KOHTUMENETLUSÕIGUSKriminaalmenetlus

Teksti suurus:

Kriminaalmenetluse seadustik (lühend - KrMS)

Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.

Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.

Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-4-1-6-05 PDF Riigikohus 23.03.2005

Põhiseaduse §-st 15 tulenevalt saab Riigikohus jätta isiku individuaalkaebuse õigustloova akti põhiseaduslikkuse kontrollimiseks menetlemata üksnes siis, kui isikul on muul tõhusal viisil võimalik kasutada talle selle põhiseaduse paragrahviga tagatud õigust kohtulikule kaitsele (Riigikohtu üldkogu 17. märtsi 2003. a otsus asjas nr 3-1-3-10-02 - RT III 2003, 10, 95, p 17; 6. jaanuari 2004. a otsus asjas nr 3-1-3-13-03 - RT III 2004, 4, 36, p 32; 6. jaanuari 2004. a otsus asjas nr 3-3-2-1-04 - RT III 2004, 4, 37, p 26). (p 4)


Ehkki PSJKS ei sätesta otsesõnu võimalust esitada Riigikohtule individuaalkaebus õigustloova akti põhiseaduslikkuse kontrollimiseks, saab Riigikohus jätta isiku kaebuse menetlemata üksnes siis, kui isikul on muul tõhusal viisil võimalik kasutada talle põhiseaduse §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele (Riigikohtu üldkogu 17. märtsi 2003. a otsus asjas nr 3-1-3-10-02 - RT III 2003, 10, 95, p 17; 6. jaanuari 2004. a otsus asjas nr 3-1-3-13-03 - RT III 2004, 4, 36, p 32; 6. jaanuari 2004. a otsus asjas nr 3-3-2-1-04 - RT III 2004, 4, 37, p 26). (p 4) Kui mingi muu menetluskord tagab isikule tõhusad võimalused põhiõiguste väidetava rikkumise kohtulikuks kontrollimiseks, ei ole taotlus lubatav ja Riigikohtul puudub alus selle sisuliseks menetlemiseks. Menetluskord on tõhus, kui isikul on võimalik esitada põhiseaduslikkuse järelevalve taotlus oma kohtuasja raames mis tahes menetlusastmes. (p 7)

3-3-1-21-05 PDF Riigikohus 26.05.2005

VangS §-d 24 ja 27 ning VSE §-d 31-38 näevad ette üldise korra kinnipeetava lühiajalisteks kokkusaamisteks vanglaväliste isikutega. Erikord kinnipeetava ja vanglaväliste isikute kokkusaamise osas on ette nähtud üksnes kinnipeetava kohtumisel oma kaitsja või vaimulikuga (VangS §-s 26 ja § 27 lg-tes 2 ja 3). Kinnipeetava esindaja haldusasjas sellist eristaatust ei vaja. Kaitsja ja esindaja ebavõrdne kohtlemine on põhjendatud sellega, et kriminaal- ja väärteoasjades on põhiõiguste riive aste ja intensiivsus tunduvalt suurem kui haldusasjades.

Kuna kinnipeetava lühiajaliste kokkusaamiste regulatsiooni kehtestamisel ei ole silmas peetud kokkusaamisi esindajaga, tuleb vangla administratsioonil kinnipeetava kokkusaamiste õiguslikke aluseid kohaldades arvestada neid erisusi, mida toob kaasa põhjendatud vajadus suhelda esindajaga. Põhjendatud vajaduse korral tuleb kinnipeetava kokkusaamisi esindajaga lubada lisaks VangS § 24 lg-tes 1 ja 2 sätestatud miinimummäärale. Kokkusaamiseks vangla juhtkonnale esitatud põhistatud taotluse alusel vangla juhtkond hindab, kas esindaja isiku ja tema maine suhtes ei ole põhjendatud kahtlusi ning kas kokkusaamiseks on mõjuv põhjus. Sellel alusel otsustab vangla juhtkond kohtumise toimumise võimaldamise. Selle otsusega mittenõustumisel võib kokkusaamist taotlenud isik esitada kaebuse halduskohtusse.

3-4-1-17-06 PDF Riigikohus 17.01.2007
PS

Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse järgi on võimalus esitada individuaalkaebus otse Riigikohtule piiratud. (p 4) Riigikohus saab menetleda isiku taotlust üksnes juhul, kui isikul puudub muu tõhus viis talle PS §-ga 15 tagatud kohtuliku kaitse õiguse kasutamiseks. Isiku vahistamisel näevad KrMS §-d 136 ja 384 lg 1 ette võimaluse esitada vahistamise peale määruskaebus. Samuti on KrMS § 137 lõikega 1 vahistatule või tema kaitsjale ette nähtud võimalus esitada vahistamisest kahe kuu möödumisel eeluurimiskohtunikule või kohtule taotlus kontrollida vahistuse põhjendatust on iseloomult täiendav põhiõiguste tagamise garantii. Seega on vahistatud isikule seoses tema vabaduspõhiõiguse riivega põhiseaduse ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga nõutaval määral tagatud nii tema õiguste kaitseks kaebuse esitamise võimalus kui ka kohane, st õiglane ja tõhus kohtumenetlus. (p 6)

3-1-1-60-07 PDF Riigikohus 28.01.2008
MKS
KrK

Alates 15. märtsist 2007 ei ole maksuhalduri tegevuse takistamine, sh maksudeklaratsioonide õigsuse kontrollimiseks tõendeid koguvale maksuhaldurile teadvalt ebaõigete dokumentide esitamine karistatav enam kuriteona, vaid väärteona MKS § 154 järgi. Ühtlasi on MKS § 154 erinorm KarS § 345 suhtes.


Sisendkäibemaksu summa alusetu suurendamine, mille eesmärk ei ole tagastusnõude tekitamine või selle suurendamine, vaid käibemaksukohustuse vähendamine, on käsitatav maksude maksmisest kõrvalehoidumisena, mitte maksukelmusena.

Kriminaalkoodeksi ja karistusseadustiku maksukuritegude koosseisud ei sätesta koosseisulise tunnusena riigile kahju tekitamist. Selleks, et tunnistada isik süüdi maksudeklaratsioonis maksukohustuse kohta valeandmete esitamises, tuleb tuvastada, millises ulatuses makse deklareerimata jäeti või vähem deklareeriti (vt ka RKKKo nr 3-1-1-11-07 p 13).


Asjaolu, et süüdistuses ei kajastu teo karistatavus toimepanemisest kuni kohtuliku arutamise lõpuni kehtinud karistusseaduse kõigi redaktsioonide järgi, ei tähenda, et kohtul puudub võimalus kontrollida, kas tegu oli karistatav mõne süüdistuses nimetamata redaktsiooni järgi (RKÜK 3-1-1-120-03 p 36; RKKK 3-1-1-139-05 p 27).


Süüdistuses peaksid kajastuma kõik karistusseaduse muutumisest tingitud muudatused teo kvalifikatsioonis alates teo toimepanemisest kuni kohtuliku arutamise lõpuni ja seda sõltumata asjaolust, millise karistusseaduse redaktsiooni järgi isiku tegu tuleb kvalifitseerida (vt RKKKm nr 3-1-1-139-05, p 26). Olukorras, kus isikut süüdistatakse jätkuvas kuriteos, mille osateod jäävad karistusseaduse erinevate redaktsioonide kehtivusaega, tuleb isiku käitumine tervikuna kvalifitseerida küll viimase osateo toimepanemise ajal kehtinud karistusseaduse järgi, kuid samas on süüdistuses vaja ära näidata ka normid, mille järgi olid karistatavad need osateod, mis pandi toime enne tervikteo kvalifitseerimise aluseks oleva karistusseaduse redaktsiooni jõustumist.


Olukorras, kus süüdistuses ei kajastu normid, mille järgi olid karistatavad need osateod, mis pandi toime enne tervikteo kvalifitseerimise aluseks oleva karistusseaduse redaktsiooni jõustumist, kuid maakohtu otsuses nendele normidele viidatakse, ei ole süüdistatavate kaitseõigust kahjustatud määral, mis annaks alust rääkida kriminaalmenetlusõiguse olulisest rikkumisest KrMS § 339 lg 2 tähenduses.

Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast (Dallos vs. Ungari, otsus 1. märtsist 2001, p-d 48-52; Sipavicius vs. Leedu, otsus 21. veebruarist 2002, p-d 29-33) tulenevalt olukorras, kus kriminaalasja lahendav kohus annab süüdistuses kirjeldatud teole õigusliku hinnangu, lähtudes normist, mille kohaldamise võimalikkusest polnud süüdistatav kohtumenetluse ajal teadlik, ei ole kaitseõigust siiski rikutud, kui isikule on tagatud tõhus võimalus esitada vastuväited kohtuotsuse aluseks olevale õiguskäsitlusele järgnevas kohtukaebemenetluses (vt RKKKm nr 3-1-1-139-05, p-d 29-31).


Põhiseaduse § 22 lg-s 3 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 lg-s 1 sätestatud enese mittesüüstamise privileegist tulenevalt on välistatud isiku karistamine selle eest, et ta esitab ametivõimudele ebaõigeid andmeid eesmärgiga mitte paljastada enda poolt toime pandud kuritegu - seda küll tingimusel, et valetõendite esitamisega ei kaasne aktiivne tegevus teise isiku alusetuks süüstamiseks. (RKKKo nr 3-1-1-39-05, p 17).


