Kriminaalmenetluse seadustik (lühend - KrMS)

NB! Seisukoha muutus!

Alates Kriminaalmenetluse seadustiku kehtima hakkamisest 1. juulil 2004. a. on ringkonnakohtul kohustus kontrollida edasikaebe tähtaegsust. See kohustus on sätestatud KrMS § 325 lg 1 p-s 1. Kui kaebuse esitamise tähtaeg on kaebaja poolt mööda lastud, tuleb ringkonnakohtul KrMS § 326 lg 2 alusel jätta apellatsioon läbi vaatamata. Kõrgema astme kohtu kohustus hinnata kaebuse esitamise tähtaegsust kohaldub KrMS § 389 lg 1 kohaselt ka määruskaebemenetluses. Seega on kehtiva kriminaalmenetlusõiguse kohaselt kõrgema astme kohtul õigus edasikaebe tähtaja rikkumise korral jätta kaebus läbi vaatamata.

Seisukoht, et menetlusosaline peab kohtumääruse edasikaebamisel lähtuma kohtulahendis kajastatud, mitte aga seaduses sätestatud edasikaebetähtajast, ei ole kooskõlas kriminaalmenetlusõigusega.

Karistusseadustiku § 56 lg 1 esimese lause kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Süü suurus ei sõltu sellest, millises menetlusliigis isiku süüküsimus lahendatakse. Seega ei mõjuta süü suurust ka asjaolu, et süüdistatav loobub ühest, sh ka tema enda õigusi vähem tagavast menetlusliigist teise menetlusliigi kasuks.

KrMS § 326 lg 2 teise lause eesmärk on vähendada apellatsioonikohtu koormust ja muuta kohtu töö efektiivsemaks, võimaldades kohtul hinnata eelmenetluses apellatsiooni põhjendatust, selle kohtuliku läbivaatamise otstarbekust ja võimalikku tulemust (vt RKKKm nr 3-1-1-55-07). KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel prokuratuuri apellatsiooni läbi vaatamata jätmist ei saa lugeda iseenesest prokuratuuri süüdistusfunktsiooni täitmise takistamiseks - juhul kui prokuratuur apellatsiooni sellise läbi vaatamata jätmisega ei nõustu, on tal võimalus vaidlustada see Riigikohtus, põhjendades, miks prokuratuur ei pea apellatsiooni ilmselt põhjendamatuks.

Ilmselt põhjendamatuks tuleb lugeda perspektiivitu kaebus (vt RKKKo nr 3-1-1-55-07). Sellisena tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Ringkonnakohus ei saa KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel ilmse põhjendamatuse tõttu läbi vaatamata jätta kaebust, milles esitatud argumendid ei pruugi kriminaalasja lahendamise aspektist olla relevantsed, kuid mille menetlemata jätmine tooks endaga kaasa KrMS § 340 lg-s 1 nimetatud materiaal- või menetlusõiguslike vigade eemaldamata jätmise.

KrMS § 326 lg 2 teise lause näol on küll tegemist PS § 24 lg-s 5 sisalduva edasikaebeõiguse riivega, kuid see riive on proportsionaalne PS § 11 tähenduses ning seetõttu pole menetlusõiguse kõnealune säte põhiseaduse vastane. (Vt RKKKm nr 3-1-1-55-07 p-d 7-15).

Apellatsiooni läbivaatamata jätmine KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginedes saab igal üksikjuhul olla põhiseadusepärane vaid siis, kui apellatsioon on tõepoolest ilmselt põhjendamatu. Apellatsiooni ilmsest põhjendamatusest KrMS § 326 lg 2 teisele lause mõttes ei ole alust rääkida juhul, mil see ei vasta KrMS §-s 321 sätestatud nõuetele. Ilmselt põhjendamatuks KrMS § 326 lg 2 teise lause mõttes tuleb lugeda sellist - üldjoontes küll KrMS §-s 321 sätestatud nõuetele vastavat - apellatsiooni, mida on põhjust pidada perspektiivituks ehk mille rahuldamist ei pea kolm ringkonnakohtu kohtunikku üksmeelselt võimalikuks. Tegemist on olukorraga, kus kaebus jääb prognoositavalt rahuldamata (menetlustulemi perspektiivitus). Oluline on lisada, et KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginev apellatsiooni läbivaatamata jätmise määrus peab sisaldama ka apellatsiooni perspektiivituse sellist põhjendust, mis oleks Riigikohtu poolt määruskaebemenetluses kontrollitav. (Vt RKKKm nr 3-1-1-55-07 ja 3-1-1-96-09).

Perspektiivituks on alust tunnistada � ja seega KrMS § 326 lg 2 teise lause mõttes ilmselt põhjendamatuks � apellatsioon, mis sisaldab mõne õigusliku keelu rikkumisele suunatud taotlust ja mille argumendid ei ole seetõttu kohtuasja lahendamiseks õiguslikult asjakohased. (RKKKm nr 3-1-1-96-09, p 10.1).

