Tsiviilkohtumenetluse seadustik (lühend - TsMS)

Alates 1. jaanuarist 2006 kehtiv tsiviilkohtumenetluse seadustiku redaktsioon ei tunne juhtumit, mil tsiviilasja hinda ei ole seaduses ette nähtud. Kõikidelt hagidelt tuleb maksta riigilõivu kas arvutatuna tsiviilasja hinna järgi või erandina kindla summana, mis on sätestatud riigilõivuseaduses. Hagiasjas on TsMS § 122 lg 2 kohaselt hagihind hagis taotletu harilik väärtus. TsMS § 136 lg 1 esimese lause osa "kui hinda ei ole ette nähtud seaduses" peab silmas eelkõige juhtumit, mil hagis taotletu harilikku väärtust on raske kindlaks määrata. TsMS § 125 kohaldamise korral tuleb kohtul kindlaks määrata hüve väärtus, mida hageja on eeldatavalt õigustatud saama hagi rahuldamise korral.

Kui kohus on hagi käiguta jätmise määruses muu hulgas kindlaks määranud ka tsiviilasja hinna, saab seda määrust tsiviilasja hinna määramise osas vaidlustada TsMS § 136 lg-s 5 ettenähtud ulatuses ja korras. See kehtib olenemata sellest, et TsMS §-s 340¹ ei ole ette nähtud võimalust vaidlustada määrust, millega jäetakse avaldus, sh nt hagiavaldus käiguta.

Pankrotimenetluses nõude tunnustamise hagi hinda ei saa määrata RLS § 56 lg 7 p 3 alusel, sest RLS § 56 lg 7 kehtib ainult hagita menetluses esitatavate avalduste korral. Pankrotimenetluses esitatud nõude tunnustamise hagi korral on tsiviilasja hinna tähenduses tegemist tuvastushagis väljendatud varalise nõudega. Seega tuleb kohaldada TsMS § 125 esimest lauset, mille kohaselt määratakse tuvastushagi hind hüve väärtusega, mida hageja on eeldatavalt õigustatud saama hagi rahuldamise korral. Siiski ei tähenda see, et hageja eeldatava hüve väärtus on sama suur, kui hagis nimetatud nõude suurus, mille tunnustamist taotletakse. Pankrotimenetluses esitatud nõude tunnustamine kohtumenetluses ei taga, et nõue rahuldatakse pankrotimenetluses. Seetõttu on TsMS § 125 esimese lause õigeks kohaldamiseks kohtul vajalik hinnata, milline on pankrotimenetluses hageja nõude rahuldamise tõenäoline ulatus. Selleks on kohtul tulenevalt PankrS § 106 lg-st 4 ja §-st 84 nt võimalik analüüsida pankrotihalduri ettekannet võlausaldajate esimesel koosolekul. Kohus saab hinnangus toetuda ka muudele pankrotimenetluse dokumentidele, nt nõuete kaitsmise koosoleku protokollile vms. Lisaks on kohtul TsMS § 136 lg 2 järgi õigus nõuda menetlusosalistelt tõendeid, nt pankrotihalduri seisukohta nõude rahuldamise võimaliku ulatuse kohta. TsMS § 136 lg 4 kohaselt võib kohus tsiviilasja hinda muuta ka hiljemalt asja lahendavas kohtulahendis.

Pankrotimenetluses nõude tunnustamise hagi hinda ei saa määrata RLS § 56 lg 7 p 3 alusel, sest RLS § 56 lg 7 kehtib ainult hagita menetluses esitatavate avalduste korral. Pankrotimenetluses esitatud nõude tunnustamise hagi korral on tsiviilasja hinna tähenduses tegemist tuvastushagis väljendatud varalise nõudega. Seega tuleb kohaldada TsMS § 125 esimest lauset, mille kohaselt määratakse tuvastushagi hind hüve väärtusega, mida hageja on eeldatavalt õigustatud saama hagi rahuldamise korral. Siiski ei tähenda see, et hageja eeldatava hüve väärtus on sama suur, kui hagis nimetatud nõude suurus, mille tunnustamist taotletakse. Pankrotimenetluses esitatud nõude tunnustamine kohtumenetluses ei taga, et nõue rahuldatakse pankrotimenetluses. Seetõttu on TsMS § 125 esimese lause õigeks kohaldamiseks kohtul vajalik hinnata, milline on pankrotimenetluses hageja nõude rahuldamise tõenäoline ulatus. Selleks on kohtul tulenevalt PankrS § 106 lg-st 4 ja §-st 84 nt võimalik analüüsida pankrotihalduri ettekannet võlausaldajate esimesel koosolekul. Kohus saab hinnangus toetuda ka muudele pankrotimenetluse dokumentidele, nt nõuete kaitsmise koosoleku protokollile vms. Lisaks on kohtul TsMS § 136 lg 2 järgi õigus nõuda menetlusosalistelt tõendeid, nt pankrotihalduri seisukohta nõude rahuldamise võimaliku ulatuse kohta. TsMS § 136 lg 4 kohaselt võib kohus tsiviilasja hinda muuta ka hiljemalt asja lahendavas kohtulahendis.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14. aprilli 2010. a määrus nr 3-2-1-22-10 p 8.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14. aprilli 2010. a määrus nr 3-2-1-22-10.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 28. oktoobril 2009.a määruse nr 3-2-1-120-09 p 12. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14. aprilli 2010. a määrus nr 3-2-1-22-10.

TsMS §-s 3401 ei ole ette nähtud võimalust vaidlustada määrust, millega jäetakse apellatsioonkaebus käiguta ja antakse tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks (vt Riigikohtu 28. oktoobri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-09, p 11).

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 29. septembril 2009. a määrus nr 3-2-1-82-09.

Vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 13. jaanuaril 2010. a määruse nr 3-2-1-149-09 määruse p-13.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 28. oktoobril 2009.a määruse nr 3-2-1-120-09 p 12.

Pankrotimenetluses esitatud nõude tunnustamise hagi korral tuleb tsiviilasja hinna määramisel TsMS § 125 esimese lause kohaselt hinnata, milline on pankrotimenetluses hageja nõude rahuldamise tõenäosus. Seda saab teha eelkõige esitatud hagiavalduste, halduri hinnangute ning kohtulahendite infosüsteemist kättesaadava teabe põhjal. Kohtutoimiku väljanõudmine ei oleks kooskõlas menetlusökonoomia põhimõttega.

Kui olemasolevate ja täiendavate, ilma ebamõistliku ajakuluta kättesaadavate andmete põhjal ei ole võimalik hinnata, milline on pankrotimenetluses hageja nõude rahuldamise tõenäoline ulatus, tuleks ebaselgeks jäänud osas TsMS § 136 lg 1 alusel eelduslikult hinnata nõude rahuldamise tõenäoliseks ulatuseks üldjuhul 50%.

Töövõtjal lasuv nn garantiitööde tegemise kohustus ja tellija tasu maksmise kohustus ei ole vastastikused kohustused. See kehtib siiski üksnes juhul ja osas, milles see puudutab n-ö ehtsat garantiikohustust, st EhS § 4 lg-tele 1-3 ja VÕS § 155 lg-le 1 ja § 650 lg-le 1 vastavat ehitusettevõtja lepinguga võetud kohustust. Sellise garantiikohustuse andmine ja kehtivus ei sõltu töövõtulepingust ja selle täitmisest ei või töövõtja keelduda VÕS § 111 lg-le 1 tuginedes. Siiski ei saa välistada töövõtja täitmisest keeldumise õigust VÕS § 110 lg 1 alusel. Samas ei välista ega piira nn ehitusgarantiist tulenev töövõtja vastutus EhS § 4 lg 4 järgi töövõtja vastutust lepingutingimustele mittevastavuse eest võlaõigusseaduse järgi (vt VÕS § 641 jj).

Kolleegium rõhutab hagihinna otsuses märkimise olulisust, kuna selle järgi ei arvutata üksnes riigilõivu, vaid ka teiselt poolelt väljamõistetavat esindajatasu.

Kui hageja loobub pärast hagi menetlusse võtmist mõnest esitatud nõudest, tuleb loobumine TsMS § 429 lg 1 alusel lahendada määrusega ja loobumise vastuvõtmise korral nõudes menetlus lõpetada. Hagi saab muuta üksnes TsMS §-s 376 ettenähtud korras.

Kui hageja loobub pärast hagi menetlusse võtmist mõnest esitatud nõudest, tuleb loobumine TsMS § 429 lg 1 alusel lahendada määrusega ja loobumise vastuvõtmise korral nõudes menetlus lõpetada. Hagi saab muuta üksnes TsMS §-s 376 ettenähtud korras.

Vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p-d 33, 34. Töövõtjal lasuv nn garantiitööde tegemise kohustus ja tellija tasu maksmise kohustus ei ole vastastikused kohustused. See kehtib siiski üksnes juhul ja osas, milles see puudutab n-ö ehtsat garantiikohustust, st EhS § 4 lg-tele 1-3 ja VÕS § 155 lg-le 1 ja § 650 lg-le 1 vastavat ehitusettevõtja lepinguga võetud kohustust. Sellise garantiikohustuse andmine ja kehtivus ei sõltu töövõtulepingust ja selle täitmisest ei või töövõtja keelduda VÕS § 111 lg-le 1 tuginedes. Siiski ei saa välistada töövõtja täitmisest keeldumise õigust VÕS § 110 lg 1 alusel. Samas ei välista ega piira nn ehitusgarantiist tulenev töövõtja vastutus EhS § 4 lg 4 järgi töövõtja vastutust lepingutingimustele mittevastavuse eest võlaõigusseaduse järgi (vt VÕS § 641 jj). Ehitustööde valmimist kui leppetrahvi arvestamisel olulist aega tuleb eristada ehitustööde vastuvõtmise või vastuvõetuks lugemise ajast. Töö valmimist (mida saab lugeda ka tööde lõpetamise ajaks) ja vastuvõtmist eristatakse ka VÕS § 637 lg-s 4.

Kui müügiesemeks on pooleliolev ehitis, saab puudusena käsitada nii juba tehtud tööde ümbertegemise vajadust kui ka projektijärgselt ettenähtud selles valmidusastmes tegemata töid, kui lepingus ei ole kokku lepitud teisiti. Maja kasutamine elamiseks eeldab selle mõistlikku soojakskütmise võimalust ja soojapidavust, mida saab pidada elamu tavalise kasutamise eelduseks. Kui see võimalus täielikult või osaliselt puudub, on tegemist VÕS § 217 lg 2 p-s 2 nimetatud lepingueseme puudusega. Lisaks ei saa puudulikult soojustatud ja seetõttu vähese soojapidavusega maja olla vähemalt keskmise kvaliteediga VÕS § 77 lg 1 teise lause mõttes ja selle ehitamine vastata heale ehitustavale. Kvaliteeti piirav kokkulepe võib sisalduda müügilepingus.

Lepingu rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peavad olema täidetud eelkõige järgmised üldised eeldused: • kostja on lepingut rikkunud; • kostja vastutab lepingu rikkumise eest; • kostjale on antud täiendav tähtaeg kohustuse täitmiseks, v.a kui tegemist on olulise rikkumisega, on ilmne, et täiendava tähtaja määramisel ei oleks tulemust või kui asjaolude kohaselt on kahju kohe hüvitamine muul põhjusel mõistlik; • hagejale on tekkinud või tekib kahju; • kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga; • kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu; • rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos. Müügilepingu tingimustele mittevastava (s.o puudustega) müügieseme suhtes nõuete esitamisel kehtivad VÕS §-de 217-227 erireeglid (vt ka Riigikohtu 8. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-11, p 19).