Tsiviilhagi lahendamisel tuleb kriminaalmenetluses juhinduda tsiviilkohtumenetluse korrast, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega (vt nt RKKKo nr 3-1-1-11-07, p 47 ja nr 3-1-1-22-07, p 14.1). Kuna kriminaalmenetluse seadustik ei reguleeri täpsemalt kohtuotsusele seoses tsiviilhagi lahendamisega esitatavaid nõudeid ega kõrgema astme kohtu volitusi tsiviilhagi lahendamise põhjendatuse kontrollimisel, tuleb ka nendes küsimustes juhinduda tsiviilkohtumenetluse seadustikust.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Otsuse põhjendatus tähendab muu hulgas seda, et peab olema jälgitav, millistele õigusaktidele tuginedes on otsus tehtud (RKTK 3-2-1-73-07 p 12). Seega peab kohus mis tahes nõude rahuldamisel otsuses ära näitama õigusnormid, mis moodustavad nõude rahuldamise materiaalõigusliku aluse. Nn kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise hagi ei ole materiaalõiguslikult iseseisev nõue. Isiku mingi teo lugemine kuriteoks on üksnes karistusõiguslik hinnang teole, mitte uus iseseisev tegu, millest tekiks eraldiseisev tsiviilõiguslik nõue (RKTK 3-2-1-41-05). Kriminaalasjas, kus on esitatud hagi kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise nõudes, peab kohus andma tuvastatud faktilistele asjaoludele paralleelselt nii karistusõigusliku kui ka tsiviilõigusliku hinnangu. Teatud juhtudel on kahju hüvitamise küsimuse otsustamiseks vaja tuvastada täiendavalt asjaolusid, millel isiku käitumise karistatavuse seisukohalt tähtsust ei ole.

Kui kohtuotsusest ei selgu, millise õigusnormi alusel on kriminaalasja lahendav kohus kannatanu tsiviilhagi põhjendatust hinnanud, s.t milline on hagi rahuldamise materiaalõiguslik alus, on tegemist menetlusõiguse olulise rikkumisega, mis toob kaasa kohtuotsuse tühistamise.


Kohtu poolt tsiviilhagi lahendamisel kohaldatav õigusnorm ei või tulla pooltele üllatusena. See tähendab kohtu kohustust osutada õigusnormidele, mida võidakse asjas kohaldada, et menetlusosalistel oleks võimalik tuvastamisele kuuluvaid asjaolusid tõendada ja õiguse kohaldamise kohta oma arvamust avaldada (RKTK 3-2-1-135-02, RKTK 3-2-1-50-03).


Kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Kui hageja on tõendanud kahju õigusvastase põhjustamise kostja poolt, siis vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab süü puudumise (vt nt RKTKo nr 3-2-1-99-02, p 10). Kuna kriminaalmenetluses tuvastatakse need tsiviilhagi aluseks olevad asjaolud, mis on ühtlasi kuriteo koosseisulised asjaolud, isiku süüküsimuse lahendamisel kriminaalmenetluslikust tõendamiskoormisest lähtudes, tuleb eeltoodud tõendamiskoormise jaotust arvestada üksnes nende hagi aluseks olevate asjaolude tuvastamisel, mis süüdistuse esemesse ei kuulu.


TsMS § 363 kohaselt ei pea hagiavaldus sisaldama hagi õiguslikku alust. Samuti ei ole kohus seotud hageja poolt oma nõudele antud tsiviilõigusliku kvalifikatsiooniga ja võib kohaldada ka normi, millele hageja pole tuginenud.


Teovalitsemise teooriast tulenevalt ei ole nõutav, et kaastäideviijana käsitatav isik realiseeriks ise kas tervikuna või osaliselt süüteo objektiivse koosseisu. Objektiivsest küljest on oluline, et iga kaastäideviija lisaks tagajärje saabumisse teoühtsust silmas pidades olulise teopanuse. Subjektiivses mõttes eeldab kaastäideviimine kõnealusest teooriast lähtuvalt ühist teootsust. Kuna teovalitsemise teooria tähenduses ei ole nõutav, et kaastäideviijana käsitatav isik paneks toime süüteo objektiivsesse koosseisu kuuluva teo, vaid hoiaks ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastava sündmuste kulgemise enda kontrolli all, siis võib süüteo kaastäideviija olla ka teoplaani väljatöötaja, samuti ühise teopaani ja tööjaotuse alusel toimuva kaasvalitseja. (Vt RKKKo nr 3-1-1-97-04, p 21 ja nr 3-1-1-108-06, p 8).

Teovalitsemise teooriast tuleb lähtuda ka nn spetsiifilise teokirjeldusega süüteokoosseisude puhul, kus seadusandja on suuremal või vähemal määral konkreetselt määratlenud, milliste tegude toimepanemisel loetakse koosseis realiseerituks. Ka seda tüüpi süüteokoosseisude puhul ei piirdu täideviijate ring üksnes isikutega, kes panid ise vahetult toime süüteo objektiivsesse koosseisu kuuluva teo, vaid vaagida tuleb ühist ja kooskõlastatud teootsust ning iga konkreetse toimepanija teopanuse olulisust süüteokoosseisu realiseerimisse. (Vt RKKKo nr 3-1-1-108-06, p-d 9-10.) Ka maksudeklaratsioonis valeandmete esitamise kui süüteo eest võib (kaas)täideviijana vastutada isik, kes ise valeandmeid sisaldavat deklaratsiooni ei allkirjasta, kuid kelle kaalukas teopanus valeandmete esitamisse väljendub mingis muus teos. Tunnistamaks isikut süüdi kaastäideviijana, peab kohus sellist järeldust põhjendama ja ära näitama need faktilised asjaolud, mille tõttu saab väita, et isik on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse (vt RKKKo nr 3-1-1-11-07, p 38).


Maksudeklaratsioonis valeandmete esitamise kui süüteo eest võib (kaas)täideviijana vastutada isik, kes ise valeandmeid sisaldavat deklaratsiooni ei allkirjasta, kuid kelle kaalukas teopanus valeandmete esitamisse väljendub mingis muus teos. Selliseks teoks võib olla ka tegelikkusele mittevastatavate arvete esitamine maksudeklaratsiooni koostajale.


Kriminaalkoodeksi ja karistusseadustiku maksukuritegude koosseisud ei sätesta koosseisulise tunnusena riigile kahju tekitamist. Selleks, et tunnistada isik süüdi maksudeklaratsioonis maksukohustuse kohta valeandmete esitamises, tuleb tuvastada, millises ulatuses makse deklareerimata jäeti või vähem deklareeriti (vt ka RKKKo nr 3-1-1-11-07 p 13).


MKS § 41 lg 1 alusel vastutavad üksnes isikud, kes on pannud maksualase kuriteo toime 1. septembril 2002 või hiljem, MKS § 168 on aga kohaldatav nende isikute suhtes, kes panid KrK § 148^1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toime maksukorralduse seaduse ja karistusseadustiku jõustumise vahele jäänud perioodil, s.o ajavahemikus 1. juulist 31. augustini 2002. Enne 1. juulit 2002 maksukuriteo toime pannud isikute suhtes MKS §-d 41 ja 168 kohaldatavad ei ole. ( RKKKo nr 3-1-1-11-07 p 50).

3-1-1-95-07 PDF Riigikohus 04.02.2008
PS

Seadusega määratud kohtualluvuse põhimõtte eesmärk on tagada asja lahendamine pädeva kohtu poolt. Pädev kohus määratakse kindlaks seadusest tulenevate objektiivsete kriteeriumite alusel.

Kriminaalmenetluse seaduse kohaselt lahendab kohtunik kohtualluvuse küsimused kohtuliku eelmenetluse raames kohtu alla andmise staadiumis reeglina eelistungit korraldamata. Eelistungi korraldamine on kohustuslik KrMS §-s 258 loetletud aluste esinemisel, kuid kriminaalmenetluse seaduse süstemaatilise tõlgendamise ja seaduse analoogia pinnalt ei ole see loetelu ammendav. Ei saa välistada olukorda, kui kohtul tekib vajadus menetluslike küsimuste lahendamiseks (nt kaitsja taotlus kaaluda kohtualluvuse muutmist) korraldada eelistung, tagamaks asja kiire ja tulemuslik lahendamine.


Kriminaalmenetluse seaduse kohaselt lahendab kohtunik kohtualluvuse küsimused kohtuliku eelmenetluse raames kohtu alla andmise staadiumis reeglina eelistungit korraldamata. Eelistungi korraldamine on kohustuslik KrMS §-s 258 loetletud aluste esinemisel, kuid kriminaalmenetluse seaduse süstemaatilise tõlgendamise ja seaduse analoogia pinnalt ei ole see loetelu ammendav. Ei saa välistada olukorda, kui kohtul tekib vajadus menetluslike küsimuste lahendamiseks (nt kaitsja taotlus kaaluda kohtualluvuse muutmist) korraldada eelistung, tagamaks asja kiire ja tulemuslik lahendamine.


Ringkonnakohtu esimees on pädev otsustama kriminaalasja erandliku üleandmise ühelt maakohtult teisele vaid juhul, kui kriminaalasja esialgselt saanud maakohus on eelnevalt tuvastanud KrMS § 24 lg-s 2 sätestatud erandlikud asjaolud.

3-1-1-91-07 PDF Riigikohus 12.02.2008

Kooskõlas KarS § 56 lg-s 1 sätestatuga, on karistamise aluseks isiku süü, mitte aga pelgalt kohtu poolt tuvastatud faktiliste asjaolude kogum. Nii eeskätt karistusseadustiku 4. peatükist kui ka KrMS § 306 lg 1 p-dest 5- 8 ja 10 lähtudes, tuleb kohtul karistuse küsimuse otsustamisel arvestada oluliselt suurema hulga faktoritega, kui seda on kuriteo faktiliste asjaolude tõendamise tulem. Kohus peab karistuse mõistmisel juhinduma eeskätt asjakohastest materiaalõiguslikest ja menetlusõiguslikest nõuetest, kuid sellistest õiguslikest piiridest lähtuv konkreetse karistusmäära valik on lõppkokkuvõttes pigem siiski kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus. (Vt RKKKo nr 3-1-1-79-03, p 11).

