Äriseadustik (lühend - ÄS)

Osaühingu juhatuse liikmetel on seadusest, osaühingu põhikirjast, osanike või juhatuse otsustest ja võimalikust lepingust tulenevate konkreetsete kohustuste kõrval TsÜS §-st 35 tulenev üldine hoolsuskohustus ja olla juriidilisele isikule lojaalne lojaalsuskohustus (vt ka nt Riigikohtu 30. aprilli 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-03, p 10; nr 3-2-1-41-05, p 31).

Juhatuse liikme kohustuste rikkumisel tekitatud kahju hüvitamisel kohaldub VÕS § 115.

Juhatuse liikme vastutust osaühingu ees võib modifitseerida kokkuleppel juhatuse liikmega või OÜ põhikirjas, mh ette näha vastutuse nt üksnes süüliste või raskelt hooletute tegude eest. Kokkuleppe kehtivuse hindamisel saab juhinduda VÕS § 106 lg-st 2.

Juhatuse liikmete poolt äriühingu põhilise vara, kinnisasja võõrandamine, vältimaks vara arvel äriühingu võlausaldaja nõude sissenõudmist, ei ole kooskõlas korraliku ettevõtja hoolsusega (ÄS § 187 lg 1). Sellist tegevust võib hinnata äriühingu maksejõuetuse tahtliku põhjustamisena KarS § 384 mõttes. Samuti võivad juhatuse liikmed niimoodi käitudes muutuda isiklikult vastutavaks äriühingu võlausaldajate ees (vt ka nt Riigikohtu 17. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-09, p 11). Vastutuse välistaks üksnes see, kui juhatuse liikmed tõendavad, et nad tegutsesid korraliku ettevõtja hoolsusega.

Kahju, mida arvestatakse VÕS § 127 lg 1 järgi, on ÄS § 187 lg 2 kaitsealas, st selline kahju on juhatuse liikmete kohustuste rikkumise korral hüvitatav (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05, p 49).

Kahju, mida arvestatakse VÕS § 127 lg 1 järgi, on ÄS § 187 lg 2 kaitsealas, st selline kahju on juhatuse liikmete kohustuste rikkumise korral hüvitatav (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05, p 49).

Osaühingu juhatuse liikmetel on seadusest, osaühingu põhikirjast, osanike või juhatuse otsustest ja võimalikust lepingust tulenevate konkreetsete kohustuste kõrval TsÜS §-st 35 tulenev üldine hoolsuskohustus ja lojaalsuskohustus (vt ka nt Riigikohtu 30. aprilli 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-03, p 10; nr 3-2-1-41-05, p 31).

Juhatuse liikme vastutust osaühingu ees võib modifitseerida kokkuleppel juhatuse liikmega või OÜ põhikirjas, mh ette näha vastutuse nt üksnes süüliste või raskelt hooletute tegude eest. Kokkuleppe kehtivuse hindamisel saab juhinduda VÕS § 106 lg-st 2.

Juhatuse liikme kohustuste rikkumisel tekitatud kahju hüvitamisel kohaldub VÕS § 115.

Kahju, mida arvestatakse VÕS § 127 lg 1 järgi, on ÄS § 187 lg 2 kaitsealas, st selline kahju on juhatuse liikmete kohustuste rikkumise korral hüvitatav (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05, p 49).

TsÜS § 69 lg 2 teise lause järgi loetakse eemalviibijale tehtud tahteavaldus kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. E-kirjaga tekib majandus- ja kutsetegevuses tegutseval isikul üldjuhul mõistlik võimalus tutvuda hiljemalt järgmisel päeval pärast e-kirja saabumist saaja või tema valitud teenusepakkuja serverisse (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-07, p 12). (p 18)

Äriühingu juhatuse liikme vastu esitatava kahju hüvitamise nõude tõendamisel jaguneb tõendamiskoormus selliselt, et osaühing peab nõude maksmapanekul tõendama, et juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi ja et kahju on osaühingule tekkinud just selle rikkumise tulemusena. Seejärel on juhatuse liikmel omakorda võimalus tõendada, et ta on tegutsenud korraliku ettevõtja hoolsusega (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 3. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-197-13, p 14 ja aktsiaseltsi kohta analoogselt ka nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 6. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-15, p 13; 30. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-14, p 11). (p 13)

