Psühhiaatrilise abi seadus (lühend - PsAS)

Tervishoiuteenuse osutamist reguleerib võlaõigusseadus, mille § 366 lg 6 koostoimes psühhiaatrilise abi seadusega näeb ette võimaluse tervishoiuteenuse osutamiseks sõltumata patsiendi või tema seadusliku esindaja tahtest. Sellise suhte lugemist eraõiguslikuks ei välista VÕS § 767 lg 1. Vältimatu psühhiaatrilise abi osutamine PsAS § 11 lg 4 alusel erineb võlaõigusseaduses sätestatud tervishoiuteenuse osutamise üldregulatsioonist. Selliste suhete aluseks on raske pidada lepingulist vahekorda. Samas ei saa pidada nende õigussuhete liigi määratlemisel esmatähtsaks suhete välist vormi. Oluline on see, et isikule osutatakse tervishoiuteenust tervishoiuteenuse osutaja poolt tema kutsetegevuse raames.

Tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi puhul on võimalik eristada avalik-õiguslikku otsustust isiku ravile võtmiseks või ravi jätkamiseks ja tervishoiuteenuse osutamist kui viidatud otsuse järgset eraõiguslikku suhet. Osundatud PsAS § 13 lg 4 (2004. aastal kehtinud redaktsioonis) andis halduskohtu pädevusse üksnes otsustuse tahtest olenematu ravi jätkamise põhjendatuse üle (PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eelduste täidetuse üle), mitte aga tervishoiuteenuse osutamise (ravi ja sellega kaasneva tegevuse) sisu üle.

Vaidlus ei välju kassaatori igapäevase põhitegevuse raamidest ning seega on tema töötajaid eelduslikult piisavalt kvalifitseeritud tema esindamiseks sellises vaidluses. Arvestades, et esimeses ja teises kohtuastmes esindas kassaatorit tema töötaja, ei olnud ka kassatsiooniastmes välise õigusabi kasutamine möödapääsmatu.

Isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluses hakkab määruskaebuse esitamise tähtaeg sõltumata määruse kättetoimetamisest isiku esindajale isiku enda jaoks kulgema talle määruse kättetoimetamise ajast arvates (vt Riigikohtu 6. märtsi 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-12, p 19). (p 15)

Muud isikud ei saa puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise kohtumäärust vaidlustada, kui puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamine oli määruskaebuse esitamise ajaks lõppenud. See ei takista siiski puudutatud isiku lähedase esitatud määruskaebuse lahendamist, mis oli esitatud enne isiku vabastamist, kui isik vabastati enne kaebuse lahendamist. (p 17)

Vanglas kinnipeetavale tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi osutamiseks tuleb isiku paigutamisel tahtevastasele ravile juhinduda tsiviilkohtumenetluse seadustikus kinnisesse asutusse paigutamise sätetest ja psühhiaatrilise abi seaduse tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi osutamise sätetest.(p 24)

Vangla meditsiiniosakonda saab lugeda menetluses kinniseks asutuseks TsMS § 533 lg 1 p 1 mõttes ja haigla psühhiaatriaosakonnaks PsAS §-de 11 ja 13 mõttes. Vangla meditsiiniosakonna juhatajat saab lugeda haigla pea- või ülemarstiks PsAS § 13 lg 1 mõttes. (p 25)

Tahtest olenemata saab isiku paigutada psühhiaatrilisele ravile järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.(p 36) Ebaterve psüühika (unsound mind) konstateerimiseks peab olema täidetud kolm tingimust (nn Winterwerpi kriteerium) : 1) usaldusväärselt peab olema tõendatud, et isikul on ebaterve ehk haige psüühika; 2) vaimse häire iseloom ja sügavus peab olema selline, et see õigustab vabaduse võtmist; 3) kinnipidamise jätkumine on õigustatud üksnes niikaua, kuni vaimuhäire kestab. (p 35)

Puudutatud isiku koostööst keeldumisega ei saa põhjendada psüühikahäire olemasolu. Puudutatud isikul ei ole koostöökohustust talle psüühikahäire diagnoosi panemiseks ja ta ei pea tõendama endal psüühikahäire puudumist ning kõik kahtlused tuleb lugeda isiku kasuks, st lugeda, et psüühikahäiret ei ole tuvastatud.(p 38.2) Avaldaja ja avaldusele lisatud arstide arvamus psüühikahäire kohta ei ole kohtule siduv, vaid üks tõenditest, mida kohus peab koos teiste tõenditega kriitiliselt analüüsima.(p 38.3)

