Riigi õigusabi seadus (lühend - RÕS)

Kohus peab menetlusabi taotluse lahendamisel omal algatusel kontrollima, kas menetlusabi andmise kõik tingimused on täidetud ega esine mõnda menetlusabi andmisest keeldumise alust (vt Riigikohtu 19.03.2008 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-9-08). Samasugune kohustus on kohtul ka väljaspool kohtumenetlust esitatud riigi õigusabi taotluse lahendamisel. Samuti tuleb välja selgitada olulised asjaolud kohtu pädevuse üle otsustamiseks, sest RÕS § 10 lg-st 7 tulenevalt on kohtul kohustus edastada taotlus viivitamata vastavalt kuuluvusele, kui riigi õigusabi andmise otsustamine ei ole selle kohtu pädevuses.

Kohus peab lahendama taotluse riigi õigusabi saamiseks taotleja tegelikust eesmärgist lähtudes ning seda ka juhul, kui taotleja on eksinud tema poolt soovitud eesmärgi saavutamiseks kohase õigusabi liigi märkimisel. Käesoleval juhul on isik taotluses küll märkinud õigusabi liigiks isiku esindamise halduskohtumenetluses, kuid tema poolt avaldatud tegeliku eesmärgi saavutamiseks on vajalik taotluse esitamine vaidemenetluses. Seetõttu tuleb taotlust mõista taotlusena riigi õigusabi saamiseks isiku esindamisena haldusmenetluses, mille lahendamine kuulub vastavalt RÕS § 10 lg-le 3 maakohtu pädevusse.

Juhul kui asjas tehtava lõpliku lahendiga jäetakse hagi rahuldamata (asja lahendamine riigi õigusabi saanud kostja kasuks), tuleb kostja menetlusabikulud TsMS § 162 lg 1 ja RÕS § 27 lg 1 p 1 järgi kanda hagejal. Kui kostja on enne menetlusabikulud riigile tasunud, tekib tal nõudeõigus hageja vastu kantud kulude hüvitamiseks. Kostja taotlusel saab kohus otsustada kostja kantud menetlusabikulude väljamõistmise hagejalt asjas tehtava lõpliku lahendi resolutsioonis.

Tulenevalt TsMS § 179 lg-test 1 ja 2 saab kohus riigi kasuks välja mõistetud menetlusabikulud välja mõista asjas tehtavas lahendis või määrusega ja seda nii enne kui ka pärast asjas tehtud lahendi jõustumist.

Juhul kui asjas tehtava lõpliku lahendiga jäetakse hagi rahuldamata (asja lahendamine riigi õigusabi saanud kostja kasuks), tuleb kostja menetlusabikulud TsMS § 162 lg 1 ja RÕS § 27 lg 1 p 1 järgi kanda hagejal. Kui kostja on enne menetlusabikulud riigile tasunud, tekib tal nõudeõigus hageja vastu kantud kulude hüvitamiseks. Kostja taotlusel saab kohus otsustada kostja kantud menetlusabikulude väljamõistmise hagejalt asjas tehtava lõpliku lahendi resolutsioonis.

Tulenevalt TsMS § 179 lg-test 1 ja 2 saab kohus riigi kasuks välja mõistetud menetlusabikulud välja mõista asjas tehtavas lahendis või määrusega ja seda nii enne kui ka pärast asjas tehtud lahendi jõustumist.

Riigi õigusabi seadus ei sätesta, et kui tsiviilkohtumenetluses tehakse kohtulahend riigi õigusabi saanud isiku kahjuks, siis ei mõisteta temalt menetluskulusid välja riigituludesse. Järelikult kohaldub TsMS § 190 lg 5 esimene lause ka juhul, kui kostja oli menetlusabi saamisel TsMS § 180 lg 1 p 1 järgi vabastatud täielikult õigusabikulude kandmisest. Praeguses asjas tuleb kostja TsMS § 190 lg 7 alusel vabastada riigi õigusabi tasu riigituludesse tasumise kohustusest, kuna kostja on puudega isik, tema sissetulekuks on puudetoetus ning tal ei ole vara ega sääste. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKTKm 13.02.2013, nr 3-2-1-152-12)

TsMS § 704 lg 1 teise lause kohaselt võib põhjusel, et menetlusosaline ei olnud menetluses esindatud, esitada teistmisavalduse kahe kuu jooksul alates päevast, millal menetlusosalisele lahend kätte toimetati. TsMS § 702 lg 1 kohaselt saab teista üksnes jõustunud lahendit, seega ei saa tähtaja kulgemine alata enne lahendi jõustumist. Ajaks, millal kostja esitas teistmisavalduse, oli möödunud tähtaeg teistmisavalduse esitamiseks sellele teistmise alusele tuginedes.

