Äriseadustik (lühend - ÄS)

Aktsiaseltsi nõukogu ÄS § 306 lg-st 2 ja ÄS § 317 lg-st 1 tuleneva nõusoleku puudumine tehingu sõlmimiseks, mis väljub aktsiaseltsi igapäevase majandustegevuse raamest, ei too kaasa tehingu seadusvastasuse tõttu selle tühisust. ÄS § 317 lg 4kohaselt sama paragrahvi 1. ja 2. lõikes sätestatud piirangud ei kehti kolmandate isikute suhtes.

Aktsiaseltsi nõukogu ÄS § 306 lg-st 2 ja ÄS § 317 lg-st 1 tuleneva nõusoleku puudumine tehingu sõlmimiseks, mis väljub aktsiaseltsi igapäevase majandustegevuse raamest, ei too kaasa tehingu seadusvastasuse tõttu selle tühisust. ÄS § 317 lg 4kohaselt sama paragrahvi 1. ja 2. lõikes sätestatud piirangud ei kehti kolmandate isikute suhtes.

ÄS § 306 lg 2 teises lauses sätestatu rikkumine võib kaasa tuua juhatuse liikme vastutuse ÄS § 315 lg 1 alusel.

ÄS § 306 lg 2 teises lauses sätestatu rikkumine võib kaasa tuua juhatuse liikme vastutuse ÄS § 315 lg 1 alusel.

Kaubamärgi prioriteet määratakse kindlaks tema registreerimise taotluse esitamise kuupäevast, kuid kaubamärgi õiguskaitse tekib registreerimistaotluse saabumise kuupäevast üksnes juhul, kui kaubamärk on registrisse kantud.

Ärinime registreerimiseks on ÄS § 12 lg 3 järgi vajalik kaubamärgi omaniku nõusolek. Kaubamärgi õiguskaitse tekib registreerimistaotluse saabumise kuupäevast üksnes juhul, kui kaubamärk on registrisse kantud.

Kostja kanti kohtunikuabi kandeotsuse alusel äriregistrisse. Hageja esitas ÄS § 73¹ lg 1 kohaselt vastulause kohtunikuabi registritoimingule leides, et kostja ärinime registreerimiseks oli vajalik ÄS § 12 lg-st 3 tulenevalt hageja kui kaubamärgi omaniku nõusolek. Vastulause rahuldamisel tuleb arvestada, et kaubamärgi õiguskaitse tekib registreerimistaotluse saabumise kuupäevast üksnes juhul, kui kaubamärk on registrisse kantud.

See, et osaühingu lõpetamine ÄS § 519 lg 3 alustel on võimalik ka ilma likvideerimismenetluseta, ei välista ÄS § 218 lg 2 kohaldamist.

ÄS § 228 lg 2 kohaselt kuuluvad nimelisest aktsiast tulenevad õigused isikule, kes on kantud aktsionärina aktsiaraamatusse. Kui vaidlustatud otsuste vastuvõtmise ajal oli ainuaktsionärina aktsiaraamatusse kantud kostja, siis võis ta ainuaktsionärina ka üldkoosoleku otsuseid vastu võtta.

Asjaolu, et aktsiaraamat võis olla ebaõige ja vastuolus tegeliku olukorraga aktsiate kuuluvuse osas, ei mõjuta aktsiaraamatu alusel vastu võetud üldkoosoleku otsuste kehtivust. Kui kohtul ei õnnestu tuvastada, milline kolmest esitatud aktsiaraamatust on autentne, saab üldkoosoleku otsuse kehtivuse hindamisel tugineda asutamislepingule ja seal toodud aktsiate jaotusele.

ÄS § 296 alusel tühist otsust ei saa kehtetuks tunnistada, kuna see on kehtetu algusest peale, tuvastada saab üksnes otsuste tühisuse aluseks olevad asjaolud.

Kui üldkoosoleku toimumisest ei teatatud kõigile aktsionäridele, on tegemist koosoleku kokkukutsumise korra olulise rikkumisega, mis toob kaasa otsuse tühisuse ÄS § 296 alusel, ning kohaldamisele ei kuulu ÄS §-s 302 sätestatud tähtajaline piirang. Tühist otsust ei saa kehtetuks tunnistada, kuna see on kehtetu algusest peale, tuvastada saab üksnes otsuste tühisuse aluseks olevad asjaolud.

Kui üldkoosoleku toimumisest ei teatatud kõigile aktsionäridele, on tegemist koosoleku kokkukutsumise korra olulise rikkumisega, mis toob kaasa otsuse tühisuse ÄS § 296 alusel, ning kohaldamisele ei kuulu ÄS §-s 302 sätestatud tähtajaline piirang. Tühist otsust ei saa kehtetuks tunnistada, kuna see on kehtetu algusest peale, tuvastada saab üksnes otsuste tühisuse aluseks olevad asjaolud.

Apellatsioonikohus on rikkunud TsMS § 231 lg-s 5 ja § 330 lg-s 4 sätestatut. Kohtuotsuse resolutsioon peab olema üheselt arusaadav ja täidetav ka otsuse muid osi arvestamata.

