Tsiviilkohtumenetluse seadustik (lühend - TsMS)

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-87-09.

Kokkulepe tulemustasu kohta on lubatav advokatuuriseaduse § 61 lg 3 kohaselt. See aga ei tähenda, et tulemustasu korral ei tuleks hinnata õigusabikulude põhjendatust ja vajalikkust TsMS § 175 lg 1 tähenduses. Õigusabikulude põhjendatust ja vajalikkust ei ole aga võimalik hinnata ilma õigusabi osutamiseks tehtud toiminguid (ja sellele kulunud aega) teadmata. Selleks on õigusabi osutajal vaja kohtule esitada dokumendid õigusabi osutamisele kulunud aja ning tehtud toimingute kohta. Vastasel korral ei ole võimalik õigusabikulusid välja mõista. TsMS § 174 lg 2 teise lause (enne 1. jaanuari 2009. a kehtinud redaktsioonis) kohaselt lisatakse menetluskulude väljamõistmise avaldusele menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid. TsMS § 175 lg 1 õigeks kohaldamiseks tuleb nimetatud lauset tõlgendada nii, et õigusabikulude kohta tuleb esitada ka dokument, millest nähtuks õigusabi osutamisele kulutatud aeg ning tehtud toimingud. Kui menetlusdokument oli puudustega, tuli kohtul tsiviilkohtumenetluse seadustiku mõtte kohaselt ka enne 1. jaanuari 2009 anda menetlusosalisele tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks. TsMS § 174 lg 5 (alates 1. jaanuarist 2009 kehtiv redaktsioon) esimese lause kohaselt võib kohus anda menetlusosalisele tähtaja hüvitatavate menetluskulude täpsustamiseks või kohustada teda esitama menetluskulusid tõendavaid dokumente.

TsMS § 175 lg 3 kohaselt hüvitatakse mitmele lepingulisele esindajale tehtud kulutused, kui need olid tingitud asja keerukusest või esindaja vahetumise vajadusest. Nimetatud lõikes on pandud kohtutele kohustus analüüsida ja põhjendada menetluskulude kindlaksmääramise menetluses tehtavas lahendis seda, kas ja miks oli konkreetne tsiviilasi niivõrd keerukas, et tingis mitme esindaja kasutamise vajaduse. Selleks on kohtutel mh õigus nõuda avaldajalt selgitust TsMS § 174 lg 5 alusel. Heas usus toimiv menetlusosaline esitab sellekohased põhjendused menetluskulude kindlaksmääramise avalduses omal algatusel. Tsiviilasja ei muuda iseenesest keerukaks asjaolu, et menetlusosalised kasutavad mitut esindajat, vaid keerukus peab tulenema asja olemusest ja mahust.

Asja keerukus võib seisneda ka tõendite hindamises, eelkõige kui hinnatavate tõendite maht on suur.

Teise esindaja õigusabikulude väljamõistmine poolelt võib kõne alla tulla eelkõige siis, kui teisel esindajal on teatud valdkonnas eriteadmised (nt patendiõiguses, kaubamärgiõiguses vms), mis on asjaolude või tõendite hindamiseks vajalikud.

Menetluskulude väljamõistmine toimub põhimõtteliselt samadel alustel kahjuhüvitise väljamõistmisega võlaõigusseaduse järgi. Siiski on menetluskulude väljamõistmiseks ette nähtud eraldi menetlus, mille põhimõtted on sätestatud tsiviilkohtumenetluse seadustikus ja selle alusel kehtestatud õigusaktides. Kuivõrd nimetatud õigusaktide alusel on võimalik menetluskulud välja mõista ka tulemustasu korral, ei kohaldata võlaõigusseadust.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-146-05. Üldise tõendamisreegli kohaselt peab pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti (TsMS § 230 lg 1).

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-146-05.

Menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt on võimalik TsMS § 449 lg 1 alusel teha vaheotsus ühisvara koosseisu kindlaksmääramiseks. Kohus saab teha vaheotsuse üksnes poole taotlusel. Vaheotsuse tegemine poole taotluseta on menetlusõiguse normi oluliseks rikkumiseks TsMS § 669 lg 1 p 1 järgi, sest see ei ole kooskõlas ka TsMS § 5 lg-s 1 sätestatud dispositiivsuspõhimõttega, mille kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel.

Kui maakohus jätab rahuldamata poole taotluse vaheotsuse tegemiseks, kuid leiab kohtumenetluse käigus, et vaheotsuse tegemine oleks TsMS § 449 lg-s 1 sätestatu kohaselt siiski mõistlik, peab ta juhtima poolte tähelepanu vaheotsuse tegemise võimalusele ning selgitama, et poolel on võimalus taotleda vaheotsuse tegemist.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-13-07.

TsMS-s ei ole sätestatud võimalust esitada määruskaebust hagi tagamise määruse peale teise isiku õiguse või huvi kaitseks. Kui isikud, kes ei ole asjas menetlusosalisteks, leiavad, et nende vara on arestitud, on neil õigus oma rikutud õiguste kaitseks esitada hagi selle vara arestist vabastamiseks.

Hagita menetluses tehtud määrus, mille peale saab kaebuse esitada, jõustub TsMS § 478 lg 3 ja § 466 lg 3 järgi siis, kui seaduse järgi ei saa selle peale enam edasi kaevata või kui määruskaebus jäetakse jõustunud lahendiga rahuldamata või läbi vaatamata. TsMS § 478 lg-s 4 nähakse küll ette, et hagita menetluses tehtud määrus hakkab kehtima ja kuulub täitmisele sõltumata jõustumisest viivitamata alates päevast, kui see tehakse teatavaks isikutele, kelle kohta määrus vastavalt selle sisule on tehtud, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seevastu 1. jaanuarist 2009.a kehtiva TsMS § 550 lg 3 järgi kuulub hagita perekonnaasjas tehtud määrus täitmisele alates jõustumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Teisiti sätestavaid norme suhtluskorra määramise kohta tsiviilkohtumenetluse seadustikus ei leidu.

TsMS §-st 345, § 649 lg-st 1 ja §-st 659 tuleneb, et kui määruskaebuse esitaja puudub kohtuistungilt, teatades sellest kohtule ja põhistades oma puudumist, võib kohus üldjuhul lahendada apellatsioonkaebuse ilma määruskaebuse esitaja osavõtuta või lükata asja arutamise edasi, vastavalt sellele, mida kohus sellises olukorras vajalikuks peab.

