KOHTUMENETLUSÕIGUSTsiviilkohtumenetlus

Teksti suurus:

Tsiviilkohtumenetluse seadustik (lühend - TsMS)

Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.

Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.

Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-3-1-42-06 PDF Riigikohus 30.11.2006
HMS
Seadusest ei tulene otseselt lähisugulase õigus pöörduda halduskohtusse piiratud teovõimega isiku kaitseks, kui ta ei ole piiratud teovõimega isiku seaduslikuks esindajaks või selleks volitatud piiratud teovõimega isiku poolt (kui piirangud võimaldavad volituse andmist). Halduskohtus peab oma õigusi ja vabadusi saama kaitsta piiratud teovõimega isik ise. Selleks peab kohus osutama piiratud teovõimega isikule igakülgset vajalikku abi tegeliku tahte avamisel, sealhulgas tegema kättesaadavaks õigusabi. Piiratud teovõimega isiku halduskohtumenetlusteovõime hindamisel ei ole halduskohus seotud TsMS § 202 lg-tes 2, 3 ja 4 sätestatud tsiviilkohtumenetlusteovõime piirangutega. Halduskohtumenetluses tuleb eeldada, et isik omab halduskohtumenetlusteovõimet sellest hoolimata, et tema teovõimet on piiratud. See ei välista eestkostja õigust pöörduda eestkostetava õiguste kaitseks halduskohtusse. Samuti on oluline eestkosteasutuse järelevalve eestkostja tegevuse üle. Konkreetsetel asjaoludel võib eestkostja ülesandeid täitva haldusorgani tegevus kahjustada lähisugulase õigusi või kaitstavaid huve, sh perekonnaõigusi või varalisi õigusi. Sellistel kohtu poolt tuvastatavatel asjaoludel omandab lähisugulane kaebeõiguse oma väidetavate rikutud õiguste ja vabaduste kaitseks. Enne 1. juulit 2002 kohtuotsusega teovõimetuks tunnistatud isik on oma õiguslikult staatuselt ka pärast eelnimetatud kuupäeva sisuliselt endises õiguslikus olukorras, vaatamata sellele, et tema suhtes kasutatakse piiratud teovõimega isiku määratlust. Sellise isiku teovõime küsimusi võimaldavad lahendada alates 1. jaanuarist 2006 kehtiva Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 526 lg-d 2, 4 ja 5, kuigi nimetatud sätted ei ole täielikus vastavuses TsÜS §-ga 10 ja § 11 lg-ga 1. Selgus sellise isiku tegelikus seisundis võib saabuda üksnes tema teovõime uue kohtuliku läbivaatamise tulemusena, milleks loob eeldused ka TsMS § 526 lg 3.
PKS § 95 lõigete 1 ja 5 kohaselt teostab eestkostet kohtu määratud eestkostja ning kuni eestkostja määramiseni täidab eestkostja ülesandeid eestkosteasutus. Kui isikule ei ole määratud eestkostjat, siis on linn eestkosteasutus, kes täidab kuni eestkostja nõuetekohase määramiseni eestkostja ülesandeid. Eestkostetava varaliste õiguste üle otsustamise õiguse üleandmiseks puudub linnavalitsusel õiguslik alus. Sellist haldusakti ei saa käsitada edasivolitamisena TsÜS § 119 tähenduses. Sisuliselt on haldusaktiga määratud eestkostja, kuid selline pädevus on ainuüksi kohtul. Eestkostja peab oma tegevuses arvestama eestkostetava õiguste ja vabadustega, eestkostetava nii varasema kui ka aktuaalse tahte ning eelistustega. Eestkostja otsustused eestkostetava varaliste ja isiklike õiguste ning huvide kaitsel peavad olema eesmärgipärased ja proportsionaalsed. Eestkoste aluspõhimõtteks on välistada eestkostja tegevuses huvide konflikt, mille järgimine loob eeldused eestkostetava huvide kaitseks parimal viisil. Eestkostetava kui teenuse tarbija raha kasutamise ja käsutamise õiguse üleandmine teenuse osutajale või teenuse osutaja vastutavale töötajale kätkeb endas vaieldamatut huvide konflikti ning seda ei saa käsitada eestkosteteava õigusi ja huve parimal viisil tagava abinõuna. Eestkostetava varaliste õiguste üle otsustamine on eestkoste põhisisu ning selle õiguse saab seaduses sätestatud alustel ja korras anda küll eestkostjale, mitte aga kolmandale isikule.
Isikult hoolduskulude nõudmise vahetuks aluseks on hooldusleping, mitte aga haldusakt, millega volitati sotsiaalkeskuse töötajat kasutama ja käsutama isiku raha. Haldusakti tühistamine või õigusvastaseks tunnistamine iseendast ei anna alust hoolekandeasutusele tasutud summade tagastamise nõude rahuldamiseks. Hoolekandeasutuses viibimise perioodi eest kinni peetud hooldustasu ei ole seepärast käsitatav kahjuna või alusetu omandamisena Riigivastutuse seaduse mõttes. Põhjuslik seos haldusakti ja tasu maksmise kohustuse vahel puudub.
3-3-1-56-06 PDF Riigikohus 14.12.2006
Üldtuntud asjaoluks TsMS § 94 lg 1 mõttes tuleb lugeda seda, et hingelisest erutusest tõuseb isegi terve inimese vererõhk. Üldtuntud on ka see, et kõrgvererõhutõbe põdeva isiku vererõhu tõusmisel tema tervislik seisund halveneb. Kõrgvererõhutõbe põdeval isikul on praktiliselt võimatu tõendada põhjuslikku seost vererõhu tõusust tingitud tervise halvenemise ja ametniku ebaseaduslikust tegevusest teada saamise vahel. Selliste üldtuntud asjaolude puhul tuleb põhjuslikku seost eeldada ja põhjusliku seose puudumise tõendamise koormis panna vastustajale.
3-3-1-64-06 PDF Riigikohus 03.10.2006
TsMS § 62 lg-st 2 tulenev menetlusosalise kohustus toimetada menetlusdokument tähtaja viimaseks päevaks kohtusse ei ole halduskohtumenetluse erisusi arvestades HKMS § 5 lg 2 järgi kohaldatav halduskohtumenetluses ettenähtud tähtaegade arvutamisel. TsMS § 62 lg-t 2 tuleb halduskohtumenetluses mõista selliselt, et menetlustoiming, mida ei ole tarvis teha kohtus ja mis seisneb menetlusdokumendi halduskohtule esitamises, tuleb lugeda tähtaegselt sooritatuks, kui dokument on sideasutusele edastamiseks üle antud hiljemalt tähtaja viimasel päeval enne kella 24.00 (vt Riigikohtu 27.09.2006 määruse nr 3-3-1-67-06 p-i 19).
