Pankrotiseadus (lühend - PankrS)

Haldusaktide kättetoimetamisel isikule, kelle suhtes on pankrot väljakuulutatud, tuleb erinormina kohaldada Pankrotiseaduse sätteid. Maksukorralduse seadus ei näe ette erisusi pankrotivõlgnikule maksuotsuse kättetoimetamisel. Pärast pankroti väljakuulutamist on võlgniku seaduslik esindaja küll pankrotihaldur, kuid pankrotivõlgniku asukoht ei muutu, sest pankrotihalduril ei ole kohustust muuta registrites võlgniku aadressi. Maksuhaldur on kohustatud kõik võlgnikule adresseeritud haldusaktid kätte toimetama pankrotihaldurile aadressil, mis on näidatud Ametlikud Teadaannetes avaldatud pankrotiteates.

MKS § 52 lg 4 sätestatud põhimõte, et piiratud teovõimega isikule adresseeritud dokument toimetatakse kätte tema seaduslikule esindajale, on kohaldatav ka pankrotimenetluses. Kuna pankrotis juriidilise isiku eest võib tehinguid teha ainult pankrotihaldur, siis peab maksuhaldur haldusaktid pankrotihaldurile kätte toimetama sõltumata sellest, kas haldusakt puudutab võlgniku rahalisi või mitterahalisi kohustusi või kas rahalise kohustuse puhul on tegemist järgunõude või massikohustusega.

Juhul, kui haldusaktides tuvastatud maksunõuded kuuluvad kaitsmisele nõuete kaitsmise korras pankrotimenetluses, tuleb võimalikud vaidlused maksunõude suuruse (sh ka võimaliku tasaarvestuse toimumise aja või lubatavuse) kohta lahendada hagimenetluse korras üldkohtus (vt Riigikohtu 13.12.2005. a otsust nr 3-3-1-39-05).

1. jaanuarist 2004 kehtivast Pankrotiseadusest tuleneb, et maksuhalduril (võlausaldajal) tuleb pankrotis isiku (võlgniku) vastu esitada maksukohustusest tulenev nõue pankrotimenetluses, mis tähendab ka sellise kohtuvaidluse lahendamist üldkohtus (vt Riigikohtu üldkogu 13.12.2005. a määruse nr 3-3-1-39-05 p-e 16-18). Juhinduda ei saa kohtulahenditest, mis on tehtud kas varemkehtinud pankrotiseadust kohaldades või enne üldkogu 13. detsembri 2005. a määrust, kui need pole nimetatud määrusega kooskõlas.

PankrS § 43 lg-st 1 tuleneb põhimõte, et enne pankroti väljakuulutamist võlgniku algatatud kohtumenetlus tsiviilasjas võib jätkuda väljaspool pankrotimenetlust. Nimetatud põhimõte laieneb ka kohtumenetlusele haldusasjas. Väljaspool pankrotimenetlust võib tsiviil- ja halduskohtumenetlus toimuda ka siis, kui sisuliselt pole tegemist vastuväitega võlausaldaja nõudele pankrotimenetluses.

PankrS § 43 lg 2 alusel tuleb enne pankroti väljakuulutamist alanud kohtumenetluses esitatud varaline nõue võlgniku vastu esitada pankrotimenetluses. See põhimõte laieneb ka halduskohtumenetlusele. See tähendab halduskohtumenetluses menetluse lõpetamist HKMS § 24 lg 1 p 1 alusel, sest asi ei kuulu enam halduskohtu pädevusse.

Tagasivõitmise regulatsioon pole kohaldatav võlgniku maksukohustusest tulenevale nõudele maksuhalduri kui võlausaldaja vastu, kui nõue põhineb asjaolul, et maksuhalduri toiming või haldusakt on õigusvastane. Tagasivõitmine eeldab, et tegemist on õiguspärase tehingu, haldusakti või toiminguga.

Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse järgi on võimalus esitada individuaalkaebus otse Riigikohtule piiratud. (p 3) Riigikohus saab menetleda isiku taotlust üksnes juhul, kui isikul puudub muu tõhus viis talle PS §-ga 15 tagatud kohtuliku kaitse õiguse kasutamiseks. (p 4)

Pankrotiseadus § 190 ei reguleeri kompromissi tühistamise kohtulikku menetlust. Viimasele tuleb kohaldada tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) asjakohaseid sätteid. Kompromissi tühistamise menetlusele kohaldada hagita menetluse sätteid, milles on menetlusosalised avaldaja ja muud asjast puudutatud isikud (TsMS § 198 lg 1 p 2). Kompromissi tühistamise menetluses pankrotiasjades on asjast puudutatud isik ka pankrotivõlgnik. TsMS § 199 lg 1 p-st 4 saab järeldada, et kompromissi tühistamise menetluses pankrotiasjades on menetlusosalisel õigus anda kohtule seletusi ja esitada põhjendusi kõigi asja arutamisel tekkinud küsimuste kohta. Lisaks on menetlusosalisel võimalik oma seisukohta avaldada, esitades määruskaebuse kompromissi tühistamise määruse peale. Pankrotiseaduse § 5 lg 1 kohaselt võib pankrotimenetluses tehtud kohtumääruse peale esitada määruskaebuse, kui kohtumäärus takistab edasist menetlust. Kuna kompromissi tühistamise määrus takistab kompromissi edasist täitmist, on menetlusosalisel võimalik selle määruse peale esitada määruskaebus. Seega on menetlusosalisele kompromissi tühistamise menetluses pankrotiasjades seadusega tagatud võimalus esitada oma seisukohti. (p-d 5 ja 6)

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-23-07.

Tulenevalt VÕS § 82 lg 7 esimesest lausest ja PankrS §-st 42 saab võlausaldaja pankrotimenetluses üldjuhul esitada vaid nõudeid, mis olid juba enne äriühingu pankroti väljakuulutamist sissenõutavad või muutusid sissenõutavaks selle otsuse tegemisega. Nõue ei muutu sissenõutavaks nõuet tunnustanud kohtuotsuse jõustumisest. Seega saab pankrotihaldur esitada nõude tasaarvestamise avalduse ka siis, kui nõuet tunnustav kohtulahend ei olnud veel jõustunud.

PankrS § 99 lg-st 3 sätestab võlausaldajale nõuete tasaarvestamise reeglid ning ei ole seetõttu asjas kohaldatav. Pankrotiseaduse sätted ei keela pankrotivõlgnikul teha tasaarvestust.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-126-06.

Tagasivõitmise hagi korral tuleb riigilõivu tasuda lähtuvalt TsMS § 122 jj järgi määratud hagihinnast. Seejuures võib pankrotihaldur esitada TsMS § 183 lg 2 järgi menetlusabi andmise taotluse, kui on tõendatud, et pankrotivõlausaldajad, kelle huvides pankrotihaldur tegutseb, ei suuda kulusid kanda. Selline TsMS § 183 lg 2 tõlgendus vastab pankrotihalduri kui hageja õigustatud huvidele, sest kuigi pankrotihaldur esitab hagi enda nimel, paneb ta siiski maksma teistele isikutele (võlausaldajatele) kuuluvat õigust. TsMS § 183 lg 2 kohaselt eeldatakse, et varalist huvi omav isik saab menetluskulusid kanda ning vastupidist tuleb tõendada.

