Asjaõigusseadus (lühend - AÕS)

Isiku valduses oleva võõra vara tagastamisest keeldumine võib omavoli objektiivseks tunnuseks olla juhul, kui valdus sellele varale kehtestati ebaseaduslikus korras. AÕS § 29 lg 3 kohaselt tuleb liisingufirmalt renditud asja väärtuse kindlaksmääramisel võtta aluseks mitte ainult tasutud liisingumaksete summa, vaid asja lepinguga määratud koguväärtuse.

Kohalik omavalitsus kui pädev haldusorgan ei või ehitusloa väljaandmise menetluses piirduda vaid dokumentide formaalse kontrolliga, kuigi projekti on koostanud riiklikult tunnustatud arhitekt. Ehitusloa taotlemise kohustuse eesmärk on sisuline kontroll ehitusnormidest ja -nõuetest kinnipidamise üle ning huvikonfliktide lahendamine.

Heast haldustavast lähudes peab kohalik omavalitsus enne ehitusloa andmist võimaldama projekti suhtes oma arvamust avaldada puudutatud isikutel, kelleks võib olla ka naaber, kelle puhul on ette näha, et tulevane ehitis võib tema õigus riivata.

Kontrollides, kas ehitusloa alusel püstitatav hoone jätab naabri eluruumi alles piisava valgustuse, peab kohalik omavalitsus arvestama ka piirkonnaga, sest linnakeskuses või muu kõrge ja tiheda hoonestusega piirkonnas, tuleb põhimõtteliselt leppida väiksema loomuliku valguse hulga ja sellele elukeskkonnale vastava vaatega.

Ehitusloa kui haldusakti tagajärgede kõrvaldamise nõue eeldab, et kaebuse esitajale ehitusloaga tekitatud kahju on suurem kui tagajärgede kõrvaldamise (s.o ehitise lammutamise) tõttu loa andjale ja kolmandatele isikutele tekkiv kahju (Riigivastutuse seaduse § 11 lg 2).

Käesoleval juhul asus linnavalitsus seisukohale, et tal puudus alus kasutusloa väljaandmisest keeldumiseks, kuna täidetud olid PES § 58 lg-tes 1 ja 2 sätestatud eeldused, s.t ümberehitustööd olid teostatud ehitusloa alusel, ümberehitus vastas projektile ja ehitise dokumentatsioon oli korras.Kuigi PES § 58 puudulik sõnastus näib linnavalitsuse seisukohta kinnitavat, viib vastupidisele tõlgendusele PS §-st 14 tulenev kohaliku omavalitsuse kohustus tagada oma otsuste tegemisel isikute õiguste ja vabaduste kaitse. See seisukoht on kooskõlas ka käesoleval ajal kehtiva Ehitusseaduse § 34 lg 1 p-dega 5 ja 8, mis sätestavad, et kasutusluba ei anta, kui kasutusloa taotlemisel esitatav ehitusprojekt ei vasta nõuetele või kui ehitis ei vasta õigusaktis sätestatud nõuetele. Projekt ja ehitis ei vasta nõuetele ka siis, kui ehitis või selle projektikohane kasutamine kahjustaks ebamõistlikult kolmandate isikute õigusi.

Kasutusloa andmine on kaalutlusõiguslik otsus, mille langetamisel ei või kohalik omavalitsus piirduda vaid ehitise projektikohasuse formaalse kontrolliga. Kui kasutusloa andmisel ilmneb, et ehitusluba ei olekski tohtinud välja anda, sest ehitusprojekt ei olnud nõuetekohane, ei või kohalik omavalitsus kasutusluba väljastades seda viga tähelepanuta jätta.Kasutusloa andmise välistab ka see, kui ehitise kasutamine kavandatud otstarbel oleks õigusvastane, näiteks rikuks ümberkaudsete elanike õigusi. Kasutusloa andmisel omavad tähtsust ka tsiviilõiguslikud normid. Kui nendega on keelatud kasutusloas ettenähtud tegevus üldse või on see lubatud ainult teise korteriomaniku nõusolekul ja nõusolek puudub, siis ei või kohalik omavalitsus kasutusluba väljastada.

Kasutusluba ei ole õige kolmanda isiku vastuväidetele tuginedes jätta välja andmata juhul, kui kolmas isik oli nõuetekohaselt kaasatud ehitusloa andmise menetlusse ja talle pidi olema arusaadav, et ehitusloa alusel ehitatava hoone või ümberehituse projektijärgne kasutamine toob kaasa tagajärjed, millele vastuväide tugineb.

Haldusmenetluse seaduse § 54 sätestab haldusakti õiguspärasuse tingimused. Haldusmenetluse seaduse § 55 lg 1 kohaselt peab haldusakt olema selge ja üheselt mõistetav ning § 56 lg 2 järgi tuleb haldusakti põhjendustes ära märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus.

Haldusakt võib sisaldada kõrvaltingimusi, mille eesmärgiks on tagada paindlikkus haldusülesannete täitmisel ja erinevate huvide arvestamine. Kuna vaidlustatud korralduses ei ole märgitud ja kohtumenetluses ei selgunud selle faktilised ja õiguslikud alused ning selgusetu on seegi, kas tegemist on põhimõtteliselt võimaliku kõrvaltingimusega, ei ole korraldus kontrollitav.

ErS § 10 lg 5 erastamise korraldajale erastatud varaga seotud võlgade katmise otsustamisel kaalutlusõigust ette ei näe. Seda sätet tuleb käsitada üksnes pädevusnormina, mis volitab erastamise korraldajat või Vabariigi Valitsust katma müügiobjektiks mitteolevad erastatava varaga seotud võlad erastamisest laekunud rahast või selle ebapiisavuse korral omandireformi reservfondi vahenditest.

Eesti haldusprotsessiõigus lähtub üldjuhul subjektiivse õiguskaitse põhimõttest ning kaebeõigus on üksnes neil isikutel, kelle õigusi kaevatav haldusakt või toiming otseselt puudutab. Seaduses võib sellest siiski näha ette erandeid.

HKMS § 26 lg 2 ei piira kohtu volitusi kohustada haldusorganit sooritama toimingut, mis seisneb rahasumma väljamõistmises kolmanda isiku kasuks. HKMS § 26 lg 2 üksnes täpsustab HKMS § 26 lg 1 p-s 2 sätestatut ning osundab, et kui taotletakse teatud rahasumma väljamaksmist, siis kaebuse rahuldamisel määrab halduskohus otsuses kindlaks väljamaksmisele kuuluva summa suuruse ja mõistab selle välja, mitte ei kohusta näiteks haldusorganit otsustama rahasumma kindlaksmääramist ja väljamaksmist. HKMS § 26 lg-s 2 kirjeldatuga sarnaselt tuleb lahendada ka taotlus, mis seisneb kolmanda isiku kasuks rahasumma väljamõistmises, mõistes kindlaksmääratud rahasumma sel juhul välja kolmanda isiku kasuks.

Maa sihtotstarbe määramine on haldusakt, mille regulatiivsus võib väljenduda mitmes asjaolus, näiteks võib sellest sõltuda maa kasutamise viis, maamaksu suurus jne. Samuti vastab see ka muudele haldusakti tunnustele. Seetõttu tuleb katastriüksuse sihtotstarbe muutmisel lähtuda alustest, mis on ette nähtud haldusakti muutmiseks, s.t HMS §-des 64-70 sätestatust.

Maa sihtotstarbe määramine on haldusakt, mille regulatiivsus võib väljenduda mitmes asjaolus, näiteks võib sellest sõltuda maa kasutamise viis, maamaksu suurus jne. Samuti vastab see ka muudele haldusakti tunnustele. Seetõttu tuleb katastriüksuse sihtotstarbe muutmisel lähtuda alustest, mis on ette nähtud haldusakti muutmiseks, s.t HMS §-des 64-70 sätestatust.Kuna HMS on üldseadus, võib eriseadustes olla haldusakti kehtetuks tunnistamiseks sätestatud ka teistsuguseid aluseid.

