Karistusseadustik (lühend - KarS)

Politseiteenistuse spetsiifikat arvestades saab olenevalt teo toimepanemise asjaoludest politseiametniku väärituks teoks ATS § 84 p 3 mõttes lugeda leitud vara politseile üle andmata jätmist, s.o AÕS § 98 lg 1 või lg 2 rikkumist. Nimetatud rikkumise eest saab kohaldada ka rangeimat distsiplinaarkaristust, arvestades PolTS § 1 lg-t 2 ja lg-t 3, ATS § 87, TDVS § 8 ja HMS § 54.

Distsiplinaarkaristuse määramist leiust teatamata jätmise eest ei saa põhjendada andmetega politseiametnikule sobimatu käitumise kohta olukorras, kus politseiprefektuuris toimub kriminaalmenetlus, milles sama prefektuur on seisukohal, et politseiametnik võttis samad rahatähed vastu altkäemaksuna. Üks ja sama tegelikkuses aset leidnud tegu võib, sõltuvalt erinevate õigusharude normidega ette nähtud erinevatest süüteo koosseisudest, olla samaaegselt kvalifitseeritav erinevate õiguserikkumistena, kuid ühe ja sama teona ei saa käsitada sisult täiesti erinevaid tegusid.

Karistusest tingimisi vabastamise aluseks on teo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, millised iseseisvalt või koostoimes muudavad põhikaristuse ärakandmise ebaotstarbekaks.

Karistuse kandmisest tingimuslik vabastamine võib üldjuhul kõne alla tulla kergemate süütegude ja lühiajalisemate vangistuste puhul. Kuigi kohus peab karistuse mõistmisel juhinduma eeskätt asjakohastest materiaalõiguslikest ja menetlusõiguslikest nõuetest ja esitama vastavalt KrMS § 312 p-le 5 mõistetava karistuse kohta põhistused, on sellistest õiguslikest piiridest lähtuv konkreetse karistusmäära valik lõppkokkuvõttes pigem siiski kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus (vt RKKKo nr 3-1-1-79-03, p 11).

Üldreeglist, mille kohaselt antakse kuriteost osavõtja käitumisele sama õiguslik kvalifikatsioon, mis täideviijale, tehakse erand KarS §-s 24 sätestatud juhtudel, st erilise isikutunnuse esinemisel mõne toimepanija puhul. Eriline isikutunnus iseloomustab teo toimepanijat, mitte tegu. Eriliseks isikutunnuseks on ka varasema kuriteo toimepanemine süüdlase poolt (korduvus), kui toimepanija isikule omane õiguslik tunnus. Karistusseadustiku § 24 lg 3 kohaselt kehtib seaduses sätestatud vastutust raskendav, kergendav või välistav eriline isikutunnus üksnes erilise isikutunnusega toimepanija suhtes. Siiski ei tulene viidatud sätetest, nagu saaks erilisest isikutunnusest rääkida pelgalt kuriteo täideviija, mitte aga osavõtja puhul, sest KarS §-st 20 tulenevalt peetakse teo toimepanija all silmas nii täideviijat kui ka osavõtjat. Karistusseadustiku § 24 lg-s 1 kasutatud mõiste "toimepanija" puhul saab seega rääkida nii täideviijast kui osavõtjast, mille tõttu on kuriteost osavõtu korral võimalik süüdlasele kvalifitseeritud koosseisutunnusena inkrimineerida korduvus juhul, kui kihutamine või kaasaaitamine pannakse toime korduvalt, täideviija puhul aga korduvust tuvastatud ei ole.

Teovalitsemise teooriast lähtuvate seisukohtade kohaselt ei ole nõutav, et täideviijana käsitatav isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt süüteokoosseisu objektiivsed tunnused. Küll aga on nõutav ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemise enda kontrolli all hoidmine (vt RKKKo nr 3-1-1-97-04, p 21). Tunnistamaks isikut süüdi kaastäideviimises, peab kohus sellist järeldust põhjendama ja ära näitama need faktilised asjaolud, mis on aluseks väitele, et isik on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse (vt RKKKo nr 3-1-1-101-05, p 8 ja nr 3-1-1-5-08, p 12.2).

Tunnistamaks isikut süüdi pistise võtmise kaastäideviimises, peab kohus ära näitama tema kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisel (vt RKKKo nr 3-1-1-101-05, p 8 ja nr 3-1-1-5-08, p 12.2).