ÄS § 243 lg 2 p 4 kohaselt otsustatakse aktsiaseltsi asutamisel aktsiate jaotamine asutamislepinguga. Kui mõni aktsionär ei täida aktsia eest tasumise kohustust, võib temalt ÄS § 246 lg 2 kohaselt nõuda viivist ja ÄS § 275 lg 3 kohaselt võib ta aktsiad ka kaotada.

Asjaolu, et aktsiaraamat võis olla ebaõige ja vastuolus tegeliku olukorraga aktsiate kuuluvuse osas, ei mõjuta aktsiaraamatu alusel vastu võetud üldkoosoleku otsuste kehtivust. Kui kohtul ei õnnestu tuvastada, milline kolmest esitatud aktsiaraamatust on autentne, saab üldkoosoleku otsuse kehtivuse hindamisel tugineda asutamislepingule ja seal toodud aktsiate jaotusele.

Õigus pöörduda halduskohtusse on tagatud igaühele, kelle õigusi ja vabadusi on rikutud haldussuhetes avaliku võimu kandja poolt. Kuigi HKMS § 7 omistab kaebeõiguse eelkõige isikutele, ei saa nimetatud sätte tõlgendamisel juhinduda üksnes TsMS § 70 lg-st 2. Kõrvuti füüsiliste ja juriidiliste isikutega, kelle määratlus tuleneb tsiviilõigusest, võivad haldussuhetes osaleda ka teised subjektid, kelle vastav õigusvõime tuleneb teistest õigustloovatest aktidest. Haldusprotsessiõigusvõimet omavateks tuleb lugeda kõiki subjekte, kes saavad osaleda vastavates materiaalõiguslikes haldussuhetes.

Riigihankemenetlus on haldusmenetluse eriliik ning õiguste rikkumine riigihankemenetluses on kaevatav halduskohtusse. Riigihangete seaduse § 29 lg 1 kohaselt saab riigihankemenetluses osaleda juriidiline isik. Kuna välismaa äriühingu filiaal ei ole juriidiline isik, tuleb tema haldusprotsessiõigusvõime üle otsustamisel anda õiguslik hinnang sellele, kas ja millistel eeldustel on filiaali tegevus konkreetsetes haldussuhetes õiguslikus tähenduses samastatav välismaa äriühingu tegevusega. Kui välismaa äriühing sai osaleda haldussuhetes, sh riigihankemenetluses oma filiaali kaudu, saab ta ka halduskohtumenetluses osaleda oma filiaali kaudu.

1. jaanuaril 2000 aastal jõustunud Tulumaksuseaduse § 48 lg 4 p 9 kohaldamine eeldab muuhulgas, et nõue on sissenõutav ja et sellisest nõudest loobutakse. Nõude sissenõutavus TuMS § 48 lg 4 p 9 mõttes tähendab kõigepealt seda, et kindlaks on määratud nõude alus ja ulatus. Nõude alusena tuleb mõista selliseid faktilisi ja juriidilisi asjaolusid, millest nähtub, et nõue on põhjendatud. Nõude ulatuse kindlaksmääramine tugineb nõude alusele ja seisneb otsuse langetamises, kas nõue hõlmab kogu äriühingule tekkinud kahju või osa sellest. Äriühingu juhatuse liikmetelt ei saa nõuda sellise kahju hüvitamist, mis tekkis loomuliku kao tõttu. Õiglane on arvesse võtta ka seda, kuidas toimub tavapärane äritegevus samas tegevusvaldkonnas ja milline juhatuse liikme käitumine oma kohustuste täitmisel oli või olnuks mõistlik.

ÄS § 168 lg 1 p 10 alusel on osanike pädevuses juhatuse või nõukogu liikme või osaniku vastu nõude esitamine, järelikult ka sellisest nõudest loobumine. Loobumine võib toimuda otseselt - vastava otsuse tegemisega või kaudselt - tegevusetusega. Nõudest loobumine tegevusetusega tuleb siduda nõude esitamise tähtajaga. Maksuõigussuhetes tuleb nõude aegumist reguleerivat tähtaega mõista nii, et äriühing peab oma maksukohustuse määramiseks olulised asjaolud selgitama mõistliku aja jooksul. Kui nõuet ei ole aegumistähtaja jooksul esitatud, siis maksuõigussuhetes tuleb lugeda, et äriühing on nõudest loobunud.

Haldusakti muutval tingimusel on õiguslik tähendus vaid siis kui haldusakti kohtus ei vaidlustata. Muutva tingimuse kehtestamise eesmärk on anda haldusakti adressaadile võimalus saavutada haldusakti muutmine või kehtetuks tunnistamine muul viisil, kui selle vaidlustamine kohtus. Kui haldusakt vaidlustatakse kohtus, kaotab kõrvaltingimus iseseisva tähenduse.

Haldusakti kõrvaltingimus ei saa piirata maksukohustuslase kaebeõigust ega õigust nõuda tagastusnõude täitmisega viivitamise eest intressi.

Intresside arvutamine on maksuhalduri seadusest tulenev kohustus. Maksukohustuslane ei pea tagastusnõude üle käivas kohtuvaidluses esitama intresside arvutamise ja väljamõistmise taotlust ning kohus ei pea maksuhaldurile tegema intresside arvutamiseks ettekirjutust.