Kontsernihuvist lähtumine ja emaühingu antud juhiste järgimine võib välistada tütarühingu juhatuse liikme vastutuse olukorras, kus tegu on selgelt tuvastatava kontsernisuhtega, ja eeldusel, et tegevus, mille hoolsusstandardile vastavust hinnatakse, on äratuntavalt kontserni kui terviku huvides (st ei piisa, kui see on ühe ühingu, nt ainult emaühingu huvides). Lisaks peab niisuguses olukorras tehtud tehing olema tehtud vastusooritusega. Kontsernihuvi järgimisega ei saa õigustada lojaalsuskohustust rikkuvaid kuritarvitusi ega ühtegi sellist tehingut, mis tehakse hoolsuskohustust rikkudes juba maksejõuetu ühingu arvel (vt ÄS § 180 lg 5¹) või millega põhjustatakse tütarühingu maksejõuetus. Seega võib kontserni kuuluva tütarühingu juhatuse liige vabaneda vastutusest, kui ta teeb tehingu, mis esmapilgul ei ole küll tütarühingu huvides, kuid mis kõiki asjaolusid kogumis kaaludes on kontserni kui terviku (ja seega lõppastmes ka tehingu teinud tütarühingu huvides), eeldusel et tehinguga ei tehta hoolsuskohustust rikkudes sooritust mõne teise kontserni kuuluva ühingu kasuks maksejõuetu tütarühingu arvel ega põhjustata tütarühingu maksejõuetust. (p 17)

ÄS § 187 lg-s 2 sätestatud nõude eeldused on: • juhatuse liige on rikkunud juhatuse liikme kohustusi (ÄS § 187 lg 1, TsÜS § 35); • osaühingule on tekkinud või tekib varaline kahju (VÕS § 127 lg 1 ja § 128); • rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4); • juhatuse liige vastutab oma kohustuste rikkumise eest, st ta ei ole järginud korraliku ettevõtja hoolsusstandardit (ÄS § 187 lg 2 teine lause). (p 13)

Kui osaühingul on mitu juhatuse liiget, siis tuleb ÄS § 187 lg 2 nõude eeldused teha kindlaks iga juhatuse liikme kohta eraldi, st tuleb tuvastada, milles seisnes tema kohustuste rikkumine ja kas selle rikkumise ja osaühingule tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos. (p 14)

ÄS § 187 lg-s 2 sätestatud nõude eeldused on: • juhatuse liige on rikkunud juhatuse liikme kohustusi (ÄS § 187 lg 1, TsÜS § 35); • osaühingule on tekkinud või tekib varaline kahju (VÕS § 127 lg 1 ja § 128); • rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4); • juhatuse liige vastutab oma kohustuste rikkumise eest, st ta ei ole järginud korraliku ettevõtja hoolsusstandardit (ÄS § 187 lg 2 teine lause). (p 13)

Kui osaühingul on mitu juhatuse liiget, siis tuleb ÄS § 187 lg 2 nõude eeldused teha kindlaks iga juhatuse liikme kohta eraldi, st tuleb tuvastada, milles seisnes tema kohustuste rikkumine ja kas selle rikkumise ja osaühingule tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos. (p 14)

Juhatuse liikme kohustuste täitmise hindamisel ja rikkumise tuvastamisel tuleb seda, kuidas kohustus täideti, võrrelda sellega, kuidas see tulnuks täita. Selliseks võrdlemiseks peab lisaks sellele, mida juhatuse liige tegi, olema tuvastatud ka see, mida ta pidanuks tegema. Seega ei saa rikkumist järeldada üksnes sellest, et saabus negatiivne tagajärg. Kohtulahendist peab olema jälgitav, milline pidanuks olema kostjate käitumine ilma rikkumiseta ehk kuidas neil tulnuks käituda. Vähemalt üldjuhul ja olukorras, kus tegu on ühe väidetavalt kahjuliku tehingu tegemisega, ei saa asjaolu, et juhatuse liige teab, et teine juhatuse liige tegi sellise tehingu ja rikkus sellega oma kohustust, olla piisav, et pidada ka tegevusetut juhatuse liiget oma kohustust rikkunuks. (p 15)

