KOHTUMENETLUSÕIGUSKriminaalmenetlus

Teksti suurus:

Kriminaalmenetluse seadustik (lühend - KrMS)

Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.

Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.

Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-1-1-19-16 PDF Riigikohus 21.06.2016

Ka vahistamistaotlust arutav kohus on pädev hindama kohtule esitatud ja vahistamistaotluse aluseks olevatele tõenditele juurdepääsust keeldumise seaduslikkust. Nimelt on kahtlustataval KrMS § 341 lg 2 kohaselt õigus taotleda juurdepääsu tõenditele, mis on olulised vahistamistaotluse põhjendatuse arutamiseks ning kinnipidamise ja vahistamise vaidlustamiseks kohtus, ning tulenevalt KrMS § 8 p-st 2 peab kohus tagama kahtlustatavale reaalse võimaluse end kaitsta. Vahistamismenetluses hõlmab see kohustus vältimatult ka vahistamistaotluse aluseks olevatele tõenditele juurdepääsu üle otsustamist. Seega on lõppkokkuvõttes vahistamisküsimust lahendava kohtu pädevuses hinnata, kas ja millises ulatuses on põhjendatud juurdepääsuõiguse piiramine isikut süüstavatele tõenditele konkreetses menetlusetapis ning esitatud kahtlustuse valguses. Kuigi KrMS § 341 lg 3 ls 1 järgi otsustab sama paragrahvi 2. lõikes nimetatud tõenditele juurdepääsu võimaldamise prokuratuur, ei ole see säte KrMS § 8 p 2 suhtes erinormiks. Vastasel juhul oleks tõenditele juurdepääsust keeldumist võimalik vaidlustada üksnes KrMS § 341 lg-s 4 ja §-s 228 sätestatud korras. Nimetatud kaebevõimaluse realiseerimise ajaks on vahistamistaotluse arutamine aga eelduslikult juba läbi ja isiku vahistamise korral tema vabaduspõhiõigus riivatud. Teisisõnu jätaks vahistamistaotlust arutava kohtu pädevuse piiramine isiku ilma õigeaegsest ning efektiivsest kohtulikust kaitsest (vt RKKKm 3-1-1-110-15, p 17). (p 7)

Kahtlustatava õigus tutvuda kahtlustuse aluseks olevate tõenditega ei ole absoluutne. EIK on poolte võrdsuse põhimõtte kui ausa kohtupidamise ühe osise kõrval tunnustanud järjepidevalt ka süütegu menetlevate õiguskaitseorganite õigust jätta kuni eeluurimise lõpuni osa nende kogutud teabest kahtlustatava eest varjatuks, et takistada tema poolt tõendite võimalikku moonutamist ning menetluse kulgemise ohustamist (vt nt EIK 13. detsembri 2007. a otsus Mooren vs. Saksamaa, p 92 ja EIK suurkoja 9. juuli 2009. a otsus samas asjas, p-d 124-125). Samuti nähtub EIK praktikast, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 5 lg-s 4 sätestatud isikult kinnipidamise või vahistamisega vabaduse võtmise seaduslikkuse kontrollimise menetluses ei pea alati täies mahus tagama art-s 6 nimetatud garantiisid (vt nt EIK 19. veebruari 2009. a otsus asjas A. ja teised vs. Ühendkuningriik, p 203). Seega puudub EIK praktikas selgesõnaline nõue, mis kohustaks vahistamisküsimuse lahendamisel võimaldama alati ning tingimusteta kahtlustatava vahetut juurdepääsu kõigile teda süüstavatele tõenditele. Küll aga nõutakse EIK praktikas, et vahistamistaotluse arutamisel tuleb kaitseargumentide esitamiseks vajalik oluline teave teha kahtlustatavale ja/või tema kaitsjale teatavaks kohasel viisil (vt nt EIK 13. veebruari 2001. a otsus Garcia Alva vs. Saksamaa, p 42; EIK 13. veebruari 2001. a otsus Lietzow vs. Saksamaa, p 47). Ühemõtteliselt selgelt on selline seisukoht väljendatud ka EIK 20. veebruari 2014. a otsuses Ovsjannikov vs. Eesti, kus toonitatakse, et kohtumenetluses peab üldpõhimõttena olema küll tagatud poolte ehk prokuröri ja kinnipeetava võrdne kohtlemine (otsuse p 72), kuid see ei välista tungiva avaliku huvi valguses seadmast piiranguid vahistatu või tema esindaja õigusele pääseda vahetult ligi kriminaaltoimiku mõnedele dokumentidele (otsuse p 73) (vt RKKKm 3-1-1-110-15, p-d 11 ja 12). Arvestades eeltoodut võib tõendite moonutamise või muul viisil kriminaalmenetluse kahjustamise ohu korral jätta osa kriminaalmenetluse vältel kogutud teabest kahtlustatava eest eeluurimise lõpuni varjatuks. Kuid kahtlustatava õiguste kõnealune riive on põhjendatud üksnes siis, kui on ära näidatud asjaolud, mis annavad aluse kahtlustatavast lähtuvat ohtu jaatada ja talle või tema kaitsjale tõendite tutvustamisest keelduda. (p 8)


Ka vahistamistaotlust arutav kohus on pädev hindama kohtule esitatud ja vahistamistaotluse aluseks olevatele tõenditele juurdepääsust keeldumise seaduslikkust. Nimelt on kahtlustataval KrMS § 341 lg 2 kohaselt õigus taotleda juurdepääsu tõenditele, mis on olulised vahistamistaotluse põhjendatuse arutamiseks ning kinnipidamise ja vahistamise vaidlustamiseks kohtus, ning tulenevalt KrMS § 8 p-st 2 peab kohus tagama kahtlustatavale reaalse võimaluse end kaitsta. Vahistamismenetluses hõlmab see kohustus vältimatult ka vahistamistaotluse aluseks olevatele tõenditele juurdepääsu üle otsustamist. Seega on lõppkokkuvõttes vahistamisküsimust lahendava kohtu pädevuses hinnata, kas ja millises ulatuses on põhjendatud juurdepääsuõiguse piiramine isikut süüstavatele tõenditele konkreetses menetlusetapis ning esitatud kahtlustuse valguses. Kuigi KrMS § 341 lg 3 ls 1 järgi otsustab sama paragrahvi 2. lõikes nimetatud tõenditele juurdepääsu võimaldamise prokuratuur, ei ole see säte KrMS § 8 p 2 suhtes erinormiks. Vastasel juhul oleks tõenditele juurdepääsust keeldumist võimalik vaidlustada üksnes KrMS § 341 lg-s 4 ja §-s 228 sätestatud korras. Nimetatud kaebevõimaluse realiseerimise ajaks on vahistamistaotluse arutamine aga eelduslikult juba läbi ja isiku vahistamise korral tema vabaduspõhiõigus riivatud. Teisisõnu jätaks vahistamistaotlust arutava kohtu pädevuse piiramine isiku ilma õigeaegsest ning efektiivsest kohtulikust kaitsest (vt RKKKm 3-1-1-110-15, p 17). (p 7)

Kahtlustatava õigus tutvuda kahtlustuse aluseks olevate tõenditega ei ole absoluutne. EIK on poolte võrdsuse põhimõtte kui ausa kohtupidamise ühe osise kõrval tunnustanud järjepidevalt ka süütegu menetlevate õiguskaitseorganite õigust jätta kuni eeluurimise lõpuni osa nende kogutud teabest kahtlustatava eest varjatuks, et takistada tema poolt tõendite võimalikku moonutamist ning menetluse kulgemise ohustamist (vt nt EIK 13. detsembri 2007. a otsus Mooren vs. Saksamaa, p 92 ja EIK suurkoja 9. juuli 2009. a otsus samas asjas, p-d 124-125). Samuti nähtub EIK praktikast, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 5 lg-s 4 sätestatud isikult kinnipidamise või vahistamisega vabaduse võtmise seaduslikkuse kontrollimise menetluses ei pea alati täies mahus tagama art-s 6 nimetatud garantiisid (vt nt EIK 19. veebruari 2009. a otsus asjas A. ja teised vs. Ühendkuningriik, p 203). Seega puudub EIK praktikas selgesõnaline nõue, mis kohustaks vahistamisküsimuse lahendamisel võimaldama alati ning tingimusteta kahtlustatava vahetut juurdepääsu kõigile teda süüstavatele tõenditele. Küll aga nõutakse EIK praktikas, et vahistamistaotluse arutamisel tuleb kaitseargumentide esitamiseks vajalik oluline teave teha kahtlustatavale ja/või tema kaitsjale teatavaks kohasel viisil (vt nt EIK 13. veebruari 2001. a otsus Garcia Alva vs. Saksamaa, p 42; EIK 13. veebruari 2001. a otsus Lietzow vs. Saksamaa, p 47). Ühemõtteliselt selgelt on selline seisukoht väljendatud ka EIK 20. veebruari 2014. a otsuses Ovsjannikov vs. Eesti, kus toonitatakse, et kohtumenetluses peab üldpõhimõttena olema küll tagatud poolte ehk prokuröri ja kinnipeetava võrdne kohtlemine (otsuse p 72), kuid see ei välista tungiva avaliku huvi valguses seadmast piiranguid vahistatu või tema esindaja õigusele pääseda vahetult ligi kriminaaltoimiku mõnedele dokumentidele (otsuse p 73) (vt RKKKm 3-1-1-110-15, p-d 11 ja 12). Arvestades eeltoodut võib tõendite moonutamise või muul viisil kriminaalmenetluse kahjustamise ohu korral jätta osa kriminaalmenetluse vältel kogutud teabest kahtlustatava eest eeluurimise lõpuni varjatuks. Kuid kahtlustatava õiguste kõnealune riive on põhjendatud üksnes siis, kui on ära näidatud asjaolud, mis annavad aluse kahtlustatavast lähtuvat ohtu jaatada ja talle või tema kaitsjale tõendite tutvustamisest keelduda. (p 8)

KrMS § 131 lg 3 kohaselt hindab eeluurimiskohtunik vahistamisküsimuse lahendamisel vahistamistaotluse põhjendatust. Selleks tutvub kohtunik kriminaaltoimikuga, küsitleb kahtlustatavat ning kuulab ära prokuröri ja kaitsja arvamuse. Otsustamaks, kas eelkirjeldatud nõuded on täidetud, pole määrav mitte see, millal täpselt või kui kiiresti eeluurimiskohtunik vahistamistaotluse põhjendatuse osas oma seisukoha kujundab, vaid see, kas kohtuniku siseveendumus kujuneb kohtuliku uurimise (s.o kriminaaltoimikuga tutvumise, kahtlustatava küsitlemise ning prokuröri ja kaitsja ärakuulamise) tulemusena. Kriminaalmenetlusõiguse rikkumisest on alust rääkida alles siis, kui kohus võtab vahistamisküsimuses seisukoha prokuratuuri vahistamistaotluse alusel, tutvumata kriminaaltoimikuga ning kaalumata kaitsja ja kahtlustatava vastuväiteid. (p 11)


Kui tõendite kõrvalejätmise korral oleks kohus pidanud prokuratuuri vahistamistaotluse rahuldamata jätma, toob kahtlustatava tõenditele juurdepääsuõiguse rikkumine kaasa põhjendamatu kohtumääruse ja see on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 9)

3-3-1-84-15 PDF Riigikohus 10.06.2016

Füüsiliste isikute kaitse isikuandmete töötlemisel on käsitatav põhiõigusena. (p 21)

IKS § 20 lg 1 p 4 laiendav tõlgendamine, mis toob kaasa isiku õiguse tutvuda isikuandmetega olulise kitsendamise, ei ole põhjendatud. Sätte sõnastusest saab järeldada, et säte on kohaldatav eeldusel, et toimub konkreetne kriminaalmenetlus, mitte seoses tulevikus tekkida võivate menetlustega. IKS § 20 vajaks siiski täpsustamist ning seda ka teise lõike neljandas punktis märgitu valguses. (p 24)


Kriminaalmenetluse käigus kogutud teave on AvTS § 3 lg 1 tähenduses avalik teave. Sellisele teabele juurdepääsu alused ja piirangud kehtestab eriseadusena IKS. Teistsugust lahendust ei tingi ka AvTS § 39 lg-s 1 sätestatu. (p 18-19)


Põhjendatud menetluskulud ei saa üldjuhul olla apellatsiooniastmes suuremad kui esimese astme kohtus ega kassatsiooniastmes suuremad menetluskulud kui apellatsiooniastmes (vt RKHK 3-3-1-5-15; 3-3-1-46-14). Kõrgema astme menetluses kulub õigusabi osutajal asjaga tegelemiseks üldjuhul vähem aega (vt RKHK 3-3-1-82-14). (p 31)


Kriminaalmenetluse käigus kogutud teave on AvTS § 3 lg 1 tähenduses avalik teave. Sellisele teabele juurdepääsu alused ja piirangud kehtestab eriseadusena IKS. Teistsugust lahendust ei tingi ka AvTS § 39 lg-s 1 sätestatu. (p 18-19)

Andmesubjektile juurdepääsu võimaldamine lõpetatud kriminaalmenetluses tema kohta kogutud isikuandmetele ei ole olemuslikult kriminaalmenetluslik menetlustoiming. See ei ole suunatud toimepandud kuriteo avastamisele, tõendusteabe kogumisele ega kohtumenetluseks muude tingimuste loomisele. Samuti ei moodusta see toiming kriminaalmenetlusega ühtset tervikut, ei saa seda menetlust enam mõjutada ega ole seotud kriminaalmenetluses tehtud lahendi täitmisele pööramisega (vt ka RKKK 3-1-1-116-04). Parema õigusselguse eesmärgil võiks kriminaaltoimikuga, sh pärast arhiveerimist, tutvumise kord olla ammendavalt reguleeritud KrMS-s. (p-d 20 ja 26)

IKS § 20 lg 1 p 4 laiendav tõlgendamine, mis toob kaasa isiku õiguse tutvuda isikuandmetega olulise kitsendamise, ei ole põhjendatud. Sätte sõnastusest saab järeldada, et säte on kohaldatav eeldusel, et toimub konkreetne kriminaalmenetlus, mitte seoses tulevikus tekkida võivate menetlustega. IKS § 20 vajaks siiski täpsustamist ning seda ka teise lõike neljandas punktis märgitu valguses. (p 24)

3-3-4-1-16 PDF Riigikohus 08.06.2016

Süüdimõistetu arstlikku komisjoni suunamine ja selle tulemuse põhjal esildise esitamine algatab menetluse, millega otsustatakse süüdimõistva otsuse edasine täitmine ning isiku vabastamine või sundravile saatmine. Vanglale aktiivse rolli panemise eesmärgiks on muu hulgas see, et haldusorgani aktiivse tegutsemise abil oleksid tagatud ka sellise isiku õigused, kes ei pruugi oma haiguse või psüühikahäire tõttu olla võimeline aru saama oma terviseseisundi olulisest halvenemisest ja karistuse kandmise raskustest. Vangla keeldumine taotluse lahendamisest ja KrMS §-s 425 ette nähtud esildise kohtule esitamata jätmine või taotluse läbi vaatamata jätmine mõjutab otseselt kohtulahendi täitmist ning isiku võimalust karistuse kandmisest vabaneda. Kuna KrMS § 425 ei reguleeri olukorda, kui vangla keeldub maakohtu täitmiskohtunikule esildist esitamast, siis kuulub kohustamisnõude lahendamine maakohtu pädevusse KrMS § 431 lg 1 alusel. Nõude lahendamisel kontrollib maakohus, kas esitatud tõenditest saab järeldada, et võib esineda alus isiku karistuse kandmisest vabastamise menetluse algatamiseks. Kaebuse rahuldamise korral kohustab maakohus vanglat suunama süüdimõistetu arstlikku komisjoni ja sõltuvalt komisjoni otsusest otsustama esildise esitamise täitmiskohtunikule. (p 13)