Kui maksuhaldurile esitatakse maksusumma tagastamise taotlus, siis peab maksuhaldur 30 päeva jooksul kontrollima tagastusnõude õigsust ja võtma seisukoha, kas summa tagastada või mitte. Maksuhaldur ei saa otsustamist edasi lükata ega seostada otsuse tegemist oodatava kohtuotsusega mõnes teises maksuvaidluses.

Seaduses on otsesõnu kehtestatud tulundusühistule keeld ühineda muu äriühinguga kui üksnes tulundusühistuga, samuti ei ole lubatud tulundusühistu ümberkujundamine. Otsesõnalist keeldu tulundusühistu jagunemisele muudeks äriühinguteks äriseadustik ei sätesta. Küll aga tuleb kõnealuseid tulundusühistu ühinemist, jagunemist ning ümberkujundamist reguleerivaid sätteid nende koosmõjus tõlgendades asuda seisukohale, et seadusandja tahteks on piirata tulundusühistu muutmist teist liiki äriühinguteks. Seadusandja mõtteks ei olnud lubada tulundusühistu jagunemist teisteks äriühinguteks olukorras, kus samal ajal kehtib sellekohane keeld tulundusühistu ühinemisele ja ümberkujundamisele.

Lähtudes riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 17 lg-st 3, laieneb riigi õigusabi korras määratud advokaadi esindusõigus ka kassatsioonimenetlusele.

VÕS § 136 lg 2 järgi tuleb tervise kahjustamise korral hüvitada kahju üldjuhul perioodiliste rahaliste maksetena, kui kahju iseloomust tulenevalt ei ole mõistlik hüvitada kahju ühekordselt makstava rahasummaga. VÕS § 183 lg 1 mõttes ei välista nimetatud säte seda, et tervisekahju hüvitis tervikuna muutub sissenõutavaks võlasuhte tekkimisest mõistlikult vajaliku aja möödumisel.

Enne 1. juulit 2002 kehtinud ÄS § 5 lg 3 järgi tuleb eristada kohustuse tekkimise aega ja kohustuse täitmise tähtpäeva. Tervisekahju hüvitamise kohustus tekib ÄS § 5 lg 3 mõttes ajal, mil kahjustatakse töötaja tervist. Kohustuse täitmise tähtpäeva väljaselgitamiseks tuleb enne 1. juulit 2002 kehtinud ÄS § 5 lg-t 3 tõlgendada koosmõjus TsK §-ga 177. Kuna TsK § 177 järgi tuli kahju hüvitamise kohustus täita võlausaldaja nõudmisele järgneva seitsme päeva jooksul, saabus ka selle kohustuse täitmise tähtpäev ÄS § 5 lg 3 mõttes samal ajal.

Ettevõtte üleandja vastutab ÄS § 5 lg 3 järgi enne ettevõtte üleminekut töötajale tekkinud tervisekahju hüvitamise kohustuse eest solidaarselt ettevõtte omandajaga juhul, kui töötaja nõudis enne ettevõtte üleminekut või viie aasta jooksul pärast ettevõtte üleminekut sellise kahju hüvitamist. Seda seisukohta ei muuda ka asjaolu, et tervisekahju hüvitist makstakse üldjuhul perioodiliste maksetega. TsK §-st 472 tuleneb hüvitise maksmise viis, st kuidas tuleb hüvitist maksta. ÄS § 5 lg 3 ja TsK § 177 mõttes sõltub tervisekahju hüvitamise korral täitmise tähtpäeva saabumine siiski sellest, millal kahju tekitajalt kahju hüvitamist nõuti.

Tulenevalt VÕS § 182 lg-st 2 ja VÕS § 183 lg-st 1 tuleb ka kehtiva õiguse järgi eristada ettevõtte üle andnud isiku vastutuse selgitamiseks kohustuse tekkimist ja selle sissenõutavust. Erinevalt TsK §-s 177 sätestatust pole kahju hüvitamise kohustuse sissenõutavuse eelduseks kohtuvälise nõude esitamine. Seega vastutab ettevõtte üleandja solidaarselt omandajaga VÕS § 183 lg-st 1 tulenevalt ka kehtiva õiguse järgi enne ettevõtte üleandmist kutsehaigusega põhjustatud tervisekahjustuse hüvitamise kohustuse eest.

VÕS § 136 lg 2 järgi tuleb tervise kahjustamise korral hüvitada kahju üldjuhul perioodiliste rahaliste maksetena, kui kahju iseloomust tulenevalt ei ole mõistlik hüvitada kahju ühekordselt makstava rahasummaga. VÕS § 183 lg 1 mõttes ei välista nimetatud säte seda, et tervisekahju hüvitis tervikuna muutub sissenõutavaks võlasuhte tekkimisest mõistlikult vajaliku aja möödumisel.

Tühisel ja vaidlustataval otsusel on erinevad õiguslikud tagajärjed. Tühist otsust ei saa nt kinnitada, siiski saab vastu võtta sisuliselt samasuguse otsuse, kui selles on varasema otsuse tühisuse alused kõrvaldatud. Otsuse vaidlustamiseks on ettenähtud nõude aegumise tähtaeg kolm kuud alates osanike otsuse vastuvõtmisest, tühisusele võib tugineda üldjuhul piiramatult (erand nt ÄS § 1771 lg 3, mille kohaselt ei saa tühisusele tugineda, kui otsuse alusel on tehtud kanne äriregistrisse ja kande tegemisest on möödunud kaks aastat). Otsuse tühisuse ja kehtetuks tunnistamise alused ei kattu ning seega võib olla alus tunnistada kehtetuks selline otsus, mis ei ole tühine.

