Tsiviilkohtumenetluse seadustik (lühend - TsMS)

Tsiviilhagi kohta otsuse tegemisel ei saa kohus otsuse resolutsioonis lahendada nõudeid, mida ei ole kohtule tsiviilhagi esemena esitatud.

See, kui tsiviilhagi ei sisalda kõiki süüdistusest hõlmamata faktilisi asjaolusid, mis on kannatanu nõude lahendamise seisukohalt olulised, või kui kannatanu nõue on ebaselge, ei anna kohtule automaatselt alust tsiviilhagi rahuldamata või TsMS § 371 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata jätta.

TsMS § 440 on kohaldatav ka kriminaalmenetluses.

Süüdistatavale ja tsiviilkostjale peab olema tagatud teave selle kohta, milliste asjaolude alusel milline tsiviilnõue tema vastu kriminaalmenetluses on esitatud, ja antud mõistlik aeg selle nõude suhtes seisukoha kujundamiseks ning oma vastuväidete ja tõendite esitamiseks.

TsMS § 348 lg-st 2 ja § 351 lg-test 1 ning 2 tulenevaid nõudeid peab järgima ka tsiviilhagi lahendamisel kriminaalmenetluses.

Süüdistuse esemest väljapoole jäävate tsiviilhagi alusfaktide tõendamisel tuleb kriminaalmenetluses lähtuda tsiviilõiguslikust tõendamiskoormisest (RKKK 3-1-1-60-07 p 52).

Tsiviilhagi ei pea sisaldama neid hagi aluseks olevaid faktilisi asjaolusid, mis kattuvad süüdistuse alusfaktidega (s.t tõendamiseseme asjaoludega KrMS § 62 mõttes) ega tõendeid asjaolude kohta, mis kuuluvad samaaegselt nii süüdistuse kui ka tsiviilhagi aluse hulka. Küll peavad tsiviilhagis olema ära toodud need hagi aluseks olevad faktilised asjaolud, millel süüdistatava käitumisele karistusõigusliku hinnangu andmise seisukohalt tähendust ei ole ja mis seega süüdistuse alusfaktide hulka ei kuulu, samuti tõendid, mis selliseid asjaolusid kinnitavad.

Tsiviilhagile esitatavate nõuete määratlemisel tuleb aluseks võtta tsiviilkohtumenetluse kord - eeskätt TsMS §-d 338 ja 363 -, arvestades seejuures aga kriminaalmenetluse erisustega.

TsMS §-de 338 ja 363 järgimine kriminaalmenetluses on kohustuslik vaid niivõrd, kuivõrd see on vajalik, et tagada kannatanu tsiviilnõude õiglane ja kohtumenetluse poolte huve arvestav menetlemine.

Tsiviilhagi ei pea alati sisaldama isiku nime, kelle vastu see on esitatud. Kui tsiviilhagis ei ole nimetatud isikut, kelle vastu see on esitatud, tuleb kohtul eeldada, et kannatanu tsiviilnõue on suunatud isiku(te) vastu, kellele on süüdistusaktis ette heidetud käitumist, mis ühtlasi moodustab tsiviilhagi aluse või osa sellest. Mitme süüdistatava korral tuleb juhul, kui kannatanu ei ole nõude adressaati täpsustanud ega nõuet osadeks jaganud, eeldada, et nõue on esitatud solidaarselt kõigi süüdistatavate vastu.

Ehkki üldjuhul peab tsiviilhagi olema kirjalikus vormis, võib teatud erandjuhtudel esitada tsiviilhagi ka n-ö protokollilises vormis, s.t kannatanu kohtueelses menetluses või kohtus tehtud suulise avaldusena, mille menetleja protokollib.

Kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi peab sisaldama selgelt väljendatud nõuet ehk hagi eset.

Tsiviilhagi ei pea sisaldama neid hagi aluseks olevaid faktilisi asjaolusid, mis kattuvad süüdistuse alusfaktidega (s.t tõendamiseseme asjaoludega KrMS § 62 mõttes) ega tõendeid asjaolude kohta, mis kuuluvad samaaegselt nii süüdistuse kui ka tsiviilhagi aluse hulka. Küll peavad tsiviilhagis olema ära toodud need hagi aluseks olevad faktilised asjaolud, millel süüdistatava käitumisele karistusõigusliku hinnangu andmise seisukohalt tähendust ei ole ja mis seega süüdistuse alusfaktide hulka ei kuulu, samuti tõendid, mis selliseid asjaolusid kinnitavad.

Kriminaalmenetluses on võimalik esitada üksnes selline tsiviilhagi, mille aluseks olevad faktilised asjaolud on olulises osas kattuvad süüdistuse aluseks olevate faktiliste asjaoludega.

Ehkki üldjuhul peab tsiviilhagi olema kirjalikus vormis, võib teatud erandjuhtudel esitada tsiviilhagi ka n-ö protokollilises vormis, s.t kannatanu kohtueelses menetluses või kohtus tehtud suulise avaldusena, mille menetleja protokollib.

Kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi peab sisaldama selgelt väljendatud nõuet ehk hagi eset.

