HALDUSÕIGUSKultuur ja sport

ERAÕIGUSIntellektuaalne omand

Teksti suurus:

Autoriõiguse seadus (lühend - AutÕS)

Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.

Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.

Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-14-56641/69 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 29.11.2017

Kahjuhüvitise kindlaksmääramisel hüpoteetilise litsentsitasuna ei ole vajalik täpselt kindlaks teha seda, kas ja kui palju isik rikkumisega teenis. Hüpoteetilise litsentsitasu suuruse arvestamisel VÕS § 127 lg 6 tähenduses tuleb lähtuda konkreetsest teosest ja selle kasutusõiguse väärtusest. Tähtsust ei ole sellel, kas isikule oleks olnud kättesaadav ka mõni teine sarnane teos ning milline oleks olnud selle kasutamise eest makstav hind. Autoril on ainuõigus otsustada, kas, kellel ja millise tasu eest ta lubab oma teost kasutada. (p 20)

Hageja enne kohtumenetlust kantud õigusabikulud on kahju, mis on VÕS § 127 lg 2 järgi hüvitatav vaid juhul, kui sellise kahju ärahoidmine on hõlmatud VÕS § 1045 lg 1 p 5 kaitse-eesmärgiga. VÕS § 1045 lg 1 p 5 ning AutÕS-i sätete, mis tagavad autori varaliste õiguste kaitse, eesmärk on kaitsta autorit ka sellise kahju eest, mis on tingitud tema õiguste jõustamisest, sealhulgas kohtuväliselt. Ka hüvitatava kahju ulatust täpsustavate VÕS § 128 lg-te 1 ja 3 kohaselt hõlmab hüvitamisele kuuluv otsene varaline kahju ka kahju tekitamise tõttu kantud mõistlikke kulusid, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlakstegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Selliste kulude kandmine autoriõiguse rikkumise tagajärjel on rikkujale mõistlikult ettenähtav. Olukorras, kus on tuvastatud kahju tekkimine ning põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel, on kohtul VÕS § 1045 lg 1 p-s 5 sätestatud absoluutsete õigushüvede kahjustamise korral õigus mõista kostjalt hageja kasuks välja ka viimase enne kohtusse pöördumist kantud mõistlikult vajalikud ja ettenähtavad õigusabikulud. (p 22)


Autoriõiguse rikkumise korral on võimalik mittevaralise kahju hüvitamist nõuda vaid VÕS §-des 1043 ja 1045 ette nähtud juhtudel. Seejuures vastutab kostja VÕS § 127 lg-st 2 tulenevalt kahju tekitamise eest deliktiõiguslikult üksnes juhul, kui õigusvastase teo tegemise keelu eesmärgiks oli sellise kahjuliku tagajärje ärahoidmine, nagu hagejal esines (vt Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 13). (p 21.1)

Autoriõiguse rikkumine on käsitatav VÕS § 1045 lg 1 p 5 tähenduses omandiga sarnase absoluutse õiguse rikkumisena. Nende õiguste rikkumise korral on seaduse kaitse-eesmärk VÕS § 127 lg 2 mõtte kohaselt üldjuhul piiritletud VÕS-i 7. peatüki vastavate sätetega, mis reguleerivad hüvitisnõude ulatust kahjustatud õigusobjektide liikide kaupa (vt Riigikohtu tsiviilasi nr 3-2-1-53-06, p 13). Absoluutsete õiguste rikkumise korral ei näe VÕS § 134 ette mittevaralise kahju hüvitamist, v.a § 134 lg-s 4 sätestatud juhul. Autoriõigused, sh AutÕS §-s 12 loetletud autori isiklikud õigused, ei ole käsitatavad isiklike õigustena VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 tähenduses, mille rikkumise korral oleks mittevaraline kahju hüvitatav VÕS § 134 lg 2 ja lg 6 alusel. Siiski on võimalik, et autoriõiguse rikkumisega kaasneb ka autori VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 kaitsealasse langevate isiklike õiguste rikkumine, näiteks juhul, kui sellega kaasneb autori au ja väärikuse kahjustamine või tema kohta valeandmete avaldamine. (p 21.2)