TsMS § 422 lg 1 ei reguleeri aga olukorda, kus isikule on enne teada, et ta ei saa kohtuistungil osaleda. Sellisel juhul kohaldub TsMS § 345, mille kohaselt peab menetlusosaline kohtule õigel ajal teatama, et ta ei saa kohtusse ilmuda, ja põhistama, miks ta seda teha ei saa. Etteteatamise korral võib kohtuistungilt puudumise takistuseks olla asjaolu, et isik on viimaseid päevi lapseootel, ja kohus võib selle asjaolu esiletoomisel vajadusel kohtuistungi edasi lükata.

Oma haiguse põhistamiseks, mis takistas kohtuistungile ilmumast, esitab menetlusosaline või tema esindaja TsMS § 422 lg 2 järgi kohtule tõendi, millest nähtub, et haigust saab lugeda takistuseks hagile vastamast või kohtuistungile ilmumast. Tõendi vorm ning selle väljaandmise tingimused ja kord on kehtestatud sotsiaalministri 22. juuni 2004. a määrusega nr 85 "Menetlustoimingule väljakutsutud isiku enda haigestumise või lähedase isiku ootamatu raske haiguse kohta vormistatava tõendi vorm ja väljaandmise kord". Samas ei välista TsMS § 422 lg 3 järgi nõutavas vormis tõendi puudumine või puudulikkus haiguse põhistamist muude tõenditega. Kui ootamatut haigust kui kohtusse ilmumata jätmise ja sellest teatamata jätmise takistust saab tõendada muude tõenditega, saab seda teha ka juhul, kui menetlusosalisele on ette teada, et ta ei saa kohtuistungil osaleda, ja ta teatab sellest kohtule TsMS §-s 345 sätestatut järgides.

Asjaolu, et puudutatud isik viibib rasedus- ja sünnituspuhkusel, mille järel on tal õigus jääda lapsehoolduspuhkusele, ei tähenda seda, et kohus ei saaks kohtuistungit vajadusel edasi lükata või et kohus peaks sellisel juhul lükkama kohtuistungi edasi kaugesse tulevikku, mil ka vanema lapsehoolduspuhkus, mis kestab kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni, on lõppenud. Erinevalt lapse sünnitamisest ei takista lapsehoolduspuhkusel viibimine vanemal kohtuistungil osaleda.

TsMS §-st 345, § 649 lg-st 1 ja §-st 659 tuleneb, et kui määruskaebuse esitaja puudub kohtuistungilt, teatades sellest kohtule ja põhistades oma puudumist, võib kohus üldjuhul lahendada apellatsioonkaebuse ilma määruskaebuse esitaja osavõtuta või lükata asja arutamise edasi, vastavalt sellele, mida kohus sellises olukorras vajalikuks peab.

Lapsest lahus elaval vanemal peab olema üldjuhul võimalus kohtuda lapsega omaette väljaspool lapse kodu. Üksnes juhul, kui see kahjustaks last, tuleks määrata, et avaldaja saab lapsega suhelda üksnes kolmandate isikute, sh teise vanema juuresolekul lapse kodus.

Alates 1. jaanuarist 2006 kehtiv tsiviilkohtumenetluse seadustiku redaktsioon ei tunne juhtumit, mil tsiviilasja hinda ei ole seaduses ette nähtud. Kõikidelt hagidelt tuleb maksta riigilõivu kas arvutatuna tsiviilasja hinna järgi või erandina kindla summana, mis on sätestatud riigilõivuseaduses. Hagiasjas on TsMS § 122 lg 2 kohaselt hagihind hagis taotletu harilik väärtus. TsMS § 136 lg 1 esimese lause osa "kui hinda ei ole ette nähtud seaduses" peab silmas eelkõige juhtumit, mil hagis taotletu harilikku väärtust on raske kindlaks määrata. TsMS § 125 kohaldamise korral tuleb kohtul kindlaks määrata hüve väärtus, mida hageja on eeldatavalt õigustatud saama hagi rahuldamise korral.

Kui kohus on hagi käiguta jätmise määruses muu hulgas kindlaks määranud ka tsiviilasja hinna, saab seda määrust tsiviilasja hinna määramise osas vaidlustada TsMS § 136 lg-s 5 ettenähtud ulatuses ja korras. See kehtib olenemata sellest, et TsMS §-s 340¹ ei ole ette nähtud võimalust vaidlustada määrust, millega jäetakse avaldus, sh nt hagiavaldus käiguta.

Pankrotimenetluses nõude tunnustamise hagi hinda ei saa määrata RLS § 56 lg 7 p 3 alusel, sest RLS § 56 lg 7 kehtib ainult hagita menetluses esitatavate avalduste korral. Pankrotimenetluses esitatud nõude tunnustamise hagi korral on tsiviilasja hinna tähenduses tegemist tuvastushagis väljendatud varalise nõudega. Seega tuleb kohaldada TsMS § 125 esimest lauset, mille kohaselt määratakse tuvastushagi hind hüve väärtusega, mida hageja on eeldatavalt õigustatud saama hagi rahuldamise korral. Siiski ei tähenda see, et hageja eeldatava hüve väärtus on sama suur, kui hagis nimetatud nõude suurus, mille tunnustamist taotletakse. Pankrotimenetluses esitatud nõude tunnustamine kohtumenetluses ei taga, et nõue rahuldatakse pankrotimenetluses. Seetõttu on TsMS § 125 esimese lause õigeks kohaldamiseks kohtul vajalik hinnata, milline on pankrotimenetluses hageja nõude rahuldamise tõenäoline ulatus. Selleks on kohtul tulenevalt PankrS § 106 lg-st 4 ja §-st 84 nt võimalik analüüsida pankrotihalduri ettekannet võlausaldajate esimesel koosolekul. Kohus saab hinnangus toetuda ka muudele pankrotimenetluse dokumentidele, nt nõuete kaitsmise koosoleku protokollile vms. Lisaks on kohtul TsMS § 136 lg 2 järgi õigus nõuda menetlusosalistelt tõendeid, nt pankrotihalduri seisukohta nõude rahuldamise võimaliku ulatuse kohta. TsMS § 136 lg 4 kohaselt võib kohus tsiviilasja hinda muuta ka hiljemalt asja lahendavas kohtulahendis.

