Vangistusseadus (lühend - VangS)

Kui kohus leidis, et Vangistusseadus oleks pidanud ette nägema eluaegset karistust kandvate isikute osas vabanemistoetuse hoiustamise erinormi, mille puudumine kahjustab kinnipeetava põhiõigusi ja -vabadusi, oleks kohus pidanud algatama põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse.

Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks siiski alused puuduvad. Asjaolu, et VangS § 44 ei teinud vabanemistoetuse hoiustamise osas erisusi eluaegset vangistust kandvate kinnipeetavate suhtes, ei tekita kahtlusi nimetatud sätete põhiseaduspärasuse osas.

Vangistusseadusest (kuni 1. aprillini 2003 kehtinud redaktsioonis) ei saa järeldada, et VangS § 44 ei laiene vabanemistoetuse osas eluaegset vangistust kandvatele isikutele. VangS § 44 oli piisavalt õigusselge ning selle sätte tõlgendamine ka koosmõjus Vangistusseaduse teiste sätetega ei võimalda põhistada eluaegset vangistust kandvate isikute eristaatust vabanemistoetuse hoiustamise osas.

Käskkirja vormistamata jätmine täiendavate teenistusülesannete andmise ja lisatasu maksmise kohta ei ole põhjuseks, et jätta saamata jäänud lisatasu välja mõistmata. Lisatasu väljamõistmisel on oluline välja selgitada täiendavate teenistusülesannete reaalne täitmine.

Vangistusseaduse § 136² on erinorm ATS § 37 lg 2 suhtes. ATS § 37 lg 2 alusel makstava lisatasu asendamisel VangS § 136² alusel makstava väljateenitud aastate tasuga oli ametniku õiguspärane ootus kaitstud VangS § 167¹ lg-ga 2, mis näeb ette, et kui VangS § 136¹ alusel arvutatav palk on väiksem senisest palgast, säilitatakse ametnikule tema senise palga suurus.

ATS § 169 lg 3 (1. jaanuarist 1996 kuni 1. jaanuarini 2001kehtinud redaktsioonis) eesmärk ei olnud sätestada erandeid ATS §-st 14 ega võimaldada erandlikult võtta teenistusse isikuid, kes kehtestatud kodakondsuse nõudele ei vastanud. ATS § 169 lg-ga 3 sooviti üksnes leevendada Eesti kodanikest ametnike puudust seeläbi, et võimaldati teenistust jätkata juba ametis olevatel Eesti kodakondsuseta isikutel. ATS § 169 lg 3 ei kujutanud endast erinormi ATS § 14 suhtes ega võimaldanud teenistusse võtta isikut, kes ei vasta selles normis sätestatud tingimustele.

VangS §-d 24 ja 27 ning VSE §-d 31-38 näevad ette üldise korra kinnipeetava lühiajalisteks kokkusaamisteks vanglaväliste isikutega. Erikord kinnipeetava ja vanglaväliste isikute kokkusaamise osas on ette nähtud üksnes kinnipeetava kohtumisel oma kaitsja või vaimulikuga (VangS §-s 26 ja § 27 lg-tes 2 ja 3). Kinnipeetava esindaja haldusasjas sellist eristaatust ei vaja. Kaitsja ja esindaja ebavõrdne kohtlemine on põhjendatud sellega, et kriminaal- ja väärteoasjades on põhiõiguste riive aste ja intensiivsus tunduvalt suurem kui haldusasjades.

Kuna kinnipeetava lühiajaliste kokkusaamiste regulatsiooni kehtestamisel ei ole silmas peetud kokkusaamisi esindajaga, tuleb vangla administratsioonil kinnipeetava kokkusaamiste õiguslikke aluseid kohaldades arvestada neid erisusi, mida toob kaasa põhjendatud vajadus suhelda esindajaga. Põhjendatud vajaduse korral tuleb kinnipeetava kokkusaamisi esindajaga lubada lisaks VangS § 24 lg-tes 1 ja 2 sätestatud miinimummäärale. Kokkusaamiseks vangla juhtkonnale esitatud põhistatud taotluse alusel vangla juhtkond hindab, kas esindaja isiku ja tema maine suhtes ei ole põhjendatud kahtlusi ning kas kokkusaamiseks on mõjuv põhjus. Sellel alusel otsustab vangla juhtkond kohtumise toimumise võimaldamise. Selle otsusega mittenõustumisel võib kokkusaamist taotlenud isik esitada kaebuse halduskohtusse.

Tegevteenistuses olnud kaitseväelase hukkumist õppuste käigus saab teatud konkreetsetel asjaoludel käsitleda hukkumisena teenistusülesannete täitmise tõttu ka juhul, kui tema osavõtt õppustest on jäetud nõuetekohaselt vormistamata. Kui kaadrikaitseväelane pidi alluma õppustel antavatele käskudele ning tegutses selleks, et õppustel osaleda, ei ole oluline, et grupp komplekteeriti lennuklubi kaudu. Oluline on, et õppustel osalenud grupp komplekteeriti õppuste korraldaja teadmisel. See võimaldab järeldada, et kaitseväelane hukkus õppuste korraldajate teadmisel endale vabatahtlikult võetud teenistusülesannete täitmise tõttu.