VÕS § 111 lg 1 või 4 alusel saab keelduda üksnes vastastikuse kohustuse täitmisest (vt selle kohta ka nt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p-d 33 ja 34).

Istungiprotokoll ei pea vähemalt üldjuhul sisaldama avaldatud toimikumaterjale lehekülje täpsusega ega tegema eraldi viidet neist igaühe uurimisele istungil. Menetlusosalisel on võimalus istungil esitada vastuväited ja taotleda vajadusel protokolli parandamist.

Hagist loobumise tõttu menetluse lõpetamise tagajärjeks on see, et hageja ei saa uuesti kohtusse pöörduda hagiga sama kostja vastu vaidluses samal alusel sama hagieseme üle. See aga ei tähenda, et välistatud oleks tugineda samadele asjaoludele muu hagieseme puhul.

Hagist loobumine ei välista tuginemist samadele asjaoludele muu hagieseme puhul.

Kohtukõnes saab viidata üksnes varem esiletoodud asjaoludele ega saa enam nõuet muuta (vt ka Riigikohtu 22. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11, p-d 64 ja 65).

Lepingu rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peavad olema täidetud eelkõige järgmised üldised eeldused: • kostja on lepingut rikkunud; • kostja vastutab lepingu rikkumise eest; • kostjale on antud täiendav tähtaeg kohustuse täitmiseks, v.a kui tegemist on olulise rikkumisega, on ilmne, et täiendava tähtaja määramisel ei oleks tulemust või kui asjaolude kohaselt on kahju kohe hüvitamine muul põhjusel mõistlik; • hagejale on tekkinud või tekib kahju; • kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga; • kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu; • rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos. Müügilepingu tingimustele mittevastava (s.o puudustega) müügieseme suhtes nõuete esitamisel kehtivad VÕS §-de 217-227 erireeglid.

Sundtäitmine on võimalik tunnistada lubamatuks ka põhjusel, et võlgnikul on sissenõudja vastu nõue, mis annab talle õiguse sissenõudja suhtes täitmisest keelduda VÕS § 110 või § 111 alusel. Sel juhul ei tunnistata sundtäitmist mitte tervikuna lubamatuks, vaid lähtuda tuleb VÕS § 110 lg-st 5 ja teha otsus, millega tunnistatakse sundtäimine lubamatuks ajutiselt, kuni võlausaldaja on võlgniku nõude rahuldanud või võlgnik on sattunud täitmise vastuvõtmisega viivitusse.

Varem ettenähtust suurema riigilõivu maksmine ei vabasta sama isikut samas asjas hiljem tasuda tuleva riigilõivu tasumise kohustusest.

Hagi esitamise ajal kehtinud TsMS § 126 lg 3 kohaselt määrati hagihind nõude tagamise ja selle tagamiseks oleva pandiõiguse üle toimuva vaidlus korral nõude suurusega. Seega oli nõude hind nõusoleku saamiseks hüpoteegi enda nimele kandmiseks hüpoteegiga tagatud nõude suurus.

Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude hind tuleb määrata nõude suurusega, mille sundtäitmise lubamatuks tunnistamist hageja taotleb.

Kohus võib tsiviilasja hinna kohta tehtud määrust muuta kuni asja lahendamiseni selles kohtuastmes, kui kohtule saab teatavaks täiendavaid andmeid. Kohus ei ole tsiviilasja hinna määramisel seotud menetlusosaliste taotlustega.

Pankrotimenetluses tuleb nõude tunnustamise hagi hind määrata hüve väärtusega, mida hageja on eeldatavalt õigustatud saama hagi rahuldamise korral. Selleks on vajalik kohtul hinnata, milline on pankrotimenetluses hageja nõude rahuldamise tõenäoline ulatus (vt ka Riigikohtu 28. oktoobri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-09, p 12).

Lapse hooldusõiguslik vanem võib kohtu nõusolekuta oma lapsele väärtpabereid kinkida ning esindada teda seejuures kinkelepingu sõlmimisel ja väärtpaberite vastuvõtmisel. Sellise tehingu tegemiseks ei ole vaja määrata lapsele PKS § 209 alusel erieestkostjat. Lapse hooldusõiguslikul vanemal kui ka kolmandatel isikutel on õigus kanda lapse väärtpaberikontole väärtpabereid kohtu nõusolekuta, kui nende eest ei tasuta lapse rahaga. Kohtu nõusolekut ei ole vaja investeerimislepingu puhul, kui alaealise lapse kontole kantakse väärtpabereid tehingute alusel, kus väärtpaberite ostmiseks kasutatakse kolmanda isiku (sh seadusliku esindaja) raha. Nii võib lapse väärtpaberikonto olla seotud tema esindaja rahakontoga, millel oleva raha eest investeerimisteenuse osutaja väärtpabereid omandab. Samasugune investeerimistegevus on võimalik ka juhul, kui väärtpabereid soetatakse lapsele tema enda kontol oleva raha eest, kuid üksnes juhul, kui kokkulepetest tulenevalt on tagatud, et see raha on lapse kontole kantud kinkena sihtotstarbeliselt väärtpaberite omandamiseks, st majanduslikus mõttes on tegemist väärtpaberite kinkimisega. Väärtpaberite (v.a PKS § 186 lg-s 2 nimetatud väärtpaberite) omandamiseks (nii kohustus- kui ka käsutustehingu tegemiseks) on vaja kohtu nõusolekut üksnes siis, kui laps omandab väärtpabereid tasu eest, s.o oma raha eest. Kohtu nõusolekut on vaja lapse nimel väärtpaberite võõrandamiseks. Seetõttu, kui soovitakse lapse raha väärtpaberitesse paigutada ja tema nimel investeerimistehinguid teha (sh aeg-ajalt väärtpabereid müüa) on mõistlik taotleda kohtult PKS § 131 lg 4 ja § 188 lg 2 (nende koostoimes) alusel üldist nõusolekut väärtpaberitehingute tegemiseks. Kohus peaks investeerimistehingute puhul eelistama üldise nõusoleku andmist. Üldist nõusolekut andes peab kohus olema veendunud, et lapse varaga ei hakata spekuleerima, et lapse vara paigutamisel võetavad riskid vara vähenemisele ei ole eelduslikult suured ja et vanemal on investeerimisalased piisavad teadmised ja oskused. Selleks võib kohus anda nõusoleku ka üksnes kindlatel tingimustel, sh piirata seda tähtajaga, aruandekohustusega, tehingusummade või väärtpaberiliikidega.

