Tsiviilkohtumenetluse seadustik (lühend - TsMS)

Hagita menetluses tehtud määrus, mille peale saab kaebuse esitada, jõustub TsMS § 478 lg 3 ja § 466 lg 3 järgi siis, kui seaduse järgi ei saa selle peale enam edasi kaevata või kui määruskaebus jäetakse jõustunud lahendiga rahuldamata või läbi vaatamata. TsMS § 478 lg-s 4 nähakse küll ette, et hagita menetluses tehtud määrus hakkab kehtima ja kuulub täitmisele sõltumata jõustumisest viivitamata alates päevast, kui see tehakse teatavaks isikutele, kelle kohta määrus vastavalt selle sisule on tehtud, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seevastu 1. jaanuarist 2009.a kehtiva TsMS § 550 lg 3 järgi kuulub hagita perekonnaasjas tehtud määrus täitmisele alates jõustumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Teisiti sätestavaid norme suhtluskorra määramise kohta tsiviilkohtumenetluse seadustikus ei leidu.

TsMS §-st 345, § 649 lg-st 1 ja §-st 659 tuleneb, et kui määruskaebuse esitaja puudub kohtuistungilt, teatades sellest kohtule ja põhistades oma puudumist, võib kohus üldjuhul lahendada apellatsioonkaebuse ilma määruskaebuse esitaja osavõtuta või lükata asja arutamise edasi, vastavalt sellele, mida kohus sellises olukorras vajalikuks peab.

TsMS § 422 lg 1 ei reguleeri aga olukorda, kus isikule on enne teada, et ta ei saa kohtuistungil osaleda. Sellisel juhul kohaldub TsMS § 345, mille kohaselt peab menetlusosaline kohtule õigel ajal teatama, et ta ei saa kohtusse ilmuda, ja põhistama, miks ta seda teha ei saa. Etteteatamise korral võib kohtuistungilt puudumise takistuseks olla asjaolu, et isik on viimaseid päevi lapseootel, ja kohus võib selle asjaolu esiletoomisel vajadusel kohtuistungi edasi lükata.

Oma haiguse põhistamiseks, mis takistas kohtuistungile ilmumast, esitab menetlusosaline või tema esindaja TsMS § 422 lg 2 järgi kohtule tõendi, millest nähtub, et haigust saab lugeda takistuseks hagile vastamast või kohtuistungile ilmumast. Tõendi vorm ning selle väljaandmise tingimused ja kord on kehtestatud sotsiaalministri 22. juuni 2004. a määrusega nr 85 "Menetlustoimingule väljakutsutud isiku enda haigestumise või lähedase isiku ootamatu raske haiguse kohta vormistatava tõendi vorm ja väljaandmise kord". Samas ei välista TsMS § 422 lg 3 järgi nõutavas vormis tõendi puudumine või puudulikkus haiguse põhistamist muude tõenditega. Kui ootamatut haigust kui kohtusse ilmumata jätmise ja sellest teatamata jätmise takistust saab tõendada muude tõenditega, saab seda teha ka juhul, kui menetlusosalisele on ette teada, et ta ei saa kohtuistungil osaleda, ja ta teatab sellest kohtule TsMS §-s 345 sätestatut järgides.

Asjaolu, et puudutatud isik viibib rasedus- ja sünnituspuhkusel, mille järel on tal õigus jääda lapsehoolduspuhkusele, ei tähenda seda, et kohus ei saaks kohtuistungit vajadusel edasi lükata või et kohus peaks sellisel juhul lükkama kohtuistungi edasi kaugesse tulevikku, mil ka vanema lapsehoolduspuhkus, mis kestab kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni, on lõppenud. Erinevalt lapse sünnitamisest ei takista lapsehoolduspuhkusel viibimine vanemal kohtuistungil osaleda.

