Kriminaalmenetluse seadustik (lühend - KrMS)

KarS §-s 389¹ sätestatud kuriteokoosseis eeldab kavatsetust üksnes maksu- või kinnipidamiskohustuse vähendamise või tagastusnõude suurendamise suhtes. Ülejäänud koosseisutunnuste osas, sh maksuhaldurile esitatavate andmete ebaõigsus ja deklareerimiskohustuse rikkumise tõttu laekumata jääva maksusumma ulatumine suurele kahjule vastava summani, piisab toimepanijal vähemalt kaudse tahtluse olemasolust.

Maksumaksja poolt enda maksukohustusest tuleneva maksmisele kuuluva maksusumma tähtajaks tasumata jätmine või ettenähtust väiksema maksusumma tasumine ei ole alates 1. septembrist 2002 kuriteona karistatav (RKKKo nr 3-1-1-34-03; 3-1-1-55-06).

Erilist isikutunnust eeldavate süüteokoosseisude puhul on vahendlik täideviimine võimalik üksnes juhul, kui ka vahendlik täideviija ise vastab erilise isikutunnusega subjekti nõuetele, üksnes vahendina ärakasutatava isiku vastavusest erilise isikutunnusega subjekti nõuetele ei piisa. Nn tagaseisja (vahendlik täideviija) ei saa olla teovalitseja selle tõttu, et ta laenab osa vajalikust teovalitsemisest (kohustustevastasuse) eesseisjalt.

Vastutus kuriteole kaasaaitamisele või kihutamisele eeldab tahtlikku põhitegu (RKKKo nr 3-1-1-7-08).

Olukorras, kus isiku käitumine on ajal, mil see aset leiab, käsitatav teomitmusena, puudub võimalus vaadelda sama käitumist hilisema seaduse kontekstis ühe jätkuva kuriteona (teoainsusena). Nimelt saab jätkuva kuriteona käsitada üksnes selliseid ühtsest tahtlusest kantud reeglina ajaliselt lähedasi sama objekti vastu sarnasel viisil toime pandud üksiktegusid, mis toimepanemise ajal vastavad ühele ja samale kuriteokoosseisule (vt RKKKo nr 3-1-1-112-06, p 7.4).

Erilist isikutunnust eeldavate süüteokoosseisude puhul on vahendlik täideviimine võimalik üksnes juhul, kui ka vahendlik täideviija ise vastab erilise isikutunnusega subjekti nõuetele, üksnes vahendina ärakasutatava isiku vastavusest erilise isikutunnusega subjekti nõuetele ei piisa.

Kui süüdistatav esitab versiooni raha kasutamisest äriühingu huvides, peab ta selle versiooni tõestuseks esitama tõendeid või vähemalt looma reaalse võimaluse oma väidete kontrollimiseks (vt RKKKo nr 3-1-1-47-07, p 22).

KarS § 5 lg 2 kohaldamisel tuleb kõigi astmete kohtutel lähtuda õiguslikust olukorrast, mis kehtib kohtuotsuse tegemise ajal (vt nt RKKKo nr 3-1-1-11-07, p 43). Lugedes teo toimepanemise ajal kaks iseseisvat tegu moodustanud käitumise karistusseadustiku järgi üheks teoks, tekiks vastuolu põhimõttega, et seadusel, mis halvendab isiku olukorda, ei ole tagasiulatuvat jõudu (KarS § 5 lg 3).

Maksudeklaratsioonide esitamata jätmine või nendes valeandmete esitamine ei saa rikkuda riigi omandiõigust ega sellega sarnast õigust VÕS § 1045 lg 1 p 5 mõttes.

Kohtu seisukohta puudumine süüdistuse tõendatuse seisukohalt olulise asjaolu tuvastatuse suhtes on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)

Kohtuotsuse resolutiivosas peab kajastuma ka otsuse põhiosas tehtud järeldus süüdistuse mahu vähendamise kohta.

Süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse.

Ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel ei saa alati piirduda üksnes kontrollitavate ütluste kõrvutamisega teiste kriminaalasjas leiduvate tõenditega. Oluline on muu hulgas ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. (Vt RKKKo nr 3-1-1-74-05, p 15.)

Tsiviilhagi lahendamisel määrab tõendamiseseme ära nõude materiaalõiguslik alus. Olukorras, kus ei ole määratletud nõude materiaalõiguslikku alust, ei ole ka võimalik kindlaks teha nõude rahuldamise eeldusi ega ulatust, s.t pole võimalik määratleda asjaolusid, mille tuvastamine on hagi tõendamiseks nõutav. KrMS § 310 lg 1 näol on tegemist menetlusnormiga, millest ei saa tuleneda tsiviilhagi rahuldamise materiaalõiguslikku alust.

Kui kohus mõistab süüdistatava osades süüdistuses nimetatud tegudes õigeks või lõpetab kriminaalmenetluse, tuleb nende tegude alusel esitatud tsiviilhagi jätta KrMS § 310 lg 2 alusel läbi vaatamata, mitte piirduda tsiviilhagi osalise rahuldamisega ulatuses, milles hagi aluseks on teod, milles isik süüdi tunnistatakse.

Alates 1. septembrist 2002 kuni 15. märtsini 2007 kehtinud redaktsioonis sätestati KarS § 220 lg-s 2 juriidilise isiku vastutus teose, leiutise, tööstusdisainilahenduse või mikrolülituse topoloogia autori või autoriõigusega kaasnevate õiguste valdaja varaliste õiguste rikkumise eest. Karistusseadustiku § 220 lg-s 2 kirjeldatud koosseisuga kaitstavaks õigushüveks on autorile ja autoriõigusega kaasnevate õiguste valdajale kuuluvad varalised õigused. Seega ei hõlmanud kõnealuse normi esemeline kaitseala mitte igasuguste teoste avalikku esitamist. Autoriõiguslik ja selle kaudu ka karistusõiguslik kaitse ei laiene raadio mängimisele üldiselt, vaid üksnes raadio vahendusel autoriõiguslikult kaitstavate teoste avalikule esitamisele. Eelöeldu tähendab, et tunnistamaks kedagi süüdi KarS § 220 järgi, peab olema tõendatud, et mingil ajahetkel edastati raadio vahendusel konkreetset autoriõiguslikult kaitstavat teost. Kriminaalkuritegu tuleb fikseerida kindlas ajas ja ruumis ning seda tuleb käsitleda ainult vastavalt esitatud süüdistusele (RKKKo nr 3-1-1-137-04, p-d 11 ja 13).

Kriminaalmenetluse seadustiku § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuluks valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. Kui Riigikohus tühistab esitatud kassatsiooni alusel kriminaalasja menetledes osaliselt maa- ja ringkonnakohtu otsused, on süüdistataval õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus ja ta on kohustatud hüvitama üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud (vt RKKKo nr 3-1-1-94-06, p 10.2, nr 3-1-1-26-08, p 14 ja nr 3-1-1-10-09, p 61).

KrMS §-s 61 sätestatud tõendite vaba hindamise põhimõttest lähtuvalt ei ole välistatud võimalust, et KarS §-s 220 ettenähtud kuriteo toimepanemise tõendamisel tuginetakse tunnistaja ütlustele. Sel juhul tuleb aga tunnistaja ütluste hindamisel võtta seisukoht, kas tunnistaja oli võimeline ära tundma ja eristama autoriõiguslikult kaitstavaid teoseid (RKKKo nr 3-1-1-137-04, p 13).

Süüteoga saadud vara konfiskeerimisel KarS § 83¹ alusel peab kohus tõendama konfiskeeritava vara pärinemist arutatava kriminaalasja asja esemeks olevast süüteost. Sellist seotust ei ole võimalik tõendada üksnes üldiste kriteeriumidega nagu isikul legaalse sissetuleku puudumine.

Riigikohus ei või faktilisi asjaolusid tuvastada, vaid saab üksnes kontrollida, kas kohtud on faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme, sh seda, kas kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta.

