Kaugkütteseadus (lühend - KKütS)

Asjaolu, et ettevõtja tegevust reguleerivad ka avaliku õiguse normid, ei muuda ettevõtja õigussuhteid avalik-õiguslikuks. Avalik-õigusliku suhte tekkimine eeldab kõigepealt avaliku ülesande täitmist vähemalt ühe osapoole poolt. Avaliku ülesande täitmisega on tegu ka siis, kui eraõiguslikule isikule on pädeva asutuse poolt õigusakti või lepinguga antud volitus või pandud kohustus osutada avalikes huvides sellist teenust, mille toimimise eest vastutab seaduse järgi lõppkokkuvõttes riik või mõni muu avalik-õiguslik juriidiline isik. Vaidlusalusel juhul ei täida võrguettevõtja kommunaalmajanduse korraldamise ülesannet, kuna see ülesanne jääb linnale ka juhul, kui linna kaugküttevõrgu kaudu jaotab soojust äriühing. Samas on kahtlemata kaugküttesüsteemi ja võrgu toimimine avalikes huvides ning võrguettevõtja täidab avalikku ülesannet. Kui avaliku ülesandega ei kaasne riigivõimu volitusi ja valdkonda reguleerivas seaduses ei ole sätestatud teisiti, võidakse avalikku ülesannet täita ka eraõiguslikus vormis, mis tähendab, et ülesande täitmiseks luuakse haldusorgani ja puudutatud isikute vahel eraõiguslikud suhted (määrus asjas nr 3-3-4-1-11, p 9). Sellises suhtes tekkinud vaidluste lahendamine ei ole HKMS § 4 lg 1 alusel halduskohtu pädevuses.

KKütS § 14¹ lg 2 alusel korraldatud konkursist tulenevad vaidlused ei ole oma iseloomult avalik-õiguslikud. Riigikohtu hinnangul ei kaasne võrguettevõtja poolt soojuse jaotamise ega ostmisega riigivõimu volitusi. Isegi turgu valitseva ettevõte puhul, nt olulist vahendit omav loomulik monopol KonkS § de 13 ja 15 mõttes, ei muuda see teda avaliku võimu teostajaks.

Piisav ei ole ka argument, et ilma konkursi tulemuste vahetu halduskohtuliku kontrollita võivad jääda kaitseta nii konkursil osalejate kui ka tarbijate huvid. Majandusliku võimu kuri¬tarvitamise välistamiseks teostab üldist järelevalvet Konkurentsiamet ning see kehtib ka kauba ostmisest põhjendamatu keeldumise korral. Kaugkütteseaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide, sh KKütS § 14¹ ja määruse nr 47 järgimise üle teostab järelevalvet Konkurentsiamet. Tarbijate õigusi kaitseb eelkõige see, et Konkurentsiameti kooskõlastab soojuse piirhinna. Konkurentsiameti haldusaktid või toimingud, mis rikuvad konkursil osalemisest huvitatud isiku või tarbija subjektiivseid õigusi, on halduskohtus vaidlustatavad. Samuti on võimalik VÕS § de 1009–1013 rikkumise korral kaitsta oma õigusi tsiviilkohtumenetluses.

RHS § 10 lg 3 p 1 ei saa tõlgendada selliselt, et selles sättes nimetatud eri- või ainuõigus saab olla isikule antud üksnes avaliku konkursiga KonkS § 14 lg 2 alusel Vabariigi Valitsuse 25.09. 2001 määrusega nr 303 sätestatud korras.

