Tsiviilkohtumenetluse seadustik (lühend - TsMS)

Maakohus peab lihtmenetluse asja lahendades märkima otsuse resolutsiooni juurde TsMS § 442 lg 6 järgi ka otsuse edasikaebamise korra ja tähtaja ning juhtima poolte tähelepanu lihtmenetluse asja edasikaebamise korra erisustele, mis tulenevad TsMS § 637 lg-st 21. Mh võib maakohus TsMS § 442 lg 10 järgi anda vajadusel loa lihtmenetluse asjas tehtud otsuse piiranguteta edasikaebamiseks.

Lihtmenetlus ei ole menetluse eriliik, vaid tähendab seda, et väikese hagihinnaga varaliste nõuetega hagide menetlemisel ei pea kohus järgima kõiki menetlusnorme, sellise menetluse korraldamiseks ei ole vaja teha eraldi määrust, kuid üldistest menetlusreeglitest kõrvale kaldudes peab kohus sellele poolte tähelepanu juhtima (vt Riigikohtu 6. aprilli 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p 11). Maakohus peab lihtmenetluse asja lahendades märkima otsuse resolutsiooni juurde TsMS § 442 lg 6 järgi ka otsuse edasikaebamise korra ja tähtaja ning juhtima poolte tähelepanu lihtmenetluse asja edasikaebamise korra erisustele, mis tulenevad TsMS § 637 lg-st 21. Mh võib maakohus TsMS § 442 lg 10 järgi anda vajadusel loa lihtmenetluse asjas tehtud otsuse piiranguteta edasikaebamiseks.

Iseenesest on lihtmenetluses tehtud otsus edasikaevatav tavakorras, kuid ringkonnakohus saab lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist otsustades TsMS § 637 lg 21 järgi keelduda kaebuse menetlusse võtmisest lisaks üldistele alustele ka juhul, kui maakohus ei ole andnud otsuse edasikaebamiseks luba ja seejuures ei ole maakohus otsust tehes rikkunud olulisi menetluspõhimõtteid ega ole põhimõtteliselt eksinud materiaalõiguse kohaldamisel. Ringkonnakohus lahendab lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral kaebuse ka juba sisuliselt (vt ka Riigikohtu 6. aprilli 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p 12-15). Lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlemisest keeldumise määrust vaidlustades saab pool tugineda nii sellele, et asjas ei olnud tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes, kui ka sellele, et maakohus andis loa edasikaebamiseks või on rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi või kohaldanud selgelt vääralt materiaalõiguse normi TsMS § 637 lg 21 mõttes, mille ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta.

Kui kohus määrab tsiviilasja hinna TsMS § 129 lg 2 järgi (vt ka Riigikohtu 16. juuni 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 36) ning seejärel ei ületa hagihind summat, mis vastab 2000 eurole, on tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes.

VÕS § 1044 lg 1 kohaselt ei välista ega piira pärast 1. juulit 2002 õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise sätete kohaldamine kannatanu õigust nõuda kahju hüvitamist lepingulise kohustuse rikkumise tõttu. Seejuures on kohtul kohustus selgitada, kas hageja tugineb kooskõlas VÕS § 1044 lg-ga 3 üksnes deliktiõigusliku hüvitisnõude eeldustele või tahab tugineda ka nendele asjaoludele, millega saab põhjendada hageja ja kostja sõlmitud töölepingu rikkumisest tulenevat hüvitisnõuet (vt Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 12; 13. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-08, p 15).

Vt Riigikohtu on 7. detsembri 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-11, p 10.

Apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 21 alusel menetlusse võtmata jätmist olukorras, kus selles sättes nimetatud menetlusse võtmisest keeldumise eeldused puudusid, tuleb lugeda TsMS § 669 lg 2 järgi menetlusõiguse oluliseks rikkumiseks, mis toob TsMS § 692 lg 4 (koostoimes TsMS §-ga 695) järgi kaasa ringkonnakohtu määruse tühistamise sõltumata määruskaebuse põhjendustest.