PKS § 33 lg 3 teine lause ei anna TMS § 14 lg 2 kõrval iseseisvat alust nõuda ühisvara jagamist. Ka PKS § 33 lg 3 teises lauses peetakse võlausaldaja all silmas vaid sellist võlausaldajat, kes on sissenõudja TMS § 5 lg 1 tähenduses, st kellel on võlgniku vastu täitedokumendist tulenev nõue ja kes on selle esitanud kohtutäiturile täitemenetluse alustamiseks võlgniku vastu. Seega saab ka asjaolu, et võlgniku lahusvarast kohustuste täitmiseks ei piisa, tõendada vaid täitemenetluses ning väljaspool seda ei saa võlausaldaja PKS § 33 lg 3 teise lause alusel ühisvara jagamist nõuda. Tõendamiseks on sissenõudjal nt võimalik pöörduda kohtutäituri poole, et viimane väljastaks õiendi senise täitemenetluse ebaõnnestumise kohta. (p 15.2)

Kui ühisvara jagamise käigus jagatakse kinnisasja selliselt, et see jääb ühe abikaasa ainuomandisse, muutub kinnistusraamatu kanne ühe abikaasa ainuomanikuks olemise kohta asjaõiguslepingu kehtetuse korral materiaalselt ebaõigeks ning õigustatud isikul tekib asjaõigusseaduse (AÕS) § 65 lg 1 alusel nõue kande parandamiseks (ning sissenõudjal samal ajal TMS § 195 lg 1 järgne nõudeõigus). (p 18.1)

PKS § 38 on kohaldatav ka sellisel juhul, kui ühisvara jagamise hagi on esitanud sissenõudja. Seega võib kohustusi jagada või täita nii sissenõudja hagi alusel kui ka abikaasade vastava nõude (vastuhagi) või vastuväite alusel. Eelduslikult jagatakse kohustusi vaid abikaasade sisesuhtes. Lisaks kohustustele on võimalik arvestada ka PKS § 27 lg 3 kohaste ühisvara hulka arvatavate kulutustega ja PKS § 34 järgse hüvitisega. (p 22.1)

PKS § 38 võimaldab ühisvaral lasuvad kohustused vara jagamise käigus täita või jagada abikaasade vahel sarnaselt muu varaga. Kohustusi saab jagada nii suhtes abikaasa- võlausaldaja kui ka abikaasade sisesuhtes. Esimesel juhul kohaldatakse PKS § 38 teise lause kohaselt võlaõigusseaduses kohustuste ülemineku kohta sätestatut (sh on VÕS § 175 lg-te 1 ja 2 kohaselt eelkõige vajalik kas leping võlausaldajaga või võlausaldaja nõusolek, mis peaks olema kohtule esitatud või seda võlausaldajalt hagis nõutud). Teisel juhul kohaldatakse PKS § 38 kolmanda lause kohaselt PKS-is vara jagamise kohta sätestatut, st eelkõige PKS §-s 37 sätestatut. (p 22)

Abikaasa, kelle vastu pankrotihaldur on ühisvara jagamise hagi esitanud, saab esitada pankrotihalduri vastu vastuhagi ühisvara jagamiseks, kui ta soovib jagada ühisvara teistsugusel viisil, kui on taotlenud pankrotihaldur (RKTKo nr 3-2-1-38-14, p 12). Samasugune õigus on abikaasal, kelle vastu on ühisvara jagamise hagi esitanud sissenõudja TMS § 14 lg 2 alusel. Kostjad saaks esitada vastuhagi sissenõudja vastu ühisvara tervikuna jagamiseks või jagamiseks teisel viisil. Vastuhagi saaks TsMS § 373 lg 1 üldreegli kohaselt esitada vaid hageja vastu, mitte ka ühe kaaskostja vastu (vt ka RKTKo nr 3-2-1-94-12, p 20). Siiski tuleb ühisvara jagamise korral arvestada asjaoluga, et ühisvara ei ole võimalik jagada nii, et jagamine kehtiks vaid ühe abikaasa suhtes. Seetõttu peab olema erandina võimalik lubada vastuhagi esitamist lisaks sissenõudja vastu ka teise abikaasa vastu. (p 22.5)

PKS § 33 lg 3 teine lause ei anna TMS § 14 lg 2 kõrval iseseisvat alust nõuda ühisvara jagamist. Ka PKS § 33 lg 3 teises lauses peetakse võlausaldaja all silmas vaid sellist võlausaldajat, kes on sissenõudja TMS § 5 lg 1 tähenduses, st kellel on võlgniku vastu täitedokumendist tulenev nõue ja kes on selle esitanud kohtutäiturile täitemenetluse alustamiseks võlgniku vastu. Seega saab ka asjaolu, et võlgniku lahusvarast kohustuste täitmiseks ei piisa, tõendada vaid täitemenetluses ning väljaspool seda ei saa võlausaldaja PKS § 33 lg 3 teise lause alusel ühisvara jagamist nõuda. Tõendamiseks on sissenõudjal nt võimalik pöörduda kohtutäituri poole, et viimane väljastaks õiendi senise täitemenetluse ebaõnnestumise kohta. (p 15.2)