Ilma osanikust juhatuse liikmele hääleõigust andmata tehtud otsus osaniku tagasikutsumise kohta on vaidlustatav ÄS § 178 lg 1 järgi.

ÄS § 178 lg-t 2 kohaldub ka siis, kui vaidlustatud otsust kinnitav otsus tehti pärast nn esimese osanike koosoleku otsust vaidlustava hagi esitamist. ÄS § 178 lg 2 eesmärk on luua õigusselguse tagamise võimalus nn esimese otsuse kehtivuse küsimuses enne selle kohta kohtulahendi tegemist.

Tühisel ja vaidlustataval otsusel on erinevad õiguslikud tagajärjed. Tühist otsust ei saa nt kinnitada, siiski saab vastu võtta sisuliselt samasuguse otsuse, kui selles on varasema otsuse tühisuse alused kõrvaldatud. Otsuse vaidlustamiseks on ettenähtud nõude aegumise tähtaeg kolm kuud alates osanike otsuse vastuvõtmisest, tühisusele võib tugineda üldjuhul piiramatult (erand nt ÄS § 1771 lg 3, mille kohaselt ei saa tühisusele tugineda, kui otsuse alusel on tehtud kanne äriregistrisse ja kande tegemisest on möödunud kaks aastat). Otsuse tühisuse ja kehtetuks tunnistamise alused ei kattu ning seega võib olla alus tunnistada kehtetuks selline otsus, mis ei ole tühine.

ÄS § 177 lg 1 ei keela osanikul hääletada enda valimisel juhatuse liikmeks, ametiaja pikendamisel ja tagasikutsumisel. Osaühingus suuremat osa omava isiku otsused juhatuse liikme valimise ja tagasikutsumise kohta ei ole heade kommetega vastuolus. Vastasel korral saaks(id) väiksema osalusega isik(ud) pahatahtlikult takistada äriühingu normaalset majandustegevust.

Ilma osanikust juhatuse liikmele hääleõigust andmata tehtud otsus osaniku tagasikutsumise kohta on vaidlustatav ÄS § 178 lg 1 järgi.

ÄS § 177 lg 1 ei keela osanikul hääletada enda valimisel juhatuse liikmeks, ametiaja pikendamisel ja tagasikutsumisel. Osaühingus suuremat osa omava isiku otsused juhatuse liikme valimise ja tagasikutsumise kohta ei ole heade kommetega vastuolus. Vastasel korral saaks(id) väiksema osalusega isik(ud) pahatahtlikult takistada äriühingu normaalset majandustegevust.

Registripidajal ei ole õigus keelduda kande tegemisest põhjendusel, et otsus, mille eesmärgiks on varjata osa võõrandamistehingut, on näiline ja seetõttu TsÜS § 89 järgi tühine. Tehingu näilikkuse tuvastamine eeldab tahteavalduste, s.o tehingu sisulist hindamist, mis ei ole registripidaja pädevuses.

Ainuüksi asjaolu, et ainuosaniku otsusega otsustati osanikule välja maksta tema osa, ei ole selge tõend otsuse näilikkuse kohta, sest ÄS § 200¹ lg 1 järgi võib osakapitali vähendamisel teha väljamakseid osanikele, kui see on ette nähtud osakapitali vähendamise otsuses. Samuti ei ole uue tulevase osaniku nime märkimine selgeks tõendiks otsuse näilikkuse kohta, sest ÄS § 192 p 1¹ järgi tuleb osakapitali suurendamise otsuses märkida ka uue osaniku nimi.

Ainuüksi asjaolu, et ainuosaniku otsusega otsustati osanikule välja maksta tema osa, ei ole selge tõend otsuse näilikkuse kohta, sest ÄS § 200¹ lg 1 järgi võib osakapitali vähendamisel teha väljamakseid osanikele, kui see on ette nähtud osakapitali vähendamise otsuses. Samuti ei ole uue tulevase osaniku nime märkimine selgeks tõendiks otsuse näilikkuse kohta, sest ÄS § 192 p 1¹ järgi tuleb osakapitali suurendamise otsuses märkida ka uue osaniku nimi. Küll aga saab registripidaja keelduda kande tegemisest, kui osanike otsus rikub seaduse sätteid, mis on kehtestatud eelkõige äriühingu võlausaldajate kaitseks.

ÄS § 198 lg 2 järgi on osakapitali vähendamine ja samaaegne suurendamine lubatud ühe võimalusena maksejõuetuse staadiumi jõudnud osaühingu saneerimiseks ja tegevuse jätkamiseks. Äriseadustik sätestab osakapitali vähendamise ja samal ajal suurendamise otsuse eeldustena üksnes ÄS § 197 lg-s 1 ja § 192 lg-s 1 sätestatud vajaliku häälteenamuse olemasolu, põhikirja muutmise vajaduse korral selle eelneva otsustamise ja osakapitali samaaegse suurendamise vähemalt ÄS §-s 136 nimetatud osakapitali suuruseni.

