Tervishoiuteenuste korraldamise seadus (lühend - TTKS)

Välisvääringus haginõude esitamine ei ole iseenesest keelatud (vt ka nt Riigikohtu 26. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-10, p-d 15-17). Sellise nõude esitamise alus peab aga tulenema seadusest või tehingust.

Õnnetusjuhtumist tingitud ravikulud on otsese varalise kahjuna VÕS § 130 mõttes hüvitatavate kuludena kindlustusse hõlmatud (vt ka Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 13). Kindlustusandja võib aga tüüptingimustes ette näha piiranguid, millistel juhtudel või milliseid kulusid ta ei hüvita. Kui see on seotud kindlustusvõtja (hoolsus)kohustuste rikkumisega, tuleb täiendavalt arvestada eelkõige VÕS §-des 445 ja 452 sätestatuga. See kehtib ka juhul, kui kindlustusandja vastutuse piirangud on kindlustustingimustes ette nähtud varjatult, nt juhtumitena, mis juhtudel kindlustusandja kindlustuskaitset ei anna. (p 16) Tüüptingimustes tuleb tingimused sõnastada selliselt, et need oleks muudele isikutele (eelkõige kindlustusvõtjale ja kindlustatud isikule) selgelt arusaadavad. Tüüptingimust tõlgendatakse VÕS § 39 lg 1 järgi nii, nagu teise lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi ning kahtluse korral tõlgendatakse tüüptingimust tingimuse kasutaja kahjuks (vt ka nt Riigikohtu 11. juuni 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-07, p 12). (p 17) VÕS §-st 451 tuleneb nõue, et kindlustushüvitise maksmisega viivitamisel tuleb tagada vähemalt seadusjärgse viivise maksmine, st viivise maksmine VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. (p 25)

Kinnisesse asutusse paigutatud isiku õigus esitada määruskaebus ka maakohtu määruse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale tuleneb TsMS § 696 lg 3 esimesest lausest. Ka pärast kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamist saab kõrgema astme kohus tuvastada kinnisesse asutusse paigutamise määruse seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse, olgugi et avaldust ei saa enam uuesti lahendada (vt Riigikohtu 19. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 19). Kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja möödumine ei takista puudutatud isiku määruskaebuse lahendamist. (p 15)

Isiku tahtest olenematu psühhiaatriline ravi, sh tahtevastane ravimite manustamine on käsitatav tervishoiuteenusena, mille osutamist reguleerib võlaõigusseaduse 41. peatükk. Tahtevastase ravi osutamise võimalus peab tulenema seadusest. (p 18.1)

Psühhiaatrilist abi kui tervishoiuteenust osutatakse isikule PsAS § 3 lg 1 järgi vaba tahte alusel, st isiku soovil või teadval nõusolekul.

Psüühikahäirega isiku ravi tema enda teadva nõusolekuta on PsAS § 3 lg 3 järgi lubatud ainult PsAS §-des 11 ja 17 sätestatud juhtudel. Ka vältimatut psühhiaatrilist abi saab psüühikahäirega isik PsAS § 10 lg 2 järgi vaba tahte avalduse alusel, välja arvatud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud juhtudel. PsAS § 11 näeb ette tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi andmise tingimused, PsAS § 17 reguleerib psühhiaatrilist sundravi, st karistusseadustiku § 86 alusel määratud sundravi. Tegemist on VÕS § 766 lg-s 6 sätestatud juhtudega, mille järgi ei ole seadusega sätestatud juhtudel ja ulatuses patsiendi ega tema seadusliku esindaja nõusolek tervishoiuteenuse osutamiseks vajalik (vt Riigikohtu 19. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 36 ja p 53; vt ka nt Riigikohtu 17. aprilli 2009. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-16-09, p 15). (p 18.2)

Sotsiaalhoolekandeseadusest ei tulene hoolekandeasutusele õigust osutada seal viibivale isikule tahtevastast ravi. Ka SHS § 105 alusel hoolekandeasutusse paigutatud isik tuleb tahtevastase ravi kohaldamiseks toimetada haigla psühhiaatriaosakonda tahtest olenematule haiglaravile, mitte kohaldada tema suhtes tahtevastast ravi hoolekandeasutuses. (p 18.3)

Kui kohtu hinnangul on täidetud kinnisesse asutusse paigutamise eeldused ning isik vajab tahtest olenematut psühhiaatrilist abi, tuleb ta paigutada ravile haigla psühhiaatriaosakonda PsAS § 11 lg 1 alusel. (p 18.4)