Looduskaitseseadus (lühend - LKS)

Liikluskindlustuse seaduse § 1 lg 2 kohaselt on liikluskindlustuse kindlustusobjektiks tsiviilvastutus, mis kaasneb sõiduki omaniku või tema poolt juhtima voliatud isiku(kindlustatu) poolt sõidukiga liikluskahju tekitamisega, sellest tulenevalt jääb sõidukijuhi tsiviilvastutus kindlustatuks ka tema kriminaalvastutusele võtmisel. Liiklusõnnetusega tekitatud liikluskahju hüvitab kannatanule kindlustusselts või Liikluskindlustuse Fond. Liiklusõnnetuses süüdlaselt võib sisse nõuda ainult seda kahju , mida ei hüvitanud kindlustusselts või Liikluskindlustuse Fond.

Ehitusseaduse §-s 2 eristatakse ehitamise liikidena ehitise püstitamist (lg 1) ja rekonstrueerimist (lg 6), seega on seadusandja eristanud nimetatud ehitamise liike juba formaalselt. Ehitise püstitamine ja rekonstrueerimine ei ole mitte üksnes formaalselt erinevad ehitamise liigid, vaid rekonstrueerimine saab erinevalt ehitise püstitamisest olemuslikult toimuda ainult juba olemasoleva hoone suhtes. Kuna ehitusseadus ei sätesta uusehitise mõistet, tuleb igal üksikjuhul hinnata, millise tulemuseni sooviti jõuda - kas püstitada uus ehitis või parendada olemasolevat. Ebaõige on seisukoht, et Looduskaitseseaduse § 38 lg-s 3 sätestatud keeld hõlmab igasuguse Ehitusseaduse § 2 lg-s 6 nimetatud tegevuse. Looduskaitseseaduse § 38 lg-s 3 sätestatakse otsesõnu, et kalda ehituskeeluvööndis on keelatud uute hoonete ehitamine. Viidatud sätet ei ole aga võimalik tõlgendada selliselt, et see välistaks ehituskeeluvööndis igasuguse ehitamise.

Ingerentsi korral ei saa õigusvastasust mõista karistusõigusliku deliktistruktuuri teise elemendina KarS § 27 tähenduses, sest garandiseisundi kindlakstegemine ei kujuta endast süüteokoosseisule vastava teo kontrolli. Ingerents eeldab selle asemel eelnevat objektiivselt ohtlikku ja õiguslikult hukkamõistetavat tegu, mille tõttu võib hiljem aset leida mõne süüteokoosseisu realiseerimine.

LKS § 71 lg 2 sätestab juriidilise isiku vastutuse kaitstava loodusobjekti kasutamis- või kaitsenõuete rikkumise eest. Tegemist on blanketse süüteokoosseisuga, mille sisustamisel tuleb lähtuda loodusobjekti kasutamis- või kaitsenõudeid reguleerivatest normidest.

Seaduses kirjeldatud tagajärjena KarS § 13 lg 1 mõttes ei tule mõista kitsalt tagajärge materiaalse delikti tähenduses. Vastutuse kehtestamine tegevusetusega toimepandud tagajärjedelikti katse eest on põhjendatav eeskätt asjaoluga, et sel teel asetas isik õigusvaenulikku tahet väljendava käitumisega ohtu süüteokoosseisuga kaitstava õigushüve ehk tõi kaasa ohtlikus olukorras väljenduva tagajärje. Eelnevast lähtuvalt tuleb "seaduses kirjeldatud tagajärjena" KarS § 13 lg 1 mõttes mõista seaduses kirjeldatud koosseisupärase sündmuse aset leidmist.

Tegevusetuse eest saab vastutada vaid selline isik, kes on õiguslikult tegutsemiseks kohustatud, s.o on garant (vt nt RKKKo nr 3-1-1-28-02, p 10). Garandikohustus võib tekkida mitmel alusel. Erinevatel alustel tekkivad garandiseisundid saab nende omapära arvestades liigitada kahte gruppi. Kui nn kaitsegarant peab tagama, et tema kaitse all olevat õigushüve ei kahjustataks, siis valvegarant peab ära hoidma mõne õigushüve kahjustamise tema valve all oleva ohuallika poolt. Valvegarandiseisundi võib tekkida isiku varasemast õigusvastasest käitumisest e ingerentsist (vt nt RKKKo nr 3-1-1-13-07, p 8).

