Kriminaalmenetluse seadustik (lühend - KrMS)

Kui isiku suhtes kehtestatud piirangud on samastatavad tema vahi all pidamise tingimustega ja nende piirangute kohaldamise tingis kuriteo toimepanemine, tuleb nende piirangute kehtimise aeg arvata ka mõistetud karistuse hulka. Nii tuleb nt kuriteo toimepanemises kahtlustatuna kinni peetud isiku väljasaatmislaagrisse paigutamine võrdsustada eelvangistusega, sest väljasaatmislaagris tema kinnipidamise tingimused on võrdsustatavad vahi all pidamise tingimustega (RKKKo nr 3-1-3-7-02, , p 10).

KrMS § 138 lg 1 või § 267 lg 1 p 2 alusel menetleja kutsel ilmumata jäänud väljakutsutule mõistetud rahatrahv või arest on iseseisvad väärteokaristused, mida ei arvata isikule kuriteo eest mõistetava karistuse hulka. Sundtoomine on iseseisev sunnivahend, tagamaks kriminaalmenetluse toimetamise efektiivsust olukorras, kus isik takistab oma ilmumata jäämisega menetleja tööd. Sundtoomine ei seondu vahetult kriminaalmenetluse esemeks oleva teoga, vaid menetlusosalise hilisema õigusvastase käitumisega menetluse ajal. Seega, kui vabaduses viibiv kahtlustatav või süüdistatav on oma õigusvastase käitumisega menetluse ajal andnud alust sundtoomiseks, ei saa selle alusel arestimajas viibitud aega lugeda eelvangistuseks ega arvestada karistuse kandmise aja hulka.

Isiku sundtoomine on vajalik selleks, et kahtlustatava või süüdistatava juuresolekut nõudvaid menetlustoiminguid oleks võimalik läbi viia ka olukorras, kus kahtlustatav või süüdistatav ei reageeri korraldusele menetlustoiminguks kohale ilmuda. Allumatust menetleja korraldustele ei saa võrdsustada pakkumineku kahtlusega ja seega vahistamisalusega. Seda tuleb määratleda menetlusosalise õigusvastase käitumisena. Tegemist on menetluskorra rikkumisega, mille eest võib isikut sõltumatult kriminaalmenetluse kulgemisest karistada rahatrahvi või arestiga ning iseseisva sunnivahendina tagada tema osavõtt menetlustoimingust sundtoomise abil. KrMS § 138 lg 1 või § 267 lg 1 p 2 alusel menetleja kutsel ilmumata jäänud väljakutsutule mõistetud rahatrahv või arest on iseseisvad väärteokaristused, mida ei arvata isikule kuriteo eest mõistetava karistuse hulka.