Alates 1. jaanuarist 2009 kehtiv TsMS § 149 lg 8 sätestab, et kautsjon tagastatakse avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Sellise avalduse või kaebuse esitamisel, millelt tuleb maksta kautsjonit, tuleb avalduses või kaebuses märkida, kellele ja millisele pangakontole tuleb kautsjon tagastada.

Pärast võlgniku surma esitatud pankrotiavalduse korral tegutseb pankrotihaldur küll võlgniku pärijate nimel, kuid pärijate nimel tegutsemine ei kehti siis, kui pankrotihaldur esitab tagasivõitmise hagi, mille kostja on võlgniku pärija. Sel juhul tegutseb pankrotihaldur hagejana pärandaja võlausaldajate huvides.

Ka pärandvara pankroti korral tuleb pankrotiseaduse mõtte kohaselt kohaldada pankrotimenetlust reguleerivaid sätteid. Pankrotimenetlust reguleerivate sätete hulka kuuluvad ka tehingute tagasivõitmise sätted. Nimetatu ei keela esitada tagasivõitmise hagi, kui tegemist on pärandvara pankrotimenetlusega.

Asjaõigusleping vallasomandi üleandmiseks võib iseendast olla ka tingimuslik. Kas ja millise tingimusega seostasid pooled müüdud vilja omandi ülemineku, tuleb välja selgitada VÕS §-s 29 sätestatut arvestades.

Tulenevalt PankrS § 109 lg-st 1 on ka PankrS § 113 puhul rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmise eelduseks võlausaldajate huvide kahjustamine.

Tagasivõitmisel tuleb arvestada ka seda, kas tehing, millest tekkinud võlga tasuti, oli vajalik võlgniku majandustegevuse jätkamiseks. Samas ei ole pankrotiseaduse eesmärk soodustada pankrotiohus isikuga tehingute tegemisest hoidumist ning kui PankrS § 45 alusel saaks tagasi võita kõik võlad, mis on tasutud selles märgitud ajavahemikel, siis oleks pankrotiohus isiku majandustegevus halvatud.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-58-03.

Tulenevalt PankrS § 109 lg-st 1 on ka PankrS § 113 puhul rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmise eelduseks võlausaldajate huvide kahjustamine.

Kuigi alusetu rikastumise sätetes ei nähta ette viivise maksmise kohustust, ei tähenda see, et alusetu rikastumise korral ei tuleks kohaldada VÕS § 113. VÕS § 1028 lg 1 järgi tekib alusetust rikastumisest tulenev võlasuhe olematu või kehtetu kohustuse täitmisest, s.o alusetu rikastumise ajast. Kohustuse täitmiseks mõistlikult vajalik aeg sõltub muu hulgas sellest, millal alusetult rikastunud isik sai või pidi teada saama alusetust rikastumisest tulenevast kohustusest.

Alusetust rikastumisest tuleneva nõude esitamisel ei ole välistatud intressi nõudmine. VÕS § 1035 lg 3 p 2 järgi on alusetu soorituse saaja alates ajast, kui ta saab teada või peab teadma asjaoludest, mis annavad aluse alusetult saadud raha väljamõistmiseks VÕS 52. ptk sätete alusel, kohustatud maksma soorituse tegijale saadud raha eest intressi seaduses sätestatud suuruses. Intressi suuruse sätestab VÕS § 94. Intressi nõue muutub VÕS § 1035 lg 3 p 2 järgi sissenõutavaks mitte enne, kui on muutunud sissenõutavaks alusetust rikastumisest tulenev põhinõue.

Alusetust rikastumisest tuleneva nõude esitamisel ei ole välistatud intressi nõudmine. VÕS § 1035 lg 3 p 2 järgi on alusetu soorituse saaja alates ajast, kui ta saab teada või peab teadma asjaoludest, mis annavad aluse alusetult saadud raha väljamõistmiseks VÕS 52. ptk sätete alusel, kohustatud maksma soorituse tegijale saadud raha eest intressi seaduses sätestatud suuruses. Intressi suuruse sätestab VÕS § 94. Intressi nõue muutub VÕS § 1035 lg 3 p 2 järgi sissenõutavaks mitte enne, kui on muutunud sissenõutavaks alusetust rikastumisest tulenev põhinõue.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1- 54-08. VÕS § 1028 lg 1 järgi tekib alusetust rikastumisest tulenev võlasuhe olematu või kehtetu kohustuse täitmisest, s.o alusetu rikastumise ajast. Kohustuse täitmiseks mõistlikult vajalik aeg sõltub muu hulgas sellest, millal alusetult rikastunud isik sai või pidi teada saama alusetust rikastumisest tulenevast kohustusest.

VÕS § 197 lg 1 kohaselt on tasaarvestuseks oluline see, et tasaarvestuse pooltel on kohustus maksta teineteisele rahasumma ja tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist.

PankrS § 107 ei keela taotleda nõude tunnustamist väiksemas ulatuses, kui võlausaldaja oli esitanud nõuete kaitsmise koosolekule. Kohus ei ole seotud õigusliku kvalifikatsiooniga, mille pool õigussuhtele annab.

Pankrotimenetluses PankrS § 106 lg 1 kohaselt esitatud nõude tunnustamise hagi kohta tehtud kohtulahend kehtib kõikide pankrotivõlausaldajate kohta, olenemata sellest, kas võlausaldaja osales menetluses või mitte. Selline kohtuotsus kehtib ka pankrotivõlgniku kohta, seda isegi juhul, kui nõudele on vastu vaielnud pankrotihaldur PankrS § 103 lg 2 alusel ja pankrotivõlgniku vastu on (eraldi) esitatud nõude tunnustamise hagi ning pankrotivõlgnikku ei ole kaasatud menetlusse, milles üks võlausaldaja esitas nõude tunnustamise hagi teise võlausaldaja vastu.

PankrS § 103 lg 2 esimese lause kohaselt loetakse nõue või selle rahuldamisjärk ning nõuet tagav pandiõigus tunnustatuks, kui sellele ei vaidle nõuete kaitsmise koosolekul vastu haldur ega ükski võlausaldaja. Seda sätet tuleb tõlgendada niimoodi, et kui haldur või kas või üks võlausaldaja on nõudele vastu vaielnud ning järgnevas kohtuvaidluses jäetakse nõue kohtuotsusega tunnustamata, siis kehtib selline kohtuotsus samuti kõikide võlausaldajate kohta. Selline kehtivus on otsusel ka juhul, mil mõne varasema kohtuotsusega on (sama) nõuet mõne teise võlausaldaja nõude alusel (teistsuguses ulatuses) tunnustatud.

Kehtivad õigusaktid ei kohusta kohut pankrotimenetluses nõude tunnustamise hagisid liitma, kuigi selguse huvides oleks soovituslik sellised hagid liita ühte menetlusse.