Isiku tegelik ohtlikkus tuleb konkreetselt tuvastada. Isiku ohtlikkust tuleb hinnata kõrgendatud standardite kohaselt ning ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga ning et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Ka eksperdiarvamuses ei või piirduda üldise konstateeringuga isiku ohtlikkuse kohta, iseäranis iseendale, vaid tuleb põhjendada, milles võib ohtlikkus väljenduda. Samas ei ole eksperdiarvamus isiku ohtlikkuse kohta kohtule siduv.(p 39.2)

Isiku terviseandmetele tuginedes tervise ohustamise kontekstis peab kohus ka lahendis selgitama, milliseid tervist ohustavaid riske need väljendavad (p 39.4)

Kohtulahendis peab olema põhjendatud, miks ei ole isiku ohtlikkust endale või teistele võimalik vältida muul viisil kui kinnises asutuses.(p 40)

Kohtulahendist peab minimaalselt nähtuma, kas ja millisesse kinnisesse asutusse isik paigutatakse, samuti see, kas lisaks paigutamisele sanktsioneerib kohus ka tahtevastase ravi. Ravi liiki ja ulatust ei pea kohus määrama kindlaks detailselt, kuid vähemasti peab isikule endale olema lahendist arusaadav, kas talle võib (ja millisel viisil) selle järgi tahtevastaselt ravimeid manustada. Avalduses kohaldada tahtevastast ravi tuleb märkida võimalikult täpselt, kas ja millist ravi isik eelduslikult vajab ning millist toimet soovitav ravi isikule eelduslikult avaldab. Kui isikule on juba ravimeid manustatud, tuleb need ja nende toime avalduses samuti välja tuua.(p 56)

Isikult ei tohi võtta vabadust põhjusel, et ta on teistele ebameeldiv või tülikas. Seda isegi siis, kui tegemist võib olla tajuhäirete või muude psüühiliste probleemidega isikutega. Kellegi kinnipidamine ainuüksi põhjusel, et tema vaated või käitumine lahknevad ühiskonnas valitsevatest normidest, ei ole EIÕK-ga kooskõlas (vt EIK 24. oktoobri 1979. a otsus asjas nr 6301/73 Winterwerp vs. Madalmaad, p 37).(p 70)

Vt Riigikohtu 19.02.2014.a. määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13.

Vanglas kinnipeetavale tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi osutamiseks tuleb isiku paigutamisel tahtevastasele ravile juhinduda tsiviilkohtumenetluse seadustikus kinnisesse asutusse paigutamise sätetest ja psühhiaatrilise abi seaduse tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi osutamise sätetest. Olemuslikult avalik-õiguslik küsimus (riik kohaldab isiku vabadust täiendavalt piiravaid meetmeid ja tahtevastast ravi) lahendatakse tsiviilkohtumenetluses maakohtus hagita menetluse korras. Asja ei ole pädev lahendama halduskohus, kuna tegemist on seaduses ette nähtud eraldi menetluskorraga HKMS § 4 lg 1 mõttes. (p 24) Kohtulahendita toimunud riigipoolse kinnipidamise ja tahtevastaselt ravi toimumise (kui sellise, mitte ravi kvaliteedi) või ohjeldusmeetmete haldustoimingute õiguspärasuse saab isik avalik-õiguslikust suhtest tulenevalt vaidlustada HKMS § 4 lg 1 järgi halduskohtumenetluses. Ka vangistusseaduse alusel kohaldatavate abinõude seaduslikkuse kontroll on halduskohtu pädevuses. (p 28)

Isiku KarS § 86 lg 1 alusel sundravile paigutamisel tekib nii avalik-õiguslik suhe kui ka eraõigussuhe. Isiku psühhiaatrilisele sundravile paigutamine ning ta seal hoidmine toimub avalik-õiguslikus suhtes. Sundravil viibivale isikule osutatakse tervishoiuteenust tervishoiuteenuse osutamise lepingu alusel eraõiguslikus suhtes. (p 7)

Statsionaarsel psühhiaatrilisel ravil viibivale isikule keelatud asjade loetelu on sätestatud PsAS §-s 91. Tegemist on üldsättega, mis kehtib statsionaarsel psühhiaatrilisel ravil viibivatele isikutele sõltumata sellest, kas nad viibivad seal vabatahtlikult või enda tahtest olenematult. Tahtevastaselt statsionaarsel psühhiaatrilisel ravil viibiva isiku asjade valdamise piiramine kui omandiõiguse piirang tuleneb eelkõige tervishoiuteenuse osutamise olemusest ning seega eraõigussuhtest. (p 8)

Statsionaarsel ravil viibiva isiku elamis- ja olmetingimuste tagamine on hõlmatud VÕS § 758 lg 1 teise lausega. (p 9)