3-1-1-44-16 PDF Riigikohus 06.06.2016

KarS § 121 subjektiivse koosseisutunnuse ei täida pelgalt süüdistatava eesmärk kannatanule „koht kätte näidata“. Niisugusest eesmärgist ei saa tuletada kannatanule tervise kahjustamise või valu põhjustamise tahtlust. Teo toimepanemise eesmärk ja motiiv on subjektiivsete tunnustena tahtlusest eristatud (KarS § 12 lg 3 teine lause). Tahtluse tuvastamiseks tuleb kohtul hinnata, kas süüdistatav teadis (intellektuaalne külg) ja tahtis (voluntatiivne külg) koosseisupäraste asjaolude esinemist (vt ka RKKKo 3-1-1-13-07, p 12). Toimepanija tahtlus avaldub KarS § 121 koosseisu realiseerimisel selles, et ta peab vähemalt võimalikuks ja möönab (KarS § 16 lg 4) kannatanule tervisekahjustuse tekitamist või valu põhjustamist. (p 19)


Erinevalt varem kehtinud redaktsioonist tuleb 29. märtsil 2015 jõustunud KrMS § 345 lg 1 järgi teatada kassatsiooniõiguse kasutamise soovist üksnes siis, kui ringkonnakohus kuulutab või teeb kantselei kaudu teatavaks kohtuotsuse resolutiivosa. Kui aga apellatsioonikohus teeb kohe tervikotsuse, ilma kohtuotsuse lõpposa eraldi vormistatud menetlusdokumendina kuulutamata, ei ole kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatamine enam nõutav ning kohtumenetluse poolel on õigus esitada kassatsioon KrMS § 345 lg-s 2 sätestatud tähtaja jooksul, sõltumata kassatsiooniteate esitamisest. (p 10)


Suulise menetluse taotlemiseks apellatsioonikohtus on sätestatud kindel tähtaeg. KrMS § 322 lg 4 koostoimes sama paragrahvi lg-ga 3 annab kohtumenetluse poolele õiguse taotleda suulist menetlust seitsme päeva jooksul alates teate saamisest apellatsiooni esitamise kohta. Juhul, kui kohtumenetluse pool seda ettenähtud tähtaja jooksul ei tee, minetab ta suulise menetluse taotlemise õiguse. (p 14)

Apellatsioonimenetluse poole asjakohase taotluse puudumisel peab ringkonnakohus ka ise hindama, kas konkreetses kriminaalasjas on võimalik tagada õiglast kohtumenetlust süüdistatavat ja vajadusel tunnistajaid vahetult üle kuulamata. KrMS § 331 lg 12 kohaselt toimub asja suuline läbivaatamine ringkonnakohtus muu hulgas juhul, kui seda peab vajalikuks ringkonnakohus. Suulise menetluse vajalikkuse küsimus tekib iseäranis juhul, kui süüdistatav on esimese astme kohtus õigeks mõistetud ning tema süüküsimuse otsustamine apellatsioonimenetluses sõltub peaasjalikult isikulistele tõenditele antavast hinnangust (vt nt EIK 4. juuni 2013. a otsus Hanu vs. Rumeenia, p-d 34-42; 13. detsembri 2011. a otsus Valbuena Redondo vs. Hispaania, p-d 30–40; 19. veebruari 1996. a otsus Botten vs. Norra, p-d 48–53). (p 17)

3-1-1-22-16 PDF Riigikohus 30.05.2016

Kriminaalasjades nr 3-1-1-86-15 ja nr 3-1-1-69-08 juhindus Riigikohus arusaamast, et kui järgida rangelt KrMS § 385 p-st 16 tulenevat edasikaebeõiguse keeldu, tähendaks see mõnel juhul pikaajalise ja ressursimahuka kohtumenetluse kulgeda laskmist samaaegse kindla teadmisega, et mingil hetkel tuleb selle menetluse tulemina tehtud kohtulahend siiski tühistada. Kuna kriminaalmenetluse seadustik ja kohtupraktika ei tunne kohtulahendite õigustühiseks tunnistamise instituuti, kuid mõnel juhul on selleks esinenud sisuline menetlusökonoomiline vajadus, siis ongi KrMS § 2 p-s 4 sätestatut arvestades peetud võimalikuks elimineerida mõned kohtulahendid analoogia korras määruskaebemenetluse vahendusel menetluse võimalikult varajases etapis. (p 12)

Asjades nr 3-1-1-86-15 ja nr 3-1-1-69-08 tehtud lahendite valguses näib kohtupraktikas süvenevat arvamus, justkui oleks Riigikohus olenemata KrMS § 385 p-s 16 märgitust käsitanud kohtu alla andmise määrust mõnesid erandeid arvesse võttes siiski võrdlemisi vabalt edasikaevatava kohtulahendina. Selline arusaam on ekslik, sest kohtuasjas nr 3-1-1-23-16 tehtud määruse p-des 23 ja 24 väljendas kolleegium seisukohta, et kohus on menetluslikult pädev kontrollima üksnes lubatava kaebuse põhjendatust. Olukorras, kus isik on esitanud kaebuse sellise kohtulahendi peale, mida seadus ei võimalda vaidlustada, on kaebuse läbi vaatamata jätmise ainukene alternatiiv edasikaebepiirangu põhiseadusvastaseks tunnistamine ja kohaldamata jätmine (vt ka nt RKÜKo 3-1-1-5-13, 3-1-1-45-12 ja 3-1-1-18-12). (p 15)

Kohtu alla andmise raames süüdistatava suhtes kohtueelsel uurimisel kohaldatud tõkendi muutmata jätmise kohta tehtav otsustus ei ole KrMS § 385 p-s 16 ette nähtud edasikaebepiirangust hõlmatud, kuna selle küsimuse lahendus ei kujuta endast süüdistatava kohtu alla andmise eeldust. Märgitud otsustuse vaidlustamise välistab hoopis KrMS § 385 p 6, mille kohaselt ei saa määruskaebust esitada vahistuse põhjendatuse kontrollimise määruse peale. Kohtu alla andmise raames tehtav otsustus, millega jäetakse kohtueelsel uurimisel tõkendina kohaldatud vahistamine muutmata, kujutab endast olemuslikult tõkendi jätkuva kohaldamise põhjendatuse kontrolli. Kuna selles menetlusetapis ei ole veel tegemist kohtuliku arutamisega, ei laiene vaadeldavas küsimuses tehtud otsustuse vaidlustamisele KrMS § 385 p-s 6 märgitud erand, mille järgi saab määruskaebe korras vaidlustada KrMS § 275 lg-s 2 nimetatud määrust. (p 17)


Süüdistatava kohtu alla andmisega lõpeb kohtueelses menetluses tehtud tõkendimääruse toime. Sellistes kohtuasjades saab eelmenetlust toimetav kohtunik süüdistatava eelistungit korraldamata kohtu alla anda üksnes siis, kui kohus peab võimalikuks jätta kohtueelses menetluses kohaldatud tõkendi vähemalt asjas hiljem toimuva eelistungini muutmata. Kohtupraktikas valitseva arusaama järgi ei loeta tõkendi muutmise otsustamiseks KrMS § 258 lg 1 p 1 mõttes eelmenetlust toimetava kohtuniku esialgset hinnangut selle kohta, et tõkend tuleb jätta muutmata (vt RKKKm 3-1-1-69-08, p 11). Seega on KrMS § 257 lg-s 3 kirjeldatud juhul võimalik tõkendi suhtes võtta kohtu alla andmise määruse tegemisel eelistungit korraldamata seisukoht siis, kui kohtuniku esialgse hinnangu järgi saab vahistatud isiku tõkendi jätta muutmata. Järgneval eelistungil peab kohus kontrollima tõkendi jätkuva kohaldamise põhjendatust juhul, kui seda on taotlenud kohtumenetluse pool, või omal algatusel, kui tõkend on jäetud muutmata üksnes eelistungini. Kohtumenetluse poole taotlusel tuleb kohtul korraldada esimesel võimalusel (eraldi) eelistung tõkendi tühistamise otsustamiseks. (p 39)


Senises kohtupraktikas omaksvõetud käsitlus, mille kohaselt ei tohi eelmenetlust toimetav kohtunik üldmenetluses süüdistatava kohtu alla andmist otsustada eelistungit korraldamata ja kõiki KrMS §-s 263 loetletud küsimust lahendamata, ei võimalda kriminaalasja edasise menetluse otstarbekat planeerimist paindlikult tagada. Seetõttu on vajalik varasemas kohtupraktikas väljendatud seisukohta muuta, põhjendades seda järgmiste argumentidega. (p 32)

Eelistungi korraldamine üksnes kiirema kohtu alla andmise otsustamise tagamiseks ei ole sisuliselt vajalik ega otstarbekas siis, kui selleks ajaks pole veel teada, missuguseid taotlusi kohtumenetluse pooled esitada kavatsevad ja millisele ajale saab kriminaalasja arutamise määrata. Kirjeldatud olukorras ei saa kohus lahendada enamikku KrMS §-s 263 loetletud kohtuliku arutamise planeerimiseks vajalikest küsimustest, kuid eeskätt just sel põhjusel eelistungi korraldamine vajalik ongi. Kuna KrMS § 259 lg 2 kohaselt peavad eelistungist kohustuslikus korras osa võtma kaitsja ja prokurör ning sama paragrahvi 3. lõike järgi mõnel juhul ka teised kohtumenetluse pooled, tooks vastupidine järeldus kahtluseta nii kohtumenetluse poolte kui ka kohtu jaoks kaasa töökoormuse kasvu, kuid tähendaks ühtlasi ka kriminaalasja menetlemise kulude võimalikku suurenemist. (p 33)

Kuni 1. septembrini 2011 kehtinud KrMS § 257 lg 2 järgi tuli varem kõigil juhtudel, mil esines KrMS §-s 258 sätestatud alus, eelistung korraldada enne süüdistatava kohtu alla andmise otsustamist. KrMS § 257^1 sellist nõuet enam ette ei näe. Osutatud sätte põhjal ei ole välistatud eelistungi korraldamine nii enne kui ka pärast süüdistatava kohtu alla andmist, kuigi mõistetavalt sõltub eelistungi korraldamise aeg lahendatava kriminaalasja eripärast. (p 35)

KrMS § 262 lg 1 põhjal ilmneb, et kohtu alla andmise otsustamise kõrval võib kohtunik eelistungil teha veel ka muid otsustusi. Kõnealuse sätte p-des 1–5 toodud loetelu järgi ei pea eelistungi vältimatuks tulemiks olema üksnes kohtu alla andmise määruse koostamine. KrMS § 263 p-s 3 tehtud muudatus toetab samuti arusaama, et 1. septembril 2011 jõustunud seaduse redaktsiooni kohaselt võib ja saab kohtunik kohtu alla andmise määruse teha eelistungit korraldamata ning et see määrus ei pea sellisel juhul sisaldama kõiki KrMS § 263 p-des 1–8 nimetatud andmeid. Arvestades, et KrMS § 263 p 3 kehtiva redaktsiooni kohaselt tuleb kohtu alla andmise määruses märkida kohtuistungi aeg ja koht vaid siis, kui need on (määruse tegemise ajaks) teada, on võimalik tõlgendus, et enne täiemahulise kohtuliku arutamise planeerimise kohta määruse tegemist saabki kohus kohtu alla andmise otsustamisel lahendada selles loetelus sisalduvaid küsimusi vaid mingis osas. (p 36)

Kriminaalmenetluse seadustik näeb ette vaid kolm otsustust (määrust), mille süüdistusakti saanud kohus võib teha süüdistatava kohtu alla andmise alternatiivina. Nendeks on esiteks ebaõige kohtualluvusega kriminaalasja saatmine alluvusjärgsele kohtule (KrMS § 28 lg 1) või Riigikohtu esimehele kohtualluvuse määramiseks (KrMS § 28 lg 3); teiseks KrMS § 154 nõuetele mittevastava süüdistusakti tagastamine prokuratuurile (KrMS § 262 lg 1 p 2) ja kolmandaks kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 199 lg 1 p-des 2–6 loetletud juhtudel (KrMS § 262 lg 2 p 3). Kui kriminaalasja kohtualluvus on õige, süüdistusakt vastab nõuetele ja puudub alus kriminaalmenetluse lõpetamiseks, siis on täidetud ka kõik süüdistatava kohtu alla andmise eeldused. Muid KrMS 10. peatüki 1. jaos nimetatud küsimusi võib kohus lahendada ka pärast kohtu alla andmise määruse koostamist. Seega kui süüdistatava kohtu alla andmisel võetakse seisukoht vaid kohtu alla andmise eelduste täidetust puudutavates küsimustes, peab maakohus edasi korraldama eelistungi(d), et lahendada kriminaalasja kohtuliku arutamise planeerimine ja muud KrMS § 258 lg-s 1 ning §-s 263 loetletud küsimused. Mõistetavalt tähendab eespool öeldu, et kohtu eelmenetluses tehtud otsustused ei pea olema vormistatud ühe menetlusdokumendina (määrusena), s.t võimalik on kohtu alla andmise määrusena pealkirjastatud dokumentide paljusus. (p 37)

Ühtlasi saab kohtunik enne kohtuliku arutamise algust kohtu alla andmise eelduseks olevates küsimustes tehtud otsustusi muuta. Keeruline oleks õigustada arvamust, et näiteks olukorras, kus süüdistatava kohtu alla andmisel jäeti ekslikult tähelepanuta kriminaalmenetluse lõpetamise alus või kui see alus tekkis pärast kohtu alla andmise otsustamist, tuleks kriminaalmenetluse lõpetamiseks ära oodata kriminaalasja arutamise algus ja alles seejärel kriminaalmenetlus KrMS § 274 lg 1 alusel lõpetada. Ka ei leidu mõistlikku põhjust, väitmaks, et kui kohtu alla andmisel jäeti tähelepanuta süüdistusakti oluline puudus, ei tohiks eelmenetlust toimetav kohtunik selle puuduse hilisema avastamise korral viga kõrvaldada ja süüdistusakti prokuratuurile tagastada. (p 38)

Süüdistatava kohtu alla andmisega lõpeb kohtueelses menetluses tehtud tõkendimääruse toime. Sellistes kohtuasjades saab eelmenetlust toimetav kohtunik süüdistatava eelistungit korraldamata kohtu alla anda üksnes siis, kui kohus peab võimalikuks jätta kohtueelses menetluses kohaldatud tõkendi vähemalt asjas hiljem toimuva eelistungini muutmata. Kohtupraktikas valitseva arusaama järgi ei loeta tõkendi muutmise otsustamiseks KrMS § 258 lg 1 p 1 mõttes eelmenetlust toimetava kohtuniku esialgset hinnangut selle kohta, et tõkend tuleb jätta muutmata (vt RKKKm 3-1-1-69-08, p 11). Seega on KrMS § 257 lg-s 3 kirjeldatud juhul võimalik tõkendi suhtes võtta kohtu alla andmise määruse tegemisel eelistungit korraldamata seisukoht siis, kui kohtuniku esialgse hinnangu järgi saab vahistatud isiku tõkendi jätta muutmata. Järgneval eelistungil peab kohus kontrollima tõkendi jätkuva kohaldamise põhjendatust juhul, kui seda on taotlenud kohtumenetluse pool, või omal algatusel, kui tõkend on jäetud muutmata üksnes eelistungini. Kohtumenetluse poole taotlusel tuleb kohtul korraldada esimesel võimalusel (eraldi) eelistung tõkendi tühistamise otsustamiseks. (p 39)

3-1-1-39-16 PDF Riigikohus 27.05.2016

Kriminaalmenetluse lõpetamine ei ole käsitatav tavalise menetlustoiminguna KrMS § 228 lg 1 mõttes ega ole seetõttu vaidlustatav KrMS 8. peatüki 5. jaos sätestanud korras. Erandjuhtudel võib kriminaalmenetluse lõpetamise määrusega kaasneda ka näiteks süüdistatava õiguste riive ja sellisel juhul tuleb aktsepteerida kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamist uurimiskaebemenetluses. Kriminaalmenetluse lõpetamisega kaasnev kriminaalasja materjalide saatmine alaealiste komisjonile riivab intensiivselt kannatanuks mitte oleva isiku (kahtlustatava) huvisid. Väidetava õigusrikkumise pinnalt alaealisega edasi tegelema hakkav komisjon võib nimelt kohaldada teo toimepanija suhtes mõjutusvahendeid (AMVS § 3). Sellise võimaluse tõttu ei ole kõnealusel juhul tegemist kriminaalmenetluse nn rehabiliteeriva lõpetamisega. Seetõttu tuleb menetluse lõpetamisel KrMS § 200, § 199 lg 1 p 1 ja § 201 lg 1 alusel, st kui asja materjalid saadetakse alaealiste komisjonile, jaatada uurimiskaebe õigust. Sellisel juhul saab alaealise esindaja vaidlustada muu hulgas väidet, et alaealine pani menetluse esemeks oleva teo toime. Kaitsja märgib õigesti, et juhul, kui teo toimepanemine alaealise poolt ei ole kinnitust leidnud, puudub alus tema suhtes asja materjalide alaealiste komisjoni saatmiseks. (p-d 14-16)

3-1-1-42-16 PDF Riigikohus 24.05.2016

Eeluurimiskohtuniku määruse (jälitustoimingu loa) peale esitatud määruskaebuse läbi vaatamata jätmist ringkonnakohtus ei tingi see, kui prokuratuur saadab määruskaebemenetluse kestel maakohtusse süüdistusakti kriminaalasja arutamiseks. Kuigi Riigikohtu praktikas on nenditud, et seadusandja eesmärk KrMS § 126^12 kui kaebeõiguse erikorra sätestamisel oli eeskätt reguleerida n-ö kriminaalmenetlusvälist olukorda, kus jälitusmenetluseks antud loa vaidlustamine kriminaalasja sisulisel arutamisel on mingil põhjusel välistatud (vt RKKKm 3-1-1-48-15, p 12), ei tulene siiski seadusest, et süüdistusakti saatmisel kohtusse määruskaebemenetluse kestel tuleks jätta määruskaebus läbi vaatamata. (p 8.3.)

