Pärimisseadus

Ringkonnakohus ei ole otsuses analüüsinud hageja esitatud tõendit ning rikkunud sellega TsMS § 330 lg-s 4 sätestatut.

Kohus ei pea alati andma hinnangu kõikidele apellatsioonkaebuses esitatud väidetele - kui kohus leiab mõnda asjaolu analüüsides, et hagejal puudub kohtusse pöördumise alus, so õiguskaitsevajadus (TsMS § 4 lg 1), ei pea kohus hindama ülejäänud väiteid.

Kui kolmas isik esitab apellatsioonkaebuse, muutub ta apellatsioonimenetluse pooleks ning seetõttu on kaebuse rahuldamata jätmise korral temalt õigus välja mõista kohtukulud. Samuti võiks kaebuse rahuldamise korral õigusabikulud välja mõista tema kasuks.

Õigusvastaselt võõrandatud vara nõudeõiguse pärimine puudutab kohaliku omavalitsuse kui omandireformi kohustatud subjekti õigusi ja kohustusi, kui hooned on antud linna munitsipaalomandisse. Ringkonnakohus peab võtma seisukoha, kas linna õigusi ja kohustusi puudutab vaidlusaluse pärimisõiguse tunnistuse väljaandmine ja selle alusel pärandavara pärimine.

Kuna ORAS § 16¹ lg 1 on seadusjõus alates 02.03.1997, siis tuleb õigusvastaselt võõrandatud vara nõudeõiguse pärimisele kohaldada pärandi avanemise ajal kehtinud tsiviilseaduste sätteid. TsK § 571 lg 1 kohaselt määrati pärimissuhted kindlaks selle maa seaduse kohaselt, kus oli pärandaja viimane alaline elukoht.

Õigusvastaselt võõrandatud vara pärijatena käsitletakse ORAS §-s 8 tähendatud isikuid.

Enne 1. jaanuari 2009 kehtinud PärS § 125 annab võlausaldajale õiguse nõuda pärandist loobunud isiku võlgade tasumist temal õiguse järgi saada oleva pärandiosa arvelt. PärS § 125 kaitseb võlausaldaja huve juhtudel, mil talle võlgu olev isik on pärandist (temal saada olevast pärandiosast) loobunud ja loobunul ei ole vara, mille arvel oleks võimalik võlga tasuda. PärS § 125 on võimalik kohaldada ka pärast pärandist loobunud isiku pankroti väljakuulutamist, st kui loobumine toimus enne pankroti väljakuulutamist.

PärS § 125 sätestab võlausaldajate seadusjärgse pandiõiguse, mis annab õiguse nõuda võla tasumist selle pärandvara arvel, millest võlgnik on loobunud. Kuna seadusjärgse pärimise korral pärandvarast loobumisel on siiski alati olemas pärija (PärS § 18 lg 1 kohaselt muude pärijate puudumisel kohalik omavalitsusüksus), siis on pärandvara pärast loobumist läinud üle mõnele kolmandale isikule. PärS § 125 alusel peab see kolmas isik taluma, et talle üle läinud pärandvara arvel tasutakse pärandist loobunud isiku võlad. Pärandi vastuvõtnud isiku isikliku vara arvel ei või võla tasumist nõuda.

TsMS § 137 lg 1 järgi on apellatsioon- või kassatsioonkaebuse esitamisel asja hind sama mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust (vt ka Riigikohtu 29. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06, p 26).