Pankrotimenetluses nõude tunnustamise hagi hinda ei saa määrata RLS § 56 lg 7 p 3 alusel, sest RLS § 56 lg 7 kehtib ainult hagita menetluses esitatavate avalduste korral. Pankrotimenetluses esitatud nõude tunnustamise hagi korral on tsiviilasja hinna tähenduses tegemist tuvastushagis väljendatud varalise nõudega. Seega tuleb kohaldada TsMS § 125 esimest lauset, mille kohaselt määratakse tuvastushagi hind hüve väärtusega, mida hageja on eeldatavalt õigustatud saama hagi rahuldamise korral. Siiski ei tähenda see, et hageja eeldatava hüve väärtus on sama suur, kui hagis nimetatud nõude suurus, mille tunnustamist taotletakse. Pankrotimenetluses esitatud nõude tunnustamine kohtumenetluses ei taga, et nõue rahuldatakse pankrotimenetluses. Seetõttu on TsMS § 125 esimese lause õigeks kohaldamiseks kohtul vajalik hinnata, milline on pankrotimenetluses hageja nõude rahuldamise tõenäoline ulatus. Selleks on kohtul tulenevalt PankrS § 106 lg-st 4 ja §-st 84 nt võimalik analüüsida pankrotihalduri ettekannet võlausaldajate esimesel koosolekul. Kohus saab hinnangus toetuda ka muudele pankrotimenetluse dokumentidele, nt nõuete kaitsmise koosoleku protokollile vms. Lisaks on kohtul TsMS § 136 lg 2 järgi õigus nõuda menetlusosalistelt tõendeid, nt pankrotihalduri seisukohta nõude rahuldamise võimaliku ulatuse kohta. TsMS § 136 lg 4 kohaselt võib kohus tsiviilasja hinda muuta ka hiljemalt asja lahendavas kohtulahendis.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-164-05. Müügilepingu kui võlaõigusliku ehk kohustustehingu tühisusest ei tulene iseenesest asjaõiguslepingu kui käsutustehingu tühisus. TsÜS § 6 lg-s 4 on sätestatud üheselt, et käsutustehingu kehtivus ei sõltu õiguse ja kohustuse üleandmiseks kohustava tehingu kehtivusest.

Ka linnavolikogu määrusega kehtestatud linnavara võõrandamise kord kui õigustloov akt on seaduseks TsÜS § 87 mõttes. Nimetatud võõrandamise kord sisaldab keeldu sõlmida müügilepingut isikuga, kes ei paku kõrgeimat hinda. Sellise keelu mõtteks on tuua kaasa seda keeldu rikkudes sõlmitud müügilepingu tühisus. Eelviidatud keelu mõtteks ei ole kaasa tuua asjaõiguslepingu tühisus. Keelu eesmärgiks on vältida linnale kahjuliku müügilepingu sõlmimist. Tingimused, mis teevad müügi kahjulikuks, saavad sisalduda võlaõiguslikus müügilepingus, mitte aga asjaõiguslepingus, millega antakse üle vaid omand.

Põhiseaduse § 15 lg-st 1 tulenevalt peab isikul olema võimalus end kaitsta ka sellisel juhul, kui avaliku võimu kandja tehtud eraõigusliku tehinguga on rikutud tema subjektiivseid avalikke õigusi. Õiguskaitse efektiivsust kahjustavaks tuleb lugeda olukord, kus isikul on õigusharude läbipõimumise tõttu raske oma õigust realiseerida. Kui avalik-õiguslikus menetluses tehtud haldusakt realiseeritakse eraõigusliku tehinguga, on isikul tema subjektiivsete õiguste rikkumisel õigus taotleda halduskohtus avaliku võimu kandja haldusakti tühistamist. Isikul, kes ei ole tehingu pooleks, ei ole üldjuhul võimalik taotleda haldusakti alusel sõlmitud eraõigusliku tehingu tühisuse tuvastamist.

Tsiviilasja lahendavale kohtule on kohustuslik ka halduskohtu otsus osas, milles halduskohus on haldusakti HKMS § 26 lg 1 p 1 alusel tühistanud. Sellises olukorras ei saa tsiviilasja lahendav kohus asuda haldusakti kehtetuse kohta teistsugusele seisukohale. Muus osas on halduskohtu otsus, millega haldusakt tühistatakse, üldkohtu jaoks tõendiks TsMS § 272 tähenduses. Seega saab teises kohtuasjas tehtud kohtulahendit kasutada ka tõendina nende asjaolude kindlakstegemiseks, millest oleneb lepingu kehtivus.

TsMS § 442 lg 8 esimese lause kohaselt märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. HKMS § 5 lg 1 kohaselt kohaldub eeltoodu ka halduskohtu otsusele. Kui halduskohtul tuleb konkreetsetest asjaoludest sõltuvalt lahendada ka tsiviilõigusliku tehingu kehtivuse küsimus, esitab kohus oma sellekohased põhjendused ja järeldused otsuse põhjendavas osas.

Kohtumenetluse normid ei välista avaliku õiguse normide täiendavat kohaldamist üldkohtu poolt ega eraõiguse normide täiendavat kohaldamist halduskohtu poolt haldusasja läbivaatamisel. Tsiviilõigusliku tehingu tühisuse kindlakstegemine halduskohtus pole välistatud, kui see on vajalik haldusakti või haldusorgani toimingu peale esitatud kaebuse läbivaatamisel. Vt Riigikohtu erkogu lahend nr 3-3-1-15-01.

Kohtuotsuse resolutsioonis halduskohus haldusaktiga seotud tehingu tühisust üldjuhul siiski tuvastada ei tohi. Erandina on see võimalik juhtudel, kui selline volitus tuleneb otseselt eriseadusest.

Tsiviilasja lahendavale kohtule on kohustuslik ka halduskohtu otsus osas, milles halduskohus on haldusakti HKMS § 26 lg 1 p 1 alusel tühistanud. Sellises olukorras ei saa tsiviilasja lahendav kohus asuda haldusakti kehtetuse kohta teistsugusele seisukohale. Muus osas on halduskohtu otsus, millega haldusakt tühistatakse, üldkohtu jaoks tõendiks TsMS § 272 tähenduses. Seega saab teises kohtuasjas tehtud kohtulahendit kasutada tõendina nende asjaolude kindlakstegemiseks, millest oleneb lepingu kehtivus.

Kuna kostja ema elukohta ei saanud pidada kostja elukohaks, ei saanud kohtud lugeda kohtukutset TsMS § 322 lg 1 alusel kättetoimetatuks.

TsMS § 307 lg 3 järgi saab lugeda kohtukutse kättetoimetatuks, kui saaja on kohtukutse kui menetlusdokumendi faktiliselt kätte saanud. Üksnes kohtuistungi toimumise aja teadmisest ei piisa, et lugeda kohtukutse TsMS § 307 lg 3 alusel nõuetekohaselt kättetoimetatuks. Küll saab lugeda kohtukutse TsMS § 307 lg 3 mõttes isikule kättetoimetatuks ka siis, kui isik on enne kohtuistungi toimumist teadlik kohtukutse sisust, sh kohtuistungi toimumise ajast ja kohtuistungilt puudumise tagajärgedest.