Vangla administratsiooni kaalutlusõiguse piirid vanglas julgeoleku tagamise meetmete kohaldamisel sätestab VangS § 66 lg 1. Üks vanglas julgeoleku tagamise abinõu on täiendavate julgeolekuabinõude, sealhulgas ohjeldusmeetmete kasutamine. VangS § 69 lg 4 esimesest lausest tulenevalt kohaldab täiendavaid julgeolekuabinõusid üldjuhul vangla direktor, kes on ka VangS § 66 lg 2 kohaselt vastutav julgeoleku eest vanglas. Edasilükkamatul juhul võib täiendava julgeolekuabinõuna ohjeldusmeedet kohaldada kõrgeim viivitamatut sekkumist nõudva intsidendi juures viibiv vanglaametnik sõltumata sellest, kas vangla direktor või mõni teine kõrgem vanglaametnik vangla territooriumil viibib või mitte. Erakorralisest täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisest tuleb viivitamata teavitada vangla direktorit või teda asendavat vanglaametnikku, kes hindab täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajalikkust ja kasutatud abinõude sobivust ning otsustab nende kohaldamise jätkamise või lõpetamise.

Ohjeldusmeetmete puhul on tegemist rangeima täiendava julgeolekuabinõuga. Ohjeldusmeetemete kasutamisel piiratakse kinnipeetava õigusi kõige ulatuslikumalt võrreldes teiste lubatud täiendavate julgeolekuabinõudega. Sellise iseloomuga meetme rakendamiseks peavad esinema vahetud ja olulised põhjused ning meetme kohaldamine peab toimuma vastavuses proportsionaalsuse põhimõttega. Tulenevalt VangS § 69 lg 4 esimesest lausest kohaldab täiendavaid julgeolekuabinõusid üldjuhul vangla direktor. Kui erandina on täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldanud mõni teine vanglaametnik, tuleb tuvastada asjaolude esinemine, mis õigustasid julgeolekumeetmete kohaldamise üldisest korrast kõrvalekaldumist. Kui selliseid asjaolusid ei esine, on täiendava julgeolekuabinõu kohaldamine vangla direktorist madalama vanglaametniku poolt õigusvastane.

Vangla administratsiooni kaalutlusõiguse piirid vanglas julgeoleku tagamise meetmete kohaldamisel sätestab VangS § 66 lg 1. Üks vanglas julgeoleku tagamise abinõu on täiendavate julgeolekuabinõude, sealhulgas ohjeldusmeetmete kasutamine. VangS § 69 lg 4 esimesest lausest tulenevalt kohaldab täiendavaid julgeolekuabinõusid üldjuhul vangla direktor, kes on ka VangS § 66 lg 2 kohaselt vastutav julgeoleku eest vanglas. Edasilükkamatul juhul võib täiendava julgeolekuabinõuna ohjeldusmeedet kohaldada kõrgeim viivitamatut sekkumist nõudva intsidendi juures viibiv vanglaametnik sõltumata sellest, kas vangla direktor või mõni teine kõrgem vanglaametnik vangla territooriumil viibib või mitte. Erakorralisest täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisest tuleb viivitamata teavitada vangla direktorit või teda asendavat vanglaametnikku, kes hindab täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajalikkust ja kasutatud abinõude sobivust ning otsustab nende kohaldamise jätkamise või lõpetamise.

Tähtajalise elamisloa taotluse üle otsustamisel ei ole Kodakondsus- ja Migratsiooniametil pädevust kaaluda ennetähtaegse vabastamise võimalikkust. Siiski võib otsus mitte anda elamisluba kinnipeetava õigusi rikkuda, kui selles otsuses tehtud kaalutlusviga muudab ennetähtaegse vabastamise avalduse läbivaatamise võimatuks. Kohtuvaidluse tulemusena uue otsuse tegemine ei pruugi kaitsta isiku õigusi, mistõttu pole välistatud mittevaralise kahju esitamise nõue riigi vastu.

Kuigi elamisloa puudumine ei riku kinnipeetava õigusi, ei saa sellest tulenevalt jätta tema taotlust rahuldamata või VS § 135 p 6 alusel läbivaatamatult tagastada. Elamisloa taotluste läbivaatamise praktika ei tohi kujundada olukorda, kus tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamise avalduste läbivaatamisel diskrimineeritakse välismaalasi. Kehtiva õigusega ei oleks vastuolus, kui kinnipeetava elamisloa taotluse menetlemine lükataks edasi ja kaalutletud otsus tehtaks ajaks, mil kinnipeetaval avaneb õigus esitada avaldus katseajaga tingimise ennetähtaega vangistusest vabastamiseks (vt Riigikohtu 09.05.2006 otsuse nr 3-3-1-6-06 p-e 23-26).

Juba tähtajalise elamisloa taotluse üle otsustamisel tuleb inimväärikuse ja füüsilise vabaduse kaitse huvides esialgselt kaaluda isiku väljasaatmise perspektiive. Elamisloa andmisest keeldumise korral tuleb esitada põhjendused riigist väljasaatmise perspektiivikuse kohta. Väljasaatmise perspektiive tuleb kaaluda ka juhul, kui elamisloa taotluse üle otsustav organ ja väljasaatmise ning väljasaatmiskeskusse paigutamise üle otsustuspädevust omav organ on erinevad. Kui kaalumise tulemusel selgub, et väljasaatmine on perspektiivitu, tuleb elamisluba anda, hoolimata sellest, et seadus lubab elamisloa anda üksnes erandkorras.

