KOHTUMENETLUSÕIGUSKriminaalmenetlus

Teksti suurus:

Kriminaalmenetluse seadustik (lühend - KrMS)

Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.

Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.

Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-4-1-6-05 PDF Riigikohus 23.03.2005

Põhiseaduse §-st 15 tulenevalt saab Riigikohus jätta isiku individuaalkaebuse õigustloova akti põhiseaduslikkuse kontrollimiseks menetlemata üksnes siis, kui isikul on muul tõhusal viisil võimalik kasutada talle selle põhiseaduse paragrahviga tagatud õigust kohtulikule kaitsele (Riigikohtu üldkogu 17. märtsi 2003. a otsus asjas nr 3-1-3-10-02 - RT III 2003, 10, 95, p 17; 6. jaanuari 2004. a otsus asjas nr 3-1-3-13-03 - RT III 2004, 4, 36, p 32; 6. jaanuari 2004. a otsus asjas nr 3-3-2-1-04 - RT III 2004, 4, 37, p 26). (p 4)


Ehkki PSJKS ei sätesta otsesõnu võimalust esitada Riigikohtule individuaalkaebus õigustloova akti põhiseaduslikkuse kontrollimiseks, saab Riigikohus jätta isiku kaebuse menetlemata üksnes siis, kui isikul on muul tõhusal viisil võimalik kasutada talle põhiseaduse §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele (Riigikohtu üldkogu 17. märtsi 2003. a otsus asjas nr 3-1-3-10-02 - RT III 2003, 10, 95, p 17; 6. jaanuari 2004. a otsus asjas nr 3-1-3-13-03 - RT III 2004, 4, 36, p 32; 6. jaanuari 2004. a otsus asjas nr 3-3-2-1-04 - RT III 2004, 4, 37, p 26). (p 4) Kui mingi muu menetluskord tagab isikule tõhusad võimalused põhiõiguste väidetava rikkumise kohtulikuks kontrollimiseks, ei ole taotlus lubatav ja Riigikohtul puudub alus selle sisuliseks menetlemiseks. Menetluskord on tõhus, kui isikul on võimalik esitada põhiseaduslikkuse järelevalve taotlus oma kohtuasja raames mis tahes menetlusastmes. (p 7)

3-1-1-41-08 PDF Riigikohus 23.09.2008

KrMS §-s 21 sätestatu mõtte kohaselt on eeluurimiskohtunik pädev täitma kohtueelse menetluse raames talle kriminaalmenetluse seadustikuga pandavaid ülesandeid. Kõik kriminaalmenetluse seadustikust tulenevad eeluurimiskohtuniku ülesanded on sellised, mis kulgeva kriminaalmenetluse raames garanteerivad vaid üksikute menetlustoimingute tegemisel täiendava põhiõiguste kaitse. Kuid, nagu on põhjendatult märgitud riigiprokuratuuri määruskaebuses, ei saa eeluurimiskohtunik toimida kriminaalasja arutava kohtunikuna ja tema pädevuses ei ole kriminaalmenetluse mingite asjaolude tõendatuks tunnistamine ega kriminaalmenetluse kui terviku kulgemise põhjendatuse hindamine.


KrMS §-s 228 sätestatu süstemaatiline ja teleoloogiline tõlgendamine välistab kriminaalmenetluse lõpetamise määruse vaidlustamise KrMS VIII peatüki 5. jaos ettenähtud korras. Erinevalt üksikutest konkreetsetest menetlustoimingutest või kohtueelse menetluse raames koostatud määrustest ei ole kohtueelne menetlus kui ajas kulgev nähtus tervikuna vaidlustatav KrMS VIII peatüki 5. jaos sätestanud korras ega ka mistahes muus korras. Tulenevalt KrMS § 193 lg-s 1 ja § 194 lg-s 2 sätestatust alustatakse kriminaalasja kohtueelset menetlust siis, kui on ilmnenud kuriteotunnused (kui on tõusetunud kuriteokahtlus). Kuriteokahtlused on kõige raskemate õiguserikkumiste kahtlused, mille põhjendatust saab kontrollida eranditult vaid kriminaalmenetluse vahendusel (esialgselt kohtueelse menetluses ja vajadusel lõplikult sellele järgnevas kohtumenetluses). Seejuures on oluline silmas pidada, et ainuüksi kohtueelse menetluse tulemina ei saa kedagi kuriteo toimepanemises süüdi tunnistada, sest tulenevalt PS §-st 146 kohaselt mõistab õigust ainult kohus ja KrMS § 211 kohaselt on kohtueelse menetluse eesmärk pelgalt vaid kohtumenetluseks tingimuste loomine. Arvestades seda, et kohtueelne menetlus oma terviklikkuses ise on suunatud kahtlustatava poolt õiguserikkumise tuvastamisele, ei olegi kohtueelse menetluse alustamine ja selle kulgemine kohtus vaidlustatavad.