Kinnisesse asutusse paigutatud isiku õigus esitada määruskaebus ka maakohtu määruse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale tuleneb TsMS § 696 lg 3 esimesest lausest. Ka pärast kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamist saab kõrgema astme kohus tuvastada kinnisesse asutusse paigutamise määruse seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse, olgugi et avaldust ei saa enam uuesti lahendada (vt Riigikohtu 19. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 19). Kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja möödumine ei takista puudutatud isiku määruskaebuse lahendamist. (p 15)

Isiku tahtest olenematu psühhiaatriline ravi, sh tahtevastane ravimite manustamine on käsitatav tervishoiuteenusena, mille osutamist reguleerib võlaõigusseaduse 41. peatükk. Tahtevastase ravi osutamise võimalus peab tulenema seadusest. (p 18.1)

Psühhiaatrilist abi kui tervishoiuteenust osutatakse isikule PsAS § 3 lg 1 järgi vaba tahte alusel, st isiku soovil või teadval nõusolekul.

Psüühikahäirega isiku ravi tema enda teadva nõusolekuta on PsAS § 3 lg 3 järgi lubatud ainult PsAS §-des 11 ja 17 sätestatud juhtudel. Ka vältimatut psühhiaatrilist abi saab psüühikahäirega isik PsAS § 10 lg 2 järgi vaba tahte avalduse alusel, välja arvatud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud juhtudel. PsAS § 11 näeb ette tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi andmise tingimused, PsAS § 17 reguleerib psühhiaatrilist sundravi, st karistusseadustiku § 86 alusel määratud sundravi. Tegemist on VÕS § 766 lg-s 6 sätestatud juhtudega, mille järgi ei ole seadusega sätestatud juhtudel ja ulatuses patsiendi ega tema seadusliku esindaja nõusolek tervishoiuteenuse osutamiseks vajalik (vt Riigikohtu 19. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 36 ja p 53; vt ka nt Riigikohtu 17. aprilli 2009. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-16-09, p 15). (p 18.2)

Sotsiaalhoolekandeseadusest ei tulene hoolekandeasutusele õigust osutada seal viibivale isikule tahtevastast ravi. Ka SHS § 105 alusel hoolekandeasutusse paigutatud isik tuleb tahtevastase ravi kohaldamiseks toimetada haigla psühhiaatriaosakonda tahtest olenematule haiglaravile, mitte kohaldada tema suhtes tahtevastast ravi hoolekandeasutuses. (p 18.3)

Kui kohtu hinnangul on täidetud kinnisesse asutusse paigutamise eeldused ning isik vajab tahtest olenematut psühhiaatrilist abi, tuleb ta paigutada ravile haigla psühhiaatriaosakonda PsAS § 11 lg 1 alusel. (p 18.4)

Esialgse õiguskaitse korras isiku kinnisesse asutusse paigutamise määrust tuleb täita viivitamatult. (p 13)

Esialgse õiguskaitse määruse täidetavuse osas kohaldub TsMS § 467 lg 5. Esialgse õiguskaitse kohaldamise määrus tuleb puudutatud isikule kätte toimetada, küll aga ei sõltu sellest määruse täidetavus. (p 14)

Esialgse õiguskaitse korras isiku kinnisesse asutusse paigutamise määrust tuleb täita viivitamatult. (p 13)

PsAS § 13 lg 1 ja TsMS § 534 lg 5 teine lause ei eelda esialgse õiguskaitse pikendamise jaoks 40 päevani uue taotluse esitamist, vaid üksnes psühhiaatri täiendavat arvamust.

Ühes esialgse õiguskaitse kohaldamise taotluses võib paluda isiku tahtest olenematu ravi kohaldamist nelja päeva vältel ja ka esialgse õiguskaitse pikendamist 40 päevani. Sellise esialgse õiguskaitse pikendamise taotluse saab rahuldada siis, kui enne pikendamist esitatakse kohtule psühhiaatri või muu pädeva arsti hinnang esialgse õiguskaitse pikendamise vajalikkuse kohta. TsMS § 534 lg 5 mõtteks on see, et esmalt rakendatakse esialgset õiguskaitset neljaks päevaks, seejärel vaatab psühhiaater või muu pädev arst isiku üle ning annab hinnangu, kas esialgset õiguskaitset on vaja pikendada. (p 21)

Haigla õigust esitada esialgse õiguskaitse pikendamise taotlus ei mõjuta PsAS § 13 lg 11, sest see säte ei reguleeri esialgse õiguskaitse pikendamist. (p 22)

Esialgse õiguskaitse rakendamise taotluse võib PsAS § 13 lg-st 1 tulenevalt esitada ka valvearst. Haigla ei pea avaldajana kohtule tõendama pea- või ülemarsti äraolekut ning äraoleku kestust taotluse esitamise ajal. (p 13-14)

