Haldusmenetluse seadus (lühend - HMS)

Haldusakti kehtivus tähendab seda, et aktis sisalduv regulatsioon omab õiguslikku jõudu. Haldusakti tühisus on akti automaatne kehtetus, kui haldusaktis esinevad ilmselged puudused, mis on sätestatud seaduses. Tühisuse tuvastamine ei muuda iseenesest olemasolevaid õigussuhteid. Tühisuse tuvastamise kaebus tuleb lugeda hõlmatuks HKMS § 6 lg 3 punktis 3 nimetatud õigussuhte tuvastamise kaebusega, mitte aga sama lõike punktis 1 nimetatud haldusakti õigusvastasuse tuvastamise kaebusega.

Vaidlustatud määruse andmise ja avaldamise ajal kehtinud HKMS § 9 lg 1 redaktsioon sätestas, et kaebus haldusakti või toimingu peale tuleb halduskohtule esitada 30 päeva jooksul, arvates päevast, millal isik kaevatavast haldusaktist või toimingust teada sai või pidi teada saama. Selleks, et teabega tutvuda, peab huvitatud isikul olema aimu sellest, et teave üldse eksisteerib. Määruse Riigi Teatajas avaldamine ei saanud tagada kaebajate tegelikku informeerimist, kuna kohtud on tuvastanud, et kaebajatel ei olnud ajendit otsida Riigi Teatajast teavet nende elukoha läheduses kavandatavate projektide ja nende realiseerimiseks tehtavate eelotsustuste kohta. Kui riik on jätnud kasutamata mõistliku võimaluse kaalukatest otsustest avalikkust seadusest sätestatust intensiivsemalt informeerida, võib see olla mõjuvaks põhjuseks kaebuse esitamise tähtaja ennistamisel.

Keskkonnaõiguse põhimõtted ja Keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsiooni (Århusi konventsiooni) art 6 lg 2 näevad ette huvitatud isikute kaasamise otsustusprotsessi võimalikult varases staadiumis.

Tulenevalt demokraatia põhimõttest ja heast haldustavast peab asutus kaalukatest otsustest avalikkust informeerima seaduses sätestatust intensiivsemalt, kui on ette näha, et üksnes seaduses ettenähtud kanalid ei pruugi olla piisavad selleks, et teave ka tegelikult jõuaks huvitatud isikuteni ja täiendav teavitamine ei too kaasa ebamõistlikke kulusid. Vastasel juhul ei oleks tagatud ka kaebeõiguse tegelik realiseerimine.

Kui puudutatud isik esitab vaidetähtaja (HMS § 75) jooksul akti andnud või kõrgemalseisvale haldusorganile tahteavalduse haldusakti muutmiseks või kehtetuks tunnistamiseks, tuleb eeldada, et isik soovib esitada vaiet, kuigi isik ei ole oma tahteavaldust vaidena pealkirjastanud või ei ole viidanud Haldusmenetluse seaduse 5. peatükile. Avaldust tuleb käsitada vaidena ka siis, kui selles ei ole selgesõnaliselt formuleeritud taotlus haldusakti muutmiseks või kehtetuks tunnistamiseks, kuid avalduse sisust selgub siiski, et avaldaja tahe on sellele suunatud.

HKMS § 9 lg 3 ei lükka kaebetähtaja kulgemist edasi igasuguse kohtuvälise vaidluse lahendamise katse korral, vaid selles sättes on silmas peetud seadusega reguleeritud kohtueelset menetlust, esmajoones Haldusmenetluse seaduse 5. peatükis reguleeritud vaidemenetlust, aga ka eriseadustega reguleeritud kohtueelset vaidluse lahendamist. Erinevalt antud paragrahvi varasemast redaktsioonist ei eelda HKMS § 9 lg 3 enam, et kohtueelne menetlus peaks olema kohustuslik.

Maa hindamise seaduses tehtud muudatustega ei ole seadusandja saavutanud eesmärki - vältida maatüki maksustamishinna käsitlemist haldusaktina. Maatüki maksustamishinna määramise osas kehtinud varasema õigusliku regulatsiooni kohaselt pidi kohalik omavalitsus maatüki maksustamishinna "määrama", alates 7. aprillist 2001.a. kehtiva õigusliku regulatsiooni kohaselt peab kohalik omavalitsus maksustamishinna "arvutama". HMS § 52 lg 1 p 2 tulenevalt võib haldusorgan enne asja lõplikku lahendamist teha eelhaldusaktiga õiguslikult siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omava asjaolu. Kuna maamaksu arvutamisel tuleb lähtuda kohaliku omavalitsuse poolt arvutatud maatüki maksustamishinnast, tehakse maatüki maksustamishinna arvutamisega õiguslikult siduvalt kindlaks maamaksu summa leidmiseks tähtsust omav asjaolu. Seega on tegemist HMS § 52 lg 1 p 2 mõttes eelhaldusaktiga.Üksnes sõna "määrama" asendamine sõnaga "arvutama" ei muuda selle tegevuse õiguslikku iseloomu. Uue regulatsiooniga on küll vähendatud kohaliku omavalitsuse kaalutlusõiguse ulatust, kuid muutunud ei ole maatüki maksustamishinna määramise kohustusi tekitav iseloom. Avaliku võimu tegevus, mis on suunatud kohustuste tekitamisele, peab olema väljendatud haldusaktina.