Kui kõrgema astme tühistab alama astme kohtu otsuse, tuleb süüdistatavale mõistlikus suuruses hüvitada see osa menetluskuludest, mida ta on kandnud enda õigustatud seisukohtade esitamisel ja süüdistatava kanda jäävad üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud.

RHS § 111 lg 3 p 1 sisaldab endas õigusdogmaatilises mõttes kahte erinevat süüteokoosseisu - konfidentsiaalsusnõuete tahtlikku rikkumist ja konfidentsiaalsusnõuete rikkumist ettevaatamatusest. Konfidentsiaalsusnõuete tahtlik rikkumine ehk riigihangetega seonduva konfidentsiaalse dokumentatsiooni tahtlik avaldamine RHS § 111 lg 3 p 1 tähenduses sisaldab endas üksnes selliseid tunnuseid, mis kõik esinevad KarS §-s 157. Seetõttu tuleb RHS § 111 lg 3 p 1 pidada erinormiks KarS § 157 suhtes lex specialis põhimõtte tähenduses.

KarS § 3 lg 5 esimesest lausest tuleneb, et nii väärteo- kui ka kuriteokoosseisule vastava teo toime pannud isikut karistatakse üksnes kuriteo eest. Seda normi saab aga kohaldada üksnes juhul, kui väär- ja kuriteokoosseis on omavahel ideaalkogumis, mitte aga siis, kui tegemist on mitteehtsa kogumiga ehk seadusainsusega. Nii ideaalkogumi kui ka seadusainsuse korral on isik ühe teoga realiseerinud formaalselt vähemalt kaks erinevat süüteokoosseisu, ent erinevalt ideaalkogumist tuleb mitteehtsa kogumi korral kohaldamisele vaid üks koosseis, mis hõlmab endas kogu juhtunu ebaõiguse (RKKKo nr 3-1-1-22-11, p 13.2). Muu hulgas on seadusainsusega tegemist olukorras, kus üldnormi asemel kohaldatakse erinormi ehk lähtutakse nn spetsiaalsuspõhimõttest.

Nn spetsiaalsuspõhimõte (lex specialis derogat legi generali) kujutab endast õiguslikku tõlgendamismeetodit, mille kohaselt tuleb üld- ja erinormi konkurentsi korral kohaldada erinormi (vt ka RKKKm nr 3-1-1-75-08, p 10.1). Üldnorm lex specialis põhimõtte tähenduses sisaldab kõiki erinormi tunnuseid ja lisab neile veel vähemalt ühe lisaelemendi.

Erinorm lex specialis põhimõtte tähenduses ei saa endas sisaldada selliseid tunnuseid, mida pole üldnormis.

RHS § 111 lg 3 p 1 sisaldab endas õigusdogmaatilises mõttes kahte erinevat süüteokoosseisu - konfidentsiaalsusnõuete tahtlikku rikkumist ja konfidentsiaalsusnõuete rikkumist ettevaatamatusest. Konfidentsiaalsusnõuete tahtlik rikkumine ehk riigihangetega seonduva konfidentsiaalse dokumentatsiooni tahtlik avaldamine RHS § 111 lg 3 p 1 tähenduses sisaldab endas üksnes selliseid tunnuseid, mis kõik esinevad KarS §-s 157. Seetõttu tuleb RHS § 111 lg 3 p 1 pidada erinormiks KarS § 157 suhtes lex specialis põhimõtte tähenduses.

