Tsiviilkohtumenetluse seadustik (lühend - TsMS)

Menetluskulude kindlaksmääramisel ja väljamõistmisel tuleb arvestada sellega, milliseid kulutusi sai isik ette näha.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-2-5-06.

Kostjate huvid on olnud kokkulangevad ning nende esindaja koostatud dokumendid seetõttu samasisulised. Mõnel juhul on ühes dokumendis kajastatud mõlema kostja seisukoht. See on menetlusökonoomiliselt õige, kuid ei anna alust nõuda õigusabikulude hüvitamist mitmekordselt.

Vt p 14.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-87-09.

Kokkulepe tulemustasu kohta on lubatav advokatuuriseaduse § 61 lg 3 kohaselt. See aga ei tähenda, et tulemustasu korral ei tuleks hinnata õigusabikulude põhjendatust ja vajalikkust TsMS § 175 lg 1 tähenduses. Õigusabikulude põhjendatust ja vajalikkust ei ole aga võimalik hinnata ilma õigusabi osutamiseks tehtud toiminguid (ja sellele kulunud aega) teadmata. Selleks on õigusabi osutajal vaja kohtule esitada dokumendid õigusabi osutamisele kulunud aja ning tehtud toimingute kohta. Vastasel korral ei ole võimalik õigusabikulusid välja mõista. TsMS § 174 lg 2 teise lause (enne 1. jaanuari 2009. a kehtinud redaktsioonis) kohaselt lisatakse menetluskulude väljamõistmise avaldusele menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid. TsMS § 175 lg 1 õigeks kohaldamiseks tuleb nimetatud lauset tõlgendada nii, et õigusabikulude kohta tuleb esitada ka dokument, millest nähtuks õigusabi osutamisele kulutatud aeg ning tehtud toimingud. Kui menetlusdokument oli puudustega, tuli kohtul tsiviilkohtumenetluse seadustiku mõtte kohaselt ka enne 1. jaanuari 2009 anda menetlusosalisele tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks. TsMS § 174 lg 5 (alates 1. jaanuarist 2009 kehtiv redaktsioon) esimese lause kohaselt võib kohus anda menetlusosalisele tähtaja hüvitatavate menetluskulude täpsustamiseks või kohustada teda esitama menetluskulusid tõendavaid dokumente.

TsMS § 175 lg 3 kohaselt hüvitatakse mitmele lepingulisele esindajale tehtud kulutused, kui need olid tingitud asja keerukusest või esindaja vahetumise vajadusest. Nimetatud lõikes on pandud kohtutele kohustus analüüsida ja põhjendada menetluskulude kindlaksmääramise menetluses tehtavas lahendis seda, kas ja miks oli konkreetne tsiviilasi niivõrd keerukas, et tingis mitme esindaja kasutamise vajaduse. Selleks on kohtutel mh õigus nõuda avaldajalt selgitust TsMS § 174 lg 5 alusel. Heas usus toimiv menetlusosaline esitab sellekohased põhjendused menetluskulude kindlaksmääramise avalduses omal algatusel. Tsiviilasja ei muuda iseenesest keerukaks asjaolu, et menetlusosalised kasutavad mitut esindajat, vaid keerukus peab tulenema asja olemusest ja mahust.

Asja keerukus võib seisneda ka tõendite hindamises, eelkõige kui hinnatavate tõendite maht on suur.

Teise esindaja õigusabikulude väljamõistmine poolelt võib kõne alla tulla eelkõige siis, kui teisel esindajal on teatud valdkonnas eriteadmised (nt patendiõiguses, kaubamärgiõiguses vms), mis on asjaolude või tõendite hindamiseks vajalikud.

Menetluskulude väljamõistmine toimub põhimõtteliselt samadel alustel kahjuhüvitise väljamõistmisega võlaõigusseaduse järgi. Siiski on menetluskulude väljamõistmiseks ette nähtud eraldi menetlus, mille põhimõtted on sätestatud tsiviilkohtumenetluse seadustikus ja selle alusel kehtestatud õigusaktides. Kuivõrd nimetatud õigusaktide alusel on võimalik menetluskulud välja mõista ka tulemustasu korral, ei kohaldata võlaõigusseadust.

vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 6. jaanuari 2010. a määrus nr 3-2-1-154-09 ja 8. detsembri 2009. a määrus nr 3-2-1-142-09.

