Maksukorralduse seadus (lühend - MKS)

Faktilise koosseisu kui MKS § 10 lg 4 kohaldamise aluse kindlakstegemiseks on oluline, et "kriminaalasja algatamiseks avalduse esitamine" tähendab KrMK § 90 lg 1 p-s 3 märgitud teadet kui kriminaalmenetluse alustamise ajendit. Viidatud paragrahvi 2. lõike järgi alustatakse sellise teate alusel kriminaalmenetlust siis, kui on küllaldaselt andmeid, mis viitavad kuriteo tunnustele. See tähendab, et kui maksuametil pole maksuõiguserikkumise kohta selliseid andmeid, mis viitavad kuriteo tunnustele, siis puudub üks faktilise koosseius element -"maksuseaduse rikkumise fakt". Maksusumma tagastamise peatamiseks ei piisa ebamäärasest kahtlusest, et tagastamise taotlus tuleneb taotleja õiguserikkumisest.

MKS § 10 lg 4 kohaldamisel riivatakse eeskätt enammakstud maksusumma tagastamist taotleva isiku omandiõigust. Enammakstud maksusumma tagastamise peatamine on sarnane maksukohustuslase pangakonto arestimisega. Viimati nimetatud abinõu võib maksuhaldur kohaldada aga üksnes maksukohustuslase maksuvõla puhul. Seega oleks enammakstud maksusumma tagastamise peatamine pelgalt ebamäärase kahtluse alusel omandiõiguse kui põhiõiguse rikkumine.

Faktilise koosseisu kui MKS § 10 lg 4 kohaldamise aluse kindlakstegemiseks on oluline, et "kriminaalasja algatamiseks avalduse esitamine" tähendab KrMK § 90 lg 1 p-s 3 märgitud teadet kui kriminaalmenetluse alustamise ajendit. Viidatud paragrahvi 2. lõike järgi alustatakse sellise teate alusel kriminaalmenetlust siis, kui on küllaldaselt andmeid, mis viitavad kuriteo tunnustele. See tähendab, et kui maksuametil pole maksuõiguserikkumise kohta selliseid andmeid, mis viitavad kuriteo tunnustele, siis puudub üks faktilise koosseisu element - "maksuseaduse rikkumise fakt". Silmas tuleb pidada, et maksudeklaratsioonis esitatud tagastamistaotlus on seotud konkreetse maksu ja maksustamisperioodiga. Teiste maksude või maksustamisperioodidega seotud nõuded või kuriteokahtlus ei ole seepärast enammakstud maksusumma tagastamise peatamise aluseks. Vastupidine seisukoht poleks kooskõlas peatamise ajutise iseloomuga, võtaks maksukohustuslaselt võimaluse vaidlustada maksuameti tegevust sisuliselt ja võimaldaks maksu määramata kinni pidada maksukohustuslasele kuuluvaid käibevahendeid.

Enammakstud maksusumma tagastamise peatamiseks peab olema selliseid andmeid, mis viitavad kuriteo tunnustele just tagastamistaotluse esitanud maksukohustuslase tegevuses.Osavõtt maksupettusest võib seisneda eelkõige selles, et tehingu teise poole majandustegevust korraldavad isikud tegutsevad kas käibemaksu tagastamist taotleva äriühingu juhatuse liikmete juhiste alusel, nende kontrolli all, eelneval kokkuleppel või teadmisel. Osavõtt maksupettusest võib tähendada näiteks seda, et ostja poolt müüjale käibemaksuna tasutud rahasumma tagastatakse ostjale või ostjaga seotud isikutele, s.t ostja saab maksupettusest majanduslikku kasu.