Eksitava mulje jätab TsMS § 448 lg 41 viies lause, mille järgi võib kohus kohtuotsuse tervikuna koostada ka TsMS § 444 lg-tes 1 ja 2 sätestatu kohaselt. See ei tähenda, menetlusosalisel tuleks ka lihtsustatud kirjeldava või põhjendava osaga otsuse (TsMS § 444 lg 1 või 2 alusel tehtud otsuse) puhul enne apellatsioonkaebuse esitamist taotleda otsuse täiendamist. TsMS § 448 lg-st 42 tuleneb selgelt, et apellatsioonkaebuse esitamise õigusest loobunuks saab menetlusosalise lugeda vaid kirjeldava ja põhjendava osata tehtud otsuse puhul (s.o TsMS § 444 lg-s 4 nimetatud otsuse puhul), kui ta ei ole taotlenud selle täiendamist kümne päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest. (p 11)

Lihtsustatud kirjeldava või põhjendava osaga tehtud otsust (st TsMS § 444 lg 1 või 2 järgset otsust) saab maakohus samuti täiendada, kuid seda TsMS § 448 lg-s 1 nimetatud juhtudel ja § 448 lg-s 2 sätestatud tähtajal jooksul. Sellise otsuse täiendamata jätmine või selleks taotluse esitamata jätmine ei mõjuta aga apellatsioonitähtaega, milleks on TsMS § 632 lg 1 järgi 30 päeva otsuse kättetoimetamisest või viis kuud otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse täiendamisel hakkab apellatsioonitähtaeg TsMS § 632 lg 3 järgi siiski uuesti kulgema. (p 12)

Kui maakohus soovib teha kohtuotsuse kirjeldava ja põhjendava osata, peab see olema otsusest selgelt nähtav. Üldsõnaline viitamine lihtmenetluse erisusi reguleerivale TsMS §-le 405 ei ole piisav. (p 13) Otsuse edasikaebe kord ja tähtaeg (vaidlustamisviide) peab olema kohtulahendis märgitud selgelt ja arusaadavalt. Praegusel juhul algas maakohtu otsuse vaidlustamisviide lausega, mille järgi saab ringkonnakohtule esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul kättetoimetamisest (st tavakorras), ja alles pika ja segase teksti järel tuleb juttu otsuse täiendamise taotlemisest (mh ei ole märgitud, milliselt kohtult seda peaks taotlema). Nii on maakohus andnud pooltele kaebeõiguse kohta eksitavat teavet. (p 15)

Eksitava mulje jätab TsMS § 448 lg 41 viies lause, mille järgi võib kohus kohtuotsuse tervikuna koostada ka TsMS § 444 lg-tes 1 ja 2 sätestatu kohaselt. See ei tähenda, menetlusosalisel tuleks ka lihtsustatud kirjeldava või põhjendava osaga otsuse (TsMS § 444 lg 1 või 2 alusel tehtud otsuse) puhul enne apellatsioonkaebuse esitamist taotleda otsuse täiendamist. TsMS § 448 lg-st 42 tuleneb selgelt, et apellatsioonkaebuse esitamise õigusest loobunuks saab menetlusosalise lugeda vaid kirjeldava ja põhjendava osata tehtud otsuse puhul (s.o TsMS § 444 lg-s 4 nimetatud otsuse puhul), kui ta ei ole taotlenud selle täiendamist kümne päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest. (p 11)

Lihtsustatud kirjeldava või põhjendava osaga tehtud otsust (st TsMS § 444 lg 1 või 2 järgset otsust) saab maakohus samuti täiendada, kuid seda TsMS § 448 lg-s 1 nimetatud juhtudel ja § 448 lg-s 2 sätestatud tähtajal jooksul. Sellise otsuse täiendamata jätmine või selleks taotluse esitamata jätmine ei mõjuta aga apellatsioonitähtaega, milleks on TsMS § 632 lg 1 järgi 30 päeva otsuse kättetoimetamisest või viis kuud otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse täiendamisel hakkab apellatsioonitähtaeg TsMS § 632 lg 3 järgi siiski uuesti kulgema. (p 12)

Kui maakohus soovib teha kohtuotsuse kirjeldava ja põhjendava osata, peab see olema otsusest selgelt nähtav. Üldsõnaline viitamine lihtmenetluse erisusi reguleerivale TsMS §-le 405 ei ole piisav. (p 13) Otsuse edasikaebe kord ja tähtaeg (vaidlustamisviide) peab olema kohtulahendis märgitud selgelt ja arusaadavalt. Praegusel juhul algas maakohtu otsuse vaidlustamisviide lausega, mille järgi saab ringkonnakohtule esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul kättetoimetamisest (st tavakorras), ja alles pika ja segase teksti järel tuleb juttu otsuse täiendamise taotlemisest (mh ei ole märgitud, milliselt kohtult seda peaks taotlema). Nii on maakohus andnud pooltele kaebeõiguse kohta eksitavat teavet. (p 15)

Lahendist peab alati nähtuma, milline nõue ja millises ulatuses on lahendatud, et tagada seda, et võimalikus teises kohtumenetluses samade poolte vahel oleks TsMS § 457 järgi selge varasema lahendi siduvuse ulatus. Lahend ei või seisneda üksnes poolte nimetamises ja nõude märkimises (nt hageja nõuab kostjalt 1000 eurot) ning resolutsioonis (nt jätta hagi rahuldamata või eriti nt rahuldada osaliselt), kui samas ei ole selge, milline on nõude alus. Arvestada tuleb lahendi olemust ja tähendust pooltele, aga ka võimalikku vajadust täita seda välisriigis ja tuua sellest tulenevalt kirjeldavas osas ära olulised menetlustoimingud (nt hagi kättetoimetamine).