Maa sihtotstarbe määramine on haldusakt, mille regulatiivsus võib väljenduda mitmes asjaolus, näiteks võib sellest sõltuda maa kasutamise viis, maamaksu suurus jne. Samuti vastab see ka muudele haldusakti tunnustele. Seetõttu tuleb katastriüksuse sihtotstarbe muutmisel lähtuda alustest, mis on ette nähtud haldusakti muutmiseks, s.t HMS §-des 64-70 sätestatust.

Kuna HMS on üldseadus, võib eriseadustes olla haldusakti kehtetuks tunnistamiseks sätestatud ka teistsuguseid aluseid. Maa sihtotstarbe muutmiseks tulenevad konkreetsed alused näiteks MaaKatS § 18 lg-test 4 ja 5, mis võimaldavad katastriüksuse sihtotstarvet muuta, kui muutub sellel asuva ehitise või selle osa kasutamise otstarve. Seega ainuüksi katastriüksuse jagamine ei saa olla aluseks senise sihtotstarbe muutmisele. Ka MaaKatS § 18 lg 1 ei nõua, et katastriüksuse jagamisel peaks tekkivatele katastriüksustele määrama uued, varasemast erinevad sihtotstarbed.

Olukorra lahendamiseks, kus isikule tagastati õigusvastaselt ka osa teise isiku kasutuses olnud maast, tuleb AÕSRS § 10 lg-st 5 tulenevalt maa tagastamise õigusvastane korraldus täielikult kehtetuks tunnistada ning maa tagasi saanud isiku nõusoleku või seda nõusolekut asendava kohtuotsuse alusel kanda kinnistusraamatusse tagastatud maa omanikuna riik. Seejärel on vajaduse korral võimalik maa tagastada või erastada õiguspärases ulatuses.

Politseiteenistuse spetsiifikat arvestades saab olenevalt teo toimepanemise asjaoludest politseiametniku väärituks teoks ATS § 84 p 3 mõttes lugeda leitud vara politseile üle andmata jätmist, s.o AÕS § 98 lg 1 või lg 2 rikkumist. Nimetatud rikkumise eest saab kohaldada ka rangeimat distsiplinaarkaristust, arvestades PolTS § 1 lg-t 2 ja lg-t 3, ATS § 87, TDVS § 8 ja HMS § 54.

Distsiplinaarkaristuse määramist leiust teatamata jätmise eest ei saa põhjendada andmetega politseiametnikule sobimatu käitumise kohta olukorras, kus politseiprefektuuris toimub kriminaalmenetlus, milles sama prefektuur on seisukohal, et politseiametnik võttis samad rahatähed vastu altkäemaksuna. Üks ja sama tegelikkuses aset leidnud tegu võib, sõltuvalt erinevate õigusharude normidega ette nähtud erinevatest süüteo koosseisudest, olla samaaegselt kvalifitseeritav erinevate õiguserikkumistena, kuid ühe ja sama teona ei saa käsitada sisult täiesti erinevaid tegusid.

MaaRS § 20 lg 1 tulenevalt saab maad erastada üksnes juhul, kui seda ei jäeta riigi omandisse. Erandiks sellest põhimõttest on üksnes füüsilised isikud, kellel on maa riigi maareservina riigi omandisse jätmise puhul (MaaRS § 31 lg 1 p 8) maa ostueesõigusega erastamise eesõigus. Maa riigi omandisse jätmine on prioriteetne selle erastamise ees juriidilisele isikule.

Ka juhul, kui maa riigi omandisse jätmine on prioriteetne selle tagastamise või erastamise ees, peab maa riigi omandisse jätmine toimuma kehtestatud menetlust järgides, vastavat otsust tuleb põhjendada ning seda saab vaidlustada (vt Riigikohtu 15.03.2006 määrust asjas nr 3-3-1-78-05, 11.12.2006 otsust asjas nr 3-3-1-61-06, 05.03.2007 otsust asjas nr 3-3-1-102-06 ja 11.10.2007. a otsus asjas nr 3-3-1-37-07). Sellisel juhul tuleb kohustuslikult kaaluda maa riigi omandisse jätmist tingivaid avalikke huve juriidiliste isikute huvidega, kes taotlesid sama maa erastamist. Kaalumiskohustus kehtib ka likvideerimisel oleva juriidilise isiku puhul, sest seadusest ei tulene selget keeldu sellisele juriidilisele isikule maa erastamiseks.

Kuna MaaRS § 222 lg 1 kohaselt korraldab maa erastamist maavanem ning kohalik omavalitsus teeb õigusaktides sätestatud erastamise eeltoimingud, ei saa keskkonnaminister asuda lahendama erastamisavaldust, kuna tegemist ei ole tema pädevusse kuuluva küsimusega. Seega ei ole maa riigi omandisse jätmisel asjakohane kontrollida erastamisavalduse põhjendatust ning erastamise aluste olemasolu.

Riigi omandisse jäetud maa ostueesõigusega erastamine pole võimalik. Seetõttu on maa riigi omandisse jätmise tagajärjeks ostueesõigusega erastamise menetluse eeltoimingute lõpetamine. Tähtsust ei oma, kas erastamist taotleva isiku omandiõigus on tõendatud või mitte. Erastamise korraldajad ei kontrolli maa ostueesõigusega erastamise aluseks olevaid asjaolusid, vaid menetlus lõpetatakse igal juhul erastamise võimatuse tõttu.

Tsiviilõiguslike asjaolude tuvastamisel on haldusorganil õigus ja kohustus lähtuda asjakohastest tsiviilõigusnormidest (vt Riigikohtu 27.11.2006 otsuse nr 3-3-1-59-06 p-i 11). AÕS § 90 lg-st 1 tulenevalt saab valdaja tugineda omandieeldusele ka juhul, kui ta hetkel asja ei valda, kuid on tõendatud tema varasem valdus. See õigus ei vabasta valdajat kohustusest esitada haldusmenetluses tema omandiõigust kinnitavaid tõendeid. Küll aga paneb isikule (sh haldusorganile), kes väidab valdaja omandiõiguse puudumist, kohustuse tõendada oma väiteid.

MaaRS § 20 lg 1 tulenevalt saab maad erastada üksnes juhul, kui seda ei jäeta riigi omandisse. Erandiks sellest põhimõttest on üksnes füüsilised isikud, kellel on maa riigi maareservina riigi omandisse jätmise puhul (MaaRS § 31 lg 1 p 8) maa ostueesõigusega erastamise eesõigus. Maa riigi omandisse jätmine on prioriteetne selle erastamise ees juriidilisele isikule.

Kuna MaaRS § 222 lg 1 kohaselt korraldab maa erastamist maavanem ning kohalik omavalitsus teeb õigusaktides sätestatud erastamise eeltoimingud, ei saa keskkonnaminister asuda lahendama erastamisavaldust, kuna tegemist ei ole tema pädevusse kuuluva küsimusega. Seega ei ole maa riigi omandisse jätmisel asjakohane kontrollida erastamisavalduse põhjendatust ning erastamise aluste olemasolu. Kaaluda tuleb erastamisavalduse esitanud isiku huvi avaliku huviga, mis tingib maa riigi omandisse jätmise vajaduse.

Riigi omandisse jäetud maa ostueesõigusega erastamine pole võimalik. Seetõttu on maa riigi omandisse jätmise tagajärjeks ostueesõigusega erastamise menetluse eeltoimingute lõpetamine. Tähtsust ei oma, kas erastamist taotleva isiku omandiõigus on tõendatud või mitte. Erastamise korraldajad (kohalik omavalitsus ja maavanem) ei kontrolli maa ostueesõigusega erastamise aluseks olevaid asjaolusid (sh omandiõigust), menetlus lõpetatakse igal juhul erastamise võimatuse tõttu.

