Asjaõigusseadus (lühend - AÕS)

Isiku valduses oleva võõra vara tagastamisest keeldumine võib omavoli objektiivseks tunnuseks olla juhul, kui valdus sellele varale kehtestati ebaseaduslikus korras. AÕS § 29 lg 3 kohaselt tuleb liisingufirmalt renditud asja väärtuse kindlaksmääramisel võtta aluseks mitte ainult tasutud liisingumaksete summa, vaid asja lepinguga määratud koguväärtuse.

0stu-müügileping ja asjaõigusleping sõlmiti eluruumi suhtes, mis EES § 3 lg 11 kohaselt polnud erastamise objekt, sest see oli tagastatud õigustatud subjektidele, kellel oli tekkinud eluruumile omandiõigus. Erastamise ostu-müügilepingu täitmiseks sõlmitud erastamisele mittekuuluva eluruumi omandiõiguse üleandmise kokkulepe (asjaõigusleping) tuleb lugeda EES § 3 lg 11 sätestatu rikkumise tõttu TsÜS § 66 lg 2 kohaselt tühiseks. Samasugusele seisukohale on Riigikohtu tsiviilkolleegium asunud 28. novembri 2001. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-95-01 ja 5. detsembri 2001. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-130-01.

Tühine on eluruumide erastamise kohustatud subjekti poolt erastamise korras omandi üleandmine eluruumile, mis ei kuulu erastamisele. Järgnev omandiõiguse üleandmise kokkulepe (asjaõigusleping) on käsitletav mitteomaniku käsutustehinguna AÕS § 95 lg 1 järgi. Kas vaidlusalune korter on omandatud heauskselt või mitte, saab kindlaks teha omandi kaitse vaidluses.

Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p 48 järgi läheb omandiõigus üleantavale varale üldjuhul üle üleandmise akti allakirjutamise päevast, kui vara tagastamise korralduses või vara üleandmise aktis pole ette nähtud teisiti. Kolleegium jääb 23. oktoobri 2001. a otsuses nr 3-2-1-108-01 avaldatud seisukoha juurde, mille kohaselt omandiõigus tagastatud varale ei lähe üle siis, kui vara tagastamine toimus vastuolus omandireformi aluste seadusega.

0stu-müügileping ja asjaõigusleping sõlmiti eluruumi suhtes, mis EES § 3 lg 11 kohaselt polnud erastamise objekt, sest see oli tagastatud õigustatud subjektidele, kellel oli tekkinud eluruumile omandiõigus. Erastamise ostu-müügilepingu täitmiseks sõlmitud erastamisele mittekuuluva eluruumi omandiõiguse üleandmise kokkulepe (asjaõigusleping) tuleb lugeda EES § 3 lg 11 sätestatu rikkumise tõttu TsÜS § 66 lg 2 kohaselt tühiseks. Samasugusele seisukohale on Riigikohtu tsiviilkolleegium asunud 28. novembri 2001. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-95-01 ja 5. detsembri 2001. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-130-01.

Järgnev omandiõiguse üleandmise kokkulepe (asjaõigusleping) on käsitletav mitteomaniku käsutustehinguna AÕS § 95 lg 1 järgi. Kas vaidlusalune korter on omandatud heauskselt või mitte, saab kindlaks teha omandi kaitse vaidluses.

AÕS § 256 lg 1 kohaselt on ostueesõigust omaval isikul õigus asuda omandaja asemele, mitte saada kaasomanikuks. AÕS § 267 kohaselt on aga põhimõtteliselt võimalik kasutada ostueesõigust kinnisasja suhtes ka siis, kui see müüakse sama ostu-müügilepinguga koos teiste asjadega.

MaaRS § 10 lg-st 2 ja § 7 lg-st 6 tuleneva omandamise eesõiguse mehhanism erineb põhimõtteliselt AÕS-s sätestatud kinnisasjade ostueesõiguse kasutamise korrast, mistõttu omandamise eesõigusele ei saa asjaõigusseaduse ostueesõiguse sätteid otse kohaldada.

MaaRS § 10 lg-st 2 ja § 7 lg-st 6 kohaselt ei ole omandaja õiguste ja kohustuste üleandmine ehitise suhtes enam võimalik, kuna ehitisealune maa on kinnistatud ja AÕS § 15 lg 2 kohaselt ei saa ehitised enam maast eraldi tsiviilkäibes olla. Ehitise müügiga on rikutud hagejate õigusi ja neil võib olla kahju hüvitamise nõue, kuna kostja ei teavitanud neid õigeaegselt ostu-müügilepingu sõlmimisest.

Kohus ei ole ületanud TsMS § 229 mõttes haginõude piire. Erinevalt TsMS § 229 lg-st 1 võimaldab AÕS § 77 kohtul valida ka sellise kaasomandi lõpetamise viisi, mida hagis ei nõutud.

AÕS §-s 78 nimetatud osa eraldamise võimalus kaasomandis olevast asjast kujutab endast ühte AÕS § 77 lg-s 2 nimetatud kaasomandi jagamise viisi. Seetõttu võib kohus ka AÕS § 78 alusel esitatud nõude korral valida kaasomandi jagamiseks AÕS § 77 lg-s 2 nimetatud viisi.

Erinevalt TsMS § 229 lg-st 1 võimaldab AÕS § 77 kohtul valida ka sellise kaasomandi lõpetamise viisi, mida hagis ei nõutud, kuid ainult sellise AÕS § 77 lg-s 2 sätestatud viisi, millega vähemalt üks kaasomanikest on kohtumenetluses nõustunud. Nõustumine võib olla vormivaba.

