Karistusseadustik (lühend - KarS)

Vastavalt VTMS §-le 87 arutatakse väärteoasja ainult väärteoprotokollis sätestatud ulatuses, mis tähendab, et kohus ei või väljuda väärteoprotokollis või kiirmenetluse otsuses sisalduva väärteokirjelduse piiridest (vt RKKKo nr 3-1-1-75-03).

Väärteoprotokolli teokirjelduses tuleb ära näidata juriidilise isiku töötaja, kes pani toime väärteokoosseisus kirjeldatud teo, sest vastasel juhul tuleb väärteoasjas menetlus lõpetada, kuna kõiki süüteo tunnuseid ei ole võimalik tuvastada (vt RKKKo nr 3-1-1-82-04, nr 3-1-1-121-04, nr 3-1-1-131-04, nr 3-1-1-9-05, nr 3-1-1-22-05, nr 3-1-1-70-05, nr 3-1-1-25-06, nr 3-1-1-80-06, nr 3-1-1-64-07, nr 3-1-1-84-07).

Väärteoprotokoll kannab väärteomenetluses samasugust funktsiooni, nagu süüdistusakt kriminaalmenetluses (vt ka RKKKo nr 3-1-1-105-03) ja selle ülesandeks on määratleda menetlusese ning anda menetlusalusele isikule teada, milles teda konkreetselt süüdistatakse. Neid funktsioone saab väärteoprotokoll täita vaid juhul, kui väärteoprotokollis on kajastatud andmed, mille alusel on võimalik hinnata, kas (nii objektiivne kui subjektiivne) süüteokoosseis on täidetud. Teisisõnu peab väärteoprotokollist nähtuma, milles menetlusalust isikut süüdistatakse ja millest lähtuvalt väärteoprotokolli koostaja leiab, et väärteokoosseis on täidetud. Vastasel juhul on rikutud VTMS § 19 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigust (vt RKKKo nr 3-1-1-80-06 ja nr 3-1-1-84-07). See tähendab, et "väärteo lühike kirjeldus" peab kajastama kõiki neid faktilisi asjaolusid, mille alusel on menetleja arvates võimalik lugeda süüteokoosseis täidetuks.

Seoses juriidilise isiku või juhtivtöötaja tegevusega tuleb arvestada sellega, et paljudes väärteokoosseisudes kirjeldatud teod, mille eest on ette nähtud ka juriidilise isiku vastutus, on sellised, mida reeglina ei pane toime juriidilise isiku juhtivtöötaja ega organ, vaid tavatöötajad. Sellest tulenevalt on kohtupraktikas aktsepteeritud ka seda, et teo paneb toime juriidilise isiku tavatöötaja juhtivtöötaja või organi käsul või vähemalt heakskiidul (vt nt RKKKo nr 3-1-1-82-04 ja nr 3-1-1-145-05).

Väärteoprotokolli teokirjelduses tuleb ära näidata juriidilise isiku töötaja, kes pani toime väärteokoosseisus kirjeldatud teo, sest vastasel juhul tuleb väärteoasjas menetlus lõpetada, kuna kõiki süüteo tunnuseid ei ole võimalik tuvastada (vt RKKKo nr 3-1-1-82-04, nr 3-1-1-121-04, nr 3-1-1-131-04, nr 3-1-1-9-05, nr 3-1-1-22-05, nr 3-1-1-70-05, nr 3-1-1-25-06, nr 3-1-1-80-06, nr 3-1-1-64-07, nr 3-1-1-84-07).

Kui kohus on jätnud sisuliselt käsitlemata menetlusaluse isiku kohtuvälises menetluses ja kohtuistungil antud üksikasjalikud ütlused väärteosündmuse kohta ning ei ole seda otsustust põhistanud, siis on oluliselt rikutud väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes.

Kvalifitseerides isiku käitumist KarS § 279 järgi ja jättes tema käitumise subjektiivse külje käsitlemata, rikutakse isiku käitumise karistusõigusliku kvalifitseerimise nõudeid. Selline minetus on väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes.