Sotsiaalselt aktsepteeritavalt käitunud isiku karistamist tegevusdeliktist niigi sisuliselt märksa vähemtäpselt määratletud mitteehtsa tegevusetusdelikti eest ei saa pidada põhjendatuks.

Euroopa Ühenduste Nõukogu 21.05.1992. a direktiivi nr 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (Loodusdirektiiv) art 3 lg 1 kohaselt luuakse Euroopa erikaitsealade sidus ökoloogiline võrgustik Natura 2000. Loodusdirektiivi art 4 lg 5 kohaselt kohaldatakse niipea, kui ala on kantud ühenduse jaoks oluliste alade loetellu, selle suhtes Loodusdirektiivi art 6 lg-d 2, 3 ja 4 ning liikmesriik peab rakendama vajalikke meetmeid, et vältida ühenduse jaoks olulisel alal elupaigatüüpide ja liikide elupaikade halvenemist ja alal kaitstavate liikide olulist häirimist. Iga alale tõenäoliselt olulist mõju avaldava kava või projekti mõju ala kaitse-eesmärkidele tuleb asjakohaselt hinnata. Kavale või projektile saab nõusoleku anda vaid pärast seda, kui on kindlaks tehtud, et see ei avalda ala terviklikkusele negatiivset mõju. Kui kava või projekt avaldab ala terviklikkusele negatiivset mõju, kuid selle elluviimine on vajalik üldiste huvide seisukohast eriti mõjuvatel põhjustel ning alternatiivsed lahendused puuduvad, tuleb riigil võtta tarvitusele kõik vajalikud asendusmeetmed võrgustiku üldise sidususe kaitseks.

Euroopa Kohtu praktika kohaselt on liikmesriigil kohustus kaitsta ka eelvalikualasid, mis on kantud Euroopa Komisjonile esitatud loetellu. (vt Euroopa Kohtu otsused nr C-117/03: Dragaggi; nr C-244/05: Bund Naturschutz). Eeltoodud kohtupraktika põhjal tekib riigil pärast eelvalikuala määratlemist kohustus tagada ala loodusväärtuste säilimine. Käesoleval juhul on vaidlusalustel kinnistutel olulised looduskaitselised piirangud tulenevalt nende kuulumisest Natura 2000 võrgustikku. Hoiuala kaitserežiimi tühistamisel ei ole võimalik kinnistuste kasutamine ilma looduskaitseliste piiranguteta, sest jääks endiselt kehtima Natura 2000 võrgustiku kaitserežiim. Samas ei välista hoiuala kaitserežiim ehitamist ja muud majandustegevust, kuid tegevuse käigus ei tohi ohtu seada alal kaitstavate liikide ja elupaikade soodsa seisundi säilimist. Sama tingimus tuleneb Natura 2000 võrgustiku kaitserežiimist.

Euroopa Ühenduste Nõukogu 21.05.1992. a direktiivi nr 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (Loodusdirektiiv) art 3 lg 1 kohaselt luuakse Euroopa erikaitsealade sidus ökoloogiline võrgustik Natura 2000. Loodusdirektiivi art 4 lg 5 kohaselt kohaldatakse niipea, kui ala on kantud ühenduse jaoks oluliste alade loetellu, selle suhtes Loodusdirektiivi art 6 lg-d 2, 3 ja 4 ning liikmesriik peab rakendama vajalikke meetmeid, et vältida ühenduse jaoks olulisel alal elupaigatüüpide ja liikide elupaikade halvenemist ja alal kaitstavate liikide olulist häirimist. Iga alale tõenäoliselt olulist mõju avaldava kava või projekti mõju ala kaitse-eesmärkidele tuleb asjakohaselt hinnata. Kavale või projektile saab nõusoleku anda vaid pärast seda, kui on kindlaks tehtud, et see ei avalda ala terviklikkusele negatiivset mõju. Kui kava või projekt avaldab ala terviklikkusele negatiivset mõju, kuid selle elluviimine on vajalik üldiste huvide seisukohast eriti mõjuvatel põhjustel ning alternatiivsed lahendused puuduvad, tuleb riigil võtta tarvitusele kõik vajalikud asendusmeetmed võrgustiku üldise sidususe kaitseks.