Seadus nõuab registripidajalt esitatavate dokumentide seadusega sätestatud vormi- ja sisunõuete järgmise kontrollimist. Registripidaja õigus kontrollida temale esitatud dokumentide sisulist kehtivust on piiratud, sest registripidaja saab kontrollida ainult esitatud dokumentide seaduse nõuetele vastavust. Registripidajal on siiski õigus hinnata esitatud dokumenti ja keelduda kande tegemisest, kui esitatud dokument on selgelt heade kommete vastane või avaliku korraga vastuolus või kui esitatud dokument on vastuolus seadusest tuleneva keeluga või kui dokumendiga rikutakse kolmandate isikute seadusega kaitstud õigusi. Sellistel juhtudel on kande tegemisest keeldumine põhjendatud äriregistri kui avaliku registri õigsuse eelduse ja usaldatavuse tagamise vajadusega.

Registripidajal ei ole õigus keelduda kande tegemisest põhjendusel, et otsus, mille eesmärgiks on varjata osa võõrandamistehingut, on näiline ja seetõttu TsÜS § 89 järgi tühine. Tehingu näilikkuse tuvastamine eeldab tahteavalduste, s.o tehingu sisulist hindamist, mis ei ole registripidaja pädevuses.

Ainuüksi asjaolu, et ainuosaniku otsusega otsustati osanikule välja maksta tema osa, ei ole selge tõend otsuse näilikkuse kohta, sest ÄS § 200¹ lg 1 järgi võib osakapitali vähendamisel teha väljamakseid osanikele, kui see on ette nähtud osakapitali vähendamise otsuses. Samuti ei ole uue tulevase osaniku nime märkimine selgeks tõendiks otsuse näilikkuse kohta, sest ÄS § 192 p 1¹ järgi tuleb osakapitali suurendamise otsuses märkida ka uue osaniku nimi. Küll aga saab registripidaja keelduda kande tegemisest, kui osanike otsus rikub seaduse sätteid, mis on kehtestatud eelkõige äriühingu võlausaldajate kaitseks.

ÄS § 184 ei näe ette juhatuse liikme ja osaühingu vahel oleva suhte automaatset pikenemist tähtaja möödudes. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-65-08.

Kui osaühing nõuab tema huvides käsunduslepingu alusel tegutsenud isikult kahju hüvitamist põhjusel, et raha ei kasutatud osaühingu huvides, saab isik osaühingu huvides raha kasutamist tõendada ka osaühingu raamatupidamises kirjeldamata arvetega, kui isikul ei olnud käsunduslepingust tulenevat kohustust korraldada osaühingu raamatupidamist. Kohus peab neid arveid hindama ning kindlaks tegema, kas ja millised arved tõendavad raha tegelikku kasutamist hageja huvides.

Tulenevalt TsMS § 457 lg-st 1 on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti.

Tulenevalt TsMS § 356 lg-st 1 on menetluse peatamiseks alus juhul, kui teises asjas tehtavast kohtulahendist oleneb arutatava asja tulemus.

TsMS § 356 ega muud sätted ei keela tuvastada asjaolusid, mis on vajalikud kohtuotsuse resolutsioonis hagi rahuldamise või rahuldamata jätmise kohta seisukoha võtmiseks.

Isik, kes soovib tutvuda osa müügilepinguga selleks, et otsustada, kas teostada osa ostueesõigust, peab müügilepinguga tutvumise võimaldamiseks tõendama, et ta on osanik.

Tsiviilhagi lahendamisel tuleb kriminaalmenetluses juhinduda tsiviilkohtumenetluse korrast, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega (vt nt RKKKo nr 3-1-1-11-07, p 47; nr 3-1-1-22-07, p 14.1; nr 3-1-1-60-07, p 32 ja nr 3-1-1-41-09, p 9).

Teatud juhtudel võib riigil tekkida tsiviilõiguslik kahju hüvitamise nõue äriühingu maksudeklaratsioonid esitamata jätnud või nendes valeandmeid esitanud juhatuse liikme vastu (vt RKKKo nr 3-1-1-60-07, p-d 43-49).

Äriühingu juhatuse liikme poolt maksudeklaratsioonide esitamata jätmise või nendes valeandmete esitamisega riigile tekitatava kahju tuvastamiseks tuleb võrrelda riigi varalist olukorda pärast varjatud maksunõude ilmsikstulekut (maksu- või kriminaalmenetluse käigus) varalise olukorraga, kus riik oleks olnud, kui ta oleks saanud oma maksunõudest teada õigeaegselt esitatud ja tõesest maksudeklaratsioonist (s.t kui juhatuse liige oleks oma deklareerimiskohustust täitnud). Seega saab riigi kahju väljenduda eeskätt riigi maksunõude muutumises täielikult või osaliselt mittesissenõutavaks sel ajal, mille jooksul maksuvõla sissenõudmine deklareerimis-kohustuse rikkumise tõttu viibis. Sellise kahju arvestamiseks tuleb maksuvõla osast, mis õnnestunuks riigil äriühingult viimase majanduslikku olukorda arvestades reaalselt sisse nõuda siis, kui riik oleks maksunõudest teada saanud maksukohustuse tekkimise ajal, lahutada maksuvõla osa, mis õnnestu(nu)ks riigil äriühingult sisse nõuda pärast maksunõudest tegelikku teadasaamist. Juhatuse liikme poolt äriühingu maksudeklaratsioonide esitamata jätmise või nendes valeandmete esitamisega riigile tekitatav kahju võib lisaks maksunõude reaalväärtuse vähenemisele hõlmata ka maksuintressi, arvestatuna maksuvõla sellelt osalt, mis oleks olnud maksukohustuse tekkimise ajal äriühingult sissenõutav.