Kiirus ei saa olla menetluse eesmärk omaette. Esmajoones on oluline, et asi lahendatakse õigesti. (p 16)

Eksitava mulje jätab TsMS § 448 lg 41 viies lause, mille järgi võib kohus kohtuotsuse tervikuna koostada ka TsMS § 444 lg-tes 1 ja 2 sätestatu kohaselt. See ei tähenda, menetlusosalisel tuleks ka lihtsustatud kirjeldava või põhjendava osaga otsuse (TsMS § 444 lg 1 või 2 alusel tehtud otsuse) puhul enne apellatsioonkaebuse esitamist taotleda otsuse täiendamist. TsMS § 448 lg-st 42 tuleneb selgelt, et apellatsioonkaebuse esitamise õigusest loobunuks saab menetlusosalise lugeda vaid kirjeldava ja põhjendava osata tehtud otsuse puhul (s.o TsMS § 444 lg-s 4 nimetatud otsuse puhul), kui ta ei ole taotlenud selle täiendamist kümne päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest. (p 11)

Lihtsustatud kirjeldava või põhjendava osaga tehtud otsust (st TsMS § 444 lg 1 või 2 järgset otsust) saab maakohus samuti täiendada, kuid seda TsMS § 448 lg-s 1 nimetatud juhtudel ja § 448 lg-s 2 sätestatud tähtajal jooksul. Sellise otsuse täiendamata jätmine või selleks taotluse esitamata jätmine ei mõjuta aga apellatsioonitähtaega, milleks on TsMS § 632 lg 1 järgi 30 päeva otsuse kättetoimetamisest või viis kuud otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse täiendamisel hakkab apellatsioonitähtaeg TsMS § 632 lg 3 järgi siiski uuesti kulgema. (p 12)

Kui maakohus soovib teha kohtuotsuse kirjeldava ja põhjendava osata, peab see olema otsusest selgelt nähtav. Üldsõnaline viitamine lihtmenetluse erisusi reguleerivale TsMS §-le 405 ei ole piisav. (p 13)

Lahendist peab alati nähtuma, milline nõue ja millises ulatuses on lahendatud, et tagada seda, et võimalikus teises kohtumenetluses samade poolte vahel oleks TsMS § 457 järgi selge varasema lahendi siduvuse ulatus. Lahend ei või seisneda üksnes poolte nimetamises ja nõude märkimises (nt hageja nõuab kostjalt 1000 eurot) ning resolutsioonis (nt jätta hagi rahuldamata või eriti nt rahuldada osaliselt), kui samas ei ole selge, milline on nõude alus. Arvestada tuleb lahendi olemust ja tähendust pooltele, aga ka võimalikku vajadust täita seda välisriigis ja tuua sellest tulenevalt kirjeldavas osas ära olulised menetlustoimingud (nt hagi kättetoimetamine). (p 16)

Kiirus ei saa olla menetluse eesmärk omaette. Esmajoones on oluline, et asi lahendatakse õigesti. (p 16)

Eksitava mulje jätab TsMS § 448 lg 41 viies lause, mille järgi võib kohus kohtuotsuse tervikuna koostada ka TsMS § 444 lg-tes 1 ja 2 sätestatu kohaselt. See ei tähenda, menetlusosalisel tuleks ka lihtsustatud kirjeldava või põhjendava osaga otsuse (TsMS § 444 lg 1 või 2 alusel tehtud otsuse) puhul enne apellatsioonkaebuse esitamist taotleda otsuse täiendamist. TsMS § 448 lg-st 42 tuleneb selgelt, et apellatsioonkaebuse esitamise õigusest loobunuks saab menetlusosalise lugeda vaid kirjeldava ja põhjendava osata tehtud otsuse puhul (s.o TsMS § 444 lg-s 4 nimetatud otsuse puhul), kui ta ei ole taotlenud selle täiendamist kümne päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest. (p 11)