Vaieldamatult viib praegune seadusandlik lahendus selleni, et jälitustoimingu loa seaduslikkust võidakse vaidlustada määruskaebemenetluses pärast seda, kui kahtlustatavat teavitatakse tema suhtes tehtud jälitustoimingust ja selleks antud loast kohtueelse menetluse lõpuleviimisel. Võttes arvesse, et vaidlustamine peab toimuma 10 päeva jooksul pärast teavitamist, ei ole süüdistusakti kohtule edastamine selle aja jooksul võimalik ka juhul, kui prokurör kavatseb kasutada kogutud teavet kohtulikul arutamisel tõendina. Seega ei pruugi praegune õiguslik lahendus vastata kõige paremini seadusandja esialgsele eesmärgile. Siiski ei anna see alust piirata määruskaebust läbi vaatava kohtu pädevust. (p 10)

3-1-1-43-16 PDF Riigikohus 24.05.2016

Eeluurimiskohtuniku määruse (jälitustoimingu loa) peale esitatud määruskaebuse läbi vaatamata jätmist ringkonnakohtus ei tingi see, kui prokuratuur saadab määruskaebemenetluse kestel maakohtusse süüdistusakti kriminaalasja arutamiseks. Kuigi Riigikohtu praktikas on nenditud, et seadusandja eesmärk KrMS § 126^12 kui kaebeõiguse erikorra sätestamisel oli eeskätt reguleerida n-ö kriminaalmenetlusvälist olukorda, kus jälitusmenetluseks antud loa vaidlustamine kriminaalasja sisulisel arutamisel on mingil põhjusel välistatud (vt RKKKm 3-1-1-48-15, p 12), ei tulene siiski seadusest, et süüdistusakti saatmisel kohtusse määruskaebemenetluse kestel tuleks jätta määruskaebus läbi vaatamata. (p 8.3.)

Vaieldamatult viib praegune seadusandlik lahendus selleni, et jälitustoimingu loa seaduslikkust võidakse vaidlustada määruskaebemenetluses pärast seda, kui kahtlustatavat teavitatakse tema suhtes tehtud jälitustoimingust ja selleks antud loast kohtueelse menetluse lõpuleviimisel. Võttes arvesse, et vaidlustamine peab toimuma 10 päeva jooksul pärast teavitamist, ei ole süüdistusakti kohtule edastamine selle aja jooksul võimalik ka juhul, kui prokurör kavatseb kasutada kogutud teavet kohtulikul arutamisel tõendina. Seega ei pruugi praegune õiguslik lahendus vastata kõige paremini seadusandja esialgsele eesmärgile. Siiski ei anna see alust piirata määruskaebust läbi vaatava kohtu pädevust. (p 10)

3-1-1-47-16 PDF Riigikohus 13.05.2016

KrMS § 245 lg 1 p 12 kohaselt kuuluvad kokkuleppe esemesse ka süüdistatava poolt hüvitatavad kriminaalmenetluse kulud. Seetõttu peavad prokurör, süüdistatav ja kaitsja jõudma läbirääkimiste käigus kokkuleppele nii kohtueelses menetluses tekkinud kui ka kohtumenetluses tekkida võivate menetluskulude hüvitamises, samuti võimalikus menetluskulude vähendamises ja menetluskulude ositi hüvitamises KrMS § 180 lg 3 alusel. Võimaldamaks kohtul kontrollida kokkulepitud summa väljamõistmise seaduslikkust, peab KrMS § 180 lg 3 kohaldamise korral nähtuma kokkuleppest ka riigi kanda jäetavate menetluskulude suurus (vt RKKKm 3-1-1-7-16, p 5.2). (p 5)

KrMS § 423, § 417 lg 3 ja § 424 lubavad menetluskulude tasumist ajatada maksimaalselt kuni üheks aastaks (vt RKKKm 3-1-1-120-12, p 7). (p 7)


KrMS § 245 lg 4 kohaselt on kokkulepe sõlmitud küll juhul, kui prokurör, süüdistatav ja kaitsja on sellele alla kirjutanud, kuid ainuüksi see ei välista võimalust maakohtu istungi käigus kokkulepet kohalolijate õigusi ja kohustusi puudutavas osas muuta või täiendada. Olukorras, kus kokkuleppe muutmine ei eelda uusi või lisaläbirääkimisi, toetavad sellist seisukohta ka menetlusökonoomia huvid. (p 7)


KrMS § 423, § 417 lg 3 ja § 424 lubavad menetluskulude tasumist ajatada maksimaalselt kuni üheks aastaks (vt RKKKm 3-1-1-120-12, p 7). (p 7)


KrMS § 245 lg 1 p 12 kohaselt kuuluvad kokkuleppe esemesse ka süüdistatava poolt hüvitatavad kriminaalmenetluse kulud. Seetõttu peavad prokurör, süüdistatav ja kaitsja jõudma läbirääkimiste käigus kokkuleppele nii kohtueelses menetluses tekkinud kui ka kohtumenetluses tekkida võivate menetluskulude hüvitamises, samuti võimalikus menetluskulude vähendamises ja menetluskulude ositi hüvitamises KrMS § 180 lg 3 alusel. Võimaldamaks kohtul kontrollida kokkulepitud summa väljamõistmise seaduslikkust, peab KrMS § 180 lg 3 kohaldamise korral nähtuma kokkuleppest ka riigi kanda jäetavate menetluskulude suurus (vt RKKKm 3-1-1-7-16, p 5.2). (p 5)

KrMS § 245 lg 4 kohaselt on kokkulepe sõlmitud küll juhul, kui prokurör, süüdistatav ja kaitsja on sellele alla kirjutanud, kuid ainuüksi see ei välista võimalust maakohtu istungi käigus kokkulepet kohalolijate õigusi ja kohustusi puudutavas osas muuta või täiendada. Olukorras, kus kokkuleppe muutmine ei eelda uusi või lisaläbirääkimisi, toetavad sellist seisukohta ka menetlusökonoomia huvid. (p 7)

3-1-1-110-15 PDF Riigikohus 04.05.2016

Ausas menetluses peab pooltele olema tagatud võrdne võimalus kohtu siseveendumuse kujunemise mõjutamiseks, mis aga ei tähenda, et vahistatavale tõenditele juurdepääsust keeldumist tuleks alati käsitada ausa menetluse põhimõtte rikkumisena. Poolte ebavõrdsusest ebaausa kohtumenetluse ilminguna on põhjust rääkida alles juhul, kui tõenditele juurdepääsust keeldumisega kaasnevaid raskusi kaitseõiguse teostamisel pole tasakaalustatud ja vahistatavalt endalt ning tema kaitsjalt on võetud seetõttu tõhus ning reaalne võimalus vahistamistaotluse argumente kummutada. EIK praktikast tuleneb, et kahtlustust ja vahistamist toetavate tõendite sisu võib eeluurimise tõhusa läbiviimise huvides teha kaitsjale ja vahistatavale teatavaks ka teisiti kui tõendeid vahetult tutvustades. Üheks peamiseks võimaluseks on kahtlustuse aluseks olevate tõendite küllaldase avamise vahistamistaotluses. Tõendite sisu avamine sellisel viisil peab toimuma piisava konkreetsusastmega, et kaitsepoolel oleks võimalik esitada neile sisulisi vastuväiteid, teisalt aga selliselt, et see ei kahjustaks nt toimetatavat kriminaalmenetlust või teis(t)e isiku(te) olulisi õigusi. Eelnevast tulenevalt ei eira KrMS § 34^1 lg 3 ls 2 ausa kohtupidamise põhimõtet. (p-d 16-17)

Ka vahistamistaotlust arutav kohus on pädev hindama kohtule esitatud ja vahistamistaotluse aluseks olevatele tõenditele juurdepääsust keeldumise seaduslikkust. Nimelt on kahtlustataval KrMS § 341 lg 2 kohaselt õigus taotleda juurdepääsu tõenditele, mis on olulised vahistamistaotluse põhjendatuse arutamiseks ning kinnipidamise ja vahistamise vaidlustamiseks kohtus, ning tulenevalt KrMS § 8 p-st 2 peab kohus tagama kahtlustatavale reaalse võimaluse end kaitsta. Vahistamismenetluses hõlmab see kohustus vältimatult ka vahistamistaotluse aluseks olevatele tõenditele juurdepääsu üle otsustamist. Seega on lõppkokkuvõttes vahistamisküsimust lahendava kohtu pädevuses hinnata, kas ja millises ulatuses on põhjendatud juurdepääsuõiguse piiramine isikut süüstavatele tõenditele konkreetses menetlusetapis ning esitatud kahtlustuse valguses. Kuigi KrMS § 341 lg 3 ls 1 järgi otsustab sama paragrahvi 2. lõikes nimetatud tõenditele juurdepääsu võimaldamise prokuratuur, ei kujuta see säte KrMS § 8 p 2 suhtes erinormi. Vastasel juhul oleks tõenditele juurdepääsust keeldumist võimalik vaidlustada üksnes KrMS § 34^1 lg-s 4 ja §-s 228 sätestatud korras. Nimetatud kaebevõimaluse realiseerimise ajaks on vahistamistaotluse arutamine aga juba eelduslikult läbi ja isiku vahistamise korral tema vabaduspõhiõigus riivatud. Teisisõnu jätaks vahistamistaotlust arutava kohtu pädevuse piiramine isiku ilma õigeaegsest ning efektiivsest kohtulikust kaitsest. (p 17)

Juhul, kui kohus asub tõendi(te)le juurdepääsust keeldumise põhjendatuse osas prokuratuurist erinevale seisukohale, pole tal siiski pädevust ise vahistatavale või tema kaitsjale tõendeid tutvustada ega kohustada prokuratuuri seda tegema. Leides, et kahtlustatava õigust tõenditega tutvuda on alusetult piiratud, tuleb kohtul need tõendid vahistamisküsimuse lahendamisel kõrvale jätta (nn hindamiskeeld). Eelnevalt saab kohus prokuratuuri tõendite kõrvalejätmisest teavitada, andes sellega prokuratuurile võimaluse kaaluda, kas võtta esitatud taotlus tagasi, võimaldada tõenditele juurdepääs või esitada täiendavalt teisi tõendeid. Kolleegium märgib sedagi, et tõenditele juurdepääsust keeldumisega kaasnevate raskuste tasakaalustajana on kohtul teistsugune roll kui vahistamistaotluse põhjendatuse hindamisel, kus kohus ei pea tuginema uurimisprintsiibile, s.o otsima enda algatusel kuriteokahtluse ja vahistamisaluse kohta selliseid tõendeid, mida taotlus ei sisalda (vt RKKKm 3-1-1-105-11, p 17). Nimelt tuleb kohtul tõendusteabele vahetust juurdepääsust keeldumise korral vahistamisküsimuse igakülgseks uurimiseks kontrollida kaitseväidete põhjendatuse hindamise käigus omal algatusel kahtlustatavat õigustavate asjaolude olemasolu. (p 18)


Ka vahistamistaotlust arutav kohus on pädev hindama kohtule esitatud ja vahistamistaotluse aluseks olevatele tõenditele juurdepääsust keeldumise seaduslikkust. Nimelt on kahtlustataval KrMS § 341 lg 2 kohaselt õigus taotleda juurdepääsu tõenditele, mis on olulised vahistamistaotluse põhjendatuse arutamiseks ning kinnipidamise ja vahistamise vaidlustamiseks kohtus, ning tulenevalt KrMS § 8 p-st 2 peab kohus tagama kahtlustatavale reaalse võimaluse end kaitsta. Vahistamismenetluses hõlmab see kohustus vältimatult ka vahistamistaotluse aluseks olevatele tõenditele juurdepääsu üle otsustamist. Seega on lõppkokkuvõttes vahistamisküsimust lahendava kohtu pädevuses hinnata, kas ja millises ulatuses on põhjendatud juurdepääsuõiguse piiramine isikut süüstavatele tõenditele konkreetses menetlusetapis ning esitatud kahtlustuse valguses. Kuigi KrMS § 341 lg 3 ls 1 järgi otsustab sama paragrahvi 2. lõikes nimetatud tõenditele juurdepääsu võimaldamise prokuratuur, ei kujuta see säte KrMS § 8 p 2 suhtes erinormi. Vastasel juhul oleks tõenditele juurdepääsust keeldumist võimalik vaidlustada üksnes KrMS § 34^1 lg-s 4 ja §-s 228 sätestatud korras. Nimetatud kaebevõimaluse realiseerimise ajaks on vahistamistaotluse arutamine aga juba eelduslikult läbi ja isiku vahistamise korral tema vabaduspõhiõigus riivatud. Teisisõnu jätaks vahistamistaotlust arutava kohtu pädevuse piiramine isiku ilma õigeaegsest ning efektiivsest kohtulikust kaitsest. (p 17)

Juhul, kui kohus asub tõendi(te)le juurdepääsust keeldumise põhjendatuse osas prokuratuurist erinevale seisukohale, pole tal siiski pädevust ise vahistatavale või tema kaitsjale tõendeid tutvustada ega kohustada prokuratuuri seda tegema. Leides, et kahtlustatava õigust tõenditega tutvuda on alusetult piiratud, tuleb kohtul need tõendid vahistamisküsimuse lahendamisel kõrvale jätta (nn hindamiskeeld). Eelnevalt saab kohus prokuratuuri tõendite kõrvalejätmisest teavitada, andes sellega prokuratuurile võimaluse kaaluda, kas võtta esitatud taotlus tagasi, võimaldada tõenditele juurdepääs või esitada täiendavalt teisi tõendeid. Kolleegium märgib sedagi, et tõenditele juurdepääsust keeldumisega kaasnevate raskuste tasakaalustajana on kohtul teistsugune roll kui vahistamistaotluse põhjendatuse hindamisel, kus kohus ei pea tuginema uurimisprintsiibile, s.o otsima enda algatusel kuriteokahtluse ja vahistamisaluse kohta selliseid tõendeid, mida taotlus ei sisalda (vt RKKKm 3-1-1-105-11, p 17). Nimelt tuleb kohtul tõendusteabele vahetust juurdepääsust keeldumise korral vahistamisküsimuse igakülgseks uurimiseks kontrollida kaitseväidete põhjendatuse hindamise käigus omal algatusel kahtlustatavat õigustavate asjaolude olemasolu. (p 18)