Teovalitsemise teooriast lähtuvate seisukohtade kohaselt ei ole nõutav, et täideviijana käsitatav isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt süüteokoosseisu objektiivsed tunnused. Küll aga on nõutav ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemise enda kontrolli all hoidmine (vt RKKKo nr 3-1-1-97-04, p 21). Tunnistamaks isikut süüdi kaastäideviimises, peab kohus sellist järeldust põhjendama ja ära näitama need faktilised asjaolud, mis on aluseks väitele, et isik on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse (vt RKKKo nr 3-1-1-101-05, p 8 ja nr 3-1-1-5-08, p 12.2).

Kui kuriteo panevad toime täideviija ja osavõtja, puudub nende käitumises kvalifitseeriva tunnusena teo toimepanemine grupi poolt. (vt nt RKKKo nr 3-1-1-15-97 ja nr 3-1-1-88-03, p 10).

Karistusseadustiku § 296 kvalifitseeritud koosseisu mõttes saab korduvusest rääkida vaid juhul, kui isik on varem toime pannud altkäemaksu vahenduse. Vaadeldavas sättes (KarS § 296 lg 2 p 1) räägitakse sama teo, s.o altkäemaksu vahendamise, mitte aga muu aususe kohustuse rikkumisega seotud süüteo vähemalt teistkordsest toimepanemisest (vrd nt KarS § 199 lg 2 p 4, § 200 lg 2 p 4 ja § 215 lg 2 p 1).

Karistusseadustiku §-s 294 sätestatud süüteokooseisu objektiivsed tunnused seisnevad altkäemaksu lubamisega nõustumises või altkäemaksu vastuvõtmises vastutasuna selle eest, et ametiisik paneb oma ametiseisundit ära kasutades altkäemaksu andja huvides toime seadusega mittelubatud teo või jätab ebaseaduslikult mingi teo toime panemata. Altkäemaksu lubamisega nõustumine tähendab ametiisiku nõusolekut, et talle antakse üle vara või muu soodustus. Pakkumise vastuvõtmine võib olla nii selgesõnaline, konkludentne kui ka tingimuslik, kuid peab avalduma tajutaval viisil. Seejuures piisab süüteokoosseisu realiseerimiseks aktiivse poole ettekujutusest, et teine pool tunnetab ekvivalentsussuhet (vt RKKKo nr 3-1-1-118-06, p 14). Süütegu on lõpule viidud, kui ametiisik on altkäemaksu andja suhtes üles näidanud valmisolekut panna toime seadusega mittelubatud tegu või ebaseaduslikult hoiduda teo toimepanemisest.

Tunnistamaks isikut süüdi pistise võtmise kaastäideviimises, peab kohus ära näitama tema kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisel (vt RKKKo nr 3-1-1-101-05, p 8 ja nr 3-1-1-5-08, p 12.2).

Altkäemaksu lubamine ei ole vaadeldav altkäemaksu andmise ettevalmistava staadiumina, vaid iseseisva lõpuleviidud süüteona. Oluline on seegi, et altkäemaksu lubamise koosseisu realiseerimine eeldab lubaja tegutsemist eesmärgiga mõjutada ametiisikut selliselt, et viimane paneks oma ametiseisundit kasutades tulevikus toime seadusega mittelubatud teo või jätaks ebaseaduslikult teo toime panemata (vt RKKKo nr 3-1-1-37-05, p-d 10 ja 11).

Karistusseadustiku § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel tuleb esmajoones lähtuda toimepandud teost ning üldjuhul ei või süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks. Siiski tuleb lähtuvalt karistuse eripreventiivsetest eesmärkidest vältimatult arvestada ka süüdistatava isikut (vt RKKKo nr 3-1-1-40-04, p 7 ja nr 3-1-1-99-06, p 14).

Juhul, mil kohtueelsel uurimisel antud ütlusi ei ole ristküsitlusel avaldatud, pole võimalik neid ka võrrelda ega hinnata kohtumenetluses antud ütlustega. Kirjeldatud olukorras saab kohus hinnata ristküsitluse käigus antud ütluste usaldusväärsust üksnes kogumis teiste kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning protokollitud tõenditega. Vastupidine seisukoht viib paratamatult KrMS § 15 lg-st 1 tuleneva kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse printsiibi rikkumisele.