Ringkonnakohus on rikkunud TsMS § 238 lg-te 2 ja 3 sätteid, tehes täiendava otsuse pärast seaduses sätestatud tähtaega esitatud avalduse alusel ning kohtuistungit pidamata. Need on olulised rikkumised.

AÕS §-de 264, 265, 269 ja 271 tulenevalt ei pidanud ostja andma ostetud asja ostueesõiguse kasutajale välja enne, kui talle on tasutud ostuhind. Ostuhind tuleb tasuda hiljemalt selleks ajaks, mil ostueesõiguse kasutaja nõuab asja endale üleandmist. Vajalike kulutuste tasumise nõue ei kuulu rahuldamisele, kuna vahendusteenuseid ei saa selles asjas pidada vajalikeks arvestades, et kostja ise tegeles samas valdkonnas vahendustegevusega ja konsultatsioonide andmisega.

Kohalik omavalitsus kui pädev haldusorgan ei või ehitusloa väljaandmise menetluses piirduda vaid dokumentide formaalse kontrolliga, kuigi projekti on koostanud riiklikult tunnustatud arhitekt. Ehitusloa taotlemise kohustuse eesmärk on sisuline kontroll ehitusnormidest ja -nõuetest kinnipidamise üle ning huvikonfliktide lahendamine.

Heast haldustavast lähudes peab kohalik omavalitsus enne ehitusloa andmist võimaldama projekti suhtes oma arvamust avaldada puudutatud isikutel, kelleks võib olla ka naaber, kelle puhul on ette näha, et tulevane ehitis võib tema õigus riivata.

Kontrollides, kas ehitusloa alusel püstitatav hoone jätab naabri eluruumi alles piisava valgustuse, peab kohalik omavalitsus arvestama ka piirkonnaga, sest linnakeskuses või muu kõrge ja tiheda hoonestusega piirkonnas, tuleb põhimõtteliselt leppida väiksema loomuliku valguse hulga ja sellele elukeskkonnale vastava vaatega.

Ehitusloa kui haldusakti tagajärgede kõrvaldamise nõue eeldab, et kaebuse esitajale ehitusloaga tekitatud kahju on suurem kui tagajärgede kõrvaldamise (s.o ehitise lammutamise) tõttu loa andjale ja kolmandatele isikutele tekkiv kahju (Riigivastutuse seaduse § 11 lg 2).

Käesoleval juhul asus linnavalitsus seisukohale, et tal puudus alus kasutusloa väljaandmisest keeldumiseks, kuna täidetud olid PES § 58 lg-tes 1 ja 2 sätestatud eeldused, s.t ümberehitustööd olid teostatud ehitusloa alusel, ümberehitus vastas projektile ja ehitise dokumentatsioon oli korras.Kuigi PES § 58 puudulik sõnastus näib linnavalitsuse seisukohta kinnitavat, viib vastupidisele tõlgendusele PS §-st 14 tulenev kohaliku omavalitsuse kohustus tagada oma otsuste tegemisel isikute õiguste ja vabaduste kaitse. See seisukoht on kooskõlas ka käesoleval ajal kehtiva Ehitusseaduse § 34 lg 1 p-dega 5 ja 8, mis sätestavad, et kasutusluba ei anta, kui kasutusloa taotlemisel esitatav ehitusprojekt ei vasta nõuetele või kui ehitis ei vasta õigusaktis sätestatud nõuetele. Projekt ja ehitis ei vasta nõuetele ka siis, kui ehitis või selle projektikohane kasutamine kahjustaks ebamõistlikult kolmandate isikute õigusi.

Kasutusloa andmine on kaalutlusõiguslik otsus, mille langetamisel ei või kohalik omavalitsus piirduda vaid ehitise projektikohasuse formaalse kontrolliga. Kui kasutusloa andmisel ilmneb, et ehitusluba ei olekski tohtinud välja anda, sest ehitusprojekt ei olnud nõuetekohane, ei või kohalik omavalitsus kasutusluba väljastades seda viga tähelepanuta jätta.Kasutusloa andmise välistab ka see, kui ehitise kasutamine kavandatud otstarbel oleks õigusvastane, näiteks rikuks ümberkaudsete elanike õigusi. Kasutusloa andmisel omavad tähtsust ka tsiviilõiguslikud normid. Kui nendega on keelatud kasutusloas ettenähtud tegevus üldse või on see lubatud ainult teise korteriomaniku nõusolekul ja nõusolek puudub, siis ei või kohalik omavalitsus kasutusluba väljastada.

Kasutusluba ei ole õige kolmanda isiku vastuväidetele tuginedes jätta välja andmata juhul, kui kolmas isik oli nõuetekohaselt kaasatud ehitusloa andmise menetlusse ja talle pidi olema arusaadav, et ehitusloa alusel ehitatava hoone või ümberehituse projektijärgne kasutamine toob kaasa tagajärjed, millele vastuväide tugineb.

Haldusmenetluse seaduse § 54 sätestab haldusakti õiguspärasuse tingimused. Haldusmenetluse seaduse § 55 lg 1 kohaselt peab haldusakt olema selge ja üheselt mõistetav ning § 56 lg 2 järgi tuleb haldusakti põhjendustes ära märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus.

Haldusakt võib sisaldada kõrvaltingimusi, mille eesmärgiks on tagada paindlikkus haldusülesannete täitmisel ja erinevate huvide arvestamine. Kuna vaidlustatud korralduses ei ole märgitud ja kohtumenetluses ei selgunud selle faktilised ja õiguslikud alused ning selgusetu on seegi, kas tegemist on põhimõtteliselt võimaliku kõrvaltingimusega, ei ole korraldus kontrollitav.