Praegusel juhul said pooled arvestada nende menetluskulude hüvitamise piirmääradega, mis olid kehtestatud hagi esitamise ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse 15. detsembri 2005. a määrusega nr 306 "Lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad".

TsMS § 178 lg 3 kohaselt ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise määruse peale esitatud määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid.

Enne 1. jaanuari 2009. a kehtinud TsMS § 174 lg 2 ei nõudnud, et menetluskulud oleksid avalduse esitamise ajal kantud (vt Riigikohtu 8. detsembri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-09).

Kui asjas kohaldub hagi esitamise ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse 15. detsembri 2005. a määrus nr 306 (vt nt Riigikohtu 6. jaanuari 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-154-09 ja 8. detsembri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-09), tuleb kooskõlas määruse §-s 2 sätestatuga asja keerukuse hindamisel arvestada mh asjaoludega, kas menetluse käigus on esitatud määruskaebusi, asjas on toimunud tavalisest rohkem kohtuistungeid või aeganõudvaid menetlustoiminguid, asjas käsitletavate asjaolude ja tõendite maht on tavapärasest suurem.

Menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse kontrollimisel tuleb TsMS § 175 lg-ga 1 kooskõlas hinnata, kas õigusabi osutamise kulud ja töömaht on mõistlikud ja põhjendatud eraldiseisvalt, mitte võrrelduna samas asjas teise poole esindaja kulude või töömahuga.

TsMS § 175 lg 1 annab kohtule võimaluse hinnata esindaja töö mahtu ka selle kaudu, kuivõrd tema koostatud menetlusdokumendid asjas erinevad või sarnanevad.

Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine TsMS § 175 lg 1 järgi on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire.

Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude vajalikkuse ja põhjendatuse kontrollimine on kohtu diskretsiooniotsus.

Kui ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse läbi vaatamata, kannab apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud apellant.

Täiendava otsuse tegemise avalduse esitamise tähtaeg on ennistatav TsMS § 67 järgi.

Vabariigi Valitsuse 4. septembri 2008. a määrusega nr 137 kinnitatud "Lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad" eesmärk on piirata menetluse kaotanud poolelt võitnud poolele lepingulise esindaja kulude väljamõistmist. Menetlusosalise vajadus kvalifitseeritud õigusabi ja esindaja järele on suurem, kui menetluses otsustatakse suurema rahalise nõude üle. Eelduslikult on suurema tsiviilasja hinnaga nõude lahendamine ka keerukam, tuues kaasa suuremad lepingulise esindaja kulud. Kui leida, et saab võrrelda isikuid, kelle hagi hind on töövaidluses 10 000 krooni ja kellele kehtib lepingulise esindaja kulude sissenõudmise piirmäär 5000 krooni, isikutega, kelle hagi hind on töövaidluses 11 521 krooni 24 senti ja kellele kehtib lepingulise esindaja kulude sissenõudmise piirmäär 25 000 krooni, on nende erineva kohtlemise lubatavaks eesmärgiks see, et ühelt poolt tagada kaotanud poolele väiksema tsiviilasja hinnaga nõude puhul väiksemad vastaspoole lepingulise esindaja kulude hüvitamise piirmäärad ja teiselt poolt see, et menetluse võitnud poolel oleks võimalus saada menetluse kaotanud poolelt seda suuremat hüvitist lepingulise esindaja kulude katteks, mida kaalukam ja eelduslikult keerukam on vaidlus teise menetlusosalise jaoks. Esindajakulude sissenõudmise piirmäärasid sätestades piirab määrus nr 137 kohtuasja võitnud poole kulude hüvitamist, kaitstes sellega kohtuasja kaotanud poolt. Eelmises lõigus nimetatud eesmärgi täitmiseks on seal mainitud isikute gruppide ebavõrdne kohtlemine proportsionaalne. Lepingulise esindaja kulude sissenõudmise piirmäära kehtestamine kindla summana on selle eesmärgi saavutamiseks sobiv ja vajalik. Abinõu mõõdukus on tagatud kohtu piisavalt suure kaalutlusõigusega menetluskulude jaotuse kohta otsustuse tegemisel. Kohtul on võimalik jätta menetluskulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kohtul on diskretsiooniõigus ka lepingulise esindaja kulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel menetluskulude kindlaksmääramise menetluses. (NB! Seisukoha muutus! RKTKm 14.04.2021, nr 2-19-10324/42)

Menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb arvestada mh ka kohtuvaidluse asjaoludega, eelkõige asja keerukuse ja mahukusega. Samuti tuleb kaaluda, kas menetlusosaliselt on põhjendatud mõista lepingulise esindaja kulu välja rohkem, kui oli tema nõude suurus. Töötaja rahalise nõudega vähekeerukate asjade puhul on üksnes erandlike asjaolude esinemise korral vajalik ja põhjendatud mõista tööandja lepingulise esindaja kulu välja suuremas ulatuses kui oli hageja nõue (tsiviilasja hind). (NB! Seisukoha muutus! RKTKm 14.04.2021, nr 2-19-10324/42)

Töövaidluste lahendamisel tuleb käsitada töötajat töösuhte nõrgema poolena. Töötaja nõrgema seisundi tasakaalustamiseks on kohtul töövaidluse lahendamisel kõrgendatud selgitamiskohustus. Samuti väljendub töötaja kui nõrgema poole kaitse kohtumenetluses selles, et töötajal on võrreldes tööandjaga osal juhtudel väiksem tõendamiskoormus.

Olukorras, kus menetluskulude kindlaksmääramist ja teistelt menetlusosalistelt väljamõistmist taotleb mitu isikut ühiselt (nt seetõttu, et neil on olnud ühine esindaja), näitamata kummagi isiku kulude suurust, peab kohus selle kindlaks tegema. Juhul kui kohus ei ole menetluskulude hüvitamist nõudvate isikute osa kindlaks määranud, tuleb lugeda, et nende panus menetluskulude kandmisel oli võrdne ning kummagi menetluskuluks on pool nõutavatest menetluskuludest (vt ka Riigikohtu 25. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-11, p 14). (p 15) Menetluskulude hüvitamise kriteeriumiks on esindajakulude põhjendatus ja vajalikkus ning tsiviilasja hind. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus (vt ka Riigikohtu 18. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 19). Menetluskulude väljamõistmise õiglust ja mõistlikkust hinnatakse menetluskulude jaotuse määramisel põhimenetluses. Menetluskulude kindlaksmääramise menetluses TsMS § 162 lg 4 ei kohaldu (Riigikohtu 27. veebruari 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-11, p 12). (p 18) Menetluskulude koos käibemaksuga väljamõistmise eelduseks on avaldaja kinnitus, et ta ei saa kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kui avaldaja ei kinnita, et ta ei saa käibemaksu tagasi arvestada, mõistab kohus menetluskulud tema kasuks välja ilma käibemaksuta. (p 16)

Menetlustoimingut, mille tegemiseks on kehtestatud tähtaeg, võib TsMS § 62 lg 2 kohaselt teha tähtaja viimasel päeval kuni kella 24.00-ni. Kohtulahendi peale kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis esitatavale kaebusele kohalduvad TsMS § 335 lg-d 1 ja 2, mille järgi piisab kirjaliku kaebuse esitamiseks antud tähtajast kinnipidamiseks kaebuse edastamisest kohtule elektronpostiga tingimusel, et kaebuse originaal esitatakse kümne päeva jooksul (vt ka Riigikohtu 29. mai 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-12, p-d 8 ja 9). (p 12)