RHS § 10 lg 3 põhineb Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 31.03.2004 direktiivi 2004/17 art 2 lg l 2 ning arvestada tuleb ka direktiivi põhjenduste p 25. Eri- või ainuõiguse mõistet ei saa direktiivi ja seda üle võtva seaduse alusel piiritleda ainult formaalselt teatud liiki menetlusele viidates, vaid seda tuleb teha ka sisuliste kriteeriumide abil iga juhtumi puhul eraldi. Ka KonkS § 14 lg 2 alusel antav eri- või ainuõigus ei pruugi alati kujutada endast eri- või ainuõigust RHS § 10 lg 3 p 1 mõttes. Direktiivi 2004/17 kohaselt ei loeta eri- või ainuõiguseks direktiivi mõttes liikmesriigi poolt ettevõtjate piiratud arvule objektiivsete, proportsionaalsete ja mittediskrimineerivate kriteeriumide alusel mis tahes vormis, sh ka kontsessiooniga antud õigusi, mida võib kasutada iga huvitatud pool, kes neid kriteeriume täidab (vt preambula p 25 neljas lause).

Võrguettevõtja poolt soojuse ostmisele ei laiene riigihangete seadus. Selline järeldus tuleneb KKütS § st 14¹ koostoimes RHS § 16 lg tega 3 ja 5 ning § 90 lg ga 8. KKütS § 14¹ lg d 2 ja 5 näevad ette, et sellises juhul tuleb läbi viia Vabariigi Valitsuse kehtestatud korrale vastav konkurss.

KKütS § 14¹ lg 2 alusel korraldatud konkursist tulenevad vaidlused ei ole oma iseloomult avalik-õiguslikud. Riigikohtu hinnangul ei kaasne võrguettevõtja poolt soojuse jaotamise ega ostmisega riigivõimu volitusi. Isegi turgu valitseva ettevõte puhul, nt olulist vahendit omav loomulik monopol KonkS § de 13 ja 15 mõttes, ei muuda see teda avaliku võimu teostajaks.

KKütS § 14¹ kehtestamisele (kehtestati 01.11.2010 koos monopolidele hinnapiirangute kehtestamise seaduse jõustumisega) eelnenud menetlusest ei nähtu, et sooviti soojuse ostmise lepingud või nende sõlmimiseks konkursside läbiviimine allutada avalikule õigusele. Erinevalt RHS 5. peatüki sätetest ei ole siin tegemist avaliku võimu kandja kohustuste laiendamisega eraettevõtjatele.

RHS § 10 lg 3 p 1 ei saa tõlgendada selliselt, et selles sättes nimetatud eri- või ainuõigus saab olla isikule antud üksnes avaliku konkursiga KonkS § 14 lg 2 alusel Vabariigi Valitsuse 25.09. 2001 määrusega nr 303 sätestatud korras. Konkurentsiseaduses käsitatakse eri- või ainuõigusena riigi või kohaliku omavalitsuse üksuse poolt ettevõtjale antud õigust, mis võimaldab tal olla kaubaturul teiste ettevõtjatega võrreldes eelisseisundis või ainsaks ettevõtjaks sellel kaubaturul. Sellele määratlusele võib vastata ka vahetult õigustloovast aktist tulenev eri- või ainuõigus, samuti KonkS § 14 lg 2 teises lauses viidatud muus õigusaktis sätestatud korras antud eri- või ainuõigus.

Kaugküttevõrk võib kujutada endast olulist vahendit KonkS § 15 mõttes, kuid ainuüksi olulise vahendi valdamine ei ole võrdsustatav eri- või ainuõiguse alusel tegutsemisega. Eri- või ainuõigus RHS § des 83–89 nimetatud valdkondades eeldab pädeva asutuse poolt üld- või üksikaktiga kehtestatud õiguslikku eelist.

Lihtmenetluse asjas, kus maakohus ei ole välistanud ringkonnakohtu õigust keelduda apellatsioonkaebust menetlemast TsMS § 637 lg-le 21 tuginedes, ei tohi ringkonnakohus olemuselt keerukas õigusvaidluses ainuüksi asja hinnale tuginedes jätta apellatsioonkaebust menetlemata. (p 9)

Antud asjas välistas kolleegium apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise TsMS § 637 lg 21 (ja lg 1 p 6) alusel, kuid ei otsustanud ringkonnakohtu eest muude apellatsioonkaebuse menetlemise eelduste olemasolu, sest kolleegium ei saa kohustada ringkonnakohut apellatsioonkaebust menetlema. (p 8)