ErS § 10 lg 5 erastamise korraldajale erastatud varaga seotud võlgade katmise otsustamisel kaalutlusõigust ette ei näe. Seda sätet tuleb käsitada üksnes pädevusnormina, mis volitab erastamise korraldajat või Vabariigi Valitsust katma müügiobjektiks mitteolevad erastatava varaga seotud võlad erastamisest laekunud rahast või selle ebapiisavuse korral omandireformi reservfondi vahenditest.

Eesti haldusprotsessiõigus lähtub üldjuhul subjektiivse õiguskaitse põhimõttest ning kaebeõigus on üksnes neil isikutel, kelle õigusi kaevatav haldusakt või toiming otseselt puudutab. Seaduses võib sellest siiski näha ette erandeid.

HKMS § 26 lg 2 ei piira kohtu volitusi kohustada haldusorganit sooritama toimingut, mis seisneb rahasumma väljamõistmises kolmanda isiku kasuks. HKMS § 26 lg 2 üksnes täpsustab HKMS § 26 lg 1 p-s 2 sätestatut ning osundab, et kui taotletakse teatud rahasumma väljamaksmist, siis kaebuse rahuldamisel määrab halduskohus otsuses kindlaks väljamaksmisele kuuluva summa suuruse ja mõistab selle välja, mitte ei kohusta näiteks haldusorganit otsustama rahasumma kindlaksmääramist ja väljamaksmist. HKMS § 26 lg-s 2 kirjeldatuga sarnaselt tuleb lahendada ka taotlus, mis seisneb kolmanda isiku kasuks rahasumma väljamõistmises, mõistes kindlaksmääratud rahasumma sel juhul välja kolmanda isiku kasuks.

Maa sihtotstarbe määramine on haldusakt, mille regulatiivsus võib väljenduda mitmes asjaolus, näiteks võib sellest sõltuda maa kasutamise viis, maamaksu suurus jne. Samuti vastab see ka muudele haldusakti tunnustele. Seetõttu tuleb katastriüksuse sihtotstarbe muutmisel lähtuda alustest, mis on ette nähtud haldusakti muutmiseks, s.t HMS §-des 64-70 sätestatust.

Maa sihtotstarbe määramine on haldusakt, mille regulatiivsus võib väljenduda mitmes asjaolus, näiteks võib sellest sõltuda maa kasutamise viis, maamaksu suurus jne. Samuti vastab see ka muudele haldusakti tunnustele. Seetõttu tuleb katastriüksuse sihtotstarbe muutmisel lähtuda alustest, mis on ette nähtud haldusakti muutmiseks, s.t HMS §-des 64-70 sätestatust.Kuna HMS on üldseadus, võib eriseadustes olla haldusakti kehtetuks tunnistamiseks sätestatud ka teistsuguseid aluseid.

Maa sihtotstarbe määramine on haldusakt, mille regulatiivsus võib väljenduda mitmes asjaolus, näiteks võib sellest sõltuda maa kasutamise viis, maamaksu suurus jne. Samuti vastab see ka muudele haldusakti tunnustele. Seetõttu tuleb katastriüksuse sihtotstarbe muutmisel lähtuda alustest, mis on ette nähtud haldusakti muutmiseks, s.t HMS §-des 64-70 sätestatust.

Kuna HMS on üldseadus, võib eriseadustes olla haldusakti kehtetuks tunnistamiseks sätestatud ka teistsuguseid aluseid. Maa sihtotstarbe muutmiseks tulenevad konkreetsed alused näiteks MaaKatS § 18 lg-test 4 ja 5, mis võimaldavad katastriüksuse sihtotstarvet muuta, kui muutub sellel asuva ehitise või selle osa kasutamise otstarve. Seega ainuüksi katastriüksuse jagamine ei saa olla aluseks senise sihtotstarbe muutmisele. Ka MaaKatS § 18 lg 1 ei nõua, et katastriüksuse jagamisel peaks tekkivatele katastriüksustele määrama uued, varasemast erinevad sihtotstarbed.

Olukorra lahendamiseks, kus isikule tagastati õigusvastaselt ka osa teise isiku kasutuses olnud maast, tuleb AÕSRS § 10 lg-st 5 tulenevalt maa tagastamise õigusvastane korraldus täielikult kehtetuks tunnistada ning maa tagasi saanud isiku nõusoleku või seda nõusolekut asendava kohtuotsuse alusel kanda kinnistusraamatusse tagastatud maa omanikuna riik. Seejärel on vajaduse korral võimalik maa tagastada või erastada õiguspärases ulatuses.

Politseiteenistuse spetsiifikat arvestades saab olenevalt teo toimepanemise asjaoludest politseiametniku väärituks teoks ATS § 84 p 3 mõttes lugeda leitud vara politseile üle andmata jätmist, s.o AÕS § 98 lg 1 või lg 2 rikkumist. Nimetatud rikkumise eest saab kohaldada ka rangeimat distsiplinaarkaristust, arvestades PolTS § 1 lg-t 2 ja lg-t 3, ATS § 87, TDVS § 8 ja HMS § 54.

Distsiplinaarkaristuse määramist leiust teatamata jätmise eest ei saa põhjendada andmetega politseiametnikule sobimatu käitumise kohta olukorras, kus politseiprefektuuris toimub kriminaalmenetlus, milles sama prefektuur on seisukohal, et politseiametnik võttis samad rahatähed vastu altkäemaksuna. Üks ja sama tegelikkuses aset leidnud tegu võib, sõltuvalt erinevate õigusharude normidega ette nähtud erinevatest süüteo koosseisudest, olla samaaegselt kvalifitseeritav erinevate õiguserikkumistena, kuid ühe ja sama teona ei saa käsitada sisult täiesti erinevaid tegusid.