Isiku vahi all viibimine ei ole iseenesest TsMS § 422 lg 1 järgi mõjuvaks põhjuseks kohtuistungile ilmumata ja sellest teatamata jätmiseks. Teatud asjaoludel võib vahi all viibimise tõttu olla isiku vabadus piiratud siiski sedavõrd, et tal ei ole võimalik osaleda kohtuistungil ega ka sellest kohut teavitada.

Kohus peab nii tagaseljaotsuse tegemisel kui ka selle peale esitatud määrus- või apellatsioonkaebuse lahendamisel kontrollima tagaseljaotsuse tegemise eeldusi omal algatusel. Tuvastades tagaseljaotsuse tegemise eelduste puudumise, peab kaja lahendav maakohus või menetluse taastamata jätmise peale esitatud määrus- või apellatsioonkaebust lahendav ringkonnakohus või Riigikohus asjas menetluse taastama.

Tulenevalt TsMS §-st 410 ja TsMS § 413 lg 3 p-st 1 on üheks tagaseljaotsuse tegemise eelduseks see, et kostjat on kohtuistungi toimumise ajast ja kohast nõuetekohaselt teavitatud. Kuna kohtukutse toimetati kätte kostja emale aadressil, mida ei saa pidada kostja eluruumiks, ja asjas ei ole teada, et kostja oleks teadlik kohtusse ilmumata jätmise tagajärgedest ning oleks faktiliselt kohtukutse kätte saanud, ei olnud täidetud tagaseljaotsuse tegemise eeldused.

TsMS § 419 ja § 420 lg 2 mõttest tuleneb, et teist korda tehtud tagaseljaotsuse peale ei saa esitada apellatsioonkaebust samadel alustel nagu kaja esimest korda tehtud tagaseljaotsuse peale. TsMS § 415 lg 1 järgi saab kostja esimese tagaseljaotsuse peale esitada kaja, kui tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest või esinesid TsMS § 415 lg 1 p-des 1æ3 nimetatud asjaolud. TsMS § 420 lg-s 2 puudub viide kaja esitamise alustele ning sellest sättest tuleneb üheselt, et kontrollida tuleb üksnes seda, kas tagaseljaotsuse tegemise eeldused olid täidetud. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku mõtteks ei ole anda kostjale võimalus vaidlustada teist tagaseljaotsust samadel alustel nagu esimest.

Kohus peab nii tagaseljaotsuse tegemisel kui ka selle peale esitatud määrus- või apellatsioonkaebuse lahendamisel kontrollima tagaseljaotsuse tegemise eeldusi omal algatusel. Tuvastades tagaseljaotsuse tegemise eelduste puudumise, peab kaja lahendav maakohus või menetluse taastamata jätmise peale esitatud määrus- või apellatsioonkaebust lahendav ringkonnakohus või Riigikohus asjas menetluse taastama.

Kohus saab lapse välisriiki omavolilise viimise takistamiseks reguleerida hagita perekonnaasjas esialgse õiguskaitse korras vanema õigusi ühise lapse suhtes TsMS § 378 lg 3 p 1 mõttes.

Vaidluses lapse üle ei ole vajalik keelata vanemal lapsega Eesti Vabariigist lahkuda, vaid oluline on see, et kohtumenetluse ajal ei viidaks last omavoliliselt välisriiki, mis raskendab lapse ja lahus elava vanema õiguste teostamist. Lapse välisriiki viimine raskendab lapse üle peetava vaidluse kohtulahendi täitmist ja võib muuta selle võimatuks. Seetõttu peab olema vanemal vähemalt kohtumenetluse ajal võimalus ennetada lapse välisriiki viimist. Lapse mõlemad vanemad on ka vanemate lahuselu korral lapse seaduslikuks esindajaks ja neil mõlemal on õigus otsustada last puudutavate oluliste küsimuste üle, sh anda nõusolek lapse välisriiki viimiseks. Sellest tulenevalt on ka lahus elaval vanemal õigus taotleda kohtult esialgse õiguskaitse korras määrata TsMS § 551 lg 1, § 377 lg 1 ja § 378 lg 3 p 1 alusel oma õigusi lapse suhtes, sh lubada lapsel lahkuda välisriiki üksnes siis, kui lahus elav vanem on sellega nõus. Kui vanem esitab ülal nimetatud esialgse õiguskaitse kohaldamise taotluse, peab kohus selle lahendamisel arvestama mh TsMS § 551 lg-s 2 ja § 384 lg-s 4 sätestatuga.

Hagita perekonnaasja lahendamisel peab kohus ka ise olema aktiivne ning vajadusel kohaldama kohtumenetluse ajaks esialgset õiguskaitset omal algatusel.

Vanema õigused ja kohustused on lapse mõlemal vanemal ka siis, kui lapse elukoht on vanemate lahuselu korral ühe vanema juures. Siiski ei saa PKS §-s 49 sätestatud vanemate õiguste ja kohustuste võrdsuse põhimõttest hoolimata tagada lahus elavale vanemale samasugust lapsega suhtlemise ja lapse kasvatamise õigust, nagu see on lapsega koos elaval vanemal.

Lapse mõlemad vanemad on ka vanemate lahuselu korral lapse seaduslikuks esindajaks ja neil mõlemal on õigus otsustada last puudutavate oluliste küsimuste üle, sh anda nõusolek lapse välisriiki viimiseks. Sellest tulenevalt on ka lahus elaval vanemal õigus taotleda kohtult esialgse õiguskaitse korras määrata TsMS § 551 lg 1, § 377 lg 1 ja § 378 lg 3 p 1 alusel oma õigusi lapse suhtes, sh lubada lapsel lahkuda välisriiki üksnes siis, kui lahus elav vanem on sellega nõus. Kui vanem esitab ülal nimetatud esialgse õiguskaitse kohaldamise taotluse, peab kohus selle lahendamisel arvestama mh TsMS § 551 lg-s 2 ja § 384 lg-s 4 sätestatuga.

Kohus saab lapse välisriiki omavolilise viimise takistamiseks reguleerida hagita perekonnaasjas esialgse õiguskaitse korras vanema õigusi ühise lapse suhtes TsMS § 378 lg 3 p 1 mõttes. Ekslik on pidada lahkumise keeldu tehingute ja toimingute tegemise keeluks TsMS § 378 lg 1 mõttes.