Euroopa Kohtu praktika kohaselt on liikmesriigil kohustus kaitsta ka eelvalikualasid, mis on kantud Euroopa Komisjonile esitatud loetellu (vt Euroopa Kohtu otsused nr C-117/03: Dragaggi; nr C-244/05: Bund Naturschutz). Eeltoodud kohtupraktika põhjal tekib riigil pärast eelvalikuala määratlemist kohustus tagada ala loodusväärtuste säilimine.Käesoleval juhul on vaidlusalustel kinnistutel olulised looduskaitselised piirangud tulenevalt nende kuulumisest Natura 2000 võrgustikku. Hoiuala kaitserežiimi tühistamisel ei ole võimalik kinnistuste kasutamine ilma looduskaitseliste piiranguteta, sest jääks endiselt kehtima Natura 2000 võrgustiku kaitserežiim. Samas ei välista hoiuala kaitserežiim ehitamist ja muud majandustegevust, kuid tegevuse käigus ei tohi ohtu seada alal kaitstavate liikide ja elupaikade soodsa seisundi säilimist. Sama tingimus tuleneb Natura 2000 võrgustiku kaitserežiimist.

Haldusorgan ei saa vabaneda haldusakti põhjendamise kohustusest üksnes seetõttu, et haldusakt antakse formaalselt määrusega. Kuigi HMS § 56 lg 1 lubab haldusakti põhjendused esitada ka eraldiseisvas dokumendis, peab sellele olema haldusaktis viidatud. Riigikohtu halduskolleegium on kohtuasjas nr 3-3-1-39-07 punktides 10 ja 12 leidnud, et haldusakti motiveeringuks ei saa pidada dokumenti, mida ei tehta teatavaks koos vaidlustatud haldusakti endaga, vaid mis pannakse üles haldusekandja kodulehele, ilma et sellele dokumendile oleks haldusaktis viidatud. Lisaks peavad haldusaktis olema esitatud vähemalt selle põhimotiivid. Kohtuasja nr 3-3-1-49-08 punktis 11 on kolleegium leidnud, et kui haldusakti adressaat ei näe haldusakti andmise põhjendusi selle andmise hetkel, siis ei ole tal efektiivselt ja argumenteeritult võimalik vaidlustada haldusakti andmise asjaolusid. Kolleegium on endiselt samadel seisukohtadel.

LKS § 8 lg 5 kohaselt on loodusobjekti kaitse alla võtmise menetluse algatamise eelduseks loodusobjekti kaitse alla võtmise ettepaneku alusel korraldatud ekspertiis. Siiski on võimalik ka menetluse käigus ekspertiisi puuduste kõrvaldamine või ekspertiisi korraldamine. Seega on olukorras, kui kaitse alla võtmise menetlus algab sellest hoolimata, et ekspertiisi pole toimunud, tegemist menetlusnõuete rikkumisega, mis vastavalt HMS §-le 58 ei pruugi tingimata kaasa tuua menetluse tulemusena antud haldusakti tühistamist. Kui aga menetlus algab ilma nõuetekohase ekspertiisita ning ka menetluse kestel ei korraldata ekspertiisi, mille käigus selgitataks välja kõik olulised asjaolud, ei saa menetluse tulemusena antav haldusakt (loodusobjekti kaitse alla võtmise otsus) olla õiguspärane, sest välja on selgitamata olulised asjaolud. Sellisel juhul on nõuetekohase ekspertiisi puudumine oluline menetlusrikkumine, mis annab aluse menetluse tulemusena antud haldusakti tühistamiseks.

LKS § 8 lg 5 kohaselt on loodusobjekti kaitse alla võtmise menetluse algatamise eelduseks loodusobjekti kaitse alla võtmise ettepaneku alusel korraldatud ekspertiis. Siiski on võimalik ka menetluse käigus ekspertiisi puuduste kõrvaldamine või ekspertiisi korraldamine. Seega on olukorras, kui kaitse alla võtmise menetlus algab sellest hoolimata, et ekspertiisi pole toimunud, tegemist menetlusnõuete rikkumisega, mis vastavalt HMS §-le 58 ei pruugi tingimata kaasa tuua menetluse tulemusena antud haldusakti tühistamist.

Euroopa Kohus on Euroopa Komisjoni algatatud rikkumismenetluses leidnud, et liikmesriik pidi täitma EÜ Nõukogu direktiivi nr 79/409/EMÜ (nn linnudirektiiv) art 4 lg-st 4 tulenevat kohustust vältida elupaikade saastamist või kahjustamist hoolimata sellest, et ala ei olnud kantud Natura 2000 erikaitsealade võrgustikku (vt Euroopa Kohtu 02.08.1993 otsust kohtuasjas nr C-355/90: Santo?a Marshes, p 22). Seega võivad direktiivist tulenevad kohustused olla teatud juhtudel kohaldatavad ka aladele, mis vastavad Natura linnualade hulka valimise teaduslikele kriteeriumidele, kuid ei ole riigi poolt erikaitsealade loetellu kantud.