Kohus ei ole karistuse mõistmisel seotud ei prokuröri ega kaitsja taotlustega. Samas on kohus kohtumenetluse poolte karistustaotlustega seotud üldise põhjendamiskohustuse kaudu. Kui kohus leiab, et konkreetses asjas tuleb süüdistatavale mõista raskem karistus, kui seda on taotlenud prokurör, tuleks seda ka eraldi põhjendada.


Karistusseadustiku § 50 lg 2 küll välistab mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise süüdistatavalt, kes kasutab mootorsõidukit seoses invaliidsusega, kuid seaduse mõttest tulenevalt peab seejuures mootorsõiduki kasutamine olema isiku puude tõttu vältimatult vajalik. Ühtlasi teeb viidatud säte sõnaselge erandi isikute osas, kes juhivad mootorsõidukit joobeseisundis.


Lühimenetluses läbi vaadatud kriminaalasja puhul peaks täiendavate tõendite esitamine apellatsioonimenetluses olema välistatud, välja arvatud juhul, kui nad puudutavad menetlusnormide rikkumist maakohtu poolt.


Süüdistuse sisuks on isikule etteheidetava teo faktiline kirjeldus ja sellele antav õiguslik kvalifikatsioon, mis sisaldub süüdistusakti kui süüdistusfunktsiooni kandva menetlusdokumendi lõpposas ning määrab kohtuliku arutamise piirid, millest kohus väljuda ei saa. Süüdistusakti andmete loetelu (KrMS § 154) ei hõlma karistuse liiki ja määra ning ka kriminaalmenetluse seadustiku muudes normides ei ole otsesõnu sätestatud prokuröri kohustust teha kohtule konkreetse karistuse valikut puudutavat ettepanekut. See on ka mõistetav, kuna puuduvad alused nõuda konkreetset karistust enne seda, kui kohtulik uurimine on kinnitanud süüdistatavale tehtavate karistusõiguslike etteheidete paikapidavust. Seejärel on aga prokuröril kohtuvaidluses süüdistusfunktsiooni jätkuva kandjana võimalik pöörduda kuriteo asjaolude tuvastamisega kaasnevate õiguslike järelmite (sealhulgas karistuse) poole ning taotleda süüdistuskõnes konkreetse karistuse liigi ja määra kohaldamist.


Kriminaalmenetluse seadustiku §-s 297 sätestatud kohtu võimalusel koguda tõendeid ka omal algatusel saab võistlevas kohtumenetluses olla vaid selgelt erandlik ja subsidiaarne tähendus ja kohtuotsus ei saa ainuüksi või määravas ulatuses tugineda kohtu enda algatusel kogutud tõenditele.


Võistlevuse põhimõte on sätestatud KrMS §-s 14, mille kohaselt täidavad süüdistus- ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid. Erinevalt uurimispõhimõttele rajanevast kriminaalmenetlusest vastutab võistlevas menetluses süüdistuse ja seda toetavate tõendite esitamise eest prokurör. Kohus on erapooletu õigusemõistja, kelle roll seisneb eelkõige tõendamise reeglite järgimise tagamises kohtuistungil, seejärel kogutud tõendite hindamises ja nende pinnalt otsuse tegemises. Kriminaalasja arutamisel ei tohi kohus väljuda süüdistuse piiridest (vt RKKKo nr 3-1-1-53-07, p 10.1) ning et isikut süüstavate või õigustavate tõendite esitamise kohustus lasub kohtumenetluse pooltel (vt RKKKo nr 3-1-1-67-06, p 7.1).

Kohus ei ole karistuse mõistmisel seotud ei prokuröri ega kaitsja vastava taotlusega. Samas on kohus kohtumenetluse poolte karistustaotlustega seotud üldise põhjendamiskohustuse kaudu. Kui kohus leiab, et konkreetses asjas tuleb süüdistatavale mõista raskem karistus, kui seda on taotlenud prokurör, tuleks seda ka eraldi põhjendada.

3-1-1-100-07 PDF Riigikohus 14.02.2008

KarS § 320 järgi alustatud menetluses võib kasutada teise kriminaalasja dokumente (kohtuotsus, kohtuistungi protokoll), kuid nendega saab tuvastada vaid mingite ütluste lahknemist nendest tõenditest, millele tuginevalt loeti kohtuotsusega tuvastatuks kuriteosündmuse toimumine, mitte aga kellegi poolt teadvalt vale ütluse andmist. Teadvalt vale ütluse andmise tuvastamine peab olema iseseisva kriminaalmenetluse esemeks. KarS § 320 lg 1 järgi esitatud süüdistuse kohtulikul arutamisel tuleb tuvastada, et isik oli tunnistaja kriminaalmenetluses, teda on vastutusest hoiatatud ja ta andis ütlusi tõendamiseseme seisukohalt oluliste asjaolude kohta.


Ühe kriminaalasja menetlusdokumente, sh süüdistusakti, kohtuotsust ja kohtuistungi protokolli võib kasutada teises kriminaalasjas tõendina - muu dokumendina - KrMS § 63 lg 1 tähenduses. Tuleb aga arvestada, et KarS § 320 järgi alustatud menetluses saab nende dokumentidega tuvastada vaid mingite ütluste lahknemist nendest tõenditest, millele tuginevalt loeti kohtuotsusega tuvastatuks kuriteosündmuse toimumine, mitte aga kellegi poolt teadvalt vale ütluse andmist. Teadvalt vale ütluse andmise tuvastamine peab olema iseseisva kriminaalmenetluse esemeks. (Sama seisukohta on avaldanud Riigikohus ka KrMK kohta tehtud lahendis RKKKo nr 3-1-1-81-00 p 7.3).

3-1-1-99-07 PDF Riigikohus 18.02.2008

Kriminaalmenetluse seadustiku § 318 lg 3 p-des 1 ja 2 sätestatud apellatsiooniõiguse keeld ei puuduta kõiki KrMS § 306 lg 1 kohaselt kohtuotsuse tegemisel lahendatavaid küsimusi, vaid üksnes kriminaalmenetluse keskset küsimust, s.o vastavalt kas süüdistatava süüditunnistamist ja karistamist või tema õigeksmõistmist (vt RKKKm nr 3-1-1-27-07). Ringkonnakohus, mõistes apellatsiooniõiguseta isiku apellatsiooni alusel süüdistatavale uue karistuse, rikub oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses.


Kui kohtumenetluse pool on KrMS § 318 lõikes 3 sätestatud apellatsiooniõiguse keeldu eirates esitanud apellatsiooni ja esimese astme kohus ei ole jätnud KrMS § 323 lg 2 p-st 2 lähtudes apellatsiooni läbi vaatamata, tuleb seda teha ringkonnakohtul eelmenetluse käigus tuginedes KrMS § 326 lg 2 lausele 1.


Kui maakohus ja ka ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta, et apellatsiooni on esitanud isik, kellel KrMS § 318 lõikest 3 tulenevalt ei ole apellatsiooniõigust ning ringkonnakohtus on kriminaalasja kohtulik arutamine alanud, tuleb kohtulik arutamine läbi viia ja jätta KrMS § 337 lg 1 p-st 1 lähtudes esimese astme kohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

3-1-1-98-07 PDF Riigikohus 25.02.2008

Asjaolu, et äratundmiseks esitamisel ei nimetata üksikasjalikult, milliste tunnuste järgi isik ära tunti, ei tähenda automaatselt, nagu oleks äratundmine ebausaldusväärne. Juhul, kui isiku äratundmiseks esitati ainult üks foto, tuleb hinnata seda, kuivõrd tõenäoline on, et isik tegi objektiivse otsustuse. Eelkõige tuleb siin vaadata seda, kuidas on äratundja oma otsustust põhjendanud - kui palju ja milliseid tunnuseid on ta välja toonud (RKKKo nr 3-1-1-33-06, p 6.2).


KrMS § 289 lg 1 kohaselt võib ristküsitlusel kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlusi avaldada üksnes kohtus antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks (vt ka RKKKo nr 3-1-1-52-06, p 8). Kriminaalmenetluse seadustiku § 289 lg 1 võimaldab ristküsitlusel avaldada kohtueelses menetluses antud ütlusi ka isiku mälu värskendamiseks, kuid sellisel juhul tuleb meenutamisel lähtuda eesmärgist üksnes värskendada tunnistaja mälu, et oleks võimalik tema ristküsitlemine. Mälu värskendamise eesmärgil ütluste avaldamine ei tohi kujuneda ülekuulamisprotokolli täies mahus ettelugemiseks. Eelöeldu tähendab, et avaldades tunnistaja mälu värskendamiseks tema kohtueelses menetluses antud ütlusi, tuleb ristküsitlust jätkates välja selgitada, mis talle meenub ning ristküsitlusel antud ütlusi hinnata kogumis teiste kohtus kontrollitud tõenditega (vt RKKKo nr 3-1-1-105-06, p 7.3).