Ühisvara jagamise lepingu tagasivõitmiseks tuleb tuvastada asjaolu, et ühisvara jagamise lepinguga on kahjustatud sissenõudja võimalust oma nõue rahuldada selle vara arvel, mida võlgnikust abikaasal oleks õigus saada kogu ühisvara jagamise korral. Piisav ei ole sissenõudja huvide kahjustamine vaid lepinguga jagatud ühe varaeseme piires. Vastasel korral võidaks tagasi võita ka selliseid tehinguid, mis kogu ühisvara võimalikku tulevast jagamist arvestades ei ole sissenõudjat kahjustavad ning hilisema vara jagamise käigus selgub, et jagamise tulemus oleks lähedane algse jagamise käigus sõlmitud kokkuleppele. Nt võib ühisvara hulgas olla lisaks ühe abikaasa omandisse jäetud kinnistule veel mitu kinnistut, mille jagamisest saadava osa arvel saaks sissenõudja nõude rahuldada ka ilma tagasivõitmiseta. Sel juhul oleks vajalik esitada vaid ühisvara jagamise hagi TMS § 14 lg 2 alusel. (p 19.1)

Sissenõudjal on õigus esitada selline ühisvara jagamise hagi, milles nõutakse vaid osa ühisvarasse kuuluvate esemete või ka vaid ühe eseme, nt kinnistu jagamist; seadusest ei tulene sellise nõude esitamise keeldu. Seega on sissenõudja õigustatud huve arvestades eesmärgipärane ka vaid sellise ühisvarasse kuuluva eseme jagamise nõude esitamine, mis on vajalik sissenõudja nõude rahuldamiseks. Eelmainitust järeldub ka see, et sissenõudja võib nõuda ka kogu ühisvara jagamist, kui see on vajalik tema nõude rahuldamiseks. Sissenõudja peab arvestama, et ühisvara jagamisel võib kõne alla tulla ka ühisvaral lasuvate kohustuste jagamine või täitmine. Samas on ka kostjatel vastuhagi esitades võimalik nõuda kogu ühisvara jagamist. (p 21)

PKS § 38 võimaldab ühisvaral lasuvad kohustused vara jagamise käigus täita või jagada abikaasade vahel sarnaselt muu varaga. Kohustusi saab jagada nii suhtes abikaasa- võlausaldaja kui ka abikaasade sisesuhtes. Esimesel juhul kohaldatakse PKS § 38 teise lause kohaselt võlaõigusseaduses kohustuste ülemineku kohta sätestatut (sh on VÕS § 175 lg-te 1 ja 2 kohaselt eelkõige vajalik kas leping võlausaldajaga või võlausaldaja nõusolek, mis peaks olema kohtule esitatud või seda võlausaldajalt hagis nõutud). Teisel juhul kohaldatakse PKS § 38 kolmanda lause kohaselt PKS-is vara jagamise kohta sätestatut, st eelkõige PKS §-s 37 sätestatut. (p 22)

PKS § 38 on kohaldatav ka sellisel juhul, kui ühisvara jagamise hagi on esitanud sissenõudja. Seega võib kohustusi jagada või täita nii sissenõudja hagi alusel kui ka abikaasade vastava nõude (vastuhagi) või vastuväite alusel. Eelduslikult jagatakse kohustusi vaid abikaasade sisesuhtes. Lisaks kohustustele on võimalik arvestada ka PKS § 27 lg 3 kohaste ühisvara hulka arvatavate kulutustega ja PKS § 34 järgse hüvitisega. (p 22.1)

Kohtul on ühisvara jagamise menetluses TsMS § 392 lg 1 p-de 1 ja 3 järgi kohustus juba eelmenetluses juhtida poole tähelepanu asjaolule, et hagiavalduse vastuses esitatud kostja nõudeid kohus ei menetle ning nende lahendamiseks tuleb esitada vastuhagi (RKTKo nr 3-2-1-119-09, p 12). Kui kostjad tuginevad ainult sellele, et ühisvara koosseisus on ka kohustused ega soovi nt kogu ühisvara jagamist, siis ei pruugi olenevalt asjaoludest olla vajalik vastuhagi esitada, vaid kohustuste olemasolu mõju tehingu tagasivõidetavusele võib olla võimalik hinnata ka vastuväidete alusel. (p 22.3)

Abikaasa, kelle vastu pankrotihaldur on ühisvara jagamise hagi esitanud, saab esitada pankrotihalduri vastu vastuhagi ühisvara jagamiseks, kui ta soovib jagada ühisvara teistsugusel viisil, kui on taotlenud pankrotihaldur (RKTKo nr 3-2-1-38-14, p 12). Samasugune õigus on abikaasal, kelle vastu on ühisvara jagamise hagi esitanud sissenõudja TMS § 14 lg 2 alusel. Kostjad saaks esitada vastuhagi sissenõudja vastu ühisvara tervikuna jagamiseks või jagamiseks teisel viisil. Vastuhagi saaks TsMS § 373 lg 1 üldreegli kohaselt esitada vaid hageja vastu, mitte ka ühe kaaskostja vastu (vt ka RKTKo nr 3-2-1-94-12, p 20). Siiski tuleb ühisvara jagamise korral arvestada asjaoluga, et ühisvara ei ole võimalik jagada nii, et jagamine kehtiks vaid ühe abikaasa suhtes. Seetõttu peab olema erandina võimalik lubada vastuhagi esitamist lisaks sissenõudja vastu ka teise abikaasa vastu. (p 22.5)