TsMS § 442 lg 2 p 6 järgi tuleb otsuse sissejuhatuses märkida mh menetlusosaliste registrikoodid. Registrikood on üldjuhul ka välismaistel juriidilistel isikutel.

Hagejate hüvitisnõuete õigusliku aluse määramine tähendab nõuete kvalifitseerimist, mis on TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 kohaselt kohtu ülesanne sõltumata poolte väidetest.

VÕS § 305 lg 1 mõttes ruumi kasutuse juurde kuuluvad vallasasjad on esmajoones sellised vallasasjad, mis võimaldavad ruumi sihipärast kasutamist või teenivad seda. Kui tegemist on kaupluse- või kaubalaoruumidega, kuuluvad ruumide sihtotstarvet arvestades ruumide kasutamise juurde ka sinna müügiks toodud või sel eesmärgil ladustatud kaubad. Seaduse kohaselt ulatub pandiõigus seega eelduslikult kõigile üüritud ruumis asuvatele vallasasjadele. Erandiks on VÕS § 305 lg 2 kohaselt asjad, millele ei saa pöörata sissenõuet, st esmajoones täitemenetluse seadustiku §-s 66 nimetatud asjad. Üüritud ruumi sisustusse või kasutamise juurde kuuluvaks ei ole ka ajutiselt ruumi toodud asjad, mille sihtotstarve ei ole kuuluda ruumi sisustusse või selle kasutuse juurde.

Üürileandja pandiõigus ulatub VÕS § 305 kohaselt ka üürnikele mittekuuluvatele asjadele. Ka need vallasasjad peavad vastama VÕS § 305 lg-te 1 ja 2 üldistele nõuetele, esmajoones peab olema tegemist üüritud ruumi sisustusse või selle kasutamise juurde kuuluvate vallasasjadega. Asja omanik saab tulenevalt VÕS § 305 lg-st 3 oma õigusi sellistele asjadele üürileandja suhtes eelistatult maksma panna, kuid see ei välista iseenesest pandiõigust asjade ruumis oleku ajal. Samamoodi käsitletakse VÕS § 305 lg-s 3 kolmandatele isikutele kuuluvaid asju, mille kohta üürileandja teadis või pidi teadma, et need asjad ei kuulu üürnikule.

AÕS § 90 lg-st 1 järeldub, et üürileandja võib eeldada, et kõik üürniku valduses olevad vallasasjad kuuluvad üürnikule. Üürileandja teadmise või teadma pidamise aja määramisel konkreetse asja suhtes, mis toodi ruumi pärast üürilepingu sõlmimist, tuleb aga lähtuda ajast, mil asi ruumi toodi. VÕS § 306 lg 4 ei anna üürileandjale iseseisvat ülesütlemisõigust, vaid näeb ette, et algselt tekkinud pandiõigus kolmanda isiku asjadele lõpeb, kui üürileandja saab kolmanda isiku omandiõigusest teada ja omab samal ajal võimalust leping üles öelda, kuid ei tee seda. Pandiõigus laieneb ruumis olevatele kolmandate isikute asjadele ka siis, kui üürileandja on asjade kolmandatele isikutele kuulumisest teadasaamise ajaks üürilepingu juba üles öelnud. Kui kolmandad isikud soovivad oma asjad üürileandja pandiõiguse alt välistada, peavad nad tagama, et üürileandjat nende omandist asjade ruumi viimisel viivitamata teavitataks.

On asju, mille puhul üürileandja ei saa tugineda AÕS § 90 lg 1 eeldusele, kuna ta võib järeldada, et need asjad ei kuulu üürnikule ega taga seega üürileandja nõudeid üürniku vastu. Sellisteks asjadeks on näiteks üürniku kui ettevõtja klientide poolt ajutiselt ruumi (nt remondiks) toodud asjad. Üürileandja teadmisele või teadma pidamisele ei ole vaja esitada väga suuri nõudmisi. Esmajoones ei pea üürileandja asjade ruumi toomisel teadma, millisele kolmandale isikule konkreetselt asjad kuuluvad, oluline on aga, et need asjad, mis üürnikule ei kuulu, oleks identifitseeritavad. Seega ei pea üürileandja kaupluseruumides olevate kaupade puhul eeldama, et need kuuluvad omandireservatsiooni alusel kolmandatele isikutele.

VÕS § 307 lg-s 1 nimetatud juhtudeks tuleb pidada eelkõige olukordi, mil üürnik on üritanud asju üürileandja pandiõiguse teostamise vältimiseks ruumist ära viia või kui seda on ilmselt karta ja asjade valvamine ja säilitamine üürniku ruumis oleks üürileandjale ebamõistlikult koormav. Üürileandja valdusse võetavate asjade väärtust tuleb hinnata asjade kinnipidamise (üürileandja valdusse võtmise) aja seisuga.

Üürileandja ei tohi oma pandiõigust kuritarvitada ega rikkuda panditud asjade omanike õigusi, st võtta oma valdusse rohkem asju, kui on vajalik tema nõuete rahuldamiseks, ega pidada asju kinni nt võimalike tulevaste nõuete tagamiseks (v.a võimalikud edasised kulud asjade hoidmiseks, säilitamiseks ja müügiks).