Juhatuse liikme hoolsusstandardi sisustamisel tuleb arvestada ka kontsernisuhteid. Ärilise kaalutluse reegli nõudeid saab lugeda täidetuks juhul, kui juhatuse liige ei ole oma tegevusest isiklikult huvitatud, ta on informeeritud määral, mida saab vastavalt asjaoludele pidada mõistlikuks, ja kui sarnases olukorras tegutsev heauskne juhatuse liige võib ratsionaalselt uskuda, et tema tegevus või otsus on ühingu parimates huvides. Kui eelnimetatud nõuded on täidetud, tuleb juhatuse liikme tegevus lugeda osaühingu suhtes põhjendatuks sõltumata sellest, milline on tegelik tagajärg. Kontserni kuuluva tütarühingu juhatuse liige vabaneda vastutusest, kui ta teeb tehingu, mis esmapilgul ei ole küll tütarühingu huvides, kuid mis kõiki asjaolusid kogumis kaaludes on kontserni kui terviku (ja seega lõppastmes ka tehingu teinud tütarühingu huvides), eeldusel et tehinguga ei tehta hoolsuskohustust rikkudes sooritust mõne teise kontserni kuuluva ühingu kasuks maksejõuetu tütarühingu arvel ega põhjustata tütarühingu maksejõuetust. (p 17)

Juhatuse liikme kohustuste täitmise hindamisel ja rikkumise tuvastamisel tuleb seda, kuidas kohustus täideti, võrrelda sellega, kuidas see tulnuks täita. Selliseks võrdlemiseks peab lisaks sellele, mida juhatuse liige tegi, olema tuvastatud ka see, mida ta pidanuks tegema. Seega ei saa rikkumist järeldada üksnes sellest, et saabus negatiivne tagajärg. Kohtulahendist peab olema jälgitav, milline pidanuks olema kostjate käitumine ilma rikkumiseta ehk kuidas neil tulnuks käituda. Vähemalt üldjuhul ja olukorras, kus tegu on ühe väidetavalt kahjuliku tehingu tegemisega, ei saa asjaolu, et juhatuse liige teab, et teine juhatuse liige tegi sellise tehingu ja rikkus sellega oma kohustust, olla piisav, et pidada ka tegevusetut juhatuse liiget oma kohustust rikkunuks. (p 15)

Äriühingu juhatuse liikme hoolsuskohustus tähendab eelkõige seda, et juhatuse liige peab tegutsema heas usus ja ühingu huvides, samuti olema otsuste vastuvõtmiseks piisavalt informeeritud ega tohi ühingule võtta põhjendamatuid riske (vt nt RKTKo nr 3-2-1-197-13, p 19; RKTKo nr 3-2-1-38-15, p 14). Juhul, kui juhatuse liige ei tegutse hoolsusega, mida mõistlik inimene sellises ametis sarnastel tingimustel ilmutaks, võib teda pidada hoolsuskohustust rikkunuks (vt nt RKTKo nr 3-2-1-41-05, p 31). Üksnes ühingu jaoks negatiivse tagajärje saabumisest ei saa rikkumist veel järeldada (vt ka RKTKo nr 3-2-1-129-15, p 15). (p 13.1)

Juhatuse liikme hoolsuskohustus hõlmab ka kohustust teha informeeritud otsuseid, st küsida asjatundjatelt vajadusel lisateavet ja -selgitusi. Sellist lisateabe hankimise kohustust tuleb hinnata mõistlikkuse põhimõttest lähtudes (vt RKTKo nr 3-2-1-197-13, p 20). Ka kinnisasja väärtuse määramine eeldab eriteadmisi. Sellisel juhul tuleb hoolsuskohustuse täitmise seisukohalt hinnata, kas juhatuse liige võib mõistlikult tugineda eriteadmistega isiku arvamusele kinnistu väärtuse kohta või peaks tal tekkima selle arvamuse õigsuses kahtlus (vt RKTKo nr 3-2-1-197-13, p d 20 ja 34). (p 13.2)

Korraliku ettevõtja hoolsuse määra rakendamine oma kohustuste täitmisel on ühelt poolt juhatuse liikme kohustus ning teiselt poolt ka äriühingu juhatuse liikme vastutust välistav asjaolu (ÄS § 187 lg 2 teine lause). Juhatuse liige tuleb lugeda korraliku ettevõtja hoolsuskohustust järginuks eelkõige siis, kui ta on täitnud ärilise kaalutluse reegli nõudeid. Neid nõudeid saab lugeda täidetuks juhul, kui juhatuse liige ei ole oma tegevusest isiklikult huvitatud, ta on informeeritud määral, mida saab vastavalt asjaoludele pidada mõistlikuks, ja kui sarnases olukorras tegutsev heauskne juhatuse liige võib ratsionaalselt uskuda, et tema tegevus või otsus on ühingu parimates huvides. Kui eelnimetatud nõuded on täidetud, tuleb juhatuse liikme tegevus lugeda osaühingu suhtes põhjendatuks sõltumata sellest, milline on tegelik tagajärg (vt RKTKo nr 3-2-1-129-15, p 17). (p 13.3)

Vt ka Riigikohtu 19. juuni 2017 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-54-17.