Teovalitsemise teooriast lähtuvate seisukohtade kohaselt ei ole nõutav, et täideviijana käsitatav isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt süüteokoosseisu objektiivsed tunnused. Küll aga on nõutav ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemise enda kontrolli all hoidmine (vt RKKKo nr 3-1-1-97-04, p 21). Tunnistamaks isikut süüdi kaastäideviimises, peab kohus sellist järeldust põhjendama ja ära näitama need faktilised asjaolud, mis on aluseks väitele, et isik on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse (vt RKKKo nr 3-1-1-101-05, p 8 ja nr 3-1-1-5-08, p 12.2).

Vt ka nt RKKKo nr 3-1-1-85-00, p 5.2 ja nr 3-1-1-43-05, p 6.

Enamasti tuleb vältida ühes ja samas kuriteos osalenud isikute kriminaalasja arutamist erinevates menetlustes (RKÜKo nr 3-1-2-1-00, p 13). Eriti põhjalikult tuleb eraldamist kaaluda sellistes kriminaalasjades, mis on ühendatud ühiseks menetluseks seetõttu, et isikuid kahtlustatakse või süüdistatakse kuriteo ühises toimepanemises selle mõiste kõige laiemas tähenduses (KrMS § 216 lg 1 p 1). Kriminaalmenetluse praktikas ei ole võimalik täielikult vältida loogiliselt kokkukuuluvate kriminaalasjade eraldamist eraldi menetlemiseks näiteks nende süüdistatavate suhtes, kes hoiduvad kriminaalmenetlusest kõrvale (vt RKKKo nr 3-1-1-16-07, p-d 9 ja 10). Otsustamaks kaastäideviimise korral, kas ja mil määral võivad üksteisest erineda nende kuriteo ühises toimepanemises süüdistatavate isikute, kelle kriminaalasjad on eraldatud eraldi menetlemiseks, tegudele antavad materiaalõiguslikud hinnangud, tuleb silmas pidada ühelt poolt süüdistatavate tegevuse õiguslikule hindamisele materiaalõigusega seatavaid tingimusi ja teiselt poolt kriminaalmenetlusõigusest, eelkõige süüdistatava kaitseõigusest tulenevaid nõudeid (vt RKKKo nr 3-1-1-18-08, p 16).

Kui Riigikohus tühistab esitatud kassatsiooni alusel kriminaalasja menetledes osaliselt maa- ja ringkonnakohtu otsused, on süüdistataval õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus ja ta on kohustatud hüvitama üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud (vt nt RKKKo nr 3-1-1-94-06, p 10.2 ja nr 3-1-1-26-08, p 14).

Karistusseadustiku § 295 lg 2 p 1 sõnastusest - sama teo eest, kui see on toime pandud vähemalt teist korda - nähtuvalt on korduvusest alust rääkida vaid olukorras, kui sama tegu - pistise vahendus, pannakse toime vähemalt teist korda. Korduvuse tunnust KarS § 295 lg 2 p 1 tähenduses ei moodusta aga muu eelneva aususe kohustuse rikkumisega seotud kuriteo toimepanemine (nt altkäemaksu vahendus või pistise võtmine).

Karistusseadustiku §-s 296 sätestatud altkäemaksu vahendus kujutab endast koosseisutüübilt formaalset ja vajaliku osavõtuga kuriteokoosseisu, mille objektiivsed tunnused seisnevad altkäemaksu andja või võtja ülesandel altkäemaksu andmiseks või võtmiseks soodusolukorra loomises. Soodusolukorra loomine võib väljenduda altkäemaksu andmise või võtmise kohta kokkuleppe saavutamisele (nt läbirääkimiste pidamine) või selle täitmisele (nt altkäemaksu eseme üleandmine) kaasaaitamises. Altkäemaksu vahendamise olemusest tulenevalt ei ole seda võimalik käsitleda altkäemaksu andmisest ja võtmisest täiesti eraldiseisvana. Kuivõrd tegemist on vajaliku osavõtuga süüteoga, eeldavad selle subjektiks oleva isiku põhiteo objektiivsed tunnused realiseerumiseks ka mingi teise isiku lisategu (vt RKKKo 3-1-1-7-08, p-d 10 ja 13).

Karistusseadustiku §-s 296 sätestatud altkäemaksu vahendus kujutab endast koosseisutüübilt formaalset ja vajaliku osavõtuga kuriteokoosseisu, mille objektiivsed tunnused seisnevad altkäemaksu andja või võtja ülesandel altkäemaksu andmiseks või võtmiseks soodusolukorra loomises. Soodusolukorra loomine võib väljenduda altkäemaksu andmise või võtmise kohta kokkuleppe saavutamisele (nt läbirääkimiste pidamine) või selle täitmisele (nt altkäemaksu eseme üleandmine) kaasaaitamises. Altkäemaksu vahendamise olemusest tulenevalt ei ole seda võimalik käsitleda altkäemaksu andmisest ja võtmisest täiesti eraldiseisvana. Kuivõrd tegemist on vajaliku osavõtuga süüteoga, eeldavad selle subjektiks oleva isiku põhiteo objektiivsed tunnused realiseerumiseks ka mingi teise isiku lisategu (vt RKKKo 3-1-1-7-08, p-d 10 ja 13).