Kui tekib kohtuvaidlus kostja valduses oleva pandiga koormatud asja üle, vaidluse või selle venimise tõttu võib eeldada asja väärtuse langust ning mõlemad pooled on huvitatud esmajoones mitte asjast, vaid rahast, võiks kohus hagi tagamise korras nt TsMS § 378 lg 1 p 10 alusel hageja taotlusel kohustada kostjat andma asi üle kohtutäiturile ja lasta asja kohtutäituril (või kohtutäituri kontrolli all poole või poolte poolt) müüa ning hoiustada saadud raha.

Kolmandatest isikutest asjade omanikud ei ole VÕS § 307 kaudu üürilepinguga kaitstud kolmandad isikud VÕS § 81 tähenduses.

Kui kolmandatel isikutel on võimalik üürileandjalt välja nõuda neile kuuluvad asjad, saavad nad nõuda asjade asemel kahju hüvitamist nende väärtuse hüvitamise näol üksnes VÕS § 115 lg-tes 2 ja 3 sätestatud tingimustel. Esmajoones tuleb hagejatel nõuda asjade väljaandmist AÕS § 80 alusel ja kahju hüvitamist võib nõuda alles sellest keeldumisel ning eeldusel, et kolmandad isikud on üürileandja viivituse tõttu kaotanud huvi asjade tagastamise vastu.

Käesolevas asjas on esitatud hagi kaasomandi lõpetamiseks selliselt, et hagejale jäetaks kaasomandis olev korteriomand ning pandaks hagejale kohustus hüvitada kostjale tema kaasomandi osa rahas. Seega on hagi ese ehk hageja nõude ese TsMS § 363 lg 1 p 1 tähenduses kaasomandi lõpetamine ja rahalise hüvitise maksmine. Kohtud on hagejalt kostja kasuks välja mõistnud suurema hüvitise, kui hageja ise nõustus tasuma. Sellisel juhul ei saa lugeda hagiavaldust täielikult rahuldatuks, tegemist on hagi osalise rahuldamisega. Hagi osalise rahuldamise tõttu tuleb asjas kohaldada TsMS § 163 lg-t 1.

Isiku vara saamise õiguslik alus langes ära kohaliku omavalitsuse korralduse, millega otsustati vara kostjale tagastada, kehtetuks tunnistamisega. Seega ei ole TsK § 477 kohaldamiseks vaja eraldi tunnustada vara üleandmise akti tühisust. Vara üleandmise akti näol on tegemist abstraktse kokkuleppega, millega on Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a määrusega nr 36 kinnitatud "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra" p 48 kohaselt seostatud tagastatud varale omandiõiguse tekkimise aeg. Vara üleandmise akti kehtivus ei sõltu iseenesest vara tagastamise õigusliku aluse olemasolust.

TsK § 477 lg 3 sätestab, et kui alusetult omandatud vara ei ole võimalik natuuras tagastada, tuleb hüvitada selle omandamise momendil määratav väärtus rahas. Enne 1. juulit 2002.a AÕS § 29 lg 3 redaktsiooni kohaselt loetakse asja väärtuseks selle harilikku väärtust, kui seaduses või tehinguga ei ole sätestatud teisiti. AÕS § 29 lg 2 kohaselt on asja harilik väärtus selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Seega tuleb TsK § 477 lg 3 alusel lugeda vara väärtuseks, mis tuleb hagejale hüvitada, vara kostjale üleandmise aja turuhind.

Isiku vara saamise õiguslik alus langes ära kohaliku omavalitsuse korralduse, millega otsustati vara kostjale tagastada, kehtetuks tunnistamisega. Seega ei ole TsK § 477 kohaldamiseks vaja eraldi tunnustada vara üleandmise akti tühisust. Vara üleandmise akti näol on tegemist abstraktse kokkuleppega, millega on Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a määrusega nr 36 kinnitatud "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra" p 48 kohaselt seostatud tagastatud varale omandiõiguse tekkimise aeg. Vara üleandmise akti kehtivus ei sõltu iseenesest vara tagastamise õigusliku aluse olemasolust.

TsK § 477 lg 3 sätestab, et kui alusetult omandatud vara ei ole võimalik natuuras tagastada, tuleb hüvitada selle omandamise momendil määratav väärtus rahas. Enne 1. juulit 2002.a AÕS § 29 lg 3 redaktsiooni kohaselt loetakse asja väärtuseks selle harilikku väärtust, kui seaduses või tehinguga ei ole sätestatud teisiti. AÕS § 29 lg 2 kohaselt on asja harilik väärtus selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Seega tuleb TsK § 477 lg 3 alusel lugeda vara väärtuseks, mis tuleb hagejale hüvitada, vara kostjale üleandmise aja turuhind.

Tehnorajatiseks on eelkõige elektri- ja sideliinid, gaasi-, soojus- ja veetrassid ning muud sarnased liinid, trassid ja juhtmed (tehnovõrgud), samuti nende teenindamiseks, remontimiseks ja käigushoidmiseks vajalikud abirajatised nagu alajaamad, mahutid jms (tehnorajatised kitsamas tähenduses). Kuna soojussõlm on torudest ja seadmetest koosneva süsteemina käsitatav tehnorajatisena, siis võib kinnisasjal asuda teisele isikule kuuluv tehnorajatis, mida kinnisasja omanik peab seaduses sätestatud juhtudel taluma. Siiski ei saa kinnisasjal asuv tehnorajatis kuuluda teisele isikule üksnes seetõttu, et see on tehnilises mõttes tehnorajatis.