Haldusakti algandmete teatavakstegemine ei asenda haldusakti teatavakstegemist. Maa hindamise tulemuste avalikul väljapanekul avalikustatakse hinnatsoonide kaart ja maa väärtuste loetelu hinnatsoonide ja sihtotstarvete kaupa. Maatüki maksustamishinna teadasaamiseks peab isik leidma hinnatsooni, teadma maa sihtotsarvet ning valemit maatüki maksustamishinna arvutamiseks. Isiku jaoks on ebamõistlikult koormav arvutada selliste algandmete põhjal maatüki maksustamishind ja otsustada, kas see rikub tema õigusi või mitte. Ainult nõuetekohaselt teatavaks tehtud haldusaktist- vastavalt HMS § 62 lg 2 p 2 tehakse isiku õigusi piirav haldusakt adressaadile teatavaks kättetoimetamisega - saab isik mõista, kas tema õigusi rikutakse või mitte ja otsustada selle vaidlustamise vajaduse.

Maa maksustamishinda määravat haldusakti ei pea tingimata saatma adressaadile enne maksuteate saatmist. Võimalik oleks saata nimetatud haldusakt koos maksuteatega, kusjuures vaidlustamise tähtaeg algaks HKMS § 9 lg 1 kohaselt haldusakti teatavakstegemisest.

Kuna kehtiv õiguslik regulatsioon ei nõua selgesõnaliselt, et maa maksustamishinna määrajaks oleks valla- või linnavalitsus, ei ole välistatud selle akti vormistamine kohaliku omavalitsuse pädeva ametniku poolt kirja või muu haldusdokumendina järgides HMS §-des 54-57 haldusaktile sätestatud nõudeid.

Kaebuse esitaja pidi teadma, kas tema registrijärgsel aadressil on piisaval määral korraldatud posti kättesaamine. Kui kaebuse esitaja oli hooletu asjaajamise korraldamisel oma registrijärgsel aadressil, pidi ta andma endale aru riskist, et registrijärgsele asukohale võivad olla saadetud haldusaktid, mille vaidlustamise tähtaeg võib olla hakanud kulgema. Taolise riski võtmine välistab kaebuse esitaja käitumise heas usus.

Haldusorgani poolt haldusakti täiendavat toimetamist kaebuse esitaja tegevuskohta ei saa käsitada tahteavaldusena selle kohta, et haldusakti ei ole varem teatavaks tehtud. Ühegi tahteavaldusega ei saa kättetoimetamist lugeda tagantjärele toimunuks. Seadus ei anna haldusorganile õigust pikendada haldusorgani poolt antud haldusaktide kohtuliku vaidlustamise tähtaega.

Üldjuhul tuleb haldusakt kätte toimetada menetlusosalise poolt soovitud aadressil. Kui menetlusosaline ei ole näidanud aadressi, kuhu haldusakt toimetada, siis võib haldusorgan toimetada haldusakti menetlusosalise registreeritud elu- või asukoha aadressile. See, kas adressaat tegelikult sai haldusakti kätte või kas haldusorgan teda hiljem eksitas, ei ole HMS § 26 lg-st 3 tulenevalt juriidilise isiku registrijärgsele aadressile tähitud kirjaga haldusakti kättetoimetamisel oluline.

HMS § 56 lg 1 kohaselt peab kirjalik haldusakt olema kirjalikult põhjendatud. HMS § 56 lg 1 teises lauses nimetatud viitamise võimalus on mõeldud kasutamiseks olukordades, kus haldusakti motivatsioonis tuleks korrata teistes kättesaadavates dokumentides juba esitatud detailset informatsiooni, mis paisutaks haldusakti motivatsiooni ülemääraseks. Sellele vaatamata tuleb haldusaktis ära tuua vähemalt põhimotiivid, kuna diskretsiooniotsuse põhikaalutlused ei saa reeglina sisalduda üheski varasemas dokumendis, sest iga diskretsiooniotsus on eriline ja ainukordne. Kirjaliku motiveerimise eesmärk ei ole ainult tagantjärele otsuse kontrollimine, vaid ka haldusorgani enesekontrolli tagamine. Viitamine menetluses kogutud teiste isikute koostatud dokumentidele ei võimalda ei menetlusosalistel ega kohtul üheselt aru saada, millised olid haldusakti andja kaalutlused, ega sunni haldusorganit kõiki poolt- ja vastuargumente läbi mõtlema. Kui mõne sekundaarse põhjenduse kordamise asemel tehakse motivatsioonis viide mõnele teisele dokumendile, siis peab lõppkokkuvõttes olema arusaadav, milline selles dokumendis sisalduv informatsioon kujutab endast osa haldusakti põhjendusest.

HMS § 4 lg-st 2 ja §-st 6 ei tulene, et kaalutlusõiguse teostamisel peaks mõjutusi hindama igal juhul rahalises vääringus ja täpselt. Eeldatavat positiivset mõju võivad kinnitada eksperdi hinnang, muud tõendid, haldusorgani teostatud majanduslik analüüs või senine praktiline kogemus. Samuti peab õige diskretsiooniotsuse tegemiseks olema võimalik selle mõju suurust hinnata ja kirjeldada vähemalt ligikaudselt.