Ilma väljasaatmise perspektiivita isiku kinnipidamist väljasaatmiskeskuses saab ja tuleb hinnata läbi Põhiseaduse § 20 lg 2 p 4 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 5.1(f), mis otsesõnu tagavad igaühele füüsilise vabaduse kaitse meelavaldse kinnipidamise eest riigist väljasaatmise eesmärgil.

Inimväärikuse ja füüsilise vabaduse kaitse huvides tuleb juba tähtajalise elamisloa taotluse üle otsustamisel esialgselt kaaluda isiku väljasaatmise perspektiive. Elamisloa andmisest keeldumise korral tuleb esitada põhjendused riigist väljasaatmise perspektiivikuse kohta. Väljasaatmise perspektiive tuleb kaaluda ka juhul, kui elamisloa taotluse üle otsustav organ ja väljasaatmise ning väljasaatmiskeskusse paigutamise üle otsustuspädevust omav organ on erinevad. Kui kaalumise tulemusel selgub, et väljasaatmine on perspektiivitu, tuleb elamisluba anda, hoolimata sellest, et seadus lubab elamisloa anda üksnes erandkorras.

Tähtajalise elamisloa taotluse üle otsustamisel ei ole Kodakondsus- ja Migratsiooniametil pädevust kaaluda ennetähtaegse vabastamise võimalikkust. Siiski võib otsus mitte anda elamisluba kinnipeetava õigusi rikkuda, kui selles otsuses tehtud kaalutlusviga muudab ennetähtaegse vabastamise avalduse läbivaatamise võimatuks.

Tähtajalise elamisloa taotluse üle otsustamisel tuleb inimväärikuse ja füüsilise vabaduse kaitse huvides esialgselt kaaluda isiku väljasaatmise perspektiive. Kui kaalumise tulemusel selgub, et väljasaatmine on perspektiivitu, tuleb elamisluba anda, hoolimata sellest, et seadus lubab elamisloa anda üksnes erandkorras.

Elamisloa taotluse üle otsustamisel hinnatakse kuriteo toimepanemise asjaolusid kogumis muude tõenditega, mis on olulised isiku taotluse lahendamiseks. Kinnipeetava elamisloa taotluse üle otsustamiseks saab küsida nii vangla direktori kui ka kriminaalhooldusametniku arvamust.

VS § 12 lg 4 p 8 lubab tähtajalise elamisloa taotluse üle otsustamisel kasutada karistusregistri arhiivi andmeid. Selline regulatsioon võimaldab jõuda kriminaalkorras korduvalt tahtlikke kuritegusid toime pannud isikute elamisloa otsustamisel proportsionaalsele tulemusele, sest VS § 12 lg 5 lubab sama paragrahvi 4. lõike punktis 8 nimetatud välismaalasele anda tähtajalise elamisloa erandkorras.

Selleks, et elamisloast keeldumine saaks rikkuda isiku õigust perekonnaelule, peab olema vahetu seos elamisloast keeldumise ja perekonnaelu elamise võimatuse vahel. Kinnipeetava perekonnaelu mõjutab vahetult süüdimõistva kohtuotsuse täitmine. Normaalse perekonnaelu taastamine saab võimalikuks pärast karistuse ärakandmist või tingimisi enne tähtaega karistuse kandmisest vabastamist. Elamisloa taotluse põhjendamatu rahuldamata jätmist ei saa selle kaudse ja ebamäärase mõju tõttu pidada perekonnaelu põhiõiguse rikkumiseks.

Kuni 01.04.2006 kehtinud VangS § 76 lg-st 5 tulenevalt sõltus välismaalasest kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabanemise võimalus otseselt elamisloast. Välismaalasest kinnipeetava avalduse menetluse tulemus oli ette ära otsustatud, kui kinnipeetaval ei olnud elamisluba. Seetõttu võis elamisloa andmisest keeldumise otsus rikkuda kinnipeetava õigusi, kui otsuses tehtud kaalutlusviga muutis ennetähtaegse vabastamise avalduse läbivaatamise võimatuks.

Alates 01.04.2006 on tunnistatud VangS § 76 lg 5 kehtetuks ja karistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega vabastamiseks ei ole enam nõutav elamisloa olemasolu. Sellest ei saa aga järeldada, et elamisloa andmisest keeldumise otsus ei saakski rikkuda kinnipeetava õigusi. Elamisloa puudumine mõjutab otseselt tingimisi vabastatud isiku õiguslikku seisundit. 011.07.2006 jõustunud VangS § 761 lg 1 alusel saab isik küll vanglast vabastamise õiendi, kuid VangS § 761 ei sätesta, et sellega saaks isik tõendada oma riigis viibimise seaduslikkust. Ka VS § 51 ei võimaldada järeldada, et vanglast vabastamise õiend on välismaalase Eestis viibimise seaduslikuks aluseks. Vanglast vabastamise õiendit omava isiku õiguslik seisund on palju piiratum kui tähtajalise elamisloa alusel Eestis viibival isikul.

