Ametiühingute seadus (lühend - AÜS)

VõrdKS § 2 lg 3 ei tähenda kahju hüvitamise iseseisvat alust. Selleks, et töötaja saaks VõrdKS § 1 lg‑s 1 nimetamata tunnuste alusel VõrdKS § 24 lg‑te 1 ja 2 järgi või AÜS § 19 lg 4 järgi nõuda tööandjalt kahju hüvitamist, peab võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine kujutama endast töölepingu rikkumist, mis peab olema töötaja kahju põhjuseks (VÕS § 127 lg 4) ning mittevabandatav (VÕS § 103), töötaja kahju peab olema hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) ning see kahju peab olema olnud tööandjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav (VÕS § 137 lg 3). (p 14)

Ametiühingute seaduse § 19 lg 2, lg 3 p 2 ja lg 4 ei anna töötajale iseseisvat täiendavat alust nõuda töölepingu tühise ülesütlemisega tekitatud kahju hüvitamist lisaks TLS § 109 lg‑s 1 või lg‑s 2 sätestatule. Sellise iseseisva kahju hüvitamise nõude alust ei tulene ka AÜS § 19 lg 2, lg 3 p 2 ja lg 4 koostoimest VõrdKS § 2 lg‑ga 3 ning § 24 lg‑tega 1 ja 2. (p 13)

VõrdKS § 2 lg 3 ei tähenda kahju hüvitamise iseseisvat alust. Selleks, et töötaja saaks VõrdKS § 1 lg‑s 1 nimetamata tunnuste alusel VõrdKS § 24 lg‑te 1 ja 2 järgi või AÜS § 19 lg 4 järgi nõuda tööandjalt kahju hüvitamist, peab võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine kujutama endast töölepingu rikkumist, mis peab olema töötaja kahju põhjuseks (VÕS § 127 lg 4) ning mittevabandatav (VÕS § 103), töötaja kahju peab olema hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) ning see kahju peab olema olnud tööandjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav (VÕS § 137 lg 3). (p 14)

TLS § 109 lg 1 või lg 2 alusel väljamõistetav kahjuhüvitis hõlmab mh töölepingu ülesütlemisel töötaja diskrimineerimisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitist. Järelikult peab töötaja diskrimineerimisega tekitatud kahju eest hüvitise saamiseks esitama töölepingu ülesütlemise vaidlustamisel töövaidlusorganile faktilised asjaolud, mille alusel võib eeldada, et tööandja on teda diskrimineerinud (VõrdKS § 8 lg 1). Eeltoodut toetab mh ka TLS § 92 lg 1 p‑s 4 ja lg‑s 3 sätestatu. Kuna tegemist on TLS § 109 lg 1 või lg 2 alusel väljamõistetava hüvitisega, ei saa töötaja pärast seda, kui nende sätete alusel on talle töövaidlusorgani lahendiga hüvitis välja mõistetud ja see lahend on jõustunud, esitada tööandja vastu sama töölepingu sama ülesütlemise tõttu uut kahju hüvitamise nõuet. (p 15)

TLS § 109 lg 1 või lg 2 alusel väljamõistetav kahjuhüvitis hõlmab mh töölepingu ülesütlemisel töötaja diskrimineerimisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitist. Järelikult peab töötaja diskrimineerimisega tekitatud kahju eest hüvitise saamiseks esitama töölepingu ülesütlemise vaidlustamisel töövaidlusorganile faktilised asjaolud, mille alusel võib eeldada, et tööandja on teda diskrimineerinud (VõrdKS § 8 lg 1). Eeltoodut toetab mh ka TLS § 92 lg 1 p s 4 ja lg s 3 sätestatu. Kuna tegemist on TLS § 109 lg 1 või lg 2 alusel väljamõistetava hüvitisega, ei saa töötaja pärast seda, kui nende sätete alusel on talle töövaidlusorgani lahendiga hüvitis välja mõistetud ja see lahend on jõustunud, esitada tööandja vastu sama töölepingu sama ülesütlemise tõttu uut kahju hüvitamise nõuet. (p 15)