Karistusseadustiku §-s 296 sätestatud altkäemaksu vahendus kujutab endast koosseisutüübilt formaalset ja vajaliku osavõtuga kuriteokoosseisu, mille objektiivsed tunnused seisnevad altkäemaksu andja või võtja ülesandel altkäemaksu andmiseks või võtmiseks soodusolukorra loomises. Soodusolukorra loomine võib väljenduda altkäemaksu andmise või võtmise kohta kokkuleppe saavutamisele (nt läbirääkimiste pidamine) või selle täitmisele (nt altkäemaksu eseme üleandmine) kaasaaitamises. Altkäemaksu vahendamise olemusest tulenevalt ei ole seda võimalik käsitleda altkäemaksu andmisest ja võtmisest täiesti eraldiseisvana. Kuivõrd tegemist on vajaliku osavõtuga süüteoga, eeldavad selle subjektiks oleva isiku põhiteo objektiivsed tunnused realiseerumiseks ka mingi teise isiku lisategu (vt RKKKo 3-1-1-7-08, p-d 10 ja 13).

KarS § 296 lg 2 p 1 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo katsest võiks rääkida ka alates hetkest, mil altkäemaksu vahendaja annab altkäemaksu andjale nõusoleku viimase ülesandel näiteks ametiisikuga läbirääkimisi pidada või saadud rahasumma ametiisikule edastada. Seejuures tuleb aga kindlaks teha, et altkäemaksu vahendanud isiku tahtlus oli ka tegelikult suunatud kokkuleppe täitmisele, mitte näiteks altkäemaksu eseme omastamisele. Võimalik on seegi, et vahendaja katkestab kuriteo lõpuleviimise, jättes altkäemaksu andjaga sõlmitud kokkuleppe täitmata ja ametiisikule altkäemaksu andmiseks ettepaneku tegemata. Sellises olukorras aktualiseerub vastavalt KarS §-le 41 küsimus vabatahtlikust loobumisest lõpetamata süüteokatsest, mille korral vabaneb isik süüst. Samaaegselt tuleb siiski kontrollida, kas süüdlase käitumine ei vasta mõne lõpuleviidud süüteo tunnustele (KarS § 40 lg-d 1 ja 2).

Karistusseadustiku §-s 294 sätestatud süüteokoosseis eeldab ekvivalentsussuhte olemasolu, s.t vähemalt sellist abstraktset pooltevahelist suhet, mille raames on ametiisik altkäemaksu andjaga ühel meelel, et tasu on vastuteene tehtud või tulevikus tehtava ametialase teo eest.

Täpse altkäemaksu summa suuruse tuvastamine pole KarS § 298 objektiivsete tunnuste realiseerimise seisukohalt nõutav.

Asjaolu, et kohus ei lugenud tõendatuks altkäemaksu vahendaja ja võtja vahelise ekvivalentsussuhte olemasolu ega ka seda, et makstud rahasummad olid mõeldud altkäemaksuna, ei välista altkäemaksu andjate karistusõiguslikku vastutust.

Olukorda, kus altkäemaksu andja edastab altkäemaksu vahendajale altkäemaksu andmiseks rahasumma või lubab selleks vajaliku summa maksta, kuid vahendaja ametiisikule altkäemaksu võtmiseks ettepanekut ei teegi, tuleb vaadelda mitte lõpuleviidud altkäemaksu andmise, vaid altkäemaksu andmise katsena.

Vt otsus p 8.1. ja nt RKKKo 3-1-1-15-10, p 7.

Mitteõiguslike eriteadmiste rakendamiseks kriminaalmenetluses tuleb määrata ekspertiis. Ekspertiisi määramine on nõutav juhul, kui tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mille lahendamine on usaldusväärselt võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel. Seega on ekspertiis nõutav olukorras, kus teatud liiki mitteõiguslike eriteadmiste rakendamine võib anda tõendusteavet, mille tajumine või tähenduse mõistmine jääb väljapoole menetleja üldteadmiste piire.

