väärteomenetlust ja alustatud väärteomenetlus tuleb lõpetada, kui väärteo aegumistähtaeg on möödunud. Väärteomenetluse seadustiku § 29 lg 3 kohaselt on aegumine väärteomenetluses absoluutseks menetlustakistuseks, mis ei võimalda asja edasist menetlemist (vt RKKKo nr 3-1-1-77-08, p 9).

Vt nt RKKKo nr 3-1-1-105-03, p 12; nr 3-1-1-18-05, p 6; nr 3-1-1-45-06, p 9; nr 3-1-1-8-08, p 8; nr 3-1-1-66-08, p 8 ja nr 3-1-1-74-08, p 7.

Kuigi väärteoasjade ühendamine on VTMS § 63 lg 1 kohaselt kohtu õigus, mitte aga kohustus, tuleb menetlusökonoomia kaalutlustel sama kohtuniku menetluses ja samas menetlusstaadiumis olevad sama isiku väärteoasjad üldjuhul ühendada. Samuti tuleb silmas pidada, et see, kas korduva rikkumise erinevaid episoode menetletakse koos või eraldi, ei tohi mõjutada menetlusaluse isiku olukorda (vt RKKKo nr 3-1-1-65-08 ja nr 3-1-1-66-08, p 10; nr 3-1-1-106-04, p-d 7 ja 10).

Samale väärteokoosseisule vastava teo korduva toimepanemise eest võib isikut karistada eriosa normis sätestatud sanktsiooni ülemmäära piiresse jääva karistusega. Seda põhjusel, et KarS §-st 63 ("Põhikaristuse kohaldamine mitme süüteo eest") tulenevalt loeb seadustik sama koosseisu korduvat täitmist ühe süüteo toimepanemiseks. Mitme süüteo toimepanemisena käsitletakse ainult olukordi, kui isik on toime pannud ühe või mitu tegu, mis vastavad eri süüteokoosseisudele. KarS § 62 kohaselt võib ühe süüteo eest kohaldada ühe põhikaristuse ja ühe või mitu lisakaristust (vt RKKKo nr 3-1-1-106-04, p 9).

Liikluseeskirja § 207 järgi tohib õuealal parkida ainult tähistatud parklas, selle puudumisel aga teel kohas, kus parkimine ei takista jalakäijat ega muuda võimatuks teiste sõidukite liiklust. LE §-s 207 sätestatu ei laiene kõnniteel parkimisele.

Otsustamaks väärteomenetluses VTMS §-s 23 märgitud aluste olemasolul kaitsjale makstud tasu suuruse mõistlikkuse üle, tuleb kohtul arvestada selle asja keerukusega ning lahendada küsimus selle kohta, kas tasu maksmine on vajalik ja konkreetses asjas põhjendatud. (RKKKo nr 3-1-1-75-03 ja nr 3-1-1-2-08).

Kui kohus alustab pärast kiirmenetluse otsuse tegemist ja karistuse määramist üldmenetluse ning karistab isikut sama teo eest ka üldmenetluses, rikutakse ne bis in idem põhimõtet PS § 23 lg 3 tähenduses.

Tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 arutab kohus väärteoasja täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest ning kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslike asjaolusid (vt nt RKKKo nr 3-1-1-66-06, p 6; nr 3-1-1-50-08, p 7.1). Maakohtu väärteoasja ab ovo korras arutamise kohustus ei laiene väärtegudele, mille eest karistamist ei ole vaidlustatud (vt RKKKo nr 3-1-1-66-06, p 8 ja nr 3-1-1-42-07, p 5.4). Samas ei saa mingi väärteo eest karistamise vaidlustamata jätmisest rääkida olukorras, kus isik, keda on ühe teo eest karistatud mitme väärteokoosseisu järgi, vaidlustab enda karistamise selle teo eest vähemalt ühe väärteokoosseisu järgi.

KarS §-s 205 kirjeldatud tegu - asja rikkumine või hävitamine ettevaatamatusest -, kui sellega ei põhjustata olulist kahju, ei ole karistatav KarS § 218 lg 1 järgi. Selline järeldus tuleneb otseselt KarS § 218 lg 2 sõnastusest, milles KarS §-de 203, 204 ja § 206 kõrval KarS § 205 ei nimetata. KarS § 205 sätestab karistuse KarS § 203 või § 204 objektiivse koosseisuga hõlmatud raskemate rikkumiste eest ka juhuks, kui tegu on toime pandud ettevaatamatusest. Üks asjaoludest, mis toob KarS § 205 kohaselt kaasa kriminaalvastutuse ka ettevaatamatusest toime pandud võõra asja rikkumise või hävitamise eest, on suure kahju tekitamine. Samas ei ole KarS § 205 järgi karistatav võõra asja hävitamine või rikkumine ettevaatamatusest, kui sellega on tekitatud oluline kahju. Seega ei saa olla karistatav ka võõra asja rikkumine või hävitamine ettevaatamatusest, kui sellega põhjustatakse mitteoluline kahju.

KarS § 218 lg 1 ei näe ette sellist iseseisvat süüteokoosseisu nagu varavastane süütegu väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse vastu, vaid sätestab vastutuse varguse, omastamise jm varavastase süüteo (v.a röövimine, väljapressimine jt KarS § 218 lg 1 dispositsioonis nimetatud erandid) eest, mis on suunatud väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse vastu (vt RKKKo nr 3-1-1-57-08, p 12; RKKKo nr 3-1-1-56-08, p 6 ja RKKKo nr 3-1-1-81-06,, p 9).

