Tsiviilseadustiku üldosa seadus (lühend - TsÜS)

Hagiavalduses märgitakse TsMS § 363 lg 1 p 1 järgi mh hageja selgelt väljendatud nõue (hagi ese) ning sellest nõudest lähtudes hagi TsMS § 5 lg 1 järgi ka menetletakse. Hageja on esitanud sooritusnõuded, st palunud kostjailt midagi välja mõista. Sooritusnõue peab aga olema selline, et hagi rahuldamise korral oleks võimalik otsust ka täita, st haginõudele esitatakse samad kriteeriumid mis kohtuotsuse resolutsioonile. Otsuse resolutsioon peab TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita ning selliselt peab olema sõnastatud ka haginõue. (p 17)

Rahaline nõue tuleb kohtule esitada summaliselt kindlaksmääratult ning üksnes seaduses ettenähtud juhul on hagejal võimalik jätta taotletava raha suurus kindlaks määramata. Seadus ei võimalda jätta varalise kahju eest nõutava hüvitise suurust rahaliselt määramata ja menetluslikult ei tulene seda võimalust ka summa kindlaksmääramist kohtu diskretsiooniotsusega võimaldava materiaalõiguse normi alusel. Varalise nõude "rüütamist" riigilõivu tasumata jätmise eesmärgil mittevaraliseks tuleb lugeda tsiviilkohtumenetluse eesmärkidega vastuolus olevaks ja taunitavaks ning sellist poole toimimist tuleb kohtul tõkestada.

Sooritusnõue peab olema selline, et hagi rahuldamise korral oleks võimalik otsust täita, st haginõudele esitatakse samad kriteeriumid mis kohtuotsuse resolutsioonile. Otsuse resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita ning selliselt peab olema sõnastatud ka haginõue. Rahaline nõue tuleb kohtule esitada summaliselt kindlaksmääratult ning üksnes seaduses ettenähtud juhul on hagejal võimalik jätta taotletava raha suurus kindlaks määramata. Seadus ei võimalda jätta varalise kahju eest nõutava hüvitise suurust rahaliselt määramata ja menetluslikult ei tulene seda võimalust ka summa kindlaksmääramist kohtu diskretsiooniotsusega võimaldava materiaalõiguse normi alusel.

Kostjad osalevad (sarnaselt solidaarvõlgnikele) menetluses TsMS § 207 lg 2 mõttes iseseisvalt, st ühe kostja toimingud (sh kaebused) ei mõjuta teise kostja menetluslikku seisundit.

Lepingulise kahju hüvitamise nõue hakkab vähemalt üldjuhul aeguma tervikuna sellise kahju osas, mille hüvitamist võib nõuda ehk mis on sissenõutavaks muutunud, seega ka tulevikus tekkiva ettenähtava kahju osas. Lepingu põhikohustuse kestva rikkumise algusega hakkab kõigi sellest tulenevate ja ettenähtavate nõuete aegumine.

Konkurentsipiirangu kokkuleppega ei määrata kindlaks töötaja tööülesandeid ning seda kokkulepet ei saa käsitada töötaja tööülesandena TLS § 74 lg 4 mõttes. Sellest tulenevalt ei saa konkurentsipiirangu rikkumise tõttu tekkinud kahju käsitada tööülesannete täitmisel tekkinud kahjuna. Konkurentsipiirangu kokkulepe on töötaja ja tööandja vahel sõlmitav eraldi võlaõiguslik kokkulepe, mille rikkumise puhuks võib ette näha leppetrahvi maksmise kohustuse ja lisaks nõuda ka kahju hüvitamist. Konkurentsipiirangu kokkuleppe rikkumisest tekkinud kahjunõude aegumisele kohaldub TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg.

Konkurentsipiirangu kokkuleppe rikkumisest tekkinud kahjunõude aegumisele kohaldub TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg.