Kuni 1. juulini 2002 kehtinud maksukorralduse seaduse § 22 lg 1 alusel tehtud maksuhalduri ettekirjutus, millega määratakse tasumisele kuuluv täiendav maksusumma, on haldusakt Haldusmenetluse seaduse § 51 lg 1 tähenduses. Haldusmenetluse seaduse § 61 lg 1 kohaselt kehtib haldusakt adressaadile teatavaks tegemisest või kättetoimetamisest alates, kui haldusaktis ei ole ette nähtud hilisemat kehtima hakkamist. Maksukorralduse seaduse § 15 lg-s 3, § 23 lg-s 1, § 35 lg-s 1 sätestatust tuleneb, et ka Maksukorralduse seadus seostas ettekirjutuse kehtima hakkamise ettekirjutuse kättetoimetamise hetkega. Õigusakt, sh haldusakt, ei saa reguleerida isiku õigusi ega kohustusi ilma, et isikule oleks see õigusakt teatavaks tehtud. Isiku teavitamine tema suhtes tehtud otsustest on ka üks peamisi õigusriigile omase haldusmenetluse ja hea halduse põhimõtteid. Kui haldusakt tuleb anda teatud tähtaja jooksul, tuleb haldusakt ka teatavaks teha selle tähtaja kestel.

1. jaanuarini 2002 kehtinud Käibemaksuseaduse § 18 lg 1 p-st 1 järeldub, et ostja peab kontrollima, kas arvel märgitud müüja on käibemaksukohustuslane. Kontrollida saab seda, kas arvel on märgitud käibemaksukohustuslase kood ja käibemaksu summa ning kas arvel märgitud käibemaksukohustuslane on registreeritud vastavas registris. Kui registreeritud käibemaksukohustuslane on arvel märkinud käibemaksukohustuslase koodi valesti, ei ole see selline asjaolu, mille tõttu ostja ei või käibemaksu maha arvata.KMS § 18 lg 1 p-st 1 ei saa teha järeldust, et ostja võib käibemaksu maha arvata vaid siis, kui müüja käitub käibemaksusuhetes õiguspäraselt. Sellisel juhul tuleks ostjal kontrollida müüjat, mis oleks ebamõistlikult koormav kohustus. Kui ostja on käitunud heauskselt, puudub alus piirata tema õigust arvata maha käibemaks.

Kui kohaldamisele kuuluv õigustloov akt on kohtumenetluse ajal tunnistatud põhiseadusevastaseks või on akti andnud organi poolt seda tagasiulatuvalt muudetud, siis peab kohus neid muutusi arvestama. Selle haldusasja kohtumenetluse ajal on maksuintresside osas toimunud eelnimetatud muutused. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 5. novembri 2002. a otsuse asjas nr 3-4-1-8-02 ja Maksukorralduse seaduse § 163 muutmise seaduse alusel on käesolevas asjas maksuameti ettekirjutus intresside nõude osas kuni 1. juulini 2002 õigusvastane ning tuleb selles osas tühistada. Kui ettekirjutust on nimetatud osas täidetud, tuleb see tagasi täita.

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 5. novembri 2002. a otsusega asjas nr 3-4-1-8-02 tunnistati, et varem kehtinud Maksukorralduse seaduse § 28 lg 4 oli põhiseadusevastane osas, mis nägi ette, et intressi määra kehtestab rahandusminister. 11. juunil 2003 vastu võetud Maksukorralduse seaduse § 163 muutmise seadusega tunnistati alates 2003. aasta 1. jaanuarist põhiseadusevastasuse tõttu kehtetuks ka Maksukorralduse seaduse § 163 lg 2 uus redaktsioon ning täiendati viidatud paragrahvi lõikega 2¹, milles sätestati muuhulgas, et pärast 2002. aasta 5. novembrit maksuhalduri poolt esitatud intressinõuded on käesoleva seaduse jõustumisele eelnenud ajavahemiku eest kehtetud. Nimetatud kohtuotsuse ja seadusemuudatuse alusel on käesolevas asjas maksuameti ettekirjutus intresside nõude osas kuni 1. juulini 2002 õigusvastane ning tuleb selles osas tühistada.