Kostja viidatud kriminaalasjas tehti kriminaalmenetluse lõpetamise määrus küll pärast tagaseljaotsust, kuid see asjaolu ei anna samuti alust tagaseljaotsust teista, sest tagaseljaotsuse tegemisel ei hinnata tõendeid ja järelikult ei oleks saadud eelnimetatud määruse tõttu teha teistsugust tagaseljaotsust.

Asjas ei esine ka TsMS § 702 lg 2 p-s 2 sätestatud teistmise alust, mille kohaselt on teistmise aluseks see, kui menetlusosalisele ei olnud menetlusest seaduse kohaselt teatatud, muu hulgas hagiavaldust kätte toimetatud või menetlusosaline ei olnud seaduse kohaselt kohtusse kutsutud, kuigi lahend tehti tema suhtes. Asjaolu, et kostja on kirjaoskamatu ja tal esineb raske kõnedefekt, ei tähenda, et teda ei oleks menetlusest seaduse kohaselt teavitatud. Kirjaoskamatul isikul on talle kätte toimetatud menetlusdokumentide sisu väljaselgitamiseks võimalik kasutada teiste isikute abi.

Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 6 lg 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Seega ei eelda RÕS § 6 lg 1 taotleja absoluutset varatust ega kõigi võimalike varade realiseerimise kohustust.

Kui varatule isikule, kes süüteomenetluses ei suuda ise oma õigusi kaitsta, riigi õigusabi ei anta, jäetakse ta sisuliselt olukorda, mis ei vasta õigusriigi põhimõttele ega ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni artiklis 6 tagatud ausa kohtumenetluse põhimõttele.

RÕS § 12 lg-st 5 tuleneb tõepoolest, et riigi õigusabi taotlus esitatakse eesti keeles või teatud juhtudel inglise keeles ning et muus keeles kohtule edastatud taotlus tagastatakse. Kriminaalkolleegium märgib, et riigi õigusabi taotluse keelenõue on seatud eelkõige esitatavatest taotlustest arusaadavuse tagamiseks, mitte aga selleks, et raskendada muukeelsete isikute juurdepääsu õigusabile.

Vt lahendi nr 3-4-1-15-10 annotatsiooni.

Kaitsjale makstud tasu hüvitamise eesmärk on vältida õigusriiklikult lubamatut olukorda, kus menetlusalune isik eelistab rahalistel kaalutlustel jätta kasutamata seadusega formaalselt tagatud võimaluse valida endale kaitsja ja taluda võimaliku eksliku süüditunnistamisega kaasnevaid tagajärgi vaid seetõttu, et ei kasutatud kvalifitseeritud õigusabi. Vt ka RKHKo 3-3-1-70-05, p 11.

Õigusabikulude suurus ei ole otseses sõltuvuses võimaliku väärteokaristuse raskusest, vaid nende suurus peab olema põhjendatud sisuliselt. Valitud kaitsja peab koos kaitsjatasu hüvitamise taotlusega esitama kohtule dokumendid selle kohta, milliseid õigusabitoiminguid on tehtud, kui palju aega nendeks toiminguteks on kulunud ja millised muud kulud on õigusabi osutamisega kaasnenud.

Kaitsjatasu suuruse mõistlikkuse otsustamise juures tuleb silmas pidada nii kaitsja ühe tööühiku hinda (nt õigusabi tunnihind) kui ka osutatud õigusteenuse vajalikkust. Kaitsjatasu mõistlikkust kindlaks tehes tuleb muu hulgas arvesse võtta õigusteenuse turuhinda.

