KARISTUSÕIGUSKaristusõiguse üldregulatsioon

Teksti suurus:

Karistusseadustik (lühend - KarS)

Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.

Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.

Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-1-1-57-10 PDF Riigikohus 27.10.2010

Üldjuhul saab vanemaid pidada lapse jaoks lähedasteks isikuteks VÕS § 134 lg 3 tähenduses.

VÕS § 134 lg 3 kohaldamise seisukohalt ei oma tähendust surmasaanud inimese isik kui selline.

VÕS § 134 lg-le 3 võivad erandlike asjaolude ilmnemise korral tugineda nii noorte ja majanduslikult edukate kui ka vanemate ja finantsiliselt kehvemal järjel olevate inimeste lähedased isikud.

Kui süüdistatavad löövad kannatanut tahtlikult KarS § 16 mõttes (sõltumata sellest, kas põhjustatakse kannatanu surm ettevaatamatusest KarS § 117 tähenduses), siis tähendab see ka tahtlikkust VÕS § 104 lg 5 tähenduses. VÕS § 134 lg 3 kohaldamine ei eelda tingimata seda, et tahtlikult pekstud kannatanu surm oleks samuti põhjustatud tahtlikult. VÕS § 104 lg 1 kohaselt vastutab isik seaduses ettenähtud juhtudel oma kohustuse rikkumise eest üksnes süü olemasolu korral. Tulenevalt VÕS §-st 1043 eeldab isiku süüd ka kahju õigusvastane tekitamine. VÕS § 104 lg 2 kohaselt on süü vormideks tahtluse kõrval ka hooletus ja raske hooletus. Seega sõltumata sellest, kas põhjustatakse kannatanu surm hooletuse, raske hooletuse või tahtlusega tsiviilõiguslikult, tekitatakse kannatanule kahju tahtlikult.

Peale tahtliku kahju tekitamise tuleb tuvastada ka lähedastel hiljem esinenud üleelamised. Küll aga ei saa öelda, et noore inimese hukkumisega kaasneb reeglina tõsine psüühikahäire hukkunule lähedasel isikul. Seetõttu võib selline häire olla vaadeldav üleelamisena otsuse nr 3-2-1-19-08 p 17 tähenduses.


Kolleegium kordab oma varasemat seisukohta, et kaastäideviimise mõistet KarS § 21 lg 2 tähenduses tuleb sisustada funktsionaalse teovalitsemisena: isikud tegutsevad ühiselt ja kooskõlastatult selliselt, et igaüks valitseb neist tegu ja igaüks eeldab, et süüteokoosseisu realiseerimine sõltub igast toimepanijast.

KarS § 21 lg 2 kujutab endast omistamisnormi, mille alusel üks isik vastutab ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu ta oleks seda ise teinud.

Asjaolu, et mõlemad süüdistatavad peksid sama kannatanut ja et peksmine toimus samas kohas, ei anna veel automaatselt alust käsitada nende tegevust kaastäideviimisena.


Kuriteo varjamisena on vaadeldav üksnes selline tegevus, mis võib raskendada kuriteo avastamist. Subjektiivsest küljest peab toimepanija pidama seejuures vähemalt võimalikuks, et tema tegu võib takistada kuriteo toimepanija väljaselgitamist.

Et varjamine KarS § 306 lg 1 tähenduses kujutab endast üldjuhul tegevust, saab isikule varjamist tegevusetusega ette heita üksnes KarS § 13 lg 1 tähenduses. KarS § 13 lg 1 ja § 306 lg 1 järgi mitteehtsa tegevusetusdelikti eest ei saa võtta vastutusele isikut, kelle tegu seisneb kuriteo asetleidmise asjaolude kohta tõepäraste andmete avaldamata jätmises. Kuriteo asjaoludest vaikimine võib olla karistatav vaid ehtsaks tegevusetusdeliktiks oleva KarS § 307 lg 1 järgi. Kuna kuriteo asjaolude avaldamata jätmine kujutab endast kuriteost mitteteatamist KarS § 307 lg 1 tähenduses, siis on nimetatud karistusnorm KarS § 306 lg 1 suhtes käsitatav kui lex specialis.

Abikaasadeks KarS § 306 lg 2 tähenduses saab lugeda selliseid formaalselt mitte abielus olevaid isikuid, kelle suhe on sisuliselt vormilise abieluga võrreldav. Viimane eeldab üldjuhul inimeste kooselu. Samas ei piisa pelgalt kooselu faktist, et rääkida süüd välistava asjaolu täidetusest KarS § 306 lg 2 tähenduses. Inimeste kooselamine ei tohi olla ajutise iseloomuga. Nii ei ole näiteks ühe või kahe kuu pikkust kooselu veel alust pidada vormilise abieluga võrreldavaks suhteks. Eelöeldule vaatamata on mõningatel puhkudel kooselu lühiajalisusest hoolimata võimalik tõdeda, et kooselu on siiski alalise iseloomuga. Näiteks olukorras, kus tuvastatakse, et koos elavatel inimestel on tõsine soov lähemas tulevikus abielluda.