Kohtu kohustus kutsuda isik tunnistajana kohtusse ei piirdu vaid juhtudega, mil kohtul on välja kujunenud veendumus, et konkreetne isik teab tõendamiseseme asjaolusid. Tunnistajana KrMS § 66 lg 1 mõttes on käsitatav ka isik, kelle puhul on põhjendatud alus arvata, et ta võib teada tõendamiseseme asjaolusid. Samas ei ole kohtul kohustust kutsuda tunnistajana kohtusse isikut, kelle võimalik teadmine tõendamiseseme asjaoludest ei nähtu ei kriminaalasja materjalidest ega isiku ülekuulamist sooviva kohtumenetluse poole taotlusest.

15. märtsil 2007 jõustunud KarS-i § 288 lg 1 kohaselt on ametiisik karistusseadustiku eriosa tähenduses isik, kellel on ametiseisund riigi või kohaliku omavalitsuse asutuses või organis või avalik-õiguslikus juriidilises isikus, kui temale on pandud haldamis-, järelevalve- või juhtimisülesanded või varaliste väärtuste liikumist korraldavad või võimuesindaja ülesanded. Eraõiguslikku juriidilist isikut juhtivat isikut saab käsitada ametiisikuna üksnes KarS §-de 293-298 tähenduses (KarS § 288 lg 2). Seega ei saa aktsiaseltsi kui eraõigusliku juriidilise isiku juhatuse liikme poolt toime pandud omastamist alates 15. märtsist 2007 enam kvalifitseerida KarS § 201 lg 2 p 3 järgi. (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-66-07, p 9, kus on sarnasele seisukohale asutud korteriühistu juhatuse liikme osas.)

Kui prokurör loobub kohtuliku uurimise käigus tema poolt kohtusse kutsutud tunnistaja ülekuulamise taotlusest, tuleb kohtul sellele vaatamata küsida kohtumenetluse teiste poolte arvamust tunnistaja ülekuulamise vajalikkuse kohta. Kui keegi kohtumenetluse pooltest peab tunnistaja ülekuulamist vajalikuks, tuleb kohtul tunnistaja kohtusse kutsuda ja võimaldada pooltele tema ülekuulamine. (RKKKo nr 3-1-1-23-08, p 8.1.) Kohtu kohustus kutsuda tunnistaja kohtusse ja võimaldada pooltele tema ülekuulamine (vt RKKKo nr 3-1-1-23-08, p 4.2) ei tähenda seda, et kohtul puuduks õigus hinnata, kas isik, kelle kohtus ülekuulamist kohtumenetluse pool vajalikuks peab, võib teada tõendamiseseme asjaolusid, s.t olla konkreetses kriminaalasjas tunnistaja (KrMS § 66 lg 1).

TuMS § 15 lg 4 p 10 kohaselt ei maksustata tulumaksuga tulu äriühingus osaluse (aktsiad, osad, osamaks, sissemakse) suurendamisest või omandamisest mitterahalise sissemakse teel. Nimetatud maksuvabastus tuleneb põhimõttest, et maksustada saab vaid realiseeritud tulu.

Maksukohustuslane võib teha valikuid, mis on ajendatud maksukulude kokkuhoiu kavatsusest. Puudub kohustus tegeleda äritegevusega selliselt, et riigi maksutulu oleks võimalikult suur. Seadusliku maksuplaneerimisega on tegemist seni, kuni maksukohustuslase tehingu vorm vastab tema majandustegevuse tegelikule sisule ja ei ole moonutatud ning järgitakse maksuseadusi (vt Riigikohtu 17.06.2009 otsust asjas nr 3-3-1-23-09).

TuMS §-s 8 sätestatud seotud isikute mõistet kasutatakse sätetes, mis piiravad seotud isikutega tehtud tehingutest tekkinud kulude või kahjude mahaarvamist, annavad õiguse korrigeerida siirdehindade korral tehingu väärtust või toovad kaasa muid ebasoodsaid tagajärgi. Käesoleval juhul oli tegemist küll seotud isikutega TuMS § 8 mõttes, kuid see seos on ebaoluline. Nimelt tuleneb äriseadustikust nõue, et mitterahalise sissemakse väärtus ei tohi olla väiksem omandatavate aktsiate nimiväärtusest. ÄS § 249 lg 2 sätestab, et mitterahalise sissemakse väärtuse hindamisel tuleb aluseks võtta asja või õiguse harilik väärtus.