Isiku kinnisesse asutusse paigutamisel tuleb seaduses sätestatud vabaduse võtmise aluseid mõista pigem kitsendavalt (p 13).

Kui alama astme kohtulahend, mille alusel isik paigutati kinnisesse asutusse, tühistatakse, kaotab isiku kinnises asutuses viibimine tagasiulatuvalt õigusliku alusel ja isikul võib tekkida õigus saada hüvitist alusetu vabaduse võtmise eest (p 25).

Kohus peab isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks ja seal viibimise tähtaja pikendamiseks tuvastama kõik SHS § 19 lg-s 1 sätestatud asjaolud, sh analüüsima tähtaja pikendamise korral eelmise kohtulahendi järgselt toimunut ja arvestama asjaolu, et kinnisesse astutusse paigutamine on äärmuslik abiõu juhuks, kui isikust tulenevat põhjuste tõttu ei ole muude meetmete kohaldamine piisav. Arvestada tuleb ka TsMS §-s 540 sätestatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise peatamise võimalusega (vt ka RKL 3-2-1-155-13 ja RKL 3-2-1-44-13).

Isiku kinnisesse asutusse paigutamise asjas saab kohus koguda tõendeid ka omal algatusel, sh võtta asja materjalide hulka isiku rehabilitatsiooniplaani (p 20).

Kohus peab isiku kinnisesse astutusse paigutamise üle otsustades mh selgelt määrama, kas ja millisel viisil võib isikule kinnises astutuses ravi kohaldada (p 22).

Kui alama astme kohtulahend, mille alusel isik paigutati kinnisesse asutusse, tühistatakse, kaotab isiku kinnises asutuses viibimine tagasiulatuvalt õigusliku alusel ja isikul võib tekkida õigus saada hüvitist alusetu vabaduse võtmise eest (p 25).

Kas poolte vahel oli seltsing või vaikiv seltsing sõltub ka sellest, kuidas pooled olid kokku leppinud vara kasutamise ja majandamise korras. Kui üks pool pidi raha üle andma enda panusena ja seejärel pidi teine pool korraldama nii vara kasutamist ja majandamist kui ka kasumi jaotamist ning esinema väljaspool pooltevahelist suhet vara omanikuna, viitab see pigem vaikivale seltsingule (VÕS § 610 lg 1), kus üks pool on vaikiv seltsinglane ja teine ettevõtja, kes korraldas teenuste osutamist varaga (p 20).

TsÜS § 146 lg 4 kohaldamiseks ei piisa ainuüksi asjaolust, et kohustus jäi täitmata. Kohustuse tahtliku rikkumisega on tegemist juhul, kui lepingupool soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt (p 37).

TsÜS § 147 lg 3 lükkab aegumistähtaja alguse kokkulepitud tasu maksmise nõude puhul selle sissenõutavaks muutumise aasta lõpule. See säte ei kohaldu laenulepingu täitmise nõudele ega seltsingulepingu rikkumisest tulenevale kahju hüvitamise nõudele (p 36).

Olukorras, kus nõuet on võimalik kvalifitseerida mitmeti, peab kohus analüüsima kohtuotsuses erinevaid kvalifikatsioone. Samas peab lahend olema loogiline ja vastuoludeta. Kui kohtul puudub veendumus, millise materiaalõigusliku nõudega on tegu, kuid esitatud asjaoludel ei ole seda võimalik rahuldada ühelgi õiguslikul alusel, tuleb seda otsuses selgelt väljendada. See puudutab ka nõuete rahuldamata jätmist aegumise tõttu. (p 16)

Kas poolte vahel oli seltsing või vaikiv seltsing sõltub ka sellest, kuidas pooled olid kokku leppinud vara kasutamise ja majandamise korra. Kui pooled pidid vara kasutama ning kasumit teenima ja jaotama ühiselt, võisid nad olla sõlminud seltsingulepingu (VÕS § 580 lg 1) (p 20).

Pooltevahelise suhte õigeks kvalifitseerimiseks tuleb hinnata poolte sõlmitud lepingu sisu ja nende tegelikku tahet TsÜS § 75 ja VÕS § 29 reegleid järgides. (p 17)

VÕS § 596 lg 1 p 5 kohaldamiseks tuleb põhjendada, kuidas muutis vara võõrandamine lepingu täitmise võrreldes varasema olukorraga võimatuks (p 23).

Tõendamiskoormise ümberjaotumisest menetluse kestel tuleb kohtul tulenevalt TsMS § 436 lg-test 3 ja 4 ning § 351 lg-st 1 menetlusosalistele teada anda ja võimaldada esitada täiendavaid tõendeid sellel menetlusosalisel, kellele kohtu hinnangul tõendamiskoormis üle läheb. Kohus peab menetluse kestel teada andma tõendamiskoormise ümberjaotumisest vähemalt sel määral, et menetlusosaline saaks sellest aru ja saaks ennast kaitsta. Eriti peaks kohus seda tegema siis, kui hageja toetub selgelt kostja antud võlatunnistusele ja seetõttu on võla puudumise tõendamiskoormis esialgu kostjal. (p 14)