Kui isik kuulub VS § 12 lg 4 p-s 5 nimetatud isikute hulka saab talle tulenevalt sama paragrahvi lõikest 5 anda elamisloa üksnes erandkorras. Sellisel juhul tuleb elamisloa andmisel kaaluda nii isiku huve kui ka avalikku huvi, mis kinnipeetava puhul tähendab, et hinnata tuleb ka tema vabanemisest lähtuvat võimalikku ohtu. Isikust tulenevat ohtu saab hinnata ka ajal, mil isik viibib kinnipidamiskohas. Kodakondsus- ja Migratsiooniametil võib olla raskendatud hinnata elamisluba taotlevast kinnipeetavast vabaduses lähtuvat ohtu, kuid sellisel puhul on võimalik kasutada Halduskoostöö seaduse §-st 18 tulenevat õigust taotleda ametiabi vanglalt.

Haldusakt tühistatakse kui see rikub isiku õigusi. Kui elamisloa andmisest keeldumine ei saa mõjutada isiku õigusi, ei saa kaalutlusviga haldusaktis kaasa tuua haldusakti tühistamist ja asja haldusorganile uueks otsustamiseks saatmist (vt Riigikohtu otsuseid nr 3-3-1-6-06, nr 3-3-1-29-06, 3-3-1-52-06 ja 3-3-1-53-06). Kinnipeetavale tavapärase kestusega elamisloa andmise korral jäänuks elamisloa kehtivuse aja lõppemisest kuni vangla direktorile tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamise avalduse esitamise võimaluse avanemiseni umbes kuus kuud. Seetõttu ei saanud KMA otsus, millega keelduti elamisloa andmisest rikkuda kinnipeetava õigust esitada eelnimetatud avaldus.

VangS § 99 lg-st 1 tulenevalt on vahistatu lühiajalise väljaviimise otsustajaks uurija või kohus, kellele on antud õigus kaaluda väljaviimist tingiva asjaolu tähtsust ja väljaviimisega kaasnevaid riske ning otsustada, kas vahistatut lühiajaliselt välja lubada või mitte. VangS § 99 lg-st 1 ei tulene vanglale õigust olukorras, kus luba väljaviimiseks on uurija või kohtu poolt juba antud, hakata täiendavalt kaaluma, kas vahistatu lühiajaliselt välja viia või mitte. Selline vangla täiendav kaalumisõigus peaks olema VS §-s 99 selgesõnaliselt sätestatud. Kui pädeva organi poolt on luba lühiajaliseks väljaviimiseks antud, on vanglal kohustus vahistatu lühiajaline väljaviimine korraldada.

VangS §-d 96 ja 97 näevad vahistatu suhtes ette õiguse kirjavahetusele ja telefoni kasutamisele sisuliselt sarnaselt kinnipeetava suhtes sätestatule. Nii VangS § 28 lg 2 kui ka § 96 lg 2 ei keela kinnipeetaval ega vahistatul helistada vastuvõtja arvel või laetava kõneajaga kõnekaardiga.

Kui kohases menetluses tuvastatakse, et vanglaametniku poolt kinnipeetavale antud korraldus ei olnud seadusega kooskõlas, ei tähenda see, et korraldusele mitteallunud kinnipeetav ei rikkunud VangS § 67 p-s 1 sätestatud allumiskohustust. Kinnipeetava poolt korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui korraldus vastab HMS § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning tühisus on ilmselge (vt Riigikohtu 07.03.2003. a määruse nr 3-3-1-21-03 p-i 13). Üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmisest. Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas.

VangS § 28 lg-s 2 sätestatud põhimõte, mille kohaselt kirjavahetus ja telefoni kasutamine toimub kinnipeetava kulul, tähendab seda, et kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus kirjavahetuseks ja telefonikõnede pidamiseks vangla kulul. VangS § 28 lg 2 sidumine kinnipeetava isikuarve kasutust reguleerivate sätetega on ekslik. VangS §-d 96 ja 97 näevad vahistatu suhtes ette õiguse kirjavahetusele ja telefoni kasutamisele sisuliselt sarnaselt kinnipeetava suhtes sätestatule. Nii VangS § 28 lg 2 kui ka § 96 lg 2 ei keela kinnipeetaval ega vahistatul helistada vastuvõtja arvel või laetava kõneajaga kõnekaardiga.

Vanglaametnikel on õigus jälgida telefoni kasutamist, mis tuleneb vajadusest tagada vanglas julgeolek ja kinnipeetavate järelevalve ning tõkestada kaitsja ja haldusorganitega piiramatu suhtlemise õiguse kuritarvitamist. Telefoni kasutamise kontrollimise käigus ei tohi siiski rikkuda kinnipeetava õigust sõnumi saladusele. Ka Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusega Rec(2006)2 kinnitatud "Euroopa Vanglareeglistiku" punkt 24.1 näeb ette, et kinnipeetavatel peaks olema nii tihti kui võimalik lubatud suhelda kirja või telefoni teel või muul viisil oma perekonna, teiste isikute ja vanglaväliste organisatsioonide esindajatega. Punkti 24.2 kohaselt võib vanglavälist suhtlust piirata ja jälgida, kui see on vajalik muu hulgas korra, turvalisuse ja julgeoleku tagamiseks, kuid kinnipeetavale tuleb võimaldada vanglaväliseid kontakte vastuvõetaval miinimumtasemel.

Kinnipeetavalt on vabadus võetud jõustunud kohtuotsusega, millega isik tunnistati süüdi kuriteo toimepanemises. Seetõttu ei saa viimatinimetatud isikute suhtes olla vahistamise eesmärgiks vabaduse võtmine, vaid lisapiirangute kehtestamine, takistamaks kahtlustataval kinnipeetaval jätkuvalt toime panna kuritegusid, mõjutada tunnistajaid, kõrvaldada tõendeid jne.

