Liikluseeskiri

Tee ületamist ootavaks jalakäijaks on mitte ainult sõiduteele astunud, vaid ka kõnniteel sõidutee ületamise võimalust ootav isik, kellele tee mitteandmine on LE p 37 eiramine. Ülekäigurada ulatub pikisuunas sõidutee äärest kaugemale.

VTMS ei reguleeri, kuidas peab kohus toimima olukorras, kus kohtuvälise menetleja esindaja vähendab kohtuistungil väärteoprotokollis algselt kirjeldatud süüdistuse mahtu, loobudes menetlusalusele isikule osaliselt või täielikult ette heitmast talle süükspandud tegusid. Sellises olukorras tuleb kohtul juhinduda VTMS §-st 2 ja KrMS §-st 301 ning väärteomenetlus lõpetada.

Väärteoprotokollis märgitakse väärteo lühike kirjeldus ning teo toimepanemise aeg ja koht ning väärteo kvalifikatsioon seaduse nimetuse, paragrahvi, lõike ja punkti järgi. Kohus on VTMS § 87 kohaselt väärteoasja arutamisel seotud väärteoprotokolli piiridega. Neist nõuetest tulenevalt peab juba väärteoprotokollis olema kirjeldatud menetlusalusele omistatava teo kirjeldus (vt nt RKKKo nr 3-1-1-80-06, p 6.3 ja nr 3-1-1-84-07, p 10).

VTMS § 123 lg 2 nõuete rikkumine on väärteomenetluse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes (vt nt RKKKo nr 3-1-1-30-05, p 7).

VTMS § 69 nõuetele mittevastava väärteoprotokolli koostamisega on rikutud menetlusaluse isiku VTMS § 19 lg 1 p 1 alusel antud õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes arutatakse, s.o teada tema vastu esitatud süüdistuse sisu (RKKKo nr 3-1-1-80-06, p 6.3).

Sedastades sõidudokumentide kontrollimise käigus väärteo tunnused, hõlmab dokumentide kontrollimine LE § 72 tähenduses lisaks liiklusjärelevalve teostamise korra §-s 8 märgitule ka kohapeal esmaste väärteomenetluse toimingute tegemist. LE §-s 72 sätestatud nõue, et lisaks juhile peavad selleks ajaks oma kohtadele jääma ka sõitjad, on põhjendatav muuhulgas ka vajadusega tagada liiklusjärelevalve ja väärteomenetluse läbiviimiseks vajalike asjaolude väljaselgitamine.

Kuna KarS § 276 näeb ette vastutuse võimuesindaja seadusliku korralduse eiramise eest, siis peab väärteoprotokollist nähtuma ka õigusnorm, millele tuginevalt korraldus anti.

Vabariigi Valitsuse 2. aprilli 2001. a määruse nr 120 "Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise korra" § 9 lg-s 4 ja §-s 20 sisaldub nõue, et narkojoobe meditsiinilise tuvastamise korral peab arsti seisukoht tuginema nii kliinilisele pildile, kui ka bioloogiliste vedelike uuringule. Neist esimese alusel on võimalik tuvastada kehaliste või psüühiliste funktsioonide häirumine ja muutumine, teine on aga vajalik selgitamaks, et vastava tagajärje on tinginud narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamine (vt RKKKo nr 3-1-1-4-05, p 8).

Väärteoprotokolli koostamine üldmenetluses ei kujuta endast kohtuvälise menetleja lõplikku otsustust väärteo toimepanemise kohta. Lõplikuks kohtuvälise menetleja poolt üldmenetluses tehtavaks lahendiks on vastavalt VTMS § 73 lg 1 p-dele 1 ja 2 kohtuvälise menetleja otsus või väärteomenetluse lõpetamise määrus. Väärteomenetluse seadustiku § 74 lg 1 kohaselt tuleb kohtuvälisel menetlejal otsuses muude andmete kõrval obligatoorselt näidata ka väärteo toimepanemise aeg ja koht, väärteo lühikirjeldus, viide otsuse tegemise aluseks olevale väärteoprotokollile, vastulauses esitatu mittearvestamise põhjendus ning väärteo kvalifikatsioon. Seega alles otsuse tegemisel lahendab kohtuväline menetleja lõplikult küsimused sellest, kas isiku poolt väärteo toimepanemine on tõendatud ja kas tegemist on koosseisupärase, õigusvastase ning süülise teoga. Väärteoprotokolli koostamine enne kõigi asjas tähtsust omavate tõendite kogumist ei tähenda vältimatult väärteomenetlusõiguse olulist rikkumist.

