Kriminaalmenetluse seadustik (lühend - KrMS)

Kohtumäärus KrMS § 154 nõuetele mittevastava süüdistusakti prokuratuurile tagastamiseks (KrMS § 262 p 2) on määruskaebe korras vaidlustatav.

KrMS § 385 p-s 15 peetakse silmas sama seadustiku § 2351 p-des 2 ja 3, § 245¹ lg-tes 2–4, § 253 p-s 3 ning § 256⁵ lg 1 p-s 1 nimetatud määrusi, millega kohus mõnes lihtmenetluses tagastab kriminaaltoimiku prokuratuurile, keeldudes kriminaalasja lahendamisest lihtmenetluse korras.

Süüdistusakti saab kohus prokuratuurile KrMS § 262 p 2 alusel tagastada üksnes juhul, kui see ei vasta KrMS §-st 154 tulenevatele nõuetele.

Kohtul on reeglina sisuliselt piiramatu pädevus lihtmenetluste kohaldamisest keelduda (vt KrMS § 235¹ lg 1 p 3, § 245¹ lg 1 p 4 ja § 253 p 3). Ühelgi kohtumenetluse poolel ei ole subjektiivset õigust nõuda kriminaalasja arutamist lihtmenetluses.

KrMS § 154 lg 2 p-st 4 tulenevalt peab iga loetelusse kuuluva tõendi puhul olema ära nimetatud see konkreetne süüdistuse sisust (KrMS § 154 lg 3 p 2) hõlmatud faktiline asjaolu (faktilised asjaolud), mille kinnitamiseks prokurör sellele tõendile tugineda soovib. Tõendi nimetusele lisatav viide peab olema täpne ja osutama mingile konkreetsele elulisele asjaolule, mida süüdistuse sisus kajastatakse. Ebapiisav on üldsõnaline märkus, et tõend tõendab näiteks kuriteokoosseisu objektiivse või subjektiivse külje tunnustele vastavaid asjaolusid vmt. Süüdistusakti põhiosas loetletud tõendile lisatavas viites ei tohi ka laiendada tõendi tähendust. Samas ei tohi süüdistusakt kajastada tõendite sisu ega nende analüüsi: süüdistusaktist peab nähtuma, mida tõendiga tõendada soovitakse, mitte aga see, kuidas tõend seda asjaolu tõendab.

Süüdistusakti saab kohus prokuratuurile KrMS § 262 p 2 alusel tagastada üksnes juhul, kui see ei vasta KrMS §-st 154 tulenevatele nõuetele.

KrMS § 154 lg 2 p-st 4 tulenevalt peab iga loetelusse kuuluva tõendi puhul olema ära nimetatud see konkreetne süüdistuse sisust (KrMS § 154 lg 3 p 2) hõlmatud faktiline asjaolu (faktilised asjaolud), mille kinnitamiseks prokurör sellele tõendile tugineda soovib. Tõendi nimetusele lisatav viide peab olema täpne ja osutama mingile konkreetsele elulisele asjaolule, mida süüdistuse sisus kajastatakse. Ebapiisav on üldsõnaline märkus, et tõend tõendab näiteks kuriteokoosseisu objektiivse või subjektiivse külje tunnustele vastavaid asjaolusid vmt. Süüdistusakti põhiosas loetletud tõendile lisatavas viites ei tohi ka laiendada tõendi tähendust. Samas ei tohi süüdistusakt kajastada tõendite sisu ega nende analüüsi: süüdistusaktist peab nähtuma, mida tõendiga tõendada soovitakse, mitte aga see, kuidas tõend seda asjaolu tõendab.