Vaidluses lapse üle ei ole vajalik keelata vanemal lapsega Eesti Vabariigist lahkuda, vaid oluline on see, et kohtumenetluse ajal ei viidaks last omavoliliselt välisriiki, mis raskendab lapse ja lahus elava vanema õiguste teostamist. Lapse välisriiki viimine raskendab lapse üle peetava vaidluse kohtulahendi täitmist ja võib muuta selle võimatuks. Seetõttu peab olema vanemal vähemalt kohtumenetluse ajal võimalus ennetada lapse välisriiki viimist. Lapse mõlemad vanemad on ka vanemate lahuselu korral lapse seaduslikuks esindajaks ja neil mõlemal on õigus otsustada last puudutavate oluliste küsimuste üle, sh anda nõusolek lapse välisriiki viimiseks. Sellest tulenevalt on ka lahus elaval vanemal õigus taotleda kohtult esialgse õiguskaitse korras määrata TsMS § 551 lg 1, § 377 lg 1 ja § 378 lg 3 p 1 alusel oma õigusi lapse suhtes, sh lubada lapsel lahkuda välisriiki üksnes siis, kui lahus elav vanem on sellega nõus. Kui vanem esitab ülal nimetatud esialgse õiguskaitse kohaldamise taotluse, peab kohus selle lahendamisel arvestama mh TsMS § 551 lg-s 2 ja § 384 lg-s 4 sätestatuga.

Tulenevalt TsMS § 384 lg-st 1 on kohtu otsustada, kas ta peab vajalikuks teisi menetlusosalisi peale valla- või linnavalitsuse ning asjast puudutatud vähemalt kümneaastase lapse ära kuulata. Kui kohus seda vajalikuks ei pea, ei tule muid menetlusosalisi ära kuulata.

Menetluskulude kindlaksmääramisel ja väljamõistmisel tuleb arvestada sellega, milliseid kulutusi sai isik ette näha.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-2-5-06.

Kostjate huvid on olnud kokkulangevad ning nende esindaja koostatud dokumendid seetõttu samasisulised. Mõnel juhul on ühes dokumendis kajastatud mõlema kostja seisukoht. See on menetlusökonoomiliselt õige, kuid ei anna alust nõuda õigusabikulude hüvitamist mitmekordselt.

Vt p 14.

Menetlusosalise sissetulekuna tuleb arvestada netosissetulekut.

Lapsetoetust ei saa taotleja majandusliku seisundi hindamisel arvestada. See tuleneb lapsetoetuse olemusest.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-134-08.

Isiku igakuiseid makseid pankadele krediitkaartide kasutamise eest, samuti kohustust tasuda riigilõivu teises tsiviilasjas, advokaadikulusid ning kriminaalasja menetluskulusid ei saa käsitada tähendust omavate asjaoludena TsMS § 186 lg 1 mõttes.

Juhul kui asjas tehtava lõpliku lahendiga jäetakse hagi rahuldamata (asja lahendamine riigi õigusabi saanud kostja kasuks), tuleb kostja menetlusabikulud TsMS § 162 lg 1 ja RÕS § 27 lg 1 p 1 järgi kanda hagejal. Kui kostja on enne menetlusabikulud riigile tasunud, tekib tal nõudeõigus hageja vastu kantud kulude hüvitamiseks. Kostja taotlusel saab kohus otsustada kostja kantud menetlusabikulude väljamõistmise hagejalt asjas tehtava lõpliku lahendi resolutsioonis.

Tulenevalt TsMS § 179 lg-test 1 ja 2 saab kohus riigi kasuks välja mõistetud menetlusabikulud välja mõista asjas tehtavas lahendis või määrusega ja seda nii enne kui ka pärast asjas tehtud lahendi jõustumist.

Juhul kui asjas tehtava lõpliku lahendiga jäetakse hagi rahuldamata (asja lahendamine riigi õigusabi saanud kostja kasuks), tuleb kostja menetlusabikulud TsMS § 162 lg 1 ja RÕS § 27 lg 1 p 1 järgi kanda hagejal. Kui kostja on enne menetlusabikulud riigile tasunud, tekib tal nõudeõigus hageja vastu kantud kulude hüvitamiseks. Kostja taotlusel saab kohus otsustada kostja kantud menetlusabikulude väljamõistmise hagejalt asjas tehtava lõpliku lahendi resolutsioonis.

Tulenevalt TsMS § 179 lg-test 1 ja 2 saab kohus riigi kasuks välja mõistetud menetlusabikulud välja mõista asjas tehtavas lahendis või määrusega ja seda nii enne kui ka pärast asjas tehtud lahendi jõustumist.

Teistmisavaldus on esitatud maakohtu otsuse tühistamiseks asjas, kus hageja palus seada kostjale kuuluvale kinnistule lisatagatisena hüpoteegi ja kanda hüpoteegi kinnistusraamatusse. Avaldaja arvates pidi kohus menetlusse kostjana kaasama ka avaldaja, sest hüpoteek seati kinnistule, mis kuulub abikaasade ühisvara hulka. Avaldaja menetlusse kaasamata jätmine ei ole maakohtu otsuse teistmise aluseks, sest kohus ei pidanud igal juhul avaldajat menetlusse kaasama, kuna kinnistusraamatust ei nähtunud, et kinnistu, millele hüpoteek seati, on abikaasade ühisomandis.

Abikaasa saab ühisvara kaitseks esitada hagi sõltumata sellest, kas ta on enne kantud kinnistusraamatusse ühisvara hulka kuuluva kinnisasja omanikuna või mitte, kuid abikaasa õigused on paremini tagatud, kui ta on kinnistusraamatu kandest nähtuvalt kinnisasja omanik, st kinnistusraamatusse omanikuna sissekandmata jäänud abikaasal võiks olla huvi kinnistusraamatu kande parandamiseks.

Kui mõlemad abikaasad on kinnisasja omanikuna kantud kinnistusraamatusse, ei saa üks abikaasa ilma teise abikaasa nõusolekuta kinnisasjale kehtivalt hüpoteeki seada, sest hüpoteegi seadmiseks on üldjuhul vajalik mõlema ühisomaniku nõusolek. Kui ühisomanikust abikaasa ei ole kinnistusraamatu kandest nähtuvalt ühisomanik ja ühisvara hulka kuuluvale kinnisasjale on siiski hüpoteek seatud, on abikaasal, kelle nõusolekuta hüpoteegikanne kinnistusraamatusse tehti, õigus nõuda vale hüpoteegikande parandamist kinnistusraamatus, kui hüpoteegipidaja ei omandanud hüpoteeki heauskselt. Kuna hüpoteegikande tegemiseks on vajalik puudutatud isiku nõusolek, on ilma sellise nõusolekuta tehtud kanne hüpoteegipidaja pahausksuse korral ebaõige ning tuleb AÕS § 65 lg 1 järgi parandada isiku nõudel, kelle õigust ebaõige kandega rikuti.