PES § 20 lg-st 1 tulenevalt ei pea avaliku väljapaneku käigus tehtavad ettepanekud olema kantud algatatud detailplaneeringuga samadest eesmärkidest. Ettepanekute tegemise õiguse mõte seisnebki eeskätt selles, et isikutel oleks võimalik kaitsta oma või avalikke huve, mis võivad olla vastuolus planeeringu algatajate eesmärkidega. Ettepanekule vastamine on osa ettepaneku tegija ja kohaliku omavalitsuse avalikust diskussioonist tulevase planeeringu üle. Ettepanekule vastates ei otsustata veel lõplikult, millisel kujul planeering kehtestada. Vastus ei ole haldusakt. Lõplikuks otsuseks ettepaneku suhtes on detailplaneeringu kehtestamise otsus. Kui ettepanek jäetakse arvestamata, siis on PES § 20 lg-st 2 tulenevalt vajalik sisuline põhjendus. Ka demokraatlikult valitud esinduskogu ei või oma otsuseid teha meelevaldselt, vaid valikuid tuleb ratsionaalsete argumentidega põhjendada.

Planeerimismenetluses, mida iseloomustab laiaulatuslik diskretsiooniruum, on eriline tähtsus menetlus- ja vorminõuetel. Käesolevas asjas ei ole formaalsete vigade tõttu võimalik ligikaudseltki selgitada, kas positiivsed sotsiaalsed ja majanduslikud mõjud ning riigil tekkiv kokkuhoid kaaluvad üles keskkonnakahju, kas keskkonnakahju kompenseerimine on reaalne ja millised kulutused see kaasa toob. Käesoleva asja materjalide pinnalt ei ole näha põhjendust, miks peaks keskkonna kui üldise õigushüve kahjustamisest saama kasu just see vald, kui vanglakompleksi on kusagile Eestis eeldatavasti võimalik ehitada ka keskkonda säärases ulatuses kahjustamata. Kui tegelikkuses siiski eksisteerivad põhjused, mis sunnivad edendama majandust ja infrastruktuuri just selles vallas (eriliselt madal elatustase, suur tööpuudus vms), pidanuks volikogu need välja tooma. Kuna sääraseid põhjusi ei ole välja toodud, võis volikogu omistada vangla ehitamisega vallas kaasnevatele sotsiaalsetele ja majanduslikele mõjudele keskkonnamõjudega võrreldes liiga suure kaalu. Vanglakompleksi ehitamisega kaasnevad positiivsed mõjud tööhõivele ja ettevõtlusele ilmnevad riigis tervikuna ka siis, kui kompleksi ei ehitata sellesse valda, vaid kuhugi mujale.

Kuni 1. septembrini 2002 kehtinud sõnastuses sätestas KMHS § 4 lg 2, et planeeringu alusel kavandatava tegevuse keskkonnamõju hinnatakse planeeringu koostamise või hilisema muutmise käigus. Kuni 1. jaanuarini 2003 kehtinud PES § 9 lg 10 kohaselt tuli detailplaneeringu koostamisel muuhulgas arvestada ka keskkonnamõju hindamise tulemusi.

Halduse kaalutlus- ehk diskretsiooniotsuste kohtulik kontroll on piiratud. Kohus kontrollib üksnes seda, ega kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlus- ja vormivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist, kas diskretsiooniotsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, kas otsus tugineb seaduslikule alusele, ega ei ole väljutud diskretsiooni piiridest ning ega ei ole tehtud muud sisulist diskretsiooniviga.

HKMS § 34 lg 2 teise lause kohaselt kontrollib ringkonnakohus esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuväidete piires. Osundatud säte ei tähenda, et vastuväidetega saaks apellatsioonkaebuse piire laiendada. See tähendab üksnes, et ringkonnakohtu otsuses tuleb analüüsida ka apellatsioonkaebusele esitatud vastuväiteid, mis ise peavad aga jääma apellatsioonkaebuse piiridesse.

Kohus võib sekkuda kaalutlusõiguse teostamisse ka siis, kui otsustus jääb küll kaalutlusõiguse piiridesse, kuid tekivad kahtlused otsuse ratsionaalsuses. Iseäranis on diskretsiooniveaga tegu juhtudel, kui haldusorgan on lähtunud lubamatutest kaalutlustest või jätnud mõne olulise aspekti tähelepanuta.

HMS § 56 lg 1 kohaselt peab kirjalik haldusakt olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Kohtumenetluse käigus esitatud ning peaasjalikult määratlemata mõistetel põhinev üldsõnaline motivatsioon ei ole piisav ega saa asendada haldusorgani seadusest tulenevat haldusakti motiveerimise kohustust.

HMS § 64 lg-tes 2 ja 3 sätestatud haldusmenetluse üldiseid põhimõtteid tuli haldusmenetluses järgida ka enne nende sätestamist seaduses. Isiku kahjuks haldusakti kehtetuks tunnistamist otsustades peab haldusorgan arvestama ka isiku usaldust, et haldusakt jääb kehtima, avalikku huvi ja haldusaktiga koormatud isiku huvi, et haldusakt tunnistataks kehtetuks. Kui varasema haldusaktiga oli turu maa-ala määratud tähtajatult, siis võis akti adressaadil tekkida ootus, et seda kaalukate põhjusteta ei vähendata. Turu maa-ala vähendamisel tuli kaaluda ühelt poolt äriühingu ettevõtlusvabadust ning teiselt poolt linna avalikke huve.

