Karistusseadustik (lühend - KarS)

Hädaseisundi esinemist kontrollides tuleb eristada hädaolukorda (oht õigushüvele) ja koosseisupärast tegu (päästetoiming), mida oli vaja toime panna ohu kõrvaldamiseks või vähendamiseks. Oht on olukord, kus on põhjust tõsiselt karta õigushüve kahjustumist. Oht tuvastatakse objektiivsest kõrvaltvaatlejast lähtuvalt. Päästmistoiming on tegu, millega täidetakse mõne õiguserikkumise koosseis, kuid mis on ohu kõrvaldamiseks või vähendamiseks objektiivselt vajalik ja mis subjektiivselt on kantud päästmistahtest. Hädaseisundi korral on õigushüve päästmistoiming üksnes siis õigustatud, kui hüve päästmiseks ei olnud muud võimalust. Hädaseisundit ei ole, kui isikul oli võimalus abi kutsuda. Ohu kõrvaldamiseks valitud vahend peab olema sobiv ja kahjustatud hüve jaoks säästvaim. Seejuures tuleb lähtuda proportsionaalsuse põhimõttest, s.t õigushüvede kaalumisest. Võrdsete hüvede korral võrreldakse ähvardava ohu suurust. Hinnata tuleb ka ohu kõrvaldamiseks või vähendamiseks toimepandud koosseisupärase teo ohtlikkust laiemas tähenduses (RKKKo nr 3-1-1-95-06 ja nr 3-1-1-1-01).

Proportsionaalsuse nõue tähendab kaitstava ja kahjustatava huvi omavahelist kaalumist, mis seisneb hüvede võrdlemises. Olukorras, kus vaadeldavad hüved - inimes(t)e elu ja tervis – on võrdse väärtusega, on määrav kaitstavat hüve ähvardava ohu suurus rikkumisega ohustatava õigushüvega võrreldes. Nii loetakse üks hüve enam ohustatuks, kui seda ähvardab konkreetne oht teist hüve ähvardava abstraktse ohuga võrreldes.

Selleks, et tuvastada isiku poolt toimepandud süüteo karistatavus, tuleb kohtul juhinduda KarS § 2 lg-s 2 sätestatud põhimõttest, et teo eest karistatakse siis, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Enne seda, kui koosseisupärane tegu loetakse õigusvastaseks, on teo toimepanijal võimalus viidata asjaoludele, mis võivad tema teo õigusvastasuse ja sellest tulenevalt ka karistatavuse välistada.

Looma ründest õigushüvele lähtuva ohu kõrvaldamisele suunatud teo puhul saab õigustava asjaoluna tulla kõne alla hädaseisund KarS § 29 tingimustel. (p 8)

Hädaseisundi esinemist kontrollides tuleb eristada hädaolukorda (s.o ohtu õigushüvele) ja koosseisupärast tegu (s.o päästmistoimingut), mida oli vaja ohu kõrvaldamiseks või vähendamiseks. Oht on olukord, kus on põhjust tõsiselt karta õigushüve kahjustumist, ning päästmistoiming on tegu, millega täidetakse mõne õigusrikkumise koosseis, kuid mis on ohu kõrvaldamiseks või vähendamiseks objektiivselt vajalik ja mis subjektiivselt on kantud päästmistahtest. Samuti on hädaseisundi korral õigushüve päästmistoiming õigustatud üksnes siis, kui hüve päästmiseks ei olnud muud võimalust. Hädaseisundit ei ole, kui isikul oli võimalus abi kutsuda. Ohu kõrvaldamiseks valitud vahend peab olema ka sobiv ja kahjustatud hüve jaoks säästvaim. Lisaks peab kaitstav huvi olema kahjustatud huvist ilmselt olulisem (vt RKKKo 3-1-1-42-09, p 11). (p 9)

