Tsiviilseadustiku üldosa seadus (lühend - TsÜS)

Varasema tsiviilasja menetlemisel ei esitanud pooled väiteid ei hagejal seadusega nõutava kehtiva ühistranspordiloa olemasolu ega selle kohta, kas loa puudumine mõjutas või ei mõjutanud pooltevahelise lepingu kehtivust. Seega ei olnud ühistranspordiloa kehtivuse lõppemine varasemas tsiviilasjas hagi lahendamise aluseks olev asjaolu ja TsMS § 457 lg 1 ei takistanud praeguses asjas tuvastamast, et poolte leping lõppes äramuutva tingimuse saabumise tõttu. (p 10)

Hageja on esitanud kahju hüvitamise nõude. Seega tuli kohtul asjaolude kohaselt hüvitisnõue kvalifitseerida (vt nt Riigikohtu 23. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-12, p 13) ning hinnata selle põhjendatust. Muuhulgas peab kohus andma ka pooltele võimaluse avaldada arvamust kahjuhüvitise nõude õigusliku hinnangu kohta (vt nt Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p-d 39 ja 40; 22. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-14, p 15). Pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerimisel võib olla TsMS § 272 lg 2 järgi üheks tõendiks ka teises tsiviilasjas tehtud kohtulahend (vt ka Riigikohtu 13. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-13, p 8). (p 14)

Äramuutva tingimuse õiguslikud tagajärjed ei sõltu üldjuhul sellest, kas tegemist on seaduses sätestatud tingimusega või mitte. Avalik-õiguslikud normid, nagu praegusel juhul ÜTS § 10 lg 6 ja § 33 lg 1, ei mõjuta alati otseselt pooltevahelise lepingu või selle tingimuste kehtivust. Eelkõige kaasneb seaduse regulatsioonist erinevate kokkulepete sõlmimisega lepingu kehtetus TsÜS §-s 87 sätestatud juhtudel. Samas ei saa TsÜS §-st 87 tulenevalt eeldada, et iga seadusega vastuolus olev tehing on tühine, vaid tuleb kindlaks teha, kas keelu kehtestamise eesmärgiks oli välistada keeluga vastuolus oleva kokkuleppe kehtivus või kaasa tuua muu tagajärg (vt ka Riigikohtu 5. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-08, p 15; 30. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-13, p 21). (p 12)