Kahjuhüvitise kindlaksmääramisel hüpoteetilise litsentsitasuna ei ole vajalik täpselt kindlaks teha seda, kas ja kui palju isik rikkumisega teenis. Hüpoteetilise litsentsitasu suuruse arvestamisel VÕS § 127 lg 6 tähenduses tuleb lähtuda konkreetsest teosest ja selle kasutusõiguse väärtusest. Tähtsust ei ole sellel, kas isikule oleks olnud kättesaadav ka mõni teine sarnane teos ning milline oleks olnud selle kasutamise eest makstav hind. Autoril on ainuõigus otsustada, kas, kellel ja millise tasu eest ta lubab oma teost kasutada. (p 20)

Autoriõiguse rikkumise korral on võimalik mittevaralise kahju hüvitamist nõuda vaid VÕS §-des 1043 ja 1045 ette nähtud juhtudel. Seejuures vastutab kostja VÕS § 127 lg-st 2 tulenevalt kahju tekitamise eest deliktiõiguslikult üksnes juhul, kui õigusvastase teo tegemise keelu eesmärgiks oli sellise kahjuliku tagajärje ärahoidmine, nagu hagejal esines (vt Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 13). (p 21.1)

Autoriõiguse rikkumine on käsitatav VÕS § 1045 lg 1 p 5 tähenduses omandiga sarnase absoluutse õiguse rikkumisena. Nende õiguste rikkumise korral on seaduse kaitse-eesmärk VÕS § 127 lg 2 mõtte kohaselt üldjuhul piiritletud VÕS-i 7. peatüki vastavate sätetega, mis reguleerivad hüvitisnõude ulatust kahjustatud õigusobjektide liikide kaupa (vt Riigikohtu tsiviilasi nr 3-2-1-53-06, p 13). Absoluutsete õiguste rikkumise korral ei näe VÕS § 134 ette mittevaralise kahju hüvitamist, v.a § 134 lg-s 4 sätestatud juhul. Autoriõigused, sh AutÕS §-s 12 loetletud autori isiklikud õigused, ei ole käsitatavad isiklike õigustena VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 tähenduses, mille rikkumise korral oleks mittevaraline kahju hüvitatav VÕS § 134 lg 2 ja lg 6 alusel. Siiski on võimalik, et autoriõiguse rikkumisega kaasneb ka autori VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 kaitsealasse langevate isiklike õiguste rikkumine, näiteks juhul, kui sellega kaasneb autori au ja väärikuse kahjustamine või tema kohta valeandmete avaldamine. (p 21.2)

Eelnev ei tähenda siiski seda, et autoriõiguse rikkumise korral oleks mittevaralise kahju hüvitamine Eesti õiguses välistatud muudel kui VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 alla langevatel erandlikel juhtudel. Intellektuaalomandiõiguste jõustamise korral tuleb asjakohaseid VÕS-i sätteid tõlgendada kooskõlas direktiiviga 2004/48/EÜ. Kõnealuses direktiivis reguleerib kahju hüvitamist artikkel 13, mille esimesest lõikest tuleneb liikmesriikidele kohustus tagada, et pädevad kohtuasutused kohustavad kannatanud poole avalduse alusel rikkujat, kes teadlikult rikkus või pidi põhjendatult olema rikkumisest teadlik, maksma proportsionaalselt õiguste valdajale rikkumise tagajärjel tekitatud kahju ulatuses kahjutasu. Kahjutasu suuruse kindlaksmääramiseks kohtus näeb direktiivi art 13 lg 1 ette kaks alternatiivset võimalust. Esimese kohaselt tuleb kohtutel võtta arvesse kõiki asjakohaseid aspekte, näiteks negatiivsed majanduslikud tagajärjed, sealhulgas kannatanud poole kaotatud tulu, rikkuja teenitud mis tahes ebaõiglane tulu ja sobivatel juhtudel muud tingimused kui majanduslikud tegurid, näiteks rikkumisega õiguste valdajale tekitatud moraalne kahju (vt art 13(1)(a)). Alternatiivina võivad kohtuasutused asjakohastel juhtudel kehtestada kahjutasu peamiste tegurite üldsummana, nagu vähemalt autoritasude või honoraride summa, mis oleks võidud saada, kui rikkuja oleks taotlenud kõnealuse intellektuaalomandi kasutamiseks luba (vt art 13(1)(b)). (p 21.3)