Euroopa Kohus ei ole senises praktikas lubanud direktiivide vahetut kohaldamist riigi poolt isiku kahjuks (vt nt Euroopa Kohtu 08.10.1987 otsuse kohtuasjas nr 80/86: Kolpinghuis Nijmegen BV, p-i 9; Euroopa Kohtu 11.11.2004 otsuse kohtuasjas nr C-457/02: Antonio Niselli, p-i 29). Euroopa Kohtu järeldus tuleneb Euroopa Ühenduse asutamislepingu art 249 lg 3 sõnastusest: "Direktiiv on saavutatava tulemuse seisukohalt siduv iga liikmesriigi suhtes, kellele see on adresseeritud, kuid jätab vormi ja meetodite valiku selle riigi ametiasutustele." Seega saab direktiiv vahetult panna kohustusi üksnes liikmesriikidele, mitte aga üksikisikutele, ning direktiivile ei saa kohtus tugineda üksikisiku vastu.

Looduskaitseseadusest tulenevate nõuete eiramise tuvastamise korral peaks kohtuvälise menetleja tegevus olema üldreeglina suunatud rikkumise võimalikult kiirele lõpetamisele (nt süüdlase sõiduki rannaalalt väljasuunamisele), mitte aga niivõrd rikkuja karistamisele. Pidades silmas, et looduskaitseseaduses sisalduvate normide üheks eesmärgiks on looduse kaitsmine selle mitmekesisuse säilitamise, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku liikide soodsa seisundi tagamisega (LKS § 1 p 1), omab rikkumise lõpetamisele suunatud tegevus võrreldes süüdlase karistamisega selle eesmärgi saavutamisel kahtlemata oluliselt vahetumat mõju.

Vastus küsimusele, kas tegemist on mootorsõidukitele liiklemiseks määratud tee või rajaga, sõltub konkreetse väärteo tehioludest. Tee mõiste määratlemisel saab muuhulgas tugineda nii liiklusseaduse § 2 p-s 81 kui ka teeseaduse (TeeS) § 2 lg-s 1 toodud määratlustele. Oluline on kindlaks teha, et tegemist oleks tee või rajaga, mis on ka tegelikult mootorsõidukitele liiklemiseks mõeldud või avatud ja mis pole tekkinud omavolilise tegevuse tulemusena. Väärteoasja õigeks lahendamiseks tuleks menetlejal muuhulgas kontrollida sedagi, kas konkreetne rajatis on vastavalt TeeS §-le 11 riiklikus teeregistris registreeritud.

Arusaam, et sõiduki juht peab teel liiklemise lubatavuse väljaselgitamiseks pöörduma kohaliku omavalitsusüksuse organi poole, ei tulene liiklusseaduses sätestatud liikleja ega ka juhi üldistest kohustustest ja pole kooskõlas ka keskmiselt mõistlikult liiklejalt oodatava hoolsuskohustusega. Isikult ei saa nõuda, et vastavate liikluskorraldusvahendite puudumise korral peaks ta avalikult kasutataval teel liiklemise lubatavuse üle otsustamiseks pöörduma veel kohaliku omavalitsusüksuse organi või muu riigiasutuse poole, saamaks edasisi käitumisjuhiseid. Õigusselguse huve ei teeni olukord, kus mootorsõiduki juht peab liikluskorraldusvahendite puudumise korral lähtuma kohaliku omavalitsuse organi selgitustest, näidates nende saamiseks üles omapoolset aktiivsust.

Keeld sõita järveluidetele on ilmne ja üldarusaadav ning mootorsõiduki juht peab tundma muuhulgas liiklusalast regulatsiooni ja teadma seda, et sõidukid ei või üldjuhul sõita, peatuda ega parkida väljaspool teed kohtades, mis pole ette nähtud mootorsõidukitele liikluseks. Sarnane põhimõte on laiendatav ka käesolevale väärteoasjale, sest taimestiku ja liivaga kaetud alale sõitmine rikub kahtlusteta LKS § 37 lg 3 p-st 6 tulenevat keeldu.