Kriminaalasja kohtuliku arutamise ajal ei toimu vahistuse põhjendatuse kontrolli KrMS § 137 mõttes. Nimetatud paragrahvis sisalduv regulatsioon seob vahistuse põhjendatuse kontrolli KrMS § 130 lg-tes 3 ja 3^1 sätestatud vahi all pidamise tähtaegadega ja eeluurimiskohtuniku pädevusega. Olukorras, kus süüdistatav on antud kohtu alla ei ole eeluurimiskohtunik enam pädev tema vahistuse põhjendatust KrMS § 137 regulatsiooni mõttes kontrollima (vt RKKKm nr 3-1-1-126-06, p 10).


KrMS § 289 lg 1 kohaselt võib ristküsitlusel kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlusi avaldada üksnes kohtus antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks (vt ka RKKKo nr 3-1-1-52-06, p 8).


Ühe kriminaalasja menetlusdokumentide, sh süüdistusakti, kohtuotsuse ja kohtuistungi protokolli kasutamine tõendina teises kriminaalasjas - muu dokumendina KrMS § 63 lg 1 tähenduses - ei ole välistatud. Nende dokumentidega saab aga tuvastada üksnes erineval ajal antud ütluste lahknemist (RKKKo nr 3-1-1-100-07, p 7).

3-1-1-80-07 PDF Riigikohus 03.03.2008

Kriminaalmenetluse seadustiku § 385 p 6^1 välistab määruskaebuse esitamise võimaluse vahistatuse põhjendatuse kontrollimise määruse peale, kuid kuna vahistatuse põhjendatuse kontrolli regulatsioon ei laiene kautsjoni kohaldamisele, ei välista see säte kautsjoni põhjendatuse kontrolli vaidlustamist määruskaebe korras. KrMS § 385 p 16 kohaselt on määruskaebuse esitamine välistatud üksnes kohtumenetluses poole taotluse lahendamise määruse peale.


Kautsjoni kohaldamine vahistamise asendamisel tähendab kautsjoni kohaldamise keeldu sellisele kahtlustatavale või süüdistatavale, kelle puhul ei ole kohtunik tuvastanud ja kohtumääruses fikseerinud ning nõuetekohaselt põhjendanud vähemalt ühe KrMS § 130 lg-s 2 märgitud vahistamisaluse (kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise või kuritegude jätkuva toimepanemise kahtluse) olemasolu (vt RKKKm nr 3-1-1-59-99 ja nr 3-1-1-118-02). Eelmärgitust tuleneb, et kui kriminaalmenetluse mingil ajahetkel ei saa menetleja arvates kahtlustatava või süüdistatava puhul enam rääkida vahistamisaluse olemasolust, siis tuleb tühistada ka sellele isikule kohaldatud kautsjon ja kautsjonisumma talle tagastada. Vahistamisel on eeskätt ja põhiliselt tegemist isiku vabadusõiguse riivega, kuid vähemal määral võib vahistamine riivata teisigi põhiõigusi. Ka kautsjon seab isiku liikumisvabadusele piiranguid ja on seega tema vabadusõiguse riiveks. Kuid mõistetavalt on kautsjoni puhul (kui isik viibib vabaduses) vabadusõiguse riive intensiivsus oluliselt väiksem kui vahistamise korral. Samas aga on kautsjoni puhul eeskätt ja põhiliselt tegemist isiku omandiõiguse riivega. Selline riivatavate põhiõiguste erinevus vahistamise ja kautsjoni puhul annabki aluse käsitada vahistamist ja kautsjonit iseseisvate tõkendiliikidena.

Vahistamise näol on kriminaalmenetluses tegemist kahtlustatava või süüdistatava põhiõiguste kõige intensiivsema riivega. Seetõttu on ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 5 kohaldamispraktikas korduvalt rõhutatud vajadust iga üksiku kriminaalasja puhul kogu kriminaalmenetluse vältel jälgida, et vahi all peetaks isikuid üksnes siis ja nii kaua, kui see on kriminaalmenetluse tagamiseks tõepoolest vältimatult vajalik (vt nt Sulaoja vs. Eesti (2005); Pihlak vs. Eesti (2005)).


Kautsjoni kohaldamine vahistamise asendamisel tähendab kautsjoni kohaldamise keeldu sellisele kahtlustatavale või süüdistatavale, kelle puhul ei ole kohtunik tuvastanud ja kohtumääruses fikseerinud ning nõuetekohaselt põhjendanud vähemalt ühe KrMS § 130 lg-s 2 märgitud vahistamisaluse (kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise või kuritegude jätkuva toimepanemise kahtluse) olemasolu (vt RKKKm nr 3-1-1-59-99 ja nr 3-1-1-118-02). Eelmärgitust tuleneb, et kui kriminaalmenetluse mingil ajahetkel ei saa menetleja arvates kahtlustatava või süüdistatava puhul enam rääkida vahistamisaluse olemasolust, siis tuleb tühistada ka sellele isikule kohaldatud kautsjon ja kautsjonisumma talle tagastada. Vahistamisel on eeskätt ja põhiliselt tegemist isiku vabadusõiguse riivega, kuid vähemal määral võib vahistamine riivata teisigi põhiõigusi. Ka kautsjon seab isiku liikumisvabadusele piiranguid ja on seega tema vabadusõiguse riiveks. Kuid mõistetavalt on kautsjoni puhul (kui isik viibib vabaduses) vabadusõiguse riive intensiivsus oluliselt väiksem kui vahistamise korral. Samas aga on kautsjoni puhul eeskätt ja põhiliselt tegemist isiku omandiõiguse riivega. Selline riivatavate põhiõiguste erinevus vahistamise ja kautsjoni puhul annabki aluse käsitada vahistamist ja kautsjonit iseseisvate tõkendiliikidena.

Kautsjoni kohaldatavus vaid kahtlustatava või süüdistatava taotlusel tähendab seda, et kahtlustatav või süüdistatav on ise avaldanud soovi asendada vahistamine enda jaoks soodsama põhiõiguste riivega.

Kautsjonile ei laiene KrMS § 130 lg-s 3 märgitud üldine vahistamistähtaeg, samuti lg-s 3^1 sisalduvad üldise vahistamistähtaja pikendamise tingimused. Üldise vahistamistähtaja puhul on tegemist eranditult vaid vahistuse kui kriminaalmenetluses põhiõiguste kõige intensiivsema riive piiramisele suunatud täiendava garantiiga, millel ei pruugi olla seost vahistamisaluse olemasoluga. Sellises olukorras on vahistatu vabastamiskohustus tingitud vabadusõiguse eeliskaitsmise vajadusest. Vabadusõiguse samasugune eeliskaitsmise vajadus ei aktualiseeru aga isiku puhul, kes viibib vabaduses kuid kellele kohaldatud kautsjon on väldanud 6 kuud. Sellisel isikul puudub õigus taotleda kautsjonisumma tagastamist KrMS § 130 lg-le 3 tuginevalt.

Põhiseaduse § 14 kohaselt on õiguste ja vabaduste tagamine seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste pidev kohustus. Seetõttu peab ka menetleja kriminaalmenetluse igal ajahetkel hoolitsema selle eest, et kõik põhiõiguste riived oleksid kestvalt põhjendatud. Demokraatlikus õigusriigis võib põhiõigusi riivata vaid juhul ja niivõrd, kui ja kuivõrd see on vältimatult vajalik. See tähendab, et kautsjon tuleb isikule tagastada, kui selle kohaldamise alused on ära langenud ning kahtlustatav või süüdistatav ei ole rikkunud kautsjoni tingimusi. Kriminaalkolleegium leiab, et aluse kautsjoni tagastamiseks, kui selle kohaldamise alused (vahistamise alused) on äralangenud ja isik ei ole kautsjonitingimusi rikkunud, annab KrMS § 135 lg 7 p 1.

Kahtlustataval on õigus kohtueelses menetluses taotleda eeluurimiskohtunikult kontrollimist, kas kautsjoni jätkuv kohaldamine on enam põhjendatud. Aluse sellise taotluse esitamiseks kahtlustatavale ja süüdistatavale annavad KrMS § 34 lg 1 p 8, § 127 lg 2 ja § 135 lg 1 nende koostoimes. Kahtlustataval ja süüdistataval on õigus taotleda ka talle kohaldatud kautsjoni, kuid mitte selle suuruse (vt RKKKo nr 3-1-1-59-99) muutmist ja tühistamist ning selle taotluse lahendamisel tuleb lähtuda samadest reeglitest nagu kautsjoni kohaldamiselgi. Selle taotluse läbivaatamisel tuleb kontrollida vahistamisaluse põhimõttelist olemasolu isiku suhtes, kellele oli kohaldatud kautsjonit. Kui kontrollimisel sedastatakse, et enam ei ole põhjust rääkida vahistamisalusest, tuleb kautsjon tagastada.


Kautsjoni kohaldamine vahistamise asendamisel tähendab kautsjoni kohaldamise keeldu sellisele kahtlustatavale või süüdistatavale, kelle puhul ei ole kohtunik tuvastanud ja kohtumääruses fikseerinud ning nõuetekohaselt põhjendanud vähemalt ühe KrMS § 130 lg-s 2 märgitud vahistamisaluse (kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise või kuritegude jätkuva toimepanemise kahtluse) olemasolu (vt RKKKm nr 3-1-1-59-99 ja nr 3-1-1-118-02). Eelmärgitust tuleneb, et kui kriminaalmenetluse mingil ajahetkel ei saa menetleja arvates kahtlustatava või süüdistatava puhul enam rääkida vahistamisaluse olemasolust, siis tuleb tühistada ka sellele isikule kohaldatud kautsjon ja kautsjonisumma talle tagastada.

Kautsjoni kohaldatavus vaid kahtlustatava või süüdistatava taotlusel tähendab seda, et kahtlustatav või süüdistatav on ise avaldanud soovi asendada vahistamine enda jaoks soodsama põhiõiguste riivega.