Olukorras, mil kõrgemalseisev prokurör tühistab alamalseisva prokuröri poolt koostatud kriminaalmenetluse lõpetamise määruse ja taasalustab kriminaalmenetlust, võib tõusetuda küsimus, kas selliselt toimides ei riivata Põhiseaduse § 23 lg-s 3 sätestatud ne bis in idem põhimõtet. Siinjuures tuleb märkida, et sedasama põhimõtet sätestavas EIÕK 7. lisaprotokolli art 4 teises lõikes on märgitud, et see põhimõte ei takista menetluse taasalustamist juhtudel, mil taasalustamise võimalus on siseriiklikus seaduses ette nähtud ja kui on tõendeid uutest või äsjailmnenud faktidest või kui varasemas menetluses on olnud puudujääk, mis võis asja lahendit mõjustada. Kriminaalmenetluse taasalustamise võimalus on ette nähtud KrMS § 213 lg 1 p-s 6. Seega kriminaalmenetlust välistavaks asjaoluks saab KrMS § 199 lg 1 p 5 kohaselt olla vaid tühistamata kriminaalmenetluse lõpetamise määrus.


Tulenevalt KrMS § 193 lg-s 1 ja § 194 lg-s 2 sätestatust alustatakse kriminaalasja kohtueelset menetlust siis, kui on ilmnenud kuriteotunnused (kui on tõusetunud kuriteokahtlus). Kuriteokahtlused on kõige raskemate õiguserikkumiste kahtlused, mille põhjendatust saab kontrollida eranditult vaid kriminaalmenetluse vahendusel (esialgselt kohtueelse menetluses ja vajadusel lõplikult sellele järgnevas kohtumenetluses). Seejuures on oluline silmas pidada, et ainuüksi kohtueelse menetluse tulemina ei saa kedagi kuriteo toimepanemises süüdi tunnistada, sest tulenevalt PS §-st 146 kohaselt mõistab õigust ainult kohus ja KrMS § 211 kohaselt on kohtueelse menetluse eesmärk pelgalt vaid kohtumenetluseks tingimuste loomine.


KrMS §-s 21 sätestatu mõtte kohaselt on eeluurimiskohtunik pädev täitma kohtueelse menetluse raames talle kriminaalmenetluse seadustikuga pandavaid ülesandeid. Kõik kriminaalmenetluse seadustikust tulenevad eeluurimiskohtuniku ülesanded on sellised, mis kulgeva kriminaalmenetluse raames garanteerivad vaid üksikute menetlustoimingute tegemisel täiendava põhiõiguste kaitse. Kuid eeluurimiskohtunik ei saa toimida kriminaalasja arutava kohtunikuna ja tema pädevuses ei ole kriminaalmenetluse mingite asjaolude tõendatuks tunnistamine ega kriminaalmenetluse kui terviku kulgemise põhjendatuse hindamine.


Olukorras, mil kõrgemalseisev prokurör tühistab alamalseisva prokuröri poolt koostatud kriminaalmenetluse lõpetamise määruse ja taasalustab kriminaalmenetlust, võib tõusetuda küsimus, kas selliselt toimides ei riivata Põhiseaduse § 23 lg-s 3 sätestatud ne bis in idem põhimõtet. Sedasama põhimõtet sätestavas EIÕK 7. lisaprotokolli art 4 teises lõikes on märgitud, et see põhimõte ei takista menetluse taasalustamist juhtudel, mil taasalustamise võimalus on siseriiklikus seaduses ette nähtud ja kui on tõendeid uutest või äsjailmnenud faktidest või kui varasemas menetluses on olnud puudujääk, mis võis asja lahendit mõjustada. Kriminaalmenetluse taasalustamise võimalus on ette nähtud KrMS § 213 lg 1 p-s 6.

