Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seadus (lühend - SKHS)

Kriminaalmenetluse käigus tehtud läbiotsimisega tekitatud kahju hüvitamise nõude lahendamine ei ole halduskohtu ega tsiviilkohtu pädevuses. Kriminaalasja menetluses tekitatud kahju hüvitamise taotlus esitatakse prokuratuurile või süüteoasju lahendavale kohtule. (p-d 12 ja 13)

Kriminaalasja menetluse uuendamise otsustavad uurimisasutus ja prokuratuur, mitte kohus. Seepärast ei saa avaldaja riigi õigusabi taotlust lahendada tsiviil- ega halduskohtumenetluse korras. (p-d 14 ja 15)

Kui menetluse käigust nähtub, et kohtuväline menetleja soovis tunnistajana üle kuulatud isikule ette heita väärteona karistatava teo toimepanemist (nt osutati süüteoteates tunnistajale kui väärteo toimepannud isikule, menetleja kutsus isiku ülekuulamisele menetlusaluse isikuna, tegi talle ülekuulamisel ettepaneku väärteoga tekitatud kahju hüvitamiseks ja sidus selle kohustuse täitmise menetluse võimaliku lõpetamisega otstarbekuse kaalutlusel), tuleb sellist isikut käsitada menetlusaluse isikuna. (p-d 21-22)

Menetleja jaoks peab olema selge, kellena isik toimingule allutatakse, ja sellest peab toimingus osalevat isikut ka teavitama. VTMS § 19 lg 1 p-de 1 ja 5 kaudu tagatakse isikule õigus teada, et teda süüdistatakse karistatava teo toimepanemises, võimaldades tal teha menetluslikke otsustusi. Kui toimingule allutatud isikule antakse vastuolulisi selgitusi, jäetakse ta toimingu eesmärgist ja tegelikust menetlusseisundist teavitamata ega tutvustata talle viisipäraselt menetlusosalise kohta käivaid õigusi ja kohustusi, võib see viia kaitseõiguse ulatusliku rikkumiseni. (p 22)

Menetlusaja mõistlikkust hinnatakse kohtuasja asjaolude põhjal, lähtudes eeskätt asja keerukusest, kaebaja ja asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumisest ning selle olulisusest, mis on kaebaja jaoks konkreetses menetluses kaalul. Väärteoasjade puhul võib mõistliku menetlusaja nõude rikkumist pidada pigem erandlikuks nähtuseks, sest enamasti pole kaks aastat ühe väärteoasja menetlemiseks hinnatav ebamõistlikult pika tähtajana. See tähendab, et kaheaastase aegumistähtajaga väärteoasjade puhul ei pruugi mõistlik menetlusaeg enne aegumistähtaega möödudagi. (p 24)

SKHS § 5 lg 2 p 2 järgi saab kahju hüvitamist nõuda isik, kelle suhtes väärteomenetlus lõpetati. Väärteomenetluse lõpetamine on võimalik isiku suhtes, kellele heideti eelnenud menetluse käigus ette väärteo tunnustele vastava teo toimepanemist. Väärteomenetluses saab väärteo toimepanemist ette heita menetlusalusele isikule. (p 19)

SKHS § 11 lg 3 teisest lausest tulenevalt hüvitatakse mittevaraline kahju rahas ulatuses, milles see ei ole heastatav muude vahenditega, sealhulgas eksimuse tunnistamise ja vabandamisega. Sõltuvalt tuvastatud rikkumise iseloomust ja menetluse muudest üksikasjadest võivad rahalise kahjuhüvitise alternatiivina kõne alla tulla esmajoones just muud heastamismoodused: nt karistuse kergendamine, rikkumise tunnistamine või menetluskulude riigi kanda jätmine. (p-d 27 ja 28)

