Vangistusseadus (lühend - VangS)

Kohustamiskaebuse rahuldamiseks peab kohus hindama, kas toimingu sooritamine on vanglale õigusaktidest tulenevalt kohustuslik ja lubatud. Sama põhimõte kehtib ka soodustava haldusakti andmisest keeldumise puhul esitatud kohustamisnõude osas. Tulenevalt sellest, et käesolevas asjas on kaebaja staatus ja karistuse kandmise koht kohtumenetluse käigus muutunud, ei võimalda otsuse tegemise ajal kehtiv õigus enam halduskohtule esitatud kohustamiskaebusi rahuldada. Üksnes ümberpaigutamine ei mõjutaks vangla vastu esitatud kohustamisnõude läbivaatamist ning nõude rahuldamise võimalikkust. Sarnaselt distsiplinaarkaristuse määramisega (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 14.12. 2007 otsuse asjas nr 3-3-1-89-07 p-i 9) ei oleks kohustamisnõude rahuldamise korral välistatud ettekirjutuse täitmine ka teises vanglas. Vastupidisel juhul oleks administratsioonil võimalik kinni peetava isiku ümberpaigutamisega vabaneda oma vastutusest.

KrMS § 143¹ lg 1 p 1 kohaselt võib menetleja määrusega piirata või täielikult keelata kahtlustatava või süüdistatava lühiajalise või pikaajalise kokkusaamise õigust. Eelöeldust ei saa järeldada, et kinnipeetavatel, vahistatutel, aresti kandvatel kahtlustatavatel või süüdistatavatel oleksid ühesugused õigused kokkusaamistele. Lisapiiranguid saab kehtestada vaid nendele õigustele, mis isikul on seadusest tulenevalt olemas. Kinnipeetavate, vahistatute ja arestialuste õigusi reguleerivad vangistusseadus ning selle alusel antavad üldaktid (nt justiitsministri 30.11.2000. a määrusega nr 72 vastu võetud vangla sisekorraeeskiri). KrMS § 143¹ ei laienda eelnimetatud isikute gruppide õigusi, vaid sätestab olemasolevatele õigustele lisapiirangute kehtestamise võimaluse kriminaalmenetluses. Seega kui vahistatutel ei ole õigust pikaajalistele kokkusaamistele, ei ole kriminaalasja menetlejal võimalik sellele ka KrMS § 143¹ alusel lisapiiranguid kehtestada.

VangS § 94 sätestab piirangu vahistatu kokkusaamistele ning seda sätet ei ole õige tõlgendada üksnes lühiajaliste kokkusaamiste regulatsiooni piiranguna VangS § 24 mõttes. Vangistusseaduse ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse jõustumisega 1. veebruaril 2007 muutus VangS § 94 regulatsioon. VangS § 94 sätestab vangistusseaduse 1., 2. ja 7. peatüki sätete osas erisuse ning antud sättes reguleeritakse ammendavalt vahistatute õigust lühi- ja pikaajalistele kokkusaamistele. Sellele viitab ka VangS § 94 sõnastus "vahistatu kokkusaamised". Seega on VangS § 94 käsitatav konkreetse piiranguna VangS § 4¹ lg 2 mõttes. Teatud asjaolude ilmnemisel ei ole välistatud, et pikaajaliselt vahistatu staatuses viibivale isikule pikaajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamine võib kujutada endast niivõrd intensiivset riivet PS §-s 26 sätestatud perekonna- ja eraelu puutumatuse õigusele, et seadusega vahistatutele sätestatud piirang võib osutuda põhiseadusega vastuolus olevaks.

Pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks loa andmisest keeldumist tuleb käsitada haldusaktina. Sellist keeldumist ei saa käsitada toiminguna, sest loa andmisest keeldumine vastab oma sisult haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg-s 1 sätestatud tunnustele.

VangS § 94 lõige 1 ei näe vahistatule pikaajalise kokkusaamise võimalust ette selleks, et selgitada välja oletatava õigusrikkuja toimepandu, tuua ta kohtu ette ning kindlustada õigusemõistmine. Ka vangistusseaduse eelnõu (SE 103) seletuskirja kohaselt erineb vahistatute kokkusaamiste regulatsioon kinnipeetavate vastavast regulatsioonist eeluurimise käigu tagamise vajaduse tõttu. Õigusemõistmise huviks on vältida kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumist ning jätkuvat kuritegude toimepanemist, sh tõendite hävitamist, muutmist ning võltsimist ja tunnistajate mõjutamist. Mainitud eesmärgid on PS § 26 teises lauses loetletud sekkumisvõimalusteks avaliku korra ning teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks ja kurjategija tabamiseks ning seega PS § 26 riive legitiimseteks eesmärkideks. (p 50)

VangS §-s 94 sisalduv vahistatule pikaajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamine on "seaduses toodud piirang", millele on vahistatu vabadus allutatud VangS § 41 lõike 2 esimese lause mõttes. VangS § 94 sätestab seega pikaajalistele kokkusaamistele "konkreetse piirangu" VangS § 41 lõike 2 teise lause mõttes. Seetõttu ei ole vanglal võimalik vahistatule pikaajalisi kokkusaamisi keelata või lubada neid VangS § 41 lõike 2 teises lauses antud kaalutlusõiguse alusel. (p 34) VangS § 94 lõiget 1 tõlgendada nõnda, et see keelab vahistatule pikaajalised kokkusaamised. Seega ei tähenda pikaajaliste kokkusaamiste sõnaselge nimetamata jätmine, et see küsimus oleks reguleerimata ja tegemist oleks õigustloova akti andmata jätmisega. VangS § 94 ülejäänud lõiked reguleerivad kohtumisi konsulaartöötajaga ja lühiajaliste kokkusaamiste korda. Neis sätestamata võimalustest ei tulene otseselt mingeid keelde, mistõttu ei saa neid norme asjassepuutuvaks lugeda (vt Riigikohtu 19. novembri 2009. a otsus asjas nr 3-3-1-62-09, punkt 17). (p 35)