Kehtivad õigusaktid ei kohusta kohut pankrotimenetluses nõude tunnustamise hagisid liitma, kuigi selguse huvides oleks soovituslik sellised hagid liita ühte menetlusse.

TsMS § 702 lg 2 p-s 2 nimetatud teistmise aluse korral ei pea avaldaja esile tooma uut asjaolu. Kuna nimetatud punkt annab aluse teistmiseks juhul, kui teistmisavalduse esitaja on jäetud tema kohta kehtiva lahendiga lõppenud menetlusse kaasamata (enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 372 terminoloogia kohaselt kohtuviga), siis ei saa tema jaoks olla olemas uusi asjaolusid § 702 lg 1 tähenduses, sest ta ei ole menetluses osalenud.

PankrS § 113 lg 1 p 3 järgi tagasivõitmise hagi rahuldamise üheks eelduseks on PankrS § 109 lg-st 1 tulenevalt võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamine. Mitte igasugune ühe võlausaldaja eelistamine teisele ei ole iseenesest teiste võlausaldajate huvide kahjustamine.

Kui hageja tugineb sellele, et rahalise kohustuse täitmisel eelistati üht võlausaldajat teistele, kellega sõlmitud tehingutest, mis on võlgniku majandustegevuse jätkamise seisukohalt sama olulised või olulisemad, kui tehingud, millest tekkinud kohustused täideti, tuleb kohtul hinnata selle väite tõendatust ja võrrelda erinevate kohustuste täitmise olulisust võlgniku majandustegevuse jätkamise seisukohalt.

Maksuvõlgade tasumise eelistamine majandustegevuse jätkamiseks vajalikest tehingutest tekkinud kohustuste täitmisele ei ole üldjuhul põhjendatud.

Enne 1. jaanuari 2009.a kehtinud TsMS § 654 lg 5 kohaselt pidi ringkonnakohus võtma põhjendatud seisukoha poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete kohta, muu hulgas seletama lühidalt, miks üks või teine asjaolu ei oma asja lahendamisel tähendust. Sama põhimõte on sätestatud kehtiva TsMS § 654 lg 5 esimeses lauses.

Kuna TMS § 221 lg 2 kohaselt võib vastuväide kohtulahendi korral põhineda vaid sellisel asjaolul, mis on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist, siis ei ole võimalik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis vaidlustada neid asjaolusid, mis on tuvastatud jõustunud kohtulahendiga. Muu hulgas võib TMS § 221 alusel esitada hagi leppetrahvi või viivise vähendamiseks aja eest pärast kohtulahendi jõustumist. Seda aga vaid juhul, kui leppetrahv või viivis ei ole kohtulahendis välja mõistetud kindla summana või kui selle lõplik suurus ei ole lahendist tulenevalt välja arvutatav (protsent võlgnetavast summast kohtulahendiga kindlaksmääratud kuupäevani).

Kuna TMS § 221 lg 2 kohaselt võib vastuväide kohtulahendi korral põhineda vaid sellisel asjaolul, mis on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist, siis ei ole võimalik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis vaidlustada neid asjaolusid, mis on tuvastatud jõustunud kohtulahendiga. Muu hulgas võib TMS § 221 alusel esitada hagi leppetrahvi või viivise vähendamiseks aja eest pärast kohtulahendi jõustumist. Seda aga vaid juhul, kui leppetrahv või viivis ei ole kohtulahendis välja mõistetud kindla summana või kui selle lõplik suurus ei ole lahendist tulenevalt välja arvutatav (protsent võlgnetavast summast kohtulahendiga kindlaksmääratud kuupäevani).

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-101-07. Juhul kui võlgnik on täitemenetluses esitanud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi ning pärast seda on välja kuulutatud võlgniku pankrot, võib pankrotihaldur PankrS § 43 lg 1 järgi astuda protsessi võlgniku seadusliku esindajana.

Seadus ei näe ette võimalust kohaldada TMS § 221 lg-t 1 olukorras, kus võlgniku vastu ei ole algatatud sundtäitmise menetlust, kuid on algatatud pankrotimenetlus. Kuna aga pankrotimenetlus on sundtäitmise menetluse eriliik, siis saab TMS § 221 lg-t 1 kohaldada pankrotimenetluses analoogia alusel selliselt, et pankrotihalduril on õigus esitada võlgniku seadusliku esindajana hagi jõustunud kohtulahendi täidetavuse vaidlustamiseks. Sellise hagi aegumise tähtaeg on TMS § 221 lg 3 analoogia järgi samuti 30 päeva. See tähtaeg hakkab kulgema ajast, millal pankrotihaldurile teatati nõudest võlgniku vastu PankrS §-s 93 jj sätestatud korras.

Enne nõuete kaitsmise koosolekut esitatud sundtäitmise täidetavuse vaidlustamise hagiga vaidlustatud nõue on tunnustamata nõue seni, kuni jõustub selle hagi kohta tehtav kohtulahend. Kui eelnimetatud hagi rahuldatakse, mõjub tehtud kohtuotsus nõude tunnustamise menetluses nagu iga muu jõustunud kohtulahend PankrS § 103 lg 4 järgi. Leppetrahvi või viivise vähendamiseks pankrotihalduri esitatud sundtäitmise täidetavuse vaidlustamise hagi rahuldamise korral on varasema kohtulahendiga rahuldatud nõue tunnustatud PankrS § 103 lg 4 järgi üksnes osas, milles leppetrahvi uue kohtulahendiga ei vähendatud.

Juhul kui võlgniku vastu oli algatatud täitemenetlus, võlgnikule oli kätte toimetatud täitedokument, kuid pärast seda algatati võlgniku pankrotimenetlus, siis hakkab jõustunud kohtulahendi täidetavuse vaidlustamise hagi 30-päevane tähtaeg kulgema TMS § 221 lg 3 järgi, s.o alates võlgnikule täitmisteate kättetoimetamisest.

Kuna aktsiaseltsi kasuks on jõustunud kohtuotsusega nõue rahuldatud, siis tuli PankrS § 103 lg 4 alusel aktsiaseltsi nõuet tunnustada ilma selle kaitsmiseta hagimenetluse korras. PankrS § 103 lg 4 kohaselt loetakse nõuete kaitsmise koosolekul kaitsmiseta tunnustatuks nõue, mis on kohtu või vahekohtu jõustunud lahendiga rahuldatud.

Enne nõuete kaitsmise koosolekut esitatud sundtäitmise täidetavuse vaidlustamise hagiga vaidlustatud nõue on tunnustamata nõue seni, kuni jõustub selle hagi kohta tehtav kohtulahend. Kui eelnimetatud hagi rahuldatakse, mõjub tehtud kohtuotsus nõude tunnustamise menetluses nagu iga muu jõustunud kohtulahend PankrS § 103 lg 4 järgi. Leppetrahvi või viivise vähendamiseks pankrotihalduri esitatud sundtäitmise täidetavuse vaidlustamise hagi rahuldamise korral on varasema kohtulahendiga rahuldatud nõue tunnustatud PankrS § 103 lg 4 järgi üksnes osas, milles leppetrahvi uue kohtulahendiga ei vähendatud.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-101-07. Juhul kui võlgnik on täitemenetluses esitanud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi ning pärast seda on välja kuulutatud võlgniku pankrot, võib pankrotihaldur PankrS § 43 lg 1 järgi astuda protsessi võlgniku seadusliku esindajana.