3-3-1-67-06 PDF Riigikohus 27.09.2006
Kehtiv TsMS ei sisalda enam tähtaja jooksul sideasutusele edastamiseks esitatud dokumendi tähtaegseks lugemise reservatsiooni. Sellise regulatsiooni halduskohtumenetluses kohaldatavuse osas tuleb arvestada, et halduskohtumenetluse eesmärk on kaitsta üksikisikuid väärhalduse ja riigivõimu omavoli eest. Haldusõigussuhtes on kaebajad üldjuhul nõrgemad ning seetõttu tuleb tagada isikute õiguste võimalikult tõhus kaitse ja ulatuslik juurdepääs õigusemõistmisele. Menetlusdokumendi kindlaks tähtajaks kohtusse saabumise nõue seab kaebetähtaja pikkuse sõltuvusse juhuslikest ja asjassepuutumatutest asjaoludest ning võib tuua kaasa isikute ebavõrdse kohtlemise, mida ei kompenseeri täielikult ka tähtaja ennistamise mehhanism. Ka võimalus edastada dokument kohtule faksi või elektronposti teel ei tasanda menetlusdokumentide saatmisel tekkida võivat ebavõrdsust, sest ei saa eeldada kõigi menetlusosaliste võrdset ligipääsu nimetatud sidevahenditele. TsMS § 62 lõiget 2 tuleb halduskohtumenetluses sisustada selliselt, et menetlustoiming, mida ei ole tarvis teha kohtus ja mis seisneb menetlusdokumendi halduskohtule esitamises, tuleb lugeda tähtaegselt sooritatuks, kui dokument on sideasutusele edastamiseks üle antud hiljemalt tähtaja viimasel päeval enne kella 24.00.
3-3-1-68-06 PDF Riigikohus 03.10.2006
TsMS § 62 lõikest 2 tulenev menetlusosalise kohustus toimetada menetlusdokument tähtaja viimaseks päevaks kohtusse ei ole HKMS § 5 lg 2 järgi halduskohtumenetluse erisusi arvestades kohaldatav halduskohtumenetluses ettenähtud tähtaegade arvutamisel. TsMS § 62 lõiget 2 tuleb halduskohtumenetluses mõista selliselt, et menetlustoiming, mida ei ole tarvis teha kohtus ja mis seisneb menetlusdokumendi halduskohtule esitamises, tuleb lugeda tähtaegselt sooritatuks, kui dokument on sideasutusele edastamiseks üle antud hiljemalt tähtaja viimasel päeval enne kella 24.00 (vt Riigikohtu 27.09.2006 määruse nr 3-3-1-67-06 p-i 19).
3-3-1-69-06 PDF Riigikohus 03.10.2006
TsMS § 62 lõikest 2 tulenev menetlusosalise kohustus toimetada menetlusdokument tähtaja viimaseks päevaks kohtusse ei ole HKMS § 5 lg 2 järgi halduskohtumenetluse erisusi arvestades kohaldatav halduskohtumenetluses ettenähtud tähtaegade arvutamisel. TsMS § 62 lõiget 2 tuleb halduskohtumenetluses mõista selliselt, et menetlustoiming, mida ei ole tarvis teha kohtus ja mis seisneb menetlusdokumendi halduskohtule esitamises, tuleb lugeda tähtaegselt sooritatuks, kui dokument on sideasutusele edastamiseks üle antud hiljemalt tähtaja viimasel päeval enne kella 24.00 (vt Riigikohtu 27.09.2006 määruse nr 3-3-1-67-06 p-i 19).
3-3-1-76-06 PDF Riigikohus 06.10.2006
TsMS § 62 lg-st 2 tulenev menetlusosalise kohustus toimetada menetlusdokument tähtaja viimaseks päevaks kohtusse ei ole HKMS § 5 lg 2 alusel halduskohtumenetluse erisusi arvestades kohaldatav halduskohtumenetluses ettenähtud tähtaegade arvutamisel. TsMS § 62 lg 2 tuleb halduskohtumenetluses sisustada selliselt, et menetlustoiming, mida ei ole vaja teha kohtus ja mis seisneb menetlusdokumendi halduskohtule esitamises, tuleb lugeda tähtaegselt sooritatuks, kui dokument on sideasutusele edastamiseks üle antud hiljemalt tähtaja viimasel päeval enne kella 24.00 (vt Riigikohtu 27.09.2006 määruse nr 3-3-1-67-06 p-i 19). Vanglas kinnipeetav isik saadab oma kirjad vastavalt Vangistusseaduse § 28 lg-le 1 ja Vangla sisekorraeeskirja § 48 lg-le 1 vangla administratsiooni vahendusel. Vangla sisekorraeeskirja § 49 kohaselt postitatakse väljaminev kiri vanglatöötajale kirja edastamisest arvates kolme päeva jooksul. Eelnimetatud regulatsioon piirab olulisel määral kinnipeetava võimalusi kontrollida ja juhtida tema poolt vanglaametnikule üle antud kirjavahetuse kulgemist. Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud tähtaegade arvutamisel võrdsustada kinnipeetava poolt saadetise üleandmine vanglaametnikule saadetise postiasutusele üleandmisega.
3-3-1-77-06 PDF Riigikohus 05.10.2006
HKMS § 99 sätestab ammendavalt õiguslikud alused haldusasjades tehtud jõustumata kohtuotsuste viivitamata täitmiseks ega näe ette täitmise tagatise nõuet. Halduskohtumenetluses jõustumata kohtuotsuse viivitamata täitmisele tagatise nõude laiendamist ei saa pidada põhjendatuks, sest viivitamata täitmine on asjakohane vaid seaduses sätestatud nõuete puhul ega oma tsiviilmenetlusele omast universaalset iseloomu. Halduskohtumenetluses peab kohus otsuse viivitamata täitmisele pööramise otsustamisel silmas pidama ka haldusorgani õigusi ja huve ning hindama, kas esinevad HKMS §-s 99 sätestatud alused ja tingimused. Jõustumata kohtulahendile esitatud kaebus ei välista kohtuotsuse viivitamata täitmisele pööramist. Viivitamata täitmisele pööramise instituut peabki tagama jõustumata kohtulahendist tulenevate kohustuste täitmise. Asjaolu, et jõustumata kohtulahendile on esitatud kaebus, tuleb hinnata huvitatud isiku taotluse sisulisel lahendamisel. HKMS § 99 lg 2 rakendamiseks peab kohtuotsuse täitmisega viivitamine isikule kaasa tooma olulise kahju. Eelnimetatud nõue eeldab otsest põhjuslikku seost õigusvastase viivituse ja kahju vahel.