Põhjalikumate sisuliste motiivide puudumine ei too kaasa haldusakti tühistamist, kui vaidlustatud akt on selles toodud õiguslike aluste ja akti andmise põhjuse osas üheselt mõistetav. Käesoleval juhul vaidlustatud määrustest ega nende lisadest ei tulene aga nende andmise sisuline põhjendus ega viiteid muudele dokumentidele, mis võiksid selliseid põhjendusi sisaldada. Põhjendused on esitatud alles kohtumenetluse käigus. Seega ei tulene neist ka vähimal määral põhjendusi, miks kohalik omavalitsus on teinud varasema aktiga võrreldes erineva otsustuse.

Vabariigi Valitsuse 18. veebruari 1998. a määrusega nr 37 kinnitatud "Turgudel ja tänavatel kauplemise üldeeskirja" punkt 4 annab kohalikule omavalitsusele õiguse diskretsiooni teostamiseks turu maa-ala määratlemisel. Detailplaneeringu ja turu maa-ala määramise eesmärk on erinevad, kuna turu maa-ala määramisel otsustab kohalik omavalitsus, kas kinnistu on turukaubanduseks sobiv paik ja kas kinnistu sobib turuvaldaja tegutsemiskohaks tervikuna või osaliselt.

Haldusmenetluse seaduse § 54 sätestab haldusakti õiguspärasuse tingimused. Haldusmenetluse seaduse § 55 lg 1 kohaselt peab haldusakt olema selge ja üheselt mõistetav ning § 56 lg 2 järgi tuleb haldusakti põhjendustes ära märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus.

Haldusakt võib sisaldada kõrvaltingimusi, mille eesmärgiks on tagada paindlikkus haldusülesannete täitmisel ja erinevate huvide arvestamine. Kuna vaidlustatud korralduses ei ole märgitud ja kohtumenetluses ei selgunud selle faktilised ja õiguslikud alused ning selgusetu on seegi, kas tegemist on põhimõtteliselt võimaliku kõrvaltingimusega, ei ole korraldus kontrollitav.

TDVS §-s 6 on sätestatud distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja jooksul tuleb välja selgitada väidetava teo toimepanemisega seonduvad asjaolud, koguda tõendid ja formuleerida argumendid. Samuti tuleb selle aja jooksul välja selgitada karistuse mõistmist ja valikut mõjutavad asjaolud, sealhulgas jõuda selgusele, kas toimepandud tegu on kvalifitseeritav jämeda rikkumisena. Nende nõuetega kooskõlas olevaks ei saa pidada olukorda, kus alles kohtumenetluse käigus esitatakse väited, et osa tegudest, mille toimepanekus ametnikku süüdistatakse, on ka eraldi hinnatavad jämedate rikkumistena. Distsiplinaarsüüteo kvalifikatsioon tuleb anda dokumendis, millega karistus määratakse. Süütegudele õigeaegselt antud õiguslik hinnang võimaldab karistatud isikul langetada läbimõeldud otsuse, kas vaidlustada talle distsiplinaarkaristuse määramine kohtus või mitte.

Isikul on õigus õiglasele menetlusele distsiplinaarsüüteo asjaolude väljaselgitamisel ja karistuse määramisel ning tal peab olema reaalne võimalus selles menetluses oma õigusi kaitsta. Vaatamata TDVS § 7 lg-st 3 tulenevale erandlikule võimalusele jätta kirjalik seletus võtmata, on igal juhul oluline tagada distsiplinaarsüüteo toimepanemises süüdistatavale isikule õigus olla ära kuulatud. Ametniku õigus olla distsiplinaarkaristuse määramise menetluses ära kuulatud tuleneb ka haldusmenetlust reguleerivatest sätetest ning haldusmenetluse põhimõtetest.

Karistatavalt isikult kirjaliku seletuse mittevõtmist ning muul viisil oma seisukohtade avaldamiseks või tõendite esitamiseks võimaluse mitteandmist tuleb käesoleval juhul pidada oluliseks menetlusveaks, mis võis takistada süütegude toimepanemise ja toimepanija isikuga seonduvate asjaolude igakülgset väljaselgitamist ning nende asjakohast kaalumist karistuse mõistmisel. Isiku ärakuulamine olnuks eriti oluline ka seetõttu, et määrati rangeim võimalikest karistustest - teenistusest vabastamine - ning karistuse määramise otsustas kollegiaalne organ, kelle kõik liikmed ei olnud tõenäoliselt ühtviisi informeeritud ametniku töö ja tema poolt väidetavalt toime pandud süütegudega seonduvatest asjaoludest.

Mitme süüteo üheaegsel esinemisel tuleb iga süütegu hinnata eraldi ja otsustada iga konkreetse teo asjaolude pinnalt selle kvalifitseerimise küsimus. Distsiplinaarsüütegude kogum ei ole iseenesest asjaoluks, mis võimaldaks tegusid käsitleda jämeda rikkumisena. Karistuse määramise käigus iga teo eraldi hindamine on oluline ka seetõttu, et distsiplinaarkaristuse määramise kohtuliku kontrolli tulemusena võib selguda, et osa distsiplinaarmenetluses süüks arvatud tegudest ei ole tegelikult tõendamist leidnud või mõne teo osas on möödunud karistuse määramise tähtaeg.