HKMS § 26 lõikest 3 tuleneb, et kui kohtul ei ole võimalik haldusakti osalisel tühistamisel täpselt välja arvutada tühistatud osa rahalist väärtust, siis ei tule haldusakti tühistada tervikuna, vaid anda haldusakti tühistatud osa sisu kirjeldus ning teha haldusorganile ülesandeks ise välja arvutada maksusumma, mille võrra tuleb ettekirjutuses määratud maksusummat vähendada. Haldusakti tervikuna tühistamine ei ole õige, sest kuna maksusumma määramisel kehtivad aegumistähtajad, võib tekkida olukord, kus maksuhaldur ei saa aegumise tõttu enam uuesti maksumaksjale tasumiseks määrata seda osa maksusummast, mille määramine oli kohtu arvates õige ja seaduslik.

Kuna käesoleval juhul ei ole maksumaksja 1999.a. määratud maksuintresse vaidlustanud, on ta teinud TuluMS § 16 punktis 4 nimetatud kulutuse, mida ei olnud lubatud maksustatavast tulust maha arvata. Ettevõtlusega mitteseotud kulu ei muutu ettevõtlusega seotud kuluks üksnes sellepärast, et kolm aastat hiljem tunnistas Riigikohus kulutuse tegemise aluseks olnud õigusakti põhiseadusevastaseks.

TuluMS §-s 16 nimetamata kulutusi ei saa automaatselt lugeda ettevõtlusega seotud kulutusteks TuluMS § 13 lg 1 tähenduses. Ei ole mõistlik eeldada, et maksukohustuste mitteõigeaegse täitmise eest määratud maksuintressid on vajalikud ettevõtluse säilitamiseks või arendamiseks.

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 5. novembri 2002. a otsus ei anna maksumaksjale õigust taotleda enne 5. novembrit 2002 tasutud maksuintresside tagastamist, kui maksumaksja ei ole tähtaegselt intresside määramist vaidlustanud.

Kuigi üliõpilasest füüsilisest isikust ettevõtjal on olemas ravi- ja pensionikindlustus, peab ta maksma sotsiaalmaksu. Vastasel korral tekiks ebavõrdne olukord, kus üliõpilasest ettevõtja ei peaks sotsiaalmaksu maksma, teised füüsilisest isikust ettevõtjad aga peaksid. Nii saaksid üliõpilasest ettevõtjad alusetu maksueelise. Pealegi saavad üliõpilasest füüsilisest isikust ettevõtjad sotsiaalmaksu tasumisest täiendavaid hüvesid: võimalus saada töövõimetuse korral makstud sotsiaalmaksul põhinevat hüvitist ning tulevikus makstava pensioni suurenemine. Eeltoodu tõttu ei ole üliõpilasest füüsilisest isikust ettevõtja sotsiaalmaksu kohustus alusetu või diskrimineeriv.

Tulumaksuarvestuses kehtivad oluliselt lihtsamad tõendamisnõuded kui käibemaksuarvestuses. Kui maksumaksja poolt esitatud arve ei ole kõlblik sisendkäibemaksu mahaarvamiseks, siis ei tulene sellest iseenesest arve kõlbmatus tulumaksuarvestuses. Tulumaksuarvestuses peab kuludokument võimaldama tuvastada majandustehingu toimumise näidatud poolte vahel. Kuna tulumaksuarvestus erinevalt käibemaksuarvestusest on kassapõhine, siis saab tulumaksu määrata väljamaksetelt, mitte kuludokumentide või kulukannete alusel.

Osavõtt maksupettusest võib seisneda eelkõige selles, et tehingu teise poole majandustegevust korraldavad isikud tegutsevad kas käibemaksu tagastamist taotleva äriühingu juhatuse liikmete juhiste alusel, nende kontrolli all, eelneval kokkuleppel või teadmisel. Käesoleval juhul oli ostja oma töötaja kaudu seotud müüjaga ning arvestades maksuameti ja kohtute poolt tuvastatud asjaolusid, on põhjendatud kahtlus, et nimetatud seos viitab ostja osavõtule maksupettusest. Niisuguse kahtluse korral tuleb ostjal esitada täiendavaid tõendeid selle kohta, et vaidlustatud tehingud on arvetel märgitud äriühinguga siiski toimunud. Selline seisukoht on kooskõlas ka varem kehtinud Maksukorralduse seaduse § 22 lg-ga 4, mille kohaselt lasus maksumaksjal maksuhalduri määratud maksusumma vaidlustamise korral kohustus tõestada, et maks määrati valesti. Kui on põhjendatud kahtlus, et ostja osaleb käibemaksupettuses ning ostja ei esita selle kahtluse kõrvaldamiseks täiendavaid tõendeid, siis puudub ostjal käibemaksu mahaarvamise õigus.

