Meresõiduohutuse seadus (lühend - MSOS)

Põhiseadus ei välista, et seadusandja delegeerib osa oma seadusandlikust pädevusest täitevvõimule. Üldine seadusereservatsiooni põhimõte keelab seadusandjal täitevvõimule delegeerida seda, milleks põhiseadus kohustab seadusandjat ennast. (p 32) Põhiseaduse § 113 kohustab kõiki avalik-õiguslikke rahalisi kohustusi kehtestama seadusandjat. Seadusandaja võib siiski delegeerida avalik-õigusliku rahalise kohustuse kehtestamise täidesaatvale võimule, kui see tuleneb rahalise kohustuse iseloomust ja seadusandja määrab kindlaks diskretsiooni ulatuse, mis võib seisneda kohustuse alam- ja ülemmäära seadusega sätestamises, kohustuse suuruse arvestamise aluste kehtestamises või muus, mis tagab selle suuruse kindlaksmääramise objektiivsetel alustel, võimaldab kohustatud subjektil piisava täpsusega näha ette kohustuse ulatust ja selle täitmise üksikasju ning tagab isikute võrdse kohtlemise (vt Riigikohtu 01.07.2008 otsuse kohtuasjas nr 3-4-1-6-08 p-i 41). (p 33)

Õigusele heale haldusele vastab riigi kohustus luua haldusõiguse valdkonnas isikute õiguste ja vabaduste kaitseks tõhusad menetlused, milles on isikutele muude õiguste seas tagatud õigus tutvuda oma juhtumit puudutava teabega, õigus olla ära kuulatud, õigus nõuda haldusorganilt põhistatud otsust ja õigus vaidlustada haldusorgani otsust. Õigus heale haldusele ei hõlma isiku õigust nõuda, et haldusotsuste täitmiseks oleks olemas sunnivahendid, kui nende sunnivahendite kasutamisest ei sõltu isiku muude õiguste kaitse.

Tuleb eristada kohustust kehtestavate materiaalõiguslike sätete rakendamiseks mõeldud menetlust sellest menetlusest, mis on mõeldud sunnivahendite kohaldamiseks juhul, kui materiaalõiguslikku kohustust ei täideta. Õigust heale haldusele saab riivata mõlemas menetluses. Samas asjaolu, et materiaalõigusliku kohustuse rakendamise menetlusele ei ole liidetud menetlust, mis võimaldaks isikut sundida seda kohustust täitma, ei saa riivata õigust heale haldusele. Õigusega heale haldusele oleks kokkusobimatu, kui isikul oleks selle toel võimalik nõuda, et avalik võim kasutaks tema vastu sunnivahendeid, kui ta on mõne kohustuse jätnud täitmata. Samuti oleks selle õigusega kokkusobimatu, kui ainuüksi niisuguste sunnivahendite puudumisel oleks isikul võimalik nõuda, et põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistataks ka sätted, milles on kehtestatud materiaalõiguslik kohustus ja selle rakendamise haldusmenetlus. (p 44)

Nõue, et avalik-õiguslik rahaline kohustus peab olema sätestatud seadusega, tähendab seda, et avalik-õigusliku rahalise kohustuse elemendid peavad olema kindlaks määratud seaduses. Nende elementide hulka võivad kuuluda kohustuse tekkimise alus ja kohustatud subjekt, kohustuse suurus või selle kindlakstegemise tingimused, tasumise või sissenõudmise kord ja muud kohustuse olemuslikud tunnused. (p 28)

Põhiseaduse § 113 kohustab kõiki avalik-õiguslikke rahalisi kohustusi kehtestama seadusandjat. Seadusandaja võib siiski delegeerida avalik-õigusliku rahalise kohustuse kehtestamise täidesaatvale võimule, kui see tuleneb rahalise kohustuse iseloomust ja seadusandja määrab kindlaks diskretsiooni ulatuse, mis võib seisneda kohustuse alam- ja ülemmäära seadusega sätestamises, kohustuse suuruse arvestamise aluste kehtestamises või muus, mis tagab selle suuruse kindlaksmääramise objektiivsetel alustel, võimaldab kohustatud subjektil piisava täpsusega näha ette kohustuse ulatust ja selle täitmise üksikasju ning tagab isikute võrdse kohtlemise (vt Riigikohtu 01.07.2008 otsuse kohtuasjas nr 3-4-1-6-08 p-i 41). (p 33)