HMS §-s 56 ettenähtud haldusakti põhjendamise kohustus ei tähenda, et haldusaktis tuleb viidata eraldi kõigile toimikus olevatele dokumentidele, mida akti andmisel arvesse võeti.

Haldusorgan ei pea HMS §-s 40 sätestatud ärakuulamise õiguse tagamiseks esitama isikule haldusakti projekti, vaid andma võimaluse arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Ärakuulamise põhimõtte tõhus realiseerimine eeldab, et menetlusosalisele on piisavalt täpselt teada, mille kohta ta võib arvamuse ja vastuväited esitada ning tal peab olema võimalus esitada haldusakti andmise menetluses haldusorganile omalt poolt küsimuse õigeks otsustamiseks tähtsust omavaid täiendavaid andmeid. Menetlusosalisel on HMS § 37 alusel õigus tutvuda haldusorganis säilitatavate asjas tähtsust omavate dokumentide ja toimikuga. Menetlusosalise õigusele olla ära kuulatud vastab haldusorgani kohustus menetlusosaline ära kuulata ning võtta tema poolt esitatud teave haldusakti andmisel arvesse.

Mõistlikult ei ole võimalik eeldada, et isik esitaks taotluse elamu tagastamiseks ilma selle juurde kuuluva maata (krundita) ning MRS § 5 lg 1 p 2 alusel avalduse esitanud isikute puhul oli avalduses maa märkimine otsustava tähtsusega. Kui avalduses taotleti elamu tagastamist, tuleb taotlusega lugeda hõlmatuks ka elamu juurde kuuluv maa.

Põhiseaduse § 3 lg 1 esimeses lauses on sätestatud oluline riigivõimu piirav põhimõte - riigivõimu teostatakse üksnes Põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Kuna ka haldusorgani tegevust haldusakti andmisel ja toimingu sooritamisel tuleb pidada riigivõimu teostamiseks, peab nii akti andmise kui ka toimingu sooritamise aluseks olema põhiseadusega kooskõlas olev seadus. Toimingu sooritamiseks puudub nõutav õiguslik alus ka siis, kui vastava seadus on põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tunnistatud kehtetuks või põhiseaduse vastaseks.

Asendustäitmise ja sunniraha seaduse § 8 lg 3 p-s 2 on väljendatud haldustäitemenetluse üldpõhimõte, et asendustäitmist ja sunniraha ei tohi rakendada, kui ettekirjutuse aluseks olev õigusnorm on tunnistatud kehtetuks. Nimetatud põhimõttest saab seadusega teha erandeid, kuid see ei tähendaks, et isik ei saa vaidlustada täitemenetlust muudel alustel.

Maksukorralduse seaduse muutmise seadusega täiendati Maksukorralduse seaduse § 163 lõikega 2¹. Nimetatud sätte kolmandast lausest ei tulene, et selles lauses sätestatud põhimõtet tuleb kohaldada ka siis, kui enne selle jõustumist on intressinõude sundtäitmist vaidlustatud halduskohtus. Seega enne Maksukorralduse seaduse § 163 lg 2¹ jõustumist vaidlustatud sundtäitmise puhul ei kuulu viidatud sätte kolmas lause kohaldamisele tagasiulatuvalt.

Riigivastutuse seaduse § 5 lg järgi võib isik nõuda toimingu sooritamata jätmist, kui toiming rikuks tema õigusi ja tooks tõenäoliselt kaasa tagajärje, mida ei saaks kõrvaldada toimingu hilisemal vaidlustamisel. Nimetatud sätet saab tõlgendada nii, et isik võib oma õigusi rikkuva toimingu sooritamata jätmist ennetavalt nõuda ka siis, kui selleks on muu põhjendatud huvi.

Kuna omandireformi protsessis ei oma tähtsust avalduste esitamise järjekord (oluline on üksnes kinnipidamine avalduse esitamise lõpptähtajast) ega teiste sama vara tagastamist taotlevate isikute nõusolek isikule vara tagastamiseks, siis tuleb asuda seisukohale, et ühise avalduse esitamine on teatud juhul võimalik ka juba esitatud avaldusele juurdekirjutuste tegemise teel. Ühise avalduse esitamine on nähtud ette otstarbekuse kaalutlusel, sest vara tagastamisel ja kompenseerimisel tuleb omavahel seostada õigusvastaselt võõrandatud vara ja selle vara suhtes esitatud taotlused.

Kaebuse esitaja pidi teadma, kas tema registrijärgsel aadressil on piisaval määral korraldatud posti kättesaamine. Kui kaebuse esitaja oli hooletu asjaajamise korraldamisel oma registrijärgsel aadressil, pidi ta andma endale aru riskist, et registrijärgsele asukohale võivad olla saadetud haldusaktid, mille vaidlustamise tähtaeg võib olla hakanud kulgema. Taolise riski võtmine välistab kaebuse esitaja käitumise heas usus.