Euroopa Kohus on 17. märtsi 2016. a lahendis C-99/15 Liffers märkinud, et direktiivi 2004/48/EÜ art 13 lg 1 esimest lõiku tuleb tõlgendada nii, et sätte eesmärk on tagada õiguse omajale talle tegelikult tekitatud kahju täielik hüvitamine, hõlmates ka võimalikku tekkinud mittevaralist kahju (p 25). Kohus selgitas, et kahjuhüvitise kindlaksmääramine ainult lähtuvalt art 13 lg 1 p-s b viidatud hüpoteetilisest autoritasust hõlmab üksnes intellektuaalomandi õiguse omajale tekitatud varalist kahju, mistõttu kahju täielikuks hüvitamiseks peab õiguse omajal olema võimalus lisaks sel viisil arvestatud kahjuhüvitisele nõuda hüvitist mittevaralise kahju eest, mis talle võis tekkida (vt p 26). Eelnevast tulenevalt asus Euroopa Kohus seisukohale, et direktiivi 2004/48/EÜ art 13 lg-t 1 tuleb tõlgendada nii, et see võimaldab intellektuaalomandi õiguse rikkumise tõttu kahju saanud isikul lisaks vastavalt art 13 lg 1 p-le b hüpoteetilise autoritasuna arvutatud varalisele hüvitisele nõuda hüvitist ka mittevaralise kahju eest, mis on ette nähtud direktiivi art 13 lg 1 p-s a (vt p 27). (p 21.4)

Eesti õiguses on direktiivi 2004/48/EÜ art 13 lg 1 p-st b tulenev kahjuhüvitise nn hüpoteetilise litsentsitasuna arvutamise meetod sätestatud VÕS § 127 lg 6 teises lauses. Kuivõrd VÕS § 127 lg 6 teine lause vastab Eesti õiguses direktiivi 2004/48/EÜ art 13 lg 1 p-le b, tuleb seda tõlgendada kooskõlas sätte aluseks oleva direktiivi normiga. Lähtudes asjas Liffers direktiivi 2004/48/EÜ art 13 lg 1 p b tõlgendamise kohta antud juhistest, on üheks VÕS § 127 lg 6 alusel kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvesse võetavaks asjaoluks lisaks tasu suurusele, mida rikkuja pidanuks maksma, kui ta oleks hankinud loa õiguse kasutamiseks, ka autorile tegelikult tekkinud mittevaraline kahju, kuivõrd hüpoteetiline litsentsitasu seda eelduslikult ei hõlma. (p 21.5)


Autoriõiguse rikkumise korral on võimalik mittevaralise kahju hüvitamist nõuda vaid VÕS §-des 1043 ja 1045 ette nähtud juhtudel. Seejuures vastutab kostja VÕS § 127 lg-st 2 tulenevalt kahju tekitamise eest deliktiõiguslikult üksnes juhul, kui õigusvastase teo tegemise keelu eesmärgiks oli sellise kahjuliku tagajärje ärahoidmine, nagu hagejal esines (vt Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 13). (p 21.1)


VÕS § 1050 lg 1 järgi saab eeldada, et kahju tekitaja jättis oma käibekohustuse täitmata ja vastutab sellega põhjustatud kahju eest, st saab eeldada, et kahju tekitaja tegevus või tegevusetus on olnud väliselt hooletu VÕS § 104 lg 3 ja § 1050 lg 1 järgi (vt ka Riigikohtu 10. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-15, p 26; 10. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-13, p 15; 20. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-13, p 10). Küll aga võib kahju tekitaja vabaneda vastutusest, kui ta tõendab, et ta järgis temalt oodatavat objektiivset hoolsuskohustust ehk käibekohustust. (p 18.1)

Üldine käibekohus on isiku kohustus tegutseda oma õigusi kasutades viisil, mis ei kahjusta teisi isikuid, ning teha kõik mõistlikult vajalik selleks, et teised isikud ei saaks tema tegevuse tagajärjel kahjustada (vt 3-2-1-73-13, p 10; 17. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-12, p 10). Kui isik kuulub oma tegevusvaldkonna poolest isikute gruppi, mille liikmetel lasub nende tegevuse iseloomu arvestades kõrgem hoolsuskohustus kui sellesse gruppi mittekuuluvatel isikutel (vt nt 3-2-1-73-13, p 11), tuleb seda hoolsuskohustuse määra hindamisel VÕS § 1050 lg 1 järgi arvestada. Sellisel juhul lasub isikul kohustus võtta kasutusele abinõud, mille rakendamist võib keskmiselt vastavas tegevusvaldkonnas tegutsevalt isikult mõistlikult oodata, et hoida ära enda tegevuses teiste isikute õiguste, sh autoriõiguste rikkumine. (p 18.2)