KarS § 118 p 1 eeldab, et süüdlase tahtlus on suunatud eluohtliku raske tervisekahjustuse tekitamisele. Selle tagajärjel kannatanu surma põhjustamise puhul võib ettevaatamatus seisneda üksnes kergemeelsuses, kuna raske tervisekahjustuse tekitamine kaudse tahtlusega KarS § 118 p 1 mõttes eeldab vältimatult, et toimepanija peab võimalikuks tagajärje eluohtlikkust. KarS §-des 117 ja 118 sätestatud kuriteokoosseisude kogum ei tule niisiis kõne alla olukorras, kus süüdlane tekitab eluohtliku tervisekahjustuse, kuid ei näe ette sellele järgneda võivat surma, kuna tagajärje suhtes hooletuse tuvastamine välistab ühtlasi võimaluse, et süüdlane pidas kaudse tahtluse tasemel võimalikuks tervisekahjustuse eluohtlikkust. Nägi seevastu toimepanija kannatanu surma saabumise võimalikkust ette ja möönis seda (nt suhtudes sellesse ükskõikselt), ja see tegelikult tema teo tagajärjel saabuski, tuleb tema käitumine kvalifitseerida kaudse tahtlusega toimepandud tapmisena, mitte aga eluohtliku tervisekahjustuse tahtliku tekitamisena, millega ettevaatamatuse tõttu põhjustati kannatanu surm /…/ Ent olukorras, kus toimepanijal puudub eluohtliku raske tervisekahjustuse tekitamise suhtes kaudne tahtlus ehk ta ei pidanud sellist tervisekahjustust võimalikuks ega möönnud seda, tuleb tema tegevust vaadelda ainuüksi surma põhjustamisena ettevaatamatusest KarS § 117 tähenduses.

KarS § 118 p 1 eeldab, et süüdlase tahtlus on suunatud eluohtliku raske tervisekahjustuse tekitamisele. Selle tagajärjel kannatanu surma põhjustamise puhul võib ettevaatamatus seisneda üksnes kergemeelsuses, kuna raske tervisekahjustuse tekitamine kaudse tahtlusega KarS § 118 p 1 mõttes eeldab vältimatult, et toimepanija peab võimalikuks tagajärje eluohtlikkust.


Toimepanija teo õiguslik hindamine KarS §-de 117 ja 118 kogumina eeldab vältimatult seda, et süüdlane pidas kannatanu tervist kahjustades kaudse tahtluse tasemel vähemalt võimalikuks, et tema tegu toob kaasa mõne § 118 p-des 1-6 sätestatud tagajärje, kuid ettevaatamatusest ei näinud ette kannatanu surma saabumise võimalikkust. Viimane võib kõne alla tulla näiteks olukorras, kus isiku tahtlus eluohtliku tervisekahjustuse tekitamise osas ei hõlma sellele vahetult järgnevat ja surmani viinud põhjuslikku ahelat.

KarS § 118 p 1 eeldab, et süüdlase tahtlus on suunatud eluohtliku raske tervisekahjustuse tekitamisele. Selle tagajärjel kannatanu surma põhjustamise puhul võib ettevaatamatus seisneda üksnes kergemeelsuses, kuna raske tervisekahjustuse tekitamine kaudse tahtlusega KarS § 118 p 1 mõttes eeldab vältimatult, et toimepanija peab võimalikuks tagajärje eluohtlikkust. KarS §-des 117 ja 118 sätestatud kuriteokoosseisude kogum ei tule niisiis kõne alla olukorras, kus süüdlane tekitab eluohtliku tervisekahjustuse, kuid ei näe ette sellele järgneda võivat surma, kuna tagajärje suhtes hooletuse tuvastamine välistab ühtlasi võimaluse, et süüdlane pidas kaudse tahtluse tasemel võimalikuks tervisekahjustuse eluohtlikkust. Nägi seevastu toimepanija kannatanu surma saabumise võimalikkust ette ja möönis seda (nt suhtudes sellesse ükskõikselt), ja see tegelikult tema teo tagajärjel saabuski, tuleb tema käitumine kvalifitseerida kaudse tahtlusega toimepandud tapmisena, mitte aga eluohtliku tervisekahjustuse tahtliku tekitamisena, millega ettevaatamatuse tõttu põhjustati kannatanu surm /…/ Ent olukorras, kus toimepanijal puudub eluohtliku raske tervisekahjustuse tekitamise suhtes kaudne tahtlus ehk ta ei pidanud sellist tervisekahjustust võimalikuks ega möönnud seda, tuleb tema tegevust vaadelda ainuüksi surma põhjustamisena ettevaatamatusest KarS § 117 tähenduses.


Üksnes inimese kinnipidamine piiratud territooriumil ei täida veel ebaseadusliku vabaduse võtmise (KarS § 136 lg 1) objektiivset koosseisu. Vabaduse võtmise kui koosseisupärase teo sisuks on isiku liikumisvabaduse piiramine tema tahte vastaselt. Ebaseadusliku vabaduse võtmise objektiivsed tunnused pole täidetud, kui isik, kellelt see võeti, on liikumisvabaduse piiramisega nõustunud.