LKS § 37 lg 3 p-st 6 ei tulene iseenesest keeldu sõita mootorsõidukiga mistahes veekogu ranna või kalda piiranguvööndis, vaid üksnes väljaspool selleks määratud teid või radu. Väljend „väljaspool selleks määratud teid või radu“ tähendab, et mootorsõidukiga ei või liigelda maa-alal, millel sõitmine on küll füüsiliselt võimalik, kuid mis pole siiski mootorsõidukitega liiklemiseks ette nähtud või liikluseks avatud. LKS §-de 37–39 pinnalt saab järeldada, et rannal või kaldal kehtivad küll seaduses loetletud erinevad kitsendused, mis on vajalikud looduskeskkonna kaitsmiseks ja säilitamiseks, kuid inimtegevust pole sellistel aladel siiski täielikult keelatud. Avalikult kasutataval teel mootorsõidukiga liiklemine ei tähenda veel seda, et liiklus iseenesest avaldaks ranna või kalda looduskooslusele kahjulikku mõju. Kahjulikuks võib kirjeldatud mõju osutuda eeskätt neil juhtudel, mil mootorsõidukitega liigutakse kohas, mis pole sõitmiseks mõeldud ja kahjustatakse seeläbi ümbritsevat keskkonda näiteks pinnase, taimestiku või veekogu rikkumise näol. Nendel põhjustel on õigustatud seisukoht, et ranna või kalda piiranguvööndis asuvatel teedel ja radadel on mootorsõidukiga liiklemine lubatud, kui selliseid teid või radu pole liiklemiseks tõkestatud või nendel liiklust vastavate liikluskorraldusvahenditega piiratud.

Vastus küsimusele, kas tegemist on mootorsõidukitele liiklemiseks määratud tee või rajaga, sõltub konkreetse väärteo tehioludest. Tee mõiste määratlemisel saab muuhulgas tugineda nii liiklusseaduse § 2 p-s 81 kui ka teeseaduse (TeeS) § 2 lg-s 1 toodud määratlustele. Oluline on kindlaks teha, et tegemist oleks tee või rajaga, mis on ka tegelikult mootorsõidukitele liiklemiseks mõeldud või avatud ja mis pole tekkinud omavolilise tegevuse tulemusena. Väärteoasja õigeks lahendamiseks tuleks menetlejal muuhulgas kontrollida sedagi, kas konkreetne rajatis on vastavalt TeeS §-le 11 riiklikus teeregistris registreeritud.

Arusaam, et sõiduki juht peab teel liiklemise lubatavuse väljaselgitamiseks pöörduma kohaliku omavalitsusüksuse organi poole, ei tulene liiklusseaduses sätestatud liikleja ega ka juhi üldistest kohustustest ja pole kooskõlas ka keskmiselt mõistlikult liiklejalt oodatava hoolsuskohustusega. Isikult ei saa nõuda, et vastavate liikluskorraldusvahendite puudumise korral peaks ta avalikult kasutataval teel liiklemise lubatavuse üle otsustamiseks pöörduma veel kohaliku omavalitsusüksuse organi või muu riigiasutuse poole, saamaks edasisi käitumisjuhiseid. Õigusselguse huve ei teeni olukord, kus mootorsõiduki juht peab liikluskorraldusvahendite puudumise korral lähtuma kohaliku omavalitsuse organi selgitustest, näidates nende saamiseks üles omapoolset aktiivsust.

Keeld sõita järveluidetele on ilmne ja üldarusaadav ning mootorsõiduki juht peab tundma muuhulgas liiklusalast regulatsiooni ja teadma seda, et sõidukid ei või üldjuhul sõita, peatuda ega parkida väljaspool teed kohtades, mis pole ette nähtud mootorsõidukitele liikluseks. Sarnane põhimõte on laiendatav ka käesolevale väärteoasjale, sest taimestiku ja liivaga kaetud alale sõitmine rikub kahtlusteta LKS § 37 lg 3 p-st 6 tulenevat keeldu.

Looduskaitseseadusest tulenevate nõuete eiramise tuvastamise korral peaks kohtuvälise menetleja tegevus olema üldreeglina suunatud rikkumise võimalikult kiirele lõpetamisele (nt süüdlase sõiduki rannaalalt väljasuunamisele), mitte aga niivõrd rikkuja karistamisele. Pidades silmas, et looduskaitseseaduses sisalduvate normide üheks eesmärgiks on looduse kaitsmine selle mitmekesisuse säilitamise, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku liikide soodsa seisundi tagamisega (LKS § 1 p 1), omab rikkumise lõpetamisele suunatud tegevus võrreldes süüdlase karistamisega selle eesmärgi saavutamisel kahtlemata oluliselt vahetumat mõju.