Kinnipeetav, kelle suhtes on kohaldatud tõkendina vahistamist, võidakse küll üle viia eelvangistusrežiimile, kuid talle laienevad ka kinnipeetava kohta käivad Vangistusseaduse sätted, sest vanglas vangistust kandva isiku suhtes vahistamise kohaldamine ei katkesta karistuse kandmist süüdimõistva kohtuotsuse alusel. Seetõttu võivad kinnipeetava ning vahistatu kinnipidamist reguleerivad normid teatud juhtudel kohalduda samaaegselt, kui vahistatu kohta käivad sätted on leebemad, võrreldes kinnipeetavate kohta käivate sätetega. Seetõttu on vangla direktoril seaduse järgi õigus kohaldada VangS § 28 lg-t 3 ning piirata vahistatud kinnipeetava õigust kirjavahetusele, kui see ohustab vangla julgeolekut või sisekorda või kahjustab vangistuse täideviimise eesmärke. Seda ka juhul, kui vahistatud kinnipeetava suhtes on Kaitsepolitseiameti määrusele tuginedes kohaldatud VangS § 96 lg 3 alusel kirjavahetuse õiguse piiranguid. VangS § 156 lg 4 alusel laieneb vangla direktori pädevus ka arestimaja juhile.

Kinnipeetav, kelle suhtes on kohaldatud tõkendina vahistamist, võidakse küll üle viia eelvangistusrežiimile, kuid talle laienevad ka kinnipeetava kohta käivad Vangistusseaduse sätted, sest vanglas vangistust kandva isiku suhtes vahistamise kohaldamine ei katkesta karistuse kandmist süüdimõistva kohtuotsuse alusel. Seetõttu võivad kinnipeetava ning vahistatu kinnipidamist reguleerivad normid teatud juhtudel kohalduda samaaegselt, kui vahistatu kohta käivad sätted on leebemad, võrreldes kinnipeetavate kohta käivate sätetega. Seetõttu on vangla direktoril seaduse järgi õigus kohaldada VangS § 28 lg-t 3 ning piirata vahistatud kinnipeetava õigust kirjavahetusele, kui see ohustab vangla julgeolekut või sisekorda või kahjustab vangistuse täideviimise eesmärke. Seda ka juhul, kui vahistatud kinnipeetava suhtes on Kaitsepolitseiameti määrusele tuginedes kohaldatud VangS § 96 lg 3 alusel kirjavahetuse õiguse piiranguid. VangS § 156 lg 4 alusel laieneb vangla direktori pädevus ka arestimaja juhile.

Kriminaalasjas tehtud prokuröri määruste õiguspärasust ei ole võimalik kontrollida halduskohtumenetluses. Uurimisasutuse ja prokuratuuri tegevuse peale kaebamise kord on reguleeritud KrMS §-des 228-232. Kui isik ei nõustu kaebuse läbivaadanud Riigiprokuratuuri määrusega, on tal õigus KrMS § 230 lg 1 kohaselt pöörduda kaebusega maakohtusse.

HKMS § 11 lg 3¹ p 5 kohaselt tagastab halduskohus kaebuse selle esitajale ka juhul, kui kaebuse esitajal ei saa ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust, eeldades, et tema väidetavad asjaolud on tõendatud. Kui kaebuses nimetatud asjaoludel ei saa isiku õiguste rikkumise võimalust ja seega halduskohtusse pöördumise õigust ilmselgelt välistada, siis ei saa halduskohus kaebuse HKMS § 11 lg 3¹ p 5 alusel tagastada. Seda, kas kaevatav haldusakt tegelikult rikub kaebaja subjektiivseid õigusi, saab otsustada üksnes pärast asja sisulist läbivaatamist (vt ka Riigikohtu 15.05.2008. a määruse asjas nr 3-3-1-9-08, p-i 15).

Prokuröri kehtestatud suhtluspiirangute täitmist ei olnud käesoleval juhul vanglal võimalik tõhusalt tagada, eraldamata kinnipeetavat teistest kinnipeetavatest, sest ta oleks võinud sõnumite edastamiseks kasutada kaaskinnipeetavate abi.

Kinnipeetava õigused pesuruumi kasutamisele ning kehakultuuriga tegelemisele tulenevad VangS §-dest 46 ja 55. VangS § 46 lg-test 1 ja 2 ei tulene, et vangla peab võimaldama isiklikku riietust kandval kinnipeetaval kasutada pesumasinat ja pesukuivatit, piisab üksnes võimalusest kasutada vangla pesumaja teenust.

Seadusest ei tulene vangla kohustust tagada kõigile kinnipeetavatele täiesti ühesugused kinnipidamistingimused. Küll aga peab vangla tagama kõigi kinnipeetavate subjektiivsete õiguste kaitse võrdses mahus. See tähendab, et kõigile kinnipeetavatele peab olema tagatud mõistlik võimalus kasutada õigusaktidest tulenevaid õigusi. Iseenesest õigusvastaseks ja võrdse kohtlemise põhimõtet rikkuvaks ei saa pidada asjaolu, et ühte osa kinnipeetavatest hoitakse vangla ühes eluhoones ja teist osa teises eluhoones, kui neile on tagatud ühesugused õigused.