Tsiviilõiguslike asjaolude tuvastamisel on haldusorganil õigus ja kohustus lähtuda asjakohastest tsiviilõigusnormidest (vt Riigikohtu 27.11.2006 otsuse nr 3-3-1-59-06 p-i 11). AÕS § 90 lg-st 1 tulenevalt saab valdaja tugineda omandieeldusele ka juhul, kui ta hetkel asja ei valda, kuid on tõendatud tema varasem valdus. See õigus ei vabasta valdajat kohustusest esitada haldusmenetluses tema omandiõigust kinnitavaid tõendeid. Küll aga paneb isikule (sh haldusorganile), kes väidab valdaja omandiõiguse puudumist, kohustuse tõendada oma väiteid.

Kuna maa riigi omandisse jätmise otsus riivab maa ostueesõigusega erastamist taotleva juriidilise isiku õigust erastamisavalduse menetlemisele on tal HKMS § 7 lg 1 alusel õigus maa riigi omandisse jätmise käskkirja vaidlustamiseks.

Halduskohtumenetluses on teise poole kasuks võimalik välja mõista üksnes need kulud, mille eest isik on juba tasunud (vt Riigikohtu 12.10.2006 otsuse asjas nr 3-3-1-48-06, p-i 17). Menetluskulude reaalse kantuse kinnitamiseks ei piisa ainuüksi advokaadi kinnitusest selle kohta, et arved on tasutud (vt Riigikohtu 20.12.2000 otsuse asjas nr 3-3-1-55-00, p-i 3; 25.03.2008 otsuse asjas nr 3-3-1-5-08, p-i 18).

Tsiviilõiguslike asjaolude tuvastamisel on haldusorganil õigus ja kohustus lähtuda asjakohastest tsiviilõigusnormidest (vt Riigikohtu 27.11.2006 otsuse nr 3-3-1-59-06 p-i 11). AÕS § 90 lg-st 1 tulenevalt saab valdaja tugineda omandieeldusele ka juhul, kui ta hetkel asja ei valda, kuid on tõendatud tema varasem valdus. See õigus ei vabasta valdajat kohustusest esitada haldusmenetluses tema omandiõigust kinnitavaid tõendeid. Küll aga paneb isikule (sh haldusorganile), kes väidab valdaja omandiõiguse puudumist, kohustuse tõendada oma väiteid.

VeeS § 11 käsitleb vee erikasutusõiguse tasu maksmist, kuid selles ei reguleerita hüvituse maksmist avalikult kasutatava veekogu omanikule. AÕS § 159 lg 3 ei ole nõude aluseks veekogu avaliku kasutamise käigus tekkinud kahju hüvitamisele. Kahju hüvitamise regulatsioon on sätestatud Võlaõigusseaduses. AÕS § 159 lg-st 3 tuleneb seadusandja kohustus kehtestada seadusega kord nimetatud hüvitise saamise nõudeõiguse realiseerimiseks. Senini ei ole seadusega kehtestatud korda avalikult kasutatava veekogu omanikule makstava hüvituse nõudmiseks ja maksmiseks. Sellest olenemata on isikul õigus ja alus pöörduda Vabariigi Valitsuse poole hüvituse saamiseks talumiskohustuse eest. Kui isiku taotluse rahuldamisest keeldutakse (näiteks põhjusel, et seadusandja ei ole kehtestanud vastavat korda), on isikul õigus pöörduda halduskohtusse kohustamiskaebusega, milles taotletakse AÕS § 159 lg-s 3 viidatud hüvitust talumiskohustuse eest ning õigustloova akti põhiseadusevastaseks tunnistamist.

VeeS § 11 käsitleb vee erikasutusõiguse tasu maksmist, kuid selles ei reguleerita hüvituse maksmist avalikult kasutatava veekogu omanikule. AÕS § 159 lg 3 ei ole nõude aluseks veekogu avaliku kasutamise käigus tekkinud kahju hüvitamisele. Kahju hüvitamise regulatsioon on sätestatud Võlaõigusseaduses. AÕS § 159 lg-st 3 tuleneb seadusandja kohustus kehtestada seadusega kord nimetatud hüvitise saamise nõudeõiguse realiseerimiseks. Senini ei ole seadusega kehtestatud korda avalikult kasutatava veekogu omanikule makstava hüvituse nõudmiseks ja maksmiseks. Sellest olenemata on isikul õigus ja alus pöörduda Vabariigi Valitsuse poole hüvituse saamiseks talumiskohustuse eest. Kui isiku taotluse rahuldamisest keeldutakse (näiteks põhjusel, et seadusandja ei ole kehtestanud vastavat korda), on isikul õigus pöörduda halduskohtusse kohustamiskaebusega, milles taotletakse AÕS § 159 lg-s 3 viidatud hüvitust talumiskohustuse eest ning õigustloova akti põhiseadusevastaseks tunnistamist.

Kui haldusorgan jätab põhjendamatult kasutamata talle seadusega antud võimaluse parandada varasema haldusaktiga ekslikult tekitatud ning isiku jaoks negatiivne olukord, siis võib see rikkuda isiku õigusi, kui haldusorgani poolt vea parandamine oleks isiku jaoks vähem koormav võrreldes sellega, et veast tingitud vaidlused jäetakse isikute enda lahendada. Kui haldusorganil on võimalik ise oma viga parandada, tuleb seda võimalust kasutada. Haldusorgan ei saa õigustada oma kohustuste täitmata jätmist viitega sellele, et kujunenud olukorda on võimalik lahendada isikute omavahelise kokkuleppega ja seda isegi siis, kui eraõigusliku kokkuleppega oleks küsimuse lahendamine iseenesest lihtsam.

HKMS § 33 lg 3 p-i 5 tuleb tõlgendada kitsendavalt. Selle sättega hõlmatakse üksnes juhud, kus isikul ilmselgelt puudub halduskohtusse pöördumise õigus. Kohus võib kaebuse üldjuhul tagastada üksnes siis, kui kaevatav haldusakt või toiming ei saa ilmselgelt rikkuda kaebaja õigusi ega piirata tema vabadusi. Kui kohus möönab kaebaja õiguste rikkumise võimalikkust kaebuses toodud asjaoludel, siis on tal kohustus asja menetleda. Haldusakti või toimingu õiguspärasuse sisuline hindamine saab toimuda üksnes kohtuotsuses (vt Riigikohtu 15.05.2008. a määruse asjas nr 3-3-1-9-08 p-e 13, 15).

Isiku vara saamise õiguslik alus langes ära kohaliku omavalitsuse korralduse, millega otsustati vara kostjale tagastada, kehtetuks tunnistamisega. Seega ei ole TsK § 477 kohaldamiseks vaja eraldi tunnustada vara üleandmise akti tühisust. Vara üleandmise akti näol on tegemist abstraktse kokkuleppega, millega on Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a määrusega nr 36 kinnitatud "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra" p 48 kohaselt seostatud tagastatud varale omandiõiguse tekkimise aeg. Vara üleandmise akti kehtivus ei sõltu iseenesest vara tagastamise õigusliku aluse olemasolust.

TsK § 477 lg 3 sätestab, et kui alusetult omandatud vara ei ole võimalik natuuras tagastada, tuleb hüvitada selle omandamise momendil määratav väärtus rahas. Enne 1. juulit 2002.a AÕS § 29 lg 3 redaktsiooni kohaselt loetakse asja väärtuseks selle harilikku väärtust, kui seaduses või tehinguga ei ole sätestatud teisiti. AÕS § 29 lg 2 kohaselt on asja harilik väärtus selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Seega tuleb TsK § 477 lg 3 alusel lugeda vara väärtuseks, mis tuleb hagejale hüvitada, vara kostjale üleandmise aja turuhind.

Isiku vara saamise õiguslik alus langes ära kohaliku omavalitsuse korralduse, millega otsustati vara kostjale tagastada, kehtetuks tunnistamisega. Seega ei ole TsK § 477 kohaldamiseks vaja eraldi tunnustada vara üleandmise akti tühisust. Vara üleandmise akti näol on tegemist abstraktse kokkuleppega, millega on Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a määrusega nr 36 kinnitatud "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra" p 48 kohaselt seostatud tagastatud varale omandiõiguse tekkimise aeg. Vara üleandmise akti kehtivus ei sõltu iseenesest vara tagastamise õigusliku aluse olemasolust.