Vaidlust kuriteokahtluse põhjendatuse üle ei saa samastada isiku süüküsimuse käsitlemisel otsustatavate küsimustega selle kohta, kas leidis aset tegu, milles süüdistatavat süüstatakse, kas teo on toime pannud süüdistatav ja kas tegu on kuritegu ning millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb see kvalifitseerida. Põhjendatud kuriteokahtlust kinnitavad tõendid ei pea olema sedavõrd kaalukad, et nende alusel oleks võimalik teha süüdimõistev kohtuotsus. Samuti ei saa eeldada, et kohtueelses menetluses kuriteokahtluse põhjendatust kontrollides peaks menetleja suutma lõplikult ja veenvalt ümber lükata kõik vastuväited kuriteokahtlusele ja olema muu hulgas suuteline hindama kõigi vahistatava esitatud tõendite usaldusväärsust. Kuriteokahtluse põhjendatust peab eitama eeskätt siis, kui kahtluse aluseks olevaid asjaolusid kinnitavad tõendid puuduvad üldse või on ilmselgelt ebapiisavad või ebausaldusväärsed või kui kuriteokahtluse aluseks olevad väidetavad asjaolud ilmselgelt ei vasta kuriteokoosseisu tunnustele (vt RKKKm 3-1-1-135-13, p 13). (p 21)


Kriminaalmenetluse seadustik ei välista elektroonilise valve kohaldamise taotluse läbivaatamist samal ajal maakohtu vahistamismääruse peale esitatud kaebuse lahendamisega. KrMS § 137^1 lg 1 esimese lause kohaselt võib eeluurimiskohtunik või kohus asendada vahistamise elektroonilise valvega kahtlustatava, süüdistatava või prokuröri taotlusel ja vahistatu nõusolekul. Tulenevalt sama paragrahvi 3. ja 4. lõikest teeb eeluurimiskohtunik või kohus vahistamise asendamise taotluse saamisel kahtlustatava või süüdistatava elukoha järgsele kriminaalhooldusametnikule ülesandeks esitada viie tööpäeva jooksul arvamus elektroonilise valve kohaldamise võimalikkuse kohta, kuulab taotluse lahendamiseks ära vahistatu, prokuröri ja kaitsja arvamuse ning otsustab elektroonilise valve kohaldamise määrusega. Arvestades, et KrMS § 390 lg te 3 ja 4 kohaselt vaatab ringkonnakohus maakohtu vahistamismääruse peale esitatud kaebuse läbi selle saamisest alates kümne päeva jooksul kohtuistungil, on määruskaebemenetluse käigus võimalik lahendada ka määruskaebuses sisalduv elektroonilise valve kohaldamise taotlus. Samuti toetab vahistamise alternatiivide võimalikult varast kaalumist EIÕK art 5 lg 3. Riigil on kohustus kaaluda kriminaalmenetluse tagamisel leebemate alternatiivide kohaldamise võimalikkust ning juhul, kui kriminaalmenetlust on võimalik tagada kautsjoni või muude meetmetega, tuleb isik vabastada (vt nt EIK 6. detsembri 2007. a otsus asjas Lind vs. Venemaa, p 82 ja 23. septembri 2008. a otsus asjas Vrenčev vs. Serbia, p-d 72 ja 76). Lisaks ülaltoodule võib elektroonilist valvet kohaldada ka kaitsja taotlusel. KrMS § 47 lg 1 p 3 kohaselt on kaitsjal õigus esitada taotlusi ja tulenevalt sama paragrahvi 2. lõikest on kaitsja kohustatud kasutama kõiki kaitsmisvahendeid- ja viise, mis ei ole seadusega keelatud. (p 25)


Ausas menetluses peab pooltele olema tagatud võrdne võimalus kohtu siseveendumuse kujunemise mõjutamiseks, mis aga ei tähenda, et vahistatavale tõenditele juurdepääsust keeldumist tuleks alati käsitada ausa menetluse põhimõtte rikkumisena. Poolte ebavõrdsusest ebaausa kohtumenetluse ilminguna on põhjust rääkida alles juhul, kui tõenditele juurdepääsust keeldumisega kaasnevaid raskusi kaitseõiguse teostamisel pole tasakaalustatud ja vahistatavalt endalt ning tema kaitsjalt on võetud seetõttu tõhus ning reaalne võimalus vahistamistaotluse argumente kummutada. EIK praktikast tuleneb, et kahtlustust ja vahistamist toetavate tõendite sisu võib eeluurimise tõhusa läbiviimise huvides teha kaitsjale ja vahistatavale teatavaks ka teisiti kui tõendeid vahetult tutvustades. Üheks peamiseks võimaluseks on kahtlustuse aluseks olevate tõendite küllaldase avamise vahistamistaotluses. Tõendite sisu avamine sellisel viisil peab toimuma piisava konkreetsusastmega, et kaitsepoolel oleks võimalik esitada neile sisulisi vastuväiteid, teisalt aga selliselt, et see ei kahjustaks nt toimetatavat kriminaalmenetlust või teis(t)e isiku(te) olulisi õigusi. Eelnevast tulenevalt ei eira KrMS § 34^1 lg 3 ls 2 ausa kohtupidamise põhimõtet. (p-d 16-17)

3-1-1-30-16 PDF Riigikohus 12.04.2016

KrMS § 262 lg-st 1 ja §-st 263 ilmneb, missuguseid andmeid peab eelistungi tulemina tehtud kohtu alla andmise määrus kajastama. KrMS § 279 kohaselt tuleb aga kohtuistungi rakendamise käigus kontrollida, kas süüdistatav on kohtu alla andmise määruse koopia kätte saanud, vajadusel tuleb määruse koopia isikule kätte anda ja tema enda või kaitsja taotlusel määrata aeg sellega tutvumiseks või lükata kohtuistung edasi. Kuivõrd KrMS § 263 kohaselt peab kohtu alla andmise määrus muu hulgas sisaldama andmeid selle kohta, millal ja kus kohtuistung toimub (kui see on määruse koostamise ajaks teada) (p 3), kas kriminaalasja arutatakse avalikul või kinnisel istungil (p 4), kes ning missugusel ajal on kohtuistungile kutsutud (p 5), kas kohaldatakse või muudetakse tõkendit (p 7) ja lahendust esitatud taotluste kohta (p 8), on kõnealused sätted mõeldud tagama nii kriminaalasja igakülgset ja takistusteta arutamist kui ka süüdistatava kaitseõigust. Eeskätt KrMS §-s 263 loetletud andmete kirjalik esitamine määruses on süüdistatava jaoks tähtis just olukorras, kus eelistung ja kohtuasja sisuline arutamine on üksteisest ajaliselt lahutatud. (p 7)

Kuna üldkorras kohtusse saadetud kriminaalasja puhul on vaja planeerida kohtuliku arutamise aeg, aga sageli lahendada ka tõkendi kohaldamine või muutmine või kohtumenetluse poolte taotlused, ja kuna KrMS § 259 lg-te 2 ning 3 kohaselt kutsutakse erinevalt kaitsjast ning prokurörist teised menetlusosalised eelistungile üksnes vajaduse korral, siis küsimust eelistungil protokollilise kohtu alla andmise määruse tegemise võimalikkuse kohta üldjuhul ei saagi tekkida. See tõdemus ega ka KrMS §-s 263 ja § 279 lg-s 2 märgitu aga ei tähenda, nagu ei võiks maakohus mõnel juhul siiski kirjaliku kohtu alla andmise määruse koostamise nõudest kõrvale kalduda ning vormistada vastavasisulise otsustuse protokollilise määrusena. Protokollilise määrusega kohtu alla andmise otsustamise võimalus sõltub suuresti lahendatava kohtuasja eripärast, s.t sellest, kes kohtumenetluse pooltest kohtu alla andmise otsustamiseks peetavast eelistungist osa võtavad, missuguseid küsimusi maakohus kohtu alla andmise raames lahendab ja millisele seisukohale jõutakse kohtuasja sisulise arutamise küsimuses. (p 8)

Erandliku olukorrana, mil maakohus võib süüdistatava kohtu alla andmise lahendada protokollilise määrusega, saab käsitada KrMS §-s 2651 toodud menetlussituatsiooni, kus eelistung jätkub kõigi kohtumenetluse poolte nõusolekul kohtuliku arutamisega ja kohtumenetluse pooled on sõnaselgelt või ka konkludentselt avaldanud, et nad ei soovi kirjaliku kohtu alla andmise määruse koostamist ning kirjaliku määruse koostamata jätmisega ei rikuta ühegi kohtumenetluse poole õigusi. Teistsuguse arusaama korral peaks maakohus eelistungi järel tegema vaheaja, koostama kirjaliku kohtu alla andmise määruse, selle saalis kuulutama, andma määruse koopia nii prokurörile, kaitsjale kui ka süüdistatavale, võimaldama sellega tutvuda ja alles seejärel alustama kohtuliku arutamisega. Kirjeldatu oleks aga vastuolus KrMS §-ga 2651 taotletava eesmärgiga, milleks on tagada kohtumenetluse katkematus ja viivitamatus, kuna sellega võib menetlusele kuluv aeg hoopis pikeneda ja ühtlasi võivad suureneda ka menetluskulud. Olukorras, kus eelistungit on kõigi kohtumenetluse poolte hinnangul võimalik kohe jätkata kriminaalasja sisulise arutamisega, ei sisaldaks eraldiseisva dokumendina vormistatud kohtu alla andmise määrus endas mingit menetluse tõrgeteta ning sujuvat kulgemist garanteerivat väärtust. (p 9)


KrMS § 262 lg-st 1 ja §-st 263 ilmneb, missuguseid andmeid peab eelistungi tulemina tehtud kohtu alla andmise määrus kajastama. KrMS § 279 kohaselt tuleb aga kohtuistungi rakendamise käigus kontrollida, kas süüdistatav on kohtu alla andmise määruse koopia kätte saanud, vajadusel tuleb määruse koopia isikule kätte anda ja tema enda või kaitsja taotlusel määrata aeg sellega tutvumiseks või lükata kohtuistung edasi. Kuivõrd KrMS § 263 kohaselt peab kohtu alla andmise määrus muu hulgas sisaldama andmeid selle kohta, millal ja kus kohtuistung toimub (kui see on määruse koostamise ajaks teada) (p 3), kas kriminaalasja arutatakse avalikul või kinnisel istungil (p 4), kes ning missugusel ajal on kohtuistungile kutsutud (p 5), kas kohaldatakse või muudetakse tõkendit (p 7) ja lahendust esitatud taotluste kohta (p 8), on kõnealused sätted mõeldud tagama nii kriminaalasja igakülgset ja takistusteta arutamist kui ka süüdistatava kaitseõigust. Eeskätt KrMS §-s 263 loetletud andmete kirjalik esitamine määruses on süüdistatava jaoks tähtis just olukorras, kus eelistung ja kohtuasja sisuline arutamine on üksteisest ajaliselt lahutatud. (p 7)


Erandliku olukorrana, mil maakohus võib süüdistatava kohtu alla andmise lahendada protokollilise määrusega, saab käsitada KrMS §-s 2651 toodud menetlussituatsiooni, kus eelistung jätkub kõigi kohtumenetluse poolte nõusolekul kohtuliku arutamisega ja kohtumenetluse pooled on sõnaselgelt või ka konkludentselt avaldanud, et nad ei soovi kirjaliku kohtu alla andmise määruse koostamist ning kirjaliku määruse koostamata jätmisega ei rikuta ühegi kohtumenetluse poole õigusi. Teistsuguse arusaama korral peaks maakohus eelistungi järel tegema vaheaja, koostama kirjaliku kohtu alla andmise määruse, selle saalis kuulutama, andma määruse koopia nii prokurörile, kaitsjale kui ka süüdistatavale, võimaldama sellega tutvuda ja alles seejärel alustama kohtuliku arutamisega. Kirjeldatu oleks aga vastuolus KrMS §-ga 2651 taotletava eesmärgiga, milleks on tagada kohtumenetluse katkematus ja viivitamatus, kuna sellega võib menetlusele kuluv aeg hoopis pikeneda ja ühtlasi võivad suureneda ka menetluskulud. Olukorras, kus eelistungit on kõigi kohtumenetluse poolte hinnangul võimalik kohe jätkata kriminaalasja sisulise arutamisega, ei sisaldaks eraldiseisva dokumendina vormistatud kohtu alla andmise määrus endas mingit menetluse tõrgeteta ning sujuvat kulgemist garanteerivat väärtust. (p 9)

Seadus ei piira kohtumenetluse poole õigust jätta KrMS § 2651 lg-s 1 ette nähtud nõusolek andmata, samuti ei pea kohtumenetluse pool nõusoleku andmata jätmist põhjendama. Kui kohtumenetluse pool siiski selgitab eelistungil, miks ta ei ole nõus kohe kohtuliku arutamisega jätkama, ei ole sellel otsest õiguslikku tähendust ning eelistungi jätkamine kohtuliku arutamisega on välistatud, olenemata sellest, kas kohus peab esitatud põhjendust veenvaks või mitte. Sama paragrahvi teisest lõikest järeldub ühemõtteliselt, et nii nagu eelistungil, on ka enne eelistungit võimalik teha otsustus selle kohta, et kohtulik arutamine toimub vahetult pärast eelistungit, üksnes kohtu ja kohtumenetluse poolte kokkuleppel. Kohtul puudub nii eelistungil kui ka enne seda menetluslik pädevus ühepoolselt määrata, et eelistungit jätkatakse kohtuliku arutamisega. (Vt RKKKo 3-1-1-19-11, p 11.) Nendest seisukohtadest saab järeldada, et KrMS § 2651 lg-tes 1 ja 2 märgitud nõue peab esmajoones tagama selle, et nii kohus kui ka kõik kohtumenetluse pooled oleksid valmis üldkorras kohtusse saadetud kriminaalasja sisuliseks kohtulikuks arutamiseks. (p 13)

Kui kannatanu ei esitanud kohtulikul arutamisel ega ka hiljem ühtegi etteheidet selle kohta, et tema menetluslikke õigusi oleks eelistungile kutsumata jätmise ja kohtuliku arutamise alustamisega vahetult pärast eelistungit mingilgi kujul rikutud ega ka avaldanud, et ta soovinuks esitada omapoolseid tõendeid või taotlusi või vajanuks lisaaega kohtuliku arutamise ettevalmistamiseks ning ta ei esitanud tsiviilhagi ega vaidlustanud maakohtu otsust, ei ole tema õiguste rikkumine mingistki aspektist tuvastatav. Tema eelistungilt puudumine ei saanud sellisel juhul kriminaalasja edasist lahendamist mõjutada ja sellega ei saanud kaasneda ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse tegemist. (p 16)

3-1-1-29-16 PDF Riigikohus 11.04.2016

Olukorras, kus tehtud üldkasuliku töö tundide arv on vaidluse all, lasub ühelt poolt kriminaalhooldajal koostöös tööandjaga ja teiselt poolt kohtul kohustus välja selgitada tegelikult tehtud töötundide arv. Viimasest sõltub täitmisele pööratava vangistuse kestus. Jättes tehtud töötundide arvu välja selgitamata, rikub kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. (p 11)

3-1-1-26-16 PDF Riigikohus 06.04.2016

Vaadates sisuliselt läbi taotluse, mille lahendamiseks seadus kohtule kriminaalmenetluses pädevust ei anna, rikub kohus KrMS § 339 lg 2 mõttes oluliselt kriminaalmenetlusõigust. (p 15)


Jõustunud kohtuotsusega tsiviilhagi tagamiseks aresti alla jäetud vara ei saa aresti alt vabastada kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimuste lahendamise korras (KrMS §-d 431–432). (p 11)