Välise hooletuse kindlakstegemiseks peab kohus välja selgitama, kas isik rikkus endal lasuvat objektiivset hoolsuskohustust ehk käibekohustust. (p 18.4)

Kui isik jättis tegemata toimingud, mille tegemist saab vastavas tegevusvaldkonnas tegutsevalt isikult mõistlikult oodata, et hoiduda oma tegevusega teiste isikute autoriõiguste rikkumisest, saab talle ette heita käibekohustuse rikkumist ja seega välist hooletust VÕS § 104 lg 3 ja § 1050 lg 1 järgi. (p 18.5)


Autoriõiguse rikkumine on käsitatav VÕS § 1045 lg 1 p 5 tähenduses omandiga sarnase absoluutse õiguse rikkumisena. Nende õiguste rikkumise korral on seaduse kaitse-eesmärk VÕS § 127 lg 2 mõtte kohaselt üldjuhul piiritletud VÕS-i 7. peatüki vastavate sätetega, mis reguleerivad hüvitisnõude ulatust kahjustatud õigusobjektide liikide kaupa (vt Riigikohtu tsiviilasi nr 3-2-1-53-06, p 13). Absoluutsete õiguste rikkumise korral ei näe VÕS § 134 ette mittevaralise kahju hüvitamist, v.a § 134 lg-s 4 sätestatud juhul. Autoriõigused, sh AutÕS §-s 12 loetletud autori isiklikud õigused, ei ole käsitatavad isiklike õigustena VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 tähenduses, mille rikkumise korral oleks mittevaraline kahju hüvitatav VÕS § 134 lg 2 ja lg 6 alusel. Siiski on võimalik, et autoriõiguse rikkumisega kaasneb ka autori VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 kaitsealasse langevate isiklike õiguste rikkumine, näiteks juhul, kui sellega kaasneb autori au ja väärikuse kahjustamine või tema kohta valeandmete avaldamine. (p 21.2)


Autoriõiguse rikkumine on käsitatav VÕS § 1045 lg 1 p 5 tähenduses omandiga sarnase absoluutse õiguse rikkumisena. Nende õiguste rikkumise korral on seaduse kaitse-eesmärk VÕS § 127 lg 2 mõtte kohaselt üldjuhul piiritletud VÕS-i 7. peatüki vastavate sätetega, mis reguleerivad hüvitisnõude ulatust kahjustatud õigusobjektide liikide kaupa (vt Riigikohtu tsiviilasi nr 3-2-1-53-06, p 13). Absoluutsete õiguste rikkumise korral ei näe VÕS § 134 ette mittevaralise kahju hüvitamist, v.a § 134 lg-s 4 sätestatud juhul. Autoriõigused, sh AutÕS §-s 12 loetletud autori isiklikud õigused, ei ole käsitatavad isiklike õigustena VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 tähenduses, mille rikkumise korral oleks mittevaraline kahju hüvitatav VÕS § 134 lg 2 ja lg 6 alusel. Siiski on võimalik, et autoriõiguse rikkumisega kaasneb ka autori VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 kaitsealasse langevate isiklike õiguste rikkumine, näiteks juhul, kui sellega kaasneb autori au ja väärikuse kahjustamine või tema kohta valeandmete avaldamine. (p 21.2)


Hageja enne kohtumenetlust kantud õigusabikulud on kahju, mis on VÕS § 127 lg 2 järgi hüvitatav vaid juhul, kui sellise kahju ärahoidmine on hõlmatud VÕS § 1045 lg 1 p 5 kaitse-eesmärgiga. VÕS § 1045 lg 1 p 5 ning AutÕS-i sätete, mis tagavad autori varaliste õiguste kaitse, eesmärk on kaitsta autorit ka sellise kahju eest, mis on tingitud tema õiguste jõustamisest, sealhulgas kohtuväliselt. Ka hüvitatava kahju ulatust täpsustavate VÕS § 128 lg-te 1 ja 3 kohaselt hõlmab hüvitamisele kuuluv otsene varaline kahju ka kahju tekitamise tõttu kantud mõistlikke kulusid, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlakstegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Selliste kulude kandmine autoriõiguse rikkumise tagajärjel on rikkujale mõistlikult ettenähtav. Olukorras, kus on tuvastatud kahju tekkimine ning põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel, on kohtul VÕS § 1045 lg 1 p-s 5 sätestatud absoluutsete õigushüvede kahjustamise korral õigus mõista kostjalt hageja kasuks välja ka viimase enne kohtusse pöördumist kantud mõistlikult vajalikud ja ettenähtavad õigusabikulud. (p 22)