Täitmaks VTMS § 123 lg-st 2 tulenevat kohustust arutada väärteoasja täies ulatuses, peab maakohus hindama kõiki kohtuvälise menetleja poolt kogutud tõendeid. Sealhulgas peab kohus vajadusel omal algatusel kohtuistungile kutsuma kohtuvälises menetluses üle kuulatud tunnistajad

Omistades isikule üheaegselt nii aktiivset käitumist (nt vastukäivate selgituste andmine) kui ka tegevusetust (nt dokumentide esitamata jätmine) tuleb isiku käitumises süüteo objektiivse koosseisu realiseerimine tuvastada erinevate talle etteheidetud tegude puhul vastavalt tegevus- või tegevusetusdelikti reeglitele vastavalt.

Riikliku järelevalve takistamise objektiivse koosseisu realiseerimine võib eeldada riiklikku järelevalvet tegeva asutuse poolt isikule selgesõnalise korralduse, täiendavate selgituste või muu teabe andmist.

Kui on tuvastatud, et riikliku järelevalve toimetamise käigus järelevalveametniku esitatud nõuet eiranud isikult võis teo toimepanemise hetkel selle nõude täitmist mõistlikult eeldada, siis tuleb isikule riikliku järelevalve takistamist omistades üheselt näidata, kuidas nõude täitmine järelevalve tegemist raskendas või selle võimatuks muutis.

Kui on tuvastatud, et riikliku järelevalve toimetamise käigus järelevalveametniku esitatud nõuet eiranud isikult võis teo toimepanemise hetkel selle nõude täitmist mõistlikult eeldada, siis tuleb isikule riikliku järelevalve takistamist omistades üheselt näidata, kuidas nõude täitmine järelevalve tegemist raskendas või selle võimatuks muutis.

Isiku käitumises süüteo objektiivse koosseisu tunnuste tuvastamine, jättes teo subjektiivse koosseisu käsitlemata, eirab teo karistusõigusliku kvalifitseerimise nõudeid.

Juriidilise isiku väärteoasja puhul peab juba väärteoprotokollist nähtuma juriidilise isiku organi selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja tegu, mis oma koosseisupärasuse, õigusvastasuse ja süülisuse korral toob endaga kaasa juriidilise isiku vastutuse KarS § 14 lg 1 tähenduses (vt RKKKo 3-1-1-12-08, p 5; 3-1-1-38-08, p 7; 3-1-1-43-08, p 9; 3-1-1-30-11, p-d 15.1-15.2). Lahendamaks juriidilise isiku vastutuse küsimust tuleb kohtuvälisel menetlejal ja kohtul esimese sammuna tuvastada vahetult tegutsenud füüsilise isiku tegevuse koosseisupärasus, õigusvastasus ja süülisus KarS § 2 lg 2 mõttes. Viimane tähendab selle selgitamist, kas selle füüsilise isiku käitumises, kelle tegevust juriidilisele isikule omistatakse, esinevad menetlusalusele isikule omistatud väärteo tunnused (vt ka RKKKo 3-1-1-148-03, p 10.1; 3-1-1-99-04, p 10.1 ja 3-1-1-92-05, p 7).

Kalapüügiseaduse § 23¹ lg 2 näol on tegemist blanketse normiga, mis tuleb sisustada viidetega kalapüügiseaduse nendele sätetele, mille nõuete rikkumist menetlusalusele isikule ette heidetakse.

Maakohus arutab VTMS § 123 lg 2 kohaselt väärteoasja täies ulatuses, sh lahendab VTMS §-s 133 loetletud küsimused (vt RKKKo 3-1-1-8-03, p 7.3; 3-1-1-62-06, p 5; 3-1-1-8-08, p 8). Muu hulgas peab kohus vastavalt VTMS § 133 p-le 4 välja selgitama, kas väärteoprotokollis kirjeldatud tegu on väärtegu ja kas see on õigesti kvalifitseeritud. Eelöeldust tuleneb, et juriidilise isiku väärteoasjades peab kohtuotsuses sisalduma menetlusalusele isikule füüsilise isiku kaudu etteheidetava teo koosseisupärasuse ja vajadusel ka õigusvastasuse ning süülisuse analüüs. Jättes menetlusaluse isiku kaebuse lahendamisel kontrollimata tema juhatuse liikme tegevuse vastavuse deliktistruktuuri nendele elementidele, rikub maakohus väärteoasja ab ovo, s.o täies ulatuses lahendamise põhimõtet VTMS § 150 lg 2 mõttes, mis toob endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise (vt nt RKKKo 3-1-1-66-06, p 6; 3-1-1-89-10, p 7; 3-1-1-56-11, p 6 ja 3-1-1-72-11, p 12).