Isik, keda ei ole kriminaalmenetlusse kaasatud ja kes ei ole jõustunud kohtuotsusega muutmata jäetud arestimisotsustuse adressaat ega arestiga tagatava kohustuse võlgnik, saab enda omandiõiguse kaitseks kasutada tsiviilõiguslikke õiguskaitsevahendeid. Vähemalt juhul, kui kohtuotsus on tehtud enne 1. veebruari 2007, ei välista seda ka asjaolu, kui isik on kantud arestitud kinnisasja ühisomanikuna kinnistusraamatusse. Selline isik saab kaitsta enda omandiõigust arestimise vastu tsiviilkohtumenetluses, nõudes AÕS § 65 lg 1 alusel nõusolekut kinnistusraamatu kande parandamiseks (ehk keelumärke kustutamiseks) või TMS § 222 lg 1 alusel vara arestist vabastamist (vt ka 3-3-1-15-12 p-d 39–45 ja 3-2-1-95-15 p-d 21–22). Hagi tuleb esitada kõigi keelumärke järgi õigustatud isikute vastu, TMS § 222 lg 1 alusel esitatava hagi puhul lisaks ka võlgniku vastu. (p-d 12–14)


Isik, keda ei ole kriminaalmenetlusse kaasatud ja kes ei ole jõustunud kohtuotsusega muutmata jäetud arestimisotsustuse adressaat ega arestiga tagatava kohustuse võlgnik, saab enda omandiõiguse kaitseks kasutada tsiviilõiguslikke õiguskaitsevahendeid. Vähemalt juhul, kui kohtuotsus on tehtud enne 1. veebruari 2007, ei välista seda ka asjaolu, kui isik on kantud arestitud kinnisasja ühisomanikuna kinnistusraamatusse. Selline isik saab kaitsta enda omandiõigust arestimise vastu tsiviilkohtumenetluses, nõudes AÕS § 65 lg 1 alusel nõusolekut kinnistusraamatu kande parandamiseks (ehk keelumärke kustutamiseks) või TMS § 222 lg 1 alusel vara arestist vabastamist (vt ka 3-3-1-15-12 p-d 39–45 ja 3-2-1-95-15 p-d 21–22). Hagi tuleb esitada kõigi keelumärke järgi õigustatud isikute vastu, TMS § 222 lg 1 alusel esitatava hagi puhul lisaks ka võlgniku vastu. (p-d 12–14)


Jõustunud kohtuotsusega tsiviilhagi tagamiseks aresti alla jäetud vara ei saa aresti alt vabastada kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimuste lahendamise korras (KrMS §-d 431–432). (p 11)


Jõustunud kohtuotsusega tsiviilhagi tagamiseks aresti alla jäetud vara ei saa aresti alt vabastada kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimuste lahendamise korras (KrMS §-d 431–432). (p 11)

Isik, keda ei ole kriminaalmenetlusse kaasatud ja kes ei ole jõustunud kohtuotsusega muutmata jäetud arestimisotsustuse adressaat ega arestiga tagatava kohustuse võlgnik, saab enda omandiõiguse kaitseks kasutada tsiviilõiguslikke õiguskaitsevahendeid. Vähemalt juhul, kui kohtuotsus on tehtud enne 1. veebruari 2007, ei välista seda ka asjaolu, kui isik on kantud arestitud kinnisasja ühisomanikuna kinnistusraamatusse. Selline isik saab kaitsta enda omandiõigust arestimise vastu tsiviilkohtumenetluses, nõudes AÕS § 65 lg 1 alusel nõusolekut kinnistusraamatu kande parandamiseks (ehk keelumärke kustutamiseks) või TMS § 222 lg 1 alusel vara arestist vabastamist (vt ka 3-3-1-15-12 p-d 39–45 ja 3-2-1-95-15 p-d 21–22). Hagi tuleb esitada kõigi keelumärke järgi õigustatud isikute vastu, TMS § 222 lg 1 alusel esitatava hagi puhul lisaks ka võlgniku vastu. (p-d 12–14)

KrMS § 142 võimaldab keelata kahtlustataval, süüdistataval, tsiviilkostjal või kolmandal isikul ka ühisomandisse kuuluva kinnisasja käsutamise (3-1-1-49-13 p 13).

3-1-1-23-16 PDF Riigikohus 31.03.2016

Kui ringkonnakohus on sisuliselt läbi vaadanud lubamatu määruskaebuse, tuleb kohtuasi pärast ringkonnakohtu määruse tühistamist saata uueks arutamiseks ringkonnakohtule eelmenetluse staadiumis. (p 26)


KrMS § 385 p-s 16 sätestatud kaebepiirang hõlmab ka kohtu alla andmise määruses tehtud otsustust kohtueelses menetluses kohaldatud tõkendi muutmata jätmise kohta (3-1-1-104 13 p 14). (p 22)

Seda, kas vaidlustatud kohtulahend rikub isiku õigusi ja kas selle peale esitatud kaebus on põhjendatud, saab kõrgema astme kohus asuda hindama alles siis, kui ta on enne kindlaks teinud seadusliku aluse kaebus sisuliselt läbi vaadata. Edasikaebuse lubatavust ei saa argumenteerida selle põhjendatusega, sest kohus on menetluslikult pädev kontrollima üksnes lubatava kaebuse põhjendatust. (p 23)

Olukorras, kus isik on esitanud edasikaebuse sellise kohtulahendi peale, mida seadus ei võimalda vaidlustada, on kaebuse läbi vaatamata jätmise ainukene alternatiiv edasikaebepiirangu põhiseadusvastaseks tunnistamine ja kohaldamata jätmine. (p 24)

Kui ringkonnakohus on sisuliselt läbi vaadanud lubamatu määruskaebuse, tuleb kohtuasi pärast ringkonnakohtu määruse tühistamist saata uueks arutamiseks ringkonnakohtule eelmenetluse staadiumis. (p 26)


Olukorras, kus isik on esitanud edasikaebuse sellise kohtulahendi peale, mida seadus ei võimalda vaidlustada, on kaebuse läbi vaatamata jätmise ainukene alternatiiv edasikaebepiirangu põhiseadusvastaseks tunnistamine ja kohaldamata jätmine. (p 24)


Vahistamistähtaja alguseks loetakse isiku kinnipidamise kuupäev ja kellaaeg. Vahistamistähtaeg lõpeb kell 12.00 vahistamistähtaja viimase kuu sel kuupäeval, mis kannab tähtaja alguspäevaga sama numbrit või – juhul kui tähtaja viimases kuus sellise numbriga kuupäeva ei ole – kuu viimasel päeval. Näiteks 17. juunil 2015 kell 07.24 alanud 6-kuuline vahistamistähtaeg lõpeb 17. detsembril 2015 kell 12.00. (p-d 29–38)

Vahistamisaluse kaal aja jooksul väheneb. Hinnates ühelt poolt avalikku huvi kuriteos kahtlustatavat kinni pidada ja teisalt isiku vabaduspõhiõigust, tuleb arvesse võtta nii konkreetseid vahistamisaluseid kui ka seda, kui aktiivselt on riik kriminaalmenetlust toimetanud. Seega peab vahistamine jääma mõistliku aja piiresse, sõltumata vahistamisaluse olemasolust. (3-1-1-110-10, p-d 14–16) Märgitust tulenevalt ei piisa selleks, et kohtueelses menetluses tõkendina kohaldatud vahistamine süüdistatava kohtu alla andmisel muutmata jätta, üldjuhul pelgalt sellest, kui kohtueelses menetluses on tuvastatud vahistamisaluse olemasolu ja kohtu alla andmisel ei esitata kohtule andmeid vahistamisaluse äralangemise kohta. Kohus peab hindama ka menetluse senist käiku ja seda, kas vahistamisaluse toime kaalub jätkuvalt üles vahistamisega kaasneva põhiõiguste riive. Selle nõude järgimine on seda olulisem, mida pikem aeg on isiku vahi alla võtmisest möödunud. (p 42)


Vahistamistähtaja alguseks loetakse isiku kinnipidamise kuupäev ja kellaaeg. Vahistamistähtaeg lõpeb kell 12.00 vahistamistähtaja viimase kuu sel kuupäeval, mis kannab tähtaja alguspäevaga sama numbrit või – juhul kui tähtaja viimases kuus sellise numbriga kuupäeva ei ole – kuu viimasel päeval. Näiteks 17. juunil 2015 kell 07.24 alanud 6-kuuline vahistamistähtaeg lõpeb 17. detsembril 2015 kell 12.00. (p-d 29–38)


Olukorras, kus isik on esitanud edasikaebuse sellise kohtulahendi peale, mida seadus ei võimalda vaidlustada, on kaebuse läbi vaatamata jätmise ainukene alternatiiv edasikaebepiirangu põhiseadusvastaseks tunnistamine ja kohaldamata jätmine. (p 24)

Esimese või teise astme kohus saab jätta õigustloova akti asjassepuutuva normi kohaldamata üksnes juhul, kui ta koos kohtuasja lahendamisega tunnistab selle normi põhiseadusega vastuolus olevaks. Kohaldatava õigustloova akti sätte põhiseadusvastaseks tunnistamine peab kajastuma maa- või ringkonnakohtu lahendi resolutiivosas ja selline kohtulahend tuleb edastada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamiseks Riigikohtule. (p 24)

3-1-1-24-16 PDF Riigikohus 30.03.2016

KrMS § 385 p 4 ei võimalda isiku menetlusest kõrvaldamist määruskaebemenetluses vaidlustada, kuid kaebepiirang on põhiseaduspärane. (p 5)

Isiku kaebeõigus PS § 24 lg 5 tähenduses on tagatud võimalusega tugineda oletatavale menetlusõiguse rikkumisele apellatsiooni- või kassatsioonimenetluses (KrMS § 383 lg 2). Sellega ei piirata isiku kaebeõigust ebaproportsionaalselt. Kriminaalasja arutamine süüdistatava kohalolekuta, kui selleks ei olnud nõuetekohast õiguslikku alust, võib vastata olulise kriminaalmenetlusõiguse rikkumise tunnustele (vt nt RKKK 3-1-1-106-06, p 8.3). Jõudes apellatsiooni- või kassatsioonimenetluses järeldusele, et isiku kõrvaldamisega kaasnes või võis kaasneda ebaseaduslik või põhjendamatu kohtuotsus, saab seda rikkumist korvata asja uue arutamisega tervikuna või konkreetses osas. (p 7)

Seega ka apellatsiooni- või kassatsioonimenetluses on võimalik menetlusõiguse rikkumise tagajärgi kõrvaldada, mistõttu määruskaebemenetluse välistamine ei kahjusta pöördumatult süüdistatava õigusi. Kohtu menetlusotsustuste seaduslikkuse tagab kaudselt ka KarS §-s 311 ettenähtud sanktsioon kohtuniku poolt teadvalt ebaseadusliku kohtulahendi tegemise eest. (p 9)


Põhiseaduse (PS) § 24 lg-st 2 tuleneb põhiõigus viibida enda asja arutamise juures ja sellest lähtuvalt õigus olla kohtus ära kuulatud (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. mai 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-18-08, p 14.1). Kaudselt on see õigus järeldatav ka kohtusse pöördumise õigust sätestavast PS § 15 lg-st 1, mis on ausa kohtumenetluse õiguse üldnorm. Analoogsed õigused tulenevad Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lg-test 1 ja 3. Nende õiguste tagamiseks näeb KrMS § 35 lg 2 ette, et süüdistataval on õigus võtta osa kohtulikust arutamisest, s.t viibida oma asja arutamise juures. Õigus osaleda oma asja arutamisel ei ole siiski absoluutne ja seda on võimalik piirata seaduses ettenähtud juhtudel ja alustel, eeskätt juhul, kus süüdistatav on ise põhjustanud olukorra, kus ta ei saa või ei soovi osaleda asja arutamisel (menetlusest kõrvalehoidumine või kohtuistungi korra rikkumine). Piirang peab mõistetavalt olema legitiimse eesmärgiga ja proportsionaalne. Üheks selliseks eesmärgiks tuleb pidada vajadust tagada kohtumenetluse normaalne funktsioneerimine, kindlustamaks asja arutamist mõistliku aja jooksul. Ka kehtiv menetlusseadus näeb ette, et kriminaalasja arutatakse üldjuhul süüdistatava osavõtul, arvestades KrMS §-des 267 ja 269 nimetatud erandeid. Viidatud erandid annavad õigusliku aluse asja arutamiseks süüdistatava osavõtuta. (p 6)

KrMS § 385 p 4 ei võimalda isiku menetlusest kõrvaldamist määruskaebemenetluses vaidlustada, kuid kaebepiirang on põhiseaduspärane. (p 5)

Isiku kaebeõigus PS § 24 lg 5 tähenduses on tagatud võimalusega tugineda oletatavale menetlusõiguse rikkumisele apellatsiooni- või kassatsioonimenetluses (KrMS § 383 lg 2). Sellega ei piirata isiku kaebeõigust ebaproportsionaalselt. Kriminaalasja arutamine süüdistatava kohalolekuta, kui selleks ei olnud nõuetekohast õiguslikku alust, võib vastata olulise kriminaalmenetlusõiguse rikkumise tunnustele (vt nt RKKK 3-1-1-106-06, p 8.3). Jõudes apellatsiooni- või kassatsioonimenetluses järeldusele, et isiku kõrvaldamisega kaasnes või võis kaasneda ebaseaduslik või põhjendamatu kohtuotsus, saab seda rikkumist korvata asja uue arutamisega tervikuna või konkreetses osas. (p 7)

Seega ka apellatsiooni- või kassatsioonimenetluses on võimalik menetlusõiguse rikkumise tagajärgi kõrvaldada, mistõttu määruskaebemenetluse välistamine ei kahjusta pöördumatult süüdistatava õigusi. Kohtu menetlusotsustuste seaduslikkuse tagab kaudselt ka KarS §-s 311 ettenähtud sanktsioon kohtuniku poolt teadvalt ebaseadusliku kohtulahendi tegemise eest. (p 9)

KrMS § 267 lg 1 p 1 näeb ette, et kohtumääruse alusel võidakse eemaldada süüdistatav kohtuistungi saalist ajutiselt või kogu istungi ajaks, kui ta rikub kohtuistungi korda ega täida kohtuniku või kohtukordniku korraldust. (p 7)

Apellatsiooni- või kassatsiooniastmes süüdistatava kohtuistungilt eemaldamise õiguspärasust hinnates tuleb esmalt kontrollida, kas menetlustoiminguks esines kohane õiguslik alus. Võimaldamaks asja kaebemenetluses läbivaataval kohtul hinnata ilma süüdistatavata asja arutamise põhjendatust ja õiguspärasust, peab menetlustoimingu teinud kohus koguma tõendeid, mis puudutavad süüdistatava eemaldamise põhjuseid ja tingimusi. Kui süüdistatava kohtuistungilt kõrvaldamisel rikuti menetlusõigust, ei pruugi see siiski tingimata viia ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuseni, s.o tegemist ei ole vältimatult kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 tähenduses. Lähtudes konkreetse kriminaalasja asjaoludest ja põhiõiguste tagamise eesmärgist, tuleb rikkumise olulisuse hindamisel muu hulgas kaaluda, kas süüdistatava juuresolekuta uuritud tõenditele tugineti tema osas kohtuotsuse tegemisel. Samuti näeb KrMS § 269 lg 4 ette, et mitme süüdistatavaga kriminaalasja kohtulikul arutamisel võib nende kuritegude arutamine, mis ei puuduta konkreetset süüdistatavat, toimuda ilma süüdistatava ja tema kaitsjata. Mitme süüdistatavaga kriminaalasjas tuleb hinnata, kas kohtulik arutamine ilma konkreetse süüdistatava juuresolekuta üldse puudutas temale esitatud süüdistust või mõjutas muul viisil tema olukorda. (p 8)


KrMS § 267 lg 1 p 1 näeb ette, et kohtumääruse alusel võidakse eemaldada süüdistatav kohtuistungi saalist ajutiselt või kogu istungi ajaks, kui ta rikub kohtuistungi korda ega täida kohtuniku või kohtukordniku korraldust. (p 7)