Kohtulahendit, mis ei saa olla teatud kohtukaebemenetluse esemeks, ei ole selles kaebemenetluses võimalik tühistada ka kaebuse piiridest väljudes (vt RKKKo 3-1-1-84-10, p 33).

Kriminaalmenetluse lõpetamise taotluse tuleb KrMS § 203 lg 2 kohaselt lahendada määrusega, millele edasikaebeõigus ei laiene. Kui aga maakohus lahendab selle küsimuse kohtuotsuses, siis ei hõlma KrMS §-s 318 sätestatud apellatsiooniõiguse ulatus maakohtu otsuse vaidlustamist osas, millega lõpetatakse KrMS § 203 alusel kriminaalmenetlus isiku suhtes. Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse kriminaalmenetluse lõpetamise osas KrMS § 203 alusel ja muutes enda otsuse resolutiivosas isiku teole antud karistusõiguslikku hinnangut, siis on ka ringkonnakohus valesti toiminud. Selline rikkumine on käsitletav muu kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses.

Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum (vt RKÜKo 3-1-1-24-05, p 14).

Mitteõiguslike eriteadmiste rakendamiseks kriminaalmenetluses tuleb määrata ekspertiis. Ekspertiisi määramine on nõutav juhul, kui tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mille lahendamine on usaldusväärselt võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel. Seega on ekspertiis nõutav olukorras, kus teatud liiki mitteõiguslike eriteadmiste rakendamine võib anda tõendusteavet, mille tajumine või tähenduse mõistmine jääb väljapoole menetleja üldteadmiste piire.

Keskmine mootorsõidukit kasutav isik peab tulenevalt liiklusseaduse nõuetest aru saama ja suutma hinnata mootorsõiduki üldist tehnilist seisukorda. Nii ei nõua põhjalikke mitteõiguslikke eriteadmisi näiteks see, kas sõidukil toimivad sõidu- ja seisupidur, töötab sidur, põlevad tuled jmt. Tegemist pole sedavõrd spetsiifiliste tehniliste küsimustega, millele keskmine mootorsõidukit kasutav isik iseseisvalt hinnangut anda ei oskaks.

Olukorda, kus altkäemaksu andja edastab altkäemaksu vahendajale altkäemaksu andmiseks rahasumma või lubab selleks vajaliku summa maksta, kuid vahendaja ametiisikule altkäemaksu võtmiseks ettepanekut ei teegi, tuleb vaadelda mitte lõpuleviidud altkäemaksu andmise, vaid altkäemaksu andmise katsena.

Kriminaalmenetluse lõpetamise taotluse tuleb KrMS § 203 lg 2 kohaselt lahendada määrusega, millele edasikaebeõigus ei laiene. Kui aga maakohus lahendab selle küsimuse kohtuotsuses, siis ei hõlma KrMS §-s 318 sätestatud apellatsiooniõiguse ulatus maakohtu otsuse vaidlustamist osas, millega lõpetatakse KrMS § 203 alusel kriminaalmenetlus isiku suhtes. Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse kriminaalmenetluse lõpetamise osas KrMS § 203 alusel ja muutes enda otsuse resolutiivosas isiku teole antud karistusõiguslikku hinnangut, siis on ka ringkonnakohus valesti toiminud. Selline rikkumine on käsitletav muu kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses.

Võttes arvesse, et käesolevas kriminaalasjas süüdistati ühte isikut korduvas altkäemaksu võtmises, teist aga temale korduvas altkäemaksu vahendamises, tuli ringkonnakohtul altkäemaksu võtja vastutuse küsimust lahendades otsuse põhiosas anda hinnang ka altkäemaksu vahendaja käitumisele ja seda vaatamata asjaolule, et maakohtu otsusega lõpetati viimase suhtes kriminaalmenetlus. Kuid ringkonnakohtul puudus kriminaalmenetluse seadustikust tulenev pädevus kõnealuses osas maakohtu otsust tühistada ja altkäemaksu vahendaja käitumist oma otsuse resolutiivosas võrreldes maakohtu lahendiga teisiti kvalifitseerida.

Võttes arvesse, et käesolevas kriminaalasjas süüdistati ühte isikut korduvas altkäemaksu võtmises, teist aga temale korduvas altkäemaksu vahendamises, tuli ringkonnakohtul altkäemaksu võtja vastutuse küsimust lahendades otsuse põhiosas anda hinnang ka altkäemaksu vahendaja käitumisele ja seda vaatamata asjaolule, et maakohtu otsusega lõpetati viimase suhtes kriminaalmenetlus. Kuid ringkonnakohtul puudus kriminaalmenetluse seadustikust tulenev pädevus kõnealuses osas maakohtu otsust tühistada ja altkäemaksu vahendaja käitumist oma otsuse resolutiivosas võrreldes maakohtu lahendiga teisiti kvalifitseerida.