Seadus ei näe ette võimalust kohaldada TMS § 221 lg-t 1 olukorras, kus võlgniku vastu ei ole algatatud sundtäitmise menetlust, kuid on algatatud pankrotimenetlus. Kuna aga pankrotimenetlus on sundtäitmise menetluse eriliik, siis saab TMS § 221 lg-t 1 kohaldada pankrotimenetluses analoogia alusel selliselt, et pankrotihalduril on õigus esitada võlgniku seadusliku esindajana hagi jõustunud kohtulahendi täidetavuse vaidlustamiseks. Sellise hagi aegumise tähtaeg on TMS § 221 lg 3 analoogia järgi samuti 30 päeva. See tähtaeg hakkab kulgema ajast, millal pankrotihaldurile teatati nõudest võlgniku vastu PankrS §-s 93 jj sätestatud korras.

Juhul kui võlgniku vastu oli algatatud täitemenetlus, võlgnikule oli kätte toimetatud täitedokument, kuid pärast seda algatati võlgniku pankrotimenetlus, siis hakkab jõustunud kohtulahendi täidetavuse vaidlustamise hagi 30-päevane tähtaeg kulgema TMS § 221 lg 3 järgi, s.o alates võlgnikule täitmisteate kättetoimetamisest.

Kui võlgnik ei nõustu kohtutäituri tegevusega täitemenetluse alustamisel, on tal TMS § 217 lg 1 kohaselt õigus esitada kaebus kohtutäituri tegevuse peale. Sellise kaebuse eesmärgiks on vaidlustada kohtutäituri tegevust ja otsuseid täitedokumendi täitmisel või täitetoimingu tegemisest keeldumisel, s.o täitemenetluse korraldamisel.

Kui kohtutäiturile esitatakse täitmiseks täitedokument pankrotivõlgniku vastu ja täitedokumendist ei nähtu, et tegemist on massikohustusega PankrS § 148 lg 1 mõttes, ei ole kohtutäituril formaliseerituse printsiibist lähtudes alust täitemenetlust alustada. Kui kohtutäitur on võlausaldaja avalduse alusel siiski pankrotivõlgniku vastu täitemenetluse alustanud, saabki pankrotivõlgnik kohtutäituri tegevuse peale esitada kaebuse TMS § 217 alusel ja selles menetluses lahendatakse ka küsimus, kas tegemist on massikohustusega, s.o kas kohtutäitur võib teha täitedokumendi täitmiseks täitemenetluse toiminguid.

Kohtutäitur teeb TMS § 23 lg 1 esimese lause alusel täitemenetluse toiminguid täitmisavalduse ja täitedokumendi alusel. Täitemenetluse alustamisel peab kohtutäitur mh otsustama, kas täitedokument on täidetav täitemenetluse seadustikus ettenähtud korras.

Kui kohtutäiturile esitatakse täitmiseks täitedokument pankrotivõlgniku vastu ja täitedokumendist ei nähtu, et tegemist on massikohustusega PankrS § 148 lg 1 mõttes, ei ole kohtutäituril formaliseerituse printsiibist lähtudes alust täitemenetlust alustada. Kui kohtutäitur on võlausaldaja avalduse alusel siiski pankrotivõlgniku vastu täitemenetluse alustanud, saabki pankrotivõlgnik kohtutäituri tegevuse peale esitada kaebuse TMS § 217 alusel ja selles menetluses lahendatakse ka küsimus, kas tegemist on massikohustusega, s.o kas kohtutäitur võib teha täitedokumendi täitmiseks täitemenetluse toiminguid.

Täitemenetluse alustamine kohustuse täitmiseks, mis ei ole massikohustuseks PankrS § 148 lg 1 järgi, on vastuolus pankrotiseaduse mõttega. PankrS § 2 järgi rahuldatakse võlausaldajate nõuded pankrotimenetluse kaudu pankrotiseaduses ettenähtud korras.

Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi võib võlgnik TMS § 221 lg 1 kohaselt esitada eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Selles sättes nimetatud vastuväited on sama paragrahvi 2. lõike järgi kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel vastuväited põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist.

Kui kohtutäiturile esitatakse täitmiseks täitedokument pankrotivõlgniku vastu ja täitedokumendist ei nähtu, et tegemist on massikohustusega PankrS § 148 lg 1 mõttes, ei ole kohtutäituril formaliseerituse printsiibist lähtudes alust täitemenetlust alustada. Kui kohtutäitur on võlausaldaja avalduse alusel siiski pankrotivõlgniku vastu täitemenetluse alustanud, saabki pankrotivõlgnik kohtutäituri tegevuse peale esitada kaebuse TMS § 217 alusel ja selles menetluses lahendatakse ka küsimus, kas tegemist on massikohustusega, s.o kas kohtutäitur võib teha täitedokumendi täitmiseks täitemenetluse toiminguid.

PankrS § 148 lg 1 p 1 alusel on massikohustuseks nt kohustused, mis on tekkinud varasemate kohtumenetluste jätkamisest halduri poolt. Sama isiku kohta teise pankrotimenetluse kõrvaldamisest tekkinud kohustused ei ole halduri muudest toimingutest tekkinud kohustusteks PankrS § 148 lg 1 p 1 tähenduses.

Täitemenetluse alustamine kohustuse täitmiseks, mis ei ole massikohustuseks PankrS § 148 lg 1 järgi, on vastuolus pankrotiseaduse mõttega.

Üksnes asjaolust, et pooltel olid vastastikused rahalised nõuded ja kostja oli teinud ettepaneku need tasaarvestada, ei saa järeldada, et kostja ei pea tuvastatud asjaolude alusel arve osalise tasumisega viivitamise tõttu hagejale viivist maksma.

Asjaolu, et oli olemas tasaarvestamise võimalus, ei tähenda iseenesest, et kostja esitas hagejale tasaarvestusavalduse ja ta tasaarvestas oma leppetrahvi nõude hageja põhinõudega. Kostja esitas vastuhagi leppetrahvi saamiseks ning apellatsioonkaebuses taotluse hageja põhinõude ja kostja leppetrahvi nõude rahuldamise korral nõuded kohtumenetluses tasaarvestada. Kui ringkonnakohus oleks tuvastanud, et kostja on oma nõude hageja nõudega tasaarvestanud, oleks tulnud hageja hagi põhinõude osas ja kostja vastuhagi nõue jätta rahuldamata, sest tasaarvestatavad nõuded lõpevad.