Kinnisesse asutusse paigutamise korraline menetlus peab tagama, et asutusse ravile paigutatakse vaid need isikud, kelle puhul on täidetud PsAS § 11 lg 1 p-des 1-3 sätestatud eeldused. Nende eelduste kontrollimiseks tuleb kohtule TsMS § 537 lg 1 kohaselt esitada üldjuhul psühhiaatri koostatud eksperdiarvamus. Siiski ei ole ainuüksi eksperdiarvamus piisav ega ka kohtule siduv, otsustamaks selle üle, kas on alust paigutada isik kinnisesse asutusse. Eksperdiarvamus on vaid üks tõend teiste hulgas, teaduslik dokument, mida tuleb kriitiliselt analüüsida koos teiste tõenditega.

Eksperdiarvamuse või sellega TsMS § 537 lg 1 viienda lause alusel võrdsustatud psühhiaatri arvamuse olemasolu ei tähenda, et kohus võib loobuda teiste, TsMS §-s 533 jj sätestatud menetluslike tagatiste (isiku enda, tema lähedaste, kohaliku omavalitsuse ärakuulamine, esindaja määramine) rakendamisest, v.a seaduses sätestatud erandjuhtudel. Kohus ei tohi nimetatud tagatiste vahendusel saadud teabe analüüsimisse suhtuda ka pealiskaudselt. (p 14)

TsMS § 535 eesmärk on puudutatud isikule esindaja määramise kaudu tagada puudutatud isikule kinnisesse asutusse paigutamise menetluses efektiivsem (põhi)õiguste (mh vabadusõiguse ja kehalise puutumatuse õiguse) kaitse. Kui esialgse õiguskaitse menetlus muutub sisuliselt põhimenetluseks, tuleb isikule tagada esindaja TsMS § 535 lg 1 kohaselt. (p 15.1)

TsMS § 535 lg 1 lauseosa „kui see [esindaja määramine] on isiku huvides vajalik“ tuleb määruse p-s 15.1 märgitut arvestades tõlgendada kitsendavalt. Sama reegel kehtib TsMS § 535 lg 2 esimese lause korral, mis kohustab kohut esindaja määramata jätmise korral määramata jätmist kinnisesse asutusse paigutamise määruses põhjendama. Põhjendused ei tohi olla formaalsed ja saavad põhineda vaid väga erandlikel asjaoludel. (p 15.2)

Varasem esindusõigus ei ulatu korralisele menetlusele ning õige ei ole TsMS § 5391 laiendav tõlgendamine selliselt, et varasema esindatuse tõttu pole esindaja määramine korralises menetluses vajalik. (p 15.3)

Maakohus ei või jätta kinnisesse asutusse paigutamise korralises menetluses puudutatud isikule esindajat määramata või määrata tagantjärele lootuses, et ringkonnakohus vajaduse korral rikkumise kõrvaldab. Kohtute selline teguviis rikuks potentsiaalselt isikute võimalust kaitsta oma põhiõigusi kõige tõhusamal viisil. (p 16)

Ka esindaja peab oma ülesannetesse puudutatud isiku õiguste kaitsmisel suhtuma vastutustundlikult. (p 15.3)

TsMS § 537 lg 1 viies lause, mille kohaselt võib kohus TsMS §-s 537 nimetatud eksperdiarvamusena arvestada isikut läbivaadanud psühhiaatri arvamust, sätestab erandi üldreeglist, mille järgi tuleks kohtul korralises kinnisesse asutusse paigutamise menetluses määrata ekspertiis, mille peaks korralise menetluse iseloomu ja võimalikku isiku põhiõiguste ulatuslikku piiramist arvestades tegema sõltumatu ekspert, kes ei ole isikuga varem kokku puutunud ega teda ravinud. (p 17.1)

Siiski ei tähenda erand seda, et isiku läbivaadanud psühhiaatri arvamusele saaks esitada oluliselt väiksemaid nõudeid kui eksperdiarvamusele. Eksperdiarvamus peab sisaldama uuringute üksikasjalikku kirjeldust, uuringute tulemusel tehtud järeldusi ja põhjendatud vastuseid kohtu küsimustele. Eksperdil tuleb põhjendada, kuidas ta on arvamuses esitatud järeldusteni jõudnud, järelduste kujunemine peab olema ekspertiisiakti põhjal jälgitav. Eksperdiarvamusele esitatavad nõuded kehtivad vähemalt põhilises osas ka TsMS § 537 lg 1 viienda lause alusel koostatud psühhiaatri arvamusele. Puudustega arvamusi peab kohus laskma psühhiaatril vähemalt täpsustada. (p 17.2)