3-1-1-2-08 PDF Riigikohus 06.03.2008

Otsustamaks väärteomenetluses VTMS §-s 23 märgitud aluste olemasolul kaitsjale makstud tasu suuruse mõistlikkuse üle, tuleb kohtul lahendada küsimus selle tasu maksmise vajalikkusest ja põhjendatusest konkreetses väärteoasjas ja arvestades selle asja keerukust. (RKKKo nr 3-1-1-37-03). Kohus peab võtma arvesse kohtuistungite mahtu ning määratud või mõistetud karistuse suurust (RKKKo nr 3-1-1-75-03).


Väärteomenetluse seadustiku üldsätted ei määratle, kas väärteomenetluses lähtutakse kohtumenetluses võistlevuse põhimõttest või uurimisprintsiibist. Kuid sellest tõdemusest üksi ei piisa väitmaks, et väärteomenetluses kehtib VTMS § 2 kaudu KrMS §-s 14 sätestatud kohtumenetluse võistlevuse põhimõte. Väärteomenetluse seadustiku §-de 98 ja 99 regulatsioon erineb tuntavalt kohtuliku uurimise raames toimuvat ülekuulamist reguleerivatest sätetest kriminaalmenetluse seadustikus, kuivõrd väärteomenetluses ei ole ette nähtud ristküsitlust kui võistleva menetluse olulist tunnust. Ristküsitlemise asemel teeb kohus tunnistajale ettepaneku rääkida kõik, mida ta väärteo kohta teab, alles seejärel antakse pooltele võimalus isikut küsitleda. Väärteomenetluse seadustiku taoline erinevus võrreldes kriminaalmenetluse seadustikuga on põhjendatud. Võistlevuse põhimõtte oluliseks eelduseks on poolte võrdsuse nõue. See tähendab muuhulgas ka seda, et mõlema poole esindajal on õigusalased süvateadmised. Kriminaalmenetluses on see tagatud KrMS § 45 lg-s 4 sätestatuga, mille kohaselt on kohtumenetluses kaitsja osavõtt kohustuslik. Väärteomenetluses taoline üldine kaitsja nõue puudub ning selle kehtestamine ei ole ka mõeldav, kuna see muudaks väärteoasjade menetlemise liialt kulukaks ning hakkaks takistama kohtusse pöördumist.


Väärteoprotokollis esitatud teo lühikirjeldus annab väärteoasja arutamise piirid (vt RKKKo nr 3-1-1-75-03, nr 3-1-1-80-06, nr 3-1-1-84-07). Kuigi vastav põhimõte on otsesõnu ära toodud VTMS §-s 87, mis reguleerib väärteoasja arutamist maakohtus, kehtib sama põhimõte ka kohtuvälises menetluses (vt RKKKo nr 3-1-1-84-07 p. 11).


Selleks, et kohus saaks kontrollida kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid VTMS § 123 lg 2 alusel, peab ta ühtlasi uurima kohtuvälise menetleja otsuse aluseks olnud tõendeid, sh ülekuulamiste protokolle.

3-1-1-5-08 PDF Riigikohus 18.03.2008

Karistusseadustiku § 21 lg 2 esimesest lausest tulenevalt vastutavad isikud kaastäideviijatena, kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult. Teovalitsemise teooriast lähtuvalt ei ole nõutav, et täideviijana käsitletav isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt objektiivse teokoosseisu. Küll on aga nõutav ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastava sündmuste kulgemise enda kontrolli all hoidmine (vt RKKKo nr 3-1-1-97-04, p 21). Et tunnistada isikut süüdi kaastäideviijana, peab kohus sellist järeldust põhjendama ja ära näitama need faktilised asjaolud, mis on aluseks väitele, et isik on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse (RKKKo nr 3-1-1-101-05, p 8).


Kohtuotsuse põhistatus tähendab seda, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse lugejale jälgitav (RKKKo nr , p 5.2 ja nr 3-1-1-47-04, p 10). Sisuliselt tähendab see, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks ta seejuures tugines (RKKKo nr 3-1-1-43-05, p 6).


Tulenevalt KrMS § 331 lg-st 2 arutab ringkonnakohus kriminaalasja üksnes esitatud apellatsiooni piires, sama paragrahvi 4. lõike kohaselt puudub apellandil ning teistel kohtumenetluse pooltel õigus kohtuliku arutamise käigus apellatsiooni piirest väljuda. Selline pädevuse piirang on oluline süüdistatava kaitseõiguse tagamise seisukohalt, sest süüdistatavalt ei saa eeldada valmisolekut süüdistuse oponeerimiseks apellatsiooni korras vaidlustamata küsimustes (RKKKo nr 3-1-1-65-05, p 5). Kriminaalmenetluse seadustiku § 340 lg 4 p 1 kohaselt võib ringkonnakohus prokuratuuri või kannatanu apellatsiooni alusel tunnistada süüdistatava süüdi raskemas kuriteos ja mõista raskema karistuse või jätta karistuse muutmata. Sellest sättest koosmõjus KrMS § 340 lg-ga 1 nähtub, et ringkonnakohus on kriminaalasja arutamisel ja otsuse tegemisel üldjuhul ning eelkõige seotud apellatsioonis sisalduva taotlusega. Juhul, kui apellandi taotlus on ebaselge või vastuoluline, tuleb taotluse sisu selgitamiseks lähtuda ka apellatsiooni motiividest, millised tuleb vastavalt KrMS § 321 lg 2 p-le 4 apellatsioonis obligatoorselt märkida. Viimast seisukohta kinnitab see, et apellatsiooni piirid on seatud sellega, millises osas kohtuotsust vaidlustatakse, aga eelkõige siiski apellandi nõuete sisuga (RKKKo nr 3-1-1-65-06, p 15).


Tulenevalt KrMS § 331 lg-st 2 arutab ringkonnakohus kriminaalasja üksnes esitatud apellatsiooni piires, sama paragrahvi 4. lõike kohaselt puudub apellandil ning teistel kohtumenetluse pooltel õigus kohtuliku arutamise käigus apellatsiooni piirest väljuda. Selline pädevuse piirang on oluline süüdistatava kaitseõiguse tagamise seisukohalt, sest süüdistatavalt ei saa eeldada valmisolekut süüdistuse oponeerimiseks apellatsiooni korras vaidlustamata küsimustes (RKKKo nr 3-1-1-65-05, p 5).

3-1-1-101-07 PDF Riigikohus 01.04.2008

Narkootilise aine suure koguse kindlaksmääramisel tuleb lähtuda üksnes NPALS § 31 lg 3 esimesest lausest ja võtta aluseks vaid puhta, mitte aga segatud narkootilise aine kogus. See tähendab, et seguaine mass iseenesest ei saa olla aluseks rääkimaks narkootilise aine suurest kogusest karistusseadustiku eriosa tähenduses. (Vt RKKKo nr 3-1-1-121-06, p 11 ja nr 3-1-1-52-07, p 10). NPALS § 31 lg 3 teist lauset tuleb koosmõjus NPALS § 2 p-s 1 sätestatuga mõista selliselt, et ka narkootilise või psühhotroopse aine segu puhul saab narkootilise või psühhotroopse aine suurest kogusest rääkida vaid siis, kui segus sisalduvast puhtast narkootilisest ainest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele. Seega tuleb seguaine puhul alati esmalt selgitada selles sisalduva puhta narkootilise aine kontsentratsioon ning hinnata, kas see on käsitletav narkootilise või psühhotroopse aine suure kogusena NPALS § 3^1 lg 3 esimese lause mõttes.


KrMS § 268 lg 8 ja § 306 lg 1 p 3 annab kohtule pädevuse kohtuotsuse tegemisel teatud ulatuses algsest süüdistusest kõrvale kalduda ja anda süüdistatava käitumisele uus, prokuratuuri esitatud süüdistusest erinev õiguslik hinnang. Kasutades talle antud õigust kontrollida süüdistatava tegevuse karistatavust lisaks süüdistusaktis märgitud kuriteokoosseisule ka mõne muu kuriteokoosseisu järgi, peab kohus siiski täiendavalt arvestama KrMS § 268 lg 2 nõuetega, millest tulenevalt on süüdistuse oluline ja süüdistatava olukorda raskendav muutmine nõupidamistoas välistatud (vt RKKKo nr 3-1-1-96-06, p 15). Eelöeldu tähendab, et juhtudel, mil kohus loeb kohtuliku arutamise tulemina välistatuks süüdistatava süüditunnistamise talle süüdistusakti järgi inkrimineeritud karistusseaduse sätte järgi, ei saa automaatselt järgneda süüdistatava õigeksmõistmist, vaid kohus peab nõupidamistoas omal algatusel kontrollima, kas süüdistatava käitumine ei vasta mõne muu sellise kuriteokoosseisu tunnustele, mis ei ole süüdistusaktis märgitud kuriteost oluliselt erinev ega raskenda süüdistatava olukorda. Lisaks peab kohus kirjeldatud olukorras omal algatusel kontrollima sedagi, kas süüdistatava käitumine ei ole kvalifitseeritav süüdistusaktis märgitud kuriteo või sellest oluliselt mitteerineva ja mitteraskema kuriteo katsena. Kui kohus leiab, et süüdistatava käitumine ei ole küll kvalifitseeritav süüdistusaktis märgitud karistusseadustiku sätete järgi, kuid vastab karistusseadustiku sellistele sätetele, mis ei ole süüdistusaktis märgitust oluliselt erinev ega raskem, tuleb süüdistatav süüdi tunnistada eelpool kirjeldatud uue kvalifikatsiooni järgi.