KarS § 3 lg 5 esimesest lausest tuleneb, et nii väärteo- kui ka kuriteokoosseisule vastava teo toime pannud isikut karistatakse üksnes kuriteo eest. Seda normi saab aga kohaldada üksnes juhul, kui väär- ja kuriteokoosseis on omavahel ideaalkogumis, mitte aga siis, kui tegemist on mitteehtsa kogumiga ehk seadusainsusega. Nii ideaalkogumi kui ka seadusainsuse korral on isik ühe teoga realiseerinud formaalselt vähemalt kaks erinevat süüteokoosseisu, ent erinevalt ideaalkogumist tuleb mitteehtsa kogumi korral kohaldamisele vaid üks koosseis, mis hõlmab endas kogu juhtunu ebaõiguse (RKKKo nr 3-1-1-22-11, p 13.2). Muu hulgas on seadusainsusega tegemist olukorras, kus üldnormi asemel kohaldatakse erinormi ehk lähtutakse nn spetsiaalsuspõhimõttest.

Nn spetsiaalsuspõhimõte (lex specialis derogat legi generali) kujutab endast õiguslikku tõlgendamismeetodit, mille kohaselt tuleb üld- ja erinormi konkurentsi korral kohaldada erinormi (vt ka RKKKm nr 3-1-1-75-08, p 10.1). Üldnorm lex specialis põhimõtte tähenduses sisaldab kõiki erinormi tunnuseid ja lisab neile veel vähemalt ühe lisaelemendi.

Erinorm lex specialis põhimõtte tähenduses ei saa endas sisaldada selliseid tunnuseid, mida pole üldnormis.

RHS § 111 lg 3 p 1 sisaldab endas õigusdogmaatilises mõttes kahte erinevat süüteokoosseisu - konfidentsiaalsusnõuete tahtlikku rikkumist ja konfidentsiaalsusnõuete rikkumist ettevaatamatusest. Konfidentsiaalsusnõuete tahtlik rikkumine ehk riigihangetega seonduva konfidentsiaalse dokumentatsiooni tahtlik avaldamine RHS § 111 lg 3 p 1 tähenduses sisaldab endas üksnes selliseid tunnuseid, mis kõik esinevad KarS §-s 157. Seetõttu tuleb RHS § 111 lg 3 p 1 pidada erinormiks KarS § 157 suhtes lex specialis põhimõtte tähenduses.

Altkäemaksu vahendamine viiakse lõpule altkäemaksu andja nimel ametiisikule ettepaneku tegemisega altkäemaksu võtmiseks või ametiisiku nimel teisele isikule ettepaneku tegemisega altkäemaksu andmiseks (vt RKKKo 3-1-1-7-08 p-d 10 ja 14.3).

Kuna süüdistatav ei väljendanud soovi altkäemaksu anda, puudub altkäemaksu vahendamise koosseisu realiseerumiseks vajalik lisategu. Seega pole võimalik rääkida ka altkäemaksu vahendamise katsest.

Vt otsuse p 10.1 ja RKKKm 3-1-1-57-99 p 6.1 ja 3-1-1-139-05 p 15 ning RKKKm 3-1-1-23-11 p 15.

Vt otsuse p 18 jj ning RKKKo 3-1-1-94-06 p 10.2, 3-1-1-26-08 p 14, 3-1-1-10-09 p 61, 3-1-1-72-09 p 22, 3-1-1-61-08 ja 3-1-1-85-08.

Vt otsuse p 10.1 ja RKKKo 3-1-1-8-10 ja 3-1-1-15-10.

Valitud kaitsjale makstav tasu on käsitatav menetluskuluna KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada selle hüvitamist (vt nt RKKKo 3-1-1-79-14, p 44 koos viitega varasemale praktikale). Valitud kaitsjale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates tuleb võtta arvesse ka seda, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud ja millises mitte (RKKKo 3-1-1-79-14, p 45), ühe tööühiku hinda kui ka õigusteenuse vajalikkust (RKKKm 3-1-1-78-14, p 29.3). (p 14)

Kui subjektiivse koosseisu käsitlemata jätmist on maakohtule ette heidetud juba apellatsioonis ja ringkonnakohtu otsuses on jäetud sellele etteheitele põhjendamatult vastamata, on see käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 - § 306 lg 1 p 1 mõttes. (p 9.5)