Tehnorajatise talumiskohustus tuleneb AÕS §-dest 158 ja 1581. AÕS § 158 lg 1 varasema redaktsiooni järgi võis võõral kinnisasjal asuda teisele isikule kuuluv tehnorajatis, kui see on vajalik muul põhjusel kui koormatava kinnisasja eesmärgipäraseks kasutamiseks ja majandamiseks. See põhimõte tuleneb selgelt alates 26. märtsist 2007 kehtiva AÕS § 1581 lg-st 1, mille järgi peab kinnisasja omanik taluma oma kinnisasjal tehnovõrku või -rajatist ja lubama selle ehitamist kinnisasjale, kui tehnovõrk või -rajatis on vajalik avalikes huvides ja puudub muu tehniliselt ning majanduslikult otstarbekam võimalus tehnovõrguga või -rajatisega liituda sooviva isiku tarbimiskoha ühendamiseks tehnovõrguga või -rajatisega või tehnovõrgu või -rajatise arendamiseks. Tehnovõrk või -rajatis on ehitatud avalikes huvides, kui selle kaudu osutatakse avalikku teenust ja see kuulub isikule, kellele laieneb elektroonilise side seaduse § 72 lg-s 1, elektrituruseaduse § 65 lg-s 1 ja § 66 lg-s 1, ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse § 7 lg-s 1 ja maagaasiseaduse § 18 lg-s 2 sätestatud kohustus või kes tegutseb vastavas piirkonnas võrguettevõtjana kaugkütteseaduse tähenduses. Soojussõlm on vajalik ainult selle korterelamu korteriomandi omanike huvides, kelle kinnisasjal soojussõlm asub, mitte aga avalikes huvides, s.o kaugküttevõrgu toimimiseks teiste tarbijate huvides. Seetõttu ei saa soojussõlme käsitada hagejale kuuluva tehnorajatisena. Ka KKütS § 2 p 3 järgi ei loeta tarbijapaigaldisi võrgu osaks ja KKütS § 2 p 5 järgi on elamu küttesüsteemi ja võrgu vaheliseks piiritluspunktiks liitumispunkt (võrgu ja tarbijapaigaldise ühenduskoht).

MaaRS § 20 lg 1 tulenevalt saab maad erastada üksnes juhul, kui seda ei jäeta riigi omandisse. Erandiks sellest põhimõttest on üksnes füüsilised isikud, kellel on maa riigi maareservina riigi omandisse jätmise puhul (MaaRS § 31 lg 1 p 8) maa ostueesõigusega erastamise eesõigus. Maa riigi omandisse jätmine on prioriteetne selle erastamise ees juriidilisele isikule.

Ka juhul, kui maa riigi omandisse jätmine on prioriteetne selle tagastamise või erastamise ees, peab maa riigi omandisse jätmine toimuma kehtestatud menetlust järgides, vastavat otsust tuleb põhjendada ning seda saab vaidlustada (vt Riigikohtu 15.03.2006 määrust asjas nr 3-3-1-78-05, 11.12.2006 otsust asjas nr 3-3-1-61-06, 05.03.2007 otsust asjas nr 3-3-1-102-06 ja 11.10.2007. a otsus asjas nr 3-3-1-37-07). Sellisel juhul tuleb kohustuslikult kaaluda maa riigi omandisse jätmist tingivaid avalikke huve juriidiliste isikute huvidega, kes taotlesid sama maa erastamist. Kaalumiskohustus kehtib ka likvideerimisel oleva juriidilise isiku puhul, sest seadusest ei tulene selget keeldu sellisele juriidilisele isikule maa erastamiseks.

Kuna MaaRS § 222 lg 1 kohaselt korraldab maa erastamist maavanem ning kohalik omavalitsus teeb õigusaktides sätestatud erastamise eeltoimingud, ei saa keskkonnaminister asuda lahendama erastamisavaldust, kuna tegemist ei ole tema pädevusse kuuluva küsimusega. Seega ei ole maa riigi omandisse jätmisel asjakohane kontrollida erastamisavalduse põhjendatust ning erastamise aluste olemasolu.

Riigi omandisse jäetud maa ostueesõigusega erastamine pole võimalik. Seetõttu on maa riigi omandisse jätmise tagajärjeks ostueesõigusega erastamise menetluse eeltoimingute lõpetamine. Tähtsust ei oma, kas erastamist taotleva isiku omandiõigus on tõendatud või mitte. Erastamise korraldajad ei kontrolli maa ostueesõigusega erastamise aluseks olevaid asjaolusid, vaid menetlus lõpetatakse igal juhul erastamise võimatuse tõttu.

Tsiviilõiguslike asjaolude tuvastamisel on haldusorganil õigus ja kohustus lähtuda asjakohastest tsiviilõigusnormidest (vt Riigikohtu 27.11.2006 otsuse nr 3-3-1-59-06 p-i 11). AÕS § 90 lg-st 1 tulenevalt saab valdaja tugineda omandieeldusele ka juhul, kui ta hetkel asja ei valda, kuid on tõendatud tema varasem valdus. See õigus ei vabasta valdajat kohustusest esitada haldusmenetluses tema omandiõigust kinnitavaid tõendeid. Küll aga paneb isikule (sh haldusorganile), kes väidab valdaja omandiõiguse puudumist, kohustuse tõendada oma väiteid.

MaaRS § 20 lg 1 tulenevalt saab maad erastada üksnes juhul, kui seda ei jäeta riigi omandisse. Erandiks sellest põhimõttest on üksnes füüsilised isikud, kellel on maa riigi maareservina riigi omandisse jätmise puhul (MaaRS § 31 lg 1 p 8) maa ostueesõigusega erastamise eesõigus. Maa riigi omandisse jätmine on prioriteetne selle erastamise ees juriidilisele isikule.