Teise poole pankroti väljakuulutamine pärast tasaarvestuse võimaluse tekkimist ei mõjuta tasaarvestuse tegemist. PankrS § 99 lg 1 järgi, kui võlausaldaja võis enne pankroti väljakuulutamist oma nõude tasaarvestada võlgniku nõudega, võib ta kaitstud nõude tasaarvestada ka pärast pankroti väljakuulutamist. Nõude tasaarvestamise avalduse võib esitada kohtule kuni viimase jaotusettepaneku esitamiseni. Kuna PankrS § 43 lg 5 lubab võlgniku vastu esitatud rahalise nõude menetlust jätkata ka pankrotimenetluse ajal, on võlgniku vastu esitatud nõude rahuldamise korral sisuliselt tegemist võlausaldaja nõude tunnustamisega. Kui võlausaldaja on vastava nõude esitanud ka võlgniku pankrotimenetlusess, loetakse PankrS § 103 lg 4 järgi nõuete kaitsmise koosolekul kaitsmiseta tunnustatuks nõue, mis on kohtu jõustunud lahendiga rahuldatud. Seega kuni koosoleku toimumiseni on ka kohtulahendiga rahuldatud nõue ikkagi kaitsmata. Samas peaks olema kohtul lubatud selline nõue tasaarvestada, kuna nõuete kaitsmise koosolekul pole võimalik sellist nõuet kaitsmata jätta. Lubades pankrotimenetluses tasaarvestust, on seatud teiste võlausaldajatega võrreldes paremasse olukorda see võlausaldaja, kelle vastu on võlgnikul nõue. Sellest tulenevalt ei kahjusta kohtulahendiga rahuldatud nõuete tasaarvestamine võlausaldajate õigusi.

Teise poole pankroti väljakuulutamine pärast tasaarvestuse võimaluse tekkimist ei mõjuta tasaarvestuse tegemist. PankrS § 99 lg 1 järgi, kui võlausaldaja võis enne pankroti väljakuulutamist oma nõude tasaarvestada võlgniku nõudega, võib ta kaitstud nõude tasaarvestada ka pärast pankroti väljakuulutamist. Nõude tasaarvestamise avalduse võib esitada kohtule kuni viimase jaotusettepaneku esitamiseni. Kuna PankrS § 43 lg 5 lubab võlgniku vastu esitatud rahalise nõude menetlust jätkata ka pankrotimenetluse ajal, on võlgniku vastu esitatud nõude rahuldamise korral sisuliselt tegemist võlausaldaja nõude tunnustamisega. Kui võlausaldaja on vastava nõude esitanud ka võlgniku pankrotimenetluses (PankrS §-d 93 ja 94), loetakse PankrS § 103 lg 4 järgi nõuete kaitsmise koosolekul kaitsmiseta tunnustatuks nõue, mis on kohtu jõustunud lahendiga rahuldatud. Seega kuni koosoleku toimumiseni on ka kohtulahendiga rahuldatud nõue ikkagi kaitsmata. Samas peaks olema kohtul lubatud selline nõue tasaarvestada, kuna nõuete kaitsmise koosolekul pole võimalik sellist nõuet kaitsmata jätta. Lubades pankrotimenetluses tasaarvestust, on seatud teiste võlausaldajatega võrreldes paremasse olukorda see võlausaldaja, kelle vastu on võlgnikul nõue. Sellest tulenevalt ei kahjusta kohtulahendiga rahuldatud nõuete tasaarvestamine võlausaldajate õigusi.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-87-09.

Mitmes tsiviilasjas sama esindaja kasutamine ei saa ainuüksi olla menetluskulude vähendamise aluseks.

Kohus ei saa eeldada, et kui menetluskulud jäävad allapoole lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärasid, siis on need menetluskulud alati põhjendatud ja vajalikud.

Menetluskulude kindlaksmääramisel tuleb arvestada asjaoluga, et praegusel juhul ei vastuta hageja hagi läbi vaatamata jätmise eest ning ta ei saanud enda tegevusega hagi läbi vaatamata jätmist mõjutada. Hagi on jäetud läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p-s 3 sätestatud muul seaduses nimetatud juhul, milleks on pankrotiseaduse § 43 lg-st 1 tulenev kohtu kohustus jätta hagimenetluses läbi vaatamata enne pankroti väljakuulutamist alanud kohtumenetluses olev varaline nõue võlgniku vastu, mille kohta ei ole veel otsust tehtud. Seega on tegemist asjaoluga, mida hageja mõjutada ei saanud.

PankrS § 91 lg 4 esimese lause järgi saab isik, kellele ärikeeldu kohaldati, esitada selle määruse peale määruskaebuse. Muudele isikutele määruse peale kaebamise õigust ette nähtud ei ole. (Enam ei ole asjakohane Riigikohtu varasem seisukoht, mille järgi oli ka halduril ja pankrotivõlgnikul ärikeelu määramise menetluses kaebeõigus, vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-76-02). Menetlusosaliseks mittelugemine ei takista kohtul aga haldurit (võlgnikku) vajadusel ära kuulata, kuid ka see ei tee temast TsMS § 198 lg 3 kolmanda lause järgi veel menetlusosalist.

PankrS § 91 lg 2 järgse ärikeelu põhiliseks eesmärgiks on olla preventiivne sunnivahend. PankrS § 91 lg 2 alusel saab ärikeeldu kohaldada üksnes isiku suhtes, kes on pannud pankrotistunud juriidilist isikut juhtides suure tõenäosusega toime kuriteo, kuid keda ei ole selle eest veel süüdi tunnistatud (põhjendatud kuriteokahtlus) ning kelle puhul on tõsine oht, et ta võib ärikeelu kohaldamata jätmisel toime panna uusi sarnaseid kuritegusid. Ärikeelu kohaldamiseks ei piisa väärteokahtlusest või üksnes võimalikust kahju tekitamisest. Samas ei ole isiku vastu algatatud kriminaalmenetluse tagamine iseenesest ärikeelu eesmärk. Karistuslikul eesmärgil saab isikult võtta õiguse tegeleda ettevõtlusega või kuuluda juriidilise isiku teatud organitesse üksnes KarS § 49 või § 491 alusel. PankrS § 91 lg 2 eesmärgina ei saa olla õigusriiklikult aktsepteeritav isiku karistamine pankrotistunud juriidilist isikut juhtides oletatavasti toime pandud, st nõuetekohaselt tuvastamata süüteo (süütegude) eest.

Ärikeelu kohaldamine ei või olla üldine, ärikeelu kohaldades peab kohus märkima "millise ettevõtluse või muu majandustegevusega ei või füüsiline isik tegelda". Isikul ei või keelata abstraktselt olla ettevõtja.

Ärikeelu jõustumine ei katkesta n-ö iseenesest isiku olekut kolmanda juriidilise isiku juhatuses või nõukogus või nt tema ametiseisundit kohtumääruse alusel määratud likvideerijana. Samuti ei mõjuta kohtulahendiga likvideerijaks või juhatuse liikmeks määratud isikule ärikeelu kohaldamine tema määramise kohtulahendi kehtivust. Samamoodi ei mõjuta ettevõtjaks olemise keeld ärikeelu aluse isiku tehtud tehingute kehtivust ega tema omandatud õigusi ega kohustusi.

