Kriminaalmenetluse seadustik (lühend - KrMS)

KarS § 68 lg-s 1 sätestatut tuleb tõlgendada selliselt, et eelvangistus arvatakse karistusaja hulka üksnes kohtuliku arutamise esemeks olnud kuritegude puhul.

Sedastades kriminaalmenetluse lõpetamise aluste puudumise KrMS § 199 lg 1 p-de 1-5 mõttes, on kohtu pädevuses kokkuleppemenetluses sõlmitud kokkuleppe n-ö kinnitamine süüdimõistva kohtuotsuse tegemisega või selle kinnitamisest keeldumine kriminaalasja tagastamisega prokuratuurile. Seevastu puuduvad kohtul volitused sõlmitud kokkuleppe muutmiseks.

Süüdistatava soostumine kriminaalmenetluse lõpetamisega KrMS § 203 lg 1 alusel tähendab ühtlasi, et isik loobub talle inkrimineeritud kuritegudes kohtulahendi taotlemisest, seega ka enda võimalikust õigeksmõistmisest. Vahi all viibitud aeg ei ole kriminaalmenetluse lõpetamisel KrMS § 203 alusel süüdistatavale karistuseks. Vastavalt PS §-le 146 mõistab õigust ainult kohus. Kuriteo toimepanemise eest ette nähtud õigusjärelmite kohaldamine kriminaalmenetluses on vaieldamatult osa õigusemõistmisest. Seega puudub igasugune õiguslik alus käsitada vahi all viibitud aega otstarbekuse kaalutlusel kriminaalmenetluse lõpetamise korral isikule mõistetud karistusena.

Ringkonnakohtu volitusi kohtuotsust KrMS § 337 lg 1 p 2 alusel täpsustada tähendab ringkonnakohtu võimalust parandada maakohtu otsuses esinevaid pisivigu (nt eksitus kuupäevas, nime vale kirjapilt, tehnilised vead vm) juhtumil, kui puudub vähimgi õiguslik etteheide maakohtu otsuse sisule. Tuleb arvestada, et nn pisivigade parandamine ei tohi muuta otsuse sisulist õiguslikku tähendust ega tuua kaasa kohtumenetluse pooltele uusi/üllatuslikke õiguslikke tagajärgi (RKKKo nr 3-1-1-14-07).

KrMS § 126 lg 3 p 2 kohaselt tuleb asitõend üldjuhul tagastada omanikule või seaduslikule valdajale. See tähendab muu hulgas, et kohus ei saa otsuse tegemisel määrata KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel hävitamisele asitõendit, mis ei kuulu riigile ja mille omanik või seaduslik valdaja on teada. Kohus saab kohtuotsuse tegemisel määrata asitõendi hävitamisele või ümbertöötamisele üksnes juhul, kui asitõendina ära võetud ese kuulub (hiljemalt otsuse täitmise ajaks) riigile või kui tegemist on peremehetu asjaga asjaõigusseaduse (AÕS) § 96 lg 3 mõttes (nt kui asja senine omanik on avaldanud tahet asja omandist loobuda). Süüdistatava või kolmanda isiku omandis oleva asitõendi võib kohtuotsuse tegemisel hävitamisele määrata vaid juhul, kui kohus ühtlasi selle eseme mõnel seaduses sätestatud alusel seniselt omanikult konfiskeerib (RKKKo 3-1-1-51-13, p-d 8-10). ( p 9)

KrMS § 306 lg 1 p 13 kohaselt peab kohus kohtuotsuse tegemisel lahendama muu hulgas küsimuse, kuidas toimida asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud, arestitud või konfiskeerimisele kuuluvate muude objektidega. Kokkuleppemenetluses sõlmitud kokkulepe ei pea KrMS § 245 sõnastuse kohaselt tõesti käsitlema asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud objektidega seonduvat, kuid sama sätte lõige 1 punkt 10 kohaselt on kokkuleppe esemeks konfiskeerimisele kuuluva vara kohta kokkuleppe sõlmimine. Kohtuotsuse tegemisel süüdistatava süüdimõistmise ja kokkuleppekohase karistuse mõistmise kohta (KrMS § 248 lg 1 p 5) ei või kohus omaalgatuslikult muuta kokkuleppe eset, sealhulgas asitõendi konfiskeerimise osas. (Vt ka RKKKo 3-1-1-25-09, p 15). Süüdistatavat ja kaitsjat teavitamata ning nende nõusolekut küsimata kohtuotsusega kokkuleppe muutmine rikub süüdistatava õigust kokkuleppekohasele kohtuotsusele, mida tuleb käsitada kokkuleppemenetlust sätestavate menetlusnormide olulise rikkumisena. (p 7)

Asitõendit kokkuleppeväliselt konfiskeerides rikub maakohus kokkuleppemenetlust reguleerivaid sätteid KrMS § 318 lg 4 esimese lause tähenduses. Jättes maakohtu otsuse peale esitatud apellatsiooni selles osas läbi vaatamata, rikub ringkonnakohus omakorda oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 11)