3-3-1-83-06 PDF Riigikohus 18.12.2006
Tulenevalt halduskohtumenetluse erisustest ei ole halduskohus piiratud teovõimega isiku halduskohtumenetlusteovõime hindamisel seotud TSMS § 202 lg-tes 2, 3 ja 4 sätestatud tsiviilkohtumenetlusteovõime piirangutega. Halduskohtumenetluses tuleb eeldada, et isik omab halduskohtumenetlusteovõimet sellest hoolimata, et tema teovõimet on piiratud ning talle on määratud eestkostja. Kaebuse saanud kohus peab hindama kaebaja võimet iseseisvalt osaleda kohtumenetluses ning vajadusel tagama talle vajaliku abi.
3-3-1-84-06 PDF Riigikohus 14.11.2006
TsMS § 62 lg-s 2 sisalduv menetlusosalise kohustus toimetada menetlusdokument tähtaja viimaseks päevaks kohtusse ei ole kohaldatav tähtaegade arvutamisel halduskohtumenetluses. TsMS § 62 lõiget 2 tuleb halduskohtumenetluses sisustada selliselt, et menetlustoiming, mida ei ole tarvis teha kohtus ja mis seisneb menetlusdokumendi halduskohtule esitamises, tuleb lugeda tähtaegselt sooritatuks, kui dokument on sideasutusele edastamiseks üle antud hiljemalt tähtaja viimasel päeval enne kella 24.00.
3-3-2-1-06 PDF Riigikohus 20.12.2006
3-1-1-60-07 PDF Riigikohus 28.01.2008
MKS
KrK
Alates 15. märtsist 2007 ei ole maksuhalduri tegevuse takistamine, sh maksudeklaratsioonide õigsuse kontrollimiseks tõendeid koguvale maksuhaldurile teadvalt ebaõigete dokumentide esitamine karistatav enam kuriteona, vaid väärteona MKS § 154 järgi. Ühtlasi on MKS § 154 erinorm KarS § 345 suhtes.
Sisendkäibemaksu summa alusetu suurendamine, mille eesmärk ei ole tagastusnõude tekitamine või selle suurendamine, vaid käibemaksukohustuse vähendamine, on käsitatav maksude maksmisest kõrvalehoidumisena, mitte maksukelmusena. Kriminaalkoodeksi ja karistusseadustiku maksukuritegude koosseisud ei sätesta koosseisulise tunnusena riigile kahju tekitamist. Selleks, et tunnistada isik süüdi maksudeklaratsioonis maksukohustuse kohta valeandmete esitamises, tuleb tuvastada, millises ulatuses makse deklareerimata jäeti või vähem deklareeriti (vt ka RKKKo nr 3-1-1-11-07 p 13).
Asjaolu, et süüdistuses ei kajastu teo karistatavus toimepanemisest kuni kohtuliku arutamise lõpuni kehtinud karistusseaduse kõigi redaktsioonide järgi, ei tähenda, et kohtul puudub võimalus kontrollida, kas tegu oli karistatav mõne süüdistuses nimetamata redaktsiooni järgi (RKÜK 3-1-1-120-03 p 36; RKKK 3-1-1-139-05 p 27).
Süüdistuses peaksid kajastuma kõik karistusseaduse muutumisest tingitud muudatused teo kvalifikatsioonis alates teo toimepanemisest kuni kohtuliku arutamise lõpuni ja seda sõltumata asjaolust, millise karistusseaduse redaktsiooni järgi isiku tegu tuleb kvalifitseerida (vt RKKKm nr 3-1-1-139-05, p 26). Olukorras, kus isikut süüdistatakse jätkuvas kuriteos, mille osateod jäävad karistusseaduse erinevate redaktsioonide kehtivusaega, tuleb isiku käitumine tervikuna kvalifitseerida küll viimase osateo toimepanemise ajal kehtinud karistusseaduse järgi, kuid samas on süüdistuses vaja ära näidata ka normid, mille järgi olid karistatavad need osateod, mis pandi toime enne tervikteo kvalifitseerimise aluseks oleva karistusseaduse redaktsiooni jõustumist.
Olukorras, kus süüdistuses ei kajastu normid, mille järgi olid karistatavad need osateod, mis pandi toime enne tervikteo kvalifitseerimise aluseks oleva karistusseaduse redaktsiooni jõustumist, kuid maakohtu otsuses nendele normidele viidatakse, ei ole süüdistatavate kaitseõigust kahjustatud määral, mis annaks alust rääkida kriminaalmenetlusõiguse olulisest rikkumisest KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast (Dallos vs. Ungari, otsus 1. märtsist 2001, p-d 48-52; Sipavicius vs. Leedu, otsus 21. veebruarist 2002, p-d 29-33) tulenevalt olukorras, kus kriminaalasja lahendav kohus annab süüdistuses kirjeldatud teole õigusliku hinnangu, lähtudes normist, mille kohaldamise võimalikkusest polnud süüdistatav kohtumenetluse ajal teadlik, ei ole kaitseõigust siiski rikutud, kui isikule on tagatud tõhus võimalus esitada vastuväited kohtuotsuse aluseks olevale õiguskäsitlusele järgnevas kohtukaebemenetluses (vt RKKKm nr 3-1-1-139-05, p-d 29-31).
Põhiseaduse § 22 lg-s 3 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 lg-s 1 sätestatud enese mittesüüstamise privileegist tulenevalt on välistatud isiku karistamine selle eest, et ta esitab ametivõimudele ebaõigeid andmeid eesmärgiga mitte paljastada enda poolt toime pandud kuritegu - seda küll tingimusel, et valetõendite esitamisega ei kaasne aktiivne tegevus teise isiku alusetuks süüstamiseks. (RKKKo nr 3-1-1-39-05, p 17).