TsK § 477 lg 3 sätestab, et kui alusetult omandatud vara ei ole võimalik natuuras tagastada, tuleb hüvitada selle omandamise momendil määratav väärtus rahas. Enne 1. juulit 2002.a AÕS § 29 lg 3 redaktsiooni kohaselt loetakse asja väärtuseks selle harilikku väärtust, kui seaduses või tehinguga ei ole sätestatud teisiti. AÕS § 29 lg 2 kohaselt on asja harilik väärtus selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Seega tuleb TsK § 477 lg 3 alusel lugeda vara väärtuseks, mis tuleb hagejale hüvitada, vara kostjale üleandmise aja turuhind.

Valduse üldmõiste tuleneb meie õiguskorras AÕS §-st 32, mille kohaselt on valdus tegelik võim asja üle. Erandina sellest valduse põhireeglist on AÕS §-s 38 määratletud nn pärimisvalduse mõiste. Õigussüsteemi terviklikkuse põhimõtet arvestades tuleks karistusõiguses tsiviilõigusliku päritoluga mõisteid üldjuhul sisustada tsiviilõiguslikest arusaamadest lähtuvalt. Teatud juhtudel eeldab vara karistusõigusliku kaitse efektiivsus ka karistusõigusliku valduse mõiste kasutamist, mis võib tsiviilõiguslikust valduse mõistest hälbida (vt RKKKo nr 3-1-1-46-08). Kuid karistusõigusliku valduse mõiste kasutamine ei tohi olla mingil viisil vastuolus AÕS §-s 32 sätestatud valduse üldmõistega.

Valduse üldmõiste tuleneb AÕS §-st 32, mille kohaselt on valdus tegelik võim asja üle. Erandina sellest valduse põhireeglist on AÕS §-s 38 määratletud nn pärimisvalduse mõiste. Õigussüsteemi terviklikkuse põhimõtet arvestades tuleks karistusõiguses tsiviilõigusliku päritoluga mõisteid üldjuhul sisustada tsiviilõiguslikest arusaamadest lähtuvalt. Teatud juhtudel eeldab vara karistusõigusliku kaitse efektiivsus ka karistusõigusliku valduse mõiste kasutamist, mis võib tsiviilõiguslikust valduse mõistest hälbida (vt RKKKo nr 3-1-1-46-08). Kuid karistusõigusliku valduse mõiste kasutamine ei tohi olla mingil viisil vastuolus AÕS §-s 32 sätestatud valduse üldmõistega.

Väljatõstmisteo (KarS § 314) sisustamisel tuleb lähtuda TMS § 180 lg-st 3, millest tuleneb, et peale eluruumi valduse äravõtmise saab KarS §-s 314 sätestatud ebaseadusliku väljatõstmise koosseisu realiseerida ka kinnisasjal olevaid asju välja tõstes. Ebaseadusliku väljatõstmise koosseisuga kaitstav õigushüve on Põhiseaduse §-st 33 tulenev põhiõigus kodu puutumatusele (vt RKKKo nr 3-1-1-77-03, p 7). Nii nagu elanikult eluruumi valduse ära võtmine seda põhiõigust riivab, riivab isiku õigust kodu puutumatusele ka see, kui tema kodust tõstetakse välja seal olevad asjad. Asjade eemaldamine kinnisasjalt näitab reeglina seda, et teo toimepanija soovib elanikku püsivalt tema eluruumi kasutamise võimalusest ilma jätta.

Eluruumi elaniku valdusest äravõtmise üle otsustamisel tuleb lähtuda konkreetsetest asjaoludest ja juhinduda tavalisest elulisest arusaamast. Korteri ukseluku vahetamine ja uue luku sulgemine kujutab endast kahtlemata elaniku takistamist tema eluruumi üle tegeliku võimu teostamisel. Samas, arvestades asjaolu, et ukselukku saab vahetada või ust on võimalik avada muul viisil, ei saa sellisel juhul rääkida valduse äravõtmisest. Olukord võiks olla teistsugune juhul, kui lukuvahetusele ja ukse lukustamisele lisandub veel mõni luku vahetaja poolt tehtav samm.

Äriühingu juhatuse liikme ametikohustused, mille rikkumisega on võimalik sisustada KrK § 161 ja KarS § 289 blanketset dispositsiooni, ei saa vahetult tuleneda äriühingu ja kolmanda isiku vahel sõlmitud lepingust. Juhatuse liikmeks olek on olemuselt käsunduslepingu-sarnane võlaõiguslik suhe äriühingu ja juhatuse liikme vahel. Seetõttu tuleb juhatuse liikme kohustuste rikkumist hinnata sellest võlasuhtest tulenevate kohustuste rikkumisena. (Vt RKTKo nr 3-2-1-41-05 , p 18.)

Äriühingu juhatuse liikme poolt majanduslikult otstarbeka käitumise kohustust tahtlikult rikkudes äriühingule kahjuliku tehingu tegemine võib olla üheaegselt käsitatav nii teise isiku vara käsutamise ja teisele isikule kohustuse võtmise õiguse rikkumisena KarS § 217² lg 1 mõttes kui ka juriidilisest isikust võlgniku vara kahjustamisena (loovutamise või põhjendamatute kohustuste võtmise vormis) KarS § 384 lg 1 tähenduses. Seega kui sellise tehinguga põhjustatakse äriühingule nii suur varaline kahju kui ka äriühingu maksejõuetuks muutumine, on üldjuhul tegemist KarS § 217² lg-s 1 ja § 384 lg-s 1 sätestatud kuritegude ideaalkogumiga.

Ametiseisundi (ebaseadusliku) ärakasutamisena KrK § 161 ja KarS § 289 mõttes oli käsitatav eeskätt ametikohustuste tahtlik rikkumine. Äriühingu juhatuse liikme ametikohustused võivad tuleneda kas otse seadusest (nt ÄS § 306 lg-s 2 sätestatud majanduslikult kõige otstarbekamal viisil tegutsemise kohustus), äriühingu põhikirjast, samuti juhatuse liikme ja äriühingu vahel sõlmitud lepingust (vt ka RKTsKo nr 3-2-1-45-03, p 23). Äriühingu juhatuse liikme ametiseisundi ärakasutamise KrK § 161 ja KarS § 289 mõttes võis moodustada ükskõik millisest eelnimetatud allikast tuleneva kohustuse tahtlik eiramine. Kassaatori seisukoht, nagu peaks kohustus, mille rikkumist on võimalik kvalifitseerida KrK § 161 või KarS § 289 järgi, tulenema vahetult õigustloovast aktist, ei vasta seadusele. Kaitstes äriühingut kahju eest, mida juhatuse liige võib oma ametikohustusi rikkudes äriühingule põhjustada, hõlmasid KrK § 161 ja KarS § 289 dispositsioonid juhatuse liikme mis tahes ametikohustuse rikkumist, olenemata sellest, millisel õiguslikul alusel see kohustus oli tekkinud. Äriühingu põhikirjas ja juhatuse liikmega sõlmitavas lepingus võidakse täiendada ja täpsustada seaduses ette nähtud juhatuse liikme kohustusi, kohandades need vastavaks konkreetse äriühingu vajadustele ja aktsionäride, osanike või liikmete tahtele. Seejuures tuleneb juhatuse liikme kohustus täita äriühingu põhikirjas ja temaga sõlmitud lepingus sätestatud kohustusi seadusest.