Isik, kelle suhtes on alustatud ärikeelu seadmise menetlust, tuleb enne ärikeelu määramist maakohtus üldjuhul ära kuulata. Minimaalselt tuleb isikule teatada tema suhtes ärikeelu kohaldamise kavatsusest, edastades talle nt menetluse algatamise määruse, ja küsida tema seisukohta. (Enam ei ole asjakohased Riigikohtu varasemad seisukohad, mille järgi võis ärikeelu määrata isikule teda ära kuulamata ja põhimõte, et ärikeelu määruse peale esitatud kaebus tuleb ringkonnakohtus läbi vaadata kohtuistungil, vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-26-00 ja 3-2-1-70-00.)

Kohtul tuleb PankrS § 91 lg 2 kohaldamisel esmalt näidata põhjendatud kuriteokahtlus. Kuriteokahtlus peab tuginema konkreetsetele andmetele. Kuna preventiivse sunnivahendi kohaldamise keskseks kriteeriumiks on isiku ohtlikkus, tuleb ka seda ärikeelu määruses põhjendada. Ärikeelu määruse resolutsioonis ei piisa üksnes PankrS § 91 lg 2 loetelu kordamisest.

Isikul peab olema võimalik ärikeelu määrusest järeldada, millised võimalused talle sissetuleku teenimiseks jäävad. Pankrotimenetluse lõppemisega lõpeb ärikeeld PankrS § 91 lg 2 järgi automaatselt. Ärikeeld lõpeb muu hulgas pankroti raugemisega, aga ka pankrotimääruse tühistamisel. Ärikeelu lõpetamiseks ei pea kohus sellisel juhul tegema eraldi määrust ärikeelu lõpetamise kohta.

PankrS § 91 lg 4 esimese lause järgi saab isik, kellele ärikeeldu kohaldati, esitada selle määruse peale määruskaebuse. Muudele isikutele määruse peale kaebamise õigust ette nähtud ei ole. (Enam ei ole asjakohane Riigikohtu varasem seisukoht, mille järgi oli ka halduril ja pankrotivõlgnikul ärikeelu määramise menetluses kaebeõigus, vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-76-02). Menetlusosaliseks mittelugemine ei takista kohtul aga haldurit (võlgnikku) vajadusel ära kuulata, kuid ka see ei tee temast TsMS § 198 lg 3 kolmanda lause järgi veel menetlusosalist.

Kuigi filiaal ei ole tulenevalt äriseadustiku § 384 lg-st 2 juriidiline isik, saab välismaine äriühing osaleda menetluses filiaali kaudu (vt ka Riigikohtu 23. veebruari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-10, p 10).

PankrS § 193 lg 3 kohaselt, kui pankrot kuulutati välja enne PankrS § 44 lg 3 kehtetuks tunnistamist, kohaldatakse selle menetlemisel enne 2010. aasta 1. jaanuari kehtinud PankrS § 44 lg 3 redaktsiooni. Praegusel juhul on haldur hüpoteegiga koormatud kinnisasja müünud. 1. jaanuarini 2010 kehtinud PankrS § 139 lg-te 2 ja 4 sõnastuse kohaselt, kui haldur müüb pankrotivarasse kuuluva kinnisasja enampakkumisel, jäävad kinnisasja koormavatest asjaõigustest kehtima üksnes need asjaõigused, mis asuvad järjekoha poolest eespool sellest esimesena kinnistusraamatusse kantud asjaõigusest, millest tulenevalt saaks nõuda kinnisasja sundmüüki, ülejäänud kinnisasja koormavad kinnistusraamatusse kantud asjaõigused loetakse aga lõppenuks ja kustutatakse halduri avalduse alusel, kusjuures kustutamiseks ei ole vaja puudutatud isiku nõusolekut. 2009 oli kujunenud olukord, et ühelt poolt ei pidanud hüpoteegiga koormatud kinnisasja omaniku pankrotimenetlus mõjutama hüpoteegipidaja õigusi, kel puudus võlaõiguslik nõue võlgniku vastu. Teisalt, kui see hüpoteek asus järjekoha poolest tagapool nende hüpoteegipidajate hüpoteekidest, kes omasid nõudeid pankrotimenetluses (olid võlausaldajateks pankrotiseaduse mõttes), loeti pankrotimenetluses kinnisasja võõrandamisel hüpoteek lõppenuks, ilma et selleks oleks olnud vaja hüpoteegipidaja nõusolekut. Pankrotiseaduses puudus regulatsioon, kuidas selline hüpoteegipidaja pidi saama oma õigusi kaitsta, kui haldur koormatud kinnisasja pankrotivarana realiseerib. Seetõttu on põhjendatud viidata TsÜS § 4 alusel täitemenetluse seadustiku kinnisasja müügist saadud tulemi jaotamist reguleerivatele sätetele. Kuna pankrotiseadus ei reguleeri eelnimetatud olukorda, ei takista hüpoteegipidaja nõude kajastamist jaotusettepanekus ka jaotusettepaneku sisu reguleeriv PankrS § 143 lg 1. TMS § 176 lg 1 kohaselt, kui isiku kinnistusraamatusse kantud õigus kinnisasja müügiga lõpeb, võib õiguse omaja tulemist nõuda TMS § 108 lg-s 2 sätestatud korras hüvitist kustutatud õiguse eest vastavalt kustutatud õiguse endisele järjekohale. TMS § 108 lg 2 kohaselt võib isik, kelle õigus sundtäitmisega lõpeb, enne asja müüki esitada kohtutäiturile avalduse, milles ta taotleb lõppenud õiguse eest hüvitist tulemist. Avaldusele tuleb lisada õigust tõendavad dokumendid.

PankrS § 43 lg 3 näeb ette, et juhul, kui hagi on jäetud läbi vaatamata PankrS § 43 lg 2 alusel, taastab kohus pankrotimenetluse raugemisel hagimenetluse hageja avalduse alusel. Ka PankrS § 167 lg 1 kohaselt võib pärast pankrotimenetluse lõppemist esitada võlgniku vastu üldises korras nõuded, mille võis esitada pankrotimenetluses, kuid mis on selles jäänud esitamata, samuti nõuded, mis küll esitati, kuid mis jäid rahuldamata ja millele võlgnik vastu vaidles. Seega võimaldab pankrotiseaduses sisalduv regulatsioon pärast pankrotimenetluse lõppemist selles esitamata nõuete menetlemist ja rahuldamist üldkorras, kui puuduvad seda välistavad asjaolud (nt PankrS § 167 lg 2 � kui nõue on võlgniku kohustustest vabastamise tõttu lõppenud).

KarS § 356 lg 1 ei näe teo toimepanijana ette erilise isikutunnusega isikut, s.o näiteks kinnistu omanikku.

Kasvavat metsa (kinnisasja olulist osa) ei loeta metsamaterjaliks. Metsaseaduse § 28 kohaselt on metsamaterjal langetatud puu ja puutüvi ning puutüve järkamisel saadud tüveosa.