Kuna MaaRS § 222 lg 1 kohaselt korraldab maa erastamist maavanem ning kohalik omavalitsus teeb õigusaktides sätestatud erastamise eeltoimingud, ei saa keskkonnaminister asuda lahendama erastamisavaldust, kuna tegemist ei ole tema pädevusse kuuluva küsimusega. Seega ei ole maa riigi omandisse jätmisel asjakohane kontrollida erastamisavalduse põhjendatust ning erastamise aluste olemasolu. Kaaluda tuleb erastamisavalduse esitanud isiku huvi avaliku huviga, mis tingib maa riigi omandisse jätmise vajaduse.

Riigi omandisse jäetud maa ostueesõigusega erastamine pole võimalik. Seetõttu on maa riigi omandisse jätmise tagajärjeks ostueesõigusega erastamise menetluse eeltoimingute lõpetamine. Tähtsust ei oma, kas erastamist taotleva isiku omandiõigus on tõendatud või mitte. Erastamise korraldajad (kohalik omavalitsus ja maavanem) ei kontrolli maa ostueesõigusega erastamise aluseks olevaid asjaolusid (sh omandiõigust), menetlus lõpetatakse igal juhul erastamise võimatuse tõttu.

Tsiviilõiguslike asjaolude tuvastamisel on haldusorganil õigus ja kohustus lähtuda asjakohastest tsiviilõigusnormidest (vt Riigikohtu 27.11.2006 otsuse nr 3-3-1-59-06 p-i 11). AÕS § 90 lg-st 1 tulenevalt saab valdaja tugineda omandieeldusele ka juhul, kui ta hetkel asja ei valda, kuid on tõendatud tema varasem valdus. See õigus ei vabasta valdajat kohustusest esitada haldusmenetluses tema omandiõigust kinnitavaid tõendeid. Küll aga paneb isikule (sh haldusorganile), kes väidab valdaja omandiõiguse puudumist, kohustuse tõendada oma väiteid.

Kuna maa riigi omandisse jätmise otsus riivab maa ostueesõigusega erastamist taotleva juriidilise isiku õigust erastamisavalduse menetlemisele on tal HKMS § 7 lg 1 alusel õigus maa riigi omandisse jätmise käskkirja vaidlustamiseks.

Halduskohtumenetluses on teise poole kasuks võimalik välja mõista üksnes need kulud, mille eest isik on juba tasunud (vt Riigikohtu 12.10.2006 otsuse asjas nr 3-3-1-48-06, p-i 17). Menetluskulude reaalse kantuse kinnitamiseks ei piisa ainuüksi advokaadi kinnitusest selle kohta, et arved on tasutud (vt Riigikohtu 20.12.2000 otsuse asjas nr 3-3-1-55-00, p-i 3; 25.03.2008 otsuse asjas nr 3-3-1-5-08, p-i 18).

Tsiviilõiguslike asjaolude tuvastamisel on haldusorganil õigus ja kohustus lähtuda asjakohastest tsiviilõigusnormidest (vt Riigikohtu 27.11.2006 otsuse nr 3-3-1-59-06 p-i 11). AÕS § 90 lg-st 1 tulenevalt saab valdaja tugineda omandieeldusele ka juhul, kui ta hetkel asja ei valda, kuid on tõendatud tema varasem valdus. See õigus ei vabasta valdajat kohustusest esitada haldusmenetluses tema omandiõigust kinnitavaid tõendeid. Küll aga paneb isikule (sh haldusorganile), kes väidab valdaja omandiõiguse puudumist, kohustuse tõendada oma väiteid.

VeeS § 11 käsitleb vee erikasutusõiguse tasu maksmist, kuid selles ei reguleerita hüvituse maksmist avalikult kasutatava veekogu omanikule. AÕS § 159 lg 3 ei ole nõude aluseks veekogu avaliku kasutamise käigus tekkinud kahju hüvitamisele. Kahju hüvitamise regulatsioon on sätestatud Võlaõigusseaduses. AÕS § 159 lg-st 3 tuleneb seadusandja kohustus kehtestada seadusega kord nimetatud hüvitise saamise nõudeõiguse realiseerimiseks. Senini ei ole seadusega kehtestatud korda avalikult kasutatava veekogu omanikule makstava hüvituse nõudmiseks ja maksmiseks. Sellest olenemata on isikul õigus ja alus pöörduda Vabariigi Valitsuse poole hüvituse saamiseks talumiskohustuse eest. Kui isiku taotluse rahuldamisest keeldutakse (näiteks põhjusel, et seadusandja ei ole kehtestanud vastavat korda), on isikul õigus pöörduda halduskohtusse kohustamiskaebusega, milles taotletakse AÕS § 159 lg-s 3 viidatud hüvitust talumiskohustuse eest ning õigustloova akti põhiseadusevastaseks tunnistamist.

VeeS § 11 käsitleb vee erikasutusõiguse tasu maksmist, kuid selles ei reguleerita hüvituse maksmist avalikult kasutatava veekogu omanikule. AÕS § 159 lg 3 ei ole nõude aluseks veekogu avaliku kasutamise käigus tekkinud kahju hüvitamisele. Kahju hüvitamise regulatsioon on sätestatud Võlaõigusseaduses. AÕS § 159 lg-st 3 tuleneb seadusandja kohustus kehtestada seadusega kord nimetatud hüvitise saamise nõudeõiguse realiseerimiseks. Senini ei ole seadusega kehtestatud korda avalikult kasutatava veekogu omanikule makstava hüvituse nõudmiseks ja maksmiseks. Sellest olenemata on isikul õigus ja alus pöörduda Vabariigi Valitsuse poole hüvituse saamiseks talumiskohustuse eest. Kui isiku taotluse rahuldamisest keeldutakse (näiteks põhjusel, et seadusandja ei ole kehtestanud vastavat korda), on isikul õigus pöörduda halduskohtusse kohustamiskaebusega, milles taotletakse AÕS § 159 lg-s 3 viidatud hüvitust talumiskohustuse eest ning õigustloova akti põhiseadusevastaseks tunnistamist.