Maakohtu poolt kaitsjatasu hüvitamist põhjendamatus ulatuses on väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes. Siiski puudub vajadus saata väärteoasi menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu maakohtule uueks arutamiseks. VTMS § 2 kohaselt kohaldatakse ka väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi. Tulenevalt KrMS § 191 lg-st 3 on Riigikohus kassatsiooni läbi vaadates pädev tegema ise uue otsustuse kriminaalmenetluse kulude hüvitamise kohta.

Tulenevalt KrMS § 180 lg-st 1 hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Menetluskuluks on KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt muu hulgas määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. KrMS § 180 lg 3 annab kohtule võimaluse menetluskulusid määrates arvestada süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kõne all oleva lõike teise lause kohaselt jätab kohus osa menetluskuludest riigi kanda, kui nende hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu. Seega peab kohus süüdimõistva otsuse tegemise korral kaaluma, kas jätta kõik menetluskulud süüdimõistetu kanda või kohustada süüdimõistetut KrMS § 180 lg-s 3 sätestatut arvestades hüvitama menetluskulud üksnes osaliselt, jättes ülejäänud osa menetluskuludest riigi kanda. (Vt RKKKm 3-1-1-76-10, p. 8).

Tulenevalt RÕS § 22 lg 7 esimesest lausest kontrollib riigi õigusabi andmise otsustanud kohus, uurimisasutus või prokuratuur advokaadi esitatava taotluse õigsust ja põhjendatust ning määrab advokaadi taotluse alusel kindlaks riigi õigusabi osutamiseks kulutatud põhjendatud aja, riigi õigusabi osutamiseks tehtud põhjendatud toimingud ning riigi õigusabi osutamise eest advokaadile maksmisele kuuluva põhjendatud tasu ja riigi õigusabi osutamisel kantud vajalikud hüvitamisele kuuluvad kulud. Eelnevast lähtudes tuleb taotluse saanud menetlejal kontrollida, kas advokaadi poolt taotletud tasu ja kantud kulud on kooskõlas Korras sätestatuga ja põhjendatud. Seejuures puudub menetlejal alus irduda Korra regulatsioonist ja seada kahtluse alla advokatuuri poolt kehtestatud riigi õigusabi tasu maksmise ja riigi õigusabi kulude hüvitamise süsteem isegi siis, kui menetlejale tundub see mingil põhjusel ebamõistlik. (Vt RKKKm 3-1-1-76-10, p.10).

Korra p-s 52 sätestatud advokaadi taotluse põhjendatuse kindlakstegemiseks tuleb menetlejal kontrollida kitsalt konkreetse sõidu põhjendatust, st seda, kas advokaat käis riigi õigusabi osutamise kohas ja kas ta käis seal seoses riigi õigusabi osutamisega. Samuti peab menetleja kaaluma, kas advokaadil oli vaja riigi õigusabi osutamise kohta sõita - nt ei saa üldjuhul põhjendatuks lugeda, et advokaat külastab vahi all viibivat kaitsealust ühe kaebuse koostamise ettevalmistamiseks korduvalt. (Vt 3-1-1-76-10 p.10.1). Menetlejal tuleb ka sõidukulude puhul kontrollida advokaadi taotluse (Korra p-d 57 ja 59) põhjendatust, kuid nagu eespool märgitud, ei hõlma põhjendatuse kontroll seda, kas riigi õigusabi osutamise piirkonnast oleks mõni advokaat saanud riigi õigusabi osutada või mitte. (Vt viidatud määrus p.10.2).

KrMS § 180 lg 3 ei ole vastuolus põhiseaduse § 12 lg-s 1 sätestatud võrdsuspõhiõigusega. KrMS § 180 lg 3 annab kohtule võimaluse jätta vajadusel osa menetluskuludest riigi kanda. Seega võib kohus jätta riigi kanda ka advokaadi sõidukulud ja seda nii osaliselt kui ka täielikult. Kriminaalmenetluse seadustik ei reguleeri, millise kaitsja Eesti Advokatuur RÕS § 18 lg-st 1 tuleneva kohustuse täitmiseks igal konkreetsel juhul määrab või millistel alustel see valik toimub. Kaitsja määramine toimub kogu riigi piires kõigile isikutele ühtsetel alustel Eesti Advokatuuri poolt kehtestatud korra järgi. Seega ei riku kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud menetluskulude hüvitamise kord põhiseaduse § 12 lg-s 1 sätestatud võrdsuspõhiõigust.