Haldusorgani poolt haldusakti täiendavat toimetamist kaebuse esitaja tegevuskohta ei saa käsitada tahteavaldusena selle kohta, et haldusakti ei ole varem teatavaks tehtud. Ühegi tahteavaldusega ei saa kättetoimetamist lugeda tagantjärele toimunuks. Seadus ei anna haldusorganile õigust pikendada haldusorgani poolt antud haldusaktide kohtuliku vaidlustamise tähtaega.

Maksuameti otsuse resolutiivosa avaldamine Ametlikes Teadaannetes ei välista, et sama otsus võidi kaebuse esitajale teatavaks teha, s.h. kätte toimetada juba varem. Seda ei välistaks isegi see, et Maksuamet võis resolutiivosa Ametlikes Teadaannetes avaldamisel olla seisukohal, et otsust ei ole varem teatavaks tehtud. Kaebetähtaja kulgema hakkamise tähtaeg tuleb kohtul tuvastada tegelikest asjaoludest, mitte maksuhalduri arvamusest lähtudes.

Haldusakti teatavakstegemine tähendab, et teave haldusakti kohta edastatakse adressaadile. Teatavakstegemise viis peab andma võimaluse otsustada, kas haldusaktiga rikutakse isiku õigusi või mitte. Haldusakti teatavakstegemisel ei ole alati oluline, et adressaat haldusaktiga ka tegelikult tutvuks, sest vastasel juhul oleks asutustel väga raske haldusakti teatavakstegemist korraldada.

Juriidiline isik peab oma registrijärgsel aadressil pidevalt hoolitsema posti vastuvõtmise eest juhatuse liikme või muu volitatud isiku poolt. Ka toiduaineid käitlev ettevõtja peab registrijärgsel aadressil posti pideva vastuvõtmise eest hoolitsema. Seda tuleb arvestada ka puhkuste korraldamisel. Juhatus peab tagama ka puhkusteperioodil juhatuse liikmete kohaloleku või volitama mõne töötaja tähitud saadetisi vastu võtma. Mõistlik on eeldada, et väljastusteate jätmise järel pöördub adressaat kohe postiasutuse poole, sest tähitult saatmine viitab selgelt postisaadetise olulisusele.

Üldkorralduse vaidlustamisel tuleb kolmanda isikuna kaasata vaid need puudutatud isikud, kelle õigusi või vabadusi võib kohtulahend riivata ulatuslikumalt või intensiivsemalt kui ülejäänud puudutatud isikuid. Halduskohus peab menetlusse kaasamata puudutatud isikute õigusi silmas pidama uurimisprintsiibist tulenevalt.

Kuna kaevatavaks haldusaktiks on Vabariigi Valitsuse määrus, peab asjas HKMS § 14 lg 2 p 2 kohaselt olema vastustajaks Vabariigi Valitsus. Haldusülesandeid täitva asutuse seaduslik esindaja halduskohtus on asutuse juht (HKMS § 14 lg 5 kolmas lause). Vabariigi Valitsuse seaduslik esindaja halduskohtus on peaminister. Ministril ei ole ametikohajärgset volitust Vabariigi Valitsuse esindamiseks halduskohtumenetluses.

Kohus ei ole kohustatud esialgse õiguskaitse menetluses küsima kõigi protsessiosaliste arvamust. Kui kohus leiab, et mõnelt protsessiosaliselt esialgse õiguskaitse taotluse kohta arvamuse nõudmine on seotud võimaliku viivitusega, võib kohus jätta sellelt protsessiosaliselt arvamuse nõudmata. Kuid protsessiosaliste erinev kohtlemine ei tohi olla meelevaldne. Kui protsessiosalisi koheldakse esialgse õiguskaitse menetluses erinevalt, peab kohus esialgse õiguskaitse määruses näitama ära erineva kohtlemise põhjuse, kui vahetegemise põhjus ei ole niigi selge.

HKMS § 121 lg 3 p-st 1 tulenevalt eristab seadus haldusakti kehtivuse ja haldusakti täitmise peatamist. Õigusakti kehtivuse peatamise õiguslik tähendus on oma olemuselt sarnane õigusakti kehtetuks tunnistamise tähendusega selle vahega, et peatamine on ajutine, kehtetuks tunnistamine aga lõplik. Efektiivse õiguskaitse põhimõttest tulenevalt peab kohus saama haldusakti kehtivuse peatada nii edasiulatuvalt kui ka vajadusel tagasiulatuvalt. Kohtul peab olema võimalus kõrvaldada kohtumenetluse ajaks ajutiselt ka need peatatava haldusakti õiguslikud tagajärjed, mis tekkisid enne esialgse õiguskaitse määruse tegemist. Varasemat haldusakti muutva haldusakti kehtivuse peatamine tähendab, et ajutiselt langeb ära õiguslik tagajärg, mille tekitamisele ta on suunatud, s.t muudatus varasemas haldusaktis.

Enne kaitsealal ehitustööde alustamist peab reeglina olema saabunud selgus, kas ehitamine on õiguspärane või mitte, kuna ehitamisega luuakse pöördumatud tagajärjed, sest valminud hoonete lammutamine ei ole reeglina mõistlik. Enne kohtuotsuse jõustumist võib ehitamist lubada vaid selgelt ülekaaluka avaliku huvi korral.

