Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadus (lühend - VSS)

VSS § 333 lg 1 (HKMS § 9 lg 1) ja VSS § 332 lg 1 koosmõjus hakkab üldjuhul kaebetähtaeg kulgema teabe avaldamisega Siseministeeriumi veebilehel. VSS § 332 korras akti teatavakstegemise tõhususe seab kahtluse alla aga see, et nimetatud seaduses pole Siseministeeriumi veebiaadressi avaldatud.

VSS § 333 lg 1 (HKMS § 9 lg 1) ja VSS § 332 lg 3 koosmõjul hakkab kaebetähtaeg kulgema akti välismaalasele kirjalikult teatavakstegemisest välismaalase algatusel. Kirjaliku teatavakstegemisena VSS § 332 lg 3 mõttes tuleks mõista dokumendi kättetoimetamist posti teel ja dokumendi allkirja vastu kätteandmist, samuti elektroonilist kättetoimetamist (HMS §-d 26, 27 ja 28). Välismaal elava adressaadi puhul ei välista VSS § 332 lg 3 koosmõjus VSS § 1 lg 2 teise lausega dokumendi kättetoimetamist välislepingus sätestatud korras või diplomaatilisi kanaleid kaudu. VSS § 332 lg 3 võimaldab dokumendi otsepostitust välisriiki, välja arvatud kui välislepingust tulenevalt ei kasutata otsepostitust. VSS § 332 lg 3 kohaldamiseks piisab, kui välismaalane on oma aadressi või elektronposti aadressi näidanud haldusorganile esitatud taotluses. VSS § 333 lg 3 ei välista kaebetähtaja ennistamist HKMS § 12 lg 3 alusel.

Kui eriseaduses on haldusakti teatavakstegemine jäetud reguleerimata ja ette ei ole nähtud ka Haldusmenetluse seaduse kasutamise võimalust või see on otseselt välistatud, siis tuleb lünk analoogia korras täita Haldusmenetluse seaduse asjakohase regulatsiooniga. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse puhul sisaldub see regulatsioon HMS §-s 32, mis sätestab põhimõtte, et kui välislepingut pole sõlmitud ja dokumenti ei saa või ei soovita kätte toimetada diplomaatilisi kanaleid kaudu, siis võib selle välisriiki saata postiga, kui seadus või määrus näeb otseselt ette dokumendi kättetoimetamise posti teel.

Isiku õigust perekonnaelule võib piirata riigi julgeoleku kaalutlustel. Väljasaadetava perekonnaellu sekkumise seisukohalt vaadatuna saab ja tuleb riigi julgeolekut mõista laiemalt, kui see on sätestatud Välismaalaste seaduse § 12 lg-s 6.

Pärast väljasaatmise võimatuse ilmnemist tähendaks lahkumisettekirjutuse tegemine ja VSS § 10 lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmete rakendamine isiku õiguste eesmärgitut ja seega ka ebaproportsionaalset piiramist. Ka oleks sellises olukorras lahkumisettekirjutuse tegemine vastuolus VSS § 14 lg-ga 4, mille kohaselt väljasaatmist ei kohaldata, kui see on muutunud võimatuks.

VSS § 25 sõnastusest ei saa teha järeldust, et ülejäänud juhtudel tuleb igal juhul isiku väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaega pikendada. Väljasaatmiskeskusse paigutamine ja väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamine on haldustoiminguks loa andmine Halduskohtumenetluse seadustiku 4. peatüki mõttes (vt ka VSS § 26 lg 1). Loa andmine kui ka selle pikendamine on oma olemuselt halduskohtuniku kaalutlusotsustus ning kohase materiaalõigusliku aluse puudumine seaduses ei saa võtta halduskohtunikult kaalutlusõigust. Tähtaja pikendamata jätmise üheks põhjuseks on väljasaatmise muutumine perspektiivituks, kuid tähtaeg võib jääda pikendamata ka siis, kui väljasaatmise perspektiiv on olemas, kuid väljasaatmiskeskuses kinnipidamine on muudel põhjustel ebaproportsionaalne sekkumine Põhiseaduse § 20 lg 2 p-ga 6 kaitstud õigusesse.