Lihtsustatud kirjeldava või põhjendava osaga tehtud otsust (st TsMS § 444 lg 1 või 2 järgset otsust) saab maakohus samuti täiendada, kuid seda TsMS § 448 lg-s 1 nimetatud juhtudel ja § 448 lg-s 2 sätestatud tähtajal jooksul. Sellise otsuse täiendamata jätmine või selleks taotluse esitamata jätmine ei mõjuta aga apellatsioonitähtaega, milleks on TsMS § 632 lg 1 järgi 30 päeva otsuse kättetoimetamisest või viis kuud otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse täiendamisel hakkab apellatsioonitähtaeg TsMS § 632 lg 3 järgi siiski uuesti kulgema. (p 12)

Hagihinna määramisel lihtmenetluse asja olemasolu hindamiseks lähtuda esmajoones TsMS § 122 lg-st 2 ja teha kindlaks hageja kogu tegelik nõue. Samuti tuleb lähtuda TsMS § 124 lg 1 esimesest lausest. (p 15)

Kohus peab TsMS § 405 lg 1 kohaldamisel hindama, kas juba sissenõutavaks muutunud nõue ja tulevikku suunatud perioodilised maksed ületavad eelduslikult selles sättes ettenähtud rahalise piiri. Selleks peab arvestama TsMS § 122 lg-tes 1 ja 2 sätestatuga ja sellega, et igakuiste maksetena suhteliselt väikseid summasid hõlmavad isikukahju hüvitamise nõuded on tihti nii asjaolude kui ka seaduse kohaldamise osas keerukad ja nende menetlemine lihtmenetluses ei ole ka sisuliselt põhjendatud. (p 15)

TsMS § 405 lg 1 eesmärgiks ei ole anda kohtule õigust lahendada lihtsustatud korras mistahes varalisi nõudeid, mille hagihind jääb TsMS § 129 lg 2 järgi arvutatuna alla TsMS § 405 lg-s 1 ettenähtud rahalist piiri. (p 15)

Ringkonnakohtul ei ole alust tühistada maakohtu otsust ainuüksi põhjusel, et maakohus pidas asja ekslikult lihtmenetluse asjaks. Esmajoones tuleks hinnata, kas maakohus on valesti tõlgendanud või kohaldanud materiaalõiguse normi, kas asja lihtmenetluses menetlemine tõi kaasa menetlusõiguse normi olulise rikkumise või on maakohus valesti hinnanud tõendeid. (p 16)

Hagihinna määramisel lihtmenetluse asja olemasolu hindamiseks lähtuda esmajoones TsMS § 122 lg-st 2 ja teha kindlaks hageja kogu tegelik nõue. Samuti tuleb lähtuda TsMS § 124 lg 1 esimesest lausest. (p 15)

Kohus peab TsMS § 405 lg 1 kohaldamisel hindama, kas juba sissenõutavaks muutunud nõue ja tulevikku suunatud perioodilised maksed ületavad eelduslikult selles sättes ettenähtud rahalise piiri. Selleks peab arvestama TsMS § 122 lg-tes 1 ja 2 sätestatuga ja sellega, et igakuiste maksetena suhteliselt väikseid summasid hõlmavad isikukahju hüvitamise nõuded on tihti nii asjaolude kui ka seaduse kohaldamise osas keerukad ja nende menetlemine lihtmenetluses ei ole ka sisuliselt põhjendatud. (p 15)

Apellatsioonkaebuse alusetult menetlusse võtmata ja lahendamata jätmine on rikkumine, mis annab aluse ringkonnakohtu määruse tühistada ka põhjusel, kui ringkonnakohus arvas ekslikult, et tegu on lihtmenetluse asjaga. (p 16)

Vt p 13.

TsMS § 405 lg 1 esimese lause mõttes on hagihinnal autonoomne sisu ja lihtmenetluse asja olemasolu hindamiseks tuleb lähtuda esmajoones TsMS § 122 lg-st 2 ning teha kindlaks asjas taotletu harilik väärtus, s.o hageja kogu tegelik nõue, mis tähendab korduvate kohustuste puhul juba sissenõutavaks muutunud ja tulevikus sissenõutavaks muutuvate perioodiliste maksete kogusummat. TsMS § 405 lg 1 tähenduses saab lihtmenetluse asjaks pidada elatiseasja, milles nõutud elatisemaksete kogusumma ei ületa 2000 eurot. (p 9)