Tsiviilhagi lahendamisel tuleb kriminaalmenetluses juhinduda tsiviilkohtumenetluse korrast, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega (vt nt RKKKo nr 3-1-1-11-07, p 47 ja nr 3-1-1-22-07, p 14.1). Kuna kriminaalmenetluse seadustik ei reguleeri täpsemalt kohtuotsusele seoses tsiviilhagi lahendamisega esitatavaid nõudeid ega kõrgema astme kohtu volitusi tsiviilhagi lahendamise põhjendatuse kontrollimisel, tuleb ka nendes küsimustes juhinduda tsiviilkohtumenetluse seadustikust. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Otsuse põhjendatus tähendab muu hulgas seda, et peab olema jälgitav, millistele õigusaktidele tuginedes on otsus tehtud (RKTK 3-2-1-73-07 p 12). Seega peab kohus mis tahes nõude rahuldamisel otsuses ära näitama õigusnormid, mis moodustavad nõude rahuldamise materiaalõigusliku aluse. Nn kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise hagi ei ole materiaalõiguslikult iseseisev nõue. Isiku mingi teo lugemine kuriteoks on üksnes karistusõiguslik hinnang teole, mitte uus iseseisev tegu, millest tekiks eraldiseisev tsiviilõiguslik nõue (RKTK 3-2-1-41-05). Kriminaalasjas, kus on esitatud hagi kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise nõudes, peab kohus andma tuvastatud faktilistele asjaoludele paralleelselt nii karistusõigusliku kui ka tsiviilõigusliku hinnangu. Teatud juhtudel on kahju hüvitamise küsimuse otsustamiseks vaja tuvastada täiendavalt asjaolusid, millel isiku käitumise karistatavuse seisukohalt tähtsust ei ole. Kui kohtuotsusest ei selgu, millise õigusnormi alusel on kriminaalasja lahendav kohus kannatanu tsiviilhagi põhjendatust hinnanud, s.t milline on hagi rahuldamise materiaalõiguslik alus, on tegemist menetlusõiguse olulise rikkumisega, mis toob kaasa kohtuotsuse tühistamise.
Kohtu poolt tsiviilhagi lahendamisel kohaldatav õigusnorm ei või tulla pooltele üllatusena. See tähendab kohtu kohustust osutada õigusnormidele, mida võidakse asjas kohaldada, et menetlusosalistel oleks võimalik tuvastamisele kuuluvaid asjaolusid tõendada ja õiguse kohaldamise kohta oma arvamust avaldada (RKTK 3-2-1-135-02, RKTK 3-2-1-50-03).
Kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Kui hageja on tõendanud kahju õigusvastase põhjustamise kostja poolt, siis vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab süü puudumise (vt nt RKTKo nr 3-2-1-99-02, p 10). Kuna kriminaalmenetluses tuvastatakse need tsiviilhagi aluseks olevad asjaolud, mis on ühtlasi kuriteo koosseisulised asjaolud, isiku süüküsimuse lahendamisel kriminaalmenetluslikust tõendamiskoormisest lähtudes, tuleb eeltoodud tõendamiskoormise jaotust arvestada üksnes nende hagi aluseks olevate asjaolude tuvastamisel, mis süüdistuse esemesse ei kuulu.
TsMS § 363 kohaselt ei pea hagiavaldus sisaldama hagi õiguslikku alust. Samuti ei ole kohus seotud hageja poolt oma nõudele antud tsiviilõigusliku kvalifikatsiooniga ja võib kohaldada ka normi, millele hageja pole tuginenud.
Teovalitsemise teooriast tulenevalt ei ole nõutav, et kaastäideviijana käsitatav isik realiseeriks ise kas tervikuna või osaliselt süüteo objektiivse koosseisu. Objektiivsest küljest on oluline, et iga kaastäideviija lisaks tagajärje saabumisse teoühtsust silmas pidades olulise teopanuse. Subjektiivses mõttes eeldab kaastäideviimine kõnealusest teooriast lähtuvalt ühist teootsust. Kuna teovalitsemise teooria tähenduses ei ole nõutav, et kaastäideviijana käsitatav isik paneks toime süüteo objektiivsesse koosseisu kuuluva teo, vaid hoiaks ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastava sündmuste kulgemise enda kontrolli all, siis võib süüteo kaastäideviija olla ka teoplaani väljatöötaja, samuti ühise teopaani ja tööjaotuse alusel toimuva kaasvalitseja. (Vt RKKKo nr 3-1-1-97-04, p 21 ja nr 3-1-1-108-06, p 8). Teovalitsemise teooriast tuleb lähtuda ka nn spetsiifilise teokirjeldusega süüteokoosseisude puhul, kus seadusandja on suuremal või vähemal määral konkreetselt määratlenud, milliste tegude toimepanemisel loetakse koosseis realiseerituks. Ka seda tüüpi süüteokoosseisude puhul ei piirdu täideviijate ring üksnes isikutega, kes panid ise vahetult toime süüteo objektiivsesse koosseisu kuuluva teo, vaid vaagida tuleb ühist ja kooskõlastatud teootsust ning iga konkreetse toimepanija teopanuse olulisust süüteokoosseisu realiseerimisse. (Vt RKKKo nr 3-1-1-108-06, p-d 9-10.) Ka maksudeklaratsioonis valeandmete esitamise kui süüteo eest võib (kaas)täideviijana vastutada isik, kes ise valeandmeid sisaldavat deklaratsiooni ei allkirjasta, kuid kelle kaalukas teopanus valeandmete esitamisse väljendub mingis muus teos. Tunnistamaks isikut süüdi kaastäideviijana, peab kohus sellist järeldust põhjendama ja ära näitama need faktilised asjaolud, mille tõttu saab väita, et isik on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse (vt RKKKo nr 3-1-1-11-07, p 38).
Maksudeklaratsioonis valeandmete esitamise kui süüteo eest võib (kaas)täideviijana vastutada isik, kes ise valeandmeid sisaldavat deklaratsiooni ei allkirjasta, kuid kelle kaalukas teopanus valeandmete esitamisse väljendub mingis muus teos. Selliseks teoks võib olla ka tegelikkusele mittevastatavate arvete esitamine maksudeklaratsiooni koostajale.
Kriminaalkoodeksi ja karistusseadustiku maksukuritegude koosseisud ei sätesta koosseisulise tunnusena riigile kahju tekitamist. Selleks, et tunnistada isik süüdi maksudeklaratsioonis maksukohustuse kohta valeandmete esitamises, tuleb tuvastada, millises ulatuses makse deklareerimata jäeti või vähem deklareeriti (vt ka RKKKo nr 3-1-1-11-07 p 13).