Karistusseadustiku § 15 lg-st 1 ja § 16 lg-st 1 tulenevalt eeldab ebaseadusliku vabadusevõtmise koosseis subjektiivsest küljest tahtlust vähemalt kaudse tahtluse vormis.


Et varjamine KarS § 306 lg 1 tähenduses kujutab endast üldjuhul tegevust, saab isikule varjamist tegevusetusega ette heita üksnes KarS § 13 lg 1 tähenduses. KarS § 13 lg 1 ja § 306 lg 1 järgi mitteehtsa tegevusetusdelikti eest ei saa võtta vastutusele isikut, kelle tegu seisneb kuriteo asetleidmise asjaolude kohta tõepäraste andmete avaldamata jätmises. Kuriteo asjaoludest vaikimine võib olla karistatav vaid ehtsaks tegevusetusdeliktiks oleva KarS § 307 lg 1 järgi. Kuna kuriteo asjaolude avaldamata jätmine kujutab endast kuriteost mitteteatamist KarS § 307 lg 1 tähenduses, siis on nimetatud karistusnorm KarS § 306 lg 1 suhtes käsitatav kui lex specialis.

3-1-1-5-11 PDF Riigikohus 16.03.2011

Ideaalkogumis tahtlikult inimesele raske tervisekahjustuse ja ettevaatamatusest tema surma põhjustanud süüdistatavale puhul tuleb karistuse mõistmisel arvesse võtta ka asjaolu, et ohver sai surma - seda hoolimata sellest, et surm on KarS § 117 koosseisuline asjaolu.


Ideaalkogumis tahtlikult inimesele raske tervisekahjustuse ja ettevaatamatusest tema surma põhjustanud süüdistatavale puhul tuleb karistuse mõistmisel arvesse võtta ka asjaolu, et ohver sai surma - seda hoolimata sellest, et surm on KarS § 117 koosseisuline asjaolu.


3-1-1-46-11 PDF Riigikohus 01.06.2011

KarS § 118 alusel saab isiku teo kvalifitseerida üksnes konkreetset koosseisualternatiivi silmas pidades, mitte üldiselt (vt RKKKo 3-1-1-57-10, p 7.2).


Kui toimepanijal puudub eluohtliku raske tervisekahjustuse tekitamise suhtes minimaalselt kaudne tahtlus ehk ta ei pidanud sellist tervisekahjustust võimalikuks ega möönnud seda, tuleb tema tegevust vaadelda ainuüksi surma põhjustamisena ettevaatamatusest.


Vt otsuse p 13 ja nt RKKKo 3-1-1-72-09; p 22 ja 3-1-1-8-11, p 21; 3-1-1-32-11, p 17.


Isik, kes lööb kannatanut noaga südame piirkonda, kontrollimata sündmuste edasist käiku, möönab noaga löömise mistahes tagajärgi, sh ka surma saabumist, põhjustades seetõttu kannatanu surma kaudse tahtlusega. Vt ka RKKKo 3-1-1-102-96 ja 3-1-1-128-06, p 10.

3-1-1-46-15 PDF Riigikohus 02.06.2015

KarS § 118 lg 1 p 7 kohaldamine tuleb kõne alla vaid juhul, kui tervisekahjustuse tekitaja tegutseb surma põhjustamisel ettevaatamatusega. Selline tõlgendus baseerub KarS §-l 19, mis näeb ette, et isik vastutab seaduses sätestatud enamohtliku tagajärje eest, kui ta põhjustas selle vähemalt ettevaatamatusest. KarS § 19 käsitleb vaid enamohtlike tagajärgede subjektiivset koosseisu - põhikoosseisu osas kehtib aga KarS § 15 lg-s 1 sätestatud põhimõte, et üldjuhul on kuriteona karistatav üksnes tahtlik tegu. See tähendab, et KarS § 118 lg 1 p 7 järgi saab karistada üksnes sellist ettevaatamatusest teise inimese surma kui enamohtliku tagajärje põhjustanud isikut, kellel oli tahtlus tekitada kannatanule tervisekahjustus e põhikoosseisule (KarS § 121) vastav tagajärg.


Pärast 1. jaanuari 2015 toime pandud tervisekahjustuse tekitamise eest on võimalik KarS § 118 lg 1 p-de 1-6 järgi süüdi tunnistada ka isik, kes tekitas kannatanule tervisekahjustuse küll tahtlikult, kuid suhtus tervisekahjustusega põhjustatud raskesse tagajärge kas kergemeelselt (KarS § 18 lg 2) või hooletult (KarS § 18 lg 3). Kuivõrd KarS § 118 lg 1 p-des 1-6 kirjeldatud tagajärgede tahtlikku põhjustamist (erinevalt surma põhjustamisest) ei ole seadusandja eraldi kriminaliseerinud, tuleb KarS § 118 lg 1 p-de 1-6 järgi süüdi tunnistada ka selline isik, kes põhjustab tagajärje tahtlikult.