Isiku õigust vabandada enda käitumist hädaseisundiga piirab või teatud juhtudel suisa välistab see, kui isik on oma süülise käitumisega ise viinud end olukorda, kus ta peab päästma oma õigushüve teise hüve kahjustamise hinnaga (vt RKKKo 3-1-1-95-06, p 13). Sama tuleb silmas pidada ka proportsionaalsuse põhimõtte ning sellega seotud talumiskohustuse analüüsimisel, kui vajaduse kõrvaldada oht teise õigushüvele on kutsunud esile isik, kelle huvisid päästmistoiminguga kahjustatakse. Õigusdogmaatikas tuntaksegi rohkem hädakaitse regulatsiooniga külgneva nn kaitsehädaseisundina olukorda, kus hädaseisundi loonud oht lähtus inimesest, ilma et viimane oleks siiski olnud vahetu õigusvastane ründaja. Sellisel juhul kujutab inimene endast ohuallikat ja ta on koosseisupärase päästmistoimingu käigus kohustatud taluma oma õigushüvede kvalitatiivselt ja kvantitatiivselt suuremat kahjustamist kui asjasse puutumatu kolmas isik. Kuna ohu loomist kannatanu poolt tuleb tõlgendada ühe kaalumiskriteeriumina päästmistoimingu tegija kasuks, võib olulist huvide ülekaalu päästetava õigushüve suhtes eeldada hõlpsamalt kui tavalise hädaseisundi korral. (p 15)

Kuigi viitega TsÜS § 49 lg-le 3 kohaldatakse loomadele asjade suhtes kehtivaid sätteid, ei tähenda see, et loomi saaks ja tohiks käsitada tavalise kehalise esemena TsÜS § 49 lg 1 mõttes. Ka õiguskirjanduses on märgitud, et olemasoleva seadusregulatsiooni sooviks on toonitada, et loomad ei ole tavalised asjad, vaid valu tundvad, inimesega teatud määral sarnased elusolendid. Seega ei saa isikule ette heita mõnevõrra intensiivsemat sekkumist omandi kaitseks, kui selle eesmärgiks on enda kodulooma päästmine. (p 16)

Hädaseisundi süüline põhjustamine ei anna alust süüliselt käitunud isiku ründamiseks, s.o see ei legitimeeri kättemaksu vale käitumise eest (vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. märtsi 2004. a otsus asjas nr 3 1 1 17 04, p 11.1). Võõra õigushüve kahjustamine hädaseisundi käigus on lubatud vaid siis, kui see aitab kaasa kaitstava õigushüve päästmisele. (p 18)

KarS § 29 järgi peab kaitstav huvi olema kahjustatud huvist ilmselt olulisem. Huvide kaalumisel arvestatakse KarS § 29 teise lause järgi eriti õigushüvede olulisust, õigushüve ähvardanud ohu suurust ja päästmistoimingu ohtlikkust. Selline proportsionaalsuse nõude kohaldamine on erinevalt hädakaitsest vajalik hädaseisundi korral eeskätt seetõttu, et hädaseisundi kui õigusinstituudi abil legitimeeritakse reegeljuhtumil käitumist, kus koosseisupärase teoga kahjustatakse asjasse puutumatu kolmanda isiku õigushüve (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. oktoobri 2006. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-95-06, p 11), kellel lasub seejuures üldisel solidaarsuspõhimõttel rajanev talumiskohustus. On arusaadav, et kui isik ise ei pane toime õigusvastast rünnet, peab tema talumiskohustuse jaatamiseks eksisteerima kaitstava huvi ilmne ülekaalukus, võrreldes kahjustatava huviga. (p 13)

Võrdlemisel olevate õigushüvede väärtus ja neid ähvardava ohu suurus on kõigest üks aspekt, mida tuleb huvide kaalumisel arvesse võtta. Huvide kaalumine peab hõlmama tervikhinnangut konkreetsele olukorrale ning seejuures tuleb ühe aspektina pöörata tähelepanu ka päästmistoimingus kannatada saanud isiku käitumisele, sh tema võimalikule seotusele hädaseisundi tekkimisega. (p 14)

Vt p-d 11 ja 16.