Vangla erinevates eluhoonetes ühiskasutuses olevate ruumide suuruses, lisaruumide olemasolus või jalutusväljaku suuruses, samuti helistamise korraldamises esinevaid erinevusi ei saa pidada võrdse kohtlemise põhimõtet rikkuvateks, kui mõlemal juhul on kinnipeetavatele Vangistusseadusest ja muudest õigusaktidest tulenevate õiguste kasutamine tegelikult ja seaduses ettenähtud mahus tagatud.

Seadusest ei tulene vangla kohustust tagada kõigile kinnipeetavatele täiesti ühesugused kinnipidamistingimused. Küll aga peab vangla tagama kõigi kinnipeetavate subjektiivsete õiguste kaitse võrdses mahus. See tähendab, et kõigile kinnipeetavatele peab olema tagatud mõistlik võimalus kasutada õigusaktidest tulenevaid õigusi. Iseenesest õigusvastaseks ja võrdse kohtlemise põhimõtet rikkuvaks ei saa pidada asjaolu, et ühte osa kinnipeetavatest hoitakse vangla ühes eluhoones ja teist osa teises eluhoones, kui neile on tagatud ühesugused õigused.

Vangla erinevates eluhoonetes ühiskasutuses olevate ruumide suuruses, lisaruumide olemasolus või jalutusväljaku suuruses, samuti helistamise korraldamises esinevaid erinevusi ei saa pidada võrdse kohtlemise põhimõtet rikkuvateks, kui mõlemal juhul on kinnipeetavatele Vangistusseadusest ja muudest õigusaktidest tulenevate õiguste kasutamine tegelikult ja seaduses ettenähtud mahus tagatud.

VangS § 25 lg 1 on imperatiivne säte ning vangla peab keelduma kinnipeetavale pikaajalisele kokkusaamisele lubamisest, kui isik, kellega kokkusaamist soovitakse, ei vasta VangS § 25 lg 1 tingimustele. VSE § 43 paneb kinnipeetava faktilisele abikaasale, kes tuleb esmakordselt pikaajalisele kokkusaamisele, tõendamiskoormise. Nimetatud sätte eesmärgiks on edaspidistel kokkusaamistel faktiline abikaasa tõendamiskoormisest vabastada. VSE ning VangS ei reguleeri, kas vangla tohib kahtluse korral asuda uuesti kontrollima kinnipeetava faktilise abikaasa vastavust VSE §-s 43 ja VangS § 25 lg-s 1 sätestatud tingimustele.

Asjaolu, et kokkusaaja on riikliku kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registrisse sisse kantud märkega "elukaaslane", ei ole vangla jaoks õiguslikult siduv. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 13. juuli 2004. a määrusega nr 246 vastu võetud "Riikliku kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registri asutamine ja registri pidamise põhimääruse" § 4 lg-le 2 on kinnipeetavate registri andmed ette nähtud ametialaseks kasutamiseks ja neil ei ole õiguslikku tähendust.

Kohus saab kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda vaid ulatuses, milles kaebuse esitaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse. Seetõttu tuleb halduskohtul kaebuse menetlusse võtmise otsustamisel kontrollida vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse ning kohtule esitatud kahjunõude vastavust.

Tulenevalt VangS § 1¹ lg 5 saab kinnipeetav ja vahistatu esitada haldusakti või toimingu peale kaebuse halduskohtule, kui ta on eelnevalt läbinud vaidemenetluse. Seadusandja on kehtestanud erikorra ka kahjunõude esitamisele. Kinnipeetav või vahistatu saab kahju hüvitamise taotlusega halduskohtusse pöörduda alles siis, kui ta on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Seega lahendab kahju hüvitamise taotluse esmalt vangla ning alles seejärel on isikul võimalus pöörduda kahjunõudega kohtusse.

Tulenevalt VangS § 1¹ lg 5 saab kinnipeetav ja vahistatu esitada haldusakti või toimingu peale kaebuse halduskohtule, kui ta on eelnevalt läbinud vaidemenetluse. Seadusandja on kehtestanud erikorra ka kahjunõude esitamisele. Kinnipeetav või vahistatu saab kahju hüvitamise taotlusega halduskohtusse pöörduda alles siis, kui ta on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Seega lahendab kahju hüvitamise taotluse esmalt vangla ning alles seejärel on isikul võimalus pöörduda kahjunõudega kohtusse.

Kuna enne kahjunõude kohtusse esitamist tuleb läbida kohustuslik kohtuväline menetlus, peab halduskohus kontrollima, kas isik on esitanud kahjunõude vanglale või mitte. Ka kaebuse ettevalmistavas menetluses on kohtul uurimisprintsiibist lähtuv kohustus välja selgitada asjas tähtsust omavad faktilised asjaolud. Kohus ei saa lähtuda üksnes esitatud materjalidest, vaid peab juhtima isiku tähelepanu vajadusele esitada tõendid, mis kinnitavad kohtueelse menetluse läbimist ning andma võimaluse puuduste kõrvaldamiseks. Samuti võib kohus omal initsiatiivil uurida, kas enne halduskohtule kaebuse esitamist on läbitud kohustuslik kohtueelne menetlus või mitte.