Võlatunnistuse eesmärgiks on mh võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega lihtsustatakse võla sissenõudmist. Võlatunnistuse tagajärjeks on tõendamiskoormise muutmine poolte kokkuleppel, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse. (p 12) Võlatunnistusele toetumisel ja selle esitamisel ei pea hageja täpselt esitama laenu andmise asjaolusid, kuna võla puudumise tõendamise koormis lasub kostjal. Samas ei olekostja tõendamiskoormis piiramatu. Hea usu põhimõttest tulenevalt on võimalik, et asjaolu tõendamise koormis pöördub ümber, kui kostja esitab asjaolud, mis viitavad nõude puudumise võimalikkusele. Eelkõige kehtib eelöeldu olukorras, kus tuleb tõendada asjaolu, mille esinemine on hageja kontrolli all, kostjal ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja hageja keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. Seega kui kostja on kausaalsuhtest tulenevalt võla puudumise tõenäosust põhistanud, hageja on aga keeldunud võla tekkimise asjaolusid selgitamast ja tõendeid esitamast, peab hageja hagi rahuldamiseks tõendama kausaalsuhtest tulenevat võlga (vt Riigikohtu 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 26). (p 13) Tõendamiskoormise ümberjaotumisest menetluse kestel tuleb kohtul menetlusosalistele teada anda ja võimaldada esitada täiendavaid tõendeid sellel menetlusosalisel, kellele kohtu hinnangul tõendamiskoormis üle läheb. Eriti peaks kohus seda tegema siis, kui hageja toetub selgelt kostja antud võlatunnistusele ja seetõttu on võla puudumise tõendamiskoormis esialgu kostjal. (p 14)

Vt p 13.

Tsiviilhagi läbivaatamisel kriminaalmenetluses tuleb järgida tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 348 lg-st 2 tulenevat asja ammendava arutamise kohustust. Asja ammendava arutamise kohustus tähendab TsMS § 351 lg-te 1 ja 2 kontekstis muu hulgas vajaduse korral kohtu kohustust selgitada pooltele asjas tõendamist vajavaid asjaolusid ning asjaolude tõendamise koormust (vt ka RKKKo 3-1-1-79-09, p 16). (p 19)

Varguses süüditunnistamiseks tuleb alati kindlaks teha, millised esemed varastati ning kas varastatud asjade väärtus ületab KarS § 218 lg-st 4 tulenevalt 20 miinimumpäevamäära. Seejuures ei ole KarS § 199 puhul alati vaja kindlaks teha varastatu täpset väärtust. Selleks, et süüdistatav rahaliselt hinnatava asja varguses süüdi tunnistada, piisab sellest, kui on tõsikindlalt tuvastatud, et varastatu rahaline väärtus teo toimepanemise ajal ületas 20 miinimumpäevamäära. See omakorda eeldab, et varastatu maksumuse ulatumine üle 20 miinimumpäevamäära oleks tõendatud (KrMS § 60 lg 2) või üldtuntud (KrMS § 60 lg 3) (vt ka RKKKo 3-1-1-69-12, p 8). (p 16)

Varguses süüditunnistamiseks tuleb alati kindlaks teha, millised esemed varastati ning kas varastatud asjade väärtus ületab KarS § 218 lg-st 4 tulenevalt 20 miinimumpäevamäära. Seejuures ei ole KarS § 199 puhul alati vaja kindlaks teha varastatu täpset väärtust. Selleks, et süüdistatav rahaliselt hinnatava asja varguses süüdi tunnistada, piisab sellest, kui on tõsikindlalt tuvastatud, et varastatu rahaline väärtus teo toimepanemise ajal ületas 20 miinimumpäevamäära. See omakorda eeldab, et varastatu maksumuse ulatumine üle 20 miinimumpäevamäära oleks tõendatud (KrMS § 60 lg 2) või üldtuntud (KrMS § 60 lg 3) (vt ka RKKKo 3-1-1-69-12, p 8). (p 16)

Olukorras, kus lühimenetluses kohtuistungil ilmneb, et kannatanu nõude üle otsustamiseks on vaja koguda täiendavaid tõendeid, peab kohus tegema KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi, s.o tagastama kriminaaltoimiku prokuratuurile põhjusel, et kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses. Samuti on tsiviilhagi esitanud kannatanul endal võimalik taotleda lühimenetluses kohtult KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi tegemist, kui tal tekib kohtumenetluses vajadus esitada oma huvide kaitseks täiendavaid tõendeid (vt ka RKKKo 3-1-1-105-10, p 7.5.6). (p 21)

Kui kohus peaks lühimenetluses tuvastama, et kriminaaltoimikus oleva tsiviilhagi lahendamiseks ei ole küllaldaselt teavet, on tegemist olukorraga, kus kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses (RKKKo 3-1-1-1-14, p 22). Kuigi kannatanu nõude kohta käivad täiendavalt esitatavad tõendid võivad sisaldada teavet ka süüdistuses kirjeldatud faktiliste asjaolude kohta, on kohtul avar otsustuspädevus lühimenetlusest keeldumiseks, millega alati kaasneb võimalus täiendavate tõendite kogumiseks. (p 22)