Kui ühisvara jagamise käigus jagatakse kinnisasja selliselt, et see jääb ühe abikaasa ainuomandisse, muutub kinnistusraamatu kanne ühe abikaasa ainuomanikuks olemise kohta asjaõiguslepingu kehtetuse korral materiaalselt ebaõigeks ning õigustatud isikul tekib asjaõigusseaduse (AÕS) § 65 lg 1 alusel nõue kande parandamiseks (ning sissenõudjal samal ajal TMS § 195 lg 1 järgne nõudeõigus). (p 18.1)

Kui ühisvara jagamise viisina on taotletud kinnisasja abikaasade kaasomandisse jätmist, tuleb pärast tehingu tagasivõitmist ja taotletud viisil ühisvara jagamist rahuldava otsuse tegemist senist ainuomaniku kannet muuta. See saab toimuda kohtuotsuse alusel, millega määratakse asja jagamine selliselt, et see antakse abikaasade kaasomandisse. Sel juhul ei ole aga vajalik teha nn vahekannet, millega kantakse abikaasad kinnistusraamatusse sisse ühisomanikena. (p 18.2)

TMS § 190 alusel esitatavad tagasivõitmise hagid on suunatud eelkõige asjaõiguslepingu vaidlustamisele, kuna ühisvara jagamise korral on õigusmuudatus tihti suunatud vaid vara omandi üleandmisele ühe abikaasa lahusvara hulka, st toimub vaid vara käsutamine. See võib siiski oleneda ka ühisvara jagamise lepingu tingimustest. (p 18)

Ühisvara jagamise lepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise nõude hinda ei ole seaduses eraldi reguleeritud. Tegemist on tuvastusnõudega, mille korral TsMS § 125 esimese lause kohaselt määratakse hagihind hüve väärtuse järgi, mida hageja on eeldatavasti õigustatud saama hagi rahuldamise korral. Kui hüve väärtust ei ole võimalik kindlaks teha, loetakse haginõue TsMS § 125 teise lause alusel mittevaraliseks. Juhul, kui ühisvara jagamise lepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise nõude väärtuse kindlakstegemine on seotud oluliste raskustega (kuigi võimalik), mis võiks takistada ka TsMS § 2 järgsete eesmärkide täitmist, tuleb TsMS § 125 teise lause laiendava tõlgenduse kaudu leida, et tegemist on mittevaralise nõudega, mille hind on samuti 3500 eurot. (p 24.2)

Hagejal (sissenõudjal) võib puududa TMS § 187 jj järgse tagasivõitmise hagi esitamiseks õigustatud huvi, kui tagasivõitmise nõudega koos ei esitata ühisvara jagamise nõuet, mis võimaldaks sissenõudja rahalise nõude rahuldamise huvides kohtutäituri käsutusse (tagasi) saada vähemalt osa tehinguga üleantud varast. Varasemalt on seoses pankrotimenetluses esitatava tagasivõitmise hagiga leitud, et selle esitamiseks võib puududa õigustatud huvi, kui selle alusel ei ole võimalik pankrotivarasse midagi tagasi saada või kui tagasisaadav vara on väärtusetu ja selle eest ei saa ka nõuda hüvitist (vt RKTKo nr 3-2-1-149-13, p 59). (p 15)

TMS § 190 korral eeldatakse tagasivõidetava tehinguga võlausaldajate huvide kahjustamist, mis tuleneb sellest, et võlausaldajal on ebaõnnestunud täitemenetlus võlgniku lahusvara arvel. Seega ei ole vaja tuvastada mh teise abikaasa teadmist või teadma pidamist võlausaldaja huvide kahjustamisest. Kostjatel on võimalus TMS §-s 190 sätestatud eeldus ümber lükata. (p 15.1.2)

TMS § 190 võimaldab ühisvara jagamise kokkuleppe tagasi võita ka siis, kui isikud ei olnud ühisvara jagamise kokkuleppe sõlmimise hetkel enam abielus. (p 15.1.3)

Ühisvara jagamise lepingu tagasivõitmiseks tuleb tuvastada asjaolu, et ühisvara jagamise lepinguga on kahjustatud sissenõudja võimalust oma nõue rahuldada selle vara arvel, mida võlgnikust abikaasal oleks õigus saada kogu ühisvara jagamise korral. Piisav ei ole sissenõudja huvide kahjustamine vaid lepinguga jagatud ühe varaeseme piires. Vastasel korral võidaks tagasi võita ka selliseid tehinguid, mis kogu ühisvara võimalikku tulevast jagamist arvestades ei ole sissenõudjat kahjustavad ning hilisema vara jagamise käigus selgub, et jagamise tulemus oleks lähedane algse jagamise käigus sõlmitud kokkuleppele. Nt võib ühisvara hulgas olla lisaks ühe abikaasa omandisse jäetud kinnistule veel mitu kinnistut, mille jagamisest saadava osa arvel saaks sissenõudja nõude rahuldada ka ilma tagasivõitmiseta. Sel juhul oleks vajalik esitada vaid ühisvara jagamise hagi TMS § 14 lg 2 alusel. (p 19.1)

Kohtul on ühisvara jagamise menetluses TsMS § 392 lg 1 p-de 1 ja 3 järgi kohustus juba eelmenetluses juhtida poole tähelepanu asjaolule, et hagiavalduse vastuses esitatud kostja nõudeid kohus ei menetle ning nende lahendamiseks tuleb esitada vastuhagi (RKTKo nr 3-2-1-119-09, p 12). Kui kostjad tuginevad ainult sellele, et ühisvara koosseisus on ka kohustused ega soovi nt kogu ühisvara jagamist, siis ei pruugi olenevalt asjaoludest olla vajalik vastuhagi esitada, vaid kohustuste olemasolu mõju tehingu tagasivõidetavusele võib olla võimalik hinnata ka vastuväidete alusel. (p 22.3)