Põhiseaduse § 3 lg 1 esimeses lauses on sätestatud oluline riigivõimu piirav põhimõte - riigivõimu teostatakse üksnes Põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Kuna ka haldusorgani tegevust haldusakti andmisel ja toimingu sooritamisel tuleb pidada riigivõimu teostamiseks, peab nii akti andmise kui ka toimingu sooritamise aluseks olema põhiseadusega kooskõlas olev seadus. Toimingu sooritamiseks puudub nõutav õiguslik alus ka siis, kui vastava seadus on põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tunnistatud kehtetuks või põhiseaduse vastaseks.

Asendustäitmise ja sunniraha seaduse § 8 lg 3 p-s 2 on väljendatud haldustäitemenetluse üldpõhimõte, et asendustäitmist ja sunniraha ei tohi rakendada, kui ettekirjutuse aluseks olev õigusnorm on tunnistatud kehtetuks. Nimetatud põhimõttest saab seadusega teha erandeid, kuid see ei tähendaks, et isik ei saa vaidlustada täitemenetlust muudel alustel.

Maksukorralduse seaduse muutmise seadusega täiendati Maksukorralduse seaduse § 163 lõikega 2¹. Nimetatud sätte kolmandast lausest ei tulene, et selles lauses sätestatud põhimõtet tuleb kohaldada ka siis, kui enne selle jõustumist on intressinõude sundtäitmist vaidlustatud halduskohtus. Seega enne Maksukorralduse seaduse § 163 lg 2¹ jõustumist vaidlustatud sundtäitmise puhul ei kuulu viidatud sätte kolmas lause kohaldamisele tagasiulatuvalt.

Riigivastutuse seaduse § 5 lg järgi võib isik nõuda toimingu sooritamata jätmist, kui toiming rikuks tema õigusi ja tooks tõenäoliselt kaasa tagajärje, mida ei saaks kõrvaldada toimingu hilisemal vaidlustamisel. Nimetatud sätet saab tõlgendada nii, et isik võib oma õigusi rikkuva toimingu sooritamata jätmist ennetavalt nõuda ka siis, kui selleks on muu põhjendatud huvi.

Maksuhaldur on kohustatud arvestama käibemaksusumma määramisel ka teadaoleva sisendkäibemaksuga ning arvama selle arvestatud käibemaksust maha.

MKS § 10 lg 3 näeb ette, et maksuhaldur peab menetluse läbi viima kiiresti ja efektiivselt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebamugavusi. Sellest järeldub, et maksumaksjalt ei nõuta selliste asjaolude tõendamist, mis on maksuhaldurile teada, samuti selliste tõendite esitamist, mille saamiseks peab maksumaksja pöörduma maksuhalduri poole. Kui maksukohustuslane on eiranud maksuarvestuse nõudeid ja sellega takistanud maksuhalduri tegevust, siis on võimalik teda karistada MKS § 154 alusel rahatrahviga.

Vastavalt MKS §-le 94 on maksuhalduril õigus määrata maksusumma hindamise teel. Maksumaksjalt äravõetud vihikuid on põhimõtteliselt võimalik vaadelda maksumaksja raamatupidamisena, hoolimata raamatupidamise eeskirjade eiramisest, sest vihikud sisaldavad olulisi märkmeid maksumaksja tulude ja kulude kohta. Järelikult ei ole tegemist maksusumma määramisega hindamise teel. Hindamise meetodiga oleks tegemist siis, kui olnuks teada müüdud kaubad, kuid nende hindade kohta puuduks teave ning maksuhaldur oleks hinnad määranud näiteks konjunktuuriinstituudi kataloogi abil.