TsMS §-st 345, § 649 lg-st 1 ja §-st 659 tuleneb, et kui määruskaebuse esitaja puudub kohtuistungilt, teatades sellest kohtule ja põhistades oma puudumist, võib kohus üldjuhul lahendada apellatsioonkaebuse ilma määruskaebuse esitaja osavõtuta või lükata asja arutamise edasi, vastavalt sellele, mida kohus sellises olukorras vajalikuks peab.

Lapsest lahus elaval vanemal peab olema üldjuhul võimalus kohtuda lapsega omaette väljaspool lapse kodu. Üksnes juhul, kui see kahjustaks last, tuleks määrata, et avaldaja saab lapsega suhelda üksnes kolmandate isikute, sh teise vanema juuresolekul lapse kodus.

Kohtud tuvastasid, et kostja esindaja oli kohtuistungi toimumise ajast teadlik, kuid kohtuistungile ei ilmunud ega teatanud ilmumata jätmise mõjuvast põhjusest. Kohus ei olnud kohustanud kostjat isiklikult kohtuistungil osalema. Sellises olukorras oli kohtul õigus teha tagaseljaotsus olenemata asjaolust, et kostja oli teavitanud kohut mõjuvast põhjusest, mille tõttu ta ei saanud ise kohtuistungile ilmuda. Selline järeldus on kooskõlas TsMS § 413 lg 3 p-ga 2, § 422 lg-ga 1, samuti TsMS §-ga 217. Tagaseljaotsuse regulatsiooni eesmärk ei ole teha lahend hageja kasuks ainult sellel põhjusel, et kostja ei vasta hagile või ei ilmu kohtuistungile (vt Riigikohtu 14. veebruari 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-06, p 15, 29. jaanuari 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-07, p 16). Hagi õigusliku põhjendatuse (veenvuse) kontrollimiseks peab kohus subsumeerima hageja esitatud asjaolud õigete õigusnormide alla (õigusakti kohaldamise otsustamine, TsMS § 438 lg 1). Seejuures peab kohus lähtuma sellest, et hageja väited ei vaja tõendamist, kuna seadus loeb need kostja poolt omaksvõetuks (TsMS § 407 lg 1 viimane lause)(vt Riigikohtu 14. veebruari 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-06 tehtud määruse p-s 14). Asjaolu, et tagaseljaotsus on jäetud nõuetekohaselt õiguslikult põhjendamata, ei too iseenesest kaasa ebaõiget lahendit ning selle puuduse saab kõrvaldada, märkides õigusliku põhjenduse kaja kohta tehtud määruses või kõrgema astme kohtu määruses (vt Riigikohtu 29. jaanuari 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-07, p 16).

Tagaseljaotsuse tegemisel tuleb eeldusi (mh hagi veenvust), mida kohus peab kontrollima omal algatusel tagaseljaotsuse tegemisel, kohtu omal algatusel kontrollida ka kaja lahendamisel (TsMS § 417 lg 2 teine lause). Samuti tuleb tagaseljaotsuse tegemise eeldusi (mh hagi veenvust) kontrollida selle määruskaebuse lahendamisel, mis esitatakse maakohtu määruse peale, millega menetlus jäeti taastamata, ja ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtule esitatud määruskaebuse lahendamisel ning seda sõltumata määruskaebuse väidetest. Tagaseljaotsuse regulatsiooni eesmärk ei ole teha lahend hageja kasuks ainult sellel põhjusel, et kostja ei vasta hagile või ei ilmu kohtuistungile (vt Riigikohtu 14. veebruari 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-06, p 15, 29. jaanuari 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-07, p 16). Asjaolu, et tagaseljaotsus on jäetud nõuetekohaselt õiguslikult põhjendamata, ei too iseenesest kaasa ebaõiget lahendit ning selle puuduse saab kõrvaldada, märkides õigusliku põhjenduse kaja kohta tehtud määruses või kõrgema astme kohtu määruses (vt Riigikohtu 29. jaanuari 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-07, p 16).