Juhtudel, mil apellandi argumendid on õiguslikult asjakohased ja tema taotluse rahuldamine seega põhimõtteliselt õiguslikult võimalik -, peab ringkonnakohus küsimust apellatsiooni ilmsest põhjendamatusest iga konkreetse kohtuasja eripärast tulenevalt eriti põhjalikult kaaluma. Ringkonnakohtul kõnealusel juhul lähtuda reeglina sellest, et ringkonnakohtu lahend peab üldjuhul kujunema KrMS 11. peatükis sätestatud apellatsioonimenetluse kui terviku tulemina. (RKKKm nr 3-1-1-96-09 p-d 10. 3 ja 10.4). Õiguslikult asjakohast apellatsiooni ei saa jätta KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel läbi vaatamata viitega apellandi poolt taotletava kohtulahendi täitmise võimatusest tulenevale ökonoomiakaalutlusele (näiteks väljasaadetud süüdistatava asukoha teadmatus). (RKKKm nr 3-1-1-96-09 p 11).

Kui apellandi argumendid on iseenesest õiguslikult asjakohased, võib konkreetse kohtuasja puhul KrMS § 326 lg 2 teisest lausest lähtumine olla põhjendatav ka viitega kohtupraktikale. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast.

Üldkohus on pädev tuvastama kõiki maksukuriteo koosseisulisi tunnuseid. Maksukohustuse rikkumine ja selle tagajärjel laekumata maksu suurus ei pea olema enne tuvastatud haldus- ja halduskohtumenetluses.

Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest lähtumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast, aga ka hoiakust, et ringkonnakohtu lahend peaks reeglina kujunema KrMS 11. peatükis sätestatud apellatsioonimenetluse kui terviku tulemina. Sel juhul on apellatsiooni läbi vaatamata jätmine võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt teo õigusliku kvalifikatsiooni või karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik reeglina vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga (RKKKo nr 3-1-1-120-09).

KrMS § 297 lg 2 kohaselt võib kohtumenetluse pool taotleda täiendavate tõendite kogumist, põhjendades selle vajalikkust ja seda, miks ta ei ole sellist taotlust varem esitanud. Maakohtu keeldumisel tõendi kogumisest on samasisulise taotluse esitamine põhimõtteliselt võimalik ka apellatsioonikohtus. Üldjuhul peab ka apellatsioonikohus tõendi kogumise taotluse lahendamisel kuulama ära kohtumenetluse poolte seisukohti. Seejuures ka tõendi kogumise vajalikkuse üle otsustamisel ei ole kohtul pädevust omal algatusel uurida kohtueelse menetluse materjale; taotluse materjalide avaldamiseks peab esitama ja põhjendama kohtumenetluse pool.

Taotlus apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulu, s.o kaitsja tasu hüvitamiseks tuleb esitada hiljemalt kohtuistungil, enne (apellatsiooni)kohtu nõupidamistuppa siirdumist (RKKKm nr 3-1-1-70-08, p 10) ja selle nõuetelevastavuse lahendab kohus, kes teeb otsuse. Kui kaitsjal ei ole võimalik taotlust istungil esitada, kuna ringkonnakohus jätab apellatsiooni läbi vaatamata, siis juhul kui Riigikohus saadab kriminaalasja ringkonnakohtule uueks sisuliseks arutamiseks, tuleb lugeda taotlus esitatuks tähtaegselt, mistõttu ringkonnakohtul on võimalik seda lahendada.

KrMS § 326 lg 2 ls 2 kohaselt võib ringkonnakohus jätta apellatsiooni läbi vaatamata juhul, kui kriminaalasja arutav kohtukoosseis leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast, aga ka sellest, et ringkonnakohtu lahend peaks reeglina kujunema KrMS 11. peatükis sätestatud apellatsioonimenetluse kui terviku tulemina. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt teo õigusliku kvalifikatsiooni või karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast. (Vt RKKKo nr 3-1-1-120-09).

Vt RKKKm nr 3-1-1-120-09 annotatsioone.

KrMS § 326 lg 2 ls 2 kohaselt võib ringkonnakohus jätta apellatsiooni läbi vaatamata juhul, kui kriminaalasja arutav kohtukoosseis leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 alusel apellatsiooni läbi vaatamata jätmist eriti põhjalikult kaaluma, arvestades konkreetse asja eripära, sest reeglina peaks ringkonnakohtu lahend kujunema KrMS 11. peatükis sätestatud apellatsioonimenetluse kui terviku tulemina. Sel juhul on apellatsiooni läbi vaatamata jätmine võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt teo õigusliku kvalifikatsiooni või karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik reeglina vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga (vt RKKKm nr 3-1-1-120-09 ja nr 3-1-1-25-10).