Tulenevalt KrMS § 180 lg-st 1 hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Menetluskuluks on KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt muu hulgas määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. KrMS § 180 lg 3 annab kohtule võimaluse menetluskulusid määrates arvestada süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kõne all oleva lõike teise lause kohaselt jätab kohus osa menetluskuludest riigi kanda, kui nende hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu. Seega peab kohus süüdimõistva otsuse tegemise korral kaaluma, kas jätta kõik menetluskulud süüdimõistetu kanda või kohustada süüdimõistetut KrMS § 180 lg-s 3 sätestatut arvestades hüvitama menetluskulud üksnes osaliselt, jättes ülejäänud osa menetluskuludest riigi kanda. (Vt RKKKm 3-1-1-76-10, p. 8).

Tulenevalt KrMS § 180 lg-st 1 hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Menetluskuluks on KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt muu hulgas määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. KrMS § 180 lg 3 annab kohtule võimaluse menetluskulusid määrates arvestada süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kõne all oleva lõike teise lause kohaselt jätab kohus osa menetluskuludest riigi kanda, kui nende hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu. Seega peab kohus süüdimõistva otsuse tegemise korral kaaluma, kas jätta kõik menetluskulud süüdimõistetu kanda või kohustada süüdimõistetut KrMS § 180 lg-s 3 sätestatut arvestades hüvitama menetluskulud üksnes osaliselt, jättes ülejäänud osa menetluskuludest riigi kanda. (Vt RKKKm 3-1-1-76-10, p. 8).

KrMS § 180 lg 3 ei ole vastuolus põhiseaduse § 12 lg-s 1 sätestatud võrdsuspõhiõigusega. KrMS § 180 lg 3 annab kohtule võimaluse jätta vajadusel osa menetluskuludest riigi kanda. Seega võib kohus jätta riigi kanda ka advokaadi sõidukulud ja seda nii osaliselt kui ka täielikult. Kriminaalmenetluse seadustik ei reguleeri, millise kaitsja Eesti Advokatuur RÕS § 18 lg-st 1 tuleneva kohustuse täitmiseks igal konkreetsel juhul määrab või millistel alustel see valik toimub. Kaitsja määramine toimub kogu riigi piires kõigile isikutele ühtsetel alustel Eesti Advokatuuri poolt kehtestatud korra järgi. Seega ei riku kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud menetluskulude hüvitamise kord põhiseaduse § 12 lg-s 1 sätestatud võrdsuspõhiõigust.

Juriidilise isiku kui seadusjärgse esindaja esindusõigus ei saa tuleneda taluvusvolitusest TsÜS § 118 lg 2 mõttes. Kui isik on kantud juhatuse liikmena (seaduslik esindaja) registrisse, kehtib registrikanne kolmanda isiku suhtes üldjuhul õigena ning sellise isiku sõlmitud leping registrikandele tugineva kolmanda isikuga on sõlmitud kehtivalt.

Kui maakohtu otsus vaidlustatakse tervikuna (sh kõrvalnõuete osas), moodustavad asja hinna apellatsioonimenetluses TsMS § 137 lg-st 4 tulenevalt põhinõue ja kõrvalnõuded arvestatuna maakohtu otsuse tegemise seisuga (vt ka nt Riigikohtu 22. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11, p-d 80-81).

RÕS § 17 lg 1 näeb mh ette võimaluse, et kriminaalmenetluses isikule antud riigi õigusabi säilitatakse ka sellele järgnevas tsiviilkohtumenetluses, kuid seda üksnes juhul, kui tegemist on asja ülekandumisega, st kui isik jätkab muus menetluses sisuliselt samas rollis.

Riigi õigusabi saamiseks esitatavas taotluses tuleb märkida probleemi kirjeldus, mille lahendamiseks riigi õigusabi taotletakse. Kohus peab riigi õigusabi andmisest keelduma, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene.

Kui soovitakse riigi õigusabi haldusakti vaidlustamiseks, siis hõlmab probleemi kirjeldus ka andmeid haldusakti kohta, mida soovitakse vaidlustada. Kui kohus ei tea, millist haldusakti soovitakse vaidlustada, siis ei saa kohus hinnata, milline on taotleja võimalus kaitsta oma õigusi. Ka õigusteadmisteta isik peab olema suuteline ära näitama need haldusaktid, mille vaidlustamiseks kohtus ta soovib riigi õigusabi.