MKS § 84 kohaldamine on õigustatud juhul, kui tegemist on tehingutega, millel puudub majanduslik sisu ning mille eesmärk on vältida maksude tasumist (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 17. juuni 2009. a otsus asjas nr 3-3-1-23-09).Kui tehingutel on juriidilisele vormile vastav majanduslik sisu, siis subjektiivseid kaalutlusi ei ole vaja välja selgitada. Subjektiivseid kaalutlusi tuleb arvesse võtta siis, kui need väljendavad tahet saavutada eelis kunstlikult loodud tingimuste abil. MKS § 84 rakendamiseks peab objektiivsetest asjaoludest olema võimalik järelda, et tehingute ja toimingute peamine eesmärk on maksusoodustuse saamine ning tegevusel puuduvad muud majanduslikud põhjendused.

Tuleb teha vahet isiku poolt seaduslikul maksuobjekti tekkimise lubatud vältimisel ja MKS § 84 kohaldamise aluseks oleval maksudest kõrvalehoidumisel (n-ö kuritarvitamisel). MKS § 84 eeldab õiguse kujundusvõimaluste kuritarvitamist. Õigusselgus paremaks tagamiseks peaksid olema õiguse kujundusvõimaluste kuritarvitamise eeldused sätestatud seadusega või määrusega. Kuigi MKS § 84 ei sisalda seaduslike võimaluste kuritarvitamise eeldust sõnaselgelt, kuid see tuleneb normist endast. Olulisteks teguriteks, mis peaksid koostoimes mõjuma ja tõendama õiguse kujundusvõimaluste kuritarvitamist, võiksid olla näiteks tehingu ebakohasus (see tähendab, et teadlikud ja sõltumatud tehingupooled ei oleks tavaliselt sellises olukorras sellist tehingut teinud); ebakohane õiguslik kujundus peab andma maksueelise, st kohane tehing annaks kõrgema maksukoormuse; mõistliku põhjenduse puudumine ebakohase kujundamise kasutamiseks (ei ole arvestatavaid põhjuseid, miks reeglipärasest kõrvale kalduv tehing oleks mõistlikum).

MKS § 84 rakendamiseks peab objektiivsetest asjaoludest olema võimalik järelda, et tehingute ja toimingute peamine eesmärk on maksusoodustuse saamine ning tegevusel puuduvad muud majanduslikud põhjendused. ÄS § 249 lg 2 sätestab, et mitterahalise sissemakse väärtuse hindamisel tuleb aluseks võtta asja või õiguse harilik väärtus. Mitterahalise sissemakse väärtus ei tohi olla väiksem omandatavate aktsiate nimiväärtusest.

Tuleb teha vahet isiku poolt seaduslikul maksuobjekti tekkimise lubatud vältimisel ja MKS § 84 kohaldamise aluseks oleval maksudest kõrvalehoidumisel (n-ö kuritarvitamisel). MKS § 84 eeldab õiguse kujundusvõimaluste kuritarvitamist. Kuigi MKS § 84 ei sisalda seaduslike võimaluste kuritarvitamise eeldust sõnaselgelt, tuleneb see normist endast. Sellisteks olulisteks teguriteks, mis peaksid koostoimes mõjuma ja tõendama õiguse kujundusvõimaluste kuritarvitamist, võiksid olla näiteks tehingu ebakohasus (see tähendab, et teadlikud ja sõltumatud tehingupooled ei oleks tavaliselt sellises olukorras sellist tehingut teinud); ebakohane õiguslik kujundus peab andma maksueelise, st kohane tehing annaks kõrgema maksukoormuse; mõistliku põhjenduse puudumine ebakohase kujundamise kasutamiseks (ei ole arvestatavaid põhjuseid, miks reeglipärasest kõrvalekalduv tehing oleks mõistlikum).

Maksude tasumisest kõrvalehoidumise eesmärki võib kinnitada see, et isik andis aktsiad üle tema kontrolli all olevale äriühingule ajal, kui oli selge, et need tuleb peatselt võõrandada. Samuti vastus küsimusele, kas leping oleks sõlmitud ka sellise äriühinguga, mis pole isiku kontrolli all. Mitterahalise sissemakse puhul erinevalt aktsiate müügist ei ole need asjaolud TuMS § 15 lg 4 p-s 10 sätestatud maksuvabastuse tõttu asjakohased.

TuMS § 15 lg 4 p 10 kohaselt ei maksustata tulumaksuga tulu äriühingus osaluse (aktsiad, osad, osamaks, sissemakse) suurendamisest või omandamisest mitterahalise sissemakse teel. Nimetatud maksuvabastus tuleneb põhimõttest, et maksustada saab vaid realiseeritud tulu.

Maksukohustuslane võib teha valikuid, mis on ajendatud maksukulude kokkuhoiu kavatsusest. Puudub kohustus tegeleda äritegevusega selliselt, et riigi maksutulu oleks võimalikult suur. Seadusliku maksuplaneerimisega on tegemist seni, kuni maksukohustuslase tehingu vorm vastab tema majandustegevuse tegelikule sisule ja ei ole moonutatud ning järgitakse maksuseadusi (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 17. juuni 2009. a otsus asjas nr 3-3-1-23-09).