Maksuhaldur on maksusumma määramisel kohustatud arvestama kõiki asjas tähendust omavaid asjaolusid ning vajadusel neid ise välja selgitama tõendeid kogudes. Kui maksukohustuslane on rikkunud maksuarvestuse pidamise kohustust ja maksusumma on seepärast määratud teiste andmete alusel või hindamise teel, siis vastavalt väheneb maksuhalduri tõendamiskohustus ja suureneb maksukohustuslase koormus tõendada, et maks on määratud valesti.

Vastavalt MKS § 163 lõikele 3 kohaldatakse MKS § 102 lõiget 3 ka kuni 30. juunini 2002 kehtinud MKS alusel tehtud ettekirjutustele. Nimetatud sätetest tuleneb, et kui varem kehtinud MKS alusel on läbi viidud revisjon ja selle tulemusena on tehtud maksusumma määramise ettekirjutus, siis saab seda muuta ainult uue tõendi või asjaolu ilmnemisel tingimusel, et see tõend või asjaolu on tuvastatud seoses MKS-s sätestatud väärteoga, mis on toime pandud tahtlikult ja mille kohta on jõustunud lahend, või kuriteoga, milles on alustatud kriminaalmenetlust.

Kuna juriidiliste isikute kasumit ei maksustata, siis on tundmatule isikule tehtud väljamaksed maksuobjektiks TuMS § 51 järgi.

Sõltuvalt sellest, kas maksukohustuslane on täitnud maksustamise seisukohast tähendust omavate dokumentide säilitamise kohustust, on uurimispõhimõttest tulenevate maksuhalduri kohustuste ja maksukohustuslase kaasamiskohustuste maht erinev. Kui nõutavad dokumendid olid olemas, kuid need pole säilunud, tuleb maksuhalduril anda maksukohustuslasele võimalus esitada maksuhalduri määratud tähtpäevaks dokumendid, mis asendavad mittesäilunud dokumente. Kui maksukohustuslane on dokumentide säilitamise kohustust rikkunud, siis suureneb maksukohustuslase tõendamiskohustus, s.t et ta peab hoolimata sellest, et dokumendid pole säilunud, esitama maksuhaldurile dokumentaalsed tõendid maksuarvestuse õigsuse kohta. Maksuhalduril on õigus neid tõendeid hinnata ja vajadusel teha ka maksuotsus.

MKS § 94 lg 1 sätestab, et hindamine on lubatud ka juhtumil, kui maksu määramiseks vajalikud kirjalikud tõendid on hävinud või kadunud ja muude tõenditega ei ole võimalik maksukohustuse aluseks olevaid asjaolusid tuvastada. Hindamise teel saab maksukohustuse kindlaks määrata ka siis, kui raamatupidamise algdokumendid pole säilunud. Käibemaksu puhul pole maksusumma määramine hindamise teel reeglina võimalik, sest kui müüja oleks teada, tuleks raamatupidamise algdokumendid tema abiga taastada, mitte aga määrata maksusummat hindamise teel.

Kui maksustamise seisukohast tähendust omavad dokumendid pole säilunud, siis on võimalik nii see, et maksukohustuslane on dokumentide säilitamise kohustuse täitnud, kui ka vastupidine. Kui tegemist pole maksupettusega, vaid juhtumiga, kus nõutavad dokumendid olid olemas, kuid need pole säilunud, tuleb maksuhalduril anda maksukohustuslasele võimalus esitada maksuhalduri määratud tähtpäevaks dokumendid, mis asendavad mittesäilunud dokumente. Kui maksukohustuslane on dokumentide säilitamise kohustust rikkunud, siis suureneb maksukohustuslase tõendamiskohustus, s.t ta peab hoolimata sellest, et dokumendid pole säilunud, esitama maksuhaldurile dokumentaalsed tõendid maksuarvestuse õigsuse kohta. Maksuhalduril on õigus neid tõendeid hinnata ja vajadusel teha ka maksuotsus.