Kriminaalmenetluse seadustiku § 314 p 6 kohaselt esitatakse õigeksmõistva kohtuotsuse resolutiivosas õigeksmõistetule kriminaalmenetlusega tekitatud kahju suurus. Kohustus lahendada õigeksmõistvas kohtuotsuses alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise küsimus tuleneb ka riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 2 lg-st 2. AVVKHS § 2 lg 2 esimesest lausest tulenevalt peab kohus, prokurör, uurija või muu ametiisik, kes teeb AVVKHS § 2 lg-s 1 näidatud otsuse või määruse, selles näitama päevade arvu, millal isikult oli alusetult vabadus võetud. Kui AVVKHS § 2 lg 1 alusel ei tule isikule temalt alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitada, märgib kohus, prokurör või uurija selle otsuses või määruses. Õigeksmõistvas kohtuotsuses peab olema märgitud vähemalt üks AVVKHS § 2 lg-s 2 nimetatud asjaolu - päevade arv, mil isikult oli vabadus alusetult võetud, või kahju hüvitamist välistav asjaolu. Juhul, kui otsuses on märgitud kahju hüvitamist välistav asjaolu, ei pea vahi all viibitud päevade arvu märkima (vt RKÜKo nr 3-3-1-15-07, p 33).


Arutades kriminaalasja olukorras, kus süüdistus on puudulik, puuduvad kohtul KrMS § 14 lg-s 1 sätestatud võistlevuse põhimõttest tulenevad volitused omal algatusel süüdistust muuta või täiendada, samuti nõuda prokurörilt uue süüdistuse esitamist või olemasoleva süüdistuse muutmist (vt RKKKm nr 3-1-1-139-05, p 18). Eelöeldu välistab ka kohtu omaalgatusliku süüdistuse täiendamise ja täpsustamise kohtuotsuses.


Kriminaalmenetluse seadustiku § 309 lg 2 kohaselt tehakse õigeksmõistev kohtuotsus muuhulgas siis, kui kohtulikul arutamisel ei ole tuvastatud kuriteosündmust ega kuritegu või kui ei ole tõendatud, et kuriteo on toime pannud süüdistatav. Seejuures tuleb võrreldes süüdistusaktis märgituga oluliselt erinevaks lugeda süüdistust, mis eeldab uute faktiliste asjaolude tuvastamist ja tugineb väidetele, mis ei olnud eelneva kohtuliku arutamise esemeks ning mille kohta ei ole süüdistatav seetõttu saanud enda seisukohti esitada ega seeläbi kaitseõigust realiseerida. Süüdistatava täielik informeeritus süüdistusest ja seega ka õiguslikust kvalifikatsioonist, millest kohus võib otsust tehes lähtuda, on õiglase kriminaalmenetluse hädavajalik eeldus (vt RKKKo nr 3-1-1-96-06, p 13).


Tulenevalt KrMS § 340 lg 4 p-st 2 võib ringkonnakohus tühistada õigeksmõistva kohtuotsuse üksnes prokuröri või kannatanu apellatsiooni alusel. Tühistades maakohtu otsuse "täies ulatuses", pidas ringkonnakohus ilmselt silmas üksnes maakohtu otsuse süüdimõistvat osa, jättes tähelepanuta, et apellatsioonikohtu otsuse resolutiivosa sõnastus mõjutab esimese astme kohtu otsust ka selle õigeksmõistvas osas. Ringkonnakohtu otsuse resolutiivosa sõnastamisel tehtud viga toob kaasa selle, et asjas tehtud kohtuotsus ei vasta KrMS § 309 lg 1 nõuetele. Kohtuotsuse resolutiivosa järelduste mittevastavus tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele on KrMS § 339 lg 1 p 8 kohaselt kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks, mis vastavalt KrMS § 362 p-le 2 on kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise aluseks.

3-4-1-3-08 PDF Riigikohus 03.04.2008

Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse järgi on võimalus esitada individuaalkaebus otse Riigikohtule piiratud. Seadus ei sätesta otsesõnu võimalust esitada individuaalkaebus õigustloova akti põhiseaduslikkuse kontrollimiseks (vt nt Riigikohtu 23.03.2005 määruse asjas nr 3-4-1-6-05 p-i 4; 04.04.2007 määruse asjas nr 3-4-1-8-07 p-i 5) (p 3).

Tulenevalt põhiseaduse §-dest 13, 14 ja 15 ning Konventsiooni kohaldamispraktikast, saab Riigikohus jätta isiku kaebuse menetlemata üksnes siis, kui isikul on muul tõhusal viisil võimalik kasutada talle põhiseaduse §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele (vt Riigikohtu 17.03.2003. a otsuse asjas nr 3-1-3-10-02 p-i 17; 06.01.2004 otsuse asjas nr 3-1-1-13-03 p-i 32; 06.01.2004 otsuse asjas nr 3-3-2-1-04 p-i 26)(p 4). Kohtumenetlust reguleerivad seadused ega põhiseadus ei anna isikule õigust esitada kohtu seisukohaga mittenõustumise korral kohtulahendi peale kaebust otse Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumile (p 5).

3-1-1-83-07 PDF Riigikohus 21.04.2008

1. septembrist 2002 kuni 23. märtsini 2008 kehtinud KarS § 213 redaktsioon nägi ette vastutuse varalise kasu saamise eest arvutiprogrammi või andmete ebaseadusliku sisestamise, muutmise, kustutamise, rikkumise, sulustamise või muul viisil andmetöötlusprotsessi ebaseadusliku sekkumise teel, kui sellega on mõjutatud andmete töötlemise tulemust. 24. märtsil 2008 jõustunud karistusseadustiku muutmise seadusega jäeti sättest välja tunnus "kui sellega on mõjutatud andmete töötlemise tulemust" (vt RT I 2008, 13, 87, p 4). Arvuti all tuleb mõista arvutisüsteemi, mille definitsioon on antud arvutikuritegevusvastases konventsioonis (RT II 2003, 9, 32). Selle kohaselt on arvutisüsteem andmeid programmi järgi automaatselt töötlev seade (s.o programmeeritav seade). Andmete ebaseaduslik sisestamine hõlmab ka arvelduskontole juurdepääsu ja sellel oleva varaga toimingute tegemist võimaldavate andmete sisestamise, kui selleks puudub arvelduskonto omaniku nõusolek. Andmete töötlemise tulemust mõjutatakse seejuures andmetöötlusprotsessi lubamatu käivitamise kaudu, kuna vastasel korral andmeid ei töödeldaks. Süütegu on lõpule viidud varalise kasu saamisega ehk raha laekumisega teo toimepanija või kolmanda isiku arvele. Kui isik võtab seejärel sularaha ka välja, on tegemist nn mittekaristatava järelteoga, mille ebaõigus neeldub enne toimepandud arvutikelmuses (sama põhimõte rakendub ka omastamise puhul).


Kriminaalmenetluse seadustiku § 268 lg 8 alusel võib kohus kohtuotsust tehes kuriteo samadest asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni, kergendades isiku olukorda. Kriminaalmenetluse seadustiku § 268 lg-st 2 järeldub, et süüdistatava olukorra kergendamine esitatud süüdistusega võrreldes ei või endaga kaasa tuua süüdistuse olulist muutmist, muu hulgas on välistatud süüdistuses kirjeldatud faktilistele asjaoludele süüdistuses märgitust oluliselt erineva õigusliku hinnangu andmine (vt RKKKo nr 3-1-1-116-06, p 17).


Omastamise koosseisu esimene teoalternatiiv näeb ette valduses oleva võõra vallasasja ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramise. Panga arvelduskontol olev raha ei ole käsitatav asjana tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 49 mõttes (vt ka RKKKo nr 3-1-1-130-04, p 9), tegemist on arvelduskonto omaniku varalise nõudega panga vastu arvelduskontol näidatud ulatuses. Varaline nõue ei saa olla süüdistatava valduses, kuna valdus on tegelik võim asja üle (asjaõigusseaduse § 30). Seega ei toimu ülekannete tegemisel valduses oleva võõra vallasasja enda kasuks pööramist. Süüdistatav kasutab internetipangas arvelduskontole juurdepääsu võimaldavaid vahendeid (panga väljastatud kasutajatunnus, salasõna ja koodikaart või PIN-kalkulaatori koodid või digitaalset tuvastamist ja allkirjastamist võimaldav sertifikaat vm isiku identifitseerimisvahend) võõra vara käsutamiseks.

Karistusseadustiku § 201 lg 1 teine teoalternatiiv näeb ette isikule usaldatud muu võõra vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramist. Kannatanu arvelduskontol olev raha (vara) võib olla süüdistatavale usaldatud, s.o antud tema pädevusse, lepinguga või muul õiguslikul alusel. Vara usaldamise all tuleb mõista ka volitust internetipanka sisenemiseks ja kannatanu arvelduskontol oleva raha käsutamiseks. Vara usaldamise tunnus hõlmab ka olukorda, kus juurdepääs arvelduskontole võimaldatakse vastuolus pangaga sõlmitud lepinguga, näiteks kui arvelduskonto omanik palub tuttaval või sugulasel teha tema eest ülekandeid. Vara usaldamise mõiste hõlmab juhtumeid, kus on olemas arvelduskonto omaniku nõusolek teise isiku juurdepääsuks arvelduskontole ja sellel oleva raha käsutamiseks. Omastamisega on tegemist siis, kui isik teeb selliseid toiminguid (rahaülekandeid), milleks teda volitatud ei ole, pöörates vara enda või kolmanda isiku kasuks. Seejuures tuleb arvestada, et kuriteo täideviijaks võib olla vaid isik, kellele on vara usaldatud, teiste isikute puhul on võimalik kuriteost osavõtt. Vara usaldamisega ei ole aga tegemist juhul, kui arvelduskontole juurdepääsu võimaldavad vahendid satuvad isiku valdusesse (või saavad talle teatavaks) arvelduskonto omaniku nõusolekuta, samuti kui neid antakse talle vaid hoiule või edasiandmiseks ilma konto kasutamise ja käsutamise õiguseta. Selles olukorras tuleb kõne alla arvutikelmuse koosseis (KarS § 213).

