Keskkonnaseadustiku üldosa seadus (lühend - KeÜS)

Olulise keskkonnamõjuga tegevuse (üleriigilise tähtsusega maardlas kaevandamine) kavandamisel tuleb eriti hoolikalt hinnata keskkonnamõju ning kaaluda nii olulisi avalikke huve kui ka erahuve. Olulise keskkonnamõjuga tegevuseks loa andmisel tuleb ette näha piisavad leevendusmeetmed. (p 18)

Keskkonnakaitse küsimustes saab kohtusse pöördumise aluseks olla mitte üksnes subjektiivsete õiguste rikkumine, vaid ka kaebuse esitaja puutumus vaidlustatava haldusakti või toiminguga. Ka puutumuse alusel esitatud kaebus peab siiski tuginema kaebaja olulisele huvile. Pelgalt konkreetses paikkonnas elamise või ressursi kasutamise faktidele tuginev kaebeõiguse konstruktsioon ei ole kooskõlas kohtupraktikaga. (p d 15–16) (Vt ka 3-3-1-86-06; 3-3-1-68-11; 3-3-1-87-11)

Keskkonnakaitse küsimustes on HKMS § 44 suhtes eriseaduseks keskkonnaseadustiku üldosa seadus, mille § 30 lg 1 ei näe ette isiku õigust saada kohtulikku kaitset pelgalt puutumuse alusel, vaid eeldab õiguse rikkumist sarnaselt halduskohtumenetluse seadustiku sätetega. Sama seaduse § 23 määratleb õiguse tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale, mille rikkumisel on isikule tagatud kohtulik kaitse võrdselt muude õiguste rikkumisega. KeÜS § 23 lg s 1 sätestatud õiguse piiritlemisel on oluline arvestada, et hõlmatud on üksnes subjektiivne õigus tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale. Muid keskkonda iseloomustavaid näitajaid ja omadusi see õigus ei hõlma. (p 19)

KeÜS on oluliselt arendanud õiguslikku olustikku, mis puudutab isiku õigusi keskkonnakaitsel ning nende õiguste kaitset. Asjassepuutuvad normid käsitlevad küll puutumust, kuid seda erinevalt Riigikohtu varasemast praktikast. Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse kontekstis tuleb puutumust vaadelda isiku ja konkreetse keskkonna seosena. Puutumus keskkonnaseadustiku üldosa seaduse tähenduses ei ole enam iseseisvaks kaebeõiguse aluseks, vaid määrab ära õiguse tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale ulatuse. (p 20)

KeÜS § 23 lg 2 puutumuse määratlus on asjakohane üksnes keskkonnaseadustiku üldosa seaduse kontekstis ja konkreetselt eelnimetatud subjektiivse õiguse määratlemisel ega ole kohaldatav varasema kohtupraktika alusel menetletavates kohtuasjades, kus puutumuse kategooriale kaebeõiguse alusena on kohtupraktikas antud keskkonnaseadustiku üldosa seadusest erinev sisu. (p 23)

Keskkonnakaitse küsimustes on HKMS § 44 suhtes eriseaduseks keskkonnaseadustiku üldosa seadus, mille § 30 lg 1 ei näe ette isiku õigust saada kohtulikku kaitset pelgalt puutumuse alusel, vaid eeldab õiguse rikkumist sarnaselt halduskohtumenetluse seadustiku sätetega. Sama seaduse § 23 määratleb õiguse tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale, mille rikkumisel on isikule tagatud kohtulik kaitse võrdselt muude õiguste rikkumisega. KeÜS § 23 lg s 1 sätestatud õiguse piiritlemisel on oluline arvestada, et hõlmatud on üksnes subjektiivne õigus tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale. Muid keskkonda iseloomustavaid näitajaid ja omadusi see õigus ei hõlma. (p 19)

KeÜS on oluliselt arendanud õiguslikku olustikku, mis puudutab isiku õigusi keskkonnakaitsel ning nende õiguste kaitset. Asjassepuutuvad normid käsitlevad küll puutumust, kuid seda erinevalt Riigikohtu varasemast praktikast. Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse kontekstis tuleb puutumust vaadelda isiku ja konkreetse keskkonna seosena. Puutumus keskkonnaseadustiku üldosa seaduse tähenduses ei ole enam iseseisvaks kaebeõiguse aluseks, vaid määrab ära õiguse tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale ulatuse. (p 20)