MKS § 41 lg 1 alusel vastutavad üksnes isikud, kes on pannud maksualase kuriteo toime 1. septembril 2002 või hiljem, MKS § 168 on aga kohaldatav nende isikute suhtes, kes panid KrK § 148^1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toime maksukorralduse seaduse ja karistusseadustiku jõustumise vahele jäänud perioodil, s.o ajavahemikus 1. juulist 31. augustini 2002. Enne 1. juulit 2002 maksukuriteo toime pannud isikute suhtes MKS §-d 41 ja 168 kohaldatavad ei ole. ( RKKKo nr 3-1-1-11-07 p 50).
3-3-2-1-07 PDF Riigikohus 10.03.2008
Olukorras, kus ORAS § 7 lg 3 on kaotanud kehtivuse, kuid seadusandja pole kehtestanud õiguslikku regulatsiooni selle kohta, kuidas toimida Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes esitatud avaldustega, samuti regulatsiooni, mis lubaks või välistaks uute avalduste esitamist, tuleb tagada põhiseaduse §-dest 13 ja 14 tulenev isiku õigus korraldusele ja menetlusele. Avaldusi tuleb hakata menetlema, need tuleb läbi vaadata hoolimata sellest, kas avaldused on varem ORAS § 7 lg 3 alusel jäetud läbi vaatamata või rahuldamata. Läbi tuleb vaadata ka need avaldused, mille suhtes tehtud haldusotsustus on ORAS § 7 lg 3 alusel halduskohtu otsusega tunnistatud seadusevastaseks või tühistatud. Kuna keelunormina sätestatud ORAS § 7 lg 3 on kehtivuse kaotanud, tuleb selle sätte alusel rahuldamata jäetud avalduste menetlemist käsitada mitte haldusmenetluse uuendamisena, vaid seadusega nõutava haldusmenetluse alustamisena. Kui isik, oodates ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud riikidevahelist lepingut, pole esitanud avaldust Saksamaale ümberasunule kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes, siis sellise avalduse esitamisel tuleb igal üksikul juhtumil kaaluda, kas avaldus on esitatud mõistliku aja jooksul, s.o uurida, miks 12. oktoobrist 2006 möödunud rohkem kui aasta jooksul pole avaldust esitatud. Samuti tuleb toimida, kui uuesti esitatakse avaldus, mis ORAS § 7 lg 3 alusel tagastati läbivaatamatult.
ORAS § 7 lg 3 koostoimes sama seaduse § 18 lg 1 esimese lausega sätestas keelu ümberasunutele kuulunud vara nii tagastada ja kompenseerida kui ka võõrandada, sh erastada üürnikele. Nimetatud keeldu võib iseloomustada kui moratooriumi, mis ORAS § 7 lg-st 3 tulenevalt pidi kehtima kuni selles sättes nimetatud lepingu jõustumiseni või tulenevalt õiguse üldisest loogikast ajani, mil kehtivuse kaotab ORAS § 7 lg 3 või § 18 lg 1 esimene lause. Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. a, 12. aprilli 2006. a ja 6. detsembri 2006. a otsustest nende koosmõjus tuleneb, et keeld tagastada, kompenseerida või erastada Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kehtis kuni 12. oktoobrini 2006, mil jõustus Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2006. a otsuse resolutsiooni punkt 2.
TsMS § 702 lg 2 p-s 7 sätestatud teistmisalus on kohaldatav ka halduskohtumenetluses. Millegagi pole võimalik õigustada seda, et eraõiguslikes suhetes saab põhiseadusevastaseks tunnistatud sättele tuginenud kohtuotsust teista, kuid avalik-õiguslikes suhetes on see võimatu. Üheski instantsikohtumenetluses, sh halduskohtumenetluses tehtud Riigikohtu otsus ei saa olla tagatiseks, et kohaldatud seadust peetakse põhiseaduspäraseks ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses. TsMS § 702 lg 2 p-s 7 sätestatud teistmisalus on kohaldatav nende kohtulahendite suhtes, mis tehti enne selle seadustiku jõustumist, s.o enne 1. jaanuari 2006. Põhiseadusevastaselt kannatanud isikute huvi kaalub üles teiste isikute usalduse kohtuotsuse kehtima jäämise suhtes. Õiguskindlust on määratud kaitsma HKMS § 76 lg-s 2 ja TsMS §-s 704 sätestatud teistmisavalduse esitamise tähtajad. Õiguskindlust, usalduse kaitset ja proportsionaalsust on võimalik kaaluda haldusasjas teistmisavalduse sisulisel läbivaatamisel, samuti uue haldusakti andmisel, mitte aga selle üle otsustamisel, kas teistmisavalduse esitamine on menetlusõiguslikult lubatav. Kohtulahendite teistmise võimaluse andmisega halduskohtumenetluses on seadusandja selgelt rõhutanud, et põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tehtud otsustel võib olla tagasiulatuv jõud. TsMS § 702 lg 2 p-s 7 nimetatud teistmise aluse sätestamine ei tähenda kõigi põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tehtud kohtuotsuste automaatset tagasiulatuvat toimet. PSJKS § 58 lg 3 võimaldab põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses teha kohtuotsuse, millel ei ole erga omnes tagasiulatuvat toimet. Samuti ei tähenda TsMS § 702 lg 2 p-s 7 nimetatud teistmise aluse sätestamine seda, et teistmisavalduse rahuldamise korral tuleb teistetavas asjas alati korraldada õigussuhete täielik restitutsioon. Õigusvastase haldusakti tagajärgede kõrvaldamine ei pea ilmtingimata seisnema akti tagasitäitmises. Võimalik on ka kahju hüvitamine.