Kuriteo toimepanemine võib olla tuvastatud kaudsetele tõenditele tuginevalt, s.t sellistele tõenditele, milles ei sisaldu teavet otseselt tõendamiseseme asjaolude, vaid nn vahepealsete faktide kohta. Kaudsete tõendite kasutamine tõendamisel eeldab aga seda, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, kuidas kaudsete tõendite abil kindlaks tehtud tõendamiseseme välised asjaolud (vahepealsed faktid) võimaldavad kogumis teha järeldusi tõendamiseseme mingi asjaolu suhtes (vt RKKKo 3-1-1-21-09, p 8).

Ehitamisel tehakse omanikujärelevalvet lisaks ehitise omaniku huvidele ka avalikes huvides. Tegutsemine avalikes huvides ei ole aga ainuüksi piisav määratlemaks seda avaliku ülesandena. (p 43)

Riigikohus on selgitanud, et avalikud ülesanded on vahetult seadusega või seaduse alusel riigile, kohalikule omavalitsusele või muule avalik-õiguslikule juriidilisele isikule pandud ülesanded. Avalikku ülesannet täidetakse ka siis, kui pädev asutus on eraõiguslikule isikule õigusakti või lepinguga andnud volituse või pannud kohustuse osutada avalikes huvides sellist teenust, mille toimimise eest vastutab seaduse järgi lõppkokkuvõttes riik või mõni muu avalik-õiguslik juriidiline isik (vt RKKKo 4-18-616/54, p 37). Seejuures peab avalik ülesanne olema ette nähtud vahetult seadusega, seaduse alusel või tõlgendamise teel õigusnormist tuletatav (samas, vt ka RKKKo 3-1-1-98-15, p-d 61 ja 62).

Ehitamisel omanikujärelevalve tegemine ei ole käsitatav avaliku ülesande täitmisena KarS § 288 lg 1 tähenduses. Tegemist ei ole EhS (2002) 7. peatükis sätestatud riikliku järelevalvega, mida tegid kohalik omavalitsus ja Tehnilise Järelevalve Amet. (p-d 43-47)

KarS §-s 402³ sätestatud koosseis kaitseb kollektiivsete õigushüvedena korruptsioonivaba majandustegevust, majandusarengut ja vaba konkurentsi. Samuti kaitseb KarS § 402³ ka eraõigusliku isiku ja tema huvides tegutsemiseks pädeva isiku vahelist lojaalsussuhet ja aususe kohustust (p 50).

KarS § 402³ lg 1 katab olukorda, mil isik küsib, aktsepteerib või võtab vastu vara või muud soodustust sellise pädevuse kuritarvitamise eest, mis on talle antud eraõigusliku isiku huvides majandustegevuses tegutsemiseks. Kohtupraktikas on viidatud vajadusele kaitsta eraõigusliku pädevuse andja ja pädevuse saaja vahelist usaldus- ja lojaalsussuhet. Pädeva isiku aususkohustus põhineb tema üldisel lojaalsuskohustusel, mis sõltuvalt asjaoludest võib tuleneda näiteks võlaõigusseaduse § 620 lg-st 1, töölepingu seaduse § 15 lg-st 1 ja § 16 lg-st 1 või tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-st 35. Osutatud normid teenivad õigussuhte teise poole (käsundi- või tööandja) huve (vt RKKKm 3-1-1-84-14, p 40; RKKKm 3-1-1-41-15, p 39). Eraõigusliku isiku huvides majandustegevuses tegutsemiseks pädeva isiku tegevus võib aga vastata KarS § 402³ koosseisule ka siis, kui eraõiguslikust isikust pädevuse andja huve ei kahjustatagi, kuid vara või muu soodustuse küsimise, selle lubamisega nõustumise või vastuvõtmise eest kuritarvitatakse kohustust, mis tuleneb majandus- ja kutsetegevust reguleerivatest õigusaktidest, lepingutest vm õiguslikest alustest. Puudub alus väita, et viidatud (mh õigusaktidest tuleneva) pädevuse kuritarvitamine oleks vähem taunitav kui eraõiguslikust isikust pädevuse andja ees lojaalsuskohustuse rikkumine. (p-d 52-53)