MKS § 94 lg 1 sätestab, et hindamine on lubatud ka juhtumil, kui maksu määramiseks vajalikud kirjalikud tõendid on hävinud või kadunud ja muude tõenditega ei ole võimalik maksukohustuse aluseks olevaid asjaolusid tuvastada. Hindamise teel saab maksukohustuse kindlaks määrata ka siis, kui raamatupidamise algdokumendid pole säilunud. Käibemaksu puhul pole maksusumma määramine hindamise teel reeglina võimalik, sest kui müüja oleks teada, tuleks raamatupidamise algdokumendid tema abiga taastada, mitte aga määrata maksusummat hindamise teel.

Ettekirjutuse õigusvastaseks tunnistamine tähendab muuhulgas seda, et maksuhalduril ei ole võimalik teha selles ettekirjutuses fikseeritud maksunõude osas vastutusotsuseid, juhul kui esineksid MKS §-des 38¿41 sätestatud vastutuse alused.

Ettekirjutuse õigusvastaseks tunnistamine tähendab muuhulgas seda, et maksuhalduril ei ole võimalik teha selles ettekirjutuses fikseeritud maksunõude osas vastutusotsuseid, juhul kui esineksid MKS §-des 38-41 sätestatud vastutuse alused.

Kuna Riigikohtu otsus on lõplik ja seda ei saa edasi kaevata, siis ei pea Riigikohus lõpetama asjas menetlust, kui menetlusosalise õigusvõime lõppemine leiab aset alles kassatsioonimenetluse ajal. Menetluse lõpetamine on vajalik siis, kui Riigikohus peaks saatma asja uueks arutamiseks esimese või teise astme kohtule. Kui Riigikohus leiab, et asjas on võimalik teha uus otsus, siis võib ta menetluse lõpetamise asemel lahendada asja otsusega.

Raamatupidamise seadusest tulenevalt tuleb raamatupidamisarvestuses põhivarana arvele võtta ka selline vara, mis ei kuulu isiku omandisse, kuid mida isik saab oma majandustegevuses kasutada ja teenida selle vara kasutamisest tulu, nagu ta oleks selle vara omanik. Raamatupidamiskohustuslase põhivara hulka võib kuuluda ka pikaajalise rendi- või üürilepingu alusel kasutatav vara, millele raamatupidamiskohustuslasel omandiõigust ei teki.

Maksu või intressi enammakse väljamõistmine kohtuotsusega ei takista maksuhalduril näiteks MKS §-s 109 sätestatud tasaarvestuse läbiviimist juhul, kui maksukohustuslasel on maksude või kõrvalkohustuste võlgu.

Halduskohtumenetlus peab tagama kaebaja õiguste kiire ja efektiivse kaitse. Kui halduskohus tuvastab enammakstud maksusumma tagastusnõude olemasolu, kuid jätab nõude täitmise otsustamata, siis jäävad kaebaja õigused realiseerimata. Kui maksuhaldur keelduks kohtuotsusega tuvastatud tagastusnõude täitmisest, siis peaks maksukohustuslane uuesti pöörduma halduskohtu poole ning esitama sisuliselt sama nõude uuesti.

MKS § 33 lõigete 1 ja 4 koostoimest tuleneb, et tagastusnõude esitamise aegumistähtaeg hakkab kulgema hetkest, millal on täidetud mõlemad tagastusnõude tekkimise aluseks olevad tingimused. Kui maksusumma või muu summa tasumise õiguslik alus langeb ära pärast summa tasumist, tuleb tähtaja arvutamist alustada õigusliku aluse äralangemise päevast. Kui summa tasutakse pärast tasumise õigusliku aluse äralangemist või kui õiguslik alus üldse puudus, tuleb lähtuda summa tasumise päevast.