AÜS §-s 26² sätestatud süüteokoosseisu subjekti kirjeldav termin „tööandja“ pole määratlemata õigusmõiste, mida saaks konkreetse kaasuse tehiolusid arvesse võttes vabalt sisustada. Tööandja on TLS § 1 lg-s 1 nimetatud isik, kes võib olla nii füüsiline kui ka juriidiline isik. Osutatud normis määratletakse tööandjat kui isikut, kelle heaks teeb teine füüsiline isik töölepingu alusel tööd ja kes on kohustatud maksma töötajale töö tegemise eest tasu. Kui menetlusalune isik ei ole tööõigussuhte pooleks, s.o tööandjaks osutatud sätte mõttes, vaid esindab juhatuse liikmena tööandjat, siis ametiühingute seaduse tähenduses on tegemist erinevate õigussubjektidega, keda samastada ei saa ega tohi. Sellises olukorras ei ole menetlusalune isik AÜS §-s 26² sätestatud väärteokoosseisu subjekt ja ta ei saa erilise isikutunnuse puudumise tõttu selle süüteokoosseisu tunnuste realiseerimise eest vastutada. Kuigi KarS § 26 lg 1 kohaselt võiks kirjeldatud olukorras tekkida küsimus toimepanijate vastutusest kõlbmatu süüteokatse eest, välistab selle võimaluse põhimõte, mille järgi on väärteokatse karistatav üksnes karistusseadustikus või muus seaduses sätestatud juhtudel (KarS § 25¹). Ametiühingute seaduses vastutust väärteokatse eest ette ei nähta. (p 16)

Ametiühingu valitud esindaja tegevuse takistamise eest karistusõiguslikku vastutust sätestav väärteokoosseis (AÜS § 26²) on normitehniliselt ebaõnnestunud. KarS § 14 lg-s 1 väljendatud spetsiaalsuspõhimõtte kohaselt vastutab juriidiline isik vaid siis, kui see on ette nähtud karistusseadustiku eriosas või muu seaduse vastavas paragrahvis. AÜS § 26² on formuleeritud ühelõikelisena ja selles ei sisaldu viidet juriidilise isiku vastutusele. Järelikult saab osutatud sätte järgi vastutada üksnes füüsiline isik. Kuna aga selle väärteokoosseisu subjektiks olev füüsiline isik peab vastama erilise isikutunnusega isiku määratlusele, s.t ta peab olema tööandja, ja vastutust väärteokatse eest sätestatud ei ole, ei saa AÜS § 26² järgi kaasnevast väärteovastutusest kõneleda juhtudel, mil AÜS § 20 lg 1 p 5 nõudeid rikutakse juriidilise isiku huvides ja/või isiku poolt, kellel selline eriline isikutunnus puudub. Kirjeldatud lünka ei saa kõrvaldada seaduse tõlgendamise teel, vaid kõnealuse olukorra muutmine eeldab seadusandja aktiivset sekkumist. (p 17)

Kaitsjatasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse, kas kaitsja tehtud toimingud on vajalikud, nendeks kulunud aeg põhjendatud ja kas kaitsja ühe tööühiku hind on mõistliku suurusega (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. oktoobri 2017. a otsus nr 1-15-9051/62, p 38 ja 15. novembri 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-90-16, p 16). (p 20)

Süüteokoosseisus kirjeldatud tegevuse eest vastutab üldjuhul iga isik, kes nii käitub, arvestades KarS §-s 24 viidatud erandeid (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. märtsi 2017. a otsus asjas nr 3-1-1-84-16, p 40). Öeldu tähendab, et kui karistusseadustiku eriosas või muus seaduses kirjeldatakse süüteokoosseisu tunnusena toimepanija erilisi isikuomadusi, eesmärke või motiive, tuleb tegevusdelikti puhul täideviija karistusõigusliku vastutuse vältimatu eeldusena kindlaks teha vastava isikutunnuse olemasolu. (p 14)