3-1-1-64-09 PDF Riigikohus 21.09.2009

Kriminaalmenetluse seadustiku § 199 lg 3 kohustab menetlejat jätkama kriminaalmenetlust ka pärast kuriteo aegumistähtaja möödumist, kui süüdimõistetu taotleb seda rehabiliteerimise eesmärgil. Väärteomenetluse seadustiku § 29 lg-st 3 järeldub aga, et väärteomenetluses on aegumine absoluutne menetlustakistust, mis ei võimalda asja edasist menetlemist. Väärteomenetluse seadustiku §-s 2 lubatud kriminaalmenetluse analoogia käesolevas asjas ei kohaldu, sest väärteomenetluse seadustik näeb ette iseseisva regulatsiooni väärteomenetluse alustamise ja alustatud menetluse lõpetamise kohta väärteo aegumistähtaja möödumisel. Seega on seadusandja välistanud väärteo aegumistähtaja möödumisel menetluse alustamise või alustatud menetluse jätkumise mistahes, sh ka menetlusaluse isiku rehabiliteerimise eesmärgil.


KarS § 81 lg 3 sätestab, et väärtegu on aegunud, kui selle toimepanemisest kuni selle kohta tehtud otsuse jõustumiseni on möödunud kaks aastat. Kui isikule omistatav väärtegu aegub ajal, mil kohus on väärteoasjas otsuse teinud, aga otsus ei ole veel jõustunud, siis tuleb VTMS § 29 lg 1 p 5 järgi väärteomenetlus lõpetada, kui väärteo aegumistähtaeg kaks aastat on möödunud.

3-1-1-19-10 PDF Riigikohus 14.04.2010

Isiku kodus teostatud läbiotsimise ajal toimus Kaitsepolitseiameti, Päästeameti ja prokuratuuri ühiselt väljakuulutatud lõhkematerjali asukohast teavitamise kampaania, mis võimaldas kõigil teatud ajavahemikul teatada lõhkeainete ja lõhkekehade asukohast karistust kartmata. Kui isik ei teavitanud ametivõime enne tema elukohas toimunud läbiotsimist oma soovist kampaania käigus mingeid esemeid vabatahtlikult välja anda, kuid nõustub need menetlustoimingu rakendamisel tehtud ettepanekuga andma vabatahtlikult välja läbiotsimise määruses loetletud esemed, siis ei ole eelkirjeldatud tegevus vaadeldav lõhkematerjali, tulirelva ja laskemoona vabatahtliku väljaandmisena kõnealuse kampaania mõttes, vaid otsitavate esemete loovutamisena KrMS § 91 lg 8 kohaselt.


KrMS § 194 lg 1 kohaselt on kriminaalmenetluse ajend kuriteoteade või kuriteole viitav muu teave. Seega käsitatakse kriminaalmenetluse ajendina ükskõik millist informatsiooni võimaliku kuriteo kohta, sõltumata selle lähteallikast. Seejuures võib teave kuriteo kohta uurimisasutusele või prokuratuurile laekuda ka vahetult kuriteo toimepannud isikult endalt (näiteks süü ülestunnistamisele ilmumise korral). Asjaolu, milline oli isiku subjektiivse suhtumise liik toimepandusse, on kriminaalmenetluse ajendi aspektist tähtsusetu.

Kriminaalmenetluse ajend esineb ka olukorras, kui teave KarS §-des 414-415 ja 418-4181 sätestatud lõhkeaine, lõhkeseadeldise ja tulirelva ebaseaduslikku käitlemist puudutavast kuriteost laekub pädevatele ametiisikutele nimetatud kuriteo toimepanijalt endalt. Tuvastatakse sellise teabe põhjal isiku tegevuses mõne karistusseadustiku loetletud paragrahvis sätestatud kuriteo tunnused, on uurimisasutusel, kelle uurimisalluvuses KrMS § 212 mõttes on sellise kuriteo menetlemine, lähtuvalt KrMS §-st 6 kohustus alustada kriminaalmenetlust. Ka prokuratuuril lasub seadusest tulenev kohustus täita süüdistusfunktsiooni ning sellest tulenevalt toimetada kriminaalmenetlust iga isiku suhtes, kelle teos ilmnevad kuriteo asjaolud ja kelle suhtes ei ole KrMS §-s 6 märgitud erandid rakendatavad.