Vt ÄS § 187 lg-s 2 sätestatud nõuete eelduste kohta nt Riigikohtu 24. novembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-15, p 13. (p 11)

TsMS § 457 lg 1 järgi on kohtuotsus üldjuhul kohustuslik üksnes menetlusosalistele, s.o pooltele ja kolmandale isikule (TsMS § 198 lg 1 p 1), st kui isik ei ole selle menetluse osaline, ei ole asjas tehtav otsus talle jõustumise korral kohustuslik (vt ka Riigikohtu 7. novembri 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-2982/15, p 15; 3. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-16, p 12; 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-16, p 15.3; 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 19). (p 12)

Ühes tsiviilasjas tehtud jõustunud kohtuotsused võivad olla teises tsiviilasjas dokumentaalsed tõendid TsMS § 272 lg 2 mõttes. See ei tähenda aga, et menetlusosaline ei võiks eelmises asjas esitatud tõendeid eraldiseisvate tõenditena esitada, kui ta leiab, et neid ei ole piisavalt käsitletud. (p 12)

Lisaks eelmises tsiviilasjas tehtud lahenditele kui dokumentaalsetele tõenditele tuleb kohtul TsMS § 232 lg 1 järgi hinnata ka kõiki teisi tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustada oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. (p 12)

Kohus saab keelduda TsMS § 238 lg 1 p 2 alusel tõendi vastuvõtmisest üksnes siis, kui asjaolu positiivse tõendatuse kohta on juba piisavalt tõendeid kogutud, mitte aga siis, kui väidetava asjaolu kohta ei ole tõendeid kogutud. Nimetatud säte on mõeldud tagama menetlusökonoomiat olukorras, kus asjaolu kohta tõendite edasine kogumine oleks tarbetu ajakulu (vt ka Riigikohtu 23. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-15, p 9; 30. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-13, p 15). Kohus ei saa menetlusosalise tunnistajate ülekuulamise taotluse rahuldamata jätmist põhjendada üksnes sellega, et kohus on samade asjaolude tõendamise osas rahuldanud menetlusosalise enda ülekuulamise taotluse. (p 12)

ÄS § 181 lg 3 kohaselt on osaühingu ja juhatuse liikme vahel tehtud tehing tühine, kui tehinguga ei nõustunud osanikud või nõukogu. See ei kehti tehingu kohta, mis tehakse osaühingu igapäevases majandustegevuses kauba või teenuse turuhinna alusel. Osanike nõusolek ÄS § 181 lg 3 esimese lause mõttes on tehingu tegemiseks mh vajalik juhul, kui tehingu teiseks pooleks on juhatuse liikme ja tema abikaasa 100%-lise kontrolli all olev äriühing. Osanike nõusolek juhatuse liikmega tehingu tegemiseks on sätestatud huvide konflikti vältimise eesmärgil, sest juhatuse liikmel võib tehingut tehes tekkida soov eelistada oma majanduslikke huve, mis on sellises olukorras potentsiaalseks lepingupartneriks oleva äriühingu majanduslike huvidega suurel määral sarnased (Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-26-17, p 10).

Huvide konflikti vältimise eesmärgil saab ÄS § 181 lg 3 kohalduda ka olukorras, kus äriühingu juhatuse liige on lepingupartneriks oleva äriühingu ainuosanik ja ainus juhatuse liige. (p 15.1)

Osanike nõusoleku kindlakstegemisel ÄS § 181 lg 3 järgi ei ole tingimata vajalik, et osanike nõusolek peaks olema antud osanike otsuse vormis, see võib olla antud ka iseseisvate kirjalike tahteavaldustena. Osanike nõusolek juhatuse liikmega tehingu tegemiseks võib olla antud nii enne tehingu tegemist kui ka pärast ehk heakskiiduna TsÜS § 111 mõttes (Riigikohtu 29. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-15, p-d 16-17). Kui osaühingu osanikuks on juriidiline isik, tuleb osaniku nõusoleku tuvastamisel lähtuda selle juriidilise isiku esindamise üldistest reeglitest. Seega tuleb lisaks kirjalike tahteavalduste olemasolu tuvastamisele hinnata, kas isikutel, kes tahet avaldasid, oli juriidilistest isikutest osanike esindamise õigus. ÄS § 177 lg 1 järgi ei saa osanik hääletada (tahet avaldada), kui otsustatakse temaga tehingu tegemist (Riigikohtu 16. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-15, p-d 16-17). (p 15.2)