Vt Riigikohtu 16. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-11, p 17 ja 27. oktoobri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-97-11, p 19).

VÕS § 367 lg 3 kohustab liisingueseme liisinguandjale jäämisel arvestama hüvitisnõude esitamisel eseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise ajal, mitte selle müügihinda. Krediidikulude hüvitamise nõude esitamisel (VÕS § 367 lg d 1-3) peab liisinguandja vastavad asjaolud hagis järelikult ka välja tooma. (p 23.1.)

Poolte kokkuleppel on lubatud (ka liisinguandja tüüptingimustes) lähtuda liisingueseme väärtuse asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kuid selline kokkulepe peab vastama mitmetele kriteeriumidele. Liisingueseme müügihind ei tohi erineda oluliselt eseme turuhinnast (mõistlikuks ja lubatavaks on peetud hinnaerinevust kuni 10%) ning liisinguandjal peab olema kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Lubatav ei ole aga kokkulepe, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi (vt nt RKTKo nr 3-2-1-33-08, p 18; RKTKo nr 3-2-1-184-12, p 18). (p 23.3.)

Lepingujärgseid regulatsioone, nagu nõuete esitamise tähtajad ja vastutuse piirangud või ka tüüptingimused, tuleb käsitada õiguse kohaldamise küsimusena, mille puhul ei ole kohus TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 esimese lause järgi poolte seisukohtadega seotud (vt nt RKTKo nr 3-2-1-113-11, p 62). (p 23.4.)

TsMS § 422 lg 1 loetelu ei ole ammendav. Mõjuvaks põhjuseks võib olla ka igasugune muu takistav asjaolu, mis üldhinnangu järgi võib kostjalt mõistlikult oodatavat hoolsust järgides põhjustada hagile reageerimata jätmise. Tagaseljaotsuse tegemine ei ole kohtu kohustus. Esmajoones on selle mõte võimaldada asja lahendamist ka juhul, kui kostja hoiab kohtumenetlusest kõrvale. (p 15.1.)

Minimaalne tähtaeg hagile vastamiseks TsMS § 394 lg 5 järgi ei ole alati vastamiseks piisav, vastasel juhul poleks TsMS § 407 lg 5 p-l 1 sisu. Tähtaja määrmisel tuleb arvestada asja hinda, mahukust ja tähendust kostjale, eeldatavaid takistusi vastamisel, vajadust võtta esindaja. (p 14.2.)

TsMS § 422 lg 1 loetelu ei ole ammendav. Mõjuvaks põhjuseks võib olla ka igasugune muu takistav asjaolu, mis üldhinnangu järgi võib kostjalt mõistlikult oodatavat hoolsust järgides põhjustada hagile reageerimata jätmise. Tagaseljaotsuse tegemine ei ole kohtu kohustus. Esmajoones on selle mõte võimaldada asja lahendamist ka juhul, kui kostja hoiab kohtumenetlusest kõrvale. (p 15.1.)

Tagaseljaotsusega ei või rahuldada nõuet, mida tavaotsusega õiguslikult ei rahuldataks. Õiguslikult põhjendamata hagi jätab kohus ka hagile vastamata jätmise korral rahuldamata (TsMS § 407 lg 6). (p 16)

Otsustamaks hagi õigusliku põhjendatuse üle, peab kohus tagaseljaotsuse tegemisel subsumeerima hageja esitatud asjaolud õigete õigusnormide alla (õigusakti kohaldamise otsustamine), lähtudes sellest, et hageja väiteid ei ole vaja tõendada, kuna seadus loeb, et kostja on need omaks võtnud (TsMS § 407 lg 1 teine lause) (vt nt RKTKm nr 3-2-1-152-06, p 14). Seadus ei näe ette võimalust, et tagaseljaotsus võiks olla õiguslikult vähem põhjendatud kui tavaline kohtuotsus. (p 17)