Legaliteedipõhimõte kohustab pädevaid ametivõime alustama kuriteo tunnuste sedastamisel kriminaalmenetlust sõltumata mis tahes isiku või riigiasutuse arvamusest. Eeltoodust järeldub ühtlasi, et uurimisasutusel ja prokuratuuril puudub kuriteole viitava teabe saamisel pädevus hinnata kriminaalmenetluse alustamise otstarbekust üksikjuhtumil. Sellise lähenemisega saavutatakse kõigi asjassepuutuvate isikute võrdne ja õiglane kohtlemine. Üksnes olukorras, kus pädevatele ametiasutustele laekunud teabe põhjal ilmnevad vahetult kriminaalmenetlust välistavad asjaolud KrMS § 199 tähenduses, on uurimisasutus ja prokuratuur õigustatud jätma kriminaalmenetluse alustamata. Tagamaks legaliteedipõhimõtte kohtulikku kontrolli, st uurimisasutusele ja prokuratuurile seadusega pandud kriminaalmenetluse alustamise kohustuse täitmist, on seadusandja KrMS §-des 207-208 kujundanud selleks kannatanu olemasolul eraldiseisva süüdistuskohustusmenetluse. Seega toimib kehtivas kriminaalmenetlusõiguses menetluse alustamise kohustus eranditeta.

Kaitsepolitseiameti, Päästeameti ja prokuratuuri ühistöös läbi viidav lõhkematerjali asukohast teavitamise kampaania ei ole paigutatav KrMS §-s 199 sätestatud kriminaalmenetlust välistavate asjaolude alla, mis iseenesest võimaldaks lõhkematerjali vabatahtlikult väljaandja suhtes jätta kriminaalmenetluse automaatselt alustamata. Seega on uurimisasutus ja prokuratuur ka kampaania käigus ilmnevate kuriteo asjaolude puhul vältimatult kohustatud alustama kriminaalmenetlust.

Kriminaalmenetluse ajend esineb ka olukorras, kui teave KarS §-des 414-415 ja 418-4181 sätestatud lõhkeaine, lõhkeseadeldise ja tulirelva ebaseaduslikku käitlemist puudutavast kuriteost laekub pädevatele ametiisikutele nimetatud kuriteo toimepanijalt endalt. Tuvastatakse sellise teabe põhjal isiku tegevuses mõne karistusseadustiku loetletud paragrahvis sätestatud kuriteo tunnused, on uurimisasutusel, kelle uurimisalluvuses KrMS § 212 mõttes on sellise kuriteo menetlemine, lähtuvalt KrMS §-st 6 kohustus alustada kriminaalmenetlust. Ka prokuratuuril lasub seadusest tulenev kohustus täita süüdistusfunktsiooni ning sellest tulenevalt toimetada kriminaalmenetlust iga isiku suhtes, kelle teos ilmnevad kuriteo asjaolud ja kelle suhtes ei ole KrMS §-s 6 märgitud erandid rakendatavad.

Põhiseaduse § 3 lg 1 esimese lause kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Riigivõimu teostamine on vaieldamatult ka kriminaalmenetluse läbiviimine selleks määratud ametiisikute poolt, mis põhiseaduse tsiteeritud sättest tulenevalt saab toimuda eranditult kooskõlas seadusega. Sellest järeldub, et ka erandid KrMS §-s 6 sätestatud kriminaalmenetluse alustamise kohustuslikkuse põhimõttest peavad tulenema seadusest.

Vastavalt põhiseaduse § 104 lg 2 p-le 14 on kriminaalmenetluse seadustik käsitatav nn konstitutsioonilise seadusena, mida saab vastu võtta ja muuta vaid Riigikogu koosseisu häälteenamusega. Seega on ka erandite kehtestamine KrMS §-s 6 sätestatud legaliteedipõhimõttest võimalik üksnes nimetatud tingimustele vastava seadusega.

3-1-1-71-10 PDF Riigikohus 01.11.2010

Õigusena KarS § 349 tähenduses saab mõista vaid tegelikku õigust. Seetõttu ei hõlma nimetatud süüteokoosseis juhtumeid, kus tähtsat isiklikku dokumenti kasutatakse või see antakse kasutada üksnes eesmärgiga omandada selline positsioon, mil isikul võib tekkida küll ootus teha tulevikus mingi tehing, aga mida ei ole võimalik vaadelda objektiivse nõudeõigusena.