Põhimõtteliselt on võimalik esitada hagi ka alternatiivsete kostjate vastu. Sellisel juhul tuleb kohtul selgeks teha, kummalt kostjalt hageja raha väljamõistmist primaarselt nõuab. Kostjad osalevad menetluses TsMS § 207 lg 2 mõttes iseseisvalt, st kostja I toimingud (sh kaebused) ei mõjuta kostja II menetluslikku seisundit ja vastupidi (vt ka Riigikohtu 3. aprilli 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-12, p-d 23 ja 24). (p 15)

Soojusvõrguga juba ühendatud tarbijapaigaldise omaniku või valdaja vahetumist ei loeta liitumiseks kaugkütteseaduse mõttes ning uus omanik või valdaja ei pea soojusenergia tarbimiseks esitama liitumistaotlust ega sõlmima liitumislepingut (vt ka Riigikohtu 30. novembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-04, p 20). KKütS § 10 lg 6 lähtub eeldusest, et liitumise ajal on eelmine tarbijapaigaldise omanik oma kohustused täitnud, mh tasunud ettenähtud liitumistasu, mistõttu ongi selles sättes ette nähtud, et tarbijapaigaldise omandaja ei pea liitumistasu (uuesti) maksma. KKütS § 10 lg 6 kohaldub üksnes juhul, kui liitumistasu on makstud. (p 20) KKütS § 10 lg-t 6 saab kohaldada ka kaasomandis olevast kinnisasjast mõttelise osa võõrandamisel, kui tarbijapaigaldis on seotud kinnisasja reaalosaga, mille kasutamise õigus on kasutuskorra järgi lepingu sõlminud kaasomanikul (vt tarbijapaigaldise kuulumise kohta kaasomandisse ka Riigikohtu 30. novembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-04, p-d 18–20). Samuti kohaldub KKütS § 10 lg 6 ka tarbijapaigaldise müümisel täite- või pankrotimenetluses. (p 21) Seadusliku soojuse tarbimise aluseks on kehtiv liitumisleping. Kui liitumistasu makstud ei ole ja liitumislepingust tulenevad õigused ja kohustused tarbijapaigaldise omandajale üle ei lähe, ei ole tarbijal alust nõuda soojuse müügilepingu sõlmimist ega soojuse edastamist. Tarbijapaigaldise omanik võib KKütS § 8 lg 2 ja § 10 lg 1 alusel küll nõuda võrguettevõtjalt liitumislepingu sõlmimist (vt selle kohta ka Riigikohtu 30. novembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-04, p 17), kuid võrguettevõtja võib sel juhul nõuda temalt ka liitumistasu maksmist KKütS § 11 lg 2 p 4 ja § 12 lg 1 järgi. (p 23) Kui tarbijal ei ole sooja tarbimiseks alust, võib võrguettevõtja KKütS § 17 alusel võrguühenduse või soojusvarustuse katkestada. Tarbijal on võimalik seda vältida, tasudes tarbijapaigaldise varasema omanikuga sõlmitud liitumislepingu järgne liitumistasu ja tagada nii sellest liitumislepingust tulenevate õiguste ja kohustuste ületulek KKütS § 10 lg 6 kohaselt ja alus soojuse müügilepingule. (p 24)