Osade tõendite hindamata jätmise põhistuse puudumine ja tõenditevaheliste vastuolude kõrvaldamata jätmine on olulised väärteomenetlusõiguse rikkumised VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes (RKKKo nr 3-1-1-6-06, p 6.3).

Hindamaks, kas tegemist on õiguslikult ühe või mitme erineva teoga, tuleb tähelepanu pöörata selle teo objektiivsele avaldumisele. Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona (vt RKKKo nr 3-1-1-99-04, p 10.4 ja nr 3-1-1-1-08, p 5).

Nende faktiliste asjaolude selgitamata jätmine, mille pinnalt saab järeldada liiklusnõuete kehtivust olukorras, kus nende rakendatavus ei ole ühemõtteliselt selge, ja menetlusalust isikut on karistatud nende nõuete rikkumise eest, on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes

Nii liiklusseaduse § 1 kui liikluseeskirja § 1 sätestavad Eesti liiklusnõuete kehtivusala mitte funktsionaalselt - kõikjal, kus toimub liiklus -, vaid tee mõiste kaudu. Samas pole liiklusseaduse peatükis 14¹ kirjeldatud tegevuste eest võimalik isikut karistada juhul, kui tegu ei panda toime teel.

Vajadust analüüsida kõikide liiklusõnnetuses osalenud isikute käitumist just põhjusliku seose tuvastamisel on Riigikohtu kriminaalkolleegium varasemas praktikas korduvalt rõhutanud (vt nt RKKKo nr 3-1-1-1-03).

Materiaalse delikti toimepanemise eest saab vastutada üksnes isik, kelle teo tõttu tagajärg saabus.

LE §-s 123 ja §-s 178 sisalduvad iseseisvad kohustused, millest ühe rikkumise ega täitmise tuvastamisel pole võimalik teisele toetuda. LE § 123 kohustab juhti loetletud tingimusi ja liiklusolusid arvestades kohandama sõiduki kiiruse selliseks, millega liikudes jõuaks ta eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatavale mis tahes takistusele reageerides selle ees peatuda, ning LE § 178 kohaselt peavad mootorsõidukil sõidu ajal põlema lähi-, ääre- ja numbrituled. Pidades silmas, et LE § 123 kohaselt pole sõidukiiruse sobivuse kriteeriumiks eespoolne nähtavusulatus iseenesest, vaid juhi suutelisus sõiduk selle piires takistuse ees peatada, ei oma asjaolu, et eespoolne nähtavusulatus sõltub muuhulgas sõiduki tuledest ja nende kasutamisest, LE §-s 123 sätestatud nõude täitmise tuvastamisel tähtsust.

Kuna juht peab LE § 123 kohaselt sõidukiiruse abil tagama selle, et tal oleks piisavalt aega eesseisvale takistusele reageerida ja sõiduk enne kokkupõrget peatada, on isik sõidukiiruse valikul hoolsuskohustust rikkunud siis, kui ta pole takistusele reageerimiseks vajaminevat aega või selle pikkust mõjutavaid asjaolusid õigesti hinnanud ning on seetõttu takistusele otsa sõitnud. Seevastu ei saa sobimatu sõidukiiruse valikut ette heita juhul, kui takistusele reageerimise aeg lüheneb ettenägematute ja juhist sõltumatute asjaolude tõttu, milleks võib muuhulgas olla näiteks kaasliikleja ootamatu käitumine.

Kuna juht peab LE § 123 kohaselt sõidukiiruse abil tagama selle, et tal oleks piisavalt aega eesseisvale takistusele reageerida ja sõiduk enne kokkupõrget peatada, on isik sõidukiiruse valikul hoolsuskohustust rikkunud siis, kui ta pole takistusele reageerimiseks vajaminevat aega või selle pikkust mõjutavaid asjaolusid õigesti hinnanud ning on seetõttu takistusele otsa sõitnud. Seevastu ei saa sobimatu sõidukiiruse valikut ette heita juhul, kui takistusele reageerimise aeg lüheneb ettenägematute ja juhist sõltumatute asjaolude tõttu, milleks võib muuhulgas olla näiteks kaasliikleja ootamatu käitumine.

Vt RKKKo nr 3-1-1-46-08, p 30 ja 3-1-1-85-08, p 9.

Vt RKKKo nr 3-1-1-94-06, p 10.2; nr 3-1-1-26-08, p 14; nr 3-1-1-10-09, p 61 ja nr 3-1-1-72-09, p 22.

Vt RKKKo nr 3-1-1-24-05, p 14; nr 3-1-1-46-08, p 30; 3-1-1-85-08, p 9.

Süüdistuse piiridest väljumine ja süüdistatava teole oluliselt erineva õigusliku hinnangu andmine on käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.