Äriühingu ja tema juhatuse liikme kohustusi ei saa samastada. Tõlgendus, mille kohaselt peaks juhatuse liige tegutsema äriühingu võlausaldaja huvides ja täitma oma isiklikke kohustusi võlausaldaja suhtes, oleks vastuolus juhatuse liikme kui äriühingu juhtorgani üldiste kohustustega. (Vt RKTsKo nr 3-2-1-45-03, p-d 22-23 ja nr 3-2-1-79-05, p-d 11-12.) Äriühingu lepinguliste kohustuste täitmata jätmine on käsitatav juhatuse liikme ametikohustuste rikkumisena ja seega ka KrK § 161 ning KarS § 289 teokirjeldusele vastava teona siis, kui juhatuse liige rikub sellega oma kohustusi äriühingu ees (vt RKKKo nr 3-1-1-46-08, p 27).

Seaduses sätestatud juhtudel tekivad äriühingu juhatuse liikmel äriühingu võlausaldajate ees lepinguvälised kohustused (vt nt RKTsKo nr 3-2-1-79-05, p 12 nr 3-2-1-30-07, p 10 ning RKKKo nr 3-1-1-60-07, p-d 42-43). Selliste kohustuste rikkumine äriühingu võlausaldaja ees ei ole aga üldjuhul kvalifitseeritav KrK § 161 või KarS § 289 järgi, vaid võib olla käsitatav mõne teiseliigilise (nt varavastase või maksualase) süüteona või siis üldse mitte olla karistusõiguslikult sanktsioneeritud.

Ametiseisundi ärakasutamine oli KrK § 161 ja KarS § 289 järgi karistatav üksnes juhul, kui sellega põhjustati oluline kahju teise isiku seadusega kaitstud õigustele või huvidele.

Kahju, mis moodustab kuriteo koosseisulise tagajärje, tuleb tuvastada ühemõtteliselt. Kohtuotsusest peab nähtuma nii kahju arvestamise metoodika kui ka kahju täpne suurus. Teatud juhtudel on küll võimalik, et kohus piirdub isiku teole karistusõigusliku hinnangu andmisel n-ö minimaalse kahju kindlakstegemisega, tuvastades, et kahju tekitamise vähemalt teatud summas, mis ületab kuriteokoosseisus ette nähtud kahju alampiiri. Kuid ka sellisel juhul peab kahju väljenduma konkreetse summana, mille arvestamise alused on kohtuotsuses ära näidatud. Mööndes, et tegelik kahju võib olla tuvastatud n-ö minimaalkahjust suurem, peab kohus otsuses selgelt ära näitama, et tegelik kahju ei saa olla tuvastatuks loetud kahjust väiksem.

Kohtuliku arutamise piire reguleeriva KrMS § 268 mõtte kohaselt ei saa kohus tuvastada kuriteo koosseisulisele tunnusele vastavat asjaolu, mida ei ole süüdistusaktis ära toodud. Kohtu kohaldatava kuriteokoosseisu tunnustele vastavad faktilised asjaolud peavad olema isikule esitatud süüdistuses kirjeldatud (vt RKKKo nr 3-1-1-46-08, p 30). Mõistetavalt ei kehti selline nõue üksnes kuriteo kvalifikatsiooni muutmisel KrMS § 268 lg 8 kohaselt, vaid samuti juhul, kui kohus lähtub otsust tehes süüdistusaktis märgitud kvalifikatsioonist.

Juhtudel, mil kohus loeb kohtuliku arutamise tulemina välistatuks süüdistatava süüditunnistamise talle süüdistusakti järgi inkrimineeritud karistusseaduse sätte järgi, peab kohus omal algatusel muu hulgas kontrollima, kas süüdistatava käitumine ei ole kvalifitseeritav süüdistusaktis märgitud kuriteo katsena (vt ka RKKKo nr 3-1-1-101-07, p 16.2).

KrMS § 306 lg 1 p 3 kohaselt peab kohtus kohtuotsuse tegemisel lahendama muu hulgas küsimuse, kas tegu on kuritegu ning millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb see kvalifitseerida. Seega ei piirdu kohtu pädevus teole karistusõigusliku hinnangu andmisel üksnes selle kontrollimisega, kas tegu vastab süüdistusaktis märgitud karistusseaduse sättele, vaid hõlmab ka kohtu aktiivset rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (vt RKKKo nr 3-1-1-46-08, p 37). See tähendab ka seda, et juhtudel, mil kohus loeb kohtuliku arutamise tulemina välistatuks süüdistatava süüditunnistamise talle süüdistusakti järgi inkrimineeritud karistusseaduse sätte järgi, peab kohus omal algatusel muu hulgas kontrollima, kas süüdistatava käitumine ei ole kvalifitseeritav süüdistusaktis märgitud kuriteo katsena (vt ka RKKKo nr 3-1-1-101-07, p 16.2).

Kohtuotsuse legitiimsuse tagamiseks peab see olema üheselt mõistetav ega tohi sisaldada vastuolusid. Olukorras, kus kohus on ühes ja samas küsimuses väljendanud erinevaid seisukohti, millest vähemalt üks on vastuolus kohtuotsuse resolutiivosa järeldustega, on tegemist KrMS § 339 lg 1 p-s 8 ette nähtud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega (vt RKKKo nr 3-1-1-55-06, p 20).

Kinnistu väärtuses toimunud muudatuse kindlaks määramisel on oluline kinnistu hariliku- ehk turuväärtuse (TsÜS § 65) muudatus. Andmed eseme bilansiline (raamatupidamises kajastuva) väärtuse kohta võivad üksnes kaudselt tõendada selle eseme turuväärtust.

Kuna tsiviilhagi lahendamisel kriminaalmenetluses juhindutakse tsiviilmenetluse regulatsioonist, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega, siis tuleb kriminaalmenetluses järgida ka tsiviilkohtumenetluse seadustikus - eeskätt selle §-s 423 - sätestatud hagi läbi vaatamata jätmise aluseid. Seda juhul, kui konkreetse hagi läbi vaatamata jätmise aluse kohaldamine ei ole välistatud kriminaalmenetluse eripära tõttu. (Vt RKKKo nr 3-1-1-47-07, p 37.)

Isiku süüditunnistamine ja karistamine on tulenevalt KarS § 5 lg-test 1 ja 2 võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Isiku süüditunnistamine ja karistamine on välistatud nii siis, kui kohus leiab, et isiku tegu ei vasta toimepanemise ajal kehtinud kuriteokoosseisule, kui ka juhul, mil teo karistatavus on ära langenud alles hiljem. (Vt nt RKKKo nr 3-1-1-83-05, p 11, nr 3-1-1-4-08, p 23 ja nr 3-1-1-35-08, p 18).

Olukorras, kus kuriteokoosseis, millele tegu selle toimepanemise ajal vastas, tunnistatakse kehtetuks, on isiku süüditunnistamine KarS § 5 kohaselt lubatav, kui see tegu vastab mõnele kehtivale kuriteokoosseisule. Seejuures võib isiku teo lugeda jätkuvalt karistatavaks nii lähtudes kuriteokoosseisust, mis kehtis juba teo toimepanemise ajal, kuid mis teo toimepanemise ajal kehtinud õiguse järgi taandus teise kuriteokoosseisu ees, (vt nt RKKKo 3-1-1-36-07, p 7.3) kui ka lähtudes kuriteokoosseisust, mis kehtestati alles varasema karistusnormi kehtetuks tunnistamisel (vt nt RKKKo nr 3-1-1-31-07, p 8). Seega ei välista KarS § 5 lg 3 võimalust lugeda tegu, mis oli toimepanemise ajal karistatav hiljem kehtivuse kaotanud kuriteokoosseisu järgi, jätkuvalt karistatavaks tulenevalt kuriteokoosseisust, mis teo toimepanemise ajal veel ei kehtinud.

KrMS § 114 reguleerib vaid eeluurimiskohtuniku poolt jälitustoiminguks loa andmist, mistõttu selle paragrahvi 2. lõikes sätestatud jälitustoimingu loa kehtivuse tähtaeg (2 kuud) ja selle pikendamise kord ei rakendu KrMS § 117 alusel teostatava jälitustoimingu puhul. See on ka loogiline, arvestades, et jälitustoimingut teostatakse menetlust juhtiva prokuröri loal, kes hindab selle vajalikkust ja kestvuse põhjendatust. Kuna täiendavat kohtulikku kontrolli selle toimingu üle ette nähtud ei ole, puudub vajadus näha ette loa tähtaega ja selle pikendamist prokuröri poolt.