Kaebuse käiguta jätmise määrus on arusaadavam, kui selle resolutsioonis on ära näidatud kaebuse puudused, mille kõrvaldamiseks on kohus andnud tähtaja.

Kuigi menetlusabiks on nii riigi õigusabi kui ka riigilõivu tasumisest vabastamine (HKMS § 110), on määruse resolutsioonis õige selgelt eristada see, et rahuldamata on jäetud nii riigi õigusabi taotlus kui ka riigilõivu tasumise kohustusest vabastamise taotlus.

Kaebuse käiguta jätmise määrus on arusaadavam, kui selle resolutsioonis on ära näidatud kaebuse puudused, mille kõrvaldamiseks on kohus andnud tähtaja.

Kuigi menetlusabiks on nii riigi õigusabi kui ka riigilõivu tasumisest vabastamine (HKMS § 110), on määruse resolutsioonis õige selgelt eristada see, et rahuldamata on jäetud nii riigi õigusabi taotlus kui ka riigilõivu tasumise kohustusest vabastamise taotlus.

Politsei- ja Piirivalveameti otsus lahkumisettekirjutuse vabatahtliku täitmise tähtaja pikendamise kohta on haldusakt haldusmenetluse seaduse § 51 lg 1 mõttes, mitte menetlustoiming. Tegemist on soodustava haldusaktiga, millega selle adressaadile on antud õigus viibida Eestis kauem, kui tuleneb lahkumisettekirjutusest.

Kuigi menetlusabiks on nii riigi õigusabi kui ka riigilõivu tasumisest vabastamine (HKMS § 110), on määruse resolutsioonis õige selgelt eristada see, et rahuldamata on jäetud nii riigi õigusabi taotlus kui ka riigilõivu tasumise kohustusest vabastamise taotlus.

Lapse nime kontinuiteedi põhimõttest tulenevalt on lapse huvides tema senise nime säilitamine ja nime muutmine on põhjendatud vaid üksikutel juhtudel (p 21)

Isegi hooldusõiguse või vastava otsustusõiguse korral ei saa vanem lapse perekonnanime alati oma soovi järgi muuta, sest lapsele perekonnanime andmise ja perekonnanime muutmise võimalused on reguleeritud nimeseaduses (p 22)

Otsustusõiguse küsimust lahendades tuleb kohtul kaaluda, kas vanem suudab ja soovib vaidlusalust küsimust (lapse perekonnanime muutmist) lapse huvidest lähtudes otsustada (p 20)

Lapse nime muutmiseks ainuotsustusõiguse saamise korral ei saa vanem lapse perekonnanime alati oma soovi järgi muuta, sest lapse perekonnanime muutmise võimalused on reguleeritud nimeseaduses (p 22)

Kui taotleja soovib riigi õigusabi tsiviilkohtumenetluses hagiavalduse või halduskohtumenetluses kaebuse koostamiseks, esitab ta taotluse kohtule, kelle pädevusse kuulub hagi või kaebuse läbivaatamine (RÕS § 10 lg 2). Seevastu taotlus saada riigi õigusabi õigusdokumendi koostamiseks või muuks õigusalaseks nõustamiseks või esindamiseks tuleb esitada maakohtule (RÕS § 10 lg 3). Kui maakohtule ei ole taotluses esitatud andmetest selge, millist liiki riigi õigusabi taotleja soovib, on tal õigus jätta taotlus käiguta ja nõuda taotlejalt lisaselgitusi (TsMS § 475 lg 1 p 16, § 477 lg 1, § 3401 lg 1). (p-d 7, 9)

Maakohtu otsusega tutvumine on apellatsioonimenetluseks ettevalmistamise seisukohalt vajalik, sest otsusega tutvumata ei ole võimalik apellatsiooni esitada. Selleks toiminguks kulunud aja eest tuleb tasu kindlaks määrata. Kohtule on võimalik esitada taotlusi kuni nõupidamistuppa siirdumiseni ja seetõttu pole maakohtu otsusega tutvumise eest võimalik taotleda tasu kindlaksmääramist maakohtult. Järelikult tuleb tasu kindlaksmääramine lahendada apellatsioonimenetluses. (p 10)