Hageja enne kohtumenetlust kantud õigusabikulud on kahju, mis on VÕS § 127 lg 2 järgi hüvitatav vaid juhul, kui sellise kahju ärahoidmine on hõlmatud VÕS § 1045 lg 1 p 5 kaitse-eesmärgiga. VÕS § 1045 lg 1 p 5 ning AutÕS-i sätete, mis tagavad autori varaliste õiguste kaitse, eesmärk on kaitsta autorit ka sellise kahju eest, mis on tingitud tema õiguste jõustamisest, sealhulgas kohtuväliselt. Ka hüvitatava kahju ulatust täpsustavate VÕS § 128 lg-te 1 ja 3 kohaselt hõlmab hüvitamisele kuuluv otsene varaline kahju ka kahju tekitamise tõttu kantud mõistlikke kulusid, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlakstegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Selliste kulude kandmine autoriõiguse rikkumise tagajärjel on rikkujale mõistlikult ettenähtav. Olukorras, kus on tuvastatud kahju tekkimine ning põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel, on kohtul VÕS § 1045 lg 1 p-s 5 sätestatud absoluutsete õigushüvede kahjustamise korral õigus mõista kostjalt hageja kasuks välja ka viimase enne kohtusse pöördumist kantud mõistlikult vajalikud ja ettenähtavad õigusabikulud. (p 22)


Kohus peab hiljemalt eelmenetluse lõpuks selgitama välja, kas hageja soovib TsMS § 370 lg 2 kohaldamist ning kuidas ta järjestab oma alternatiivsed nõuded (vt Riigikohtu 16. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-11, p 10). Kui kohtul on kahtlus, et hageja esitatud nõue ei vasta hageja tegelikele huvidele ja eesmärkidele, peab ta sellele TsMS § 392 lg 1 p 1 järgi juba eelmenetluses hageja tähelepanu juhtima ja selgitama talle vajadust oma nõuet täpsustada. (p 13.3)


Kas menetleda TsMS §-st 66 ja § 331 lg-st 1 tulenevalt hilinenult esitatud avaldust, taotlust, tõendit või vastuväidet, on kohtu diskretsiooniotsus. (p 14)


TsMS § 231 lg 4 alusel omaksvõtu tuvastamine eeldab, et kohus järgiks TsMS § 392 lg 1 p 3, st et kohus peab eeldatava omaksvõtu olukorras võimalusel küsima poolte seisukohta asjaolu kohta ning alles siis, kui pool ei avalda pärast seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu vaidlustada, on alust lugeda, et pool on asjaolu omaks võtnud (vt nt Riigikohtu 29. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-13, p 11; 14. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-107-13, p 15). (p 15.2)


AutÕS § 13 lg 1 p 91 tuleb tõlgendada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. a direktiiviga 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas (edaspidi direktiiv 2001/29/EÜ) art 3 lg-ga 1. Viidatud sättest tuleneb liikmesriikidele kohustus näha ette, et autoritel on ainuõigus lubada või keelata oma teoste edastamist üldsusele kaabel- või kaablita sidevahendite kaudu, sh nende teoste sellisel viisil kättesaadavaks tegemist, et isik pääseb neile ligi enda valitud kohas ja enda valitud ajal. Seeläbi on vastav direktiivi säte aluseks nii AutÕS § 13 lg 1 p-s 9 sätestatud õigusele teose edastamisele kui ka AutÕS § 13 lg 1 p-s 91 sätestatud õigusele teose üldsusele kättesaadavaks tegemisele. (p 17)