3-1-1-79-15 PDF Riigikohus 28.10.2015

Kaudse tahtluse ja kergemeelsuse puhul langeb nende subjektiivse külje kahe vormi intellektuaalne element − tagajärje ettenägemine − kokku ning kaudset tahtlust ja kergemeelsust saab eristada üksnes voluntatiivse (tahtelise) elemendi abil. Kaudse tahtluse puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. Kergemeelsuse puhul aga loodab isik tagajärje mittesaabumisele. Nii kaudse tahtluse kui ka kergemeelsuse korral tunneb toimepanija ära enda käitumises sisalduva ohtlikkuse. Kaudse tahtluse korral kiidab ta võimaliku tagajärje heaks, s.t soostub sellega, kergemeelsuse korral aga loodab tagajärje mittesaabumisele (vt nt RKKK 3-1-1-4-08, p 19 ja 3-1-1-50-13, p 13.4). Tagajärje saabumata jäämise lootus peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses tema poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest. Kannatanule kohene abi osutamine või abi kutsumine võivad kujutada endast ajaolusid, mis annavad süüdlasele aluse loota, et kannatanu surm ei saabu (vt RKKK 3-1-1-40-13, p-d 10 ja 12). (p 6)

Vabariigi Valitsuse 13. augusti 2002. a määrusega kehtestatud tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise korra § 7 lg 2 p 9 kohaselt on kõhuõõnde ulatuv haav eluohtlik tervisekahjustus. Rääkimaks sellise haava tekitamise korral mitte tahtlikust, vaid kergemeelsest käitumisest, peab olema tuvastatav toimepanija üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne lootus, et oht elule ei realiseeru, s.t kannatanu ei sure (vt RKKK 3-1-1-40-13, p 10). (p 7)

Subjektiivse külje tuvastamisel on abipakkuvateks kriteeriumiteks isiku teoeelne ja -järgne käitumine, samuti tema teo objektiivne avaldumine. Nimetatud asjaolusid tuleb arvestada rangelt individualiseeritult konkreetset kriminaalasja silmas pidades ning isegi siis, kui on tuvastatud, et isik sai täiel määral aru enda teo ohtlikkusest, ei tähenda see automaatselt, et isik oleks arvestanud võimaliku raske tagajärje saabumisega ning sellega sisimas ka nõustunud. Ka väliselt eluohtliku teo toimepanemise korral on seega arvestatav argument, et tegelikkuses lootis teo toimepanija võimalikuna äratuntud tagajärge vältida (vt RKKK 3-1-1-128-06, p 9). (p 8)


Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra ja selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt (vt nt RKKK 3-1-1-63-14, p 15.2). (p 9)


Selleks, et tunnistada isikut süüdi KarS § 113 järgi, tuleb tuvastada, et isik põhjustas kannatanu surma vähemalt kaudse tahtlusega. Juhul, kui süüdistatav põhjustas kannatanu surma kergemeelsusest, tuleb tema tegu kvalifitseerida ideaalkogumis KarS § 118 lg 1 p 1 ja § 117 lg 1 järgi. (p 5)


Selleks, et tunnistada isikut süüdi KarS § 113 järgi, tuleb tuvastada, et isik põhjustas kannatanu surma vähemalt kaudse tahtlusega. Juhul, kui süüdistatav põhjustas kannatanu surma kergemeelsusest, tuleb tema tegu kvalifitseerida ideaalkogumis KarS § 118 lg 1 p 1 ja § 117 lg 1 järgi. (p 5)

Vabariigi Valitsuse 13. augusti 2002. a määrusega kehtestatud tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise korra § 7 lg 2 p 9 kohaselt on kõhuõõnde ulatuv haav eluohtlik tervisekahjustus. Rääkimaks sellise haava tekitamise korral mitte tahtlikust, vaid kergemeelsest käitumisest, peab olema tuvastatav toimepanija üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne lootus, et oht elule ei realiseeru, s.t kannatanu ei sure (vt RKKK 3-1-1-40-13, p 10). (p 7)

Subjektiivse külje tuvastamisel on abipakkuvateks kriteeriumiteks isiku teoeelne ja -järgne käitumine, samuti tema teo objektiivne avaldumine. Nimetatud asjaolusid tuleb arvestada rangelt individualiseeritult konkreetset kriminaalasja silmas pidades ning isegi siis, kui on tuvastatud, et isik sai täiel määral aru enda teo ohtlikkusest, ei tähenda see automaatselt, et isik oleks arvestanud võimaliku raske tagajärje saabumisega ning sellega sisimas ka nõustunud. Ka väliselt eluohtliku teo toimepanemise korral on seega arvestatav argument, et tegelikkuses lootis teo toimepanija võimalikuna äratuntud tagajärge vältida (vt RKKK 3-1-1-128-06, p 9). (p 8)


Menetluskulu tuleb mõista süüdimõistetult välja ühe summana. Erandina peab kohtuotsuse resolutiivosas olema eraldi välja toodud otsustus sundraha väljamõistmise kohta (vt RKKK 3-1-1-79-14, p 52). (p 10)