3-1-1-19-08 PDF Riigikohus 07.05.2008

Tõendite kohtuliku uurimise kõrval ristküsitluses on kaitsjal ja süüdistajal õigus esitada kohtule uurimiseks ka uurimistoimingu protokolle ja kriminaaltoimiku muid dokumente. Nende tõendite uurimine saab toimuda vaid läbi nende avaldamise. Seejuures tuleb järgida KrMS §-s 296 sätestatud nõudeid. Uurimistoimingu protokolli või muu dokumendi osaline või täielik avaldamine on võimalik vaid juhul, kui seda taotleb kohtumenetluse pool (KrMS § 296 lg 1) ja kui kohus leiab, et uurimistoimingu protokolli või kriminaaltoimiku muu dokumendi võib avaldada ja seda on võimalik tõendina kasutada, ning kui kohus määrab selle avaldamise (KrMS § 296 lg 3). Viimatinimetatud määrus peab tulenevalt KrMS § 145 lg 1 p-st 2 olema kantud kohtuistungi protokolli (RKKKo nr 3-1-1-123-06).


Kriminaalmenetluse seadustiku § 14 sätestab kriminaalmenetluse võistlevuse põhimõtte, mis tähendab seda, et kohus otsustab isiku süüküsimuse tõendite põhjal, mida kaitsja või süüdistaja on kohtule esitanud ja mida kohus on vahetult uurinud. Riigikohus on korduvalt selgitanud KrMS § 289, § 291 ja § 293 lg 1 tähendust tunnistaja ja süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütluste arvestamisel tõendiallika usaldusväärsuse kontrollimisel ja nimetatud ütluste tähendust tõendamiseseme asjaolude kindlakstegemisel ristküsitluses. Kohtuotsuses on keelatud tuginemine kohtueelses menetluses antud ütlustele, kui nende avaldamist ei ole seaduses sätestatud tingimustel kohtuistungil taotletud (RKKKo nr 3-1-1-67-06, nr 3-1-1-86-06, nr 3-1-1-105-06, nr 3-1-1-113-06 ja nr 3-1-1-3-07).

Tõendite kohtuliku uurimise kõrval ristküsitluses on kaitsjal ja süüdistajal õigus esitada kohtule uurimiseks ka uurimistoimingu protokolle ja kriminaaltoimiku muid dokumente. Nende tõendite uurimine saab toimuda vaid läbi nende avaldamise. Seejuures tuleb järgida KrMS §-s 296 sätestatud nõudeid. Uurimistoimingu protokolli või muu dokumendi osaline või täielik avaldamine on võimalik vaid juhul, kui seda taotleb kohtumenetluse pool (KrMS § 296 lg 1) ja kui kohus leiab, et uurimistoimingu protokolli või kriminaaltoimiku muu dokumendi võib avaldada ja seda on võimalik tõendina kasutada, ning kui kohus määrab selle avaldamise (KrMS § 296 lg 3). Viimatinimetatud määrus peab tulenevalt KrMS § 145 lg 1 p-st 2 olema kantud kohtuistungi protokolli (RKKKo nr 3-1-1-123-06).

Tõendite kohtuliku uurimise kõrval ristküsitluses on kaitsjal ja süüdistajal õigus esitada kohtule uurimiseks ka uurimistoimingu protokolle ja kriminaaltoimiku muid dokumente. Nende tõendite uurimine saab toimuda vaid läbi nende avaldamise. Seejuures tuleb järgida KrMS §-s 296 sätestatud nõudeid. Uurimistoimingu protokolli või muu dokumendi osaline või täielik avaldamine on võimalik vaid juhul, kui seda taotleb kohtumenetluse pool (KrMS § 296 lg 1) ja kui kohus leiab, et uurimistoimingu protokolli või kriminaaltoimiku muu dokumendi võib avaldada ja seda on võimalik tõendina kasutada, ning kui kohus määrab selle avaldamise (KrMS § 296 lg 3). Viimatinimetatud määrus peab tulenevalt KrMS § 145 lg 1 p-st 2 olema kantud kohtuistungi protokolli (RKKKo nr 3-1-1-123-06).


Kriminaalmenetluse seadustiku § 155 lg 2 p 8 kohaselt tuleb kohtuistungil tehtud taotlused ja nende lahendused kanda kohtuistungi protokolli. Täitmaks KrMS § 289, § 291 ja § 293 lg 1 nõudeid, on kohtuistungi protokollis vajalik muuhulgas märkida, kelle taotlusel ja millisel alusel ning kui suures ulatuses toimus tunnistaja, kannatanu või süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine (RKKKo nr 3-1-1-124-05, nr 3-1-1-67-06, nr 3-1-1-89-06, nr 3-1-1-123-06, nr 3-1-1-125-06).

Tõendite kohtuliku uurimise kõrval ristküsitluses on kaitsjal ja süüdistajal õigus esitada kohtule uurimiseks ka uurimistoimingu protokolle ja kriminaaltoimiku muid dokumente. Nende tõendite uurimine saab toimuda vaid läbi nende avaldamise. Seejuures tuleb järgida KrMS §-s 296 sätestatud nõudeid. Uurimistoimingu protokolli või muu dokumendi osaline või täielik avaldamine on võimalik vaid juhul, kui seda taotleb kohtumenetluse pool (KrMS § 296 lg 1) ja kui kohus leiab, et uurimistoimingu protokolli või kriminaaltoimiku muu dokumendi võib avaldada ja seda on võimalik tõendina kasutada, ning kui kohus määrab selle avaldamise (KrMS § 296 lg 3). Viimatinimetatud määrus peab tulenevalt KrMS § 145 lg 1 p-st 2 olema kantud kohtuistungi protokolli (RKKKo nr 3-1-1-123-06).


Kriminaalmenetluse seadustiku § 14 sätestab kriminaalmenetluse võistlevuse põhimõtte, mis tähendab seda, et kohus otsustab isiku süüküsimuse tõendite põhjal, mida kaitsja või süüdistaja on kohtule esitanud ja mida kohus on vahetult uurinud. Riigikohus on korduvalt selgitanud KrMS § 289, § 291 ja § 293 lg 1 tähendust tunnistaja ja süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütluste arvestamisel tõendiallika usaldusväärsuse kontrollimisel ja nimetatud ütluste tähendust tõendamiseseme asjaolude kindlakstegemisel ristküsitluses. Kohtuotsuses on keelatud tuginemine kohtueelses menetluses antud ütlustele, kui nende avaldamist ei ole seaduses sätestatud tingimustel kohtuistungil taotletud (RKKKo nr 3-1-1-67-06, nr 3-1-1-86-06, nr 3-1-1-105-06, nr 3-1-1-113-06 ja nr 3-1-1-3-07).

3-1-1-20-08 PDF Riigikohus 16.05.2008
KrK

Aegumise küsimuse lahendamisel tuleb kohaldada süüdistatava suhtes leebeimat seadust KarS § 5 lg 2 mõttes (vt RKKKo nr 3-1-1-114-02). KrK § 54 lg 2 3. lauses sätestatu all tuleb mõista kohtuotsuse tegelikku täitmist, s.t süüdimõistetu ilmumist või toimetamist vanglasse karistust kandma. Vastupidine tõlgendus muudaks KrK § 54 lg 1 sisutühjaks, sest ei saa loogiliselt põhjendada, miks kohus pidi üldjuhul saatma kohtuotsuse ärakirja kohtulahendit täitvale asutusele (kohtuotsuse täitmisele pöörama) kolme aasta jooksul, kuid kui süüdimõistetu asus end varjama, pikenes kohtuotsuse ärakirja saatmise tähtaeg kümne aastani. Teiseks saab karistusest kõrvale hoiduda vaid pärast seda, kui kohtuotsus on täitmisele pööratud, sest just täitmisele pööramisega seondub isiku kohustus asuda karistuse kandmisele. Eeltoodut kinnitab ka asjaolu, et vastavalt KrMK §-le 333 võis kohus kohtuotsuse täitmisele pööramise edasi lükata ning sel juhul süüdimõistetu suhtes karistust koheselt täide ei viidud. Kohtuotsuse täitmine KarS § 82 mõttes hõlmab lahendi jõustumisele järgnevat menetlust, mis samuti koosneb süüdimõistva kohtuotsuse täitmisele pööramisest ja sellele järgnevast otsuse resolutiivosas määratu reaalsest täideviimisest, vangistuse puhul süüdimõistetu paigutamisest kinnipidamiskohta. Kuid erinevalt KrK regulatsioonist ei sätesta KarS § 82 lg 2 kindlat ajalist piiri, mille ületamisel otsust ei täideta, hoolimata sellest, et aegumise tähtaeg oli peatunud. Seega kogu ajavahemik, mil isik hoidub kõrvale kohaldatud karistuse kandmisest, arvatakse KarS § 82 lg-s 1 sätestatud tähtaegadest välja ja kui kohtuotsus oli pööratud täitmisele (saadetud kohtulahendit täitvale asutusele) õigeaegselt, siis sellise isiku osas otsuse täitmine ei aegu.