Apellatsiooni- või kassatsiooniastmes süüdistatava kohtuistungilt eemaldamise õiguspärasust hinnates tuleb esmalt kontrollida, kas menetlustoiminguks esines kohane õiguslik alus. Võimaldamaks asja kaebemenetluses läbivaataval kohtul hinnata ilma süüdistatavata asja arutamise põhjendatust ja õiguspärasust, peab menetlustoimingu teinud kohus koguma tõendeid, mis puudutavad süüdistatava eemaldamise põhjuseid ja tingimusi. Kui süüdistatava kohtuistungilt kõrvaldamisel rikuti menetlusõigust, ei pruugi see siiski tingimata viia ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuseni, s.o tegemist ei ole vältimatult kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 tähenduses. Lähtudes konkreetse kriminaalasja asjaoludest ja põhiõiguste tagamise eesmärgist, tuleb rikkumise olulisuse hindamisel muu hulgas kaaluda, kas süüdistatava juuresolekuta uuritud tõenditele tugineti tema osas kohtuotsuse tegemisel. Samuti näeb KrMS § 269 lg 4 ette, et mitme süüdistatavaga kriminaalasja kohtulikul arutamisel võib nende kuritegude arutamine, mis ei puuduta konkreetset süüdistatavat, toimuda ilma süüdistatava ja tema kaitsjata. Mitme süüdistatavaga kriminaalasjas tuleb hinnata, kas kohtulik arutamine ilma konkreetse süüdistatava juuresolekuta üldse puudutas temale esitatud süüdistust või mõjutas muul viisil tema olukorda. (p 8)


Põhiseaduse (PS) § 24 lg-st 2 tuleneb põhiõigus viibida enda asja arutamise juures ja sellest lähtuvalt õigus olla kohtus ära kuulatud (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. mai 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-18-08, p 14.1). Kaudselt on see õigus järeldatav ka kohtusse pöördumise õigust sätestavast PS § 15 lg-st 1, mis on ausa kohtumenetluse õiguse üldnorm. Analoogsed õigused tulenevad Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lg-test 1 ja 3. Nende õiguste tagamiseks näeb KrMS § 35 lg 2 ette, et süüdistataval on õigus võtta osa kohtulikust arutamisest, s.t viibida oma asja arutamise juures. Õigus osaleda oma asja arutamisel ei ole siiski absoluutne ja seda on võimalik piirata seaduses ettenähtud juhtudel ja alustel, eeskätt juhul, kus süüdistatav on ise põhjustanud olukorra, kus ta ei saa või ei soovi osaleda asja arutamisel (menetlusest kõrvalehoidumine või kohtuistungi korra rikkumine). Piirang peab mõistetavalt olema legitiimse eesmärgiga ja proportsionaalne. Üheks selliseks eesmärgiks tuleb pidada vajadust tagada kohtumenetluse normaalne funktsioneerimine, kindlustamaks asja arutamist mõistliku aja jooksul. Ka kehtiv menetlusseadus näeb ette, et kriminaalasja arutatakse üldjuhul süüdistatava osavõtul, arvestades KrMS §-des 267 ja 269 nimetatud erandeid. Viidatud erandid annavad õigusliku aluse asja arutamiseks süüdistatava osavõtuta. (p 6)


Põhiseaduse (PS) § 24 lg-st 2 tuleneb põhiõigus viibida enda asja arutamise juures ja sellest lähtuvalt õigus olla kohtus ära kuulatud (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. mai 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-18-08, p 14.1). Kaudselt on see õigus järeldatav ka kohtusse pöördumise õigust sätestavast PS § 15 lg-st 1, mis on ausa kohtumenetluse õiguse üldnorm. Analoogsed õigused tulenevad Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lg-test 1 ja 3. Nende õiguste tagamiseks näeb KrMS § 35 lg 2 ette, et süüdistataval on õigus võtta osa kohtulikust arutamisest, s.t viibida oma asja arutamise juures. Õigus osaleda oma asja arutamisel ei ole siiski absoluutne ja seda on võimalik piirata seaduses ettenähtud juhtudel ja alustel, eeskätt juhul, kus süüdistatav on ise põhjustanud olukorra, kus ta ei saa või ei soovi osaleda asja arutamisel (menetlusest kõrvalehoidumine või kohtuistungi korra rikkumine). Piirang peab mõistetavalt olema legitiimse eesmärgiga ja proportsionaalne. Üheks selliseks eesmärgiks tuleb pidada vajadust tagada kohtumenetluse normaalne funktsioneerimine, kindlustamaks asja arutamist mõistliku aja jooksul. Ka kehtiv menetlusseadus näeb ette, et kriminaalasja arutatakse üldjuhul süüdistatava osavõtul, arvestades KrMS §-des 267 ja 269 nimetatud erandeid. Viidatud erandid annavad õigusliku aluse asja arutamiseks süüdistatava osavõtuta. (p 6)

3-1-1-27-16 PDF Riigikohus 30.03.2016

Kuna KarS § 118 lg 1 p 7 jõustumise tõttu hõlmab KarS § 200 lg 2 p 5 alates 1. jaanuarist 2015 röövimise enam ohtliku tagajärjena ka surma ettevaatamatu põhjustamise, ei moodustu enam kogumit KarS §-ga 117. Juhul, kui röövimise käigus põhjustatakse ettevaatamatusest kannatanu surm, tuleb süüdlase tegu kvalifitseerida edaspidi üksnes KarS § 200 lg 2 p 5 järgi. (p 9)


KrMS § 423, § 417 lg 3 ja § 424 lubavad menetluskulude tasumist ajatada maksimaalselt kuni üheks aastaks. Samuti ei saa menetluskulude hüvitamise otsustust tegev kohus juba ette lähtuda sellest, et süüdimõistetu vangistuse kandmise ajal kindlasti ei tööta. Juhul kui isik menetluskulusid siiski õigel ajal ei tasu, tuleb lähtuda täitemenetluse seadustiku regulatsioonist (vt RKKKm 3-1-1-120-12, p 7). (p 13)


Kuna röövimise põhikoosseis eeldab tahtlikku vägivalla kasutamist ja KarS § 200 lg 2 p 5 sätestab enam ohtliku tagajärjena raske tervisekahjustuse tekitamise, hõlmab kõnealune säte KarS § 118 ebaõigussisu ning kogumit ei moodustu. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud, et KarS §-s 200 kirjeldatud röövimine kujutab endast liitkoosseisu ehk mitmeaktilist delikti, mis koosneb vargusest (KarS § 199 lg-s 1 kirjeldatud võõra vallasasja hõivamine) ning vägivallast (vastavalt KarS §-des 118 ja 120-121 kirjeldatud raske tervisekahjustuse tekitamine ja vägivallateod). Viimati nimetatud koosseisude suhtes moodustab röövimine eridelikti (lex specialis) (vt RKKKo 3-1-1-100-06, p 9). (p 10)


Vägivalla kasutamist ei saa lugeda lõppenuks, kui vägivallategu on juba toime pandud, kuid selle toime kestab veel edasi. KarS §-s 200 ettenähtud kuriteo subjektiivne koosseis ei eelda, et vägivalla kasutamise tahtlusega peab samal ajal olemas olema ka asja hõivamise tahtlus, ning seetõttu tuleb süüdlase tegu kvalifitseerida röövimisena ka siis, kui ta kasutas kannatanu suhtes vägivalda muul eesmärgil ja soov võtta ära võõras asi tekkis alles kannatanu vastupanuvõimetu seisundi mõjul (vt RKKKo 3-1-1-12-09, p-d 8 ja 9). (p 8)

Kuna KarS § 118 lg 1 p 7 jõustumise tõttu hõlmab KarS § 200 lg 2 p 5 alates 1. jaanuarist 2015 röövimise enam ohtliku tagajärjena ka surma ettevaatamatu põhjustamise, ei moodustu enam kogumit KarS §-ga 117. Juhul, kui röövimise käigus põhjustatakse ettevaatamatusest kannatanu surm, tuleb süüdlase tegu kvalifitseerida edaspidi üksnes KarS § 200 lg 2 p 5 järgi. (p 9)

3-1-1-25-16 PDF Riigikohus 07.03.2016

Ringkonnakohtul tuleb juhul, kui apellatsioon ei vasta KrMS § 321 nõuetele, sh omakäelise või digitaalse allkirja puudumise korral, jätta apellatsioon määrusega käiguta ja anda tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks. Alles siis, kui kohus on andnud apellandile puuduste kõrvaldamiseks tähtaja, kuid apellant ei ole puudusi tähtajaks kõrvaldanud ega põhjendanud nende kõrvaldamata jätmist, saab ringkonnakohus jätta apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 p 4 alusel läbi vaatamata. (p 8) Kui apellatsioonitähtaja jooksul on esitatud omakäeliselt või digitaalselt allkirjastamata apellatsioon, kuid apellant allkirjastab selle enne, kui ringkonnakohus on andnud talle KrMS § 326 lg 1 alusel tähtaja puuduste kõrvaldamiseks, või enne, kui puuduste kõrvaldamise tähtaeg on möödunud, ei saa kohus jätta apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata. (p 9)

3-1-1-12-16 PDF Riigikohus 03.03.2016

Karistusseadustiku 23. peatükis paiknevate liiklussüütegude puhul on peamiseks kaitstavaks õigushüveks inimese elu ja tervis, nagu ka sama seaduse 9. peatüki 1. ja 2. jaos sisalduvate kuritegude puhul. KarS § 422 lg 1 näeb tagajärjena ette inimesele raske tervisekahjustuse või surma põhjustamise ettevaatamatusest. KarS § 119 lg 2 koosseis on oma ebaõigussisus ‒ ettevaatamatusest raske tervisekahjustuse tekitamine kahele või enamale inimesele ‒ võrreldav KarS § 422 lg 1 kirjeldusega, ainsa erinevusega koosseisupärase tagajärje põhjustamise spetsiifilises viisis, mis seisneb isiku poolt sõidukijuhina liiklus- või käitusnõuete rikkumises. KarS § 119 näol on tegemist suvalise teokirjeldusega igaühedeliktiga, mille võib toime panna iga süüvõimeline isik ükskõik millise käitumisaktiga. Selle sätte subsumeerimiseks on vaja tuvastada üldise hoolsuskohustuse rikkumine (vt ka RKKK 3-1-1-136-05, p 15). Seega on KarS § 119 üldnorm KarS § 422 suhtes, mille poole tuleb pöörduda nt juhul, kui mootorsõiduki käitamisega põhjustatakse isikule raske tervisekahjustus asjaoludel, kus LS §-st 1 tulenevalt liiklusseaduse regulatsioon ei kehti. Olukorras, kus KarS § 422 kohaldamiseks pole konkreetsete liiklus- või käitusnõuete rikkumine tuvastatav, tuleb kohtul välja selgitada, kas süüdistatavale võib olla omistatav üldnormis, nt KarS §-s 119 kriminaliseeritud käitumine. (p 12)

LS § 50 lg 3 p 2 räägib sõidukiiruse valikust ja vajadusel peatumisest olukorras, kui „tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb“. Seega käsitleb see alternatiiv kiiruse valikut eelkõige johtuvalt ilmastikuoludest, mitte kaasliikleja ootamatust õigusvastasest ja ohtlikust käitumisest. (p 13)

Kui isik sai liiklusõnnetuse tagajärjel tervisekahjustuse, mille paranemine ei kestnud kauem kui 4 nädalat, ei vasta talle põhjustatud kahju KarS § 422 lg 1 koosseisu tagajärje kirjeldusele, milleks on raske tervisekahjustus. Sellisel juhul pole tegemist kannatanuga kriminaalmenetluses KarS § 422 lg 1 järgi. (p 15)


KrMS §-s 268 nähakse ette nõuded, millest lähtudes määratakse kindlaks kohtus arutatava kriminaalasja ese, s.t need faktilised asjaolud ja õiguslikud küsimused, mida tuleb kohtumenetluses isiku süü tuvastamiseks käsitleda ning millele saab rajada kohtuotsuse. Eeskätt peavad kõnealused nõuded piiritlema kohtumenetluse eseme (piiritlemisfunktsioon) ja tagama KrMS §-s 14 ette nähtud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtte järgimise ning süüdistatava kaitseõiguse (informeerimisfunktsioon). Isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära piiri, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Süüdistusakti lõpposas sisalduvas süüdistatava tegevuse kirjelduses tuleb näidata kõik need isiku käitumise aspektid, mis prokuratuuri hinnangul moodustavad kuriteokoosseisu. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. (RKKK 3-1-1-70-15, p 11.1.) (p 7)

Erinevalt süüdistuses kirjeldatud faktilistest asjaoludest ei ole prokuratuuri poolt nendele asjaoludele antud õiguslik hinnang kohtu jaoks siduv. KrMS § 268 lg 6 esimese lause kohaselt võib kohus kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta süüdistuses esitatud õiguslikku hinnangut süüdistatava teole, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Kohtupraktikas omaksvõetud arusaama kohaselt tuleneb ka KrMS § 306 lg 1 p-st 3 kohtu aktiivne roll materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (vt nt RKKK 3-1-1-99-15, p 35; 3-1-1-73-13, p 9 ja 3-1-1-95-12, p 14.2). Eelnevast järeldub, et isegi kui süüdistuses ei ole nõuetekohaselt kirjeldatud blanketset koosseisutunnust sisustavaid sätteid, ei saa automaatselt järgneda süüdistatava õigeksmõistmist. Teisisõnu ei ole selle minetuse näol tegemist menetlustakistusega, mis muudaks tervikuna võimatuks kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise või tõendamiseseme asjaolude tuvastamise. Praktikas kinnistunud arusaama kohaselt lasub sellisel juhul kriminaalasja lahendaval kohtul kohustus kontrollida teokirjeldust sisustava blanketse normi olemasolu (vt ka RKKK 3-1-1-40-14, p 70). (p 10)


Erinevalt süüdistuses kirjeldatud faktilistest asjaoludest ei ole prokuratuuri poolt nendele asjaoludele antud õiguslik hinnang kohtu jaoks siduv. KrMS § 268 lg 6 esimese lause kohaselt võib kohus kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta süüdistuses esitatud õiguslikku hinnangut süüdistatava teole, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Kohtupraktikas omaksvõetud arusaama kohaselt tuleneb ka KrMS § 306 lg 1 p-st 3 kohtu aktiivne roll materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (vt nt RKKK 3-1-1-99-15, p 35; 3-1-1-73-13, p 9 ja 3-1-1-95-12, p 14.2). Eelnevast järeldub, et isegi kui süüdistuses ei ole nõuetekohaselt kirjeldatud blanketset koosseisutunnust sisustavaid sätteid, ei saa automaatselt järgneda süüdistatava õigeksmõistmist. Teisisõnu ei ole selle minetuse näol tegemist menetlustakistusega, mis muudaks tervikuna võimatuks kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise või tõendamiseseme asjaolude tuvastamise. Praktikas kinnistunud arusaama kohaselt lasub sellisel juhul kriminaalasja lahendaval kohtul kohustus kontrollida teokirjeldust sisustava blanketse normi olemasolu (vt ka RKKK 3-1-1-40-14, p 70). (p 10)


Karistusseadustiku 23. peatükis paiknevate liiklussüütegude puhul on peamiseks kaitstavaks õigushüveks inimese elu ja tervis, nagu ka sama seaduse 9. peatüki 1. ja 2. jaos sisalduvate kuritegude puhul. KarS § 422 lg 1 näeb tagajärjena ette inimesele raske tervisekahjustuse või surma põhjustamise ettevaatamatusest. KarS § 119 lg 2 koosseis on oma ebaõigussisus ‒ ettevaatamatusest raske tervisekahjustuse tekitamine kahele või enamale inimesele ‒ võrreldav KarS § 422 lg 1 kirjeldusega, ainsa erinevusega koosseisupärase tagajärje põhjustamise spetsiifilises viisis, mis seisneb isiku poolt sõidukijuhina liiklus- või käitusnõuete rikkumises. KarS § 119 näol on tegemist suvalise teokirjeldusega igaühedeliktiga, mille võib toime panna iga süüvõimeline isik ükskõik millise käitumisaktiga. Selle sätte subsumeerimiseks on vaja tuvastada üldise hoolsuskohustuse rikkumine (vt ka RKKK 3-1-1-136-05, p 15). Seega on KarS § 119 üldnorm KarS § 422 suhtes, mille poole tuleb pöörduda nt juhul, kui mootorsõiduki käitamisega põhjustatakse isikule raske tervisekahjustus asjaoludel, kus LS §-st 1 tulenevalt liiklusseaduse regulatsioon ei kehti. Olukorras, kus KarS § 422 kohaldamiseks pole konkreetsete liiklus- või käitusnõuete rikkumine tuvastatav, tuleb kohtul välja selgitada, kas süüdistatavale võib olla omistatav üldnormis, nt KarS §-s 119 kriminaliseeritud käitumine. (p 12)