3-1-1-27-16 PDF Riigikohus 30.03.2016

Kuna röövimise põhikoosseis eeldab tahtlikku vägivalla kasutamist ja KarS § 200 lg 2 p 5 sätestab enam ohtliku tagajärjena raske tervisekahjustuse tekitamise, hõlmab kõnealune säte KarS § 118 ebaõigussisu ning kogumit ei moodustu. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud, et KarS §-s 200 kirjeldatud röövimine kujutab endast liitkoosseisu ehk mitmeaktilist delikti, mis koosneb vargusest (KarS § 199 lg-s 1 kirjeldatud võõra vallasasja hõivamine) ning vägivallast (vastavalt KarS §-des 118 ja 120-121 kirjeldatud raske tervisekahjustuse tekitamine ja vägivallateod). Viimati nimetatud koosseisude suhtes moodustab röövimine eridelikti (lex specialis) (vt RKKKo 3-1-1-100-06, p 9). (p 10)


Vägivalla kasutamist ei saa lugeda lõppenuks, kui vägivallategu on juba toime pandud, kuid selle toime kestab veel edasi. KarS §-s 200 ettenähtud kuriteo subjektiivne koosseis ei eelda, et vägivalla kasutamise tahtlusega peab samal ajal olemas olema ka asja hõivamise tahtlus, ning seetõttu tuleb süüdlase tegu kvalifitseerida röövimisena ka siis, kui ta kasutas kannatanu suhtes vägivalda muul eesmärgil ja soov võtta ära võõras asi tekkis alles kannatanu vastupanuvõimetu seisundi mõjul (vt RKKKo 3-1-1-12-09, p-d 8 ja 9). (p 8)

Kuna KarS § 118 lg 1 p 7 jõustumise tõttu hõlmab KarS § 200 lg 2 p 5 alates 1. jaanuarist 2015 röövimise enam ohtliku tagajärjena ka surma ettevaatamatu põhjustamise, ei moodustu enam kogumit KarS §-ga 117. Juhul, kui röövimise käigus põhjustatakse ettevaatamatusest kannatanu surm, tuleb süüdlase tegu kvalifitseerida edaspidi üksnes KarS § 200 lg 2 p 5 järgi. (p 9)


Kuna KarS § 118 lg 1 p 7 jõustumise tõttu hõlmab KarS § 200 lg 2 p 5 alates 1. jaanuarist 2015 röövimise enam ohtliku tagajärjena ka surma ettevaatamatu põhjustamise, ei moodustu enam kogumit KarS §-ga 117. Juhul, kui röövimise käigus põhjustatakse ettevaatamatusest kannatanu surm, tuleb süüdlase tegu kvalifitseerida edaspidi üksnes KarS § 200 lg 2 p 5 järgi. (p 9)


KrMS § 423, § 417 lg 3 ja § 424 lubavad menetluskulude tasumist ajatada maksimaalselt kuni üheks aastaks. Samuti ei saa menetluskulude hüvitamise otsustust tegev kohus juba ette lähtuda sellest, et süüdimõistetu vangistuse kandmise ajal kindlasti ei tööta. Juhul kui isik menetluskulusid siiski õigel ajal ei tasu, tuleb lähtuda täitemenetluse seadustiku regulatsioonist (vt RKKKm 3-1-1-120-12, p 7). (p 13)

1-16-5213/61 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 15.12.2017

Täiend- või kordusekspertiisi korraldamine ringkonnakohtus ei ole nõutav olukorras, kus maakohus on ekspertiisi määranud ja ekspert on maakohtus üle kuulatud, ning kaitsja ei põhjenda, miks ta ei taotlenud uue tõendi kogumist, sh täiend- või kordusekspertiisi korraldamist juba maakohtus (p 9).


Tahtliku tervisekahjustuse tekitamine, millega põhjustati kannatanule ettevaatamatusest üle nelja kuu kestev tervisehäire, vastab KarS § 118 lg 1 p 2 tunnustele. Seda tulenevalt KarS §-st 19, mille kohaselt vastutab isik seaduses sätestatud enamohtliku tagajärje eest, kui ta põhjustas selle vähemalt ettevaatamatusest. Võttes arvesse, et KarS § 118 lg 1 p-s 2 on kirjeldatud KarS §-s 121 sisalduva süüteokoosseisu enamohtlik tagajärg, rakendub põhimõte, et tagajärje suhtes piisab ettevaatamatusest. Karistusseadustiku kõnealused sätted on kohaldatavad ka enne 1. jaanuari 2015 toimepandud tegudele. (p 16)


Raskendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu keelul on kaks eesmärki: kaitsta isikut riigivõimu omavoli eest ja tagada võimalus veenduda oma teo seaduslikkuses või näha ette võimaliku õigusrikkumisega kaasnevaid tagajärgi. (p 11)