Üldjuhul on kinnistusraamatusse kande tegemiseks, sh hüpoteegi kinnistusraamatusse kandmiseks vajalik kinnisasja omaniku nõusolek. Kuna PKS § 17 lg 2 järgi käsutavad abikaasad ühisvara kokkuleppel, seatakse ka ühisomandis olevale kinnisasjale hüpoteek üldjuhul abikaasade kokkuleppel. Kuid ühe abikaasa nõusolekuta ühisvara hulka kuuluva kinnisasja käsutamise tehing ei ole iseenesest tühine selle tõttu, et ühel abikaasal puudus teise abikaasa nõusolek käsutuse tegemiseks, ja kinnisasja heauskse omandamise korral kehtib käsutus vaatamata sellele, et käsutuse tegi õigustamata isik. Sellest tulenevalt ei oleks teise abikaasa nõusoleku puudumise tõttu iseenesest tühine ka abikaasade ühisvara hulka kuuluvale kinnistule hüpoteegi seadmise asjaõiguskokkulepe ega ka käsutus, kui hüpoteegipidaja omandas hüpoteegi AÕS § 56¹ lg 1 alusel heauskselt.

Abikaasa saab ühisvara kaitseks esitada hagi sõltumata sellest, kas ta on enne kantud kinnistusraamatusse ühisvara hulka kuuluva kinnisasja omanikuna või mitte, kuid abikaasa õigused on paremini tagatud, kui ta on kinnistusraamatu kandest nähtuvalt kinnisasja omanik, st kinnistusraamatusse omanikuna sissekandmata jäänud abikaasal võiks olla huvi kinnistusraamatu kande parandamiseks.

Kui mõlemad abikaasad on kinnisasja omanikuna kantud kinnistusraamatusse, ei saa üks abikaasa ilma teise abikaasa nõusolekuta kinnisasjale kehtivalt hüpoteeki seada, sest hüpoteegi seadmiseks on üldjuhul vajalik mõlema ühisomaniku nõusolek. Kui ühisomanikust abikaasa ei ole kinnistusraamatu kandest nähtuvalt ühisomanik ja ühisvara hulka kuuluvale kinnisasjale on siiski hüpoteek seatud, on abikaasal, kelle nõusolekuta hüpoteegikanne kinnistusraamatusse tehti, õigus nõuda vale hüpoteegikande parandamist kinnistusraamatus, kui hüpoteegipidaja ei omandanud hüpoteeki heauskselt. Kuna hüpoteegikande tegemiseks on vajalik puudutatud isiku nõusolek, on ilma sellise nõusolekuta tehtud kanne hüpoteegipidaja pahausksuse korral ebaõige ning tuleb AÕS § 65 lg 1 järgi parandada isiku nõudel, kelle õigust ebaõige kandega rikuti.

Üldjuhul on kinnistusraamatusse kande tegemiseks, sh hüpoteegi kinnistusraamatusse kandmiseks vajalik kinnisasja omaniku nõusolek. Kuna PKS § 17 lg 2 järgi käsutavad abikaasad ühisvara kokkuleppel, seatakse ka ühisomandis olevale kinnisasjale hüpoteek üldjuhul abikaasade kokkuleppel. Kuid ühe abikaasa nõusolekuta ühisvara hulka kuuluva kinnisasja käsutamise tehing ei ole iseenesest tühine selle tõttu, et ühel abikaasal puudus teise abikaasa nõusolek käsutuse tegemiseks, ja kinnisasja heauskse omandamise korral kehtib käsutus vaatamata sellele, et käsutuse tegi õigustamata isik. Sellest tulenevalt ei oleks teise abikaasa nõusoleku puudumise tõttu iseenesest tühine ka abikaasade ühisvara hulka kuuluvale kinnistule hüpoteegi seadmise asjaõiguskokkulepe ega ka käsutus, kui hüpoteegipidaja omandas hüpoteegi AÕS § 56¹ lg 1 alusel heauskselt.

Kui mõlemad abikaasad on kinnisasja omanikuna kantud kinnistusraamatusse, ei saa üks abikaasa ilma teise abikaasa nõusolekuta kinnisasjale kehtivalt hüpoteeki seada, sest hüpoteegi seadmiseks on üldjuhul vajalik mõlema ühisomaniku nõusolek. Kui ühisomanikust abikaasa ei ole kinnistusraamatu kandest nähtuvalt ühisomanik ja ühisvara hulka kuuluvale kinnisasjale on siiski hüpoteek seatud, on abikaasal, kelle nõusolekuta hüpoteegikanne kinnistusraamatusse tehti, õigus nõuda vale hüpoteegikande parandamist kinnistusraamatus, kui hüpoteegipidaja ei omandanud hüpoteeki heauskselt. Kuna hüpoteegikande tegemiseks on vajalik puudutatud isiku nõusolek, on ilma sellise nõusolekuta tehtud kanne hüpoteegipidaja pahausksuse korral ebaõige ning tuleb AÕS § 65 lg 1 järgi parandada isiku nõudel, kelle õigust ebaõige kandega rikuti.

Abikaasa pankrotimenetluse korral on abikaasade õigust nõuda pankroti väljakuulutamise ajal abikaasadele kuulunud ühisvara jagamist pankrotiseaduse sätetega piiratud ja ühisvara jagatakse pankrotiseaduses sätestatud erisusi arvestades, sh PankrS § 122 alusel. Vt ka Riigikoht tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-103-07.

Tulenevalt KrMS § 362 p-st 2 saab Riigikohus vaid kontrollida, kas kohtud on faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaal-menetlusõiguse norme, sh seda, kas kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta (vt nt RKKKo nr 3-1-1-19-09, p-d 15-16).

Kriminaalmenetluses esitatava tsiviilhagi esemeks saab olla üksnes nõue, mida TsMS § 1 kohaselt on põhimõtteliselt võimalik läbi vaadata ka tsiviilkohtumenetluses (vt RKKKo nr 3-1-1-60-07, p 38 ja nr 3-1-1-35-08, p 25). Maksumaksja poolt tasumisele kuuluva maksusumma määramine ja selle maksumaksjalt väljamõistmine ei saa toimuda tsiviilhagi esitamise teel, sest tulenevalt maksukorralduse seaduse §-st 1, § 10 lg-st 2, § 92 lg-st 1 ja § 95 lg-st 1 toimub maksusumma määramine maksuhalduri poolt maksumenetluses maksuotsusega, mida saab vaidlustada maksukorralduse seaduses sätestatud korras vaidemenetluses ja/või halduskohtumenetluses.