Süüteomenetluse alustamise ja läbiviimisega allutab riik süüteos kahtlustatava isiku teatud piirangutele. Arvestades menetlusosaliste vastanduvaid huvisid ja tõe tuvastamise vajadust, tuleb menetlusele allutatud isikul niisugust olukorda mõistlikes piirides taluda, ilma et tal tekiks õigus nõuda menetluse läbiviimisest tingitud kahju hüvitamist. Niisugusest arusaamast on seadusandja lähtunud ka süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise eelduste sätestamisel. Riigil tuleb kahju hüvitada esmajoones siis, kui menetluse läbiviimisega põhjustatud isiku õiguste riive on tavapärasest suurem: nt on õigeksmõistetu suhtes kohaldatud tõkendit või mõnda muud kriminaalmenetluse tagamise vahendit; sellise meetme kohaldamine on olnud tavalisest koormavam; menetleja on rikkunud süüliselt menetlusõigust. Niisiis ei too iga süüteomenetluses aset leidnud rikkumine kaasa riigi kohustust kahju hüvitada, vaid selleks peab kindlaks tegema täiendavad seaduses nimetatud eeldused. Igal üksikjuhul peab vaagima, kui ulatuslikult menetlusaluse isiku õigusi mõistliku menetlusaja nõude rikkumisega riivati, ning sellest lähtudes otsustama, missugusel viisil on kohane kahju hüvitada. (p 29)

Väärtegude aegumistähtajad on võrdluses kuritegude aegumistähtaegadega lühikesed – vastavalt 2 või 3 aastat (KarS § 81 lg 3). Selle menetlusliigi puhul ei saa kohaldada mitmeid menetlust tagavaid meetmeid, mida saab tarvitusele võtta kriminaalmenetluse raames: nt arestida vara ega kohaldada tõkendit, v.a siis, kui väärteomenetluse seadustik ei sätesta teisiti (VTMS §-d 36 ja 37). Üldjuhul ei ole ka toimepandud väärteo eest ette nähtud karistuse raskus tegur, millega võiks põhjendada isikule ülemääraste kannatuste tekitamist seoses pikka aega kestnud teadmatusega menetluse tulemi suhtes. Põhilised väärteomenetlusega kaasnevad piirangud seisnevad isiku kohustuses menetluses osaleda (nt ilmuda vajadusel menetlustoimingule). (p 30)

Kui ei saa sedastada, et väärteomenetluse alustamine ja läbiviimine põhjustas isikule märkimist väärivaid ebamugavusi või kannatusi, piisab rikkumise heastamiseks selle tunnistamisest, et kohtuvälises menetluses rikuti menetlusaluse isiku õigust asja lahendamisele mõistliku aja jooksul. (p 32)

SKHS §-d 4 ja 18 ei piira süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotluse esitamist ega selle lahendamist kokkuleppemenetluses. Kokkuleppemenetluse olemuse ja menetluskorraga haakuks kõige paremini see, kui süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamine oleks osa süüdistatava, kaitsja ja prokuratuuri vahel sõlmitavast kokkuleppest. See tähendab, et süüdistatav peaks vastava taotluse esitama prokuratuurile, pooled selle omavahel läbi rääkima ja hüvitatavas kahjus kokku leppima. Seejärel oleks asja arutaval kohtul kokkuleppega nõustumise korral võimalik teha süüdimõistev otsus. (p 25)

Ehkki pooled võivad SKHS-i alusel hüvitatavas kahjus kokku leppida, ei kuulu see KrMS § 245 lg 1 kohaselt kokkuleppe esemesse. See tähendab, et prokurör, süüdistatav ja kaitsja ei pea seda küsimust kokkuleppemenetluse läbirääkimiste käigus kohustuslikus korras arutama ega selles kokkuleppele jõudma. Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamises kokkuleppe puudumine ei välista kokkuleppemenetlusega jätkamist (KrMS § 244 lg 3). Niisamuti on võimalik seegi, et taotlus süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks esitatakse alles kokkuleppe kohtuliku arutamise käigus (SKHS § 18 lg 1). (p 26)