Pikka aega Eestis elanud kodakondsuseta välismaalase väljasaatmiskeskusesse paigutamine oletades, et on olemas kolmas riik, kes võib olla vastuvõtvaks riigiks, oleks vastuolus Põhiseaduse § 20 lg 2 p-ga 6. Uurida tuleb isiku sidemeid vastava riigiga. Samuti tuleb arvestada, et kui Eestist ei ole õnnestunud mõnda riiki sellest riigist sõltuvatel põhjustel isikuid välja saata või see on õnnestunud haruharva, tuleb väljasaatmine sellesse riiki lugeda väheperspektiivikaks. Väljasaatmise perspektiivikuse hindamisel ei saa aga lähtuda sellest, et isik soovib Eestis elada ega soovi lahkuda.

Isiku õigust perekonnaelule võib piirata riigi julgeoleku kaalutlustel. Väljasaadetava perekonnaellu sekkumise seisukohalt vaadatuna saab ja tuleb riigi julgeolekut mõista laiemalt, kui see on sätestatud Välismaalaste seaduse § 12 lg-s 6.

HKMS § 29 lg 1 järgi peab taotlus väljasaatmiskeskusesse paigutamiseks loa andmiseks sisaldama muu hulgas ka asja otsustamiseks vajalikke põhjendusi. Tulenevalt HKMS § 29 lg-test 1 ja 6 ning väljasaatmise olemusest peab juhtudel, kui on selge riik, kuhu isikut tahetakse välja saata, KMA taotlus ning halduskohtu luba sisaldama ka eelhinnangut sellesse riiki väljasaatmise perspektiivikuse kohta. Taotluses tuleb esitada ka kaalutlused selle kohta, miks pole isiku suhtes otstarbekas kohaldada VSS §-s 10 sätestatud järelevalvemeetmeid ning sunniraha, mis on vabaduse võtmisest vähem koormavad. Samuti peavad taotlus ning kohtu luba lähtuma kohtumenetluse ajal kehtivast õigusest. Kuna väljasaatmine on ajas kulgev protsess, siis tuleb juba taotluse esitamisel ja kohtu loa andmisel mõistlikul määral silmas pidada neid väljasaatmist mõjutavaid muudatusi õiguslikus olustikus, mis on jõus ajal, mil eeldatavalt hakatakse isikut välja saatma.

VSS § 16 lg 2 sätestab, et pärast ettekirjutuse, mille sundtäitmiseks väljasaatmist kohaldatakse, vaidlustamise tähtaja möödumist ei saa väljasaatmise vaidlustamisel tugineda ettekirjutuse õigusvastasusele. Järelikult ei ole väljasaatmiskeskusse paigutamise taotlust vaja põhjendada nende asjaoludega, millega tuleb põhjendada lahkumisettekirjutust. Taotluses ja halduskohtu otsuses tuleb põhjendada, miks on isik vaja paigutada väljasaatmiskeskusse ja vajadusel hinnata isiku tervist.

Taotlus paigutada isik väljasaatmiskeskusse pole haldustoiming HKMS § 4 lg 2 mõttes, vaid HKMS § 29 lg-s 2 nimetatud taotlus haldustoiminguks loa andmiseks. Selline taotlus pole HKMS § 6 lg 3 p 1 alusel vaidlustatav. Taotluse põhjendatust hindab halduskohus Halduskohtumenetluse seadustiku 4. peatüki ning Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse alusel.

Perearsti ühekordne tõend ei lükka ümber komisjonilise kohtuarstliku ekspertiisi akte. Perearsti tõendid selle kohta, et isikute tervis ei võimalda paigutada neid vanglasse, ei saa sisaldada hinnangut väljasaatmiskeskusse paigutamise võimalikkuse kohta. Kohtule teatatud valmisolek ekspertiisideks ei asenda taotlust määrata ekspertiisid. Kohtul pole kohustust omal algatusel igal juhul määrata ekspertiis.

VRKAS § 46 sätestab välismaalase perekonnaliikmele elamisloa andmise. VRKAS § 7 lg 2 p-s 1 on antud pereliikme määratlus. VRKAS § 7 lg-le 5 tulenevalt eeldatakse perekonna olemasolu juba päritoluriigis, sealhulgas seda, et abielu oli sõlmitud enne Eestisse saabumist. VRKAS § 7 lg-tes 2 ja 5 väljendub seadusandja teadlik ja selge otsustus. Ka direktiiv 2004/83/EÜ lähtub sellest, et direktiivi kohaldamiseks peab perekond olemas olema juba päritoluriigis ning seejuures on nõutav ka abielu. Vabaabielukaaslasele abikaasaga võrdsete õiguste andmise jätab direktiiv liikmesriigi otsustada. Seega ei ole VRKAS § 7 lg 2 p-s 1 antud pereliikme määratlus vastuolus direktiiviga 2004/83/EÜ. Sõlmitud abielu nõue ei ole iseenesest ebaproportsionaalne. Ebaproportsionaalseks võib see nõue osutuda näiteks siis, kui abielu sõlmimiseks on koos elavatest isikutest (vabaabielupaarist) sõltumatu õiguslik takistus (õiguslik takistus, mida elamisloa taotleja(d) ei saa kõrvaldada), näiteks puudub elukaaslasel võimalus saada abielulahutust.