Eraõiguslikust juriidilisest isikust ööklubi pidajal on õigus otsustada oma vaba äranägemise järgi selle üle, kas ta sõlmib klubisse pääseda soovivate inimestega klubisse sisenemist õigustava lepingu või mitte. Sealjuures võib klubipidaja keelduda nimetatud lepingu sõlmimisest hoolimata klubisse siseneda soovija vanusest. Seetõttu ei saa ööklubi turvamehele teise isiku dokumenti esitaval inimesel tekkida nõudeõigust enda klubisse sisse lubamise suhtes. Sellest lähtuvalt ei realiseeri isik, kes annab teisele isikule ööklubi turvamehele esitamiseks oma isikutunnistuse, KarS § 349 koosseisu.

3-4-1-3-11 PDF Riigikohus 02.06.2011

AVVKHS § 1 lõike 1 punkt 1 kohtleb isikuid erinevalt alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju eest hüvitise saamisel sõltuvalt menetlusetapist, milles kriminaalmenetlus kuriteo aegumise tõttu lõpetati. Tegemist on võrdsuspõhiõiguse riivega, mille põhiseaduspärasuse hindamiseks tuleb leida legitiimne eesmärk. (p 21)

AVVKHS § 1 lõike 1 alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise aluste loetelu hakkas kehtima AVVKHS jõustumise tõttu 1. jaanuaril 1998. Sel ajal kuritegu kohtumenetluse kestel ei aegunud ja seega sisaldas AVVKHS § 1 lõike 1 loetelu kuni 31. augustini 2002 kõik võimalikud erinevas menetlusetapis kuriteo aegumise alusel kriminaalmenetluse lõpetamise juhud. 1. septembril 2002 jõustunud karistusseadustiku § 81 kohaselt aegub kuritegu ka kohtumenetluse ajal. Karistusseadustiku rakendamise seadusega muudeti AVVKHS § 1 lõiget 1, sh muudeti § 1 lõike 1 punkti 1 sõnastust, kuid jäeti seejuures tõenäoliselt tähelepanuta aegumise instituudi uus korraldus karistusseadustikus ja sätestamata alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamine isikutele, kes viibisid kohtu loal vahi all ja kelle kriminaalmenetlus lõpetati kuriteo aegumistähtaja möödumise tõttu kohtuliku arutamise ajal. (p 22) Seadusandjal ei olnud legitiimset eesmärki kohelda isikuid AVVKHS § 1 lõikes 1 alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju eest hüvitise saamisel erinevalt sõltuvalt menetlusstaadiumist, milles kriminaalmenetlus kuriteo aegumistähtaja möödumise tõttu lõpetati. (p 23)


AVVKHS § 1 lõike 1 punkt 1 kohtleb isikuid erinevalt alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju eest hüvitise saamisel sõltuvalt menetlusetapist, milles kriminaalmenetlus kuriteo aegumise tõttu lõpetati. Tegemist on võrdsuspõhiõiguse riivega, mille põhiseaduspärasuse hindamiseks tuleb leida legitiimne eesmärk. (p 21)

AVVKHS § 1 lõike 1 alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise aluste loetelu hakkas kehtima AVVKHS jõustumise tõttu 1. jaanuaril 1998. Sel ajal kuritegu kohtumenetluse kestel ei aegunud ja seega sisaldas AVVKHS § 1 lõike 1 loetelu kuni 31. augustini 2002 kõik võimalikud erinevas menetlusetapis kuriteo aegumise alusel kriminaalmenetluse lõpetamise juhud. 1. septembril 2002 jõustunud karistusseadustiku § 81 kohaselt aegub kuritegu ka kohtumenetluse ajal. Karistusseadustiku rakendamise seadusega muudeti AVVKHS § 1 lõiget 1, sh muudeti § 1 lõike 1 punkti 1 sõnastust, kuid jäeti seejuures tõenäoliselt tähelepanuta aegumise instituudi uus korraldus karistusseadustikus ja sätestamata alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamine isikutele, kes viibisid kohtu loal vahi all ja kelle kriminaalmenetlus lõpetati kuriteo aegumistähtaja möödumise tõttu kohtuliku arutamise ajal. (p 22) Seadusandjal ei olnud legitiimset eesmärki kohelda isikuid AVVKHS § 1 lõikes 1 alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju eest hüvitise saamisel erinevalt sõltuvalt menetlusstaadiumist, milles kriminaalmenetlus kuriteo aegumistähtaja möödumise tõttu lõpetati. (p 23)

Kokku: 6| Näitan: 1 - 6

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json