Kokkuleppemenetluse otsusega on võimalik kinnitada ka poolte istungil saavutatud kokkulepe SKHS-i alusel hüvitatava kahju kohta. Kui pooled kokkuleppe kohtuliku arutamise käigus süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamises üksmeelt ei saavuta, tuleb kohtul tulenevalt KrMS § 247 lg-test 2 ja 3 selgitada, kas nad jäävad muudes küsimustes sellele vaatamata kokkuleppe juurde. Kui pooled kinnitavad, et kokkulepe ei sõltu sellest, kas ja millises ulatuses süüdistatavale süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitatakse, saab kohus teha kõigi muude tingimuste täidetuse korral süüdimõistva otsuse ja lahendada süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotluse SKHS § 18 lg 2 alusel eraldi määrusega. Kui aga see, et süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise osas kokkuleppele ei jõuta, välistab poolte kokkuleppe ka ülejäänud küsimustes, siis maakohus kokkulepet kinnitada ei saa ja kriminaalasi tuleb KrMS § 248 lg 1 p 1 ja § 239 lg 2 p 2 järgi kokkuleppemenetluse aluse, s.o poolte nõusoleku puudumise tõttu tagastada prokuratuurile. (p 27)

Kokkuleppemenetluses ei saa kohus lahendada jälitustoimingu loa õigusvastaseks tunnistamise taotlust. (p 30)

Lahendades KrMS § 318 lg 4 alusel küsimust, kas kokkuleppes kirjeldatud tegu on kuritegu, peab ringkonnakohus võrdlema kokkuleppes toodud teokirjeldust karistusseadustiku eriosa sätte dispositsioonis sisalduvaga ja otsustama, kas kirjeldatud faktilised asjaolud on selle sätte alla subsumeeritavad. Ringkonnakohtul ei ole võimalust ega pädevust KrMS § 318 lg 4 raames hinnata seda, kas kokkuleppes kirjeldatud faktilised asjaolud on tõendamist leidnud (Vt RKKKo nr 3-1-1-74-15, p 10). (p 33)

Olukorras, kus apellatsioonis ei tugineta KrMS § 318 lg-s 4 toodud alustele, pole isikul õigust maakohtu otsuse peale kaebust esitada ja ringkonnakohus peab jätma apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 p 3 alusel läbi vaatamata. Toimides vastupidiselt, rikub ringkonnakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust (vt RKKKm nr 1-20-282/63, p 6). (p 34)

Eelkõige tuleb menetleja kohustust isik üle kuulata mõista kui kohustust tagada kahtlustatavale õigus olla ära kuulatud. (p 37)

Olukorras, kus menetlejal polnud võimalik kahtlustatavat viivitamata üle kuulata, ülekuulamine oleks lükkunud hilisele kellaajale ja puudusid muud alused vabaduse võtmiseks, tulnuks kinnipeetu vabastada. Ütluste andmise soovi korral oleks saanud kohustada kahtlustatavat ilmuma ülekuulamisele menetleja määratud ajal. (p 37)

Isiku kahtlustatavana kinnipidamisel tuleb hinnata, kas tema suhtes esinevad nii PS §-st 20 kui ka KrMS §-st 217 tulenevad alused vabaduse võtmiseks. (p 29)

Vabaduse võtmine PS § 20 lg 2 p 3 teise alternatiivi alusel ehk õiguserikkumises põhjendatult kahtlustatava toimetamiseks pädeva riigiorgani ette eeldab põhjendatud kuriteokahtluse tuvastamist. (p 30)

Isiku kahtlustatavana kinnipidamisel tuleb põhjendatud kuriteokahtlus tuvastada isiku kinnipidamise aja seisuga ja iga kahtlustatava suhtes eraldi. Põhjendatud kuriteokahtluse peab tuvastama asja arutav kohus kriminaaltoimiku materjalidele tuginedes. (p 31)

Isiku kinnipidamine KrMS § 217 lg 3 p 4 alusel viitega digitaalsete tõendite sulustamise või nende muutmise ohule eeldab, et menetleja põhistab ohuprognoosi. Pelgalt tõdemusest, et oht oli olemas ei piisa. (p 34)

Isiku kahtlustatavana kinnipidamise eesmärk ei ole luua võimalust kõigi menetluses tähtsate tõendite kogumiseks kinnipidamise aja jooksul. (p 34)

Täielikult ei saa välistada võimalust, et teatud asjaoludel võib olla põhjendatud isikult vabaduse võtmine seoses vajadusega teda üle kuulata, kuid eelkõige tuleb menetleja kohustust isik üle kuulata mõista kui kohustust tagada kahtlustatavale õigus olla ära kuulatud. (p 34)

Menetlejal tuleb kontrollida, kas kahtlustatav soovib ütlusi anda. (p 34)