Tähtajalise elamisloa taotlemise aluse kindlaksmääramine on taotleja õigus ja selle õiguse teostamisel Kodakondsus- ja Migratsiooniamet taotleja asemele asuda ei saa. Tähtajalise elamisloa taotluse saab lahendada üksnes selles märgitud aluse (elamisloa taotlemise põhjuse) piiridesse jäädes. Kui aga taotleja jätab taotluses esitamata nõutud andmed või ei esita kõiki nõutavaid dokumente või kui taotlus ei vasta määruses sätestatud nõuetele või on taotluses muid puudusi, lasub Kodakondsus- ja Migratsiooniametil kohustus määrata taotlejale puuduste kõrvaldamiseks mõistliku tähtaja ja selgitada, et kui puudusi ei kõrvaldata, jätab Kodakondsus- ja Migratsiooniamet taotluse läbi vaatamata.

VMS § 12 lg 1 loetleb tähtajalise elamisloa andmise alused. Vastavalt välismaalaste seaduse teistele sätetele ja välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadusele on tähtajalise elamisloa andmise aluste ring laiem kui nähtub VMS § 12 lg 1 p-st 3. Kuna erinevatel alustel elamisloa andmiseks on sätestatud erinevad tingimused, siis sõltub elamisloa taotlemise alusest taotluse rahuldamine või rahuldamata jätmine. Elamisloa andmise alusest sõltuvad ka elamisloa lõppemise alused. Ei saa välistada, et tähtajalise elamisloa andmise alusest võivad sõltuda ka isiku õigusi puudutavad muud õigused, mida elamisloa taotlemisel silmas peeti.

Tähtajalise elamisloa taotlemise aluse kindlaksmääramine on taotleja õigus ja selle õiguse teostamisel Kodakondsus- ja Migratsiooniamet taotleja asemele asuda ei saa. Tähtajalise elamisloa taotluse saab lahendada üksnes selles märgitud aluse (elamisloa taotlemise põhjuse) piiridesse jäädes. Kui aga taotleja jätab taotluses esitamata nõutud andmed või ei esita kõiki nõutavaid dokumente või kui taotlus ei vasta määruses sätestatud nõuetele või on taotluses muid puudusi, lasub Kodakondsus- ja Migratsiooniametil kohustus määrata taotlejale puuduste kõrvaldamiseks mõistliku tähtaja ja selgitada, et kui puudusi ei kõrvaldata, jätab Kodakondsus- ja Migratsiooniamet taotluse läbi vaatamata.

Välismaalaste seaduses puudub säte, mis võimaldaks alaealise lapse vanemale anda elamisluba, kui alaealine laps on Eesti kodanik või viibib Eestis elamisloa alusel. Sellise aluse puudumine võib (ilmselt sagedamini lapsega tihedat sidet omava isa puhul, kes pole lapse emaga abielus või pole lapse emaga enam abielus) olla vastuolus Eesti põhiseadusega kaitstava perekonnapõhiõigusega. Kui tähtajaline elamisluba jääb andmata sellise sätte puudumise tõttu, siis on kõrvuti elamisloa andmisest keeldumise otsusega kohtus võimalik vaidlustada sellise regulatsiooni puudumise põhiseaduse vastasust.

Käesolevas lahendis on Riigikohtu halduskolleegium obiter dictum korras juhtinud tähelepanu asjaolule, et välismaalaste seaduses puudub säte, mis võimaldaks alaealise lapse vanemale anda elamisluba, kui alaealine laps on Eesti kodanik või viibib Eestis elamisloa alusel. Sellise aluse puudumine võib (ilmselt sagedamini lapsega tihedat sidet omava isa puhul, kes pole lapse emaga abielus või pole lapse emaga enam abielus) olla vastuolus Eesti põhiseadusega kaitstava perekonnapõhiõigusega. Kui tähtajaline elamisluba jääb andmata sellise sätte puudumise tõttu, siis on kõrvuti elamisloa andmisest keeldumise otsusega kohtus võimalik vaidlustada sellise regulatsiooni puudumise põhiseaduse vastasust.