Kui kohtumenetluses on tuvastatud alus ühisvara tagasivõitmiseks ning ka asjakohane käsutustehing (asjaõigusleping) on kehtetuks tunnistatud, tuleb selle üheks õiguslikuks tagajärjeks mh TsÜS § 84 lg 1 esimese lause, § 90 lg 1 kolmanda lause ning TMS § 195 lg 1 alusel lugeda ka see, et ühisvara jagamist kui taotletud õigusmuudatust ei ole tegelikult toimunud ning lepinguga jagatud vara on endiselt abikaasade või lahutatud abikaasade ühisvara hulgas. (p 18)

Kui ühisvara jagamise viisina on taotletud kinnisasja abikaasade kaasomandisse jätmist, tuleb pärast tehingu tagasivõitmist ja taotletud viisil ühisvara jagamist rahuldava otsuse tegemist senist ainuomaniku kannet muuta. See saab toimuda kohtuotsuse alusel, millega määratakse asja jagamine selliselt, et see antakse abikaasade kaasomandisse. Sel juhul ei ole aga vajalik teha nn vahekannet, millega kantakse abikaasad kinnistusraamatusse sisse ühisomanikena. (p 18.2)

TMS § 190 eesmärgist tuleneb see, et eeldada tuleb sissenõudja huvide kahjustamist üksnes selle ühisvara jagamise lepingu raames, mille tagasivõitmise hagi esitatakse, st eeldatakse, et kostjatel ei ole rohkem ühisvara või ei ole vähemalt sellist ühisvara, mille jagamise järel oleks võimalik nõue rahuldada. Seega ei ole sissenõudjal hagejana tagasivõitmise nõuet esitades tõendamiskoormist selles osas, et ühisvaras ei ole muud vara, mida saaks jagada. Sellise asjaolu tõendamiskoormis, et ühisvaras on muud jagatavat vara, lasub kostjatel. (p 19.2)

Kohtul on ühisvara jagamise menetluses TsMS § 392 lg 1 p-de 1 ja 3 järgi kohustus juba eelmenetluses juhtida poole tähelepanu asjaolule, et hagiavalduse vastuses esitatud kostja nõudeid kohus ei menetle ning nende lahendamiseks tuleb esitada vastuhagi (RKTKo nr 3-2-1-119-09, p 12). (p 22.3)

Abikaasa, kelle vastu pankrotihaldur on ühisvara jagamise hagi esitanud, saab esitada pankrotihalduri vastu vastuhagi ühisvara jagamiseks, kui ta soovib jagada ühisvara teistsugusel viisil, kui on taotlenud pankrotihaldur (RKTKo nr 3-2-1-38-14, p 12). Samasugune õigus on abikaasal, kelle vastu on ühisvara jagamise hagi esitanud sissenõudja TMS § 14 lg 2 alusel. Kostjad saaks esitada vastuhagi sissenõudja vastu ühisvara tervikuna jagamiseks või jagamiseks teisel viisil. Vastuhagi saaks TsMS § 373 lg 1 üldreegli kohaselt esitada vaid hageja vastu, mitte ka ühe kaaskostja vastu (vt ka RKTKo nr 3-2-1-94-12, p 20). Siiski tuleb ühisvara jagamise korral arvestada asjaoluga, et ühisvara ei ole võimalik jagada nii, et jagamine kehtiks vaid ühe abikaasa suhtes. Seetõttu peab olema erandina võimalik lubada vastuhagi esitamist lisaks sissenõudja vastu ka teise abikaasa vastu. (p 22.5)

Kohtul on ühisvara jagamise menetluses TsMS § 392 lg 1 p-de 1 ja 3 järgi kohustus juba eelmenetluses juhtida poole tähelepanu asjaolule, et hagiavalduse vastuses esitatud kostja nõudeid kohus ei menetle ning nende lahendamiseks tuleb esitada vastuhagi (RKTKo nr 3-2-1-119-09, p 12). Kui kostjad tuginevad ainult sellele, et ühisvara koosseisus on ka kohustused ega soovi nt kogu ühisvara jagamist, siis ei pruugi olenevalt asjaoludest olla vajalik vastuhagi esitada, vaid kohustuste olemasolu mõju tehingu tagasivõidetavusele võib olla võimalik hinnata ka vastuväidete alusel. (p 22.3)

Ühisvara jagamise lepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise nõude hinda ei ole seaduses eraldi reguleeritud. Tegemist on tuvastusnõudega, mille korral TsMS § 125 esimese lause kohaselt määratakse hagihind hüve väärtuse järgi, mida hageja on eeldatavasti õigustatud saama hagi rahuldamise korral. Kui hüve väärtust ei ole võimalik kindlaks teha, loetakse haginõue TsMS § 125 teise lause alusel mittevaraliseks. Juhul, kui ühisvara jagamise lepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise nõude väärtuse kindlakstegemine on seotud oluliste raskustega (kuigi võimalik), mis võiks takistada ka TsMS § 2 järgsete eesmärkide täitmist, tuleb TsMS § 125 teise lause laiendava tõlgenduse kaudu leida, et tegemist on mittevaralise nõudega, mille hind on samuti 3500 eurot. (p 24.2)

Olukorras, kus hagi ese on ebaselge, ei saa maakohus hageja eest tsiviilasja hinda määrata. Küll aga peab kohus olukorras, kus hageja võimalikud nõuded on arusaadavad, kuid hagi ese ei ole üheselt selge, selgitama hagejale tema eelduslike nõuete puhul tsiviilasja hinna määramise aluseid, kuivõrd sellest sõltub tasumisele kuuluva riigilõivu suurus. (p 15)

