Kriminaalmenetluse seadustik (lühend - KrMS)

Narkootilise aine suure koguse kindlaksmääramisel tuleb lähtuda üksnes NPALS § 3¹ lg 3 esimesest lausest ja võtta aluseks vaid puhta, mitte aga segatud narkootilise aine kogus. See tähendab, et seguaine mass iseenesest ei saa olla aluseks rääkimaks narkootilise aine suurest kogusest karistusseadustiku eriosa tähenduses. (Vt RKKKo nr 3-1-1-121-06, p 11 ja nr 3-1-1-52-07, p 10). NPALS § 3¹ lg 3 teist lauset tuleb koosmõjus NPALS § 2 p-s 1 sätestatuga mõista selliselt, et ka narkootilise või psühhotroopse aine segu puhul saab narkootilise või psühhotroopse aine suurest kogusest rääkida vaid siis, kui segus sisalduvast puhtast narkootilisest ainest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele. Seega tuleb seguaine puhul alati esmalt selgitada selles sisalduva puhta narkootilise aine kontsentratsioon ning hinnata, kas see on käsitletav narkootilise või psühhotroopse aine suure kogusena NPALS § 3¹ lg 3 esimese lause mõttes.

KrMS § 268 lg 8 ja § 306 lg 1 p 3 annab kohtule pädevuse kohtuotsuse tegemisel teatud ulatuses algsest süüdistusest kõrvale kalduda ja anda süüdistatava käitumisele uus, prokuratuuri esitatud süüdistusest erinev õiguslik hinnang. Kasutades talle antud õigust kontrollida süüdistatava tegevuse karistatavust lisaks süüdistusaktis märgitud kuriteokoosseisule ka mõne muu kuriteokoosseisu järgi, peab kohus siiski täiendavalt arvestama KrMS § 268 lg 2 nõuetega, millest tulenevalt on süüdistuse oluline ja süüdistatava olukorda raskendav muutmine nõupidamistoas välistatud (vt RKKKo nr 3-1-1-96-06, p 15). Eelöeldu tähendab, et juhtudel, mil kohus loeb kohtuliku arutamise tulemina välistatuks süüdistatava süüditunnistamise talle süüdistusakti järgi inkrimineeritud karistusseaduse sätte järgi, ei saa automaatselt järgneda süüdistatava õigeksmõistmist, vaid kohus peab nõupidamistoas omal algatusel kontrollima, kas süüdistatava käitumine ei vasta mõne muu sellise kuriteokoosseisu tunnustele, mis ei ole süüdistusaktis märgitud kuriteost oluliselt erinev ega raskenda süüdistatava olukorda. Lisaks peab kohus kirjeldatud olukorras omal algatusel kontrollima sedagi, kas süüdistatava käitumine ei ole kvalifitseeritav süüdistusaktis märgitud kuriteo või sellest oluliselt mitteerineva ja mitteraskema kuriteo katsena. Kui kohus leiab, et süüdistatava käitumine ei ole küll kvalifitseeritav süüdistusaktis märgitud karistusseadustiku sätete järgi, kuid vastab karistusseadustiku sellistele sätetele, mis ei ole süüdistusaktis märgitust oluliselt erinev ega raskem, tuleb süüdistatav süüdi tunnistada eelpool kirjeldatud uue kvalifikatsiooni järgi.

Kriminaalmenetluse seadustiku § 314 p 6 kohaselt esitatakse õigeksmõistva kohtuotsuse resolutiivosas õigeksmõistetule kriminaalmenetlusega tekitatud kahju suurus. Kohustus lahendada õigeksmõistvas kohtuotsuses alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise küsimus tuleneb ka riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 2 lg-st 2. AVVKHS § 2 lg 2 esimesest lausest tulenevalt peab kohus, prokurör, uurija või muu ametiisik, kes teeb AVVKHS § 2 lg-s 1 näidatud otsuse või määruse, selles näitama päevade arvu, millal isikult oli alusetult vabadus võetud. Kui AVVKHS § 2 lg 1 alusel ei tule isikule temalt alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitada, märgib kohus, prokurör või uurija selle otsuses või määruses. Õigeksmõistvas kohtuotsuses peab olema märgitud vähemalt üks AVVKHS § 2 lg-s 2 nimetatud asjaolu - päevade arv, mil isikult oli vabadus alusetult võetud, või kahju hüvitamist välistav asjaolu. Juhul, kui otsuses on märgitud kahju hüvitamist välistav asjaolu, ei pea vahi all viibitud päevade arvu märkima (vt RKÜKo nr 3-3-1-15-07, p 33).