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendites korduvalt tsiteeritud KrMS § 363 lg 5 ei võimalda Riigikohtul enesel asuda tuvastama uusi faktilisi asjaolusid võrreldes maa ja/või ringkonnakohtu poolt tuvastatuga. Küll aga on Riigikohtu pädevuses anda menetlusõiguslik hinnang sellele, kas ja kuivõrd on maa- ja ringkonnakohus nn faktikohtutena põhjendanud enda seisukohti kriminaalasja lahendamiseks oluliste faktiliste asjaolude tuvastatuks lugemisel (vt nt RKKKo 3-1-1-63-14, p 10). (p 9.1)

KarS § 2 lg 2 kohaselt karistatakse isikut koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo eest. Eelkirjeldatud kolmeastmeline deliktistruktuur, millest karistusseadustik lähtub, seab õigusliku küsimuse lahendamise metoodikale kindlad nõudmised (vt nt RKKKo 3-1-1-148-03, p 10.1; 3-1-1-99-04, p 10.1; 3-1-1-92-05, p 7 ja 3-1-1-49-09, p 9). Isiku käitumises karistatava teo olemasolu või puudumise kontrollimisel tuleb alustada süüteokoosseisust, seejuures lõpuleviidud delikti korral süüteokoosseisu objektiivsest küljest, liikudes selle tuvastamise korral subjektiivse teokoosseisu juurde, edasiselt õigusvastasuse ning süü tasandite kontrollimisele. Kui ühel kontrollitasandil tuvastatakse mõne nõutava tunnuse puudumine, puudub alus siirduda järgmisele kontrollitasandile. Tulenevalt KarS § 12 lg-st 3 peab isiku käitumise subsumeerimisel karistusseadustiku eriosa normi alla obligatoorselt tuvastama tema teo subjektiivse tunnusena tahtluse või ettevaatamatuse (vt nt RKKKo 3-1-1-74-10, p 6.4). (p 9.4)

Vt RKKKm 3-1-1-68-16 märksõnu ja annotatsioone.

Riigikohus on selgitanud, et erisoodustus (TuMS § 48 lg 4) on tööandja poolt töötajale antav rahaliselt hinnatav hüve, millest viimane saab otseselt isiklikku kasu. Erisoodustusena tuleb vaadelda sellist hüve, mis antakse töötaja isiklikes huvides ja mida saaks põhimõtteliselt käsitada ka loonuspalgana. Erisoodustus on seega määratlemata õigusmõiste, mille sisustamisel tuleb arvestada iga juhtumi eripära (vt RKHKo 3-3-1-73-09, p 9; RKHKo 3-3-1-27-15, p 14). (p 29)

TuMS § 48 lg 4 p 7 sätestab erisoodustusena asja, väärtpaberi, varalise õiguse või teenuse tasuta üleandmise, müügi või vahetuse turuhinnast madalama hinnaga. Tasuta üleandmist osutatud sätte tähenduses tuleb mõista kui vara omandiõiguse üleandmist, mitte vara tasuta kasutada andmist. Vara tasuta kasutada andmine on erisoodustusena sätestatud TuMS § 48 lg 4 p-s 2. Omandiõiguse üleminekule (võõrandamisele) viitavad ka teised TuMS § 48 lg 4 p-s 7 sätestatud alternatiivid, s.o vara müük või vahetus turuhinnast madalama hinnaga. (p 30)

Õiguslikult ei ole võimalik võrdsustada asja valdust ja omandit. Riigikohus on selgitanud, et korteri soetamise eesmärk ei muuda korteri kuulumist äriühingule (vt RKHKo 3-3-1-28-16, p 12). Ekslik on ka seisukoht, et erisoodustuse tekkimise puhul ei ole tähtis, kes on korteriomandi omanikuna kinnistusraamatusse kantud. Kohtupraktikast tuleneb, et kuigi tehinguid on võimalik maksustada nende majandusliku sisu järgi, sõltumata nende tsiviilõiguslikust vormist, ei saa varal olla erinevates menetlustes või õigussuhetes erinevad omanikud (vt RKHKo 3-3-1-78-16, p 23). (p 31)