Soojusvõrguga juba ühendatud tarbijapaigaldise omaniku või valdaja vahetumist ei loeta liitumiseks kaugkütteseaduse mõttes ning uus omanik või valdaja ei pea soojusenergia tarbimiseks esitama liitumistaotlust ega sõlmima liitumislepingut (vt ka Riigikohtu 30. novembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-04, p 20). KKütS § 10 lg 6 lähtub eeldusest, et liitumise ajal on eelmine tarbijapaigaldise omanik oma kohustused täitnud, mh tasunud ettenähtud liitumistasu, mistõttu ongi selles sättes ette nähtud, et tarbijapaigaldise omandaja ei pea liitumistasu (uuesti) maksma. KKütS § 10 lg 6 kohaldub üksnes juhul, kui liitumistasu on makstud. (p 20) KKütS § 10 lg-t 6 saab kohaldada ka kaasomandis olevast kinnisasjast mõttelise osa võõrandamisel, kui tarbijapaigaldis on seotud kinnisasja reaalosaga, mille kasutamise õigus on kasutuskorra järgi lepingu sõlminud kaasomanikul (vt tarbijapaigaldise kuulumise kohta kaasomandisse ka Riigikohtu 30. novembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-04, p-d 18–20). Samuti kohaldub KKütS § 10 lg 6 ka tarbijapaigaldise müümisel täite- või pankrotimenetluses. (p 21) Seadusliku soojuse tarbimise aluseks on kehtiv liitumisleping. Kui liitumistasu makstud ei ole ja liitumislepingust tulenevad õigused ja kohustused tarbijapaigaldise omandajale üle ei lähe, ei ole tarbijal alust nõuda soojuse müügilepingu sõlmimist ega soojuse edastamist. Tarbijapaigaldise omanik võib KKütS § 8 lg 2 ja § 10 lg 1 alusel küll nõuda võrguettevõtjalt liitumislepingu sõlmimist (vt selle kohta ka Riigikohtu 30. novembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-04, p 17), kuid võrguettevõtja võib sel juhul nõuda temalt ka liitumistasu maksmist KKütS § 11 lg 2 p 4 ja § 12 lg 1 järgi. (p 23) Kui tarbijal ei ole sooja tarbimiseks alust, võib võrguettevõtja KKütS § 17 alusel võrguühenduse või soojusvarustuse katkestada. Tarbijal on võimalik seda vältida, tasudes tarbijapaigaldise varasema omanikuga sõlmitud liitumislepingu järgne liitumistasu ja tagada nii sellest liitumislepingust tulenevate õiguste ja kohustuste ületulek KKütS § 10 lg 6 kohaselt ja alus soojuse müügilepingule. (p 24)

TsMS § 167 lg 2 järgi jäävad kolmanda isiku kulud tema enda kanda, kuid see ei välista ega piira kolmanda isiku õigust nõuda kulude hüvitamist eraõigusest tuleneval alusel (vt kolmanda isiku menetluskulude hüvitamise kohta ka Riigikohtu 21. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-182-13, p-d 11–14). (p 26)

Kohtud ei rikkunud avalduse läbivaatamata jätmisel selgitamiskohustust. TsMS § 4 lg 2 järgi määravad pooled hagimenetluses vaidluse eseme, st hageja määrab nii hagi eseme kui ka aluse ning kohtul ei ole kohustust teda selles osas abistada (TsMS § 439). TsMS § 477 lg 1 järgi kohaldub eeltoodu ka hagita menetluses, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. (p 11)

Elamu soojussõlm on kaugkütteseaduse § 2 p-s 4 sätestatud tarbijapaigaldisena ehitise oluline osa ja ehitisealuse kinnisasja oluline osa (Riigikohtu 30. novembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-04, p 18).

Enne 1. jaanuari 2018 kehtinud korteriomandi seaduse § 1 lg-test 1 ja 2 ning kehtiva KrtS § 1 lg-st 1, § 4 lg-test 3 ja 4 tulenevalt on tarbijapaigaldis korteriomanike kaasomandis.

Korterelamu soojussõlm on korterelamu eesmärgipärast kasutamist võimaldav tehnosüsteem. Korterelamu kütmiseks vajaliku soojussõlme eraldamine kahjustab oluliselt elamu eesmärgipärast kasutamist ning seega ka ehitist (vt ka Riigikohtu 29. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-86-14, p 18). Korterelamu soojussõlm on seega ehitise oluline osa. (p 10)

Korteriomanike kaasomandis oleva kinnisasja oluline osa ei ole korteriühistu vara. (p 11)