KrMS § 268 lg 8 kohaselt võib kohus kohtuotsust tehes kuriteo samadest asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni, kergendades isiku olukorda. Täiendavalt on Riigikohus leidnud, et teole antava hinnangu olulisel muutmisel peab süüdistataval olema võimalik teostada kaitseõigust, esitades uuele kvalifikatsioonile omapoolseid vastuväiteid (vt 3-1-1-46-08, p-d 32-34).

Süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav. Puudub õiguslik keeld isiku süüditunnistamiseks ka ainuüksi kaudsete tõendite alusel. Otsesed ja kaudsed tõendid ei erine teineteisest mitte nendes sisalduva teabe tõeväärtuse poolest, vaid selle poolest, kui vahetult nad kuriteo toimepanemise asjaolusid kajastavad. Seetõttu omandab kaudsete tõenditega tõendamisel erilise tähenduse KrMS § 61 lg-s 2 sisalduv nõue hinnata tõendeid nende kogumis. (Vt RKKKo nr 3-1-1-8-10, p-d 9-10).

Jälitustoimingu protokollile esitatavad nõuded sisalduvad KrMS §-s 113. KrMS § 117 alusel teostatud jälitustoimingu nõuetekohane kajastamine jälitustoimingu protokollis tähendab, et protokollist peab nähtuma, millal on jälitustegevuse luba antud, millal ja mis ajavahemiku suhtes on teostatud teabepäring ning viimaks ka see, millal on koostatud jälitusprotokoll. Nende andmete põhjal on võimalik kontrollida jälitustoimingu seaduslikkust ja põhjendatust.

Isiku valduses oleva võõra vallasasja ebaseaduslikult enda kasuks pööramisel on tegemist omastamisega KarS § 201 lg 1 tähenduses. Asja müümisel on vaieldamatult asja endale pidamisega ja ühtlasi ka omastamistahte manifesteerimisega (vt RKKKo 3-1-1-46-08, p 46). Tulenevalt AÕS § 105 lõigetest 1 ja 4 ning muinsuskaitseseaduse §-dest 30-32 puudub kultuuriväärtusega peitvara leidjal õigus leiu käsutamiseks, mistõttu vara müük on ebaseaduslik.

Oluline kahju KarS § 204 tähenduses võib seisneda tähtsa teadusliku informatsiooni kaotsiminekus, mille põhjustas kultuurimälestise kultuurikihi rikkumine.

AÕS § 105 lg 1 ja muinsuskaitseseaduse § 30 lg 2 sätestavad, et erilise väärtusega peitvara (kultuuriväärtusega leid) kuulub riigile, sõltumata sellest, kelle kinnisasjast see leiti. Tegemist on olemuslikult avalik-õiguslike normidega, mis välistavad omandi tekkimist sellise vara leidjal. Seaduse alusel tekkiv riigi omand ei ole aga võrdsustatav valdusega.

Varguse objektiivne koosseis eeldab võõra vallasasja äravõtmist. Võõras on selline vallasasi, mis ei ole teo toimepanija omandis (vt AÕS § 68). Vargusega on aga tegemist vaid siis, kui on täidetud ka äravõtmise tunnus, s.o teise isiku valduse lõpetamine ja uue valduse kehtestamine ilma senise valdaja nõusolekuta. Valdus karistusõiguslikus mõttes eeldab isikult nii tegelikku võimu asja üle kui ka soovi seda võimu teostada ehk valitsemissoovi (vt RKKKo nr 3-1-1-46-08, p 20).

AÕS § 105 lg 1 ja muinsuskaitseseaduse § 30 lg 2 sätestavad, et erilise väärtusega peitvara (kultuuriväärtusega leid) kuulub riigile, sõltumata sellest, kelle kinnisasjast see leiti. Tegemist on olemuslikult avalik-õiguslike normidega, mis välistavad omandi tekkimist sellise vara leidjal. Seaduse alusel tekkiv riigi omand ei ole aga võrdsustatav valdusega.

Varguse objektiivne koosseis eeldab võõra vallasasja äravõtmist. Võõras on selline vallasasi, mis ei ole teo toimepanija omandis (vt AÕS § 68). (vt RKKKo nr 3-1-1-46-08, p 20).

Nn kolmnurkkelmusena käsitatakse õigusteoorias olukorda, kus petetu (varakäsutuse tegija) ja isik, kelle arvel toimub varalise kasu saamine, ei lange kokku. See tähendab, et petetu ei tee varakäsutust mitte enda, vaid kolmanda isiku arvel.

Otsustamaks, kas süüdistatav sai varakäsutuse tagajärjel KarS § 209 mõttes varalist kasu, tuleb võrrelda süüdistatava varalist seisu enne ja pärast varakäsutust. Kui varakäsutusega on kannatanu vara reaalselt teisele isikule üle läinud, ei võeta KarS § 209 mõttes varalise kasu olemasolu tuvastades üldjuhul arvesse kannatanu võimalikke tsiviilõiguslikke nõudeid, mis tal seoses varakäsutuse tegemisega on tekkinud.

Kriminaalasja madalama astme kohtule uueks arutamiseks saatmine üksnes tsiviilhagi osas süüdimõistva otsuse jõustumist ega täitmisele pööramist edasi ei lükka.

Tsiviilhagi lahendades ei või kohus tulenevalt TsMS §-st 439 otsuses ületada kannatanu nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud.

Kohtu roll tsiviilhagis esitatud faktilistele asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel ei piirdu tsiviilhagis märgitud kvalifikatsiooni kontrollimisega. TsMS § 438 kohaselt peab kohus asja lahendamisel otsustama, mis asjaolud on tuvastatud ja millist õigusakti tuleb kohaldada. Nimetatud säte kohustab kohut muu hulgas õigesti kvalifitseerima pooltevahelise õigussuhte vastavuses hageja nõude aluseks olevatele asjaoludega. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud hageja poolt õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise. Kohus on seotud üksnes hagi aluseks olevate faktiliste asjaoludega.

Kohus võib kannatanu poolt deliktiõiguslikul alusel esitatud nõude rahuldada ka lepinguõiguslikul alusel (3-2-1-134-05, p 16).

Kohtu poolt tsiviilhagi lahendamisel kohaldatav õigusnorm ei või tulla pooltele üllatusena, mis tähendab kohtu kohustust osutada õigusnormidele, mida võidakse asjas kohaldada, et menetlusosalistel oleks võimalik tuvastamisele kuuluvaid asjaolusid tõendada ja õiguse kohaldamise kohta oma arvamust avaldada (3-1-1-60-07, p 33). Kui õigusliku kvalifikatsiooni muutmine ei mõjuta menetlusosaliste protsessuaalset positsiooni tõendamismenetluses, ei ole tegemist üllatusliku otsusega (3-2-1-144-07, p 16).

Sarnaselt süüdistatavale on ka kannatanul õigus eeldada, et kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus, ja ta on kohustatud hüvitama üksnes enda põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud. Kui kohtukaebemenetluses tuvastatakse madalama astme kohtu otsuse vigasus, tuleb kaebemenetluse kulud jätta riigi kanda.

Kinnisasja ei ole võimalik KrMS § 142 kohaselt arestida mingile rahalisele väärtusele vastava kinnistu osa ulatuses.

Ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel on muu hulgas oluline hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. (3-1-1-74-05, p 15 ja 3-1-1-61-08, p 16.6.)

Kinnisasja ei ole võimalik KrMS § 142 kohaselt arestida mingile rahalisele väärtusele vastava kinnistu osa ulatuses.

TsMS §-s 378 nimetatud hagi tagamise abinõud on kriminaalasjade omapärast tulenevate eranditega kohaldatavad ka kriminaalkohtumenetluses (3-1-1-22-07, p 9.4).