Liitkaristuse moodustamata jätmine on käsitletav materiaalõiguse olulise rikkumisena ning on kohtuotsuse tühistamise aluseks.

KarS § 65 lg 1 lause 1 kirjeldab olukorda, mil on tegemist kuritegude hiljem tuvastatud kogumiga. Nimetatud kogumi olemasolu ei sõltu sellest, kas mõni kogumi moodustava kuriteo eest mõistetud karistus on kantud või mitte, määrav on üksnes kuriteo toimepanemise aeg (vt ka RKKKo nr 3 1 1-112-04 p 11.2).

Kuigi kuritegude hiljem tuvastatud kogumi korral mõistetakse liitkaristus mitme kohtuotsuse järgi, peab kohus siiski looma olukorra, kus enne esimese kohtuotsuse kuulutamist mitu kuritegu toime pannud isikute karistusõiguslik kohtlemine oleks võrdne, vaatamata sellele, kas nende kuritegude eest mõistetakse karistus ühe kohtuotsusega KarS § 64 lg 1 järgi või mitme kohtuotsusega KarS § 65 lg 1 järgi (vt RKPSJVKo nr 3-4-1-2-02 ja RKKKo nr 3 1 1 26-08).

Käesolevas asjas on RKKK vastanud küsimusele, kas liitkaristuse mõistmine KarS § 65 lg 1 järgi on võimalik ka olukorras, kus pärast süüdimõistva kohtuotsuse kuulutamist, millega süüdimõistetu on KarS § 73 või § 74 alusel mõistetud karistusest tingimuslikult vabastatud, tuvastatakse veel teine kuritegu, mis on toime pandud enne kohtulahendi kuulutamist selles asjas.

NB! Seisukoha muutus!

Karistusseadustiku 3. peatüki 1. jagu sätestab kuriteo eest kohaldatavad põhikaristused. Karistusest tingimisi vabastamine KarS §-de 73 ja 74 alusel ei ole iseseisev karistuse liik ning see saab aktualiseeruda vaid põhikaristuse mõistmise järel (vt RKKKo nr 3-1-1-99-06 p 16 ja nr 3-1-1-96-03). Järelikult on ka karistusest tingimuslikult vabastatule mõistetud põhikaristus, mis saab olla üheks liidetavaks liitkaristuse moodustamisel. Kolleegium on varasemas praktikas leidnud, et nn hiljem tuvastatud konkurentsi puhul ei saa tingimisi mõistetud karistus olla liitkaristuse üheks liidetavaks (vt RKKKo nr 3-1-1-112-06). Käesoleva otsusega peab täiskogu vajalikuks seda arusaama muuta ja asub eeltoodud põhjustel seisukohale, et kuritegude hiljem tuvastatud kogumi korral tuleb KarS § 64 lg 1 alusel liita ka need üheliigilised põhikaristused, millest isik on tingimuslikult vabastatud.

Juhul, kui isik on eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud põhikaristusest tingimuslikult vabastatud, siis on seda karistust võimalik täitmisele pöörata üksnes KarS § 73 lg 1 ja § 74 lg 1 viimases lauses sätestatud tingimustel. Kui eelmise kohtuotsusega määratud katseaeg on möödunud ja isik ei ole katseaja tingimusi rikkunud, siis ei ole põhikaristust, mille kandmisest isik oli tingimuslikult vabastatud, enam mistahes alustel võimalik reaalselt täitmisele pöörata. Need asjaolud iseenesest ei välista aga kahe kohtuotsusega mõistetud põhikaristuste liitmist KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 järgi. Järelikult tuleb nende sätete alusel mõista süüdistatavale liitkaristus kahe kohtuotsusega mõistetud põhikaristuste liitmise teel. Mõistetud liitkaristusest jääb aga isikul kanda üksnes see osa, mis ületab eelmise kohtuotsusega mõistetud põhikaristust. Kui eelmise kohtuotsusega määratud katseaeg ei ole viimase kohtuotsuse tegemise ajaks veel möödunud, jääb see edasi kulgema varem määratud tingimustel. Juhul, kui esimese kohtuotsusega määratud katseaeg on viimase kohtuotsuse tegemise ajaks möödunud, on isik esimese kohtuotsusega mõistetud põhikaristuse kandmisest lõplikult vabastatud.

Eeltoodud põhimõtted on kohalduvad vaid põhikaristuste liitmisel, katseaegade liitmist või kaetuks lugemist kehtiv seadus ette ei näe.

Käesolevas asjas on RKKK vastanud küsimusele, kas liitkaristuse mõistmine KarS § 65 lg 1 järgi on võimalik ka olukorras, kus pärast süüdimõistva kohtuotsuse kuulutamist, millega süüdimõistetu on KarS § 73 või § 74 alusel mõistetud karistusest tingimuslikult vabastatud, tuvastatakse veel teine kuritegu, mis on toime pandud enne kohtulahendi kuulutamist selles asjas.

NB! Seisukoha muutus!

Karistusseadustiku 3. peatüki 1. jagu sätestab kuriteo eest kohaldatavad põhikaristused. Karistusest tingimisi vabastamine KarS §-de 73 ja 74 alusel ei ole iseseisev karistuse liik ning see saab aktualiseeruda vaid põhikaristuse mõistmise järel (vt RKKKo nr 3-1-1-99-06 p 16 ja nr 3-1-1-96-03). Järelikult on ka karistusest tingimuslikult vabastatule mõistetud põhikaristus, mis saab olla üheks liidetavaks liitkaristuse moodustamisel. Kolleegium on varasemas praktikas leidnud, et nn hiljem tuvastatud konkurentsi puhul ei saa tingimisi mõistetud karistus olla liitkaristuse üheks liidetavaks (vt RKKKo nr 3-1-1-112-06). Käesoleva otsusega peab täiskogu vajalikuks seda arusaama muuta ja asub eeltoodud põhjustel seisukohale, et kuritegude hiljem tuvastatud kogumi korral tuleb KarS § 64 lg 1 alusel liita ka need üheliigilised põhikaristused, millest isik on tingimuslikult vabastatud.

Juhul, kui isik on eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud põhikaristusest tingimuslikult vabastatud, siis on seda karistust võimalik täitmisele pöörata üksnes KarS § 73 lg 1 ja § 74 lg 1 viimases lauses sätestatud tingimustel. Kui eelmise kohtuotsusega määratud katseaeg on möödunud ja isik ei ole katseaja tingimusi rikkunud, siis ei ole põhikaristust, mille kandmisest isik oli tingimuslikult vabastatud, enam mistahes alustel võimalik reaalselt täitmisele pöörata. Need asjaolud iseenesest ei välista aga kahe kohtuotsusega mõistetud põhikaristuste liitmist KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 järgi. Järelikult tuleb nende sätete alusel mõista süüdistatavale liitkaristus kahe kohtuotsusega mõistetud põhikaristuste liitmise teel. Mõistetud liitkaristusest jääb aga isikul kanda üksnes see osa, mis ületab eelmise kohtuotsusega mõistetud põhikaristust. Kui eelmise kohtuotsusega määratud katseaeg ei ole viimase kohtuotsuse tegemise ajaks veel möödunud, jääb see edasi kulgema varem määratud tingimustel. Juhul, kui esimese kohtuotsusega määratud katseaeg on viimase kohtuotsuse tegemise ajaks möödunud, on isik esimese kohtuotsusega mõistetud põhikaristuse kandmisest lõplikult vabastatud.