Euroopa Kohus on direktiivi 2001/29/EÜ art 3 lg 1 kohaldamise kohta üldsusele kättesaadavaks tegemise kontekstis selgitanud, et vajalik on esiteks üldsusele edastamise toimingu olemasolu, s.o teose üldsusele kättesaadavaks tegemine niimoodi, et üldsuse hulka kuuluvatel isikutel on võimalus neile teostele juurde pääseda, kusjuures ei ole oluline, kas nad seda võimalust kasutavad või mitte (Euroopa Kohtu 13. veebruari 2014. a otsus kohtuasjas C-466/12 Svensson jt, p 19; vt analoogia alusel 7. detsembri 2006. a otsus kohtuasjas C-306/05 SGAE, p 43). Seejuures on üldsusega hõlmatud kindlaks määramata suurusega potentsiaalne sihtgrupp, mis lisaks eeldab ka küllaltki suurt arvu isikuid (SGAE, p-d 37 ja 38; Euroopa Kohtu 7. märtsi 2013. a otsus kohtuasjas C-607/11 ITV Broadcasting jt, p 32).

Teiseks peab edastamine olema suunatud uuele üldsusele, kellega autoriõiguse omajad algseks üldsusele edastamiseks luba andes ei arvestanud (vt Svensson jt, p 24; analoogia alusel SGAE, p-d 40 ja 42; ITV Broadcasting jt, p 39). Seejuures on Euroopa Kohus veebis üleval olevatele teostele hüperlinkide teel viitamise kontekstis selgitanud, et juhul, kui autoriõiguse omaja loal on teos mõnel teisel veebisaidil kõikidele internetikasutajatele juba vabalt kättesaadav, siis ei saa sellele teosele hüperlingi pakkumist kui edastamistoimingut pidada „üldsusele edastamiseks“ direktiivi 2001/29/EÜ art 3 lg 1 tähenduses. Kui selle teose autoriõiguse omajad on andnud loa teose vabalt kättesaadavaks tegemiseks veebisaidil, millele hüperlink ligi pääseda võimaldab, on nad juba arvestanud kõigi internetikasutajatega kui üldsusega (vt Euroopa Kohtu 8. septembri 2016. a otsus asjas C-160/15 GS Media, p 42; Svensson jt, p-d 24-28). (p 17.1)

Euroopa Kohus on lahendis GS Media selgitanud, et hindamisel, kas internetis üleval olevale teosele ligipääsu võimaldamine hüperlingi lisamise teel on „üldsusele edastamine“ direktiivi 2001/29/EÜ art 3 lg 1 tähenduses, tuleb isiku puhul, kel ei ole majandusliku kasu saamise eesmärki, arvesse võtta asjaolu, et see isik ei tea ja ei saa mõistlikult teada, et see teos on avaldatud veebisaidil autoriõiguse omaja loata (vt p 47). Kui hüperlinkide teel teosele juurdepääsu on võimaldatud kasusaamise eesmärgil, võib Euroopa Kohtu hinnangul eeldada, et linkide ülespanija on kontrollinud, et asjakohane teos ei ole avaldatud ebaseaduslikult veebisaidil, millele need hüperlingid viivad. Sellest on Euroopa Kohus tuletanud ümberlükatava eelduse, et ülespanek on toimunud täies teadmises kõnealuse teose kaitstusest ja autoriõiguse omaja loa puudumisest teost veebis avaldada (GS Media, p 51).

Eeltoodud Euroopa Kohtu seisukohad on asjakohased ka juhul, kui kättesaadavaks tegemine ja seega edastamise toiming direktiivi 2001/29/EÜ art 3 lg 1 tähenduses ei seisne mitte kaitstud teoste juurde suunavate klikitavate linkide pakkumises, vaid teose taasavaldamises veebilehel või postitamisel Facebooki kontol (vrd ka Euroopa Kohtu 21. oktoobri 2014. a määrus kohtuasjas C-348/13 BestWater International, kus kohus kinnitas lahendis Svensson jt öeldu kehtivust ka olukorras, kus isik tegi teisel veebisaidil asuva teose nähtavaks enda leheküljel asuvas aknas (ingl framing)). Eelnevast tuleneb, et vähemalt teose üldsusele kättesaadavaks tegemise õiguse rikkumise kontekstis on kostjalt oodatava hoolsusstandardi sisustamisel tähtsus ka sellel, kas ta tegutseb majandusliku kasu saamise eesmärgil või mitte. (p 18.3)

Kokku: 1| Näitan: 1 - 1

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json