3-4-1-20-07 PDF Riigikohus 09.04.2008
TsMS § 390 lg 1 esimesest lausest ja § 660 lg-st 1 tulenev piirang, mis ei võimalda kaebeõigust kohtumääruse osas, mille alusel arvati kautsjon riigituludesse, ei ole mõõdukas ning riivab ebaproportsionaalselt PS § 24 lg-s 5 sätestatud edasikaebeõigust. Kuna hagi tagamata jätmise määrust ei ole võimalik vaidlustada, on isikult võetud õigus vaidlustada makstud kautsjoni riigituludesse arvamine(p 26). Hagi tagamise avalduselt tasumisele kuuluv kautsjon on samastatav lõivuga PS § 113 tähenduses. Kuna hagi tagamata jätmise määrust ei ole võimalik vaidlustada, on isikult võetud seega õigus vaidlustada makstud kautsjoni riigituludesse arvamine kui PS § 113 järgse lõivu tasumine(p 25). Hagi tagamist taotlenud isikule tuleb võimaldada PS § 24 lg 5 alusel hagi tagamata jätmise määruse peale, millega arvati tasutud kautsjon riigituludesse, edasi kaevata. See on vajalik, et hagi tagamata jätmise aluste kontrolli kaudu kontrollida ka hagi tagamise kautsjoni riigituludesse arvamise seaduslikkust. Kohtusüsteemi efektiivsuse tagamise eesmärk ei õigusta hagi tagamist taotlenud isikult hagi tagamata jätmise määruse ja seega kautsjoni riigituludesse arvamise vaidlustamise võimaluse äravõtmist, eriti kuna seda ei saa kontrollida ka hiljem mingis muus menetluses(p 26).
Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 14 lg 2 esimese lause kohaselt peab säte, mille põhiseaduspärasust konkreetse normikontrolli raames hinnatakse, olema asjassepuutuv. Asjassepuutuvaks tuleb lugeda see isiku suhtes kohaldatud norm, mis vaatlusalust suhet või olukorda tegelikult reguleerib (vt Riigikohtu 02.11.2006 otsuse asjas nr 3-4-1-8-06 p-i 17)(p 12). Õigusselguse tagamise eesmärgil tuleb asjassepuutuvaks lugeda ka need sätted, mis on vaidlustatud normiga tihedalt seotud ning võivad kehtima jäädes tekitada ebaselgust õigusliku olukorra suhtes (vt Riigikohtu 13.02.2007 otsuse asjas nr 3-4-1-16-06 p-i 18)(p 16). Tsiviilkohtumenetluse seadustik ei võimalda esitada määruskaebust maakohtu määruse peale, millega kohus jättis rahuldamata hagi tagamise taotluse, st jättis hagi tagamata. See tuleneb TsMS § 660 lg-st 1(p 14). TsMS § 390 lg 1 esimene lause on olemuslikult seotud TsMS § 660 lg-ga 1, mis piirab maakohtu määruste vaidlustamist, ning hagi tagamata jätmise määruse peale määruskaebuse esitamise piirang tuleneb nimetatud sätete koostoimest(p 16).
3-1-1-42-08 PDF Riigikohus 03.10.2008
KrK
MKS
KrK § 53 sidus aegumistähtajad kriminaalvastutusele võtmise momendiga. Kriminaalvastutusele võtmine oli käsitatav ajas kulgeva protsessina, mis algas süüdistatava kohtu alla andmisest (vt RKKKo nr 3-1-1-32-96). Seega ka aegumistähtaega arvestati kuni isiku kohtu alla andmise päevani (selle kohta vt nt RKKKo nr 3-1-1-128-97; nr 3-1-1-83-98 ; nr 3-1-1-114-02, p 6.1; nr 3-1-1-30-07, p 13.2).
Kriminaalmenetluse seadustikus reguleerimata küsimustes tuleb tsiviilhagi lahendamisel kriminaalmenetluses juhinduda tsiviilkohtumenetluse korrast, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega (vt nt RKKKo nr 3-1-1-60-07, p 32). Lähtudes TsMS § 657 lg 1 p-st 2 tuleb asuda seisukohale, et olukorras, kus ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse, millega on tsiviilhagi osaliselt või täielikult rahuldatud või rahuldamata jäetud, võib apellatsioonikohus ise anda ka uue hinnangu tsiviilhagi põhjendatusele. Erandiks on juhtumid, mil ringkonnakohus ei saa mingil põhjusel tsiviilhagi ise lahendada. Sellisel juhul tuleb kriminaalasi saata tsiviilhagi puudutavas osas KrMS § 341 lg-te 1 või 2 ja TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Leides, et maakohus on jätnud tsiviilhagi seadusliku aluseta läbi vaatamata, ei saa ringkonnakohus tulenevalt KrMS § 340 lg 2 p-st 5 ja lg 4 p-st 5 koostoimes TsMS §-ga 427 asuda ise otsustama tsiviilhagi põhjendatuse üle, vaid peab saatma kriminaalasja tsiviilhagi puudutavas osas maakohtule uueks arutamiseks.
Tsiviilhagi saab kohus jätta läbi vaatamata ainult siis, kui selleks on menetlusseadustikus ette nähtud alus (vt ka RKKKo nr 3-1-1-47-07, p-d 36-39). Kriminaalmenetluse seadustikus reguleerimata küsimustes tuleb tsiviilhagi lahendamisel kriminaalmenetluses juhinduda tsiviilkohtumenetluse korrast, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega (vt nt RKKKo nr 3-1-1-60-07, p 32). Lähtudes TsMS § 657 lg 1 p-st 2 tuleb asuda seisukohale, et olukorras, kus ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse, millega on tsiviilhagi osaliselt või täielikult rahuldatud või rahuldamata jäetud, võib apellatsioonikohus ise anda ka uue hinnangu tsiviilhagi põhjendatusele. Erandiks on juhtumid, mil ringkonnakohus ei saa mingil põhjusel tsiviilhagi ise lahendada. Sellisel juhul tuleb kriminaalasi saata tsiviilhagi puudutavas osas KrMS § 341 lg-te 1 või 2 ja TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Kui isikud vastutavad tekitatud kahju eest solidaarselt, ei määra asjaolu, millistelt isikutelt kuriteoga tekitatud kahju kriminaalmenetluses kannatanu kasuks välja mõistetakse, ära seda, kuidas jaotub vastutus kahju tekitanud isikute omavahelises suhtes. Küsimust vastutuse jaotumisest kuriteoga kahju tekitanud isikute omavahelises suhtes ei lahendata kannatanu tsiviilhagi otsustamisel kriminaalmenetluse raames, vaid regressinõudena tsiviilkohtumenetluses. (Vt RKKKo nr 3-1-1-34-05, p 35).