Ringkonnakohtu lahend peab üldjuhul kujunema KrMS 11. peatükis sätestatud apellatsioonimenetluse kui terviku tulemina (RKKKm nr 3-1-1-96-09, p 10.3 ja nr 3-1-1-120-09, p 8.4). Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine selle ilmse põhjendamatuse tõttu KrMS § 326 lg 2 teise lause järgi kujutab endast erandit eelmises lauses nimetatud üldreeglist - apellatsiooni saab ringkonnakohus jätta läbi vaatamata üksnes juhul, kui selleks annavad aluse konkreetse kohtuasja eripärast tulenevad asjaolud.

Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine selle ilmse põhjendamatuse tõttu KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel kujutab endast erandit. Ilmselt põhjendamatu on apellatsioon, mille rahuldamine ei ole võimalik seetõttu, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased, s.t need sisaldavad mõne õigusliku keelu rikkumisele suunatud taotlust. Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, on apellatsiooni läbi vaatamata jätmine võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt teo õigusliku kvalifikatsiooni või karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on reeglina võimalik vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. (Vt 3-1-1-120-09; 3-1-1-25-10, p 5 ja 3-1-1-98-10, p-d 78.)

Apellatsiooni mingi argumendi põhjendamatust ei saa põhistada asjaoluga, et kohtumenetluse pool on sama argumendi esitanud juba maakohtule ja viimane on sellele argumendile hinnangu andnud.

Kuna apellatsiooni põhisisuks ongi maakohtu seisukohtade vaidlustamine, ei saa see, et maakohus on mingi kohtumenetluse poole väite suhtes juba seisukoha võtnud, vabastada ringkonnakohut kohustusest apellatsiooni alusel kontrollida, kas maakohtu selline seisukohavõtt on seaduslik ja põhjendatud (RKKKm nr 3-1-1-36-11, p 10).

Vt otsus p 6 jj ja nt RKKKm 3-1-1-120-09; 3-1-1-36-11, p 8; 3-1-1-43-11, p 6.

Vt otsus p 9-10 ja nt RKKKm 3-1-1-120-09; 3-1-1-36-11, p 8-10 ja 3-1-1-43-11, p 6-7; 3-1-1-64-11, p 6.

Ringkonnakohus, jättes kriminaalasja kirjalikus menetluses läbivaatamise tulemusel maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata, peab tulenevalt KrMS § 337 lg 1 p-le 1 tegema kohtuotsuse.

Vt otsus p 6-7 ja RKKKm 3-1-1-120-09, p-d 8.2-8.5; 3-1-1-36-11, p 8; 3-1-1-43-11, p 6 ja 3-1-1-64-11, p 6.

Vt RKKKo 3-1-1-43-11, p 6; 3-1-1-25-10, p 5 ja 3-1-1-98-10, p-d 7 ja 8.

Ühes kriminaalmenetluses sama kuriteo eest mitmekordse süüditunnistamise ja karistamise näol on tegemist PS § 23 lg 3 ja KarS § 2 lg 3 sätestatud ne bis in idem-põhimõtte rikkumise ning materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega.

Ringkonnakohtu lahend peab üldjuhul kujunema kriminaalmenetluse seadustiku 11. peatükis sätestatud apellatsioonimenetluse kui terviku tulemina. Erandit sellest põhimõttest kujutab KrMS § 326 lg 2 teises lauses sätestatud võimalus jätta apellatsioon ilmse põhjendamatuse tõttu läbi vaatamata. Ilmselt põhjendamatuks saab lugeda apellatsiooni, mille rahuldamine pole võimalik põhjusel, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased või mille väited on küll õiguslikult asjakohased, kuid konkreetse kohtuasja eripärast tulenevad asjaolud võimaldavad kolmeliikmelise kohtukoosseisu liikmetel juba eelmenetluses jõuda veendumusele, et tegemist on perspektiivitu kaebusega. Selline olukord võib kõne alla tulla juhul, mil maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt välja kujunenud seisukohtadega ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta (vt nt RKKKm 3-1-1-120-09, p-d 8.2-8.5; 3-1-1-36-11, p 8; 3-1-1-43-11, p 6; 3-1-1-64-11, p 6; 3-1-1-71-11, p 6 ja 3-1-1-82-11, p 7). Ühes kriminaalmenetluses sama kuriteo eest mitmekordse süüditunnistamise ja karistamise näol on tegemist PS § 23 lg 3 ja KarS § 2 lg 3 sätestatud ne bis in idem-põhimõtte rikkumise ning materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega. Maakohtu otsuses esineva sellise minetuse peale esitatud apellatsiooni ei saa lugeda KrMS § 326 lg 2 teise lause mõttes ilmselt põhjendamatuks ja selle läbi vaatamata jätmine KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel on käsitletav KrMS § 339 lg-s 2 toodud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena.

Vt RKKKo 3-1-1-43-11, p 6; 3-1-1-25-10, p 5 ja 3-1-1-98-10, p-d 7 ja 8.