KrMS § 306 lg 1 p 13 kohaselt peab kohus kohtuotsuse tegemisel lahendama muu hulgas küsimuse, kuidas toimida asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud, arestitud või konfiskeerimisele kuuluvate muude objektidega. Kokkuleppemenetluses sõlmitud kokkulepe ei pea KrMS § 245 sõnastuse kohaselt tõesti käsitlema asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud objektidega seonduvat, kuid sama sätte lõige 1 punkt 10 kohaselt on kokkuleppe esemeks konfiskeerimisele kuuluva vara kohta kokkuleppe sõlmimine. Kohtuotsuse tegemisel süüdistatava süüdimõistmise ja kokkuleppekohase karistuse mõistmise kohta (KrMS § 248 lg 1 p 5) ei või kohus omaalgatuslikult muuta kokkuleppe eset, sealhulgas asitõendi konfiskeerimise osas. (Vt ka RKKKo 3-1-1-25-09, p 15). Süüdistatavat ja kaitsjat teavitamata ning nende nõusolekut küsimata kohtuotsusega kokkuleppe muutmine rikub süüdistatava õigust kokkuleppekohasele kohtuotsusele, mida tuleb käsitada kokkuleppemenetlust sätestavate menetlusnormide olulise rikkumisena. (p 7)

Kui süüdistatavaga sõlmitud kokkuleppe kohaselt konfiskeeritav vara puudub, ei tohi maakohus teha ka näiteks asitõendina äravõetud asjade kohta konfiskeerimisotsust, sest vastasel juhul irdub maakohus süüdistatavaga sõlmitud kokkuleppest, rikkudes sellega KrMS § 248 lg 1 p 5. Kõnealune eksimus annab isikule õiguse KrMS § 318 lg 4 alusel apellatsiooni esitamiseks asjade konfiskeerimise ja hävitamise osas. (p 8)

KrMS § 245 lg 1 p 12 kohaselt kokkuleppe esemesse ka süüdistatava poolt hüvitatavad kriminaalmenetluse kulud. Seetõttu peavad prokurör, süüdistatav ja kaitsja jõudma läbirääkimiste käigus kokkuleppele nii kohtueelses menetluses tekkinud kui ka kohtumenetluses tekkida võivate menetluskulude hüvitamises, samuti võimalikus menetluskulude vähendamises ja menetluskulude ositi hüvitamises KrMS § 180 lg 3 alusel, s.o menetluskulude kandmise võimalikus individualiseerimises. Süüdistatava poolt hüvitatavad menetluskulud tuleb märkida kokkuleppesse võimaluse korral absoluutsummana, see tähendab, et kokkuleppes tuleb kokkuvõtvalt kajastada kokkuleppe sõlmimise ajaks tekkinud ja süüdistatavalt väljamõistetavate menetluskulude koosseis ja suurus. Kuna eesseisvas kohtumenetluses tekkida võivate kulude täpne suurus pole kokkuleppe sõlmimise ajal teada, võib selle kulu hüvitamise kokkulepet kajastada konkreetset summat välja toomata, piirdudes näiteks üldpõhimõtte sedastamisega, et ka kohtumenetluses tekkivad kriminaalmenetluse kulud jäävad süüdistatava kanda või mõistetakse süüdistatavalt välja, või vastupidi, et need jäävad riigi kanda. Võimaldamaks kohtul kontrollida kokkulepitud summa väljamõistmise seaduslikkust, peab KrMS § 180 lg 3 kohaldamise korral nähtuma kokkuleppest ka riigi kanda jäetavate menetluskulude suurus. (p 5.2)

Kuna süüdistatava poolt hüvitatavad menetluskulud kuuluvad alates 29. märtsist 2015 kokkuleppe esemesse, kohalduvad menetluskulude vaidlustamisele täies mahus kõik kokkuleppemenetlust reguleerivad sätted. Seega tuleb maakohtul juhinduda menetluskulude hüvitamise otsustuse tegemisel − nii nagu kõikide teiste kokkuleppega hõlmatud küsimuste lahendamisel − KrMS § 248 lg-st 1. Kokkuleppemenetlust reguleerivatest sätetest tuleb lähtuda ka ringkonnakohtu menetluses. KrMS § 318 lg 3 p-s 4 sätestatud edasikaebepiirang kohaldub ka menetluskulude hüvitamise otsustuse vaidlustamisele. Teisisõnu peab kokkuleppemenetluses lahendatud kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse peale esitatud kaebuses sisalduma viide mõnele kriminaalmenetluse seadustiku 9. peatüki 2. jao või KrMS § 339 lg 1 sätte rikkumisele. KrMS § 318 lg-s 4 nimetatud aluse puudumise korral tuleb ringkonnakohtul jätta kaebus KrMS § 326 lg 2 p 3 alusel läbi vaatamata.

Kokkuleppemenetluses lahendatud kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse peale esitatud kaebuses peab sisalduma viide mõnele kriminaalmenetluse seadustiku 9. peatüki 2. jao või KrMS § 339 lg 1 sätte rikkumisele. KrMS § 318 lg-s 4 nimetatud aluse puudumise korral tuleb ringkonnakohtul jätta kaebus KrMS § 326 lg 2 p 3 alusel läbi vaatamata.