KrMS § 173 lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 4 kohaselt kuulub kriminaalmenetluse kulude hulka määratud kaitsjale määratud tasu. Tulenevalt riigi õigusabi seaduse § 22 lg-st 7 kontrollib kohus riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramisel advokaadi esitatava taotluse õigsust ja põhjendatust. Seejuures määrab kohus advokaadi taotluse alusel kindlaks riigi õigusabi osutamiseks kulutatud põhjendatud aja, riigi õigusabi osutamiseks tehtud põhjendatud toimingud ning riigi õigusabi osutamise eest advokaadile maksmisele kuuluva põhjendatud tasu. Eelnevast nähtuvalt sõltub riigi õigusabi tasu suurus taotluses märgitud toimingute ja nendeks kulunud aja põhjendatusest. Järelikult tuleb kohtul olukorras, kus kaitsja toimingud on kahtlustatava või süüdistatava kaitsmiseks vajalikud ja nende tegemiseks kulunud aeg põhjendanud, toimingute eest tasu kindlaks määrata. (p 9)

KrMS § 173 lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 4 kohaselt kuulub kriminaalmenetluse kulude hulka määratud kaitsjale määratud tasu. Tulenevalt riigi õigusabi seaduse § 22 lg-st 7 kontrollib kohus riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramisel advokaadi esitatava taotluse õigsust ja põhjendatust. Seejuures määrab kohus advokaadi taotluse alusel kindlaks riigi õigusabi osutamiseks kulutatud põhjendatud aja, riigi õigusabi osutamiseks tehtud põhjendatud toimingud ning riigi õigusabi osutamise eest advokaadile maksmisele kuuluva põhjendatud tasu. Eelnevast nähtuvalt sõltub riigi õigusabi tasu suurus taotluses märgitud toimingute ja nendeks kulunud aja põhjendatusest. Järelikult tuleb kohtul olukorras, kus kaitsja toimingud on kahtlustatava või süüdistatava kaitsmiseks vajalikud ja nende tegemiseks kulunud aeg põhjendanud, toimingute eest tasu kindlaks määrata. (p 9)

Maakohtu otsusega tutvumine on apellatsioonimenetluseks ettevalmistamise seisukohalt vajalik, sest otsusega tutvumata ei ole võimalik apellatsiooni esitada. Selleks toiminguks kulunud aja eest tuleb tasu kindlaks määrata. Kohtule on võimalik esitada taotlusi kuni nõupidamistuppa siirdumiseni ja seetõttu pole maakohtu otsusega tutvumise eest võimalik taotleda tasu kindlaksmääramist maakohtult. Järelikult tuleb tasu kindlaksmääramine lahendada apellatsioonimenetluses. (p 10)

Riigi õigusabi andmise selleks, et isik saaks pöörduda kaebusega Euroopa Inimõiguste Kohtusse, otsustab maakohus. (p 5-6)

Kohtumenetluses tuleb leida mõistlik tasakaal menetluse kiiruse ja õiguste efektiivse kaitsmise muude aspektide vahel. Kohus peab vältima asjade põhjendamatut eraldamist ja liitmist ning toimiku ülekuhjamist materjalidega, mis ei ole vaidluse lahendamisel asjassepuutuvad. Võimaluse korral tuleks eelistada kõigi menetluslike küsimuste, sh nõuete menetlusse võtmise või tagastamise, läbi vaatamata jätmise, menetluse lõpetamise, kaebuse muutmise avalduste, lahendamist ühes määruses. Juhul, kui isik esitab samadel asjaoludel ja samal alusel uuesti sama avalduse, võib kohus jätta selle HKMS § 55 lg 3 alusel läbi vaatamata või tähelepanuta.(p 19 ja p 20)

HKMS § 81 lg 2 koostoimes § 111 lg ga 4 ei näe imperatiivselt ette, et kohtul puudub õigus võtta võõrkeelseid dokumente vastu ning esineb kohustus alati nõuda menetlusosaliselt võõrkeelsete dokumentide tõlkimist. Nimetatud normidest tuleneb, et üldjuhul ei anta isikule tõlkimiseks menetlusabi, kui isikul on esindaja.