Rahalise nõude täitmise tagamiseks piisab TsMS § 378 lg 1 p 1 ja AÕS § 363 järgi seatavast kohtulikust hüpoteegist nõudesumma ulatuses (3-2-1-26-09, p 9).

Tsiviilhagi tagamise otsustuse täitmine kriminaalmenetluses võib ka kohtumenetluse staadiumis toimuda menetleja, s.o kohtu initsiatiivil. See tähendab ka seda, et kinnisasja suhtes mingi hagi tagamise meetme kohaldamise otsustanud kohus saadab oma lahendi kinnisasja asukoha järgsele kinnistusosakonnale täitmiseks sõltumata sellest, kas kannatanu on täitmiseks saatmist eelnevalt kohtult taotlenud või mitte. TsMS § 387 lg 2 teine lause ei ole tulenevalt KrMS § 148 lg 8 mõttest kriminaalmenetluses kohaldatav.

Kriminaalmenetluses esitatava tsiviilhagi esemeks võib olla mis tahes tsiviilõiguslik nõue, mis on vahetult suunatud kuriteo tunnustele vastava teoga rikutud hüveolukorra taastamisele. Tegemist ei pea olema üksnes õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõudega tsiviilõiguslikus mõttes. Muu hulgas on kriminaalmenetluses tsiviilhagis võimalik esitada kohustuse täitmise nõude (VÕS § 108 lg 1), alusetu rikastumise nõude (võlaõigusseaduse 52. peatükk), kinnistusraamatu kande parandamise nõue (AÕS § 65) ja vindikatsiooninõue (AÕS § 80).

Müügileping, milles müügihind näidatakse tegelikult kokkulepitust madalamana, on TsÜS § 89 lg 1 mõttes näilik tehing ja seega TsÜS § 89 lg 2 kohaselt tühine.

Kui hinnakokkuleppe tegelikkusele mittevastavuse tõttu näiliku ostu-müügilepingu eesmärk on müügieseme võõrandamine teistsuguse (nt kõrgema) hinnaga, on müügilepingus nimetatud eseme müük tegelikult kokku lepitud hinna eest varjatud tehing. TsÜS § 89 lg 3 kohaselt kehtib varjatud tehing juhul, kui see vastab sellise sisuga tehingu kehtivuse eeldustele, sh vorminõuetele.

Vorminõuet järgimata tehtud kinnisasja võõrandamise kohustustehing muutub AÕS § 119 lg 2 järgi kehtivaks, kui tehingu täitmiseks on sõlmitud asjaõigusleping ja tehtud vastav kanne kinnistusraamatusse. (3-2-1-32-06, p 15; 3-2-1-111-07, p 14 ja 3-2-1-117-09, p 17).

Asjaõiguslepingu kui käsutustehingu kehtivust tuleb hinnata lahus selle aluseks olevast võlaõiguslikust kausaaltehingust. Näiteks müügilepingu kui võlaõigusliku ehk kohustustehingu tühisusest ei tulene iseenesest asjaõiguslepingu kui käsutustehingu tühisus (3-2-1-140-07, p 31).

Olukorras, kus kinnisasja võlaõiguslik võõrandamistehing osutub tsiviilseadustiku üldosa seaduse 5. peatüki mõttes kehtetuks, asjaõigusleping omandi ülekandmiseks aga kehtib, on õiguslik olukord järgmine. Tühise võõrandamislepingu alusel kinnisasja üleandja võib kinnisasja omandajalt TsÜS § 84 lg 1, VÕS § 1028 lg 1, § 1032 lg 1 esimese lause ja § 1034 lg 3 alusel nõuda kinnisasja omandiõiguse tagastamist, kinnisasja omandaja notariaalset nõusolekut asjaõiguslepingu sõlmimiseks tühise lepingu alusel omandatud kinnisasja tagastamiseks, samuti kinnisasja valduse tagastamist ning omandaja poolt kinnisasjast saadud kasu (sh TsÜS § 62 lg-s 1 nimetatud kasutuseeliste) hariliku väärtuse hüvitamist, kui kasu väljaandmine natuuras ei ole võimalik. Kinnisasja omandaja nõusoleku (tahteavalduse) kinnisomandi tagasikandmiseks ja kinnistusraamatu kande muutmiseks saab TsÜS § 68 lg 5 ja TMS § 184 lg 1 kohaselt asendada kohtuotsusega. (vt ka 3-2-1-140-07, p 16; 3-2-1-136-05, p-d 22 ja 26.)

Kui kinnisasja võõrandamise aluseks on vastastikune tehing (eeskätt ostu-müügileping), mis osutub tühiseks, peab ka kinnisasja võõrandaja restitutsiooni korral tema poolt tühise müügilepingu alusel saadu välja andma, kusjuures VÕS § 1034 lg 3 kohaselt tuleb lepingupooltel nende poolt saadu välja anda samaaegselt. See tähendab seda, et kohtuotsuse resolutsioonis kohustatakse ostjat kinnistusraamatu omandikande muutmise nõusoleku andmiseks, asja valduse tagastamiseks ja asjast saadud kasu väljaandmiseks üksnes tingimuslikult, s.o juhul, kui ostjale samaaegselt tagastatakse tema poolt makstud müügihind ning hüvitatakse sellelt saadud intressid (VÕS § 1032 lg 2 lause 1 ja § 1034 lg 3), samuti hüvitatakse asjale heauskselt tehtud kulutused (VÕS § 1033 lg 2).

Kui kehtetu on asjaõiguslik kokkulepe kinnisomandi üleandmiseks, siis omandajal selle alusel omandiõigust ei teki ja kinnistu tegelik omanik saab AÕS § 65 lg 1 alusel nõuda kinnistusraamatu kandest puudutatud isikutelt nõusolekut kinnistusraamatu kande parandamiseks. Nõusolekut saab TsÜS § 68 lg 5 ja TMS § 184 lg 1 järgi asendada kohtuotsusega. (3-2-1-140-07, p 16). Juhul, kui tegelik omanik on kaotanud ka kinnisasja valduse, saab ta samaaegselt kinnistusraamatu kande parandamise nõudega (AÕS § 65 lg 1) esitada AÕS § 80 alusel vindikatsiooninõude, s.o asja omaniku nõude asja ebaseaduslikult valdava isiku vastu asja väljanõudmiseks omaniku valdusse.

Kui kinnistusraamatu kanne on tehtud nn mittetehingu alusel, s.t näiteks juhul, kui kohustus- ja käsutustehingu on kinnisasja omaniku või tema esindajana esinedes teinud kõrvaline isik identiteedipettust kasutades, on kinnistusraamatust ebaõigesti välja kantud isikul üldjuhul AÕS § 65 lg-st 1 ja AÕS §-st 80 tulenevad nõuded.

Asjaõigusseaduse § 92 lg 1 järgi tekib vallasomand üleandmisega. AÕS § 90 lg-st 1 loetakse vallasasja valdaja, samuti iga varasem valdaja oma valduse ajal asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Seega tuleb isikut lugeda sõiduki omanikuks seni, kuni kohtuväline menetleja ei tõenda vastupidist.

Liiklusseaduse § 13 lg 2 kohaselt peab mootorsõiduk olema kehtestatud korras registreeritud, kusjuures sõiduk tuleb registreerida viie tööpäeva jooksul pärast selle tollivormistamist või omandamist. Tulenevalt sama seaduse § 63 lg-st 2 peetakse Eestis registreeritud mootorsõidukite ning nende omanike üle arvestust liiklusregistri sõidukite andmebaasis. Milline on sellesse registrisse kantavate andmete õiguslik tähendus, sellele annab ühese vastuse Vabariigi Valitsuse 21. juuli 2005. a määrusega nr 197 kinnitatud "Riikliku liiklusregistri pidamise põhimääruse" § 13, mis sätestab, et registrisse kantud andmetel on informatiivne tähendus ja et andmete registrisse kandmine ei too endaga kaasa õiguslikke tagajärgi, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Kuna karistusseadustik ei anna padrunite ebaolulise koguse mõistet, tuleb seda sisustada relvaseaduse alusel. Relvaseaduse § 46 lg 4 p 1 kohaselt võib füüsiline isik hoida kuni 100 püstolipadrunit. Tulenevalt KarS § 5 lg-st 2 tuleb praegu kehtivat KarS § 418 lg 1 redaktsiooni kohaldada tagasiulatuvalt ka enne 15. märtsi 2007. a toimunud süüdistatava poolsele padrunite valdamisele.