Isiku olukorda raskendava karistusseadusena ei saa üldjuhul käsitada kohtupraktikas ette võetavaid muutusi seaduse tõlgendamisel (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. mai 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-5-06, p 14.) Isiku olukorda raskendava seadusena ei ole käsitatav kohtupraktikas KarS § 118 rakendusala senisest erinev tõlgendus, mille kohaselt isik vastutab KarS § 118 järgi ka siis, kui tekitab tahtlikult tervisekahjustuse ja põhjustab ettevaatamatusest § 118 lg 1 p-des 1–6 nimetatud tagajärje. (p 12.3 ja p 14)

1-17-105/35 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 05.06.2018

KarS § 121 lg-s 1 kriminaliseeritud kehaline väärkohtlemine sisaldab kahte karistatavat teoalternatiivi - need on tervise kahjustamine (alt 1) ja valu tekitamine (alt 2). Seadusandja on KarS § 118 lg-t 1 sõnastades määranud, et sama sätte p-des 1-7 nimetatud tagajärje põhjustanud teo saab koosseisupäraseks lugeda vaid juhul, kui on tuvastatud kannatanule just tervisekahjustuse tekitamine (“Tervisekahjustuse tekitamise eest, …“). Sellest tulenevalt on KarS § 118 käsitatav vaid KarS § 121 lg 1 esimese alternatiivi, s.o tervise kahjustamise kvalifitseeriva koosseisuna. (p 11)

Kuigi kohtupraktikas on üldtunnustatult loetud pea nn elutähtsaks piirkonnaks, ei tähenda see vältimatult, et iga rusikalöök pähe oleks oma väliselt avalduva ohtlikkuse astme poolest selline, et saaks n-ö automaatselt jaatada tagajärjena saabuva tervisekahjustuse põhjustamise tahtlikkust. Kui leiab kinnitust, et teo toimepanija tahtlus ulatus kannatanul tuvastatud tervisekahjustuse tekitamiseni, tuleb tema käitumine kvalifitseerida KarS § 118 lg 1 p 7 järgi. Juhul aga, kui teo toimepanija tahtlus pähe suunatud löögi sooritamisel ei hõlmanud konkreetse tervisekahjustuse põhjustamist, tuleb kõne alla tema vastutus KarS § 121 lg 1 ja ettevaatamatu tapmise eest KarS § 117 lg 1 järgi ideaalkogumis. (p 15)


Sellise, KarS § 121 lg 1 esimesele alternatiivile vastava tervisekahjustuse tekitamine peab KarS § 118 lg 1 p 7 kohaldamiseks olema tahtlik. Järelikult ei saa KarS § 118 lg 1 p 7 realiseeritusest isiku käitumises rääkida juhul, kui isik ei kahjustanud objektiivselt kannatanu tervist või kui tal puudus tahtlus tervisekahjustuse tekitamiseks. Nii ei ole KarS § 118 lg 1 p 7 koosseis täidetud näiteks olukorras, kus teo toimepanija tahtlus hõlmas vaid valu põhjustamist KarS § 121 lg 1 teise alternatiivi mõttes. Oluline on sealjuures, et toimepanija tahtlus hõlmaks just selle tervisekahjustuse tekitamist, mis lõppastmes viis KarS § 118 lg-s 1 sätestatud enamohtliku tagajärje - KarS § 118 lg 1 p 7 puhul surma - saabumiseni. Vaid sellisel juhul avaldub isiku teos selline ebaõigussisu, mis õigustab võrreldes KarS §-des 117 ja 119 sätestatud koosseisudega oluliselt raskemat karistust ettenägeva kuriteokoosseisu, s.o KarS § 118 kohaldamist. (p 12)

Kuigi kohtupraktikas on üldtunnustatult loetud pea nn elutähtsaks piirkonnaks, ei tähenda see vältimatult, et iga rusikalöök pähe oleks oma väliselt avalduva ohtlikkuse astme poolest selline, et saaks n-ö automaatselt jaatada tagajärjena saabuva tervisekahjustuse põhjustamise tahtlikkust. Kui leiab kinnitust, et teo toimepanija tahtlus ulatus kannatanul tuvastatud tervisekahjustuse tekitamiseni, tuleb tema käitumine kvalifitseerida KarS § 118 lg 1 p 7 järgi. Juhul aga, kui teo toimepanija tahtlus pähe suunatud löögi sooritamisel ei hõlmanud konkreetse tervisekahjustuse põhjustamist, tuleb kõne alla tema vastutus KarS § 121 lg 1 ja ettevaatamatu tapmise eest KarS § 117 lg 1 järgi ideaalkogumis. (p 15)


Teatud juhtudel võib toimunus oma rolli kaalukuse vähendamine seada kahetsuse siiruse kahtluse alla. Seda näiteks juhul, kui süüdistatava poolt omaksvõetav teo- või tagajärjeebaõigus (sh nt tema teopanus) erinevad olulisel määral tegelikkuses tuvastamist leidnud asjaoludest. Eeltoodu aga ei tähenda, et puhtsüdamlik kahetsus KarS § 57 lg 1 p 3 tähenduses eeldaks süüdistuse väidete vastuvaidlematut aktsepteerimist. Nii võib isik siiralt kahetseda nii enda tegu kui ka saabunud tagajärge (iseäranis juhul, kui viimane saabub ettevaatamatusest), viidates siiski samal ajal näiteks ka kannatanu enda rollile toimunus. (p 20)