PS § 48 lg 4 järgi ei ole välistatud kohtuvälise menetleja poolt mittetulundusühingu karistamine väärteo toimepanemise eest rahatrahviga seni, kuni mittetulundusühingul on võimalik taotleda väärteoasja täiemahulist lahendamist kohtus. (p 9)

Juriidiline isik vastutab vaid siis, kui tema organi, selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja käitumises esinevad kõik KarS § 2 lg-s 2 sätestatud deliktistruktuuri elemendid ehk kui tegu vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. (p 11)

Kuna tegevusetusdeliktide objektiivne koosseis nõuab muu hulgas tegutsemiskohustuse tuvastamist ja isikult nõutava teo konstrueerimist, tuleb ka KarS § 14 lg-s 1 sätestatud isiku tegevusetuse koosseisupärasuse hindamisel näidata, et tegutsemiskohustus oli just konkreetsel füüsilisel isikul, ja seda, milline oli nõutav tegu, mille ta tegemata jättis. Juriidilise isiku poolt avalik-õigusliku tegutsemiskohustuse täitmata jätmine ei tähenda üldjuhul seda, et sama kohustust oleksid isiklikult rikkunud ka selle juriidilise isiku juhatuse liikmed. Juhatuse liikme selline vastutus nõuab eraldi õiguslikku alust, mis paneks tegutsemiskohustuse juriidilise isiku kõrval ka juhatuse liikmele isiklikult (p 12)

Kui seadusandja on teatud erivaldkondades (nt maksuõigus) otsustanud kehtestada regulatsiooni, mis paneb juriidilise isiku esindajale selgesõnalise kohustuse korraldada juriidilise isiku valdkonnaspetsiifiliste kohustuste täitmine (MKS § 8), ei saa teistes erivaldkondades asuda analoogset kohustust tuletama abstraktsest üleüldisest hoolsuskohustusest (majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse § 29). Sellisel viisil tegutsemiskohustuse tuletamine oleks vastuolus karistusõiguse määratletuse põhimõttega. (p 15)

Kui ühel menetlusosalisel on mitu kaitsjat, arvatakse KrMS § 175 lg 2 alusel menetluskulude hulka neile makstud tasu suuruses, mis ei ületa ühele kaitsjale või esindajale tavapäraselt makstavat mõistliku suurusega tasu. Osutatud sätte mõtte kohaselt ei saa ühe ja sama kaitseülesande täitmise eest mitmele kaitsjale makstud tasu menetluskulude hulka arvata suuremas ulatuses kui see, mida oleks võimalik pidada ühele kaitsjale või esindajale sama ülesande täitmise eest makstavaks mõistlikuks tasuks (vt RKKKo 12. juuni 2017. a asjas nr 3-1-1-34-17, p 11 koos edasiste viidetega). (p 17)

Kaitsjatasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb muu hulgas arvestada osutatud teenuse vajalikkust, kaebuses esitatud seisukohtade põhjendatust, väärteoasja mahtu ja keerukust (vt nt RKKKo 15. aprilli 2015. a asjas nr 3-1-1-32-15, p 9 koos edasiste viidetega ja 25. veebruari 2014. a määrus asjas nr 3-1-1-9-14, p 20). (p 17)

Riigikohus on alates 2006. aastast järjepidevalt selgitanud, et kui kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebus vaadatakse läbi kohtuistungil, saab maakohus tulenevalt VTMS §-st 2 ja kriminaalmenetluse seadustiku § 15 lg-st 1 tugineda otsuses vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud (vt nt RKKKo 3-1-1-16-06, p 14.2; RKKKo 3-1-1-55-10, p 15 ja RKKKo 3-1-1-29-13, p 7). Kohtus uurimata tõenditele tuginemine on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes (vt nt RKKKo 3-1-1-30-09, p 6 ja RKKKo 3-1-1-66-09, p 12). (p 7)

VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Tulenevalt VTMS § 125 lg 1 teisest lausest võib maakohus lükata kaebuse arutamise edasi, kui kaebust arutades ilmneb vajadus välja nõuda lisatõendeid. Riigikohus on alates 2013. aastast leidnud, et lisaks sellele, et kohus kontrollib kohtuistungil kõiki tõendeid, mis olid aluseks kohtuvälise menetleja otsuse tegemisel, peab ta uurimispõhimõttest lähtuvalt vajadusel kohtumenetluse käigus koguma ja kontrollima veel täiendavaid tõendeid ka omal algatusel. Seega kui kohtul tekivad asja arutamisel kahtlused väärteo tõendatuse osas, peab ta astuma samme tuvastamaks, kas need kahtlused on lisatõendite kogumisega kõrvaldatavad (vt nt RKKKo 3-1-1-125-12, p 6; RKKKo 3-1-1-83-15, p 12 ja RKKKo 3-1-1-67-15, p 20). Tekkinud kahtluse kõrvaldamata jätmine on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 tähenduses (vt nt RKKKo 3-1-1-37-08, p 8.2; RKKKo 3-1-1-85-16, p 10 ja RKKKo 3-1-1-10-17, p 11). (p 8)

Riigikohus on alates 2006. aastast järjepidevalt selgitanud, et kui kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebus vaadatakse läbi kohtuistungil, saab maakohus tulenevalt VTMS §-st 2 ja kriminaalmenetluse seadustiku § 15 lg-st 1 tugineda otsuses vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud (vt nt RKKKo 3-1-1-16-06, p 14.2; RKKKo 3-1-1-55-10, p 15 ja RKKKo 3-1-1-29-13, p 7). Kohtus uurimata tõenditele tuginemine on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes (vt nt RKKKo 3-1-1-30-09, p 6 ja RKKKo 3-1-1-66-09, p 12). (p 7)

VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Tulenevalt VTMS § 125 lg 1 teisest lausest võib maakohus lükata kaebuse arutamise edasi, kui kaebust arutades ilmneb vajadus välja nõuda lisatõendeid. Riigikohus on alates 2013. aastast leidnud, et lisaks sellele, et kohus kontrollib kohtuistungil kõiki tõendeid, mis olid aluseks kohtuvälise menetleja otsuse tegemisel, peab ta uurimispõhimõttest lähtuvalt vajadusel kohtumenetluse käigus koguma ja kontrollima veel täiendavaid tõendeid ka omal algatusel. Seega kui kohtul tekivad asja arutamisel kahtlused väärteo tõendatuse osas, peab ta astuma samme tuvastamaks, kas need kahtlused on lisatõendite kogumisega kõrvaldatavad (vt nt RKKKo 3-1-1-125-12, p 6; RKKKo 3-1-1-83-15, p 12 ja RKKKo 3-1-1-67-15, p 20). Tekkinud kahtluse kõrvaldamata jätmine on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 tähenduses (vt nt RKKKo 3-1-1-37-08, p 8.2; RKKKo 3-1-1-85-16, p 10 ja RKKKo 3-1-1-10-17, p 11). (p 8)

KarS § 2 lg 2 kohaselt karistatakse isikut koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo eest. Eelkirjeldatud kolmeastmeline deliktistruktuur seab õigusliku küsimuse lahendamise metoodikale kindlad nõudmised. Isiku käitumises karistatava teo olemasolu või puudumise kontrollimisel tuleb alustada süüteokoosseisust, seejuures lõpuleviidud delikti korral süüteokoosseisu objektiivsest küljest, liikudes selle tuvastamise korral subjektiivse teokoosseisu juurde. Edasi kontrollitakse õigusvastasuse ning süü tasandeid. Kui ühel kontrollitasandil tuvastatakse mõne nõutava tunnuse puudumine, puudub alus siirduda järgmisele kontrollitasandile (vt nt RKKKo 3-1-1-58-15, p 9.4). Kui isiku tegu ei vasta lõpuleviidud süüteo objektiivsetele tunnustele, pole eelnevast tulenevalt alust põhidelikti struktuuris edasi liikuda ja subjektiivsete tunnuste analüüsimisega jätkata. Samuti pole võimalik isikut sellises olukorras lõpuleviidud süüteo eest vastutusele võtta ning arutleda teemal, kas süü vähesuse tõttu tuleks tema suhtes menetlus lõpetada või mitte. (p 10)