Karistusseadustik (lühend - KarS)

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senises praktikas on asutud seisukohale, et KrMS §-s 385 sisalduvaid edasikaebeõiguse piiranguid ei ole õige vaadata lahus KrMS § 383 lg-s 2 sätestatust. Nende sätete süstemaatilise tõlgendamise pinnalt on alust väita, et KrMS §-s 385 loetletud piiranguid saab hinnata proportsionaalseks muuhulgas põhjusel, et vaidlusküsimust võib vähemalt põhimõtteliselt tõstatada hilisema apellatsiooni- või kassatsioonimenetluse raames (vt RKKKm nr 3-1-1-69-08, p 8 ja nr 3-1-1-117-09, p 10). Nende KrMS §-s 385 loetletud kohtumääruste puhul, mis kujutavad endast kriminaalasjas tehtavat lõplikku lahendit, tuleb aga kaebeõiguse puudumises proportsionaalsuse hindamisel silmas pidada konkreetse lahendi tegemisele seatud nõudeid ja kohtukaebeõiguse piiramise eesmärki. KrMS § 202 alusel tehtav kohtumäärus kujutab endast kriminaalasja terviklahendust, sest juhul, mil isik täidab talle pandud kohustused, on kriminaalmenetluse uuendamine välistatud ja määruses väljendatu jääb viimaseks kriminaalmenetlusega kaasnenud reaktsiooniks väidetava kuriteo toimepanemisele. Asjaolu, et kõnealune kriminaalasja terviklahendusena käsitatav määrus ei ole vastavalt KrMS § 385 p-le 7 vaidlustatav, on eeskätt põhjendatav kahtlustatava või süüdistatava nõusolekuga. Nõusoleku andmine peaks tähendama seda, et kahtlustatav või süüdistatav on teadlik kriminaalmenetluse lõpetamise eranditult kõigist järelmitest ja ka sellest, et tal puudub õigus määrust vaidlustada. Andes kriminaalmenetluse lõpetamiseks nõusoleku, nõustub kahtlustatav või süüdistatav ühtlasi sellega, et tema kohtuasja üld- või lihtmenetluses läbi ei vaadata ja tema süüküsimuses sisulist otsustust ei tehta. Seega kujutab KrMS § 202 alusel tehtav otsustus endast lõppkokkuvõttes konkreetses kohtuasjas konsensuse ja õigusrahu saavutamist. Kaebeõiguse andmine kohtumenetluse poolele sellise lahendi vaidlustamiseks oleks vastuolus seadusandja taotletud eesmärkidega. Kooskõlas KrMS § 206 lg 1 p-ga 3 tuleb eranditult kõigis kriminaalmenetluse lõpetamise määrustes muuhulgas lahendada ka konfiskeerimise küsimus. KrMS § 202 grammatilise tõlgenduse pinnalt ei pea kahtlustatava või süüdistatava nõusolek kriminaalmenetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetamiseks hõlmama nõusolekut konfiskeerimiseks. Ka kriminaalmenetluse otstarbekusega lõpetamisel peab kahtlustatavat või süüdistatavat teavitama kõigist asjaoludest, mille osas tuleb kohtul vastavalt KrMS § 206 lg-le 1 seisukoht kujundada. Kui kohtul tekib kahtlus selles, kas kahtlustatavat või süüdistatavat on kõigist nõutavatest asjaoludest teavitatud, on tal KrMS § 202 lg 4 alusel kriminaalmenetluse lõpetamise taotluse lahendamiseks ja täiendavate asjaolude selgitamiseks õigus välja kutsuda prokurör, kahtlustatav või süüdistatav ning viimatinimetatute taotlusel ka kaitsja. Taotluse lahendamiseks vajalikke täiendavaid asjaolusid selgitades on kohtul õigus KrMS § 202 lg 5 alusel tagastada kriminaalasi prokuratuurile menetluse jätkamiseks. KrMS § 202 alusel tehtava kriminaalmenetluse lõpetamise määruse vaidlustamise õigust tuleb jaatada olukorras, mil määrusega on lahendatud küsimus, mis ei ole kahtlustatava või süüdistatava nõusolekust hõlmatud, mis lahendati nõusolekust hälbivalt või mille suhtes otsustuse tegemisest kahtlustatavat või süüdistatavat eelnevalt ei teavitatud ja nõusolekut ei küsitud. KrMS § 385 p-s 7 sätestatut tuleb tõlgendada eesmärgipäraselt ja viisil, et selles normis sisalduv edasikaebe keeld hõlmab vaid sellist kriminaalmenetluse lõpetamise määrust, mis on tehtud kahtlustatava või süüdistatava nõusolekut järgivalt. Kohtumääruse või selle osa vaidlustamisele, mis on tehtud kahtlustatava või süüdistatava nõusolekuta, KrMS § 385 p-s 7 sätestatu aga ei laiene.