Kohus saab kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda vaid ulatuses, milles kaebuse esitaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse. Seetõttu tuleb halduskohtul kaebuse menetlusse võtmise otsustamisel kontrollida vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse ning kohtule esitatud kahjunõude vastavust.

VangS § 93 lg 3 ja arestimaja sisekorraeeskirja (kuni 25. jaanuarini 2008 kehtinud redaktsioonis) § 15 lg 1 p 9 eesmärk on kindlustada vahistatutele päevalehtede näol igapäevase adekvaatse informatsiooni kättesaadavus. Nõuet, et soovi päevalehtede lugemiseks tuleb avaldada kirjalikult, ei tulene kehtivast õigusest ning see ei ole päevalehtede ilmumissagedust ning päevalehtede kättesaadavuse eesmärki arvestades mõistlik ega proportsionaalne. Arestimaja või vangla, peab ajalehtede kättesaadavaks tegemist mõistlikult korraldama ning ajalehtede lugemise taotlemine ei tohi olla vahistatu jaoks liigselt koormav. VangS § 93 lg-st 3 tuleneb ka, et vahistatule peavad olema kättesaadavad raamatukogus hoitavad raamatud ja ajakirjad. Kui arestimajas puudub raamatukogu, ei saa pidada õigusvastaseks arestimaja poolt raamatute ja ajakirjade lugemise mittevõimaldamist.

VangS § 28 lg 2 ega ka § 96 lg 2 ei keela kinnipeetaval ega vahistatul helistada vastuvõtja arvel või laetava kõneajaga kõnekaardiga (vt Riigikohtu 01.03.2007 otsust asjas nr 3-3-1-103-06). Helistamiseks vajalike tehniliste tingimustena tuleb eristada tehnilisi tingimusi helistamiseks üleüldse ja võimalust kontrollida, kas helistamine toimub vahistatu kulul ning vahistatule kehtestatud helistamispiirangu puhul ka seda, kas helistatakse asutustele või isikutele, kellega suhtlemisele piirangud ei kohaldu. Arvestades tänapäevaseid võimalusi telefonikõnede pidamiseks helistaja kulul ei saa kõnede mittevõimaldamisel pidada piisavaks põhjendada tehniliste tingimuste puudumist üksnes telefoniautomaadi puudumisega.

Kui vahistatule on üheselt selge arestimaja seisukoht, et helistamisvõimalus puudub, on arestimaja toimingu õiguspärasuse hindamiseks liigne nõuda, et vahistatu oleks esitanud veel taotlusi, milles ta oleks väljendanud konkreetsemalt soovi helistamiseks mõnel kindlal numbril või ajahetkel.

Kohtuotsuse alusel kinnipeetava kasuks vanglalt väljamõistetavad summad (sh menetluskulud) on käsitatavad muude kinnipeetavale laekuvate summadena VangS § 44 lg 1 tähenduses ning vastav nõue tuleb vanglal üldjuhul täita VangS § 44 lg-t 2 järgides.

TMS § 111 on üldnorm nõuete arestimiseks. Seadusandja on ette näinud teistsugused reeglid erijuhtudeks, mille hulka kuulub ka TMS § 31, mis nõuete rahuldamiseks kinni peetava summa ulatuse osas osundab omakorda VangS § 44 lg-le 2. Kinnipeetava nõuete arestimisel on põhimõtteliselt vajalik arvestada TMS §-s 31 ja VangS § 44 lg-s 2 sätestatut. Erinormi (TMS § 31) olemasolu tõttu ei põhjenda kinnipeetava nõuete arestimist ka asjaolu, et seda ei keela TMS § 112, mis loetleb nõuded, millele sissenõuet pöörata ei saa.

Kohtutäituri otsuste ja tegevuse vaidlustamiseks sätestatakse täitemenetluse seadustiku seitsmendas osas omaette menetluskord ning halduskohtumenetluses puudub võimalus hinnata kohtutäituri aktide õiguspärasust. Kui arestimisakti pole vaidlustatud või on jäetud kasutamata edasikaebe võimalus, kehtib võlgniku suhtes kohustatud kolmanda isiku ja võlgniku vahelises suhtes ka ebaõige arestimisakt (TMS § 114 lg 5).

Kohtuotsuse alusel kinnipeetava kasuks vanglalt väljamõistetavad summad (sh menetluskulud) on käsitatavad muude kinnipeetavale laekuvate summadena VangS § 44 lg 1 tähenduses ning vastav nõue tuleb vanglal üldjuhul täita VangS § 44 lg-t 2 järgides.

TMS § 111 on üldnorm nõuete arestimiseks. Seadusandja on ette näinud teistsugused reeglid erijuhtudeks, mille hulka kuulub ka TMS § 31, mis nõuete rahuldamiseks kinni peetava summa ulatuse osas osundab omakorda VangS § 44 lg-le 2. Kinnipeetava nõuete arestimisel on põhimõtteliselt vajalik arvestada TMS §-s 31 ja VangS § 44 lg-s 2 sätestatut. Erinormi (TMS § 31) olemasolu tõttu ei põhjenda kinnipeetava nõuete arestimist ka asjaolu, et seda ei keela TMS § 112, mis loetleb nõuded, millele sissenõuet pöörata ei saa.