Kohus saab menetluse venimist vältida korraldavas määruses nõuete, avalduste ja tõendite esitamiseks tähtaja määramisega. Pärast tähtaega esitatud menetlusdokumendid saab kohus tagastada (HKMS § 51). Eesmärgipäratute korduvate avalduste või kohtu tagastatud tõendite uuesti esitamisel saab kohus jätta need tähelepanuta ja läbi vaatamata (HKMS § 55 lg 3). Vajaduse korral võib kohus need tagastada ja teha seda pealdisena vormistatud määrusega, kui määruse peale ei saa määruskaebust esitada (HKMS § 178 lg 4). Menetluse sujuvuse ja mõistliku menetlusaja tagamise eesmärgil ei pruugi olla põhjendatud halduskohtus menetluse seiskamine määruskaebuse lahendamise ajaks, eriti kui sellest ei sõltu otseselt asja sisuline lahendamine. Halduskohus saab jätkata menetlust ka siis, kui menetlusosalise esitatud edasikaebus on kõrgema astme kohtu menetluses. Kuna kohtuasja materjalid on kohtutele kättesaadavad ka kohtute infosüsteemi kaudu, ei eelda edasikaebuse lahendamine tingimata kohtutoimiku pidevat viibimist kõrgema astme kohtus. Vajaduse korral saavad kohtud ka toimikut jagada. Riigi õigusabi lõpetamise määruse vaidlustamine ei mõjuta nõuete lubatavuse kontrollimist ja nende menetlusse võtmise otsustamist, sest kuni riigi õigusabi lõpetamise määruse jõustumiseni on õigusabi osutaja kohustatud esindatavat menetlustoimingute tegemisel abistama. (p-d 19-25)

Asja ettevalmistavas staadiumis peaks kohus üldjuhul kõigepealt selgitama, kas kaebus on võimalik võtta menetlusse, ja alles seejärel lahendama muud menetluslikud avaldused. Vältida tuleks kaebuse käiguta jätmist üksnes kaebuse täpsustamise eesmärgil, kui täpsustamine on võimalik eelmenetluses või asja läbivaatamisel. Vältida tuleks ka lõputuid kaebuste täiendamisi ja muutmisi, kui need kaebaja õiguste kaitsmisele kaasa ei aita. (p 24)

Isiku esindaja ei saa põhjendamatult, v.a advokatuuriseaduses ja riigi õigusabi seaduses sätestatud erandite korral, esindaja tahte kohase menetlustoimingu tegemisest keelduda. Kui riigi õigusabi korras määratud esindaja ja esindatava seisukohad lahknevad, peab esindaja juhinduma esmajoones esindatava nõuetest. (p 16) Riigi õigusabi seadusest ei tulene kliendilepingu sõlmimise kohustust advokaadi ja riigi õigusabi saaja vahel. Riigi õigusabi andmise otsustab seaduse alusel kohus (RÕS § 15 lg 1). Määruses määratakse kindlaks kohane riigi õigusabi andmise viis ja riigi õigusabi saaja hüvitamiskohustus. Esindaja esindusõigus, õigused ja kohustused ei tulene kliendilepingust, vaid seadusest ja selle alusel antud kohtu määrusest.(p 22)

HKMS § 81 lg 2 koostoimes § 111 lg ga 4 ei näe imperatiivselt ette, et kohtul puudub õigus võtta võõrkeelseid dokumente vastu ning esineb kohustus alati nõuda menetlusosaliselt võõrkeelsete dokumentide tõlkimist. Nimetatud normidest tuleneb, et üldjuhul ei anta isikule tõlkimiseks menetlusabi, kui isikul on esindaja. Erandjuhtudel on kohtul siiski võimalik võõrkeelne dokument vastu võtta ja toimikule lisada ning selle tõlkimine omal algatusel korraldada. Selline erandkorras võõrkeelse dokumendi vastuvõtmise ja tõlkimise vajadus võib esineda eelkõige juhul, kui riigi õigusabi korras määratud esindaja keeldub esindatava korraldusest hoolimata ebaseaduslikult isiku õiguste kaitseks vajaliku menetlustoimingu tegemisest.(p 26)