Riigi Teataja seaduse § 2 p 171 sätestab, et Riigi Teatajas avaldatakse halduskohtu jõustunud otsused, millega muudetakse või tunnistatakse kehtetuks Riigi Teatajas avaldatud õigusakte või dokumente. Õigusselguse ja õiguskindluse kaitseks tuleb Riigi Teatajas avaldada ka esialgse õiguskaitse määrus, millega peatatakse Riigi Teatajas avaldatud õigusakti kehtivus.

Demokraatia põhimõttest ja heast haldustavast tulenev avalikkuse intensiivsema informeerimise kohustus on iseseisev avalik ülesanne, mitte osa kohtumenetlusest. Olemuselt on selle näol tegemist haldusülesandega. Kui haldusakti tühistamisel või kehtivuse peatamisel tekib vajadus isikuid kohtumenetluse seaduses sätestatust intensiivsemalt informeerida, peab selle ülesande täitmise tagama haldusorgan, kelle haldusakt tühistati või peatati.

HMS § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kuna linnavalitsuse korraldus anti välja isiku taotluse alusel ning see ei puuduta kolmandate isikute õigusi, ei võinud korralduses selle andmisel silmas peetud kaalutluste märkimata jätmine mõjutada asja otsustamist ning ainuüksi sellel põhjusel korraldust tühistada ei saa.

Haldusakti täitmine ei välista selle akti kehtetuks tunnistamist või muutmist. HMS § 69 lg 1 kohaselt tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistatud haldusakti alusel isikule üle antud asi, raha või muu soodustus tagastatakse või hüvitatakse eraõiguses alusetu rikastumise kohta kehtivate sätete kohaselt. Ainuüksi haldusakti tagasitäitmise võimalusega ei saa aga õigustada haldusakti kehtetuks tunnistamist või tagasitäitmise võimatusest tuletada põhjust haldusakti kehtetuks tunnistamisest keeldumiseks. Haldusakti kehtetuks tunnistamine tuleb otsustada eelkõige sisulist tähendust omavate asjaolude põhjal.

HMS § 65 lg 2 kohaselt võib õiguspärase haldusakti edasiulatuvalt kehtetuks tunnistada isiku kasuks, välja arvatud juhul, kui sama sisuga haldusakt tuleks uuesti välja anda või kui kehtetuks tunnistamine oleks vastuolus seadusega. Õigustatud subjekt muutis oma soovi õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes pärast selleks ettenähtud tähtaega, millest tulenevalt on linnavalitsuse korraldus õigusvastane, sest kehtetuks tunnistatud korralduse asemel oleks tulnud välja anda uus sama sisuga haldusakt.

Vabariigi Valitsuse 28. detsembri 1994. a määruse nr 487 "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduste muutmise tähtaeg" punkti 1 kohaselt oli õigustatud subjektil, kes on saanud subjektiks tunnistamise otsuse kätte enne selle määruse kehtestamist, õigus avalduses märgitud soovi muuta kuni 1. märtsini 1995. a. Omandireformi aluste seaduse § 2 lg 1 kohaselt on omandireformi eesmärk omandisuhete ümberkorraldamine omandi puutumatuse ja vaba ettevõtluse tagamiseks, omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohtu heastamine ning eelduste loomine turumajandusele üleminekuks. Omandireform ei ole jätkuv, vaid lõpeb eesmärgi saavutamisega. Sellel põhjusel on omandireformi käigus väljendatud tahteavalduse hilisem muutmine piiratud.

PlanS § 26 lg 1 annab selgesõnaliselt võimaluse kohtusse pöördumiseks ka isikutele, kes leiavad, et planeeringu kehtestamise otsus on õigusvastane. Seega võib PlanS § 26 lg 1 alusel planeeringu kehtestamise otsuse vaidlustamiseks halduskohtusse pöörduda igaüks, kes leiab, et see otsus on õigusvastane, ning olenemata sellest, kas see otsus tema õigusi rikub või tema vabadusi piirab. Sellise isiku poolt esitatud kaebuse puhul ei pea halduskohus kaebuse rahuldamise või mitterahuldamise otsustamisel kontrollima seda, kas vaidlustatud akt tema õigusi rikub või vabadusi piirab.

Selline planeeringu kehtestamine, kus lähtutakse 6 kuud tagasi toimunud planeerimismenetluse tulemustest, ei ole kooskõlas planeerimismenetlust reguleerivate normide eesmärkidega. Kui eelmisest planeerimismenetlusest on möödunud pikk ajavahemik, tuleb planeeringu kehtestamiseks viia läbi uus planeerimismenetlus.

Ka kohaliku omavalitsuse volikogu otsuses peab olema esitatud haldusakti motivatsioon. Kui motivatsioon esitatakse selle mahukuse tõttu mõnes muus dokumendis, peavad haldusaktis olema välja toodud põhimotiivid. Viide muule dokumendile peab olema niivõrd täpne, et võimaldab isikul mõista, milline osa dokumendist kujutab endast haldusakti põhjendust.