Lepingulise kahju hüvitamise nõude aegumine ei saa alata enne, kui kahju on tekitatud, ning nõuete aegumise üle otsustamiseks on vaja teada lepinguliste kahjunõuete asjaolusid ja tuleb teha kindlaks, kas on möödunud mõistlikult vajalik aeg kahju tekitamisest selle hüvitamiseks (vt Riigikohtu 17. veebruari 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-168-10, p 13). (p 10)

Nõude tunnustamine pankrotimenetluses ei mõjuta käenduslepingust tuleneva nõude aegumist. Ka aegumise katkemine põhivõlgniku suhtes täitedokumendi täitmiseks esitamisega ei mõjuta käenduslepingust tuleneva nõude aegumist. (p 10)

Poolel on õigus nõuda aegumise kohaldamist ringkonnakohtus ka juhul, kui ta seda esimese astme kohtus ei ole nõudnud. (p 11)

Poolel on õigus nõuda aegumise kohaldamist ringkonnakohtus ka juhul, kui ta seda esimese astme kohtus ei ole nõudnud. (p 11)

Vt Riigikohtu 27. novembri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p17. (p 12)

CMR art 32 järgi kehtestatakse selle konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvatest vedudest tulenevatele nõuetele hagi üheaastane aegumistähtaeg. Tahtliku õigusvastase tegevuse või selliste kohustuste mittenõuetekohase täitmise puhul, mis vastavalt asja läbivaatava kohtu kohaldatavale seadusele võrdsustatakse tahtliku õigusvastase tegevusega, kehtestatakse kolmeaastane aegumistähtaeg. CMR nõuete aegumise regulatsiooni sisustamiseks on riigisisene regulatsioon veolepingust tulenevate nõuete aegumise kohta, mis on eriregulatsioon võrreldes TsÜS-i järgsete tehingust tulenevate nõuete üldiste aegumistähtaegadega. Sobiv on selline võrdlusalus seetõttu, et CMR-ist tulenevale vastutusele ja nõude aegumisele ei ole põhjust esitada teistsuguseid kriteeriume, kui on kehtestatud riigisiseses õiguses. See vastab ka CMR art 32 lg 1 teisele lausele, mis viitab konventsiooni osalisriikide õiguse kohaldatavusele. Riigisiseselt reguleerib kaubaveolepingust tulenevate nõuete aegumist VÕS § 802. Ka raske hooletus on asjaolu, mis annab aluse kohaldada pikemat aegumistähtaega ja seega tuleneb kaubaveolepingul põhineva nõude aegumistähtaja õiguslik käsitlus lisaks CMR art-le 32 ka VÕS §-st 802 (vt Riigikohtu 26. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-191-13, p 12). (p 14)

CMR art 32 järgi kehtestatakse selle konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvatest vedudest tulenevatele nõuetele hagi üheaastane aegumistähtaeg. Tahtliku õigusvastase tegevuse või selliste kohustuste mittenõuetekohase täitmise puhul, mis vastavalt asja läbivaatava kohtu kohaldatavale seadusele võrdsustatakse tahtliku õigusvastase tegevusega, kehtestatakse kolmeaastane aegumistähtaeg. CMR nõuete aegumise regulatsiooni sisustamiseks on riigisisene regulatsioon veolepingust tulenevate nõuete aegumise kohta, mis on eriregulatsioon võrreldes TsÜS-i järgsete tehingust tulenevate nõuete üldiste aegumistähtaegadega. Sobiv on selline võrdlusalus seetõttu, et CMR-ist tulenevale vastutusele ja nõude aegumisele ei ole põhjust esitada teistsuguseid kriteeriume, kui on kehtestatud riigisiseses õiguses. See vastab ka CMR art 32 lg 1 teisele lausele, mis viitab konventsiooni osalisriikide õiguse kohaldatavusele. Riigisiseselt reguleerib kaubaveolepingust tulenevate nõuete aegumist VÕS § 802.