Kuigi kohtupraktikas on üldtunnustatult loetud pea nn elutähtsaks piirkonnaks, ei tähenda see vältimatult, et iga rusikalöök pähe oleks oma väliselt avalduva ohtlikkuse astme poolest selline, et saaks n-ö automaatselt jaatada tagajärjena saabuva tervisekahjustuse põhjustamise tahtlikkust. Kui leiab kinnitust, et teo toimepanija tahtlus ulatus kannatanul tuvastatud tervisekahjustuse tekitamiseni, tuleb tema käitumine kvalifitseerida KarS § 118 lg 1 p 7 järgi. Juhul aga, kui teo toimepanija tahtlus pähe suunatud löögi sooritamisel ei hõlmanud konkreetse tervisekahjustuse põhjustamist, tuleb kõne alla tema vastutus KarS § 121 lg 1 ja ettevaatamatu tapmise eest KarS § 117 lg 1 järgi ideaalkogumis. (p 15)


Lühimenetluses asja lahendamine kriminaaltoimiku materjali põhjal tähendab, et kriminaalasja arutamisel ei saa kohtumenetluses enam esitada tõendamiseseme asjaolude kohta uusi tõendeid, välja arvatud KrMS § 63 lg-s 2 nimetatud tõendeid kriminaalmenetluse asjaolude tuvastamiseks (vt nt RKKKo 3-1-1-67-16, p 15 ja RKKKo 3-1-1-105-10, p 7.5.6 koos edasiste viidetega). Kuigi ka lühimenetluses saavad pärast kaitsja arvamuse ärakuulamist sõna kannatanu ja tsiviilkostja või nende esindajad (KrMS § 237 lg 3 ls 2), võivad nemadki ütluste andmisel tugineda vaid toimiku materjalile (KrMS § 237 lg 4 ls 1). Seega ei või ka nende isikute poolt ütluste andmise tulemiks olla sellise tõendamiseseme asjaolu lisandumine, mis erineb kriminaaltoimikus sisalduvast tõendusteabest (vt nt RKKKo 3-1-1-98-13, p 11; RKKKo 3-1-1-79-10, p-d 10-10.2). Isikule mõistetavat karistust mõjutavad asjaolud käsitatavad üldjuhul tõendamiseseme asjaoludena kas KrMS § 62 p 3 või 4 järgi. Järelikult ei või lühimenetluses kannatanu, tsiviilkostja ega nende esindajate kohtulikul uurimisel ütluste andmise tulemusena lisanduda kriminaaltoimikust mittetulenevat asjaolu, mis mõjutab süüdistatavale mõistetavat karistust. (p-d 17-18)

1-16-6512/64 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 01.11.2018

Riigikohus on oma praktikas selgitanud, et KarS § 118 lg 1 p-de 1-7 järgi saab karistada üksnes sellist raske tagajärje põhjustanud isikut, kellel oli tahtlus tekitada kannatanule tervisekahjustus ehk põhikoosseisule (s.o KarS § 121 lg 1 alt 1) vastav tagajärg (vt RKKKo 1-17-105/35, p-d 10-11). Oluline on sealjuures, et toimepanija tahtlus hõlmaks just selle tervisekahjustuse tekitamist, mis lõppastmes viis KarS § 118 lg-s 1 sätestatud enamohtliku tagajärje saabumiseni. Vaid sellisel juhul avaldub isiku teos selline ebaõigussisu, mis õigustab võrreldes KarS §-des 117 ja 119 sätestatud koosseisudega oluliselt raskemat karistust ettenägeva kuriteokoosseisu, s.o KarS § 118 kohaldamist (RKKKo 1-17-105/35, p 12). (p 8)

Jaatamaks isiku vastutust raske tervisekahjustuse tekitamise eest, tuleks tuvastada, et teo toimepanija pidas vähemalt võimalikuks ja möönis, et löök toob kaasa enamohtlike tagajärgedeni viinud tervisekahjustused. (p 9)

KarS § 19 järgi ei pea aga teo toimepanija tahtlus katma enamohtlike tagajärgede saabumist, s.o tagajärjed osutuvad või kujunevad eluohtlikuks KarS § 118 lg 1 p 1 mõttes või toovad kaasa tervisehäire, mis kestab vähemalt neli kuud või millega kaasneb osaline või puuduv töövõime KarS § 118 lg 1 p 2 mõttes. (p 9)