Käeraudade õigusvastase kasutamise eest mittevaralise kahju hüvitise määramisel tuleb lähtuda eraõiguse kahju hüvitamise sätetest. SKHS § 11 lg 4 korras kahju hüvitamine hõlmab n-ö klassikalisi vabaduse võtmise juhtusid, kus isik peetakse kinni. (p 42)

Olukorras, kus käeraudade kasutamiseks puudub igasugune alus, on inimväärikust alandav pelgalt fakt, et neid isiku suhtes kasutatakse. Sellisel juhul on mittevaralise kahju hüvitise määramine põhjendatud ka siis kui käeraudasid kasutatakse vaid lühiajaliselt ning muid erilisi asjaolusid esile ei tooda. Käeraudade kasutamine. (p 44)

KrMS § 105 lg-s 1 on sätestatud, et ekspertiis korraldatakse tõendamisvajadusest lähtudes menetleja määruse alusel. Ekspertiisi korraldamise eeldus tõendamisvajadus ehk seda tehakse karistusõiguse normide kohaldamiseks (vrd RKHKm nr 3-19-1565/14, p 10). Järelikult on tegemist kriminaalmenetluse toiminguga. Ekspertiisimäärusega teeb menetleja ekspertiisi tegemise ülesandeks eksperdile või riiklikule ekspertiisiasutusele (KrMS § 106 lg 2 p 3). SKHS § 1 lg 1 kohaselt sätestab SKHS menetleja poolt süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise alused, ulatuse ja korra. Ekspertiisiasutus või ekspert ei ole menetleja. Samas on SKHS § 2 lg-s 3 sätestatud, et menetleja tekitatud kahjuks loetakse RVastS § 12 lg-s 2 nimetatud kahju. RVastS § 12 lg 2 järgi loetakse avaliku võimu kandja poolt tekitatud kahjuks igasugune selle avaliku võimu kandja ülesandeid täitnud füüsilise isiku poolt vahetult põhjustatud kahju, sõltumata sellest, kas ülesandeid täideti teenistussuhte, lepingu, üksikkorralduse või muul alusel. Kuigi menetleja ei ole teinud ekspertiisi ülesandeks ühelegi konkreetsele füüsilisele isikule, vaid ekspertiisiasutusele, on ilmne, et seadusandja on SKHS § 2 lg s 3 pidanud silmas olukorda, kus kahju tekitab mh tervishoiutöötaja. (p-d 11 ja 12)

SKHS § 4 järgi võib isik nõuda talle menetleja poolt süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamist SKHS-is sätestatud alustel, ulatuses ja korras. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et selle sätte sõnastus ei takista SKHS-is sätestatud menetluskorra rakendamist olukorras, kus materiaalõiguslik kahju hüvitamise alus ei paikne SKHS-is (vt RKHKm nr 3-18-400/15, p-d 12 ja 13 ning RKEKm nr 3-18-1652/15, p 9). Teistsugusele seisukohale pole põhjust asuda ka olukorras, kus asjakohast materiaalõiguslikku alust ei ole üheski seaduses. Sellisel juhul saab kohus SKHS-is sätestatud menetluses kontrollida, kas vastava aluse puudumine on põhiseadusega kooskõlas. (p 13)

SKHS § 7 lg-s 3 sisalduv viide RVastS-le hõlmab materiaalõiguslikku erinormi, kuid see ei tähenda, et SKHS-s sätestatud menetluskord ei kohalduks (RKEKm nr 3-18-1652/15, p 9). (p 4)

Kui isik vaidlustas osaliselt maakohtu otsuse, kuid seda mitte talle väidetavalt kahju tekitanud osas, ega esitanud ringkonnakohtule SKHS § 21 lg-tes 1 ja 3 sätestatud korras taotlust hüvitada tekitatud kahju, võib taotluse esitada SKHS § 21 lg 4 kohaselt prokuratuurile. Tulenevalt SKHS § 21 lg‑st 4 peab taotleja sellisel juhul põhjendama, miks ta ei esitanud taotlust ringkonnakohtule, ning arvestades SKHS § 21 lg 4 teises lauses sätestatud tähtaega, esitama vajadusel tähtaja ennistamise taotluse SKHS § 13 lg 2 järgi. (p-d 5 ja 6)