Arutades kriminaalasja olukorras, kus süüdistus on puudulik, puuduvad kohtul KrMS § 14 lg-s 1 sätestatud võistlevuse põhimõttest tulenevad volitused omal algatusel süüdistust muuta või täiendada, samuti nõuda prokurörilt uue süüdistuse esitamist või olemasoleva süüdistuse muutmist (vt RKKKm nr 3-1-1-139-05, p 18). Eelöeldu välistab ka kohtu omaalgatusliku süüdistuse täiendamise ja täpsustamise kohtuotsuses.

Kriminaalmenetluse seadustiku § 309 lg 2 kohaselt tehakse õigeksmõistev kohtuotsus muuhulgas siis, kui kohtulikul arutamisel ei ole tuvastatud kuriteosündmust ega kuritegu või kui ei ole tõendatud, et kuriteo on toime pannud süüdistatav. Seejuures tuleb võrreldes süüdistusaktis märgituga oluliselt erinevaks lugeda süüdistust, mis eeldab uute faktiliste asjaolude tuvastamist ja tugineb väidetele, mis ei olnud eelneva kohtuliku arutamise esemeks ning mille kohta ei ole süüdistatav seetõttu saanud enda seisukohti esitada ega seeläbi kaitseõigust realiseerida. Süüdistatava täielik informeeritus süüdistusest ja seega ka õiguslikust kvalifikatsioonist, millest kohus võib otsust tehes lähtuda, on õiglase kriminaalmenetluse hädavajalik eeldus (vt RKKKo nr 3-1-1-96-06, p 13).

Tulenevalt KrMS § 340 lg 4 p-st 2 võib ringkonnakohus tühistada õigeksmõistva kohtuotsuse üksnes prokuröri või kannatanu apellatsiooni alusel. Tühistades maakohtu otsuse "täies ulatuses", pidas ringkonnakohus ilmselt silmas üksnes maakohtu otsuse süüdimõistvat osa, jättes tähelepanuta, et apellatsioonikohtu otsuse resolutiivosa sõnastus mõjutab esimese astme kohtu otsust ka selle õigeksmõistvas osas. Ringkonnakohtu otsuse resolutiivosa sõnastamisel tehtud viga toob kaasa selle, et asjas tehtud kohtuotsus ei vasta KrMS § 309 lg 1 nõuetele. Kohtuotsuse resolutiivosa järelduste mittevastavus tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele on KrMS § 339 lg 1 p 8 kohaselt kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks, mis vastavalt KrMS § 362 p-le 2 on kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise aluseks.

Olukorras, kus äriühingu juhatuse liiget süüdistatakse üksnes maksukuriteos, mis seisneb selles, et ta on jätnud äriühingu varast näilike arvete alusel tehtud väljamaksed ettevõtlusega mitteseotud kuluna deklareerimata, ei ole kõnealuste väljamaksete summat võimalik juhatuse liikmelt KarS § 83¹ lg 1 alusel konfiskeerida.

Kui isik tunnistatakse süüdi selles, et ta valmistas või hankis maksukuriteo täideviijale sisendkäibemaksu alusetuks enamdeklareerimiseks või ettevõtlusega mitteseotud kulude vähemdeklareerimiseks näilikke arveid kui kuriteo toimepanemise vahendeid, aidates sellega kaasa maksukuriteo toimepanemisele, on tema poolt näilike arvete valmistamise või hankimisega teenitud tulu põhimõtteliselt võimalik käsitada kuriteoga saadud varana KarS § 83¹ lg 1 mõttes.

Olukorras, kus äriühingu juhatuse liiget süüdistatakse üksnes maksukuriteos, mis seisneb selles, et ta on jätnud äriühingu varast näilike arvete alusel tehtud väljamaksed ettevõtlusega mitteseotud kuluna deklareerimata, ei ole kõnealuste väljamaksete summat võimalik juhatuse liikmelt KarS § 83¹ lg 1 alusel konfiskeerida.

KarS § 83¹ lg 1 kohaselt peab konfiskeeritav vara olema saadud selle sama süüteoga, milles isik konfiskeerimisotsustust sisaldava kohtuotsusega süüdi tunnistatakse või juhul, kui konfiskeerimise küsimus lahendatakse kriminaalmenetluse seadustiku peatükis 16¹ sätestatud korras, siis süüteoga, milles isik on varem kohtuotsusega süüdi tunnistatud.