1-17-5883/77 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 03.05.2019

KarS § 118 lg 1 p-de 1-7 järgi saab karistada üksnes sellist raske tagajärje põhjustanud isikut, kellel oli tahtlus tekitada kannatanule tervisekahjustus ehk põhikoosseisule (KarS § 121 lg 1 alt 1) vastav tagajärg. Viimase aja praktikas on rõhutatud sedagi, et tervisekahjustuse tekitamine KarS § 118 lg 1 tähenduses peab vastama täiendavatele tingimustele. Nimelt on oluline, et toimepanija tahtlus hõlmaks just selle tervisekahjustuse tekitamist, mis lõppastmes viis KarS § 118 lg-s 1 sätestatud enamohtliku tagajärje saabumiseni. Vaid siis avaldub isiku teos selline ebaõigussisu, mis õigustab võrreldes KarS §-de 117 ja 119 koosseisudega oluliselt raskemat karistust ettenägeva sätte, s.o KarS § 118 kohaldamist. (Vt RKKKo 1-17-105/35, p-d 10-12 koos viidetega ja RKKKo 1-16-6512/64, p 8.) (p 9)

Tahtluse tuvastamiseks peavad esinema selle intellektuaalne element ehk koosseisupäraste asjaolude teadmine ja voluntatiivne element ehk koosseisupäraste asjaolude tahtmine (vt nt RKKKo 3-1-1-20-09, p 9.2). Tagajärje ettenägemine ehk tagajärje saabumise võimalikuks pidamine on kaudse tahtluse intellektuaalne element (vt ka RKKKo 3-1-1-76-16, p 17). (p 13)

Tahtluse tuvastamisel peab arvestama kõiki kriminaalasja menetlemisel tõendatuks loetud asjasse puutuvaid asjaolusid ja see tuleb kindlaks teha rangelt teo toimepanemise hetke seisuga (vt ka RKKKo3-1-1-111-16, p-d 10 ja 11). Tahtluse hindamisel saab muu hulgas arvestada teo välist avaldumist, sh noalöögi suunda, sellesse rakendatud jõudu, löögijälgede olemasolu või puudumist, ründevahendi omadusi jms (vt viidatud RKKKo 1-17-105/35, p 15). (p 17)

Juhul kui süüdistatav on tekitanud tervisekahjustuse tahtlikult, kuid mõlemad KarS § 118 lg 1 p-des 1 ja 7 nimetatud rasked tagajärjed on saabunud ettevaatamatusest, vastutab isik üksnes KarS § 118 lg 1 p 7 järgi, mis neelab eluohtliku seisundi kui surmale eelnenud vahetagajärje. Samas ei saa täiesti välistada olukordi, kus süüdistatava tahtlus ulatub lisaks tervisekahjustuse tekitamisele ka eluohtliku seisundi põhjustamiseni (KarS § 118 lg 1 p 1), ent mitte surma saabumiseni (KarS § 118 lg 1 p 7). Sellisel juhul tuleb süüdistatava käitumine kvalifitseerida KarS § 118 lg 1 p-de 1 ja 7 järgi, kuna tahtlikult põhjustatud oht kannatanu elule ei neeldu ettevaatamatusest surma põhjustamises. (p 18)


Juhul kui süüdistatav on tekitanud tervisekahjustuse tahtlikult, kuid mõlemad KarS § 118 lg 1 p-des 1 ja 7 nimetatud rasked tagajärjed on saabunud ettevaatamatusest, vastutab isik üksnes KarS § 118 lg 1 p 7 järgi, mis neelab eluohtliku seisundi kui surmale eelnenud vahetagajärje. Samas ei saa täiesti välistada olukordi, kus süüdistatava tahtlus ulatub lisaks tervisekahjustuse tekitamisele ka eluohtliku seisundi põhjustamiseni (KarS § 118 lg 1 p 1), ent mitte surma saabumiseni (KarS § 118 lg 1 p 7). Sellisel juhul tuleb süüdistatava käitumine kvalifitseerida KarS § 118 lg 1 p-de 1 ja 7 järgi, kuna tahtlikult põhjustatud oht kannatanu elule ei neeldu ettevaatamatusest surma põhjustamises. (p 18)


Tahtluse tuvastamiseks peavad esinema selle intellektuaalne element ehk koosseisupäraste asjaolude teadmine ja voluntatiivne element ehk koosseisupäraste asjaolude tahtmine (vt nt RKKKo 3-1-1-20-09, p 9.2). Tagajärje ettenägemine ehk tagajärje saabumise võimalikuks pidamine on kaudse tahtluse intellektuaalne element (vt ka RKKKo 3-1-1-76-16, p 17). (p 13)

Tahtluse tuvastamisel peab arvestama kõiki kriminaalasja menetlemisel tõendatuks loetud asjasse puutuvaid asjaolusid ja see tuleb kindlaks teha rangelt teo toimepanemise hetke seisuga (vt ka RKKKo3-1-1-111-16, p-d 10 ja 11). Tahtluse hindamisel saab muu hulgas arvestada teo välist avaldumist, sh noalöögi suunda, sellesse rakendatud jõudu, löögijälgede olemasolu või puudumist, ründevahendi omadusi jms (vt viidatud RKKKo 1-17-105/35, p 15). (p 17)


Kohus saab isikule karistust mõistes eripreventiivse kaalutluse all tuvastada tema varasema karistatuse üksnes juhul, kui see kehtib kohtuotsuse tegemise hetkel (vt RKKKo 4-17-5471/19, p-d 26 ja 27 koos viidetega). (p 19)

Kokku: 10| Näitan: 1 - 10

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json