KrMS §-s 268 nähakse ette nõuded, millest lähtudes määratakse kindlaks kohtus arutatava kriminaalasja ese, s.t need faktilised asjaolud ja õiguslikud küsimused, mida tuleb kohtumenetluses isiku süü tuvastamiseks käsitleda ning millele saab rajada kohtuotsuse. Eeskätt peavad kõnealused nõuded piiritlema kohtumenetluse eseme (piiritlemisfunktsioon) ja tagama KrMS §-s 14 ette nähtud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtte järgimise ning süüdistatava kaitseõiguse (informeerimisfunktsioon). Isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära piiri, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Süüdistusakti lõpposas sisalduvas süüdistatava tegevuse kirjelduses tuleb näidata kõik need isiku käitumise aspektid, mis prokuratuuri hinnangul moodustavad kuriteokoosseisu. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. (RKKK 3-1-1-70-15, p 11.1.) (p 7)

Süüdistus peab kaitseõiguse tagamiseks kajastama ka prokuratuuri õiguslikku hinnangut süüdistatava teole. Peale kohustuse esitada süüdistusakti lõpposas kuriteo kvalifikatsioon karistusseadustiku vastava paragrahvi, lõike ja punkti järgi (KrMS § 154 lg 3 p 3) eeldab kõnealune nõue ka seda, et blanketse koosseisutunnuse puhul oleks süüdistuses viidatud väljapoole karistusseadust jäävatele õigusnormidele, mis seda koosseisutunnust sisustavad (vt nt RKKK 3-1-1-106-13, p 9). (p 8)


Süüdistus peab kaitseõiguse tagamiseks kajastama ka prokuratuuri õiguslikku hinnangut süüdistatava teole. Peale kohustuse esitada süüdistusakti lõpposas kuriteo kvalifikatsioon karistusseadustiku vastava paragrahvi, lõike ja punkti järgi (KrMS § 154 lg 3 p 3) eeldab kõnealune nõue ka seda, et blanketse koosseisutunnuse puhul oleks süüdistuses viidatud väljapoole karistusseadust jäävatele õigusnormidele, mis seda koosseisutunnust sisustavad (vt nt RKKK 3-1-1-106-13, p 9). (p 8)


KrMS § 37 lg 1 sätestab, et kannatanu on füüsiline või juriidiline isik, kellele on kuriteoga või süüvõimetu isiku poolt õigusvastase teoga vahetult tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju. See tähendab, et kannatanu kahju ja kriminaalmenetluse eseme vahel on nõutav ka õiguslik seos. Esiteks peab kannatanu kahju olema tekkinud sellistel asjaoludel, mis olulises osas kattuvad menetletava kuriteo koosseisulistele tunnustele vastavate faktiliste asjaoludega. Kuriteokoosseis, mille järgi kriminaalmenetlus toimub, peab olema määratud kaitsma sedasama õigushüve, mille rikkumisest kannatanu kahju tuleneb. Nii on KarS § 422 järgi toimuvas kriminaalmenetluses kannatanuks isik, kes sai süüdistatava poolt liiklusnõuete rikkumise tõttu raske tervisekahjustuse, mitte aga isik, kes kandis sama liiklusõnnetuse tagajärjel üksnes varakahju (nt hävis talle kuuluv mootorsõiduk). (RKKK 3-1-1-97-10, p-d 18‒19 ja 22.) (p 14)

Kui isik sai liiklusõnnetuse tagajärjel tervisekahjustuse, mille paranemine ei kestnud kauem kui 4 nädalat, ei vasta talle põhjustatud kahju KarS § 422 lg 1 koosseisu tagajärje kirjeldusele, milleks on raske tervisekahjustus. Sellisel juhul pole tegemist kannatanuga kriminaalmenetluses KarS § 422 lg 1 järgi. (p 15)

3-1-1-109-15 PDF Riigikohus 22.02.2016

Juriidilistele isikutele esitatud süüdistustes ei ole õige korrata asjaolusid, mis on eelnevalt ära toodud füüsilistest isikutest süüdistatavate käitumise kirjelduses, vaid tuleb piirduda KarS §-s 14 sätestatud eeldustele vastavate faktiliste asjaolude kirjeldamisega. (p 199)


Sellel, kas äriühingu ettevõtlusega mitteseotud väljamaksed on tehtud samal või mitmel erineval viisil; ühele ja samale või mitmele erinevale isikule; kas väljamakse tegijaid oli üks või mitu või kas raha kasutati ühel või mitmel erineval ettevõtlusega mitteseotud otstarbel, pole iseenesest tähtsust, otsustamaks, kas väljamaksete deklareerimata jätmine on käsitatav ühe jätkuva teona. Vt ka RKKK 3-1-1-47-07, p 27-34. (p 158)


Maksukuriteo asja lahendava kohtu pädevus tuvastada konkreetse tehingu toimumine või selle hind kui maksuõigussuhte olemasolu või sisu mõjutav faktiline asjaolu ei olene sellest, kas maksumaksja suhtes on maksukohustus kindlaks määratud või mitte. Maksukohustuse olemasolu ja suuruse saab kriminaalmenetluses tuvastada nii juhul, mil see on lõppenud, aga ka siis, kui maksukohustus on veel alles, kuid seda pole mingil põhjusel maksumaksja suhtes maksuotsusega kindlaks määratud. (p-d 193–196)


Enne 1. jaanuarit 2015 kehtinud KarS §-des 3891 ja 3892 ette nähtud kuriteokoosseisud olid MKS §-des 1531 ja 1532 sätestatud väärteokoosseisude suhtes erinormid. (p 156)

Enne 1. jaanuari 2015 kehtinud KarS § 3892 oli KarS § 3891 suhtes erinorm. Juhul, kui isik põhjustas enne 1. jaanuari 2015 vähemalt suurele kahjule vastava maksusumma laekumata jäämise teadva valeandmete esitamisega tagastusnõude suurendamise või tekitamise eesmärgil, tuleb tema käitumine selles osas kvalifitseerida maksukelmusena suures ulatuses (KarS § 3892) (3-1-1-11-07, p 40). Seda ka juhul, kui kohtuotsus tehakse 1. jaanuaril 2015 või hiljem (3-1-1-54-15, p 45), välja arvatud siis, kui rikkumise ulatus on 40 000 eurot või väiksem (3-1-1-54-15, p 40). Samas on oluline silmas pidada, et maksudeklaratsioonis sisendkäibemaksu alusetu deklareerimine suurele kahjule vastava summa ulatuses või enam oli karistatav KarS § 3891, mitte aga § 389^2 järgi, kui sisendkäibemaksu-summat ei suurendatud mitte tagastusnõude tekitamiseks või selle suurendamiseks, vaid käibemaksukohustuse vähendamiseks (3-1-1-60-07, p 16). (p 190–191)


Mõistliku menetlusaja möödumine või selle oht ei anna ringkonnakohtule ega Riigikohtule alust teha asjas ise uut otsust olukorras, kus lähtudes KrMS § 341 lg-test 1, 2 või 3 (ja § 361 lg-st 2) tuleks kriminaalasi saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellises situatsioonis peab kõrgema astme kohus üldjuhul madalama astme kohtu otsuse tühistama ja kriminaalmenetluse süüdistatava nõusolekul KrMS § 2742 lg 1 alusel lõpetama. Erandina, kui avalik menetlushuvi kaalub süüdistatava õiguste (tulevase) rikkumise ilmselgelt üles, tuleb kriminaalasi siiski KrMS § 341 nõudeid järgides saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul tuleb isiku õiguste rikkumine heastada muul viisil, s.o talle mõistetava karistuse kergendamisega KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel või rahalise hüvitise maksmisega SKHS § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel. (p-d 131–132)


Tulenevalt KrMS § 344 lg-st 1 on kassatsiooniõiguse ulatus üldjuhul piiratud nende küsimustega, mille osas kohtumenetluse pool või tema kaitsealune esitas ka apellatsiooni või mille osas ringkonnakohus on maakohtu otsust muutnud (RKKK 3-1-1-118-06, p-d 10–13). (p 160)


Mõistliku menetlusaja möödumine või selle oht ei anna ringkonnakohtule ega Riigikohtule alust teha asjas ise uut otsust olukorras, kus lähtudes KrMS § 341 lg-test 1, 2 või 3 (ja § 361 lg-st 2) tuleks kriminaalasi saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellises situatsioonis peab kõrgema astme kohus üldjuhul madalama astme kohtu otsuse tühistama ja kriminaalmenetluse süüdistatava nõusolekul KrMS § 2742 lg 1 alusel lõpetama. Erandina, kui avalik menetlushuvi kaalub süüdistatava õiguste (tulevase) rikkumise ilmselgelt üles, tuleb kriminaalasi siiski KrMS § 341 nõudeid järgides saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul tuleb isiku õiguste rikkumine heastada muul viisil, s.o talle mõistetava karistuse kergendamisega KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel või rahalise hüvitise maksmisega SKHS § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel. (p-d 131–132)

RKKK 3-1-1-6-11, p 19.1; 3-1-1-63-13, p 16 ja 3-1-1-14-14, p 660. (p 133)

Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel, karistuse kergendamine KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel ja süüdistatavale rahalise hüvitise maksmine SKHS § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel ei ole võrdväärsed alternatiivid, reageerimaks mõistliku menetlusaja ületamisele. Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 274^2 lg 1 alusel on erandlik abinõu, mille kohaldamata jätmist kohus kohtuotsuse tegemisel üldjuhul eraldi põhjendama ei pea. Selline põhjendus võib olla nõutav üksnes mõistliku menetlusaja nõude ulatusliku rikkumise korral, eriti juhtudel, mil puudub selge perspektiiv, et kriminaalmenetlus nähtavas tulevikus lõpule jõuab. (p 169)


Pelgalt sellest, kui kohus on kohtuistungil tõendi vastu võtnud, ei saa järeldada, et ta on seda ka hinnanud. Tõendi hindamine peab nähtuma kohtuotsuse põhjendustest. (p 93)

Ehkki lepingulise suhte tuvastamine lepingupoolte ütluste alusel ei ole välistatud, ei saa see tähendada seda, et kui pooled väidavad lepingu olemasolu, peab kriminaalasja lahendav kohus lähtuma üksnes nendest ütlustest ja lepingu olemasolu automaatselt tuvastatuks lugema. Eriti olukorras, kus süüdistuse kohaselt on leping näilik, peab kohus analüüsima ka teisi tõendeid, samuti tehingut kinnitavate ütluste usaldusväärsust (sh elulist usutavust). (p 96)

Ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel on muu hulgas oluline hinnata ütlustes väljendatud asjaolude elulist usutavust ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus (3-1-1-74-05, p 15 ja 3-1-1-61-08, p 16.6). Ütluste eluline usutavus on ütluste kui tõendi usaldusväärsuse hindamise oluline kriteerium (3-1-1-89-12, p 14). Ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise väga väikene tõenäosus on argument ütluste ebausaldusväärseks lugemise kasuks. Üldjuhul ei välista see siiski vastassuunalisi argumente samade ütluste usaldusväärsuse kasuks (nt tunnistaja erapooletus, ütluste veenev detailsus vmt). Elulise usutavuse kriteeriumi osakaal ütluste usaldusväärsuse hindamisel on seda suurem, mida madalam on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. Mõnel juhul – näiteks kui ütluste sisu on vastuolus üldtuntud loodusseadustega või ilmselgelt absurdne – võib kohus ka ainuüksi elulise usutavuse kriteeriumist lähtudes jõuda järelduseni, et ütlused ei ole tõendina usaldusväärsed. Ütluste sisu elulise usutavuse põhistatud hindamine ja selle hinnangu arvestamine ütluste usaldusväärsuse üle otsustamisel on oluline just nendel juhtudel, mil ütlustes kajastuvaid asjaolusid ei saa pidada menetleja üldteadmiste põhjal tavapärasteks. Sellisel juhul tuleb kohtul ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldist tõenäosust nende ütluste usaldusväärsuse hindamisel kindlasti arvesse võtta, ehkki see ei pruugi alati viia järelduseni, et ütlused on ebausaldusväärsed. Kui tegemist pole juhtumiga, mil ütluste sisu usutavus on täielikult välistatud (nt vastuolu loodusseadustega, ilmne absurd), tuleb kohtul kaaluda nii seda, kas konkreetsel juhul on põhjendatud alus üldistest tõenäosusmääradest kõrvale kalduda, kui ka seda, kas mingid muud tegurid annavad alust pidada ütlusi usaldusväärseks vaatamata nendes kajastuvate asjaolude väiksele tõenäosusele. Kui aga kohus jätab olukorras, kus ütluste sisu eeldab nende usaldusväärsuse hindamisel elulise usutavuse kriteeriumi arvesse võtmist, selle tegemata, rikub ta kohtulahendi põhistamise kohustust (KrMS § 305^1 lg 1). Eeltoodud põhimõtted võivad mõnel juhul olla mutatis mutandis arvestatavad ka muude tõendite (nt dokumentide) usaldusväärsuse üle otsustamisel. (p 110–114)


Jättes (peaaegu kõigile) apellatsiooni väidetele vastamata, rikub ringkonnakohus KrMS § 331 lg-st 1 ja § 305^1 lg-st 1 tulenevat kohtulahendi põhistamise kohustust. Tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p-d 88 ja 108)

Apellatsioonimenetluses toimub kriminaalasja sisuline arutamine, kusjuures ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtu. Seega üldjuhul on ringkonnakohtul võimalik maakohtu poolt tõendite hindamisel ja kohtuotsuse põhistamisel tehtud vead ise kõrvaldada, kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmata. KrMS § 341 lg-s 3 sätestatud toimimisalternatiivide vahel valiku tegemisel tuleb teatud juhtudel muu hulgas arvesse võtta ka menetlusökonoomia argumenti. (3-1-1-14-14 p-d 695–708 ja 718). (p 128)


RKKK 3-1-1-6-11, p 19.1; 3-1-1-63-13, p 16 ja 3-1-1-14-14, p 660. (p 133)

Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel, karistuse kergendamine KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel ja süüdistatavale rahalise hüvitise maksmine SKHS § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel ei ole võrdväärsed alternatiivid, reageerimaks mõistliku menetlusaja ületamisele. Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 274^2 lg 1 alusel on erandlik abinõu, mille kohaldamata jätmist kohus kohtuotsuse tegemisel üldjuhul eraldi põhjendama ei pea. Selline põhjendus võib olla nõutav üksnes mõistliku menetlusaja nõude ulatusliku rikkumise korral, eriti juhtudel, mil puudub selge perspektiiv, et kriminaalmenetlus nähtavas tulevikus lõpule jõuab. (p 169)


Süüdistuse tekst peab olema keeleliselt korrektne ja loogiliselt struktureeritud. Süüdistus peab vastama kirjakeele normile, ja taunitav on formuleerida süüdistuse tekst võimalikult väikese arvu lausetega ja koondada igasse lausesse palju erinevaid mõtteid. Ülipikkade mitmeastmeliste lausete kasutamine ning nendes mahuka informatsiooni edastamine muudab süüdistuse teksti lugemise aeganõudvaks, vähendab selle arusaadavust ja võib põhjustada mitmetimõistetavusi. Seetõttu tuleb nii süüdistusaktis kui ka kohtuotsuses kasutada normaalse struktuuriga lauseid, mille lugemine ei tekita mõttekatkestusi. (3-1-1-116-06, p-d 26–28; 3-1-1-43-10, p 51.) Süüdistuse sisu kirjeldades tuleb hoiduda ka põhjendamatutest kordustest (3-1-1-14-14, p 634). Juriidilistele isikutele esitatud süüdistustes ei ole õige korrata asjaolusid, mis on eelnevalt ära toodud füüsilistest isikutest süüdistatavate käitumise kirjelduses, vaid tuleb piirduda KarS §-s 14 sätestatud eeldustele vastavate faktiliste asjaolude kirjeldamisega. (p-d 197–199)