TsMS § 405 lg 1 esimese lause mõttes on hagihinnal autonoomne sisu ja lihtmenetluse asja olemasolu hindamiseks tuleb lähtuda esmajoones TsMS § 122 lg-st 2 ning teha kindlaks asjas taotletu harilik väärtus, s.o hageja kogu tegelik nõue, mis tähendab korduvate kohustuste puhul juba sissenõutavaks muutunud ja tulevikus sissenõutavaks muutuvate perioodiliste maksete kogusummat. (p 9)

TsMS § 405 lg 1 tähenduses saab mh pidada lihtmenetluse asjaks elatiseasja, milles nõutud elatise maksete kogusumma ei ületa 2000 eurot (RKTKm nr 3-2-1-56-16, p 9). TsMS § 405 lg 1 ei kohaldu, kui hageja elatisnõude koguväärtus ületab selles sättes ettenähtud rahalist piiri. (p 9)

Töölepingu seadusest ega ühestki teisest õigusaktist, mh pühade ja tähtpäevade seadusest, ei tulene, et summeeritud tööaja arvestuse korral tuleb ületunnitöö kindlakstegemiseks vähendada töötaja kokkulepitud tööaega rahvus- ja riigipühale langeva tööaja võrra. Muu hulgas ei anna kokkulepitud tööaja vähendamiseks alust TLS § 19, mis sätestab näitliku loetelu olukordadest, mil töötajal on õigus keelduda töö tegemisest. Asjaolu, et tööpäev langeb rahvus- ja riigipühale, ei ole töö tegemisest keeldumise muuks seaduses ettenähtud põhjuseks TLS § 19 p 6 tähenduses. (p 13)

Kuna kohtuasja sisuline läbivaatamine kolmes kohtuastmes on menetlusosalisele tagatud ka juhul, mil ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlusse võtmast varalise nõudega hagis, mille hind ei ületa põhinõudelt arvestatuna 200 või 350 eurot, siis ei ole TsMS § 637 lg 2¹ koos § 405 lg-ga 1 põhiseadusega vastuolus osas, milles see piirab edasikaebeõigust varalise nõudega hagi korral, mille hind ei ületa põhinõudelt arvestatuna 200 või 350 eurot. (p 11)

Vt määruse p 12 (vt ka RKTKm nr 3-2-1-2-12, p 9; RKTKm nr 3-2-1-25-16, p 11; RKTKm nr 3-2-1-30-12, p 10; RKTKm nr 3-2-1-49-11, p 7; RKTKm nr 3-2-1-170-13, p 11; RKTKm nr 3-2-1-35-13, p 12; RKTKm nr 3-2-1-56-07, p 10).

Töölepingu seadusest ega ühestki teisest õigusaktist, mh pühade ja tähtpäevade seadusest, ei tulene, et summeeritud tööaja arvestuse korral tuleb ületunnitöö kindlakstegemiseks vähendada töötaja kokkulepitud tööaega rahvus- ja riigipühale langeva tööaja võrra. Muu hulgas ei anna kokkulepitud tööaja vähendamiseks alust TLS § 19, mis sätestab näitliku loetelu olukordadest, mil töötajal on õigus keelduda töö tegemisest. Asjaolu, et tööpäev langeb rahvus- ja riigipühale, ei ole töö tegemisest keeldumise muuks seaduses ettenähtud põhjuseks TLS § 19 p 6 tähenduses. (p 13)

Töötaja kokkulepitud tööaega rahvus- ja riigipühal töötamise aja võrra ei vähendata. Seega ka juhul, kui summeeritud tööaja arvestusperioodis on töötaja kokkulepitud tööajale langevaid rahvus- ja riigipühi, arvestatakse ületunnitööks üksnes tööaeg, mis ületab arvestusperioodi lõpuks kokkulepitud tööaega. Vastupidine tõlgendus võib viia tulemuseni, et rahvus- ja riigipühal töötamine on alati samal ajal ka ületunnitöö, st töötajale tuleb sel ajal töötamise korral maksta 2,5-kordset tasu TLS § 45 lg 2 järgi ja kokkuleppe korral ka 1,5-kordset tasu TLS § 44 lg-te 6 ja 7 järgi. Samuti võib vastupidine tõlgendus viia järelduseni, et töötajale tuleb ületunnitöö eest maksta tasu ka juhul, kui ta ei pidanud töögraafiku järgi rahvus- ja riigipühal töötama ega ole seda ka teinud. See ei oleks aga kooskõlas TLS § 1 teises lauses ja § 28 lg 2 p-s 2 sätestatuga, mille kohaselt maksab tööandja töötajale töötasu töö eest (v.a TLS §-d 35, 36 ja 38) (RKTKo nr 3-2-1-143-15, p 13). (p 13)