Eelkõige võib lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikuks kuluks, mille hüvitamist saab nõuda teiselt menetlusosaliselt, olla õigusteenuse osutamise. Lisaks võib hüvitatavaks menetluskuluks olla otsene sõidukulu, s.o transpordikulu. Lepingulise esindaja otsene sõidukulu võib olla vajalik ja põhjendatud eelkõige juhul, kui tema tegutsemiskoht ei ole tsiviilasja menetleva kohtu tööpiirkonnas või kohtumaja teeninduspiirkonnas. Sõidukuluna on seejuures käsitatav nt bussipileti või autokütuse maksumus. Menetlusosaliselt ei ole võimalik mõista välja hüvitist teise menetlusosalise lepingulise esindaja sõidule kulunud aja eest. (p 17) Menetluskulude koos käibemaksuga väljamõistmise eelduseks on avaldaja kinnitus, et ta ei saa kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kui avaldaja ei kinnita, et ta ei saa käibemaksu tagasi arvestada, mõistab kohus menetluskulud tema kasuks välja ilma käibemaksuta. ( p 16)

Hagita menetlustes esindajakulude väljamõistmisel tuleb üldnormina kohaldada TsMS § 175 lg-d 1–31. Põhiliseks kriteeriumiks esindajakulude korral on lähtuda nende vajalikkusest ja põhjendatusest (vt Riigikohtu 19. juuni 2013. a määruse tsiviilasjas nr 3-2-1-58-13, p 14). (p 13)

Riigikohtu 19. juuni 2013. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-58-13 on Riigikohtu varasemat praktikat muudetud. Selle määruse p-s 14 jõudis Riigikohus seisukohale, et hagita menetlustes esindajakulude väljamõistmisel tuleb üldnormina kohaldada TsMS § 175 lg-d 1–31 ning põhiliseks kriteeriumiks on TsMS § 175 lg 1 järgi lähtuda esindajakulude korral nende vajalikkusest ja põhjendatusest (vt lähemalt viidatud lahendit). (p 11)

Asjaolu, et menetlusosalisele osutas õigusabi tema poeg, kes ei ole nõudnud temalt arve maksmist, ei tähenda seda, et menetlusosalisel ei ole nimetatud õigusabikulu tekkinud või et kohus pidi nõudma arve tasumist tõendavaid dokumente. Menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele tuleb lisada menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele ei välista asjaolu, et menetluskulud kandis muu isik. Menetluskulusid tõendavaid dokumente ei pea menetlusosaline kohtu nõudmiseta esitama. Kohtul on õigus nõuda menetluskulude kohta selgitusi või tõendavaid dokumente, kui kohtul tekib menetluskulude kandmise kohta kahtlus või ei ole menetluskulude nimekiri selge. Menetluskulu tõendavaks dokumendiks on lisaks kulu kandmist tõendavale dokumendile ka menetlusosalisele esitatud arve. (p 13)

Olukorras, kus menetluskulude kindlaksmääramist ja teistelt menetlusosalistelt väljamõistmist taotleb mitu isikut ühiselt, näitamata iga isiku kulude suurust, peab kohus selle kindlaks tegema. Kui kohus ei ole menetluskulude hüvitamist nõudvate isikute osa kindlaks määranud, tuleb lugeda, et nende panus menetluskulude kandmisel oli võrdne.

Menetluskulude kindlaksmääramise menetluses ei ole kohus seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele. Kui kohtul on menetluskulude kindlaksmääramisel mingi asjaolu suhtes kahtlusi, peab ta andma menetlusosalisele võimaluse olukorda selgitada ja esitada vajadusel tõendeid. (p 11)

Alates 1. jaanuarist 2013 kehtivat TsMS § 175 lg 1 redaktsiooni saab kohaldada üksnes nendes asjades, milles hagi on esitatud pärast seda kuupäeva. (p 12)

TsMS § 175 lg 1 tõlgendamisel tuleb arvestada mh TsMS § 231 lg-tega 2 ja 4, mis reguleerivad asjaolude omaksvõttu. TsMS § 175 lg 1 esimene lause võimaldab jätta menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse kontrollimata vaid siis, kui avaldus on omaks võetud (vt Riigikohtu 14. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-107-13, p 15). (p 13)