VeeS § 17 lg 1 kohast nõusolekut on paisutamist kavandaval isikul vaja juhul, kui maaomaniku, kelle maa niiskusrežiimi paisutamine mõjutab, vara (maa) puhul on tuvastatav KeÜS § 3 lg 1 tähenduses paisjärve rajamisest tingitud keskkonnahäiring. Veekogu paisutamiseks vee erikasutusloa andmisel peab haldusorgan VeeS § 17 lg s 1 nimetatud asjaoludel kontrollima sellise nõusoleku olemasolu. (p 18)

Kuigi veekogu paisutamiseks nõusoleku saamise kohustus on pandud paisutamist kavandavale isikule, saab paisutamisega mõjutatud isikute ringi reaalselt määrata vee erikasutusluba väljastav haldusorgan, st Keskkonnaamet paisutamise mõjupiirkonna määramise kaudu. Kuigi eriregulatsiooni ei ole, peab haldusorgan sellise mõjupiirkonna määramisel lähtuma uurimispõhimõttest ning tõendamismenetluse reeglitest. Kui Keskkonnaamet tuvastab, et maa-alal avaldub keskkonnahäiring, kuulub see vältimatult sellisesse mõjupiirkonda ning tuleb kohaldada VeeS § 17 lg-t 1. (p 20)

KeÜS § 11 näeb ettevaatuspõhimõtte kohaldamise alusena eelkõige keskkonnariski olemasolu, st olukorda, kus on võimalik vähendamist vajav keskkonnahäiring. Seega eeldab ka ettevaatusprintsiibi kohaldamine keskkonnahäiringu või selle piisava tõenäosuse tuvastamist. Mõjupiirkonna määramine saab tugineda konkreetsetele arvutustele, mõõtmistele, aga ka teaduse ja praktika seisukohtadele. Samas on paljudel juhtudel tegemist siiski n-ö prognoosotsusega, mille puhul on ettevaatuspõhimõte otsustamise üheks kriteeriumiks. (p 21)

VÕS § 1037 lg 1 järgi võib eratee omanik esitada kasutuseelise saamise nõude isiku vastu, kes tema nõusolekuta või muu seaduses sätestatud aluseta erateed kasutab. Ei ole välistatud, et kui kannatanu on esitanud rikkuja vastu hagi, nõudes rikkumise lõpetamist ning see hagi rahuldatakse, kuid rikkuja ei ole rikkumist kohtulahendi tegemise ajaks lõpetanud, siis on kannatanul õigus nõuda VÕS § 1037 lg 1 alusel hüvitist ka tulevikus tekkiva alusetu rikastumisega seoses. See tähendab, et sellisel juhul saab rikkujalt kannatanu kasuks välja mõista hüvitise ka aja eest alates kohtulahendi tegemisest kuni rikkumise lõpetamiseni. Juhul kui rikkumise teel saadakse kasutuseeliseid, võib sellisel juhul olla mõistlik rikkujalt mõista kannatanu kasuks välja hüvitis perioodiliste maksetena analoogiliselt VÕS § 136 lg-s 1 sätestatuga. VÕS § 1037 lg 1 kohaldamise eelduseks ei ole see, et rikkuja peaks kannatanu asja valdama. (p 13)

Eratee nõusolekuta kasutaja tegevus võib olla õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 5 mõttes ning kui eratee omanik on nõus sellega, et teine isik kasutab kinnisasja edasi, kuid peab maksma selle eest tasu, siis saab omaniku nõude kvalifitseerida kahju hüvitamise nõudena VÕS § 1043 jj järgi ning omanikul võib olla õigus nõuda kahju hüvitamist sel viisil, et ta nõuab tee kasutajalt kinnisasja kasutamiseks lepingu sõlmimiseks nõusoleku andmist VÕS § 136 lg 5 järgi (vt selle kohta RKTKo nr 3-2-1-12-11, p 29). Sellise lepingu tingimuste määramisel saab analoogia alusel lähtuda AÕS §-s 156 sätestatust. Kui kohus peaks omaniku nõude rahuldama, siis saab lepingu lugeda poolte vahel sõlmituks kohtuotsuse jõustumise hetkest. (p 14)