KrMS § 186 lg 1 kohaselt jäävad kassatsioonimenetluse kulud riigi kanda ka siis, kui Riigikohus teeb selles sättes nimetatud lahendi üksnes prokuratuuri kassatsiooni alusel, jättes kaitsja kassatsiooni rahuldamata. (p 180)


Ehkki lepingulise suhte tuvastamine lepingupoolte ütluste alusel ei ole välistatud, ei saa see tähendada seda, et kui pooled väidavad lepingu olemasolu, peab kriminaalasja lahendav kohus lähtuma üksnes nendest ütlustest ja lepingu olemasolu automaatselt tuvastatuks lugema. Eriti olukorras, kus süüdistuse kohaselt on leping näilik, peab kohus analüüsima ka teisi tõendeid, samuti tehingut kinnitavate ütluste usaldusväärsust (sh elulist usutavust). (p 96)

Ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel on muu hulgas oluline hinnata ütlustes väljendatud asjaolude elulist usutavust ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus (3-1-1-74-05, p 15 ja 3-1-1-61-08, p 16.6). Ütluste eluline usutavus on ütluste kui tõendi usaldusväärsuse hindamise oluline kriteerium (3-1-1-89-12, p 14). Ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise väga väikene tõenäosus on argument ütluste ebausaldusväärseks lugemise kasuks. Üldjuhul ei välista see siiski vastassuunalisi argumente samade ütluste usaldusväärsuse kasuks (nt tunnistaja erapooletus, ütluste veenev detailsus vmt). Elulise usutavuse kriteeriumi osakaal ütluste usaldusväärsuse hindamisel on seda suurem, mida madalam on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. Mõnel juhul – näiteks kui ütluste sisu on vastuolus üldtuntud loodusseadustega või ilmselgelt absurdne – võib kohus ka ainuüksi elulise usutavuse kriteeriumist lähtudes jõuda järelduseni, et ütlused ei ole tõendina usaldusväärsed. Ütluste sisu elulise usutavuse põhistatud hindamine ja selle hinnangu arvestamine ütluste usaldusväärsuse üle otsustamisel on oluline just nendel juhtudel, mil ütlustes kajastuvaid asjaolusid ei saa pidada menetleja üldteadmiste põhjal tavapärasteks. Sellisel juhul tuleb kohtul ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldist tõenäosust nende ütluste usaldusväärsuse hindamisel kindlasti arvesse võtta, ehkki see ei pruugi alati viia järelduseni, et ütlused on ebausaldusväärsed. Kui tegemist pole juhtumiga, mil ütluste sisu usutavus on täielikult välistatud (nt vastuolu loodusseadustega, ilmne absurd), tuleb kohtul kaaluda nii seda, kas konkreetsel juhul on põhjendatud alus üldistest tõenäosusmääradest kõrvale kalduda, kui ka seda, kas mingid muud tegurid annavad alust pidada ütlusi usaldusväärseks vaatamata nendes kajastuvate asjaolude väiksele tõenäosusele. Kui aga kohus jätab olukorras, kus ütluste sisu eeldab nende usaldusväärsuse hindamisel elulise usutavuse kriteeriumi arvesse võtmist, selle tegemata, rikub ta kohtulahendi põhistamise kohustust (KrMS § 305^1 lg 1). Eeltoodud põhimõtted võivad mõnel juhul olla mutatis mutandis arvestatavad ka muude tõendite (nt dokumentide) usaldusväärsuse üle otsustamisel. (p 110–114)


Jättes (peaaegu kõigile) apellatsiooni väidetele vastamata, rikub ringkonnakohus KrMS § 331 lg-st 1 ja § 305^1 lg-st 1 tulenevat kohtulahendi põhistamise kohustust. Tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p-d 88 ja 108)


Ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel on muu hulgas oluline hinnata ütlustes väljendatud asjaolude elulist usutavust ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus (3-1-1-74-05, p 15 ja 3-1-1-61-08, p 16.6). Ütluste eluline usutavus on ütluste kui tõendi usaldusväärsuse hindamise oluline kriteerium (3-1-1-89-12, p 14). Ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise väga väikene tõenäosus on argument ütluste ebausaldusväärseks lugemise kasuks. Üldjuhul ei välista see siiski vastassuunalisi argumente samade ütluste usaldusväärsuse kasuks (nt tunnistaja erapooletus, ütluste veenev detailsus vmt). Elulise usutavuse kriteeriumi osakaal ütluste usaldusväärsuse hindamisel on seda suurem, mida madalam on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. Mõnel juhul – näiteks kui ütluste sisu on vastuolus üldtuntud loodusseadustega või ilmselgelt absurdne – võib kohus ka ainuüksi elulise usutavuse kriteeriumist lähtudes jõuda järelduseni, et ütlused ei ole tõendina usaldusväärsed. Ütluste sisu elulise usutavuse põhistatud hindamine ja selle hinnangu arvestamine ütluste usaldusväärsuse üle otsustamisel on oluline just nendel juhtudel, mil ütlustes kajastuvaid asjaolusid ei saa pidada menetleja üldteadmiste põhjal tavapärasteks. Sellisel juhul tuleb kohtul ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldist tõenäosust nende ütluste usaldusväärsuse hindamisel kindlasti arvesse võtta, ehkki see ei pruugi alati viia järelduseni, et ütlused on ebausaldusväärsed. Kui tegemist pole juhtumiga, mil ütluste sisu usutavus on täielikult välistatud (nt vastuolu loodusseadustega, ilmne absurd), tuleb kohtul kaaluda nii seda, kas konkreetsel juhul on põhjendatud alus üldistest tõenäosusmääradest kõrvale kalduda, kui ka seda, kas mingid muud tegurid annavad alust pidada ütlusi usaldusväärseks vaatamata nendes kajastuvate asjaolude väiksele tõenäosusele. Kui aga kohus jätab olukorras, kus ütluste sisu eeldab nende usaldusväärsuse hindamisel elulise usutavuse kriteeriumi arvesse võtmist, selle tegemata, rikub ta kohtulahendi põhistamise kohustust (KrMS § 305^1 lg 1). Eeltoodud põhimõtted võivad mõnel juhul olla mutatis mutandis arvestatavad ka muude tõendite (nt dokumentide) usaldusväärsuse üle otsustamisel. (p 110–114)


Mõistliku menetlusaja möödumine või selle oht ei anna ringkonnakohtule ega Riigikohtule alust teha asjas ise uut otsust olukorras, kus lähtudes KrMS § 341 lg-test 1, 2 või 3 (ja § 361 lg-st 2) tuleks kriminaalasi saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellises situatsioonis peab kõrgema astme kohus üldjuhul madalama astme kohtu otsuse tühistama ja kriminaalmenetluse süüdistatava nõusolekul KrMS § 2742 lg 1 alusel lõpetama. Erandina, kui avalik menetlushuvi kaalub süüdistatava õiguste (tulevase) rikkumise ilmselgelt üles, tuleb kriminaalasi siiski KrMS § 341 nõudeid järgides saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul tuleb isiku õiguste rikkumine heastada muul viisil, s.o talle mõistetava karistuse kergendamisega KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel või rahalise hüvitise maksmisega SKHS § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel. (p-d 131–132)

SKHS § 5 lg 1 p-s 6 ja lg-s 4 ette nähtud kahju hüvitamise alused on kohaldatavad ka juhul, kui mõistliku menetlusaja nõuet rikutakse kohtumenetluses. (p 132)

Olukorras, kus isikut süüdistatakse ühe kriminaalasja raames mitmes erinevas teos (või osateos), mis on toime pandud erinevatel aegadel, tuleb iga teo menetlemiseks kulunud aja mõistlikkust hinnata eraldi (3-1-1-43-10, p 24). (p 134)

Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel, karistuse kergendamine KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel ja süüdistatavale rahalise hüvitise maksmine SKHS § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel ei ole võrdväärsed alternatiivid, reageerimaks mõistliku menetlusaja ületamisele. Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 274^2 lg 1 alusel on erandlik abinõu, mille kohaldamata jätmist kohus kohtuotsuse tegemisel üldjuhul eraldi põhjendama ei pea. Selline põhjendus võib olla nõutav üksnes mõistliku menetlusaja nõude ulatusliku rikkumise korral, eriti juhtudel, mil puudub selge perspektiiv, et kriminaalmenetlus nähtavas tulevikus lõpule jõuab. (p 169)


Õigus end mitte süüstada ei anna isikule alust jätta äriühingu maksudeklaratsioonis kajastamata väljamakseid, mille ettevõtlusega seotust tõendavaid raamatupidamise algdokumente ei ole ta mingil põhjusel valmis vajaduse korral ametivõimudele esitama. (p 145)

RKKK 3-1-1-47-07, p-d 20–23 ja 3-1-1-48-14, p 50. (p 145)

RKKK 3-1-1-133-13, p-d 22–23. (p 147)


RKKK 3-1-1-47-07, p-d 20–23 ja 3-1-1-48-14, p 50. (p 145)

RKKK 3-1-1-133-13, p-d 22–23. (p 147)


TuMS § 51 lg 2 p-ga 3 ei ole kooskõlas seisukoht, nagu oleks väljamakse seotust ettevõtlusega võimalik tõendada pangakonto väljavõttelt nähtuva maksekorralduse selgitusega. (p 149)


Enne 1. jaanuarit 2015 kehtinud KarS §-des 3891 ja 3892 ette nähtud kuriteokoosseisud olid MKS §-des 1531 ja 1532 sätestatud väärteokoosseisude suhtes erinormid. (p 156)


Euroopa Kohtult saab eelotsust küsida üksnes siis, kui menetletava asja lahendamise tulemus sõltub sellest, kuidas tõlgendada Euroopa Liidu õigusakte, või tekib kahtlus nende aktide kehtivuses. Hüpoteetilised küsimused, mis ei põhine kriminaalasjas tuvastatud faktilistel asjaoludel, ei ole asjassepuutuvad. (p 165)


SKHS § 5 lg 1 p-s 6 ja lg-s 4 ette nähtud kahju hüvitamise alused on kohaldatavad ka juhul, kui mõistliku menetlusaja nõuet rikutakse kohtumenetluses. (p 132)

Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel, karistuse kergendamine KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel ja süüdistatavale rahalise hüvitise maksmine SKHS § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel ei ole võrdväärsed alternatiivid, reageerimaks mõistliku menetlusaja ületamisele. Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 274^2 lg 1 alusel on erandlik abinõu, mille kohaldamata jätmist kohus kohtuotsuse tegemisel üldjuhul eraldi põhjendama ei pea. Selline põhjendus võib olla nõutav üksnes mõistliku menetlusaja nõude ulatusliku rikkumise korral, eriti juhtudel, mil puudub selge perspektiiv, et kriminaalmenetlus nähtavas tulevikus lõpule jõuab. (p 169)


Isiku süüditunnistamine KarS § 3811 järgi ei eelda selle tuvastamist, et raamatupidamise kohustuse rikkumise tõttu on mõnel konkreetsel isikul oluliselt raskendatud ülevaate saamine raamatupidamiskohustuslase varalisest seisundist. KarS § 3811 näeb ette formaalse delikti, mille üheks tunnuseks on rikkumise ulatus: see peab olema selline, et ülevaate saamine raamatupidamiskohustuslase varalisest seisundist on mõistliku objektiivse kõrvaltvaataja jaoks oluliselt raskendatud. See, kas raamatupidamise kohustuse rikkumisest tingitud objektiivsed raskused raamatupidamiskohustuslase varalisest seisundist ülevaate saamisel on KarS § 381^1 mõttes olulised või mitte, on õiguslik küsimus, millele peab vastuse leidma kohus. Märgitu ei välista küll arvestamist eksperdilt või asjatundjalt saadud taustateadmistega. (p 192)


Kui ringkonnakohus tuvastab, et maakohus on jätnud mõne esitatud tõendi ekslikult hindamata, peab ta tõendit ise hindama või mõnel juhul kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatma. Ringkonnakohtu hinnang maakohtu poolt hindamata jäetud potentsiaalselt olulisele tõendile peab olema põhjendatud ja seda ka siis, kui ringkonnakohus jõuab seisukohale, et tõend maakohtu lõppjäreldust ei muuda. (p 102)

Kui apellatsioonis taasesitatakse väiteid, mis on saanud sisulise ja ammendava vastuse juba maakohtu otsuses, on ringkonnakohtu põhjendamiskohustuse ulatus KrMS § 342 lg-st 3 tulenevalt väiksem. (p 108)

Ka siis, kui apellant on mingi tõendi usaldusväärsust vaidlustades viidanud vaid tõendi sisemistele vasturääkivustele või vastuoludele teiste tõenditega, peab ringkonnakohus teatud asjaolude korral pöörama eraldi tähelepanu tõendite sisu elulise usutavuse analüüsi puudumisele maakohtu otsuses. (p 109)


Apellatsioonimenetluses toimub kriminaalasja sisuline arutamine, kusjuures ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtu. Seega üldjuhul on ringkonnakohtul võimalik maakohtu poolt tõendite hindamisel ja kohtuotsuse põhistamisel tehtud vead ise kõrvaldada, kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmata. KrMS § 341 lg-s 3 sätestatud toimimisalternatiivide vahel valiku tegemisel tuleb teatud juhtudel muu hulgas arvesse võtta ka menetlusökonoomia argumenti. (3-1-1-14-14 p-d 695–708 ja 718). (p 128)


Apellatsioonimenetluses toimub kriminaalasja sisuline arutamine, kusjuures ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtu. Seega üldjuhul on ringkonnakohtul võimalik maakohtu poolt tõendite hindamisel ja kohtuotsuse põhistamisel tehtud vead ise kõrvaldada, kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmata. KrMS § 341 lg-s 3 sätestatud toimimisalternatiivide vahel valiku tegemisel tuleb teatud juhtudel muu hulgas arvesse võtta ka menetlusökonoomia argumenti. (3-1-1-14-14 p-d 695–708 ja 718). (p 128)

Mõistliku menetlusaja möödumine või selle oht ei anna ringkonnakohtule ega Riigikohtule alust teha asjas ise uut otsust olukorras, kus lähtudes KrMS § 341 lg-test 1, 2 või 3 (ja § 361 lg-st 2) tuleks kriminaalasi saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellises situatsioonis peab kõrgema astme kohus üldjuhul madalama astme kohtu otsuse tühistama ja kriminaalmenetluse süüdistatava nõusolekul KrMS § 2742 lg 1 alusel lõpetama. Erandina, kui avalik menetlushuvi kaalub süüdistatava õiguste (tulevase) rikkumise ilmselgelt üles, tuleb kriminaalasi siiski KrMS § 341 nõudeid järgides saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul tuleb isiku õiguste rikkumine heastada muul viisil, s.o talle mõistetava karistuse kergendamisega KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel või rahalise hüvitise maksmisega SKHS § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel. (p-d 131–132)

3-1-1-17-16 PDF Riigikohus 22.02.2016

Kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes tuleb käsitada olukorda, kus ringkonnakohtu otsusega mõistetakse süüdistatav osaliselt õigeks, kuid jäetakse lahendamata taotlus valitud kaitsjale maakohtus makstud tasu hüvitamiseks. (p 9)


Vastuolust tõendamiseseme tuvastatud asjaolude ja otsuse resolutiivosa vahel saab rääkida siis, kui otsuse põhiosa ning resolutiivosa ei ole omavahel loogiliselt ühildatavad. Kui kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, pole tegemist KrMS § 339 lg 1 p-s 8 toodud menetlusõiguse olulise rikkumisega, olenemata sellest, kas kassaator nende järeldustega nõustub. (Vt nt RKKKo 3-1-1-100-12, p 8). (p 7)


Kassatsioonikohus saab KrMS § 362 p 2 alusel tühistada kohtuotsuse juhul, kui faktiliste asjaolude tuvastamisel on rikutud kriminaalmenetlusõigust, mh ka siis, kui kohtuotsuse põhjendused pole selged, ammendavad ja vastuoludeta (vt nt RKKKo 3-1-1-98-15, p 50). (p 6)

Kokku: 463| Näitan: 121 - 140

/otsingu_soovitused.json