Karistusseadustik (lühend - KarS)

Üldjuhul on karistusõigusliku vastutuse eelduseks süüteo jõudmine katsestaadiumisse, kusjuures isiku tegu kvalifitseeritakse selle süüteokoosseisu järgi, mille realiseerimisele oli tema tahtlus suunatud. Süüteokatse on KarS § 25 lg 1 kohaselt tahtlik tegu, mis on suunatud süüteo toimepanemisele, ja tulenevalt sama paragrahvi lõikest 2 algab süüteokatse hetkest, mil isik vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult alustab süüteo toimepanemist. (p 9)

KarS § 40 lg-test 1 ja 2 nähtub, et kui isik loobub vabatahtlikult süüteokatsest ühel KarS §-des 41, 42 ja 43 sätestatud juhtudest, vabaneb ta süüst ning tema tegu kvalifitseeritakse tegelikkuses realiseerunud süüteokoosseisu järgi. Sellise regulatsiooniga on loodud õigushüvedele täiendav kaitse, s.o teo toimepanijale antakse lisamotiiv loobuda tagajärje põhjustamisest ning tema käitumine kvalifitseeritakse (eeskätt eripreventiivsetel kaalutlustel) leebemat karistust ette nägeva süüteokoosseisu järgi. KarS § 40 lg 3 sätestab, et loobumisest saab rääkida vaid juhul, kui vastavalt isiku ettekujutusele enda teost võib teo tagajärg küll saabuda, kuid ta otsustab süüteo lõpuleviimisest loobuda ilma tema tahtest sõltumatute asjaolude sunnita, s.t loobumistegu peab olema vabatahtlik. (p 9)

Tulenevalt KarS § 41 lg-st 2 ja § 42 lg-st 2 lähtutakse katse lõpetamata või lõpetatuks lugemisel isiku ettekujutusest oma teost. Süüteokatse on lõpetamata, kui isik ei ole veel teinud kõike, mida ta vastavalt oma ettekujutusele teost peab vajalikuks süüteo lõpuleviimiseks (KarS § 41 lg 2). Sisuliselt on tegemist teo toimepanija otsustusega: „Ma võiksin süüteo küll lõpule viia, aga ma ei taha seda“. Ning süüteokatse on lõpetatud, kui isik vastavalt oma ettekujutusele teost on teinud kõik endast oleneva süüteo lõpuleviimiseks (KarS § 41 lg 2). Rääkimaks selles situatsioonis loobumisest peab isik langetama vabatahtliku otsuse: „Ma pean midagi tegema, et katkestada enda poolt vallandatud kausaalahel ja hoida ära tagajärje saabumine“. (p 11)

Kas on tegemist lõpetatud või lõpetamata süüteokatsega, selleks tuleb lähtuda toimepanija ettekujutusest enda teost ehk teoplaanist. Üldjuhul tuleb isiku ettekujutus teost kõnealuses tähenduses teha kindlaks teo toimepanemise hetkega ning katse tuleb lugeda lõpetatuks, kui isik on sooritanud viimase (ka esialgu teoplaanis olemata) teo, mida ta peab vajalikuks oma eesmärgi saavutamiseks. Seega peab isik otsustama juba tehtu piisavuse üle. Kui isik leiab, et ta on teinud piisavalt palju, et tagajärg iseseisvalt, ilma täiendavate lisategudeta saabuks, on katse lõpetatud. Kuid, kui isik arvab, et tema poolt seni tehtu ei ole piisav, on tegemist lõpetamata katsega. Olukorras, kus isikul ei ole kindlat arusaama tagajärje saabumisest, on tegemist lõpetatud katsega sh ka juhud, kus isik tegutseb kaudse tahtlusega ja on tagajärje saabumise suhtes ükskõikne. (p 12)

Kõigil juhtudel ei saa piiritleda lõpetatud ja lõpetamata katset vaid hetkega, mil pannakse toime viimane osategu konkreetse täideviimisteo raames. Kolleegiumi hinnangul tuleb jaatada võimalust, kus isiku ettekujutust tema teost kujundavad ka need asjaolud, mis ilmnevad mõne aja möödudes pärast tahtlikult toimepandud täideviimistegu s.t lõpetamata ja lõpetatud katse eristamisel pole määrav ainuüksi isiku esialgne teoplaan ning tema ettekujutus sellest täideviimisteo hetkel, vaid seda mõjutab ka täideviimisteo järel avalduv tegelikkus. (p 13)