Kui haldusorgan jätab põhjendamatult kasutamata talle seadusega antud võimaluse parandada varasema haldusaktiga ekslikult tekitatud ning isiku jaoks negatiivne olukord, siis võib see rikkuda isiku õigusi, kui haldusorgani poolt vea parandamine oleks isiku jaoks vähem koormav võrreldes sellega, et veast tingitud vaidlused jäetakse isikute enda lahendada. Kui haldusorganil on võimalik ise oma viga parandada, tuleb seda võimalust kasutada. Haldusorgan ei saa õigustada oma kohustuste täitmata jätmist viitega sellele, et kujunenud olukorda on võimalik lahendada isikute omavahelise kokkuleppega ja seda isegi siis, kui eraõigusliku kokkuleppega oleks küsimuse lahendamine iseenesest lihtsam.

HKMS § 33 lg 3 p-i 5 tuleb tõlgendada kitsendavalt. Selle sättega hõlmatakse üksnes juhud, kus isikul ilmselgelt puudub halduskohtusse pöördumise õigus. Kohus võib kaebuse üldjuhul tagastada üksnes siis, kui kaevatav haldusakt või toiming ei saa ilmselgelt rikkuda kaebaja õigusi ega piirata tema vabadusi. Kui kohus möönab kaebaja õiguste rikkumise võimalikkust kaebuses toodud asjaoludel, siis on tal kohustus asja menetleda. Haldusakti või toimingu õiguspärasuse sisuline hindamine saab toimuda üksnes kohtuotsuses (vt Riigikohtu 15.05.2008. a määruse asjas nr 3-3-1-9-08 p-e 13, 15).

Väljatõstmisteo (KarS § 314) sisustamisel tuleb lähtuda TMS § 180 lg-st 3, millest tuleneb, et peale eluruumi valduse äravõtmise saab KarS §-s 314 sätestatud ebaseadusliku väljatõstmise koosseisu realiseerida ka kinnisasjal olevaid asju välja tõstes. Ebaseadusliku väljatõstmise koosseisuga kaitstav õigushüve on Põhiseaduse §-st 33 tulenev põhiõigus kodu puutumatusele (vt RKKKo nr 3-1-1-77-03, p 7). Nii nagu elanikult eluruumi valduse ära võtmine seda põhiõigust riivab, riivab isiku õigust kodu puutumatusele ka see, kui tema kodust tõstetakse välja seal olevad asjad. Asjade eemaldamine kinnisasjalt näitab reeglina seda, et teo toimepanija soovib elanikku püsivalt tema eluruumi kasutamise võimalusest ilma jätta.

Eluruumi elaniku valdusest äravõtmise üle otsustamisel tuleb lähtuda konkreetsetest asjaoludest ja juhinduda tavalisest elulisest arusaamast. Korteri ukseluku vahetamine ja uue luku sulgemine kujutab endast kahtlemata elaniku takistamist tema eluruumi üle tegeliku võimu teostamisel. Samas, arvestades asjaolu, et ukselukku saab vahetada või ust on võimalik avada muul viisil, ei saa sellisel juhul rääkida valduse äravõtmisest. Olukord võiks olla teistsugune juhul, kui lukuvahetusele ja ukse lukustamisele lisandub veel mõni luku vahetaja poolt tehtav samm.

Valduse üldmõiste tuleneb meie õiguskorras AÕS §-st 32, mille kohaselt on valdus tegelik võim asja üle. Erandina sellest valduse põhireeglist on AÕS §-s 38 määratletud nn pärimisvalduse mõiste. Õigussüsteemi terviklikkuse põhimõtet arvestades tuleks karistusõiguses tsiviilõigusliku päritoluga mõisteid üldjuhul sisustada tsiviilõiguslikest arusaamadest lähtuvalt. Teatud juhtudel eeldab vara karistusõigusliku kaitse efektiivsus ka karistusõigusliku valduse mõiste kasutamist, mis võib tsiviilõiguslikust valduse mõistest hälbida (vt RKKKo nr 3-1-1-46-08). Kuid karistusõigusliku valduse mõiste kasutamine ei tohi olla mingil viisil vastuolus AÕS §-s 32 sätestatud valduse üldmõistega.

Valduse üldmõiste tuleneb AÕS §-st 32, mille kohaselt on valdus tegelik võim asja üle. Erandina sellest valduse põhireeglist on AÕS §-s 38 määratletud nn pärimisvalduse mõiste. Õigussüsteemi terviklikkuse põhimõtet arvestades tuleks karistusõiguses tsiviilõigusliku päritoluga mõisteid üldjuhul sisustada tsiviilõiguslikest arusaamadest lähtuvalt. Teatud juhtudel eeldab vara karistusõigusliku kaitse efektiivsus ka karistusõigusliku valduse mõiste kasutamist, mis võib tsiviilõiguslikust valduse mõistest hälbida (vt RKKKo nr 3-1-1-46-08). Kuid karistusõigusliku valduse mõiste kasutamine ei tohi olla mingil viisil vastuolus AÕS §-s 32 sätestatud valduse üldmõistega.