Menetluskulude kindlaksmääramise avalduse esitamise ja menetluskulude nimekirja koostamise eest kantud menetluskulud ei ole põhjendatud ega vajalikud kulud TsMS § 175 lg 1 mõttes (p 12). (NB! Seisukoha muutus! Vt RKTKm 27.05.2020, nr 2-18-7550/80)

Menetluskulude jätmine hagejate kanda nende osasid märkimata ei olnud põhimenetluses õige. Kumbki hageja esitas kostja vastu eraldi nõude ja seda tulnuks arvestada ka menetluskulude jaotamisel. (p 21)

Asjatundja arvamuse saamise kulud on dokumentaalsete tõendite saamise kulud TsMS § 143 p 2 mõttes, seega asja läbivaatamise kulud. TsMS ei sisalda otsesõnu sätet, mis kohustaks kohut hindama dokumentaalse tõendi saamise kulu puhul selle vajalikkust ja põhjendatust sarnaselt lepingulise esindaja kuludega TsMS § 175 lg 1 järgi. Samas on kolleegiumi arvates vastavalt kohaldatavad kahju hüvitamise üldreeglid, mh VÕS § 128 lg 3, mille järgi loetakse otseseks varaliseks kahjuks mh kahju tekitamisega seoses kantud mõistlikud kulud. Asja läbivaatamise kulude hüvitamise regulatsiooni eesmärgiks ei ole hüvitada menetlusosalisele ülemääraseid kulutusi, mis viimane on tõendi saamiseks teinud. Dokumentaalse tõendi saamise kulude puhul on nende mõistlikkus ehk vajalikkus ja põhjendatus seega kohtute poolt kontrollitav. Muu hulgas saab hinnata tehtud töö vajalikkust, st kas tõendi hankimine oli poole seisukohtade kinnitamiseks vajalik ja mõistlik. Samuti tuleb hinnata, kas arvamuse andmiseks tehtud ajalist ja rahalist kulu võib ka suurusjärguna pidada mõistlikuks, hinnates vajadusel mh võimalikke alternatiive kulu kandmiseks. (p 22)

Kohtul oleks mõistlik kasutada selliseid kättetoimetamisteatisi, mis võimaldaks TsMS § 327 tingimuste täitmist kontrollida ja võimalusel ka nt eelistada dokumendi hoiustamisele selle mahajätmist (ja selle dokumenteerimist) TsMS § 326 kohaselt. Selline kättetoimetamine tagab saajale suurema tõenäosusega dokumendiga tutvumise võimaluse ja võimaldab kättetoimetamise ka kiiremini läbi viia. (p 15)

Tulenevalt TsMS § 327 lg 3 esimesest lausest saab määruse lugeda kättetoimetatuks kolme päeva möödumisel teate edastamisest. Edastamine tähendab selle sätte tähenduses postitamise korral dokumendi ärasaatmist. Seega tuleb kolme päeva arvestada dokumendi ärasaatmise kuupäevast. (p 17)

Tulenevalt TsMS § 327 lg 3 esimesest lausest saab määruse lugeda kättetoimetatuks kolme päeva möödumisel teate edastamisest. Edastamine tähendab selle sätte tähenduses postitamise korral dokumendi ärasaatmist. Seega tuleb kolme päeva arvestada dokumendi ärasaatmise kuupäevast. (p 17)

Asjatundja arvamuse kui dokumentaalse tõendi saamiseks tehtud kulu väljamõistmisele ei kohaldu TsMS §-s 153 sätestatud eksperditasu regulatsioon. Dokumentaalse tõendi saamise kulude mõistlikkus ehk vajalikkus ja põhjendatus on kohtus kontrollitav. Muu hulgas saab hinnata tehtud töö vajalikkust, st kas tõendi hankimine oli poole seisukohtade kinnitamiseks vajalik ja mõistlik. Samuti tuleb hinnata, kas arvamuse andmiseks tehtud ajalist ja rahalist kulu võib ka suurusjärguna pidada mõistlikuks, hinnates vajadusel mh võimalikke alternatiive kulu kandmiseks. (p 13)

TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus eelkõige õigusabile kulunud aja ja keerukuse hindamise osas. (p 11)

Lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust tuleb hinnata igas kohtuasjas eraldi. Maakohtu määrusest on selgelt jälgitav, mis põhjustel tuleb poolel hüvitada teise poole lepingulise esindaja keskmisest mõnevõrra kõrgem tunnitasu. Maakohus lähtus tunnitasu hindamisel õigesti tsiviilasja keerukusest ja mahukusest, arvestades seejuures eelkõige asjas esitatud tõenditega, kuivõrd tõendite esitamine on erinevalt õiguslikust kvalifitseerimisest ainult poole ülesanne, samuti menetluse kestusest ja esindaja kvalifikatsioonist. Lisaks arvestas maakohus, et ajakirjanduses avaldatud keskmine tunnitasu on aastatega eelduslikult tõusnud. (p 14)

Vt p 11.

Menetluskulude nimekiri võib kajastada lepingulise esindaja tehtud toimingutele kulunud aega ajavahemikena. (p 12)

Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt Riigikohtu 9. märtsi 2011. a otsis tsiviilasjas nr 3-2-1-174-10, p 10; 2. detsembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-10, p 10; 18. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 19).

Kuna kumbki pool ei vaidlustanud maakohtu määrust osas, millega maakohus määras, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist pärast 30 päeva möödumist määruse jõustumisest (maakohtu määruse resolutsiooni p 4), siis on maakohtu määrus selles osas TsMS § 466 lg 3 esimese lause kohaselt jõustunud. Selles osas maakohtu määrust tühistades ületas ringkonnakohus määruskaebuse piire, rikkudes TsMS § 651 lg-t 1 (koostoimes TsMS §-ga 659). Määruskaebuse piiride ületamine on menetlusõiguse normi oluline rikkumine TsMS § 669 lg 2 ja § 692 lg 4 esimese lause järgi, mistõttu tuleb eelnimetatud osas ringkonnakohtu määrus tühistada sõltumata määruskaebuse ulatusest ja põhjendustest (apellatsiooni piiride ületamise kohta vt vastavalt ka Riigikohtu 8. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-08, p 14). (p 17)

Menetluskulu väljamõistmise määruses tuleks selguse huvides alati tuua välja väljamõistetava menetluskulu koosseis, st näidata ära, kui suur on väljamõistetav riigilõiv, lepingulise esindaja kulu või muu menetluskulu. See lihtsustaks lahendist arusaamist ja edasikaebe ulatuse mõistmist ning võimaldaks kõrgema astme kohtul lahendis tehtud arvutusi paremini kontrollida. (p 16)

TsMS § 654 lg 22 eesmärk on võimaldada ringkonnakohtul selgitada resolutsiooni terviktekstis täiendavalt, milles seisnes maakohtu lahendi muutmise sisu. Kui aga ringkonnakohus on oma lahendis esitatud maakohtu lahendi resolutsiooni terviktekstist (tervikresolutsioonist) jätnud midagi maakohtu lahendi resolutsioonis kajastatust välja, ei saa sellest järeldada, et ringkonnakohus on maakohtu lahendi resolutsiooni selles osas muutnud. Üksnes tervikresolutsioon ei saa seega asendada neid ringkonnakohtu otsustusi, mida ringkonnakohus oleks pidanud sõnaselgelt tegema maakohtu lahendi osalisel tühistamisel. Kui tervikresolutsioon on vastuolus otsuse muude osadega, siis on tegemist TsMS § 442 lg 5 rikkumisega. (p 18)

Kui menetluskulud on TsMS § 174 lg 8 alusel kindlaks määranud kohtunikuabi, on see määruse tühistamise alus (ebaseaduslik kohtukoosseis), sest Riigikohtu üldkogu on 26. juunil 2014 tsiviilasjas nr 3-2-1-153-13 tehtud määruses tunnistanud TsMS § 174 lg 8 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks. (p 12)