Kui isik tunnistatakse süüdi selles, et ta valmistas või hankis maksukuriteo täideviijale sisendkäibemaksu alusetuks enamdeklareerimiseks või ettevõtlusega mitteseotud kulude vähemdeklareerimiseks näilikke arveid kui kuriteo toimepanemise vahendeid, aidates sellega kaasa maksukuriteo toimepanemisele, on tema poolt näilike arvete valmistamise või hankimisega teenitud tulu põhimõtteliselt võimalik käsitada kuriteoga saadud varana KarS § 83¹ lg 1 mõttes.

KrMS § 296 alusel kriminaaltoimiku dokumendi kohtus avaldamiseks ei ole üldjuhul vaja seda tervikuna sõna-sõnalt ette lugeda. Samas peab dokumendi avaldamisel selle sisu kohta esitatav teave olema piisav avaldamise eesmärkide saavutamiseks. Dokumendi avaldamine peab võimaldama kohtul selle põhisisu mõista, samuti aitama teistel kohtumenetluse pooltel täpselt aru saada, millisele dokumendis sisalduvale teabele millise tõendamiseseme asjaolu kinnitamiseks või kummutamiseks tõendi esitaja tugineda soovib, samuti tagama kohtuistungi avalikkuse. Peaaegu mitte kunagi ei piisa dokumendi avaldamiseks pelgalt selle nimetuse või pealkirja ja kriminaaltoimiku lehekülgede äramärkimisest. Dokumendi avaldamine võib selle osalise või täieliku ettelugemise asemel või kõrval seisneda dokumendi sisu refereerimises, aga ka näiteks dokumendi visuaalses esitlemises. Avaldamise viisi valikul tuleb lähtuda konkreetse tõendi olemusest ning selle kasutamise eesmärgist. Avaldamise viisi ja ulatuse valib kohtumenetluse pool, kes tõendi esitab. Kui kohtumenetluse pool jätab dokumenti avaldades esitamata mõne selle osa, mis on teise poole arvates tõenduslikult oluline, või avaldab dokumendi osa kontekstiväliselt või moonutatult, on teisel kohtumenetluse poolel võimalik avaldada sama dokumendi need osad, mis on tema hinnangul asjas olulised või mida tuleb dokumendi tegeliku sisu mõistmiseks arvesse võtta või mis näitavad, et vastaspoole ülevaade dokumendi sisust polnud adekvaatne.

Kohus ei või tugineda dokumendis sisalduvale teabele, mille põhisisu pole dokumendi avaldamisel käsitletud. Märgitu ei tähenda, nagu ei tohiks kohus ühelgi juhul tugineda dokumendis sisalduvale tekstile, mida kohtuistungil ette ei kantud. Juhul, kui konkreetne dokumendiosa on avaldamisel tehtud dokumendi sisukokkuvõttest hõlmatud (s.t see on käsitatav avaldamisel ette kantud informatsiooni otsese lähtealuse või detailiseeringuna), saab selle dokumendiosa lugeda avaldatuks. Sisu poolest iseseisvat dokumendiosa ei saa aga lugeda avaldatuks pelgalt seetõttu, et kohtuistungil refereeriti või tsiteeriti sama dokumendi mõnda teist osa.

Enne 1. septembrit 2011 kehtinud KrMS § 291 p 2 ei võimaldanud avaldada tunnistaja poolt (teise kriminaalasja) kohtueelses menetluses antud ütlusi, mis puudutasid neid süüdistatavale süüksarvatavaid kuritegusid, mille toimepanemisega oli võimalik seostada ka ütluste allikaks olevat tunnistajat ennast. Seda sõltumata asjaolust, kas tunnistaja ise oli ütluste esemeks olevas teos juba jõustunud kohtuotsusega süüdi tunnistatud või mitte. (RKKKo 3-1-1-58-11).

Kriminaalasjade ebaseaduslik eraldamine või ühendamata jätmine ei saa olla asjaolu, mis iseenesest annaks aluse süüdistatava õigeksmõistmiseks. Küll aga ei tohi kriminaalasjade eraldamine tuua kaasa seda, et süüdistatava süüditunnistamisel tuginetakse ebaseaduslikele tõenditele, ega süüdistatava menetluslike õiguste rikkumist. Kriminaalasjade eraldamine ei tohi olla tõendite loomise abinõu. (Vt ka RKKKo 3-1-1-119-09, p-d 10-22).