Kui kohus ei ole hagi käiguta jätmise määruses välja toonud konkreetset tsiviilasja hinda, mille alusel tuleb riigilõivu tasuda, hageja on riigilõivu osaliselt tasunud ning hagis on esitatud erinevad nõuded, peab kohus hagejalt küsima, milliste nõuete menetlemist ta soovib (mh on võimalik ka olukord, et hageja on otsustanud oma rahalist nõuet vähendada). Kohus ei või sellises olukorras keelduda tervikuna hagi menetlusse võtmisest põhjendusega, et ühe alguses esitatud (praeguses asjas rahalise) nõude osas ei ole riigilõivu õiges suuruses tasutud. Kohus peab välja selgitama, kas esineb nõudeid, mille menetlemist takistavaid puudusi (nt tasumata riigilõiv) ei esine. (p 15)

Kui hagiavalduses on esitatud mitu nõuet, peavad kõik nõuded olema selgelt väljendatud, sh raha saamiseks esitatud nõue peab üldjuhul olema summaliselt kindlaks määratud (vt RKTKm nr 3-2-1-50-16, p 10). Kohus peab iga nõude puhul analüüsima, kas esinevad nõude menetlemist takistavad puudused, ning vastava nõude osas hagi menetlusse võtmata jätmist põhjendama. Jättes hagi TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel menetlusse võtmata, on kohtul kõrgendatud põhjendamis- ja kaalumiskohustus (vt RKTKm nr 3-2-1-151-14, p 13; RKTKo nr 3-2-1-134-07, p 13; RKTKm nr 3-2-1-139-13, p 14). (p 13)

Kui kohus ei ole hagi käiguta jätmise määruses välja toonud konkreetset tsiviilasja hinda, mille alusel tuleb riigilõivu tasuda, hageja on riigilõivu osaliselt tasunud ning hagis on esitatud erinevad nõuded, peab kohus hagejalt küsima, milliste nõuete menetlemist ta soovib (mh on võimalik ka olukord, et hageja on otsustanud oma rahalist nõuet vähendada). Kohus ei või sellises olukorras keelduda tervikuna hagi menetlusse võtmisest põhjendusega, et ühe alguses esitatud (praeguses asjas rahalise) nõude osas ei ole riigilõivu õiges suuruses tasutud. Kohus peab välja selgitama, kas esineb nõudeid, mille menetlemist takistavaid puudusi (nt tasumata riigilõiv) ei esine. (p 15)

Hagiavalduse menetlusse võtmise otsustamisel tuleb maakohtul kontrollida, kas esitatud avaldus vastab nõuetele. Kui avaldus ei vasta vorminõuetele või on esitatud muude kõrvaldatavate puudustega, peab maakohus kooskõlas TsMS § 340¹ lg-ga 1 määrama tähtaja puuduse kõrvaldamiseks, jättes avalduse seniks käiguta. Puudus, mille kõrvaldamiseks TsMS § 340¹ lg 1 alusel tähtaeg antakse, peab olema selline, mis takistab hagiavalduse menetlemist. Tegemist peab olema puudusega, mis annaks TsMS § 371 lg 1 (p-de 9-12) või lg 2 järgi aluse hagi menetlusse võtmisest keelduda, kuid mida on võimalik kõrvaldada (vt nt RKTKm nr 3-2-1-45-09, p 12). (p 11)

Olukorras, kus hagiavalduse menetlemist takistavat puudust ei kõrvaldata kohtu määratud tähtpäevaks ja kohus keeldub seetõttu TsMS § 371 alusel hagi menetlusse võtmisest ning tagastab TsMS § 372 lg 4 alusel hagiavalduse koos lisadega ja asja menetlusse võtmisest keeldumise määrusega hagejale, tuleb maakohtul otsustada pärast kohtu määratud tähtaja möödumist esitatud täiendatud hagiavalduse kui uue hagiavalduse menetlusse võtmine. Seda ei ole aga võimalik teha sama tsiviilasja raames. (p 12)

Kui hagiavalduses on esitatud mitu nõuet, peavad kõik nõuded olema selgelt väljendatud, sh raha saamiseks esitatud nõue peab üldjuhul olema summaliselt kindlaks määratud (vt RKTKm nr 3-2-1-50-16, p 10). Kohus peab iga nõude puhul analüüsima, kas esinevad nõude menetlemist takistavad puudused, ning vastava nõude osas hagi menetlusse võtmata jätmist põhjendama. Jättes hagi TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel menetlusse võtmata, on kohtul kõrgendatud põhjendamis- ja kaalumiskohustus (vt RKTKm nr 3-2-1-151-14, p 13; RKTKo nr 3-2-1-134-07, p 13; RKTKm nr 3-2-1-139-13, p 14). (p 13)

Kui kohus ei ole hagi käiguta jätmise määruses välja toonud konkreetset tsiviilasja hinda, mille alusel tuleb riigilõivu tasuda, hageja on riigilõivu osaliselt tasunud ning hagis on esitatud erinevad nõuded, peab kohus hagejalt küsima, milliste nõuete menetlemist ta soovib (mh on võimalik ka olukord, et hageja on otsustanud oma rahalist nõuet vähendada). Kohus ei või sellises olukorras keelduda tervikuna hagi menetlusse võtmisest põhjendusega, et ühe alguses esitatud (praeguses asjas rahalise) nõude osas ei ole riigilõivu õiges suuruses tasutud. Kohus peab välja selgitama, kas esineb nõudeid, mille menetlemist takistavaid puudusi (nt tasumata riigilõiv) ei esine. (p 15)