3-1-1-88-07 PDF Riigikohus 16.05.2008
PS
TS

Väärteomenetluse seadustiku § 114 lg 1 p 2 kohaselt on üksnes menetlusosalisel õigus esitada maakohtule kaebus kohtuvälise menetleja üldmenetluses tehtud otsuse peale. Väärteomenetluse seadustiku § 16 nimetab menetlusosalisena vaid menetlusalust isikut ja tema kaitsjat. Seega ei näe väärteomenetluse seadustik ette menetlusvälise isiku võimalust esitada maakohtule kaebus kohtuvälise menetleja otsuse peale ega maakohtu pädevust selliseid kaebusi läbi vaadata. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senises praktikas on leitud, et menetlusväline isik saab VTMS § 76 lg 1 kohaselt kuni kohtuvälise menetleja otsuse tegemiseni küll vaidlustada kohtuvälise menetleja tegevust, kuid ei saa VTMS § 114 lg-st 1 tulenevalt vaidlustada kohtuvälise menetleja otsust (vt RKKKm nr 3-1-1-156-05, p 10).

Vallasasja konfiskeerimine riivab asja omaniku omandipõhiõigust (PS § 32). Põhiseaduse § 15 lg 1 esimese lause kohaselt on igaühel õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Põhiseaduse §-dest 13, 14 ja 15 tuleneb õigus tõhusale menetlusele enda kaitseks (vt RKÜKm nr 3-3-1-38-00, p-d 15 ja 19 otsus nr 3-1-3-10-02, p 17). Põhiseaduse §-des 13, 14 ja 15 ette nähtud õigus kohtulikule kaitsele hõlmab nii isiku õigust esitada õiguste ja vabaduste rikkumise korral kaebus kohtule kui ka riigi kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis on õiglane ja tagab isiku õiguste tõhusa kaitse (vt PSJVm nr 3-4-1-4-06, p 9; nr 3-4-1-17-06, p 4; nr 3-4-1-8-07, p 6; nr 3-4-1-11-07, p 4). Väärteomenetluse seadustikust, selle väljatöötamist puudutavatest materjalidest ega muudest allikatest ei nähtu selget eesmärki, mida silmas pidades on menetlusväline isik jäetud ilma õigusest vaidlustada kohtuvälise menetleja otsust, millega on konfiskeeritud talle kuuluv transpordivahend. Seetõttu on VTMS § 114 lg 1 p 2 osas, milles see säte ei võimalda menetlusvälisel isikul esitada maakohtule kaebust kohtuvälise menetleja üldmenetluse otsuse osa peale, millega konfiskeeritakse menetlusvälisele isikule kuuluv transpordivahend, vastuolus olev PS § 15 lg 1 esimese lausega.


Vallasasja konfiskeerimine riivab asja omaniku omandipõhiõigust (PS § 32). Põhiseaduse § 15 lg 1 esimese lause kohaselt on igaühel õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Põhiseaduse §-dest 13, 14 ja 15 tuleneb õigus tõhusale menetlusele enda kaitseks (vt RKÜKm nr 3-3-1-38-00, p-d 15 ja 19 otsus nr 3-1-3-10-02, p 17). Põhiseaduse §-des 13, 14 ja 15 ette nähtud õigus kohtulikule kaitsele hõlmab nii isiku õigust esitada õiguste ja vabaduste rikkumise korral kaebus kohtule kui ka riigi kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis on õiglane ja tagab isiku õiguste tõhusa kaitse (vt PSJVm nr 3-4-1-4-06, p 9; nr 3-4-1-17-06, p 4; nr 3-4-1-8-07, p 6; nr 3-4-1-11-07, p 4). Väärteomenetluse seadustikust, selle väljatöötamist puudutavatest materjalidest ega muudest allikatest ei nähtu selget eesmärki, mida silmas pidades on menetlusväline isik jäetud ilma õigusest vaidlustada kohtuvälise menetleja otsust, millega on konfiskeeritud talle kuuluv transpordivahend. Seetõttu on VTMS § 114 lg 1 p 2 osas, milles see säte ei võimalda menetlusvälisel isikul esitada maakohtule kaebust kohtuvälise menetleja üldmenetluse otsuse osa peale, millega konfiskeeritakse menetlusvälisele isikule kuuluv transpordivahend, vastuolus olev PS § 15 lg 1 esimese lausega.

Karistusseadustiku § 83 kohaselt on süüteo toimepanemise vahendi ja vahetu objekti konfiskeerimine üldjuhul kohtu pädevuses. Erandina näeb KarS § 83 lg 6 ette, et väärteo toimepanemise vahendi ning väärteo vahetuks objektiks olnud aine või eseme võib sama paragrahvi lõigetes 1, 2 ja 4 sätestatud juhtudel konfiskeerida seaduses ettenähtud kohtuväline menetleja. Seega peab selleks, et konkreetne kohtuväline menetleja saaks otsustada mingi väärteo vahetu objekti või vahendi konfiskeerimise üle, seadusest tulenema vastav pädevusnorm. Tolliseaduse § 94 lg 4 sisu seisnebki selles, et anda sama paragrahvi teises lõikes nimetatud kohtuvälisele menetlejale - Maksu- ja Tolliametile - kooskõlas KarS § 83 lg-s 6 sätestatuga õigus otsustada, kas tollieeskirjade rikkumise eesmärgil eriliselt ümberehitatud transpordivahend, millega või mille abil pandi toime tollieeskirjade rikkumine, tuleb KarS § 83 lg-tes 1 või 3 sätestatud alustel konfiskeerida või mitte. Samas ei ole Maksu- ja Tolliametil kohtuvälise menetlejana õigust otsustada tollieeskirjade rikkumisega seotud väärtegude toimepanemiseks kasutatud muude vahendite konfiskeerimise üle, mistõttu peab selliste esemete konfiskeerimise otsustama kohus.

3-1-1-30-08 PDF Riigikohus 20.05.2008

Vahistamismäärusest peab üheselt nähtuma, et kohus on lugenud tuvastatuks nii põhjendatud kuriteokahtluse kui vahistamisaluse olemasolu (vt RKKKm nr 3-1-1-103-06, p 9). Lisaks tuleb vahistamismääruses esitada põhjendused, millistest asjaoludest ja tõenditest tulenevalt esineb kohtu arvates nii põhjendatud kuriteokahtlus kui ka vahistamisalus. Seejuures ei piisa üksnes konstateeringust, et kahtlustatav võib vabaduses viibides jätkuvalt toime panna kuritegusid, vaid kohtul tuleb tugineda sellist kahtlust kinnitavale teabele. Vahistamisaluse olemasolu kontrollimisel tuleb arvesse võtta isiku hoiakut ja kalduvust panna toime teatud liiki kuritegusid, eelnevat elukäiku, isiklikke ja majanduslikke suhteid ning muid vahistamise küsimuse lahendamisel tähtsust omavaid asjaolusid.

Vahistamise näol on kriminaalmenetluses tegemist kahtlustatava või süüdistatava põhiõiguste kõige intensiivsema riivega, mille tõttu tuleb kogu kriminaalmenetluse vältel jälgida, et isikuid peetaks vahi all üksnes siis ja nii kaua, kui see on kriminaalmenetluse tagamiseks tõepoolest vältimatult vajalik (vt RKKKm nr 3-1-1-80-07, p 13). Nimetatud põhimõte väljendub muu hulgas KrMS § 137 lg-s 1 sätestatud menetluslikus garantiis ja vahistatu või tema kaitsja õiguses taotleda vahistamisest kahe kuu möödumisel eeluurimiskohtuniku või kohtu poolt vahistuse põhjendatuse kontrollimist, mille käigus tuleb hinnata, kas vahi all pidamise põhjendused on olulised ning piisavad, et õigustada isiku jätkuvat vahi all viibimist.

3-1-1-22-08 PDF Riigikohus 22.05.2008

Kohtuotsuse põhjendatus tähendab muuhulgas seda, et otsusest peab olema nähtav, millistele õigusnormidele tuginedes otsus on tehtud. Kohtuotsuses nende õigusnormide märkimata jätmine, mille alusel kohus otsustas asitõendite ja muude kriminaalmenetluses äravõetud või arestitud asjade suhtes rakendatavate meetmete üle, moodustab kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes.


Vastavalt KrMS § 313 lg 1 p-le 11 moodustab kohtuotsuse olulise osa ka asitõendite ja muude kriminaalmenetluses äravõetud või arestitud asjade suhtes tarvitusele võetavate meetmete äranäitamine. Kohtuotsuse põhjendatus tähendab muuhulgas seda, et otsusest peab olema nähtav, millistele õigusnormidele tuginedes otsus on tehtud. Kohtuotsuses nende õigusnormide märkimata jätmine, mille alusel kohus otsustas asitõendite ja muude kriminaalmenetluses äravõetud või arestitud asjade suhtes rakendatavate meetmete üle, moodustab kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes.


KrMS § 339 lg 1 rikkumiste kõrvaldamine apellatsioonimenetluses ei ole lubatud. Ringkonnakohus võib küll lisada esimese astme kohtu otsusele omapoolsed põhjendused, kuid seda vaid juhul, kui maakohtu otsus jäetakse muutmata KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel. Selline lahend on võimalik olukorras, kus maakohtu otsuses on põhjendused olemas ning ei tuvastata kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist (vt RKKKo nr 3-1-1-59-07, p 12).


Kui ringkonnakohus arutab kriminaalasja kaitsja apellatsioonkaebuse alusel, ei ole ringkonnakohtul KrMS § 341 lõigetest 3-4 tulenevalt õigus raskendada isiku olukorda.

Kokku: 463| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json