Kohtutäituri otsuste ja tegevuse vaidlustamiseks sätestatakse täitemenetluse seadustiku seitsmendas osas omaette menetluskord ning halduskohtumenetluses puudub võimalus hinnata kohtutäituri aktide õiguspärasust. Kui arestimisakti pole vaidlustatud või on jäetud kasutamata edasikaebe võimalus, kehtib võlgniku suhtes kohustatud kolmanda isiku ja võlgniku vahelises suhtes ka ebaõige arestimisakt (TMS § 114 lg 5).

VangS § 55 lg 1 kohaselt tuleb kinnipeetavale tagada võimalus kehakultuuriga tegelemiseks, kuid seadus ei täpsusta, millises mahus ning millistes tingimustes see võimalus tuleks tagada. "Euroopa Vanglareeglistiku" normid ei ole küll õiguslikult siduvad, kuid neid tuleks käsitada eesmärkide ja põhimõtetena, mille täitmise poole püüelda ja millest võimalusel juhinduda Eesti õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamisel. Seetõttu tuleb VangS § 55 lg 1 järgimiseks vanglal talle kättesaadavate vahendite ning võimaluste piires võimaldada kinnipeetavatele kehakultuuriga tegelemist vastavalt "Euroopa Vanglareeglistikus" sätestatud tingimustele. Samuti lasub vanglal kohustus kohelda kinnipeetavaid võrdselt, kui erinevaks kohtlemiseks puudub mõjuv põhjus.

Kohus võib vastavalt HKMS § 91 lg-le 1 maksejõuetu isiku riigilõivu tasumisest vabastada. Maksejõuetu isiku saab jätta riigilõivust vabastamata üksnes juhul, kui kaebusega kaitstavat õigust ei saa pidada kaebaja jaoks oluliseks või kui kaebus on ilmselgelt perspektiivitu (vt Riigikohtu 06.02.2007 määrust asjas nr 3-3-1-91-07). Kaebuse perspektiivikuse üle otsustamisel peab kohus hindama kaebuse esitamisega taotletavat eesmärki ning selle saavutamise võimalikkust.

HKMS § 11 lg 31 p 1 kohaselt tagastab halduskohus kaebuse määrusega selle esitajale juhul, kui kaebaja ei ole kinni pidanud seda liiki asjade eelnevaks kohtuväliseks lahendamiseks seadusega sätestatud kohustuslikust korrast. Olukorras, kus kaebaja on eelnevalt kohtuväliselt oma taotluse esitanud, kuid tema taotlus on jäetud tähtaegselt läbi vaatamata ja tagastatud, puudub halduskohtul õiguslik alus kaebuse tagastamiseks HKMS § 11 lg 31 p 1 alusel.

Vangistusseadusest ega vangla sisekorraeeskirjast ei saa järeldada, et kirja moodustab ainult ümbriku sisu. Ka ümbrikule võib olla märgitud ainult adressaadile suunatud erasõnum ning ümbrik võib omada adressaadi jaoks emotsionaalset väärtust. Kirjaümbriku äravõtmine ei ole välistatud, kui ümbrik kujutab endast ohtu vangla julgeolekule. See aga eeldaks kinnipeetavatele saadetud erakirjade ümbrike selgesõnalist nimetamist keelatud esemeks justiitsministri või vangla direktori poolt või ad hoc otsust konkreetse kirjaümbriku äravõtmise kohta seoses julgeolekuohuga. Vanglasiseselt vastava keelu kehtestamine üldkorraldusega või üksikjuhtumil ümbriku äravõtmise otsuse tegemine VangS § 15 lg 4 alusel eeldab põhjalikku motiveerimist, kuna tegemist on kinnipeetava õigusi piirava haldusaktiga.

Kuigi VSkE § 63 lg 1 räägib vanglasse vastuvõetavalt kinnipeetavalt isiklike asjade äravõtmisest, tuleb analoogia korras VSkE § 63 lg-t 2 kohaldada ka muudel juhtudel, kui juba vanglas viibivalt kinnipeetavalt võetakse ära keelatud esemeid ning kui tegemist ei ole läbiotsimise käigus leitud esemega. Seetõttu tuleb kirjaümbriku keelatud esemena äravõtmisel akti koostamisel järgida VSkE § 63 lg 2 nõudeid. Äravõetud esemete tuvastamise võimaldamiseks peaks aktis sisalduma nende kirjeldus. Ümbriku võetuse akt peab kirjeldama äravõetud ümbrikku, kajastades kõiki ümbrikul olnud andmeid, eelkõige saatja nime ja aadressi ning postitemplitel sisalduvat teavet (koht ja kuupäev). Alternatiivina võiks vangla väljastada kinnipeetava taotlusel talle koos aktiga ümbriku koopia. Akti motiveerimiseks ei piisa vaid julgeolekuohule viitamisest, vaid vangla peab oma kahtlusi põhjendama.

Kinnipeetav ei pea VSkE § 63 lg 2 alusel koostatud akti saamiseks esitama taotlust, vaid akt väljastatakse seaduse alusel.

TsMS § 53 lg 2 kohaselt on menetlusosalisel õigus tutvuda protokolliga ja esitada taotlus protokolli parandamiseks kolme tööpäeva jooksul, alates protokolli allkirjastamisest. Kui menetlusosaline esitab protokolli sisulise parandamise taotluse, küsib kohus TsMS § 53 lg 3 järgi selle kohta teiste menetlusosaliste seisukoha, korraldades vajaduse korral taotluse lahendamiseks kohtuistungi.