Hagiavalduse resolutsioonis võetakse kokku hageja nõuded, st hagiavalduse resolutsioonis peab olema selgelt väljendatud hagi ese. Hagiavalduse kirjeldavas osas tuleb esitada hagi alus, seda kinnitavad tõendid ja muud TsMS § 363 lg 1 p-des 2-5 ja lg-tes 3-6 nimetatud andmed.

VÕS § 159 lg 2 kohaselt kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Mõistlik aeg täitmise nõude esitamiseks ja mõistlik aeg leppetrahvi nõude esitamiseks ei pruugi olla sama pikk. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-28-08.

Ka suuliselt esitatud leppetrahvi nõue peab olema esitatud kohustuse rikkumisest teadasaamisest mõistliku aja jooksul.

TsÜS § 135 lg-t 1 ei saa tähtaja kulgemise alguse osas kohaldada nii, et kui tähtaja algust määrav kalendripäev või sündmus ei lange tööpäevale, algab tähtaja kulgemine järgmisel tööpäeval. Selline kord on kehtestatud ainult tähtpäeva saabumise kohta TsÜS § 136 lg-s 8.

Kohtutel tuleb tagada toimikusse ainult korrektselt täidetud kättetoimetamist tõendavate dokumentide lisamine. Vastasel korral on oluliselt raskendatud mh selle asjaolu selgitamine, kas menetlustähtaeg on hakanud kulgema või mitte.

Üks menetlusdokumendi esindajale kättetoimetamise eesmärke ja ühtlasi tagajärg on see, et menetlusdokumendi kättetoimetamisest esindajale hakkab kulgema menetlustähtaeg, sh nt apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-84-07.

Üks menetlusdokumendi esindajale kättetoimetamise eesmärke ja ühtlasi tagajärg on see, et menetlusdokumendi kättetoimetamisest esindajale hakkab kulgema menetlustähtaeg, sh nt apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg.

Olukorras, kus riigilõivu määrad muutusid apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja jooksul, tuleks arvutada riigilõivu enne 1. jaanuari 2009 kehtinud riigilõivuseaduse lisas sätestatud riigilõivu määrade alusel, kuna ei ole põhjendatud kohelda kaebuse esitajat erinevalt selle tõttu, millal on kaebaja apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja sees kaebuse esitanud.

TsMS § 137 lg-t 4 ei saa kohaldada hagide suhtes, mis on esitatud enne nimetatud sätte jõustumist ehk enne 1. jaanuari 2009. See tuleneb TsMS §-st 123, mille järgi võetakse tsiviilasja hinna arvestamisel aluseks hagi või muu avalduse esitamise aeg.

Kohtumenetluse korraldus, sh esindaja määramine on küsimus sellest, kuidas riik otsustab lahendada õigusvaidluste läbivaatamise korra. Riigi kehtestatud kohtumenetluse korraldus laieneb ühtemoodi kõikidele juriidilistele ja füüsilistele isikutele. Kohaliku omavalitsuse üksused on avalik-õiguslikud juriidilised isikud, mistõttu võivad neid mõjutada kõik õigusaktid, mille adressaadiks on mis tahes juriidiline isik. Kohalikule omavalitsusele PS 14. peatükis sätestatud põhiseaduslike tagatiste eesmärk on tagada kohaliku omavalitsuse positsioon riigi haldusorganisatsioonis ja olemuslik pädevus. Seetõttu saab enesekorraldusõigus olla riivatud ainult siis, kui seadusandlik meede riivab spetsiifiliselt kohalikku omavalitsust, mitte kõiki õiguskäibes osalejaid ühtemoodi (vt ka Riigikohtu 21.02.2003 otsuse kohtuasjas nr 3-4-1-2-03 p-i 13). (p 19)

Kuna tsiviilasjades esinduse instituudi tingimuste kehtestamine ei ole kohaliku elu küsimus, siis ei hõlma kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigus TsMS § 218 lg-s 3 otsustatud küsimusi. Nimetatud sättega ei ole võimalik kohaliku omavalitsuse üksuse enesekorraldusõigust vahetult riivata. Seadusandja ei ole TsMS § 218 lg-t 3 kehtestades otsustanud ise kohaliku elu küsimust ega sekkunud selle lahendamisse. (p 20)

Kohalikule omavalitsusele PS 14. peatükis sätestatud põhiseaduslike tagatiste eesmärk on tagada kohaliku omavalitsuse positsioon riigi haldusorganisatsioonis ja olemuslik pädevus. Seetõttu saab enesekorraldusõigus olla riivatud ainult siis, kui seadusandlik meede riivab spetsiifiliselt kohalikku omavalitsust, mitte kõiki õiguskäibes osalejaid ühtemoodi (vt ka Riigikohtu 21.02.2003 otsuse kohtuasjas nr 3-4-1-2-03 p-i 13). (p 19)

Kuna tsiviilasjades esinduse instituudi tingimuste kehtestamine ei ole kohaliku elu küsimus, siis ei hõlma kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigus TsMS § 218 lg-s 3 otsustatud küsimusi. Nimetatud sättega ei ole võimalik kohaliku omavalitsuse üksuse enesekorraldusõigust vahetult riivata. Seadusandja ei ole TsMS § 218 lg-t 3 kehtestades otsustanud ise kohaliku elu küsimust ega sekkunud selle lahendamisse. (p 20)

LKindlS § 44 lg 3 p 2 näeb üksnes ette erandi, millal kahju tekitamise eest vastutaval isikul on õigus nõuda oma kindlustusandjalt üksnes ravikulu hüvitamist.

Riskivastutus tekib ka juhul, kui üks suurema ohu allikas põhjustab kahju teisele suurema ohu allikale ning muu hulgas siis, kui kahju põhjustanud suurema ohu allika valitseja ei olnud süüdi teisele suurema ohu allika valitsejale kahju tekitamises. Kahju põhjustamine riskivastutuse mõttes tähendab suurema ohu allikale iseloomuliku riski (suurema ohu allikale kui asjale või tegevusele iseloomuliku kõrgendatud ohu) realiseerumist. Ka mootorsõiduk kui suurema ohu allikas võib kahju tekitada muul põhjusel kui talle iseloomuliku kõrgendatud riski realiseerumine. VÕS § 1057 p-s 3 on sätestatud näiteks, et mootorsõiduki otsese valdaja riskivastutust ei teki juhul, kui kannatanu kahju põhjuseks on tema tahtlus. Sellisel juhul ei ole ka kahju tekitanud mootorsõiduki otsese valdaja liikluskindlustusandja LKindlS §-st 2 tulenevalt kohustatud kannatanule hüvitama liikluskahju.

LKindlS § 44 lg 3 p 2 näeb üksnes ette erandi, millal kahju tekitamise eest vastutaval isikul on õigus nõuda oma kindlustusandjalt üksnes ravikulu hüvitamist.