Kuna Riigikohtu üldkogu on 26. juuni 2014 lahendiga tunnistanud põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks TsMS § 175 lg 4 ning samuti Vabariigi Valitsuse 4. septembri 2008. a määruse nr 137, tuleb menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise uuel läbivaatamisel maakohtul kontrollida lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. (p 13)

Kuna Riigikohtu üldkogu on 26. juuni 2014 lahendiga tunnistanud põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks TsMS § 175 lg 4 ning samuti Vabariigi Valitsuse 4. septembri 2008. a määruse nr 137, tuleb menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise uuel läbivaatamisel maakohtul kontrollida lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust (p 13). Seetõttu ei ole tsiviilasja hinnal lepingulise esindaja kulude sissenõudmisel enam määravat tähendust. (p 14)

Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel teeb kohus TsMS § 175 lg 1 kohaselt kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja keerukuse hindamise kohta.

Üldjuhul ei tohiks väljamõistetav menetluskulu suurus rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda. Tsiviilasja hinnast suuremas ulatuses menetluskulu väljamõistmine rahalise nõudega asjas oleks õigustatud üksnes asja erilise keerukuse ja suure mahu puhul. (p 14)

Kuna menetluskulude avalduse ja nimekirja koostamine ei nõua õigusalaseid eriteadmisi ja need saab kohtule esitada ka menetlusosaline ise ilma lepingulise esindajata, ei ole tegemist põhjendatud ja vajalike kuludega TsMS § 175 lg 1 mõttes. (p 13) (NB! Seisukoha muutus! Vt RKTKm 27.05.2020, nr 2-18-7550/22), (NB! Seisukoha muutus! Vt RKTKm 14.04.2021, nr 2-19-10324/42).

Vt p 14.

TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus (kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise osas), millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu 11. veebruari 2015. a kohtumäärus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11; Riigikohtu 18. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 19). (p 14)

Kohtud jätsid õigesti menetluskulud TsMS § 168 lg-te 4 ja 5 järgi kostja kanda. Kui kostja on pärast vindikatsioonihagi (AÕS § 80) esitamist korteri valduse üleandmiseks ja kostja väljatõstmiseks korteri vabastanud, on ta hageja nõude TsMS § 168 lg 5 mõttes rahuldanud. (p 13)

Töövaidluskomisjoni menetlus on seaduses sätestatud kohtueelne menetlus TsMS § 144 p 4 tähenduses, milles kantud kulude hüvitamist saab menetlusosaline teiselt menetlusosaliselt nõuda kooskõlas TsMS § 162 lg-s 2 ja § 175 lg-s 1 sätestatuga. (p 12)

Ainuüksi asjaolu, et menetlusosaliseks on riik oma tulundusasutuse kaudu, kelle struktuuri koosseisus on kvalifitseeritud juristid, ei anna alust jätta lepingulise esindaja kulusid vastaspoolelt välja mõistmata. TsMS § 175 lg 1 alusel lepingulise esindaja kulude väljamõistmisel kaalub kohus kulude põhjendatust ja vajalikkust, arvestades mh asja keerukust. Seega hindab kohus ka seda, kas vaidluse keerukuse tõttu oli menetlusosalisel põhjendatud kasutada advokaadist lepingulise esindaja õigusabi. Advokaadi kasutamine ei pruugi olla põhjendatud, kui vaidluse vähese keerukuse tõttu oleks menetlusosaline ilmselt saavutanud oma menetluslikud eesmärgid ka ilma advokaadi abita, kasutades lepingulise esindajana oma töötajat või teenistujat, kellel on kohtu arvates esindamiseks piisavad teadmised ja kogemused. (p 14)

Töövaidluskomisjoni menetlus on seaduses sätestatud kohtueelne menetlus TsMS § 144 p 4 tähenduses, milles kantud kulude hüvitamist saab menetlusosaline teiselt menetlusosaliselt nõuda kooskõlas TsMS § 162 lg-s 2 ja § 175 lg-s 1 sätestatuga. (p 12)