MKS §-d 33 ja 106 ei välista tagastusnõude esitamist enne tagastusnõude tekkimist. MKS §-s 33 toodud tähtaeg on tagastusnõude täitmise aegumistähtaeg, mistõttu tähtaja kulgemise alguse fikseerimine on vajalik selleks, et õigesti välja arvutada aegumistähtaja lõpp, s.t hetk, millal õigustatud isik kaotab õiguse tagastusnõuet esitada. MKS § 33 eesmärk ei ole piirata tagastusnõuete esitamist enne tagastusnõude tekkimist.

Halduskohtusse saab oma subjektiivsete õiguste kaitseks pöörduda üksnes õigusvõimeline isik. Isiku mõiste defineerimisel tuleb lähtuda Tsiviilseadustiku üldosa seadusest, kui HKMS ei defineeri isiku mõistet teisti. TsÜS § 25 lg 2 kohaselt on kohaliku omavalitsuse üksus avalik-õiguslik juriidiline isik. Seega saab linn avalik-õigusliku juriidilise isikuna esitada halduskohtusse kaebusi linna kõikide asutuste maksuvõlgade vaidlustamiseks. MKS § 6 kui spetsiifiline maksuõiguslik erinorm ei laienda asutuse osalist õigusvõimet, vaid piirdub ainult Maksukorralduse seaduse ja maksuseaduste rakendusalaga. Muudes õigussuhetes jääb õiguse subjektiks kohaliku omavalitsuse üksus avalik-õigusliku juriidilise isikuna.

Kui haldusorgan vaatab menetlusosalise korduva taotluse läbi ja annab välja uue haldusakti või muudab varasemat, siis tuleb HKMS § 9 lõikes 2 sätestatud halduskohtusse pöördumise tähtaega arvutada alates viimase haldusakti kättetoimetamisest menetlusosalisele.

Tulenevalt uurimispõhimõttest peab halduskohus tõlgendama kaebaja taotlust ning selgitama välja kaebaja tegeliku tahte. Kui kaebaja esitab mitu eraldi taotlusena vormistatud nõuet, mis kattuvad või on suunatud sama eesmärgi saavutamisele, siis tuleb taotlusi vaadelda ühe taotlusena.

Haldusakti muutval tingimusel on õiguslik tähendus vaid siis kui haldusakti kohtus ei vaidlustata. Muutva tingimuse kehtestamise eesmärk on anda haldusakti adressaadile võimalus saavutada haldusakti muutmine või kehtetuks tunnistamine muul viisil, kui selle vaidlustamine kohtus. Kui haldusakt vaidlustatakse kohtus, kaotab kõrvaltingimus iseseisva tähenduse.

Haldusakti kõrvaltingimus ei saa piirata maksukohustuslase kaebeõigust ega õigust nõuda tagastusnõude täitmisega viivitamise eest intressi.

Intresside arvutamine on maksuhalduri seadusest tulenev kohustus. Maksukohustuslane ei pea tagastusnõude üle käivas kohtuvaidluses esitama intresside arvutamise ja väljamõistmise taotlust ning kohus ei pea maksuhaldurile tegema intresside arvutamiseks ettekirjutust.

Kui maksuhaldurile esitatakse maksusumma tagastamise taotlus, siis peab maksuhaldur 30 päeva jooksul kontrollima tagastusnõude õigsust ja võtma seisukoha, kas summa tagastada või mitte. Maksuhaldur ei saa otsustamist edasi lükata ega seostada otsuse tegemist oodatava kohtuotsusega mõnes teises maksuvaidluses.

Revisjoni ja üksikjuhtumi kontrolli sisuline eristamine sõltub hinnangust, kas tegemist on enam koormava kontrollimisega. Võimalik on ka kohtulik kontroll nii selle üle, kas maksuhalduri poolt üksikjuhtumi kontrolliks peetav menetlus on tegelikult revisjon, kui ka selle üle, kas maksuhaldur järgib revisjoni puhul menetlusnõudeid. Kui asjaolud ja tõendid on erisuunalised, viidates sisuliste tunnuste osas nii üksikjuhtumi kontrollile kui ka revisjonile, siis on oluline ka see, kuidas maksuhaldur kontrolli vormistas ja kuidas menetlus toimus.