VÕS § 1037 lg 1 järgi võib eratee omanik esitada kasutuseelise saamise nõude isiku vastu, kes tema nõusolekuta või muu seaduses sätestatud aluseta erateed kasutab. Ei ole välistatud, et kui kannatanu on esitanud rikkuja vastu hagi, nõudes rikkumise lõpetamist ning see hagi rahuldatakse, kuid rikkuja ei ole rikkumist kohtulahendi tegemise ajaks lõpetanud, siis on kannatanul õigus nõuda VÕS § 1037 lg 1 alusel hüvitist ka tulevikus tekkiva alusetu rikastumisega seoses. See tähendab, et sellisel juhul saab rikkujalt kannatanu kasuks välja mõista hüvitise ka aja eest alates kohtulahendi tegemisest kuni rikkumise lõpetamiseni. Juhul kui rikkumise teel saadakse kasutuseeliseid, võib sellisel juhul olla mõistlik rikkujalt mõista kannatanu kasuks välja hüvitis perioodiliste maksetena analoogiliselt VÕS § 136 lg-s 1 sätestatuga. VÕS § 1037 lg 1 kohaldamise eelduseks ei ole see, et rikkuja peaks kannatanu asja valdama. (p 13)

Eratee nõusolekuta kasutaja tegevus võib olla õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 5 mõttes ning kui eratee omanik on nõus sellega, et teine isik kasutab kinnisasja edasi, kuid peab maksma selle eest tasu, siis saab omaniku nõude kvalifitseerida kahju hüvitamise nõudena VÕS § 1043 jj järgi ning omanikul võib olla õigus nõuda kahju hüvitamist sel viisil, et ta nõuab tee kasutajalt kinnisasja kasutamiseks lepingu sõlmimiseks nõusoleku andmist VÕS § 136 lg 5 järgi (vt selle kohta RKTKo nr 3-2-1-12-11, p 29). Sellise lepingu tingimuste määramisel saab analoogia alusel lähtuda AÕS §-s 156 sätestatust. Kui kohus peaks omaniku nõude rahuldama, siis saab lepingu lugeda poolte vahel sõlmituks kohtuotsuse jõustumise hetkest. (p 14)

EhS § 92 lg 8 sätestab, et avalikkusele ligipääsetav eratee on tee, mis on tee omaniku poolt määratud avalikkusele suunatud funktsiooniga ja mis ei ole riigitee või kohalik tee. EhS § 92 esmaseks eesmärgiks saab mh paragrahvi pealkirja ("Terminid") silmas pidades lugeda terminite selgitamist EhS 11. peatüki jaoks, mis reguleerib EhS § 91 lg 1 kohaselt avalikult kasutatava tee ja avalikkusele ligipääsetava erateega seotud õiguslikke küsimusi. Seega peaks olema mingis muus sättes reguleeritud see, mida tähendab EhS § 92 lg-s 8 nimetatud "omaniku poolt määratud avalikkusele suunatud funktsiooniga". Sellist sätet aga ei ole. Samas ei tulene EhS § 92 lg-st 8, et kui eratee omanik ei ole paigutanud teele seda erateena tähistavat liiklusmärki või tõkestanud teed nt betoonplokkidega, kehtib eeldus, et igaüks võib mootorsõidukiga erateel vabalt liikuda. Nii ei kehti selline eeldus nt KeÜS § 32 lg-te 2 ja 2¹ kohaselt võõral maatükil mootorsõidukiga viibimiseks, kui omanik ei ole maatükki piiranud või tähistanud viisil, millest ilmneb tahe piirata võõraste viibimist maatükil. EhS § 92 lg 8 eeldab seega omaniku ettevõetavat aktiivset tegevust, tähistamaks tema kinnisasjal asuv eratee selliselt, mis lubab avalikkusel seda kasutada. (p 12.2)

Isikul, kelle õigusi rikutakse, on õigus taotleda, et kohalik omavalitsus määraks transpordimaa sihtotstarbega detailplaneeringujärgse eratee, mis on ainus või peamine võimalik juurdepääs avalikult kasutatavale teele, avalikuks kasutamiseks ja algataks sellele sundvalduse seadmise või sundvõõrandamise menetluse (vt RKTKm nr 3-2-1-31-17, p 19.4). Sundvalduse seadmise kohta vt lähemalt nt RKHKo nr 3-3-1-6-17. (p 15)

Kinnisasja valdamiseks AÕS §-de 32 ja 33 tähenduses ei saa lugeda seda, kui kinnisasja läbivad ning seal asuvas bussipeatuses peatuvad liinibussid. (p 12.5)