Omastamisteo toimepanemise hetkel peab isikul olema vähemalt kaudne tahtlus võõra vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramise suhtes. Kui süüdistatav ei tunne huvi, millist asjad talle üle antakse, siis ei saa tegemist olla kaudse tahtlusega KarS § 16 lg 4 mõttes, vaid hooletusega KarS § 18 lg 3 tähenduses. KarS § 15 lg 1 kohaselt on aga § 201 järgi vastutus välistatud, kui võõras vara pöörati enda või kolmanda isiku kasuks ettevaatamatusest.

Vallasasja omanikul ei pea omanikustaatuse kinnitamiseks olema dokumente. Asjaõigusseaduse § 92 lg 1 kohaselt tekib vallasomand vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Küll aga võib dokumentide olemasolu või puudumine olla teatud juhtudel olulise tõendusliku tähendusega.

Karistusseadustiku § 201 järgi saab isikut oma valduses oleva vallasasja kolmanda isiku kasuks pööramise eest karistada üksnes juhul, kui teo objektiks on võõras vallasasi. Võõras on vallasasi kolmanda isiku kasuks toimuva omastamise puhul siis, kui vallasasi ei ole ei teo toimepanija ega teost kasu saava kolmanda isiku omandis. Seetõttu tuleb isiku süüdistamisel omastamises muude objektiivse koosseisu tunnuste kõrval tõendada ära ka koosseisutunnus "võõras".

Vallasasja omanikul ei pea omanikustaatuse kinnitamiseks olema dokumente.

Vastavalt KrMS § 363 lg-le 5 ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Küll aga võib Riigikohus KrMS § 362 p 2 alusel tühistada kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Muu hulgas tühistab Riigikohus kohtuotsuse siis, kui kohtud ei ole faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme ja on tuginenud kohtuotsust põhjendades ebaselgetele, mitteammendavatele või vastuolulistele seisukohtadele (vt nt RKKKo 3-1-1-103-10, p 7 ja 3-1-1-19-09, p-d 15-16).

Omastamisteo toimepanemise hetkel peab isikul olema vähemalt kaudne tahtlus võõra vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramise suhtes. Kui süüdistatav ei tunne huvi, millist asjad talle üle antakse, siis ei saa tegemist olla kaudse tahtlusega KarS § 16 lg 4 mõttes, vaid hooletusega KarS § 18 lg 3 tähenduses. KarS § 15 lg 1 kohaselt on aga § 201 järgi vastutus välistatud, kui võõras vara pöörati enda või kolmanda isiku kasuks ettevaatamatusest.

Äratundmiseks esitamise protokolli on lubamatu tõend siis, kui äratundmiseks esitamine viiakse läbi enne ülekuulamist (vt RKKKo 3-1-1-52-09, p 11.2).

Kooskõlas KrMS § 82 lg 1 p-s 5 sätestatuga tuleb äratundmiseks esitamise protokollis märkida ka seda, milliste tunnuste alusel objekt ära tunti (vt RKKKo 3-1-1-21-09, p 10).

See, kas äratundmiseks esitamisele eelneva ülekuulamise abil on äratundja edasisi järeldusi võimalik objektiivselt kontrollida ja hinnata või mitte, sõltub ülekuulamise käigus saadud informatsioonist. Kui äratundja ei kirjelda, milliste tunnuste alusel ta loodab objekti ära tunda, pole hiljem võimalik võrrelda, mille põhjal ta äratundmisel objektisamasuse või -erisuse kohta oma järelduse tegi. Seega puudub sisuline erinevus olukordadel, mil äratundja ei osanud objekti äratundmist võimaldavaid tunnuseid kirjeldada ja mil äratundjat objekti tunnuste osas üldse ei küsitletud.

AÕS § 201 lg-s 1 selgitatakse, et kasutusvaldus koormab kinnisasja selliselt, et isik, kelle kasuks kasutusvaldus on seatud, on õigustatud kasutama kinnisasja ja omandama selle vilju. AÕS § 214 lg 3 sätestab, et kasutusvaldajale kuulub loodusvili, mis on valminud ja eraldatud kasutusvalduse ajal. AÕS § 115 lg 1 kohaselt saab asja omanik või võõra asja valdaja, kellel on õigus omandada loodusvilja, loodusvilja omanikuks vilja asjast eraldumisel. Pidades silmas Riigikohtu tsiviilkolleegiumi varasemat praktikat, mille kohaselt on vähemalt tulundusmetsa näol tegemist kinnisasjast saadava loodusviljaga (vt RKTsKo 3-2-1-51-11, p 16), nähtub asjaõigusseadusest üheselt, et metsa mahavõtmisel saab puude omanikuks kasutusvaldaja.

Vt otsuse p 19 ja nt RKKKo 3-1-1-76-11, p 9.

Vt otsuse p 17 ja nr RKKKo 3-1-1-38-99, p 7. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)

Kui kohus tugineb lubamatule tõendile, siis rikub ta sellega oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 399 lg 2 mõttes.

Osaühingu osa kui varalise õiguse pantimist reguleerib ÄS § 151. Osa pantimisel jääb osanikuks pantija ja pandipidaja saab õiguse rahuldada nõue osa võõrandamisest saadu arvel (p 14). Osa tagatisomandamisele ei ole võimalik analoogia korras kohaldada sätteid, mis reguleerivad pandi eseme müügist saadud summa ja laenusumma tasaarvestust. Kui pandi korral toimub nõude rahuldamine müügist saadud summa arvel, siis tagatisomandamise korral ei ole eeldust, et võlausaldaja nõude rahuldamine toimub tagatise eseme võõrandamise teel. (p 15)

Osaühingu osa tagatisüleandmine tähendab seda, et pooled peavad olema sõlminud osa üleandmise asjaõiguskokkuleppe ja võlaõigusliku tagatiskokkuleppe, millega pooled lepivad kokku nt osaniku õiguste teostamises, keelus osa lepingu kehtivuse ajal võõrandada, samuti osa tagasikandmises nõude täitmisel. Tegemist on võlaõigusliku tagatisega, mille seadmiseks on vajalik asjaõiguskokkulepe omandi üleandmise kohta ja võlaõiguslik tagatisleping. Mõlemad peavad tulenevalt ÄS § 149 lg-st 4 ja § 151 lg-st 2 olema sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis. VÕS § 164 lg 1 esimese lause kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). VÕS § 174 laiendab nõuete ülemineku kohta sätestatut ka muude õiguste üleminekule, kui seadusest või õiguse olemusest ei tulene teisiti. Üldjuhul on lubatud õiguste, sh osaühingu osa üleandmine tagatise andmise eesmärgil ja sel juhul on pooltel võimalik leppida kokku tagatise realiseerimise erinevates viisides. Seetõttu ei kohaldu osa tagatisena üleandmisel AÕS § 292 lg-s 3 sätestatud keeld, mille kohaselt enne müügiõiguse tekkimist sõlmitud kokkulepe, mille kohaselt pandipidaja omandab panditud asja pandiga tagatud nõude rahuldamiseks, on tühine. Eelöeldu ei tähenda siiski seda, et osa tagatisena üleandmisel saaks seda osa nõude rahuldamise eesmärgil omandada sõltumata osa väärtusest. Erandina on pooltel võimalik eelnevalt kokku leppida tagatisena üleantu väärtuses, kui tegemist on AÕS §-s 3141 nimetatud finantstagatisega ja poolte kokkulepe võimaldab panditud eseme väärtust määrata. (p 17)