PlanS ei sätesta eriregulatsiooni vaidemenetluse suhtes. Seetõttu tuleb planeerimismenetluses antud haldusaktide ja toimingute suhtes vaide esitamisel ja selle lahendamisel lähtuda üldregulatsioonist. HMS § 73 lg 2 kohaselt kui haldusakti andnud või toimingu sooritanud haldusorgani üle teenistuslikku järelevalvet teostavat organit ei ole, lahendab vaide haldusakti andnud või toimingu sooritanud haldusorgan. KOKS §-st 66¹ ei nähtu, et linnavolikogude üle teostataks teenistuslikku järelevalvet. Ka Vabariigi Valitsuse seadus (§-d 93-101) ei sätestata teenistuslikku järelevalvet kohalike omavalitsuste volikogude üle. Samuti ei ole VVS §-s 85 ja PlanS § 23 lg 1 p-s 2 sätestatud maavanema järelevalve näol tegemist teenistusliku järelevalvega. Kuna maavanem ei teosta kohaliku omavalitsuse volikogude üle teenistuslikku järelevalvet, peab kohaliku omavalitsuse volikogu haldusakti peale esitatud vaide HMS § 73 lg-st 2 tulenevalt lahendama volikogu ise.

Kui haldusorgan otsustab isiku taotlusest ajendatuna menetluse uuendada, siis tuleb tal taotlejat ja teisi menetlusosalisi sellest teavitada. Menetluse uuendamine on haldusakti kehtetuks tunnistamisel vajalik selleks, et koguda vajalikku teavet akti kehtetuks tunnistamisel rakendatava kaalutlusõiguse (HMS § 64 lg 2) õigeks kohaldamiseks.

Haldusakti kehtetuks tunnistamist haldusorgani poolt ei välista see, et varem on sama haldusakti vaidlustatud halduskohtus ning et see kaebus on jäänud rahuldamata. Kui hiljem ilmnevad asjaolud või motiivid, mis ei olnud kohtuliku kontrolli objektiks ja mis haldusorgani arvates tingivad haldusakti kehtetuks tunnistamise, siis ei ole kehtetuks tunnistamine uutel põhjustel keelatud. Lisaks võimaldab Haldusmenetluse seadus ka õiguspärase haldusakti, sh kohtumenetluses õiguspäraseks peetud haldusakti kehtetuks tunnistamist, kui esinevad Haldusmenetluse seaduses sätestatud õiguspärase haldusakti kehtetuks tunnistamiseks vajalikud eeldused.

HMS § 68 lg-t 1 ja § 44 lg-t 1 nende koostoimes tuleb mõista selliselt, et kui isik esitab haldusakti kehtetuks tunnistamise taotluse, milles väidab mõne HMS § 44 lg-s 1 sätestatud aluse olemasolu, ja haldusorgan on selle aluse olemasolu kindlaks teinud, siis peab haldusorgan menetluse uuendama.

HMS § 68 lg-st 1 ei saa aga teha järeldust, et keelatud on esitada haldusakti kehtetuks tunnistamise taotlusi muudel alustel kui neil, mis on sätestatud HMS § 44 lg-s 1. Isiku selline õigus tuleneb juba PS §-st 46. Kuid Haldusmenetluse seadusest ei tulene, et haldusorgan on kohustatud HMS § 44 lg-s 1 sätestatud alustest erinevatele alustele tuginevat haldusakti kehtetuks tunnistamise taotlust igal juhul sisuliselt menetlema.

Kui haldusorgan otsustab isiku taotlusest ajendatuna menetluse uuendada, siis tuleb tal taotlejat ja teisi menetlusosalisi sellest teavitada. Menetluse uuendamine on haldusakti kehtetuks tunnistamisel vajalik selleks, et koguda vajalikku teavet akti kehtetuks tunnistamisel rakendatava kaalutlusõiguse (HMS § 64 lg 2) õigeks kohaldamiseks.

Kui uuendatud menetlus ei lõppenud akti kehtetuks tunnistamisega, tuleb menetluse lõppemisest teavitada nii haldusakti adressaati kui ka akti kehtetuks tunnistamist taotlenud isikut. Kui uuendatud menetlusse oli kaasatud ka kolmandaid isikuid, siis tuleb õigeks pidada ka nende teavitamist menetluse lõpptulemusest.

Põhiseadusevastaseks tunnistatud üldaktid ja neile tuginevad üksikaktid pole põhiseadusevastasuse tõttu tühised, s.o kehtetud algusest peale.

See, et isik mõistab talle suunatud üksikakti põhiseadusevastasust alles pärast üldakti põhiseadusevastaseks tunnistamist, ei saa talt võtta kahjunõude esitamise õigust. Isikul on mõistlik alus eeldada, et avalik võim tegutseb üksikakte andes põhiseaduspäraste üldaktide alusel. Isikult ei saa nõuda, et ta vaidlustaks üksikakti aluseks oleva üldakti vastavust Põhiseadusele.

Kahju hüvitamise üheks üldpõhimõtteks on kogu aeg olnud see, et kahjunõude rahuldamine ei tohi viia kannatanu alusetu rikastumiseni, s.o olukorrani, kus kannatanu oleks pärast kahju hüvitamist majanduslikult paremas olukorras kui ilma kahju tekitamiseta. Seega tuleb kahjunõude põhjendatuse üle otsustamisel analüüsida mitte ainult seda, kas haldusakt, millega võeti tasu, on õiguspärane. Analüüsida tuleb ka kujunenud olukorra majanduslikku külge.