Kindlustusportfelli üleandmise sätted (KindlTS §-d 87jj) on erisäteteks VÕS 197 suhtes, mis reguleerib lepingu ülevõtmist. Need sätted ei näe ette, et kindlustusportfelli üleandmisega lähevad üle enne kindlustusportfelli üleandmist toimunud kindlustusjuhtumitest tekkinud kohustused. Kohustuse ülemineku eelduseks on võlausaldaja eelnev nõusolek VÕS § 175 lg 2 või hilisem nõusolek VÕS § 175 lg 3 järgi. Kindlustustegevuse seadus ei sätesta teisiti.

Kuigi TsMS § 331 lg-st 1 tuleneb kohtu diskretsiooniõigus otsustada hilinenult esitatud tõendi või taotluse vastuvõtmise üle, peab kohus oma otsust taotluse rahuldamata jätmisel ka piisavalt põhjendama. TsMS § 652 lg 4 teise lause kohaselt, kui pool uue asjaolu või tõendi esitamise lubatavust ei põhista, jätab kohus selle tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus. TsMS § 652 lg 3 järgi võib apellatsiooniastmes esitada uusi tõendeid üksnes seaduses sätestatud juhtudel.

Riskivastutus tekib ka juhul, kui üks suurema ohu allikas põhjustab kahju teisele suurema ohu allikale ning muu hulgas siis, kui kahju põhjustanud suurema ohu allika valitseja ei olnud süüdi teisele suurema ohu allika valitsejale kahju tekitamises. Kahju põhjustamine riskivastutuse mõttes tähendab suurema ohu allikale iseloomuliku riski (suurema ohu allikale kui asjale või tegevusele iseloomuliku kõrgendatud ohu) realiseerumist. Ka mootorsõiduk kui suurema ohu allikas võib kahju tekitada muul põhjusel kui talle iseloomuliku kõrgendatud riski realiseerumine. VÕS § 1057 p-s 3 on sätestatud näiteks, et mootorsõiduki otsese valdaja riskivastutust ei teki juhul, kui kannatanu kahju põhjuseks on tema tahtlus. Sellisel juhul ei ole ka kahju tekitanud mootorsõiduki otsese valdaja liikluskindlustusandja LKindlS §-st 2 tulenevalt kohustatud kannatanule hüvitama liikluskahju.

TsMS § 17 lg 1 kohaselt lahendab ringkonnakohus tsiviilasja kollegiaalselt kolmeliikmelises kohtukoosseisus, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. TsMS § 640 lg 3 esimese lause kohaselt lahendab kohtukoosseisu liige üksinda menetlusosaliste taotlused asja ettevalmistamisel ja teeb asja arutamist ettevalmistavad või muud korraldavad määrused. Ringkonnakohtu määrus hageja taotluse kohta määrata kostjale trahv hagi tagamise määruse täitmata jätmise eest on korraldav määrus TsMS § 640 lg 3 esimese lause tähenduses, mille eesmärgiks on kõige üldisemalt korraldada menetlust hagiasjas, milles on tehtud mitmeid menetluslikke määrusi.

TsMS § 46 lg 1 esimese lause kohaselt on trahvi määramise eelduseks TsMS sättes sisalduv kohtule antud õigus menetlusosalist trahvida, vt nt TsMS § 45 lg 4, § 337. TsMS § 46 viitelise normina kohtule iseseisvat trahvi määramise õigust ei anna.

TsMS-s ei ole sätet, mis võimaldaks menetlusosalist trahvida hagi tagamise määruse täitmata jätmise eest.

Menetlusosalisel on võimalik hagi tagamise määruse täitmiseks pöörduda kohtutäituri poole, kes alustab hagi tagamise määruse kui TMS § 2 lg 1 p 1 kohase täitedokumendi alusel täitemenetlust. Kui lahendist tulenevalt on tegemist sellise toiminguga, mida saab teha ainult võlgnik ise või kui võlgnik rikub kohustust teatud toimingut taluda või toimingust hoiduda, teeb kohtutäitur TMS § 183 lg 1 kohaselt sissenõudja avalduse alusel kohtule ettepaneku võlgnikku trahvida. Sellisel juhul tulenevad trahvimäärad ja trahvimise eeldused ning tagajärjed vastavalt TMS § 183 lg-test 2, 3 ja 4. Kohtutäituri ülesandeks eelkirjeldatud menetluses on kontrollida faktilist olukorda ja seda kohtule kirjeldada. See ei võta kohtult kohustust trahvimise eeldusi ka iseseisvalt kontrollida, kui üks pool nt väidab, et asjaolud on pärast kohtutäituri tehtud kontrolli muutunud. Vajaduse korral võib selleks korraldada ka vaatluse.

TsMS § 46 lg 1 esimese lause kohaselt on trahvi määramise eelduseks TsMS sättes sisalduv kohtule antud õigus menetlusosalist trahvida, vt nt TsMS § 45 lg 4, § 337. TsMS § 46 viitelise normina kohtule iseseisvat trahvi määramise õigust ei anna. TsMS-s ei ole ka sätet, mis võimaldaks menetlusosalist trahvida hagi tagamise määruse täitmata jätmise eest.

Menetlusosalisel on võimalik hagi tagamise määruse täitmiseks pöörduda kohtutäituri poole, kes alustab hagi tagamise määruse kui TMS § 2 lg 1 p 1 kohase täitedokumendi alusel täitemenetlust. Kui lahendist tulenevalt on tegemist sellise toiminguga, mida saab teha ainult võlgnik ise või kui võlgnik rikub kohustust teatud toimingut taluda või toimingust hoiduda, teeb kohtutäitur TMS § 183 lg 1 kohaselt sissenõudja avalduse alusel kohtule ettepaneku võlgnikku trahvida. Sellisel juhul tulenevad trahvimäärad ja trahvimise eeldused ning tagajärjed vastavalt TMS § 183 lg-test 2, 3 ja 4. Kohtutäituri ülesandeks eelkirjeldatud menetluses on kontrollida faktilist olukorda ja seda kohtule kirjeldada. See ei võta kohtult kohustust trahvimise eeldusi ka iseseisvalt kontrollida, kui üks pool nt väidab, et asjaolud on pärast kohtutäituri tehtud kontrolli muutunud. Vajaduse korral võib selleks korraldada ka vaatluse.

Kui lahendist tulenevalt on toimingut võimalik teha ka kolmandal isikul (nt tasandada ülesküntud juurdepääsutee), võib kohtutäitur TMS § 182 lg 1 kohaselt lubada sissenõudjal teha toiming võlgniku kulul.