Eeltoodud põhimõtted on kohalduvad vaid põhikaristuste liitmisel, katseaegade liitmist või kaetuks lugemist kehtiv seadus ette ei näe.

Kui kohus võtab määrusega pankrotiavalduse menetlusse, määrab ajutise halduri ning keelab pankrotivõlgnikul ilma ajutise halduri nõusolekuta vara käsutada, kohaldab kohus sellega käsutuskeeldu PankrS § 20 lg 3 tähenduses. Kui pankrotivõlgnik osaleb samal ajal kostjana või hagejana enne käsutuskeeldu alanud kohtumenetluses, mis puudutab võlgniku vara, on sellega täidetud PankrS § 20 lg 3 eeldused ja teine kohtumenetlus peatub seaduse jõul. PankrS § 20 lg 3 eesmärk on anda ajutisele haldurile võimalus pooleliolevate kohtuasjadega tutvuda ning vältida enne pankrotiavalduse lahendamist pankrotivara käsutamist kohtulahendi alusel. TsMS § 358 lg 2 kohaselt on menetluse peatumise või peatamise ajal tehtud menetlustoimingud tühised. Sama lõike teise lause kohaselt ei takista menetluse peatamine või peatumine siiski hagi tagamist ega eeltõendamismenetluse läbiviimist. Samuti võib TsMS § 358 lg 3 kohaselt teha avalikult teatavaks otsuse, kui menetluse peatus pärast asja arutamise lõpetamist. Kolleegium on seisukohal, et vaatamata TsMS § 358 lg 2 esimeses lauses sätestatule, peab menetlusosalisel olema võimalik menetluslikult vaidlustada sellist otsust, mis on tehtud menetluse peatumise ajal (kui ei kohaldu TsMS § 358 lg 3). Vastasel korral jääb menetluslikult ebaselgeks, kuidas saaks menetlusosaline tugineda PankrS § 20 lg 3 rikkumisele või mõnele muule menetluse peatamise või peatumise alusele, mida kohus ei ole tähele pannud.

Käenduse olemusest tulenevalt on käenduslepingu eesmärgiks tagada võlausaldaja nõuete rahuldamine põhivõlgniku vastu ka juhul, kui kuulutatakse välja võlgniku pankrot ja sellest tulenevalt kaotab võlausaldaja PankrS § 35 lg 1 p 6 järgi õiguse nõuda pankroti väljakuulutamisest kuni nõude rahuldamiseni pankrotivõlgnikult viivist. Seega saab põhivõlgnik esitada PankrS § 35 lg 1 p-st 6 tuleneva vastuväite võlausaldaja vastu, kuid käendajal puudub üldjuhul VÕS § 149 lg 2 järgi sellise vastuväite esitamise õigus. Käendaja saaks sellise vastuväite esitada võlausaldaja vastu üksnes siis, kui käenduslepingus on pooled sellise vastuväite esitamise õiguses kokku leppinud.

Käenduse olemusest tulenevalt on käenduslepingu eesmärgiks tagada võlausaldaja nõuete rahuldamine põhivõlgniku vastu ka juhul, kui kuulutatakse välja võlgniku pankrot ja sellest tulenevalt kaotab võlausaldaja PankrS § 35 lg 1 p 6 järgi õiguse nõuda pankroti väljakuulutamisest kuni nõude rahuldamiseni pankrotivõlgnikult viivist.

Käibemaksuseaduses ei ole ette nähtud, et pankrotis oleval maksukohustuslasel ei teki kinnisasja müümisel käibemaksu tasumise kohustust. Pankrotimenetluses müüdud kinnisasjalt käibemaksu tasumise kohustus on massikohustus PankrS § 148 lg 1 p 1 tähenduses, kuna see on tekkinud halduri tehtud tehingust tema ülesannete täitmisel. Pandieseme müügist tekkivat käibemaksukohustust tuleb käsitleda erinevalt teistest massikohustustest PankrS § 153 lg 2 mõttes. PankrS § 153 lg-s 2 kasutatud väljendit "pandieseme müügist saadud raha ulatuses" tuleb mõista selliselt, et see tähendab n-ö netohinda, st hinda võimaliku käibemaksuta. Võlausaldaja, kelle nõue on tagatud pandiga, peab arvestama, et müügist laekuvat müügihinna käibemaksu osa ei arvestata jaotise määramisel.

VÕS § 1044 lg 2 piirab deliktiõiguslike nõuete esitamist olukorras, kus ühe kostja puhul on täidetud nii lepingulise kui ka lepinguvälise vastutuse eeldused. VÕS § 1044 lg 2 ei reguleeri kahju tekitamisest tulenevat võlasuhet kannatanu ja kahju tekitaja vahel, kellega kannatanu ei ole lepingulises suhtes, kuid kes võib vastutada sama kahju eest, mille eest vastutab kannatanu suhtes lepingut rikkunud isik (vt ka Riigikohtu 12. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-08, p 12). Olukorras, kus kahju eest vastutavaid isikuid on mitu ja kus nad vastutavad erinevatel õiguslikel alustel, ei piira VÕS § 1044 lg 2 deliktiõigusliku nõude esitamist.

PankrS §-d 44 ja 123 ei piira pankrotivõlausaldaja õigust esitada kohtusse võlgniku vastu hagi vara välistamiseks pankrotivarast. Nimetatud sätetest ei tulene, et vara välistamise hagi eelduseks on välistamistaotluse esitamine pankrotihaldurile. Küll annavad PankrS § 123 lg-d 1 ja 2 välistamisõiguse ka pankrotihaldurile. Kui vara välistamisel tekib vaidlus vara kuuluvuse üle, siis tuleb see lahendada koos vara välistamise hagiga. Sisuliselt on seega tegemist vindikatsioonihagiga (AÕS § 80) pankrotimenetluses (vt nt Riigikohtu 13. veebruari 1997. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-97). PankrS § 123 lg 4 tähenduses tuleb võõrandamiseks pidada omandiõiguse kaotust. Vindikatsiooninõue välistab PankrS § 123 lg-s 4 sätestatud hüvitisenõude. Kui haldur on vara võõrandanud või see ei ole säilinud, on isikul õigus esitada hüvitisenõue PankrS § 123 lg 4 alusel. Seejuures lasub kostjal tõendamiskohustus, et ta ei ole vara võõrandanud ja et see on säilinud. Isik vastutab vara hävimise eest PankrS § 123 lg 4 järgi juhul, kui vara hävis pärast pankroti väljakuulutamist. Eeltoodu ei välista kostja vastutust muul õiguslikul alusel.