KarS §-s 205 kirjeldatud tegu - asja rikkumine või hävitamine ettevaatamatusest -, kui sellega ei põhjustata olulist kahju, KarS § 218 lg 1 järgi karistatav ei ole.

KarS § 16 lg 4 kohaselt paneb isik teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Tahtlus koosneb kahest elemendist: intellektuaalsest küljest, ehk koosseisuasjaolude teadmisest ning voluntatiivsest küljest, ehk koosseisuasjaolude tahtmisest (vt nt RKKKo nr 3-1-1-13-07, p 12).

Isiku poolt enda joobeseisundisse viimine või joobeseisundis olek ei tähenda seda, et isik peab KarS § 16 lg 4 mõttes võimalikuks mis tahes asjaolusid, mille esinemise tõenäosust võib tema joobeseisund suurendada. Sõltumata joobeseisundist ei saa ei saa isikul olla tahtlust asjaolu suhtes, mille esinemise võimalikkust ta ei ole endale teadvustanud, sest sellisel juhul puudub juba tahtluse intellektuaalne element.

Vt RKKKo nr 3-1-1-84-08, p 10; nr 3-1-1-16-06, p 14.2.

Vt nt RKKKo nr 3-1-1-8-09, p 5; nr 3-1-1-82-08, p 6; nr 3-1-1-79-08, p 7; nr 3-1-1-74-08, p 7.

Vastavalt VTMS §-le 87 arutatakse väärteoasja ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. Seega määratakse väärteoasja arutamise piirid kindlaks väärteoprotokollis sisalduva menetlusalusele isikule etteheidetava teo kirjeldusega, millega on seotud nii kohtuväline menetleja kui ka kohus. Väärteoasja arutamise piiridest on kohtuväline menetleja väljunud näiteks juhul, mil väärteomenetluses tehtud otsuses sisalduvad väärteo sellised faktilised asjaolud, millised väärteoprotokollis ega selle täiendustes ei kajastu (vt RKKKo nr 3-1-1-84-07, p 11).

Vt nt RKKKo nr 3-1-1-53-06, p 5 ja nr 3-1-1-52-08, p 10.

Vedelkütuse seaduse vedelkütuse seaduse § 32 lg 1 esimene alternatiiv sätestab vastutuse nõuetele mittevastava vedelkütuse ebaseadusliku käitlemise eest. Kütuse käitlemisena tuleb vedelkütuse seaduse § 2 lg 1 p 3 kohaselt käsitada tarbimisse lubatud kütuse müüki või müügiks pakkumist, vedu, hoiuteenuse osutamist ja ladustamist ning kütuse importi, eksporti ja tootmist. Alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse (ATKEAS) § 4¹ näeb ette, et aktsiisikauba tarbimisse lubamine selle seaduse mõistes on ajutise aktsiisivabastuse lõpetamine ning tootmine või import ajutise aktsiisivabastuseta. Ajutise aktsiisivabastuse kohaldamise juhud on loetletud ATKEAS §-s 26. Sama seaduse § 68 lg 1 ja § 69 alusel Eestisse toodud kütust ATKEAS §-s 26 nimetatud ei ole. Sellest tulenevalt nimetatud kütusele ajutist aktsiisivabastust ei kohaldata ja järelikult on see kütus ATKEAS § 4¹ tähenduses tarbimisse lubatud. Lisaks tuleb arvestada ka sellega, et kütuse käitlemine VKS § 2 lg 1 p 3 mõttes saab toimuda üksnes majandus- ja kutsetegevuse raames. Kütuse vedu isiklikuks tarbeks ei ole käsitatav kütuse käitlemisena VKS § 2 lg 1 p 3 ega ka § 32 lg 1 tähenduses.

Kuigi VTMS § 126 lg 3 kohaselt ei takista kohtuvälise menetleja mitteilmumine kaebuse kohtulikku arutamist, võib maakohus menetlusaluse isiku kaebust kohtuvälise menetleja esindajata arutada vaid juhul, kui eelnevalt on täidetud VTMS § 122 nõuded. VTMS § 122 kohaselt tuleb kohtumenetluse pool kohtuistungile kutsuda. Kohtumenetluse pool saab kujundada seisukoha enda osavõtu kohta kohtulikust arutamisest vaid juhul, kui kohus on teda selle toimumise ajast ja kohast nõuetekohaselt teavitanud. Väärteoasja kohtulik arutamine kohtumenetluse poolt sellest teavitamata on kohtuliku ärakuulamisõiguse rikkumine ning väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes (RKKKo nr 3-1-1-6-09, p 8).

Lahendades küsimust sellest, kas on aset leidnud teod, milles menetlusalust isikut süüdistatakse ja kas need teod on toime pannud menetlusalune isik, tuleb maakohtul selgitada välja ka see, millal ja kus need teod toime pandi. Osade tõendite hindamata jätmise põhistuse puudumine ja tõenditevaheliste vastuolude kõrvaldamata jätmine on väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes (vt nt RKKKo nr 3-1-1-3-08, p 12; nr 3-1-1-6-06, p 6.3; nr 3-1-1-105-03, p 12).

Vt RKKKo nr 3-1-1-82-08, p 6; nr 3-1-1-79-08, p 7; nr 3-1-1-74-08, p 7; nr 3-1-1-55-08, p 8).

Vt nt RKKKo nr 3-1-1-53-06, p 5 ja nr 3-1-1-52-08, p 10).