Ametiisikul on tulenevalt KVS § 19 lg 2 p-st 2 keelatud olla äriühingu juht- või järelevalveorgani liige (v.a riigi, kohaliku omavalitsuse või avalik-õigusliku juriidilise isiku esindajana) ka juhul, kui tema poolt ametiisikuna tehtavad otsustused ei mõjuta oluliselt selle äriühingu majandushuve, st puudub huvide konflikt KVS § 25 lg 1 mõttes. Neil juhtudel, mil seadusandja on pidanud vajalikuks seada mingi töökoha- ja tegevuspiirangu kohaldamise sõltuvusse reaalse korruptsiooniohu olemasolu kohta tehtavast kaalutlusotsusest, on sellise otsuse tegemine seaduses otsesõnu ette nähtud. (RKÜKo nr 3-1-1-92-06, p-d 16 ja 17). Kaalutlusotsustuse tegemiseks ei anna aga alust KVS § 19 lg 2 p 2, millest omakorda järeldub, et vaadeldavas sättes sisalduv keeld on imperatiivse iseloomuga.

KVS § 4 lg-s 1 nimetatud ametiisikul on keelatud olla äriühingu juhtorgani liikmeks, v.a seaduses sätestatud juhtudel, ja sellisest keelust kõrvalekaldumiseks ei anna alust ka KVS § 19 lg 3 alusel saadud nõusolek, kuivõrd äriühingu juhtorgani liikmeks olek ei ole kõnealuse sätte mõttes käsitatav ettevõtjana tegutsemisena.

VTMS §-le 87 arutatakse väärteoasja ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. Seega määratakse väärteoasja arutamise piirid kindlaks väärteoprotokollis sisalduva menetlusalusele isikule etteheidetava teo kirjeldusega, millega on seotud nii kohtuväline menetleja kui ka kohus (vt nt RKKKo nr 3-1-1-16-09, p 8).

Linnasekretär on ametiseisundit omavaks isikuks KVS § 3 lg 2 ja ametiisikuks KVS § 4 lg 1 mõttes. Ametiisiku obligatoorselt vajalikuks pädevustunnuseks ei ole lõplik iseseisev haldamis-, järelevalve- või juhtimisotsuste vastuvõtmine, vaid piisab sellest, kui isik saab niisuguse otsuse tegemise protsessi sisuliselt suunata (vt RKKKo nr 3-1-1-68-05, p 8).

ÄS § 138 lg 3 kohaselt kinnitavad asutajad asutamislepingu sõlmimisega asutamislepingu lisana ka osaühingu põhikirja. Seega saab osaühingu põhikirja tõlgendamisel lähtuda VÕS §-s 29 sätestatud lepingu tõlgendamise reeglitest. Osanikud on selle sätte mõttes käsitatavad lepingupooltena.

ÄS § 174 lg-te 1 ja 2 kohaselt on osanike otsuse vastuvõtmisel koosolekul ja koosolekut kokku kutsumata erinevad häälteenamuse nõuded. Kui soovitakse kõrvale kalduda äriseadustikus sätestatud häälteenamuse nõuetest, tuleb ka osaühingu põhikirjas eraldi ette näha suurema häälteenamuse nõue mõlema osanike otsuste vastuvõtmise viisi kohta.

Kui põhikirja järgi on otsuste vastuvõtmiseks ilma koosolekut kokku kutsumata vajalik kõigi osanike nõusolek, siis selle nõude rikkumisel on osanike otsus ÄS § 1771 lg 1 järgi tühine. Kuid kuna osaühingu kohta on esmakanne tehtud 2001. a, võib põhikirja tõlgendamisel praeguses asjas olla tähtis see, kuidas on varem kostja osanike otsuseid vastu võetud. Juhul kui varem on osanike otsuseid ilma koosolekut kokku kutsumata võetud vastu ainult kõigi osanike nõusolekul, siis viitab see sellele, et kostja põhikirja järgi on osanike otsuse vastuvõtmiseks sel viisil vaja kõigi osanike nõusolekut. Kui aga varem on osanike otsuseid ilma koosolekut kokku kutsumata võetud vastu ilma kõigi osanike nõusolekuta, siis viitab see sellele, et põhikirja kohaselt ei ole osanike otsuse vastuvõtmiseks ilma koosolekut kokku kutsumata kõigi osanike nõusolekut vaja.

VÕS § 146 lg 2 järgi peab võlausaldaja põhivõlgniku pankroti korral esitama oma nõude pankrotimenetluses. Pankrotimenetlusest teadasaamisel peab võlausaldaja sellest viivitamata käendajale teatama. VÕS § 146 lg 3 sätestab, et kui võlausaldaja ei täida eelnimetatud kohustusi, väheneb tema nõue käendaja vastu kohustuse rikkumisest käendajale tekkinud kahju ulatuses. Kuna praeguses asjas lõppes põhivõlgniku pankrot raugemisega, siis pankrotimenetlusest teatamata jätmisega ei tekkinud käendajale kahju.

Eesti Vabariik tunnustab välismaa äriühinguid ja nende tegevust Eestis. ÄS § 384 lg 1 kohaselt, kui välismaa äriühing tahab oma nimel Eestis püsivalt pakkuda kaupu või teenuseid, peab ta äriregistrisse kandma filiaali. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt ei ole filiaal juriidiline isik ja filiaali tegevusest tulenevate kohustuste eest vastutab äriühing. ÄS § 385 lg-st 1 tuleneb välismaise äriühingu kohustus määrata filiaalile juhataja või juhatajad ning ÄS § 385 lg 2 järgi filiaali juhataja juhib ja esindab filiaali.