Tsiviilkohtumenetluses saab hagi läbi vaatamata jätmist vaidlustada üksnes määruskaebe korras (TsMS § 427), mis tähendab, et kontrollides hagi läbi vaatamata jätmise seaduslikkust ei saa ringkonnakohus ise otsustada hagi rahuldamise või mitterahuldamise üle, vaid saab lahendada üksnes küsimuse hagi läbi vaatamata jätmise õiguspärasusest. Sama põhimõtet tuleb ringkonnakohtu pädevuse määratlemisel järgida ka kriminaalmenetluses. Seda vaatamata asjaolule, et kriminaalmenetluse eripära tõttu võib tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise otsustus sisalduda süüdi- või õigeksmõistvas kohtuotsuses, mistõttu tuleb tsiviilhagi läbi vaatamata jätmine vaidlustada apellatsiooni korras.
Maksuvõla sissenõudmine MKS § 133 tähenduses ei hõlma üksnes kitsalt vaidlustatud maksu- või vastutusotsuse kaitsmist halduskohtumenetluses või maksunõuete esitamist likvideerimis- või pankrotimenetluses. Maksuvõla sissenõudmine võib seisneda ka riigi nimel hagimenetluses osalemises. Maksuvõla sissenõudmisena MKS § 133 lg 1 mõttes võib olla käsitatav ka teatud deliktiõiguslike nõuete esitamine. Juhul, kui tsiviilhagi esemeks ei ole maksuvõlg, vaid kahju, mis on riigil väidetavalt tekkinud isiku vastu suunatud maksunõude reaalväärtuse vähenemisest, põhineb selline kahjunõue vahetult riigi saamatajäänud maksutulul ja õigeaegselt laekumata maksusummalt teenimata finantstulul, olles suunatud riigi maksulaekumiste vähenemise kompenseerimisele. Taolise nõude esitamist tuleb kriminaal- või tsiviilkohtumenetluses samuti käsitada maksuvõla sissenõudmisena MKS § 133 lg 1 mõttes.
3-1-1-60-08 PDF Riigikohus 28.10.2008
Kohtuotsuse põhistatus tähendab seda, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse lugejale jälgitav (vt RKKKo nr 3-1-1-142-05, p 21 ja nr 3-1-1-119-04). Kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks ta seejuures tugines.
Süüdistuse sisuks on isikule etteheidetava teo faktiline kirjeldus ja sellele antav õiguslik kvalifikatsioon, mis sisaldub süüdistusakti kui süüdistusfunktsiooni kandva menetlusdokumendi lõpposas ning määrab kohtuliku arutamise piirid, millest kohus väljuda ei saa (vt RKKKo nr 3-1-1-91-07, p 6.2).
Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks, ning olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum (vt RKKKo nr 3-1-1-89-06, p 14).
Tsiviilhagi lahendamisel tuleb kriminaalmenetluses juhinduda tsiviilmenetluse regulatsioonist, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega (vt nt RKKKo nr 3-1-1-11-07, nr 3-1-1-126-03, p 10; nr 3-1-1-34-05, p 33). Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 436 lg-st 1, § 438 lg-st 1 ja § 442 lg-st 8 peab kohus nõude rahuldamisel oma otsuses ära näitama õigusnormid, mis moodustavad nõude rahuldamise materiaalõigusliku aluse (vt ka RKTsKo nr 3-2-1-129-06, p 12). Olukorras, kus ei ole nõude materiaalõiguslikku alust määratletud, ei ole võimalik kindlaks teha ka nõude rahuldamise eeldusi ega ulatust.
Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 436 lg-st 1, § 438 lg-st 1 ja § 442 lg-st 8 peab kohus nõude rahuldamisel oma otsuses ära näitama õigusnormid, mis moodustavad nõude rahuldamise materiaalõigusliku aluse (vt ka RKTsKo nr 3-2-1-129-06, p 12). Olukorras, kus ei ole nõude materiaalõiguslikku alust määratletud, ei ole võimalik kindlaks teha ka nõude rahuldamise eeldusi ega ulatust.
3-1-1-61-08 PDF Riigikohus 01.12.2008
KrK
Olukorras, kus isiku käitumine on ajal, mil see aset leiab, käsitatav teomitmusena, puudub võimalus vaadelda sama käitumist hilisema seaduse kontekstis ühe jätkuva kuriteona (teoainsusena). Nimelt saab jätkuva kuriteona käsitada üksnes selliseid ühtsest tahtlusest kantud reeglina ajaliselt lähedasi sama objekti vastu sarnasel viisil toime pandud üksiktegusid, mis toimepanemise ajal vastavad ühele ja samale kuriteokoosseisule (vt RKKKo nr 3-1-1-112-06, p 7.4).
Erilist isikutunnust eeldavate süüteokoosseisude puhul on vahendlik täideviimine võimalik üksnes juhul, kui ka vahendlik täideviija ise vastab erilise isikutunnusega subjekti nõuetele, üksnes vahendina ärakasutatava isiku vastavusest erilise isikutunnusega subjekti nõuetele ei piisa.
Erilist isikutunnust eeldavate süüteokoosseisude puhul on vahendlik täideviimine võimalik üksnes juhul, kui ka vahendlik täideviija ise vastab erilise isikutunnusega subjekti nõuetele, üksnes vahendina ärakasutatava isiku vastavusest erilise isikutunnusega subjekti nõuetele ei piisa. Nn tagaseisja (vahendlik täideviija) ei saa olla teovalitseja selle tõttu, et ta laenab osa vajalikust teovalitsemisest (kohustustevastasuse) eesseisjalt.
Vastutus kuriteole kaasaaitamisele või kihutamisele eeldab tahtlikku põhitegu (RKKKo nr 3-1-1-7-08).
KarS §-s 389^1 sätestatud kuriteokoosseis eeldab kavatsetust üksnes maksu- või kinnipidamiskohustuse vähendamise või tagastusnõude suurendamise suhtes. Ülejäänud koosseisutunnuste osas, sh maksuhaldurile esitatavate andmete ebaõigsus ja deklareerimiskohustuse rikkumise tõttu laekumata jääva maksusumma ulatumine suurele kahjule vastava summani, piisab toimepanijal vähemalt kaudse tahtluse olemasolust.
Maksumaksja poolt enda maksukohustusest tuleneva maksmisele kuuluva maksusumma tähtajaks tasumata jätmine või ettenähtust väiksema maksusumma tasumine ei ole alates 1. septembrist 2002 kuriteona karistatav (RKKKo nr 3-1-1-34-03; 3-1-1-55-06).
Kohtu seisukohta puudumine süüdistuse tõendatuse seisukohalt olulise asjaolu tuvastatuse suhtes on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes.
Süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse.