Ka raske hooletus on asjaolu, mis annab aluse kohaldada pikemat aegumistähtaega. Kaubaveolepingul põhineva nõude aegumistähtaja õiguslik käsitlus tuleneb seega lisaks CMR art-le 32 ka VÕS §-st 802 (vt Riigikohtu 26. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-191-13, p 12). (p 14)

Kuna töövõtulepingut iseloomustab VÕS § 635 lg-st 1 tulenevalt kokkulepitud tasu maksmine mingi vastastikuse soorituse (töö) eest, siis reguleerib töövõtulepingust tuleneva tasu nõude aegumist TsÜS § 147 lg 3 (vt ka Riigikohtu 5. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-10, p 15). TsÜS § 147 lg 3 lükkab aegumistähtaja alguse kokkulepitud tasu maksmise nõude puhul selle sissenõutavaks muutumise aasta lõpule. (p 10)

Kompromissilepinguga muudetakse õiguslikult vaieldav või ebaselge õigussuhe vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Kompromissilepingul, nagu igal teisel lepingul, on oma ese, s.t konkreetne suhe või suhete ring, mida lepinguga reguleeritakse. Seega eeldatakse VÕS § 578 lg 2 järgi nõuetest loobumist (VÕS § 207) ja nõude tunnustamist (VÕS § 30) üksnes nendes vaieldavates või ebaselgetes küsimustes, mille üle pooled läbi rääkisid ja mille kohta nad kompromissilepingu kui kohustustehingu sõlmisid. VÕS § 578 lg 2 sätestab küll eelduse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma algsetest nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused. See ei tähenda aga seda, et kui pooled sõlmivad kompromissilepingu, siis omandavad nad iseenesest oma olemuselt täiesti uued õigused ja loobuvad vastastikku kõikidest olemasolevatest nõuetest (VÕS § 207 lg 1), või tunnistavad vastastikku, et neil ei ole teineteise vastu ükskõik missugusel alusel mingeid nõudeid (VÕS § 207 lg 2). Nõudest loobumisega lõpeb VÕS § 207 lg 1 kohaselt võlasuhe vaid juhul, kui võlausaldaja ja võlgnik on võlasuhte lõpetamises kokku leppinud. Kompromissilepingu puhul jäävad seega eelduslikult kompromissi aluseks olevad võlasuhted (nt töövõtusuhe) kehtima. Kas kompromissilepingu sõlmimisega algne õigussuhe lõpeb ja poolte algsed kohustused asenduvad täielikult kompromissilepingus kokkulepituga või jäävad algne suhe ning algsed kohustused kehtima paralleelselt kompromissilepinguga, sõltub sellest, milline oli poolte tahe kokkulepet sõlmides. Juhul kui kompromissilepingus sisaldub deklaratiivne võlatunnistus, siis ei saa selle eesmärgiks ja tulemuseks olla uue kohustuse loomine, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlanõudele, millega lihtsustatakse võla sissenõudmist. Deklaratiivse võlatunnistuse tagajärjeks on eeskätt tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Seega ei ole nõudest loobumine ja võlatunnistus kompromissi sisuna üldjuhul suunatud kompromissi aluseks olevate algsete kohustuste olemuse muutmisele (vt kompromissilepingu kohta Riigikohtu 9. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-07, p-d 15–17; 8. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-10, p 12; 5. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-12, p 18). (p 13)

Juhul kui kompromissilepingus sisaldub deklaratiivne võlatunnistus, siis ei saa selle eesmärgiks ja tulemuseks olla uue kohustuse loomine, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlanõudele, millega lihtsustatakse võla sissenõudmist. Deklaratiivse võlatunnistuse tagajärjeks on eeskätt tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Seega ei ole nõudest loobumine ja võlatunnistus kompromissi sisuna üldjuhul suunatud kompromissi aluseks olevate algsete kohustuste olemuse muutmisele (vt kompromissilepingu kohta Riigikohtu 9. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-07, p-d 15–17; 8. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-10, p 12; 5. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-12, p 18). (p 13)

Vt p 15.