Kui süüdistatav esitab versiooni raha kasutamisest äriühingu huvides, peab ta selle versiooni tõestuseks esitama tõendeid või vähemalt looma reaalse võimaluse oma väidete kontrollimiseks (vt RKKKo nr 3-1-1-47-07, p 22).
Ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel ei saa alati piirduda üksnes kontrollitavate ütluste kõrvutamisega teiste kriminaalasjas leiduvate tõenditega. Oluline on muu hulgas ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. (Vt RKKKo nr 3-1-1-74-05, p 15.)
Tsiviilhagi lahendamisel määrab tõendamiseseme ära nõude materiaalõiguslik alus. Olukorras, kus ei ole määratletud nõude materiaalõiguslikku alust, ei ole ka võimalik kindlaks teha nõude rahuldamise eeldusi ega ulatust, s.t pole võimalik määratleda asjaolusid, mille tuvastamine on hagi tõendamiseks nõutav. KrMS § 310 lg 1 näol on tegemist menetlusnormiga, millest ei saa tuleneda tsiviilhagi rahuldamise materiaalõiguslikku alust.
Kui kohus mõistab süüdistatava osades süüdistuses nimetatud tegudes õigeks või lõpetab kriminaalmenetluse, tuleb nende tegude alusel esitatud tsiviilhagi jätta KrMS § 310 lg 2 alusel läbi vaatamata, mitte piirduda tsiviilhagi osalise rahuldamisega ulatuses, milles hagi aluseks on teod, milles isik süüdi tunnistatakse.
Maksudeklaratsioonide esitamata jätmine või nendes valeandmete esitamine ei saa rikkuda riigi omandiõigust ega sellega sarnast õigust VÕS § 1045 lg 1 p 5 mõttes.
KarS § 5 lg 2 kohaldamisel tuleb kõigi astmete kohtutel lähtuda õiguslikust olukorrast, mis kehtib kohtuotsuse tegemise ajal (vt nt RKKKo nr 3-1-1-11-07, p 43). Lugedes teo toimepanemise ajal kaks iseseisvat tegu moodustanud käitumise karistusseadustiku järgi üheks teoks, tekiks vastuolu põhimõttega, et seadusel, mis halvendab isiku olukorda, ei ole tagasiulatuvat jõudu (KarS § 5 lg 3).
3-3-1-90-08 PDF Riigikohus 01.04.2009
Kui kassatsioonkaebuse esitajal ei ole enam omandiõigust vaidlusaluse ehitusloa alusel ehitatud ehitisele ega kinnistule, siis seetõttu ei otsustaks kohus enam tema seadusega kaitstud õiguste ja vabaduste üle. Ka TsMS § 210 lg-st 2 ei saa järeldada, et menetlusosalisel oleks alati edasikaebeõigus hoolimata asja võõrandamisest. Samuti ei saa tuletada edasikaebeõigust asja esialgse omaniku jaoks TsMS § 460 lg-st 1. Nimetatud säte reguleerib kohtuotsuse siduvust menetlusosaliste õigusjärglaste suhtes.
HKMS § 64 lg 3 ja § 45 lg 1 p 2 alusel kuulub kohtuotsus tühistamisele eeskätt juhul, kui kohtusse on kutsumata jäänud menetlusosaline. Kui asja lahendus isiku õigusi enam ei mõjuta, siis tema kassatsioonkaebuse alusel ei ole võimalik tühistada kaebaja jaoks soodsat kohtuotsust ainuüksi põhjusel, et menetlusse ei olnud kolmanda isikuna kaasatud asja uut omanikku, kes ei olnud selleks ise soovi avaldanud.
3-3-2-1-08 PDF Riigikohus 29.09.2008
Vastavalt HKMS § 14 lg 3 p-le 1 on menetlusosaliseks kolmas isik, kui asja arutamisel võidakse otsustada tema seadusega kaitstud õiguste ja vabaduste üle. Juhul kui kolmas isik jäeti menetlusnorme rikkudes kohtumenetlusse kaasamata, on TsMS § 702 lg 2 p 2 kohaselt olemas alus lahendi teistmiseks. Hoonele antud ehitusloa tühistamine puudutab selle kinnisasja omanike õigusi, mille oluliseks osaks on vastav hoone, kuivõrd ehitusloa tühistamine võib kaasa tuua hoone lammutamise vastavalt EhS § 40 lg-le 2. Seetõttu tuleb kinnisasja omanikud HKMS § 14 lg 3 p 1 alusel kolmandate isikutena menetlusse kaasata.
Hoonele antud ehitusloa tühistamine puudutab selle kinnisasja omanike õigusi, mille oluliseks osaks on vastav hoone, kuivõrd ehitusloa tühistamine võib kaasa tuua hoone lammutamise vastavalt EhS § 40 lg-le 2. Seetõttu tuleb kinnisasja omanikud HKMS § 14 lg 3 p 1 alusel kolmandate isikutena menetlusse kaasata.
3-4-1-13-08 PDF Riigikohus 17.09.2008
Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus ei sätesta otsesõnu võimalust esitada individuaalkaebust õigustloova akti põhiseaduslikkuse kontrollimiseks (vt nt Riigikohtu 23.03.2005 määruse asjas nr 3-4-1-6-05 p-i 4)(p 2). Küll tunnustab PS § 15 igaühe õigust pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Isiku kaebuse saab jätta menetlemata üksnes siis, kui isikul on muul tõhusal viisil võimalik kasutada talle PS §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele (vt Riigikohtu 17.03.2003 otsuse asjas 3-1-3-10-02 p-i 17; 06.01.2004 otsuse asjas nr 3-1-1-13-03 p-i 32)(p 3). Eesti õiguskord ei tunnista üldjuhul kaebuse esitamist teiste isikute või avaliku huvi kaitseks. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus seab üksikisiku kaebuse esitamise eeltingimuseks selle isiku subjektiivsete õiguste rikkumise, vt PSJKS §-d 16-18 ja 37 (vt ka Riigikohtu 25.05.2005 määrust asjas nr 3-4-1-8-05)(p 5). Seega põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse alusel kaebuse esitamisel, peab kaebaja ära näitama, kuidas rikutakse tema õigusi. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamiseks individuaalkaebuse esitamisel peab kaebaja ära näitama, kuidas rikub vaidlustatud õigusakt või selle säte tema õigusi. Samuti tuleb ära näidata, et tal ei ole muul tõhusal viisil võimalik kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele(p 6).

Kokku: 81| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json